Tereping kutsutakse Marshall soo. Ma tulin, et rääkida teile temast antuande säänteksite riist. Oli nii hea, joonista mulle lammas. Joonista mulle lammas, ma ei oska joonistada, sellest pole midagi. Joonista mulle lammas. See on kast. Lammas, mida sa tahad? On seal sees. Just nii ma tahtsingi. Mis sina arvad? Kas sellele lambale on ka palju rohtu tarvis, mis sellest siis on? Ja sellepärast, et minu kodu on üsna pisike Tunnevad teda paljud inimeste maa loetama väikest printsi, väikesed prantslased vastavad aga oma õpetajale, et väike prints, see oligi ju tema suur kurb, mehine, igatsev lõpuni aus antuandes. Eks jupperi. Temast kõneldakse, uskumatuid legend. Tan sadade tuhandete noorte prantslaste ideaaliks. Kirjandusteadlased kummardavad tema teoste kohale ja on hämmeldunud nende inimlikust ülemusest. Seal tulevad aga ühes Pariisi põiktänavakohvikus kokku kuivatanud inimesed, kes kunagi ei ole olnud lapsed iialgi ei ole unistanud ning suitsupilvede õhku pahvimise vaheaegadel veedavad nad aega rääkides halba. Meie antuanist. Etab olevatki olnud, teab kui hea lendur et tema mõtisklusi kandnud abstraktsete unistuste seebimullid jääd kõige raskemal hetkel võtnud ta iseendalt elu. Aga tegelikult aeg kui ammu see oli meie esimene kohtumine. Kaugele etteulatuv nina, kaks teineteisest eemal seisvat suurt uudishimuliku silma. 184 sentimeetri pikkuse mehe vallaski lapse näos. Kõigi õhusõitjate ühise saatuse kohaselt langes temalegi kõigepealt osaks au puhastada lapp pida, poleerida ja õlitada meie vanu kaste. Kas tõesti me nimetasime neid õhukünasid lennukitaks. 130 kilomeetrilise tunnikiiruse juures hakkasid nad värisema nagu haabade lehed paljast liikumise mõttest. See viimane, Aga lehiting, millega ta tagasi ei tulnud, oli oma 700 kilomeetrise tunnikiirusega teise maailmasõja kiireim lennuk suurtel kõrgustel. Oo jah. Kahjuks ainult suurtel kõrgustel. Me aitasime tal kabiini ronida, kinnitasime rihmad. Püsse on kõigi jaoks, oli ta kirjutanud innustuse tuhinas, kui ameeriklased maabusid Põhja-Aafrikas. Püsse oli tõepoolest kõigi jaoks tema lennukile ei jätkunud aga kuulipildujat. Me kartsime seda. Aga meil ei jätkunud julgust talle ära ütelda. Selleski oli ta meist tugevam. Väikest printsi ei ole enam. Elagu väike prints. Gordon Marshall, kuidas ei ole enam maju, jätsin ta ometi teil. Kas seal tõesti unustanud? Tuleta meelde, vanapoiss. Ma rääkisin sulle, kuidas ma temaga tuttavaks said. Ma elasin Sahara kõrbes läbi lennuõnnetuse. Miski oli mootoris katki läinud ja ma pidin ise proovima, kas mul õnnestub üksipäini nii raskelt viga parandada. Minu jaoks oli see elu ja surma küsimus. Siis ta tuligi. Ma jutustasin talle oma lapsepõlvest, sest ma olen pärit oma lapsepõlvest. Siis rääkis väike prints endast. Ta on pärit ühelt tillukesel tillukesel planeedilt kus ta ainsaks meelelahutuseks on päikeseloojangut vaatamine. Aga väike prints igatses sõpra. Nüüd oligi ta siin kõrbes. Minu juures. Sööb kõike, mis ette juhtub, isegi lilli, millel nokad ja isegi lilli, mille Lunukad, aga milleks need okkad siis on? Hukastest pole mingit kasu, söön lilledest lihtsalt õelux. Sina tõesti arvad, et lilled võivad õelad olla major. Midagi ütlesin, mis parajasti pähe tuli. Mul on siin praegu tõsised asjad käsil. Kui sa mutus müüdiorla, Janno sillon haamriga puruks, sa kõneled nagu suured inimesed. Said üldse vahet, ajad kõik segi. Ma tean ühte planeeti, kus elab punase näoga härra. Ta ei ole kunagi lilli nuusutanud, ta ei ole kunagi tähti vaadanud. Ta ei ole kunagi kedagi armastanud. Pole midagi kunagi muud. Teinud kui ainult arvutanud ja terve päeva kordab nagu sinagi. Mina olen tõsine inimene, mina olen tõsine inimene, kuid see ei ole inimene, son seen. Mis asi? Seen? Juba miljoneid aastaid valmistavalt lille tokeid. Juba miljoneid aastaid söövad lambad. Lilli kas see pole mitte tõsine asi uurida? Üks lilled näevad nii palju vaeva, et endale ohvreid valmistada, millest neil kunagi mingit kasu ei ole. Kas pole tõsisema tähtsam? Punase näoga paksu ära arvutused. Ja kui mina tunnen ühte ainsat lillemaailmas, mis ei kasva kusagil mujal kui ainult minu planeedil. Ja kui üks väike lammas võib selle korrapealt hävitada, lihtsalt niisama, ühel ilusal hommikul, ilma et isegi teaks, mis ta teeb, kas see siis ei ole tähtis? Kui keegi armastab lille, mida miljonitel ja miljonitel tähtedel ei ole olemas rohkem kui üksainus siis on sellest küllalt tähti vaadates õnnelik olla. Siis on see otsekui kustub. Hukkusid kõik tähed. Võtsin ta sülle ja kiigutasin kätel. Ütlesin talle. Lill, mida sa armastad, ei ole hädaohus. Joonistan talle suukorvi. Sellele sinu lambale. Joonistan soomusrüü sinu lillele. Soomusrüü lillele kuidas kaitsta Prantsusmaad. Juba veeresid sõjamasinad unistajast postile. Andurist ja kirjanikust sai üleöö prantsuse õhujõudude kapten. Ta lendab igal võimalusel nooremate eest väljaspool järjekorda vabatahtlikuna kõige raskematel retkedele üles näidatud vapruse eest kinnitatakse talle rinda palmiokstega sõjariist. Ta tunneb ohu suurust ja teeb kõik, mis suudab. 13 päeva pärast on see sõda lõppenud. Antuani kodumaa on põlvili surutud ja veel kuidas reetmise teel. Säänteks hüperi lahkub Ameerika ühendriikidesse. Ta on otsustanud jätkata võitlust. Kui meeletult mõttetusega näiks. Lühikese aja jooksul valmib, ilmub trükist tema sõjalendur. Halastamatu otsekohesuse, lahkab säänteks operii selles Prantsusmaa katastroofi põhjusi. Ja heidab süüdistus kinda ameeriklastele. Ma pidin seda nendele ütlema. Sõda ei ole seiklus. See on haigus nagu tüüfus. 15 päevaga hukkus 150000 prantslast. Kas see on häbi, et me oleme kõndia ja toodame rohkem leiba kui masinaid? Jäätmeid on üks kahe vastu. Miks peab häbi langema meile ja mitte kogu maailmale? Te tahtsite, et me oleksime päästnud teid natsismi ohust kuid te jätkasite oma päkardita külmutuskappide ehitamist. Ja see on meie kaotuse tõeline põhjus. Tuani raamatule oli neil päevil tohutu nõudmine. Kümned tuhanded ameeriklased lugesid seda, hakkasid mõistma okupeeritud Prantsusmaal antiteos välja vastupanule komise salatrükikodades. Seda levitati käest kätte lennata. 100 ohtude keskel kutsub ta oma mõtisklustes meid mitte kahetsema lahti ütlema iseendast, vaid ta kutsub meid saama selleks, kes me oleme olnud ainult sõnades vabaks ja võrdseks. Ütlesid inimesed seal, eks. Nii hüüdsime teda. Meie, tema sõbrad oli erakordne inimene. Prantsusmaale rasketel päevadel pärast väsitavat lende kihutas ta õhtutundideks pastori instituuti et koos teadlastega leida sellised õlisegud, mis kindlustaksid lennukirelvade häireteta töö 10 kilomeetri kõrgusel 50 kraadises pakases. Vastu hommikut kiirustas ta lennuväljale tagasi. Tal oli silmapaistev analüütiline mõtlemisvõime. Ma mäletan juba enne sõda olid tema nimel mitmed patendid maandumise hõlbustamiseks pimedas ja udus. Sõjapäevil töötas ta koos Ameerika teadlastega. Need hindasid kõrgelt tema teaduslikku eruditsiooni. Muide, ta võis ühtviisi targalt vestelda bioloogiast, füüsikast, astronoomiast, sotsioloogiast. Kuid kõige rohkem armastas ta istuda oma sõpradega mõnes vaikses kohvikus, juua klaas veini ja mõtiskleda muusikast, kirjandusest muidugi, inimesest. Mured ei lase ennast oodata. Ja kõige suurem neist mure Prantsusmaa pärast ei anna antuanile rahu päeval ega öösel. Ta töötab palju, kirjutab, kuid tunneb, et sellest kõigest liiga vähe, andmaks sündmuste käigule teist suunda. Inimesed, kes toituvad laimust, veel ei ole meie planeet, sellistest puhas. On püüdnud väita, et säänteks oli halb lendur. Nad ei väsi meenutamast, kuidas ta kord katselenduripõlves unustas õhkutõusmisel lennuki ukse sulgeda. Ja teinekord üritades suures, rahalises kitsikuses auhinnalist kiiruse rekordit trassil. Pariis Tokyo põrkas valearvestuse tõttu 200 kilomeetri kaugusel Kairost vastu maad. Nii räägivad need, kes ei vaevunud teda mõistma ega tundma. Oma igapäevastel reisi lennutrassidel hoida mõnigi kord hajameelne. Me sundisime teda alati ennast rihmadega kinnitama, et juhuslik tõuge teda kabiinist välja ei heidaks. Kuid me teadsime ka seda, et lennates sündisid antuani kõige paremad mõtted. Tema filosoofilised arutlused inimeste maast. Ja me teadsime ka seda, et ohtlikes olukordades ei olnud seal eksist paremat lendurit terves prantsuse õhulaevastikus. Selle kohta on meil kümneid tõestusi. Kuid inimestele, kes tõde ei armasta, ei saa tõdega tõestada. Lendamine säänteks hüperi. Need mõisted kuulusid Coop. Seda raskem oli tal Ameerikas kõrvalseisja Pealtvaataja armetu roll. Kuidas ta ei otsinud ka tööde tegevust, mõtted ei andnud talle rahu. Siin kirjutatakse, et malevat kristall Ta hingega inimene. Mis kasu on sellest mu Prantsusmaal? Ma mõtlen kuidas jäädavalt vabaneda sõdadest. Kui me piirduma ainult õuduste kirjeldamisega ei võidame sõda. Kuid me ei võida teda elu, veetluste ülistamisega või sellega, et räägime mitte kellelegi vajalikest ohvritest. Tuhandeid ja tuhandeid aastaid kõneldakse emade pisaratest jälle heinast. Need jutud ei ole takistanud nende poegadel surra. Ikkagi surra. Miks me ei lähe välja juurima ahvileiva Buzenet, mis planeedi lõhki ajada. Mida me veel ootame, kas uusi plahvatusi? Minul planeedil, kus nagu kõikidel planeetidel häid taimi ja umbrohtu, seemned, nähtamatud. Nad magavad siini mullapõues, kuni mõnel neist tuleb põlu üles ärgata. Kui on tegemist redise või roosi iduga, siis võib lasta tal kasvada nii, nagu ta ise tahab. Kui sa liiga hilja ahvileivapuu kallale asud siis ei saa temast enam kunagi lahti. Ta kasvab üle terve planeedi. Ta puurib oma juured planeedist läbi. Kui planeet on liiga väike ja ahvileivapuid liiga palju, siis ajavad nad planeedi lõhki. Teadsin kunagi, ühtoneetikus elas laiskust. Peetis kolm ahvileivapuud lohakile. Ma nägin Madriidi leekides ja ma usun inimesse. Inimene peab kasvama jõuks, mis teeb sõdadele lõppu. Külmutuskapile ja ristsõnade poliitika ei saa enam kauem edasi kesta. Ei saa elada ilma poeesiata. Pärvideta iluta. Maksab vaid kuulata talupoegade laulu 15.-st sajandist ja mõistad, kuhu me oleme veerenud. 1943. aasta lõpuks ometi maabusid Ameerika väed Põhja-Aafrikas. Algab meie rahvusväeosade uuesti formeerimine 1000 sajand, eks jupperi jätab otsekohe. Ameerika kiirustab kodumaale lähemale. Pikk mees ajab ennast uuesti sirgu. Ta kirjutab avalduse, et teda võetaks tagasi lennuväkke tulises formeeritakse juba prantsuse lennuväeüksusi. Vanad sõbrad ootavad. Siis tabab sääntexi uus hoop. Kindralkool kes peab ennast Prantsusmaa 20. sajandi Shandargiks ja kes ei salli enda kõrval ühtki silmapaistvat inimest, kellel võiks olla sõna kaasa rääkida. Prantsusmaa vabastamise õilsas missioonis ei luba 1000 säänteks hüperiid lendama. Kallisena. Ma tänan teid lapsepõlve eest. Ei ole teie süü, et elu on niiviisi läinud. Maksab ainult kasvada. Ja armuline jumal jätab meid saatuse meelevalda. Kogu oma elu olen ma lahinguid pidanud, võidelnud mägedega, äikese ja liivale vaielnud nendega kui võrdne võrdsega. Ma ei karda surma. Missuguse imetlusega vaatasin ma oma esimese avarii ajal põldu, kus ma hetke pärast pidin purunema? Ma vaatasin teda nagu teisest maailmast. Kuid ma jään ellu ja tulin nagu konderbanud siia maailma tagasi. Ma mõtlen, et surra ei ole raske. Peab ainult teadma, mille nimel surra. Surrakse armastuse nimel. Surrakse selle nimel, mille nimel elatakse. Vaene sant, eks ta oli ju ainult mehemürakas, linnu südamega hell ja impulsiivne. Üles kasvanud oma muinasjuttude maal jagas elu talle karme hoo. Ta arvas, et kui tema armastab kõiki, armastavad kõik ka teda. Kui selgus, et see nii ei olnud, oli ta kurb. Siis kirjutas ta oma päevaraamatusse. Kõige tähtsam on kogemusi koguda igast seiklusest, saada õppetund. Ta talus mehiselt elu õppetunde vallandamisi, posti, lenduri ametist, sest ta ei olnud meelepärane ülemustele ebaõnnestunud abielu sest tema konsuelo oli küll ilus mehiklannakuid, praktiliselt Aibutaja hingelt antuanile võõras. Nad olid pidevalt rahapuuduses, elasid alalises vaesuses, kuigi antuani teoseid anti välja paljudes keeltes, neist vändati film. Kõik need raskused ei murdnud seal texi. Mul on kurb minu põlvkonna pärast, kes on muudetud tühiseks ja kes on ilma jäänud oma inimlikust olemusest tunnustanud vaimuelubaasina matemaatikat on ta tänaseks jõudnud täielikule lahustumiseni ja kari loomlikkuseni, millel pole mingit värvi. Me tunneme ainult aeglast või kiiret seedimist. Igasugune liurris tundub naljakana. Ja inimesed on loobunud tahtmas tärgata mingisuguselegi vaimuelule. Nad lihtsalt teevad oma sunnitööd. Ja kogu maailma propaganda kulutab asjatult sõnu. Meie noorsoohaigus ei seisne mitte andekuse puudumises, vaid võimet tusest toetuda suurtele loovatele, traditsioonidele, ilma et näida naljakas. See on reklaamiajastu totalitaarsete režiimide ilma liputa, armeede ja surnute mälestamise deta ajastu. Ma vihkan kogu hingest oma ajastut. Inimene sureb selles janusse. Kindral on olemas ainult üks probleem ja üksainus kogu maailmas. Anda inimestele tagasi nende vaimuelud tähendus, nende hinge murred anda nagu vihma. Neile ei ole jäänud midagi peale reklaamroboti, hääl. Kaks miljardit inimest muutuvad robotiteks. Kõigil viimase 30 aasta vapustustel on kaks allikat. 19. sajandi majandussüsteemi väljapääsmatus. Jah, hingeline kerjuseks muutumine. Ka armastus kodukolde vastu, selline tundmus on võõras, USA-s on hingeelu väljendus ja külapeod ja surnutekultus. Ma räägin seda sellepärast, et just peale minu saabumist kukkusid end surnuks kolm. Langevarjurite neist ei jäänud midagi. Justkui neid poleks olnudki. Nad tõmmati lihtsalt nimekirjadest maha ja lool lõpp. See tuleneb juba ajastust ja mitte Ameerikast. Lihtsalt inimene ei tähenda enam midagi. On tarvis tingimata inimestega rääkida. Kas tasub võita sõda? Kui meil peale seda 10 aastat on revolutsioonilise epilepsiahood. Armastuse sidemed, mis seovad tänast inimest olevuste ja asjadega on nii nõrgad, peened, et inimene ei kannata lahusoleku all, nii nagu vanasti. Nimelt seda peabki silmas, õudne juudi anekdoot. Seal siis ikkagi sõidad ära. Kui kaugele sa siis lähed? Kaugele, millest? See on see midagi, mida nad jätavad mahaharjumuste tõttu. Meie abielulahutuste perioodil lahkuvad inimesed sama kergesti ka asjadest. Külmutuskapid on asendatavad ja maja, kui see on ainult mugavuste kompleks ja naine ja religioon ja partei pole isegi võimalik olla ebatruu, millele me oleksime truud kaugele, millest ja ebatruud, millele inimeste kõrb, kui mõistlikud ja rahulikud nad siiski on. Need inimesed massi hulgast. Me oleme äärmiselt kenasti kõigest ilma jäetud. Ja me oleme lõpuks vabad. Meil raiuti ära käed ja jalad jäeti liikumisvabadus. Kuid ma vihkan ajastut, mis tegi inimese universaalse totalitarismi, viisakaks ja kuulekaks loomaks. Mehit sunnitakse selles tunnustama progressi. Ma vihkan marksismi, nimelt totalitarismi, millele see viib. Marksism näeb inimeses ainult tootjat ja tarbijat. Ja ta põhiprobleem seisneb äral liigitamises nagu näidisfarmides ja natsismi. Ma vihkan totalitarismi. Milleks ta oma olemuselt paratamatult muutub. Inimene, kellel on kastreeritud loomingulised võimed, kes pole võimeline, mõtleme isegi oma kodukülast looma laulu või välja mõtlema tantsuinimene, keda toidetakse tsivilisatsiooniga, nagu toidetakse härgi heinaga. Vaat see on tänapäeva inimene. Mul on täiesti ükskõik, kas mind tapetakse sõjas või mitte. Mis jääb aga järele sellest, mida ma armastasin. Ma ei mõtle ainult inimesi, vaid ka kombeid, kordumatuid, intonatsioone, puude allprovintsi, farmis samuti endalist. Mul pole lugu asjadest, mis järele jäävad. Sest et väärtus see on ainult sideasjade vahel. Kultuur on nähtamatu väärtus sest ta luuakse mitte asjades vaid nähtamatute niitidega, mis seovad asjad nii ja mitte teistsugusesse kimpu. Ainus tõeline väärtus on inimestevaheline suhtlemine. Elu on vastuoluline ja paljud meist ei suuda võitjana välja tulla kokkupõrgetes nende vastuoludega. Nii sünnivadki kitsad õed ja harjumused. Inimesed hoiavad 10 küünega kinni oma ühepoolselt tõdedest ja võitlevad. Võitlevad teiste niisama väikeste tõdede vastu. Kui aias õnnestub kasvatada uus roos valdab aedniku ärevusroos, eraldatakse teistest teda ümbritsetakse erilise hoolitsusega. Aidatakse igati kaasa tema kasvule. Kuid inimeste jaoks ei leidu aednikke. Inimeste jaoks valatakse kuul ehitatakse külmutuskapp. Pealetung edeneb lõpuks ometi, Itaalia on vabastatud, järg on Prantsusmaa käes. Nüüd vajatakse iga meest kolonel Sashani veenda ülemjuhatust ja major anud 1000 sääntakse perii määratakse tema asetäitjaks. Arvestades, et antuanud 44 aastane selles väeosas kasutatavatel lennukitel lubatakse aga lennata, kuni 35 eluaastani lubatakse säält eksil teha viis lahingulend. See on teema läbimata pikkamööda kõrvust võtta, sestap ta otse lennuvälja kohalt maksimaalse tõusunurga all üles. Moodne leitigi kuuletubana lenduri kogenud käe all. Siis kaheksa, 10 kilomeetrit kõrvust. Prantsusmaa on nagu peopesal. Seal all veetakse veel ladudesse laskemoona, kaste Saksamaal šampust, veini, konjakit. Nüüd paneb antuan tööle fotoaparaat tuuri. Ta kogub väärtuslikku luureinformatsiooni eelolevaks pealetungiks. Raadio teel ette kandnud ülesande täitmisest ei tihka säält eks kunagi laskumisel asuda. Me teame, seda ei käi talle peale. Seal on sinu mõtete vald, sõber, ole siis nii kaua, kuni jätkub bensiin, vastame talle mõttes. Säändeks libiseb mootori monotoonse laulu saatel mööda heledat Sinavat liugu teed alla Vahemere kohal. Seal otselaine harjadelt kulges kortema esimene lennuliin. Ta oli siis 26 aastane. Ta kirjutas oma päevaraamatusse, et kõige tähtsam on näha inimest elavana. See on inimesena. Nüüd võib ütelda, et kogu bensiin on kuulutatud inimeste ülesleidmiseks mehiste karmide, ausate inimeste ülesotsimiseks. Kas see oli tõesti nii ammu 1926. aastal? Püree, kes hiljem sai surma Corbyreesides saabus tagasi lennult tähistus meie keskele ja sõi väsinult ta õlgu, rusus veel pingutuse raskus. Vaatasin teda, vana õhuhunt, neelatasin sülge ja lõpuks julgesin küsida. Kas ta lend oli raske. Ta oli kummargil oma taldriku kohal. Lõpuks tõstis ta pea, näis, et ta kuulis ja talle midagi meenus. Ning ta hakkas suure häälega naerma. Tema naer tegi ta väsimusega kauniks ja ta näis mulle harukordselt õilsale. Karmi koore alt kerkis esile ingel, kes oli võitnud draakoni. Järgmisel hommikul läksin. Järgmistel hommikutel startis ta teisele, kolmandale, neljandale-viiendale lennule viienda järel kuuendale. Me püüdsime teda veenda asjatult, seda nõuab Prantsusmaa, ütleb ta lennukisse ronides ja vaatab meile otsa oma suurte silmade läbitungiva pilguga, mis on täis lapselikku pahameelt. Nagu ei saaks meie suured inimesed aru, et praegu peab lendama igaüks, kes ainult oskab tüüri hoida. Meil oli häbi teda keelata, sest me olime näinud tema joonistatud boamadu, kes oli neelanud elevandi. See on kübar, ütlesid suured. See on boamadu. Ütles antuan, kui ta oli väikene. Kaks päeva enne oma traagilist hukkumist sai ta teada, et kindralkool on keelanud Põhja-Aafrikast islotseeruvates lennuväeüksustes levitada major anud 1000 säält eks jupperi teoseid. Pärast seda saatis ta ära oma viimase kirja. Ma nii tahaksin, et teie ei muretseks minu pärast ja et see kiri teieni jõuaks. See on võimalik öelda inimestele, keda armastad. Suudelge mind, nii nagu mina teid suudlen kogu südamest. Antoa. Esimesel augustil pidi sääntexile teatama Prantsusmaale sissetungimise aeg. Eeskirjade kohaselt ei tohtinud lendurid, kellele oli usaldatud dessandi alguses, päev enam õhku tõusta. 31. juuli hommikul startis antuan midagi aimamata sõprade ettevaatusabinõudest oma üheksandale lennule. Mul ei unune kunagise hommik. Päike ei olnud veel tõusnud. Me sõitsime vana bussiga lennuväljale. Niisamasugune bussiloks vedas meid kaposti lenduripõlves. Kui palju aastaid Meriskeerisime nende vanade lennukitega mille mootorid rohkem langesid, rivist välja, kuhjet korralikult töötasid. Terve Põhja-Aafrika sai läbi lennatud ja Lõuna-Ameerika iga ilmaga ja igas olukorras me mõtlesime sellele, et inimesed saaksid kirjat kätte. Meriskeerisime eluga inimestevahelise suhtlemise nimel. Keegi ootas kuskil kirja tütarlaps oma noormehelt ema oma pojalt. Siis läks firma pankrotti ja me olime töötutena tänaval. Neid bussisõit ei unustama kunagi. Vananevad ametnikud sõitsid oma kontoritesse meie lennuväljale. Kui paljudele meist oli see autobuss olnud viimaseks varjupaigaks 60-le 80-le ümberringi vananenud ametnikke, armetud mõtisklused, juttu oli haigustest, rahast, igavest, kodustest muredest. Ütlesime talle langevarju selga. Kuigi teadsime, et see on kasutu. Lennuõnnetuse tagajärjel oli tal üks õlg vigastatud, nii et ta ei oleks suutnud välja hüpata. Ta ronis, kabiin, viipas, meil ta silmad naersid. Ta oli alati rõõmus, kui pääses ülesse, kurb kui pidi maanduma. Seal üleval oli kõik hästi, oli nii, nagu ta mõtlise unistas, maa peal, aga lennukades laotusse. Päike tõusis. Mul on Jan. Otsime kaevu nimetatud, ka sinul on, vesi, võib ka südant kosutada. Tähetud ilusate ühelile. Pärast, keda pole näha? Kõrb on ilus. Ma olen alati kõrbe armastanud. Istud liiva, luitele, midagi polena, midagi pole kuuliga. Ju ometi kiirgab midagi selles vaikuses. Kõrbet teeb ilusaks seep. Kusagil varjab ta kaevu. Kuule, väike poiss, elasin ühes vanas majas, millest räägiti, sinna olevat varandus peidetud. Keegi muidugi polnud suutnud seda avastada ega olnud seda arvatavasti otsinud. Kuid see muutis kogu maja nõiduslikuks. Minu maja varjas mingit saladust oma südamega. Põhjus olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis nad ilusaks teeb, on nähtamatu. Kas on võimalik unustada, kuidas väikese printsiga selle kaevu ääres vett jõime? Ma tõstsin ämbri printsi huultele. Ta jõi kinnisilmi. Pluss väike prints, inimesed sinu kodus kasvatavad 5000 roosi ühes aias. Nad ei leia, mida nad otsivad. Ometi võiksid nad lihte, seda, mida nad otsivad ühestainsast roosist, tilgast, veest silma tagant, pimedad tuleb otsida südamega. Tähtsam silmale nähtamatud. Sul on õigus, sõber. Tuleb otsida südamega. Me ootasime, ootasime, ootasime. Kuue tunni pärast oli selge, et ta ei pöördu enam kunagi tagasi. Me käisime vaikides mööda vaikseks jäänud lennuvälja, suutmata uskuda Suvel saab sellest 45 aastat. Maa võtab vastu kõik, kes temalt on kord õhku tõusnud. Kuid mitte kõik ei anna ta inimestele tagasi. Aitäh sulle, sõber. Sul oli õigus, kui sa ütlesid, et inimeste maal ei ole sõprusest kallimat aaret.