Tere, mina maris, Johannes on olnud vilgas keele nädal. Kolmapäeval peeti Wiedemanni Ain Kaalepi auks keele päeva Väike-Maarjas ja sealses keele daamikus juurdub sest päevast Ain Kaalepi nimeline puukene. Neljapäev ja reede kulus Tallinnas rakenduslingvistika konverentsiks. Seal kogusin tarkus tulevikuks ja tänase saate jutud, mis ei ole seotud ettekannetega. Aga konverents andis hea võimaluse autoritega kokku saada Helsingi ja Tartu vahel, kui afišeerida kollase meedia võtmes. Tänast saadet võiks selle välja kuulutada, kui perekond pajusalu keele kõrva. Tegelikult räägime me Helsingi Ülikooli professori Renate Pajusaluga raamatust sõna ja tähendus ning Tartu Ülikooli professor Karl Pajusalu esitleb meile Salatsi liivi sõnaraamatut. Raamat sõna- ja tähendus on välja kasvanud uurimustest ja aastate jooksul ülikoolis peetud tähendusõpetuse loengutest. See on kõrgkooliõpik Renate Pajusalu ja ma loodan See sobiks kõige paremini niisugusele ülikooli esimesele, teisele kolmandale aastale vast bakalaureuseastmele. Aga eks see sõltub sellest ka, et missugune see inimese haridus enne on olnud ja kui palju nendest asjadest varem juttu on olnud, sest põhimõtteliselt meil tähendusõpetust õpetatakse näiteks Tartu Ülikoolis mõnes õppekavas magistriastmes, nii et see on niisugune esimene põhjalikum tutvumine tähendusõpetusega, mis astmel see siis ka ei tuleks? Kui see raamat ilmus, see oli sügisel, sellest oli palju juttu, seal, kus sündmus. Ma saan aru, et see ei olegi nii iseenesestmõistetav, et meil on humanitaarias omakeelne õpik. Jah, sellest oli juba juttu selle tõttu, et, et see oli esimene õpik ühes sarjas, mida toetab haridusministeerium oma spetsiaalse programmiga. See ongi eestikeelsete kõrgkooliõpikute programm, juhtus kogemata nii, et minu kirjutatud õpik oli esimene, mis valmis sai sellest proga, aga mis see oli, see, mis pärast temast nii palju räägiti. Ja natukene jäi mõnel inimesel ka vist vale mulje, nagu oleks ilmunud esimene eestikeelne kõrgkooliõpik või midagi sellist, et tegelikult muidugi on meie erialal ütleme, eesti keele erialale palgal on loomulikult kõrgkooliõpikuid enne olnud ja, ja palju olnud ja ei, võib-olla ei saagi öelda, et need väga vähe oleks. See, mida me siiamaani on suhteliselt vähem olnud on on sellised kõrgkooliõpikut, mis käsitleksid üldteoreetilise maid, keeleteaduse probleeme, see tähendab, et et just siis, kui me hakkame näiteks üldkeeleteaduses õpetama üliõpilastele teoreetilisemaid kursusi, aga samas siiski vajame nende õpetamiseks loomulikult eestikeelseid näiteid, eestikeelset terminoloogiat, eesti keele kaudu, lähenemist üleüldse. Vot seal. Mul on puudus just õppematerjalidesse ka mina ise tähendusõpetuse kursusel, ütlesin. Palun Alan Kruusi õpik, inglisekeelne Cambridge University Texpuks, lugege sealt. Aga siis, näiteks juhul kui ta loengule ei käi või mingid näiteks avatud ülikoolis polegi neid loenguid nii palju, siis näidetega jääb eriti hätta. Et see oli see, mis pärast oli suur vajadus ja on ka edasivajadus just niisugusele eesti kontekstile kohandatud üldteoreetiliste keeleteaduse õpikute järele. Seda raamatut kokku pannes selles kontekstis, kas. Terminoloogia on meil olemas või tuleb alustada ka siin sõna loo. Terminoloogia nii palju on muidugi olemas, et ma ise olen seda kursust enam-vähem sedasama materjale ju aastaid õpetanud, aga aga eks omaenda laiskuse tõttu ka iga terminit, et suulises kõnes ei viitsi lõpuni mõtelda ja loengul teinekord lähed kergema vastupanu teed ja võtad lihtsalt rahvusvahelise termini eestikeelse kuju ja nii ta läheb, aga nüüd selles õpikus ma olin ise sunnitud mõtlema nii palju kui võimalik eesti keelele sobivate terminite peale, aga teisest küljest oli ka õpikule kohe selle haridusministeeriumi programmi poolt juba ette määratud, et tuleb ka keeletoimetaja ja ka keeletoimetaja retsensendina, nii et tal on väga palju on pööratud tähelepanu just just sellele eesti keelsusele ja heale eesti keelele õpikut toimetas Tiiu Erelt, kes on kindlasti väga hea asjatundja terminoloogia ja õigekeelsuse ja sellel alal, kuidas ikkagi eesti keeles kõige paremini ütelda, nii et ma ütleks, mina õppisin eesti keelt väga palju selle toimetamisprotsessi käigus mitte ainult terminites, vaid ka isegi lauseehituses, kus ma nagu tagantjärele sain aru, kui palju inglise keele mõju mul endalgi oli teatud tüüpi lausetes sees. Ma olen väga tänulik, et mul niisugune hea keeletoimetaja oli, et kogu selle programmi tugi on, on väga tähtis just selles osas, et seal, see keeletoimetamine on obligatoorselt sisse arvatud kogu sellesse protsessi. Kõrgkooli tasemel ikka see terminoloogiline omakeelsus, kui palju meil Eesti ülikoolides seda harrastatakse. Näiteks, kui sa võrdled oma kogemusega Soome ülikoolist, kus saju praegu Helsingis õpetad. No see on huvitav, et kui me üldiselt oleme harjunud pidama soomlasi puristideks ehk siis sellisteks, kes mõtlevad igal juhul oma oma sõna välja, ei kasuta rahvusvahelist terminid, me ju teame kõik, et elekter on sähke. Telefon on puhelin, nemad ei olegi seal üldse seda rahvusvahelist sõnana kasutanud, vaid vaid iseenda oma välja mõelnud keeleteaduses. Huvitaval kombel on, on vist üsna vastupidine tendents, et seal kasutatakse juba koolis täiesti rahvusvahelist keeleteaduslikku terminoloogiat, et Soome kooliõpilane juba peaks teadma, mis on subjekt, objekt, predikaat, ka minu soomes Helsingis kolmandas klassis käiv tütar pidi soome keele teise keelena, tunnistan, et nii raske ütelda kohe umbes kolmandas tunnis hakkama määrama, mis on subjekt, objekt, predikaat just nende sõnadega subjekti objekti ja predikaadi, et see on isegi nagu üllatav eestlasele keeleteaduses soomlased on eriti rahvusvahelise terminoloogia omaks võtnud, vähemalt mis puudutab neid põhigrammatika termineid, aga Eestis on siis siiamaani tegelikult levinud see topelttraditsioon nende grammatika põhiterminite osas. Meil on paralleelselt oma omakeelset käänd, et me räägime sisseütlevas diaIllatiilist ükskord, nii teinekord teisiti, siin on vähemalt variatsioon olemas, meil. See on ikkagi tasemete ära jagatud, et gümnaasium lõpetab selle sisseütleva kaja. Illatiiv tuleb juba siis, kui ta tuleb ülikonda. No nii ta on jah. Ja see ongi niisugune hea küsimus iseenesest, et kas see on nagu õige või mitte, tegelikult mina usun, et et see sisse ütleb seesütleva seestütlev on, on niivõrd läbipaistvat terminid, et ma arvan, et need on kooliõpilasele küll head kasutada ja mulle see iseenesest meeldima kasutaks neid ka ülikoolis veel palju rohkem, ainult et siin tekib see probleem, et tuleb teiste keelte kõnelejatele ka selgeks teha, mis meil eesti keeles on ja vot siis läheb tarvis tõesti seda rahvusvahelist terminoloogiat tihti keeleuurijad peavad ikkagi mõlemat valdama ja oskama, aga ma usun, et kooli jaoks on hea, et on olemas nad eestikeelsed teeb ikka lähemaks asja õpilasele, kui need jubedad lines villatiiv elati, millest sa midagi aru. Nii tuleme tagasi siia sõnatähenduse juurde, olime vahepeal terminoloogia rajale uitama läinud. Vaat see ongi kõige parem küsimus. See iga õpiku kirjutaja peaks nagu alguses teadnud, millest ta seda kirjutab. Tähendus on erakordselt raskesti defineeritav, nagu paljud abstraktsed asjad. Lähtume niisuguse struktoralistliku keeleteaduse paradigmast, kuidas meie traditsioonist oleme harjunud keelt nägema, siis keel on üks märgisüsteemidest see tähendab ta koosneb märkidest. Iseenesest on niisugune üksus, millel on mingisugune füüsiline olemus, füüsiline vorm, keele puhul kõige lihtsamal viisil on see häälikute järjend, mis moodustab siis sõna ja see on siis kas siis kirjutatud või või öeldud, see ei ole antud juhul tähtis, aga On teatud füüsilise vormiga hääle ja sellel on võime midagi muud edasi anda kui ainult iseennast. Võime ju öelda ka niimoodi, et keelelise üksuse tähendus on see, mis selle keelelise üksusega assotsieerub või see, mis emakeelse kõneleja sellel, kes keelelist üksust tunneb, mis tal sellega, kas see tuleb või mida ta on siis võimeline ka teisele edasi andma, et me võime seda niimoodi suhtluse kaudu defineerida. Aga siis on veel selles mõttes erinevaid tähendusi, et kui me võime rääkida sõnaraamatu tähendusest ehk siis millestki niisugusest, mis keelelisel üksusel on püsivalt püsivus, on ka suhteline, sest me teame, tähendused muutuvad. Võib-olla tuleb meelde niisugune näide nagu kestma, mis vanasti veel minu noorusajal vähemalt tähendas seda, et midagi kulgeb ajas mingisugune asi kulgeb ajas ja tänapäeval vist on juba soome keele mõjul tähendab lihtsalt vastupidamist näiteks mingisugune asi võib kesta, laud võib hästi kesta, selliseid keelekasutusi olen juba kuulnud, need loomulikult sõnade tähendused muutuvad. Aga siiski. Me ei saaks keelt kasutada kõikidel keele kollektiivi liikmetel ei oleks mingisuguselgi määral pühist, sõnavara, ühiseid tähendusi muidugi paljudel sõnadel on ju palju erinevaid tähendusi, aga et need on kuidagi see iga sõna puhul on mingisugune komplekt tähendusi keele kollektiivis, noh, nii-öelda kokkulepitud aegade jooksul. Aga samas võib igale keelelisele üksusele kontekstis või olukorras anda mingi hoopis teise tähenduse midagi niisugust, mida mida võib-olla mitte kunagi ei ole see sõna või lause tähendanud ja kontekst aitab meil seda mõista ja, ja ikkagi see töötab, funktsioneerib suhtluses. Nii, et neid tähendusi on väga-väga mitmeplaanilisi, siis me võime rääkida sellest, et kõnelejal on omada. Ideaalis muidugi kuulaja on seesama tähendus samale objektile, aga mitte alati ja me ju teame, et suhtluses võib tekkida ka probleeme, et me ei saa päriselt aru, mida teine inimene oma sõna või väljendiga mõtleb. Ja siis võibki tekkida selline olukord, et kuulaja tähendus ei võrdu kõneleja tähendusega. Nii et need tähenduse aspekte, mis seisukohast tähendust üldse vaadata on, on väga palju erinevaid. Selles õpikus püüdsin piirata materjali nagu ikkagi niimoodi, et põhiüksus, mille tähendusest siin räägitakse, on sõna tähendus, võib olla ka lause tähendus, võib olla tekstiil tervikuna. Tähendus võib olla lõppude lõpuks ajaloosündmusel argielusündmusel. See õpik on eelkõige sellest, kuidas niisugusel keelelisele üksusel, mida nimetame sõnaks, ehk siis mida emakeelne kõneleja tajub ühe suhteliselt Megeeritatsutame diskreetse üksusena ehk siis niisuguse eraldi oleva üksusena. Millised tähendused sel sõnal võivad olla, kuidas need tekivad, millised seaduspärasused seal valitsevad. Aga võiks kirjutada veel kohe näiteks järgmise õpiku sellest, kuidas sõnast suuremate üksuste näiteks lausete tähendused sünnivad, aga seal see asi läheb juba niisuguse süntaksi ja semantika piirimaadele ja on, on nagu teistsugune lähenemine juba asjadele. Aga loomulikult, ka siin ei ole päriselt suutnud piirduda ainult sõna, aga selles mõttes, et on näiteks niisugune peatükk nagu semantilised rollid, mis juba vaatab seda, kui, kui sõna on lauses, missugust trollida seal mängib, ehk siis mida tähendab, kui öeldakse, et mingi sõna väljendab lauses agenti ehk tegijat näiteks et mida siis selle all mõeldakse siis elus tahteline, selline oma tahte alusel tegutses usaline ja seal me juba läheme paratamatult kogu lause juurde, kuigi vaadeldav üksus on ikkagi sõna. Nad alati näed seda parajasti, kelle prillid sul ees on või mis prillid sul ees on, et ütleme, kui palju tähenduse defineerimisel ripub ära sellest, millise koolkonna järgi sa seda vaatled, analüüsid. No kindlasti väga palju tänapäevasem antikas minu arvates kaks sellist vaatenurka, mis omavahel natukene võistlevad, aga muidugi iseenesest ei ole üldse vastandlikud, vaid ikka pigem täiendavad 11 võiksime rääkida siis nii-öelda sellest truktuuraistlikust vaatest tähendusele. Ehk siis, kui me võtame 20. sajandi algupoolel sündinud Ferdinandi sus, Süüri strukturalismi põhitõed, siis seal rõhutatakse tähenduste puhul eelkõige seda, et tähendused eristavad sõnul on, see tähendab, et keelesüsteemis on olemas teatud eristused eristatavad olla, grammatilised, aga võivad olla ka tähenduslikud. Noh, ütleme selle niisugune otsene järeldus on see, et me ei tea sõna tähendust, kui me ei tea kõiki teisi samasse tähendusvälja kuuluvate sõnade tähendusi. See tähendab, et me ei tea, mida tähendab laud, kui me ei tea, missugused on teised mööbliesemed. Sest me ei saa nagu lauda üksi üldse defineerida, et mis on laud vaid me peame ütlema, et see on mööbliesemed ja mille poolest ta erineb toolist tugitoolist, diivanist riiulist kapist ja kõikidest muudest, ehk ehk mis lauas teeb laua selle tähendusvälja sees ja strukturaalne tähenduse kirjeldamine ongi niisugune, et me võtame mingisuguse sõna välja. No ei ole võimalik kõiki sõnu korraga keeles vaadata. Võtame mingi sõna väljas ei pruugi olla nii konkreetne, võtame näiteks viha, armastus, jälestus, ma ei näe muid niisuguseid emotsioonisõnad ja defineerime nende tähenduse selle kaudu, mille poolest nad erinevad üksteisest. Ja see on niisugune, üks lähenemine tähendusele jätame, tähendused üldiselt katavad kogu maailmale. Üldiselt ja nüüd me võtame mingisuguse osa sellest maailmast ja vaatame, kuidas mingi keel jagab selle osa maailmast tükkideks. Ja noh, siin on ka lihtsaid näiteid, selles mõttes on hästi huvitab alati vaadata kas või lähedasi sugulaskeeli omavahel. Hästi tuntud on see, et kui eesti keeles on leib ja sai erinevad asjad, siis soome keeles on mõlemad kuuluvad kuuluvad leiva alla. Seda eristust üldse ei ole. Aga see on niisugune strukt realistlik lähenemine, mis justkui oletab, et, et maailmas kõik on tähendustega kaetud, et meie eesmärk on teha selgeks, kuidas jaguneb mingis keeles nende tähendusväljade sõnade vahel. Tähendus, aga niisugune kognitiivse lähenemine otsib rohkem seda poolt, et miks mingisugused tähendused just keeles on ja ja ei, ei lähene asjale mitte tingimata niisuguste terviklikke tähendusväljade kaudu, vaid selle kaudu, mida inimesel on vaja oma argielus väljendada, mille jaoks tal mingit tähendust vaja on, mis on nagu kõige tüüpilisem, mida mingi sõnaga väljendatakse ja missugused on siis juba juba selle tähenduse äärealad, ehk see vaatenurk on natuke teine, lähtutakse sellest, mida inimene argielus oma kogemuse kaudu on õppinud ja mida ta oma argielus ka vaja, mille väljendamiseks tal neid tähendusi vaja on. Aga samas ega nad vastuolus ei ole, need kaks, kaks lähenemist, mõlemat teed pidi näeme keeles huvitavaid asju, kas nad 11 kuidagi täiendada jaksavad või saavad nad kokku ka kuskilt punktist? No nad peaksid kokku saama tegelikult praktikas muidugi siis, kui inimesed uurivad mingit valdkonda, siis see tulemus võib-olla natuke nagu ühele poole või natuke teisele poole ja võivad 11 kritiseerida, aga ideaalis mina näeks küll seda asja nii, et nad peaksid ikka kokku saama omavahel, teades kummagi valdkonna nõrku külgi ja tugevaid külgi. No selle vana traditsioonilise struktoralismi kõige raskem pool on see, et kui me neid eelistusi hakkame näiteks toolija laua vahel tooma, siis selgub, et see ei olegi nii lihtne, et on lõppude lõpuks veel selliseid laudu, mis on üsna tooli moodi. Ja näiteks, kui ma võtan tabureti ja kasutan seda kodus lauana sellepärast, et mul ei ole lauda näiteks siis kas see taburet on siis pigem tool või laud, tekivad niisugused küsimused, kuna struktoralism rõhud, nende erinevuste peale kognitiivne suund jälle ütleks, et et oluline on see funktsioon, mille jaoks seda kasutatakse tüüpiliselt meie lauad on sellised, nagu nad on teatud kõrgusega teatud suurusega. Ja taburet ei ole kindlasti mitte tüüpiline laud. Ja üleüldse tabureti võib-olla ei saagilauaks eraldi võttes nimetada küll, aga ta võib funktsioneerida lauana ja teda võib sellisena kasutada. Vaatenurk on nagu teine lihtsalt. Aga ma näen küll ideaalis, et nad peaksid kokku saama ja nad ei ole omavahel nii vastandlikud, nad ei saaks kokku saada. Lõpuks me räägime ikkagi sellest keelest, mida inimesed kõnelevad ja millega inimesed hakkama saavad. Iga päev ja seal suurepäraselt saavad hakkama. Ma ei tea, kas väsinud sellele libedale teele julgen ka veel kutsuda, et keel loob maailma või maailm Lopp keele, eks ole, see igavene. Küsimus see on igavene küsimus jah, ja selle juurde jäädaksegi vaidlema, et kumb kumma siis loob paljudele inimestele, eriti siis mitmekeelsetel inimestel kakskeelsetel näiteks, kes valdavad hästi kahte keelt, nad tihti ütlevad nii, et ühes keeles on nagu võime rääkida või nagu õigem või, või väljendab maailma paremini kui teine. Ma mõtlen ka hoopis teisiti, kui ma seda keelt räägin, aga kui sa siis palud konkreetset näidet tuua, noh näiteks kui võru keele kõneleja mul on olnud konkreetsed juhtumid just nende ütlevad, et võru keelt kõnelevad üldse, ütleme, kui ta kõnelevad, siis maailm on nende jaoks teistsugune kui, siis, kui nüüd räägivad. Kui siis paluda nagu tuua konkreetne näide, siis tavaliselt see ei õnnestu, et seda ei tule. Seda tõestada on erakordselt raske niisugust, et see maailm tõesti oleks, erineb nende keelte taga. Niimoodi me võiksime jõuda selleni, et öelda, et eestlane ei saa meeste ja naiste erinevused aru, kuna, kuna tema tähendab nii meest kui naist, aga ma arvan, et me saame väga hästi aru ja tegelikult suhtluses ka eestikeelses suhtluses tingimata osutatakse kuidagi ära, kus ta just varjata ei taheta kummast, soost inimesega tegemist on, seda tehakse lihtsalt teiste vahenditega. Ja, ja nii ei saagi öelda, et vaene soomlaneedee leiva ja saia vahel vahet, et kuna tal pole vaesekese sõna selle jaoks ikka teeb vahet ei saa öelda, et tema maailm sellepärast on hoopis teistsugune. Aga see on hästi huvitav ja intrigeeriv küsimus ja, ja muidugi keeleteaduses on tehtud katseid, mille abil on tõestatud, mõtlemine sõltub keelest, eriti just lastega, näiteks kui on samu asju pandud tegema lapsed, kes veel ei kõnele ja kes siis hiljem kõnelevad mingit teatud keelt ja selgub, et nad on selle keele mõjul hakanud teistmoodi sama ülesannet lahendama siis sellised faktid nagu osutaks selles suunas, et on võimalik tõestada keele mõju mõtlemisele. Aga need on siiamaani siiski üksikut juhtumit, mida on suudetud tõestada näiteks üks väga olemuslik erinevus keelte vahel nimisõna tähenduses, neist räägime nimis substantiivi tähendusest, on see, et kas nimisena keeles tähendab objekti mingit asja või olendit või tähendab see ainet. Me teame, eesti keeles on mõlemad sõnad olemas, meil on olemas sõna laud, laud tähendab eelkõige objekti ja tal on mingi teine tähendus siis, et see võib ka mingi materjal olla. Aga esimene mõte meil ilmselt kõigile eestlastele ütleme laud tuleb vist ikka see mööbliese või kui me ütleme jänest, siis täiesti selgelt. Me mõtleme jänest kui elusolendit, võib-olla mõninga juba toitumislaua peale pannakse, aga siiski eelkõige niisugust objekti või terviklikku asja, mitte jänes, ust või jäneseainet. Samas meil on niisugused sõnad nagu piim, piim, mis on esimeses tähenduses ikkagi aine. Ja siis ma võin eesti keeles, meil on niisugune tore keel, et me võime öelda, et ostsin poest kolm piima ja selle kolm piima nagu piimapakki tähenduses hoopiski mitte enam aine tähenduses. See tähendab, et on siis eesti keeles on olemas mõlemad nii ainesõnad kui asjasõnad. Aga enamasti me mõtleme nimisõnast kui asja sõnast, et see on niisugune, esimene, mis meil pähe tuleb, on keeli, kus, kus nimisõnad on eelkõige ainesõnad, selle näiteks tuuakse jaapani keelt, kus siis nimisõnatüved tähendavad eelkõige ainet, millest asi koosneb alles klassifikaatori, mida kasutatakse koos selle nimisõnaga, annavad talle justkui selle vormi, on väikeste lastega tehtud selliseid katseid, kus on võetud väljamõeldud sõna niisugune, mida ei ole olemas ja siis on näiteks näidatud mingisugust asja, mis on tehtud ka mingist ainest. No ütleme, kolmnurkne püramiid, mis on mingist materjalist ja pärast on lapse käest küsitud sellesama sõnaga, no ütleme, mõtlema mingisuguse kunstlikku sõna, mida eesti keeles kindlasti ei ole sulta niisugustest ei ole eesti keeles sellist sõna, ma loodan, noh, nii, vaatame, et ma näitan näiteks praegu siin sulle, raadiost me ei saa näidata, aga, aga oletame, et raadiokuulajad oletavad, et nad näevad püramiidi, mis on tehtud plastiliinist. Ja ma ütlen, see on hunta. Järgmine kord ma küsin püramiidi kohta, mis on tehtud paberist ja niisuguse vormitu plastiliini Lutsaku kohta, kumb neist on Sunta nüüd ma arvan, et eestlane tüüpiliselt ütleb, et see püramiid on suund. Jaa, klassifikaatori keelte puhul on siis tõestatud sellist tendentsi, et need lapsed, kes on juba keelt omandanud, see tähendab vanemad, mida vanemaks saab, seda rohkem ta eelistab seda aine interpretatsiooni SEST TEMA kee juhitega selle interpretatsiooni poole ei saa öelda absoluutselt, ja tegelikult see sõltub veel sellest, missugune see objekt on. Et lihtsate objektidega on, on üks lugu, aga näiteks kui, kui on väga keeruline masinavärk tehtud plastiliinist ja sa ütled selle kohta Sunta siis pärast ka jaapani laps väiksema tõenäosusega ütleb plastiliini kohta Suunta. Kuna see oli keeruline asi, aga just niisugused lihtsad vormid võivad eelkõige kutsuda esile siis selle materjali assotsiatsiooni, selle sõna. Vot seda tüüpi tõestusi keeleteadlased muidugi otsivad sellele, et kas, kas tähendused mis keeles on, kas nad struktureerivad meie maailma või mitte, aga ma siiski usun, et teistpidi kindlasti tähendab meie kogemus struktureerib me keelt, kogemus annab meile väga palju sellest, mida me keeles tähendustena kasutame ja tõenäoliselt siin on ikkagi selle keele kui väljakujunenud struktuuri ja väljakujunenud tähenduste kogumi vastasmõju. Selle meie kogemus, aga kogu aeg, et lõppude lõpuks me ei saa ütelda, ütles, et me näeksime niisugust inimest, keda ei oleks keel mõjutanud, sest ka juba vastsündinud laps on keelt kuulnud mõisas juba viimased kolm kuud, ta kuuleb kindlasti me ei ole kuskil näinud niisugust inimest, kes oleks täiesti kindlalt keelest absoluutselt mõjutamata, vähemalt kuuljat inimest, nii et me päris puhtaid katseid ei saagi teha niisuguseid täiesti keelest mõjutamata inimesega. Kogu selle loo peale võib järeldada, et, et keel on ikkagi suures suguluses loogikaga. Loogika on keele lihtsustatud vorm majutleks keeleteadlasena või keele poole pealt vaadates, sedapidi loogika on ju ka üks keel. Ja ta on tehislik selles mõttes, et loogilised tehted, mida me loogikaks üldiselt peame, nad on meie lääneliku ja mõnikord öeldakse Aristoteles likum, loogilise mõtlemise produkt selles mõttes, et loogika on tegelikult lihtsam kui keel. Inimkeel on palju mitmetahulisem, palju loogikud ütleksid, segasem loogika peab ju olema ühetähenduslik. Keel ei ole ühetähenduslik, tähendab õieti keel ei olegi tähenduslik, vaid keelekasutused ei ole ühetähenduslikud, neil on alati mitu plaani, neil on alati mitmeid interpreteerimisvõimalusi loogika on jällegi niisugune keelevorm, keelekuju, mis peaks olema ühetähenduslikke, mis peaks andma üheseid. Ja selles mõttes täiuslikke vastuseid. Argikeel meile ei anna üheseid ega täiuslikke vastuseid, aga ta sobib mingil veidral põhjusel meie argielus paremini kui puht loogiline. Nii et maetaks sedapidi, et loogika on suguluses keelega loogilised tehted, nagu me teame disjunktsioon, konjunktsioon ja nii edasi, kui me seda loogikaks peame, mida, mida meile klassikalises lonkas, õpetatakse siis need on üks väike osa keelest, mis on loomulikust keelest abstraheeritud ja võetud kasutusele niisuguse absoluutses tähendustega. Sümbolitena keele analüüsil on kindlasti loogikat väga palju vaja, sellepärast et niipea midagi analüüsima hakkame, niipea meil on vaja natukenegi kindlaid kategooriaid, natukenegi selgeid otsustusi, muidu me lihtsalt ei saa analüüsida. Nii et nagu teine asi on see, et loogikat on vaja keele analüüsiks, sest argi argiinimene saab keelega hakkama küll ilma seda analüüsimata. Aga kui me siin oleme ette võtnud, et me peaksime keelt analüüsima kultuurilistel või praktilistel põhjustel, nii et see on juba eraldi pikem teema, et miks me üldse keelt analüüsime, mis ime pärast seda tarvis on, kui me keelega argielus niigi hakkama saame. Niipea kui me hakkame teda analüüsima niipea, meil on tarvis ka sisukust terminoloogiliselt aparatuuri selle analüüsi jaoks, vot see peab olema loogiliselt üles ehitatud. Et siin tulin nagu tegelikult kaks lähenemist, loogika või loogika kaks tähendust. Kui me räägime tähendustest, et üks loogika, siis ei oskagi öelda, kas ta on siis matemaatikalähedane teadusharu, mis tegeleb argumentatsiooni mehhanismidega. See loogika, üks tähendus, teine tähendus on kindlasti see meetodoloogiline külge ehk teaduslik mõtlemine ise peab olema loogiline, järjekindel, sest muidu ta ei ole teaduslik mõtlemine lihtsalt. Ja siis me võime veel öelda, mis argiloogika on. See on kultuurikeskne ja sellest kultuuriuurijad palju rääkinud, et igas kultuuris on tegelikult oma loogika. Et me saame sõnale loogika siin palju-palju erinevaid tähendusi ja loogika ei ole kindlasti mitte kõige parem näide Mitmetähenduslikkus sõnast, aga ka sellel on, on palju tähendusi. Aitäh, Renate Pajusalu, meie tänane vestlus oli ajendatud raamatust sõna ja tähendus. Jätkame saadet luulevormis ja harjutame kõrva Salatsi liivi keelega. Karl Pajusalu. Amamis soleeldim Nagruccinkuks. Kõik, mis oli enne, naerab sinuga koos. Kõik ilus, seespool sõnu on sinu oma. Amas Mukk sisal poolsündi, Omsi nom, amationtid Kiseediksub nurm ja Räkk vael. Eeldim sõu, kõik toomingad, mis õitsevad põllu- ja tee vahel enne suve. Kõik, mis on enne, naerab sinuga ja sinule. Amamissomeeldim Nagrupp, sink ja sinnal pääl salats niin Paaldes kutsumas linnud, pühakote, preek, tüti, tapp, kutid, Dilbit, rõkke, lepitka, Päll, pärnad, Salatsi linnamäel kutsumas, linnud, pühakotta. Rõõmuga, tüdrukud, nii kui lõot rõkkavad läbi pika päeva. Hetk algab siit lähedalt pilvedes toitud ürgüürgubsiit ees körd. Ilud, Liimsdamgaalarand, kõikuinenton, pilud, kistukepet, Valdest veikuid, ö, kist sugub, teevad kasvamist, kasvab kasvamak. Või kui need on pilved, mis sünnivad valgusest. Või kui see on öö, mis sünnib kevade kasvamisest, kasvab kasvades kui öö, hääl päeva, valge, kõik naerab sinuga koos Ööieel päeva valt, Amon Agrupp sinkuks. Ja mis on selle teksti? Inspiratsiooniallikas on seesama salati liivi sõnaraamat ja tegelikult sealt välja kirjutatud teatud Salatsi liivi keeles kinnisväljendeid, mida siis ilmselt kunagi net Salatsi liivi keele viimased kõnelejad veel kasutasid ja siis natukene ka oma lapsepõlvekeelest midagi sinna juurde ja vahele pannes. Nii et see naermise tunne oleks täielik. Küsiks veel sellesama sõnaraamatu kohta, et see on raamat. Surnud keelest või elavast keelest. No kui nii tavapäraselt öelda, siis ikkagi surnud keeles, selles mõttes, et keegi seda keelt enam ei räägi. Aga mingis mõttes ikkagi ka keel surres jääb püsima. Ja eri, kui teda on üles kirjutatud ja kui temast saab raamatuid teha ja, ja see surnud keele ülestõusmine on siiski ka täiesti võimalik asi. See sõltub nendest inimestest tegelikult, kes on nende Salatsi, liivlaste järeltulijad, et kuidas nad suhtuvad oma keelde, aga, aga võib ka nii öelda, et eesti keeles nii mitmeski vormis ja sõnas elab liivi keel edasi ja, ja kindlasti ka paljudes eestlastes elab liivi keel ja kultuur edasi. Saate mõne näite tuua. Seda ei ole täpsemalt uuritud, millised eesti keele sõnade võiksid olla liivi keelest, aga näiteks selles samas luuletuses ikkagi mitmete väljendit ma tõlkisin üsna otse kas või seesama rükkamise verbia röökmisse tegelikult liivi keeles on palju tavalisem ja mis tähendab lihtsalt nagu juttu ja jutustamist rääkimist. Aga eesti keelde on jäänud sellise haruldase ma sõnana ja seostub millegi muuga. Või, või seesama päeva valge näiteks kuna ikkagi ajalooliselt eesti keele, liivi keel, nadolid, naabermurded ja nad kasvasid nagu lihtsalt teatud ajalooperioodil erinevateks keelteks. Aga kontaktid säilisid ka ühes keeles ja teises keeles. Sõnade elasid oma elu edasi ja niga, kuidas inimesed omavahel suhtlesid, ikkagi nad ühes keeles ka võtsid üle keelendeid teise keelde. Kas me võime öelda, et Salatsi, liivi on eesti keelele lähem kui sisse kurama kandini? Salatsi liivi on lähem just ütleme, Pärnu kandi eesti keelele ja sellisele jah, Pärnu randade ja näiteks ka kihnu keelele Salatsi liivis ja kihnu keeles on ka vägagi palju üllatavalt sarnast, aga Burama liivi keel, mida ikkagi räägiti nüüd hoopis teises lättima osas kuralaste naabriteks olid saarlased, on lähedasem Saaremaakeelele. Aga paljud vormid siiski ütleme näiteks kas või Pärnu ümbrusest tuttavate mede, teete meid teid tähenduses, et need on ka kurama liivi keeles tavalised mättad ja niisamuti ka Salatsi, liivi keeles saarlastel on meite täita. Et on erinevad vormid või, või seesama tänud sõna, mis võib olla eestlasele praegu tundub väga harjumatu, aga Pärnumaa randadel teda ongi olnud. Tänud, võid end. Ja niisamuti näiteks ka Mose Häädemeeste keeles ja Kihnus. See on huvitav muidugi ajalooliselt, et mitmedd liivi keelega üldiselt iseloomulikud sõnad ja vormid on just pärnu kandi keelele sarnased. Ja eks siingi see, see Vana-Liivimaa keele põhivälja. Tean, et teie olete Pärnust pärit, kuidas teie kooslust siis Eberhard vinkler, kes on. Göttingeni ülikooli soome-ugri keelte professor Ja Karl Pajusalu, Tartu Ülikooli professor, kuidas see teie meeskond? Kus sai me ühel konverentsil lihtsalt, kus Eberhard Winter, kes oli tunduvalt varem Salatsi liivi keelega tegelenud? Ta pöördus minu poole ja küsis teatud vormide kohta, küsis ka selle Salatsi liivi sõnaraamatu idee kohta, et mida ma arvan, et kui suurt sõnaraamatut ja kuidas saaks ja siis ma pakkusin oma abi. Ja koos me vaatasime veel käsikirju, mis võib-olla esmapilgul ei olnud nii hästi loetavad, aga kuna minu ema poolt sugujuured on Tahkurannas, siis ma äkki avastasin, et ma saan kuidagi sellest Salatsi liivi keelest väga kergelt aru ja ka näiteks sellised vormid, mis olid seal tõlkimata Ta jäänud kuigi nad kurama liivi keelest olid tuntud nagu heategevusnime moodi kaudne kõneviis, siis minu kodus oli räägitud, et ta ole ja linnas ja, ja ta võtja selle asja endale ja, ja kui ma nägin selliseid vorme Salatsi liivi keeles, siis Mul ei ole tõlkimine mingi probleem, et need on eesti olevat ja võtvat ja muidugi muud, et ka seda sõnaraamatut tehes. Ma tegin sinna juurde grammatilise märgenduse ja see sõnaraamat on tõesti ja põhiga Salatsi liivi grammatika kirjutamiseks, mis mul praegu käsil on. Kose Eberhard vinkleriga. Ja see sõnaraamat siis ühelt poolt on need Salatsi liivikeelsed sõnad ja, ja vastu. Siis saksa keelde, et see on siis nagu Salatsi liivi saksa keele sõnaraamat ja saksa keel on kõige loomulikum lahendus just sellepärast, et ikkagi allikates oligi see keel, Mildesse tõlgiti Neid salati isegi materjale, saksa keel, nii et siin ei pidanud nagu uut tõlget tegema. Aga jah, püütud on võtta kõik erinevad variandid sõnadest aga ka liitsõnad, tuletised, ka erinevaid grammatilisi vorme, ikkagi päris suure Salatsi liivi keele korpusse kokku oleme saanud ja lisaks sellele on lause ja tekstimaterjal, mida veel selles sõnaraamatus ei ole ja mis väärib eraldi väljaandmist juba siis täpsemalt tõlkides. No siin võib mõelda, et mis keelde kas eesti keelde või, või tegelikult praegu läänemeresoome keelte uurimise soome keel on see lingva Franca, mida keeleuurijad omavahel kasutavad, et me oleme ka selles le mõelnud, et võib-olla ja järgmine raamat hoopis teha nii, et soomekeelne Mis ajal siis viimane Salatsi liivlane? Läks seda keegi täpselt ei teagi. Ja keelesuremine jällegi ma tahaksin öelda, et see on midagi muud kui inimese suremine, et see on lihtsalt põlistumine, teisel viisil. Aga üks teade on näiteks 1868, kas sa aga samas on jälle räägitud viimasest Liivimaa liiblasest 20. sajandi alguses? Tõene on-line aeg on ikkagi 19. sajandi lõpukümnendid. Aga see keelematerjal, mis ajast see on pärit, mis seal raamatus on? Esimene osa on juba seitsmeteistkümnendast sajandist selline Rootsi päritolu tuuri uurija nagu toomas earne talletus salati, liivi keelt 1665 ja see on siis esimene säilinud, kui me ei võta liimima liivi keelenäiteid nüüd juba Liivi Henriku kroonikast või, või neid üksikuid sõnu saab muidugi ka mujalt, aga kus kompaksemalt nagu Salatsi keelest ülevaadet on tehtud siis on allikaid 18.-st sajandist ja kõige suurem materjalikogu on tõesti 1840.-test aastatest, kui Soome päritolu akadeemik Johann Andreas söögran Salatsi liivlaste juures töötas. Aga sel ajal 1846 tema sai teate 22 vanema salati iirlase kohta ja siis nende juures tõesti kahe poole nädalaga väga intensiivselt töötades ta koguski kokku selle põhilise Salatsi liivi ainestiku, mille järgi me Salatsi liivi keelt tunneme. Kes on kõige kuulsam Salatsi Liinlane, seda ei oskagi öelda. Kultuuriloost ega meil ei ole ju piiri ja võib-olla kui me peaksime seda Salatsi liivlaste otsima, et tõesti, et kas me piiritlema seda maa alaliselt või kultuuriliselt, me seda nii täpselt ei teagi, aga, aga ma arvan, et, et seda kõige kuulsamast Salatsi liivlased tuleks otsida ikkagi Lätimaalt Lätti nimega inimeste hulgast. Kuna Karl Pajusalu on minu keeletoimetaja elus esimene luuletav keeleteadlane siis ei saagi kiusatusele vastu panna. Nii mängin teile veel täies ilus selle sõnaraamatust inspireeritud Salatsi liivi kevadekuulutuse koos autoritõlkega. Kõik, mis oli enne, naerab sinuga koos kõik ilus, seespool sõnu on sinu oma. Kõik toomingad, mis õitsevad põllu- ja tee vahel enne suve. Kõik, mis on enne, naerab sinuga ja sinule. Pärnad, Salatsi linnamäel kutsumas linnud, pühakotta. Rõõmuga, tüdrukud, nii kui lõot rõkkavad läbi pika päeva. Hetk algab siit lähedalt pilvedest hoitud või kui need on pilved, mis sünnivad valgusest või kui see on öö, mis sünnib kevade kasvamisest, kasvab kasvades kui öö hääl päeva, valge, kõik naerab sinuga koos. Amamis soleeldim Nagruccinkuks, amas Mukk sisal poolsündi, Homsi nom. Amationtid seediksub nurm ja Räkk vael. Eeldim sõu, amamissomeeldim, Nagrupp, sink ja sinnal päält salats Niinbaaldes kutsumas linnud, pühecote preek, tüti, tapu, Titilbit rõkkab, ütleb Pitka Päll. Ürgüürgubsiteespirit, ilud Liimsdamgaalarand. Või kui nenton pilud, kitsuke Valdest veikuid ö dissugub, teevad kasvamist, kasvab kasvamak Ööieel päevavalt amana grupp sinkuks.