Milles ujuma õppisid? Mul oli ikka just keskkool läbi juba ja sellepärast mõni harrastus lähtust ujumised ma varem ei hakanud pihta. Muidu ma ütleks, et kui inimese elu on saartega seotud olnud, et siis ei, see vist nähtavasti jalad Te ei kehti, sest ma tean isegi niisuguseid meremehi, kes ei osanud ujuda. Kes ennast lohutust sellega, et kui laevalt ära läheb, sujunud. Aga näiteks vikatiga heina niita? Noh jah, seda vist küll hulk aega varem kodus kohe isa oli teinud niisuguse väikese laste vikati löö ja siis selle otsa käiseks. Vana käsi, terav vikat, sellega meie lapsed, kõik, õppisime siis nii palju kui monitori süstinud Viislastuks raha oli siis ikka tarvis ka noh, oli ikka Sist õppima tööd tegema. Kuidas ja abi oli vaja. Mina sain küll rohkem nõrkusest, molekulide luure. Mees, kellega praegu kuulajale lubamatult sinu hakkasin rääkima on Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliige. Eesti NSV teeneline teadlane, Tartu riikliku ülikooli professor, unalistiku kateedri juhataja Juhan peegel. Aga sina räägid vist kõigi oma õpilastega. Enamasti räägin sina siis, kui nad on juba jõudnud päris päris lõppu. Ja kui nad on lõpetanud, siis on nagu nagu suurem õigus, sellepärast et siis nad on nagu oma inimeste oma lapsed ja ka ajakirjanduses varem oli niisugune vorm, toimetaja läks lugejaga sina peal, eks ole, varasemas ajakirjanduses tavaline, pöördus vormulist. Aga jah, algul, kui on võõramat, siis, siis ei tule ta niiviisi välja. Aga kui on tõesti juba lõpusirgel, siis on tõesti sina nagu. Aga sa püüaksid ennast seada näiteks nende noorte sinatajate nahka, mis tunne on, kui nii lugupeetud mehele, kelle tiitleid praegu siin üksjagu üles lugesin, öeldakse sina. Et mis tunne neil on just? Noh, ma ei tea, kui nad ikkagi on viis aastat ära käinud, küllap nad on harjunud, siis tähendab see vastastikune üksteise suhtumise peaks nagu enam-vähem selge olema, sellepärast et ma usun, et meie kateeder tervikuna Ju noh, minu arvates küllaltki heatahtlikult suhtub Leesik seda ainet on tulnud õppima seda enam, et kursustel väiksed sina on usalduse märk. No mingil määral kindlasti jah, kindlasti. Kuidas sattusidki ajakirjandusega tegelema, sest õppima läksid vahetult enne sõda hoopis muud? Ja? Asi on niiviisi, et et mul avanes võimalus pärast keskkooli lõpetamist 1009 38. aastal minna tööle kohaliku ajalehe juurde Kuressaare linnas. Ja koolivennad läksid enamasti kõik siis vabatahtlikult sõjaväkke niinimetatud sundaega teenima. Ma mõtlesin aasta siiski, ütleme sellepärast, et noh, sõjaväkke võeti 20 kahekümneaastaselt ja mul oli veel siis natukene aega. Ja siis õppisin ka ja tegime 39. aasta sügisel sisseastumiseksamitel oli Tartu Ülikooli eesti keele erialal, see oli jah, tol ajal oli ta filosoofiateaduskond ja ma tahtsin tõesti eesti filoloogiat just nimelt kirjandust õppinud. No ma arvan, et siin oli oma osa, oli, oli ka koolil, sest. Kooli niisugust humanitaarsed, traditsioonid üsna tugevad ja õpetajad, õpetajad, leid nagu soosis, arendasid. Sealt koolist oli ka ja niisugused koolis olid õpetanud niisugused mehed nagu Johannes Aavik omal ajal ja ja meie õpetaja libennortsüüt. Ta ei olnudki niisugune emotsionaalne inimene, aga ta kuidagi oskus meid tööle panna. Just kirjandus, traditsioonid olid väga tugevad. Omanikest kooliajakirjad ja üritused ja võistlused ja. Millega paelub meest, kes on tegelnud ajakirjanduse ajalooga ajakirjandusteooria ajakirjanduspraktika probleemidega? Tegelikult väga sageli tõmbub tagasi oma meelisvaldkonda ja tegeleb rekkiversilise rahvaluulekeelega. Ma ei tea, see oli vist neljandal kursusel, see on siis. 40 950. aastal ma päris juhuslikult võib-olla ka enda proovimiseks, võtsin siis analüüsida Karksi rahvalaulude keele, kuna sealt tuli terviklik vana kandleköide, oli ilmunud maid olnud mulgi murret, muidugi sel ajal. Või väga pealiskaudselt ja et siin oli ka niisugust varasemaid vormis, ta lihtsalt hakkas huvitama. Ja vot sellest ajast peale see on nagu jäänud, sest diplomitöö ma tegin värsside keelest ja kandidaaditöö ka. Ja siis aastate jooksul lihtsalt panin, panin hulga materjali kõrvale ja praegu on nii palju. Millest ilusast räägib Eesti riigi värsiline rahvalaul, vana keelepruuk? Noh keel on muidugi üks peamisi skulptuuri kandev faktor või kuidas me seda ütleme. Ja. Kui nüüd sellesse tähele panerlikumalt süveneda, siis see muistne kultuuripilt erinevad ajaliselt erinevad kihistused tega, üksikute keskuste omavaheline kultuurivahetus ja see on kõik jätnud jälje regivärsside keelde muidugi jälgi küllaltki põnevas. Öeldakse, et juba esimesel aastatuhandel enne meie aja arvamist lauldud siin nendes paikades neid laule. Jah, osa osa regivärss on kahtlemata väga vanad. Ja need ühisjooned, mis on nüüd sugulasrahvaste rahvaluulega mõtlema siit keskelt isude või või siis soome ja Karjala lauludega. Need kunagised suhted kajastuvad muidugi ka keeles järgi või siis on tõesti ikka kiitsetuna. Ja mõnikord valel lihtsalt olla Tammelduses, sellepärast et. Mu enda arvates maa Saaremaa murrakuid ikkagi mõnevõrra tean. Ei, ma olen seal üliõpilastega käinud murdeekspeditsioonidel aga näiteks saarte üsna lähedaste piirkondade regivärsside keelega tutvumine, see oli täiesti hämmastav maailma, võtame kasvõi muhu või Pöide laulud. Mis need keele poolest oleksid pidanud olema? Mitte midagi sisaldama erilistes seal nagu tuttav tõepoolest on, arutles Leidlik. Keel on vorm, mõtte sisu, kuivõrd peegeldab rahva hinge ja omaaegset kultuuri? Keel ei ole muidugi mitte mingisugune niisugune inertne materjal nagu nagu kivi, mis seisab, pannakse keel on sotsiaalselt aktiivne, vaimse kultuuri peegeldajana on teda ka küllalt huvitav muidugi. Muidugi jälgida, sellepärast et. Erinevad niisugust maailmavaatelised suhtumised ja usundilised tõekspidamised ja need kajastuvad keeles ja sageli üsna nõnda, et kui ei oskaks nagu arvatagi kusjuures regivärsside keel on, on neid noh, ma ütleksin väga realistlik selles mõttes et siin niisugust tühja kunstliku sõnaloomingut mida võiks arvata, et siin siin neid on, tegelikult tegelikult regivärssides ausalt öeldes ei olegi. Keel on põline igipõline kultuuri kandja. Ajakirjandus on nagu hetkepäeva peegel, aga ometi on ka tema osa ühe rahvuse kultuuri arenguloos arvestatav. Jah, ja isegi väga ja ma arvan, et et võib-olla rohkemgi, kui me seda olema nagu osanud, hinnata sellepärast, et. On ikka vist nõnda küll, et ükski rahvas nüüd kultuurrahvaks ilma ajakirjandus Edda. Ikkagi kaasajal või lähiminevikus on mõeldamatu, et saaks ikkagi ajakirjandus, on see faktor mis teeb, rahvas teeb rahvused on igal pool niiviisi olnud. Eesti keeleteaduse uurimise üle ei võime kurta, meil on soliidsed traditsioonid ja uurijate põlvkonnad. Kuidas hinnata olukorda ajakirjanduse ajaloo uurimisel? Ajakirjanduse ajaloo nüüd uurimine on jah, tõepoolest nagu pindaalisem sest niisugust väga tugevate traditsioonidega keskust meil nagu ei olnud. Ja ülikoolis nii väga piiratud koosseisudega on seda siiamaani tehtud õppetöö kõrvalt ja õigupoolest kuigi meil on siin nüüd aastate jooksul välja kujunenud ka oma süsteem, oma problemaatika ja oleme ette valmistanud ka siis nooremad kaadrid, kes selle asja edasi viiks Nüüd ajakirjanduse niisugune maht muidugi on tohutult palju suurem kui näiteks kirjanduse maht, eks ole. Sest ühe ühe päeva lehegi aastakäikude läbi lugema ja sealt võtab palju rohkem aega kui kui mõne romaani analüüsimine, nii et see materjali hulk muidugi on avaldanud mõju, et võib-olla veel nii vähe on edasijõudnud. Ta pidi olema hea tükk julgust Juhan Peeglilt oma doktoridissertatsiooni alustada kõige raskema lõigul läbitöötamist, mille kohta materjali üsnagi napilt. Noh, ma ei tea nüüd, kas ta kõige raskem on, aga kõige kaugem kindlasti kõige kaugem, jah, ja kui need üldse kuskilt alates ühest otsast realistatud jälit võtsime selle esimese otsa, siis, Aga see oli ka küllalt huvitav materjal seal oli, kuigi ma ütleksin nõnda, et et siin on kindlasti võimalik lisa tuua sellele, mida me praegu teame. Kui Otto Wilhelm Masingut meenutada, anda täiesti erakordne nähtus meie kultuuriloos Ja tegelikult need mehed Kes seda ajakirjandust nii-öelda ühepoolselt hakkasid tegema, tähendab ise koostasid puhtalt personaalselt ajakirjades, tegid ülalt alla, eks ole. Lugejate, aktiivseid toetuste kirjasaatjate näol Neil ei olnud selle ei saanudki olla. Need on omamoodi erakordsed, need kõik. Neid ühendab ühendav nüüd see tahtmine. Teha midagi rahva heaks, rahva silmaringi, silmaringi laiendamiseks. Nii rahvaõpetuslik, rahva valgustuslik, suund, mis oli ajakirjanduse põhifunktsiooniks neil aastail sest poliitilist funktsioonid on nagu ei saanudki olla, see oli. See oli, ütleme 18. sajandil 19 sajandi alguses lapsugust võimatu kirjutada teravates sotsiaalsetest probleemidest eestikeelsetes väljaannetes, see oli välistatud. See ei olnud lihtsalt võimalik tsensuuri võimalused sõdaga. Jenna Jenseni pidi olema kindlasti Maasing. Pidi olema ja, ja nüüd, kui meil pärast pärast. Masingut kuni Janseni teatud nisugune lünk tähendab päris õiged ajalehti, meil nagu vahepeal ilm, see ei ole mitte. Nüüd selle süü, et meil ei oleks olnud mehi, kes nüüd võisid ajakirjandust või väljaandeks, võisid rahva jaoks lehti teha, vaid lihtsalt tolleaegse tolleaegne reziim ei andnud selleks võimalust, lihtsalt ei antud luba ajalehtede USA ajalehte asutada. Nii et see oleks võinud olla täidetud üsna mitmeväljaandega. Öeldakse, et Jannsen on õpetanud eesti rahva lugema. Ajakirjanduse lugemistraditsioonide kahtlemata kasvatas ja see on, on temal üks teeneid kindlasti salgamatult. Sellepärast et see oli siiski esimene väljaanne mille tiraaž noh, tolleaegsetes oludes, möödunud sajandi 50. aastal ulatus üle 2000 eksemplari tiraaž seal nagu lagi üldse selle, sest ütleme, kaheksakümnendail aastail. Oli see lagi, ütleme 3000 võrra kõrgem oli 5000. Ja Jansen tõepoolest valmistas seda lugejat ette, siis kes nüüd lugejate arv tähendab, paarikümne aasta jooksul võis kasvanud üle kahe korra seal ikka Janseni, teinekord või poolest. Nii Jansen tõepoolest valmistuseta lugejaskonna, kuid seda huvitavam on, mida nüüd Jakobson selle lugejaskonna tegi? Kobson Jakobsonile oli see härra muidugi nüüd lihtsam, et võib olla terve hulk niisuguseid põhimõisteid. Janseni lehe kaudu oli nagu tuttavaks saanud. Ja Jakobson võis lugejat võtta ta juba niisugusena, nagu ta oli mitte enam siis niiviisi ülalt alla teda nii sõbramehe poolest õpetada ja juhatada, vaid võttis teda juba noh, nii-öelda täiskasvanud täiskasvanud ja arenenud inimesena, kellega võis võrdselt vestelda juba üsna tõsistest sotsiaalsetest probleemidest. Ja ka siis tuleb jällegi küllaltki pikk paus enne kui võiks öelda uue sajandi alguskümnenditel ja siis juba revolutsioonilises võitlus, uued, sellised mõjukamad figuurid ajakirjanduses silmapiirile kerkivad. Seda küll, sest ka sisepoliitiline olukord 80. aastal ju ei soodustanud ajakirjanduse arengut sugugi. Ja alles tõepoolest uue sajandi algus toob siia uusi värskemaid tuuli ja muidugi see klass, kes kaheksakümnendail aastail alles jälgida ajakirjandust, astus esimesi samme ühiskondlikus elus, see klass juba esimeseks revolutsiooniks oli seevõrra tugev ta oma publitsistika juba hääle suutis välja ütelda, see oli siis. Te olete vead. Nii, ja kui tuleme nüüd ajaloo tagasivaatelt sinu enda tegemiste tagasivaatele, siis alustasite ajaloo uurimisega, sest seda oli vaja teha. Siis hakkasid tegelema teooria probleemidega. Muidugi viiekümnendatel aastatel, kui ülikoolis neid mingil määral see ajakirjandusõpetaja mõned tuli, ega noh, päris ausalt öeldes kaasaegse ajakirjandusteooria alalt ega midagi eriti ei olnudki, see tuli otsiv, see tuli väga palju ise teha ja mõnikord oli päris hea meel, et et need seisukohad, mida noh, nii kohtu koetud teooriaga oli nagu paika pandud, et need pärast osutusid, et ei olnudki väga mööda läinud. Sest noh, üldine see marksistlik suunitlus oli ju siiski ka olemas. Aga jah, üsna palju tuli, tuli tõesti see otsida ja kirjandust oli vähe, üldist üle terve liidu. Sest need teaduskonnad, mis olid ka loodud ja tegutsesid suurte ülikoolide juures, need olid need ju ka lisaks. Kõik oli algusel. Nii ta oli ja seepärast võimegi öelda, et kui Maasing oli algataja, kui Jannsen õpetas lugema, kui Jakobson tõi poliitilise võitluse ajakirjandusse. Kui revolutsiooniline põlvkond jättis oma jälje, siis sina pidid looma Eesti ajakirjandusteaduse. No seal oleks palju öeldud, sest noh, ma ei tea, minu arvates ikkagi nendel noorematel inimestel, kes kes nüüd nagu järele tulid ja ja kes on ka ülikooli selle eriala lõpetanud, nende tee nüüd ilmselt on siin kindlasti suuremad ja niiviisi peabki ole. Ja aga läks veel pikka aega, enne kui saime oma ajakirjanduskateedri. Alles möödunud kevadel läks ellu esimene lend kes lõpetasid ajakirjaniku kvalifikatsiooniga, sest varasem nimetus oli teine. Jah, varasem oli siis filoloog-toimetus töötaja veelgi varasem oli lihtsalt õpetaja kutsediplomi said ja ainult üsna piiratud ulatuses kuulasid ajakirjanduse distsipliin. Et see oli nüüd tõepoolest samm edasi, mis muidugi meile tõi juurde ausalt öeldes ikkagi üsna palju vastutust veelgi. Ja üsna palju tööd, sellepärast et et noh, lihtsalt pidi sündima midagi. Kui palju on neid, kes on lõpetanud ja kes oma juhendal õppejõule Juhan peeglile võivad nüüd sina ütelda? Noh, kokku peaks need 263 on tähendab lõpetanud. Ja no meie arvestuste kohaselt vist midagi 89 protsendi ümber on siis tööl kas ajakirjanduses või kirjastustes või või nendele lähedastel aladel või siis ka vabakutselised. Siiski küllalt küllalt suur niisugune protsenti kutse püsivuse mõttes. Aga toome nüüd veel juurde need praktikud, kellel ei ole olnud erialast haridust, kes on saanud täienduskursustel omaette. Mitte arvama, nagu ei teagi öelda sest meil on nüüd üheksa aastat on neutraaljooni, ajakirjanikul ja seal nüüd osa käinud juba teist korda. No ma usun, et seal võiks olla umbes 120 130 pehmeid meedia, kõikide toimetustega on enam-vähem nii sidemete tutvust Missugune on ajakirjaniku ettevalmistamise problemaatika keerukus, sest lisaks tahtmisele on seal vajaka eeldusi, on vaja kuskilt kutsumust, emissiooni tunnetamist? See on tõepoolest, on ta sellepärast, et selgelt, et ajakirjandusteooriat tuleb tunda, ka selle kõrval olla peab ta siis ikkagi terve realises professionaalseid oskusi omandama nüüd üks külg, aga teiselt poolt ta peab kindlasti olema loominguline inimene kellel on hea poliitiline ideoloogiline ettevalmistus. Nii et selles mõttes on küllaltki keeruline. Meie ülikooli lõpetajaid kutsutakse noorteks spetsialistideks, aga on päris selge, et nii ega me täis küpsi, aja kirjanik ja muidugi nagu anda ei suuda, nad on ikkagi veel oma praktilistes õpingutes nagu poolel teel. Aga see on ka muudel erialadel ja niiviisi süstidega. Ega nüüd arstiteaduskonna lõpetaja ei saa haigla peaarstiks ja see on täiesti loomulik. Kuigi meil on ka ülikooli lõpe Tajastavad läinud osakonna juhatajat, eks mõned kohe, aga eks neid ole ka raske olnud, nii et seal küllaltki raske ja, ja muidugi ega andekust ei saa, jõuga õpetatakse. Andekust ei saa õpetada, seda läheb ajakirjaniku vaja. See peab olema ikka kaasa võetud, samuti tahtmine seda tööd teha ja tahtmine kirjutada, ega me seda ei saada. Pesamäe mingil määral ikka juhendada seda, et vot siin on parem võib-olla öelda niiviisi parem niimoodi kirjutada, agedatud tahab üldse kirjutada see tabel endal kaasa võtta ta südamed õppustatud. Aga missugust eelduste järgi valitakse siis seda? Noh, meil on nagu ta üleliiduliselt olla loominguline konkus enne eksamid, sisseastumiseksamid, ja seal me püüame siis vaadata, mis nad on kirjutanud varem kuidas nad kirjutavad selle konkursitöö ja siis vestleme nendega, et saada ettekujutust Nende üldisest nii tasemest. Ja muidugi on oluline, et oleks toimetuse. Ja missugused peaksid olemagi ajakirjanikule iseloomulikud jooned, mis kindlustaksid tema sideme rahvaga ja oma missiooni täitmise? Minu arvates ikkagi see üsna selge missioonitunnetus see, et ta ei kirjuta ka töötaja enda jaoks, vaid ikkagi rahvapärast. See tähendab seda, et ta näeks neid probleeme, mis on tema lugejate ees lahendaks lugejate seisukohalt. Nii, aga kui nüüd jätkame seda mõtet, millega alustasime keelest kultuuri kandjana, ajakirjandusest, kultuuri kõndina, siis missugune ongi ajakirjanduse missioon, sageli lihtsalt ei mõtestada, me võtame hommikul lehed, me loeme nad läbi ja me ei anna endale aru, miks kogu see süsteem töötab. Millised on eesmärgid? Jah, me oleme praegu nagu harjunud peamise ajakirjanduse funktsioonina vägeva ideoloogilist ideoloogilise kasvatus ja suunaja funktsiooni, see on tõepoolest nõnda, kuid selle kõrval minu arvates on ajakirjandus ikkagi säilitanud, nähtavasti säilitab ka edaspidi tulevikuks ikkagi väga oluliselt kultuurifunktsiooni. Ja osa ajakirjanduse uurijaid ongi ajakirjandust nimetanud märkamatuks skulptuuri teguriks. Ja see töö, mida lakkamatu kultuuritegurina teeb vot see osa on võib-olla ka tänapäeval ehk siiski pisut suurem, kui me seda esimesel pilgul oskama hinnata. Sest minu arvates kuuluks siia juurde ka Nüüd lugejaskonna või auditooriumi poliitiline ideoloogiline harimine, see kuulus ka selle kultuurifunktsiooni juurde, kusjuures. Nüüd seda kultuurimissiooni ta täidab võib-olla teistes vormides veelgi märkamatumalt kui nüüd otseselt nendes kirjutistes, kus käsitletakse puhtalt marksismi teooria või ideoloogia probleem ma mõtlesin kas või kirjanduse või kunstiküsimusi, kus seesama missioon nüüd tegelikkuses toimib. Ilmselt oleme me ka liiga lihtsustatult lähenenud kultuurile mõeldud temal rohkem teadust või kauneid kunste, saamata aru, et see on terve meie elukeskkond, milles elame ja et ka seesama ideoloogia on üks selle südamiku tuumikproblemaatikast. Nojah, nii ta ongi ja nüüd ajakirjandus tõepoolest päev päeva kõrval teeb seda tööd niivõrd märkamatult, me anname 102, kolm kopikat, annan hommikul ära. Aga noh, tõepoolest ajakirjandus varasemaga võrreldes ajas enam nii kaua vastu ei pane, eks ole. Või säilitaja lehtede taasta käikega, loe neid aasta tagant uuesti. Aga no midagi sealt siiski. Ja noh, kui me nüüd võtaksime kasvõi selle Igapäevase lehegi ära, ma kardan, et juhtub samasugune tunne, kui me ei oska, võtaksime sellesama leiva ära. Mida me kahju noh, iga päev ei tea. Kui kõrgelt nüüd nagu hindama. Oled eriti rõhutanud ajakirjanduse ja ajakirjaniku vastutust. Rahvas. Sõnaga keerukas probleem sest mõnigi kord võib kalduda illustratiivsusesse. Sinu sõja fragmentaariumist kirjutades ütles Olev Jõgi, et on kirjanduses neid, kes tõde siluvad on tõekirge. Peegli puhul on tegu tõe Jaustamisega. Tõi austamine on ka ajakirjanduse keskseid probleeme. Ilmselt küll sellepärast, et minu meelest nõukogude ajakirjandus kaotab mõtte, kui ta selle printsiibil teda üldse vaja. Ja muidugi ajakirjanikku oma missiooni ees peab samuti olema aus. Ma mõtlen siin kas või seda, et. Et kui kirjutada tõesti mingist probleemist. Ajakirjanik seda ei taha, kui see talle ei istu siis jätku parem see. Jätke parem see asi sinnapaika, kui ta seda vastumeelselt. Või kui ta seda ainult kas või raha pärast teeb, eks ole. Sest kui käsitleda üht ikkagi mingeid probleeme ja kui seda teha publitsistina, siis on täiesti. On selge, et ajakirjanik annab vaat sellel sedasama asja kirjutades või sellest rääkides annab ja peab andma suure tüki iseenesest ära, see on jumala selgemalt siis ta siis ta lause siis teeb õieti. Sõjast tulnud mees teab, kellega koos luurele läheb. Fragment tarvis on see ka selge, kellega koos jagatakse kõike, mis jäävad, on see on inimlik inimene vist ennekõike kõigi nende väärtus orientatsioonile. Ja nähtavasti tõepoolest selle inimüksuse. Sest noh, võib-olla meie põlvkond noorte väga noorte inimestena nägi seda, mida ta nagu ei oleks oleks nagu pidanud nägema ja kõik see Kõik see küpsemine toimub väga kiiresti, väga ruttu, väga suure valuga, niiet. Kui võib-olla nii seda läbi elanud ei ole, see on muidugi õige. Kas teeb südame soojaks, fragmentaarium nii üksmeelselt hästi vastu võeti ja kõla leidis? No miks ta ei tee, teeb muidugi aga nuiaga, milles asi seisab, seda ma õieti ei oska nagu ära seletada, sellepärast et ega ma talle endale mingeid erilisi lootusi nagu ei pannud. Ja ma isegi, mis pärast seda kirjutasin sellepärast? Jah. Sellepärast, et. Isegi nende mälestuste nisugune kaasaskandmine seal ka omamoodi raske, eks ole. Võib-olla. Sai osadele koorma maha panna, et võib-olla kergem oli, aga mis ta nüüd kirjanduslik mõju, mis seda usku, et nii nagu ette öelda Tsiteerin veel kord olev liige kes ütleme niiviisi, et keegi meie sõjast kirjutanud kirjanikest ei ole seisnud sõdurile nii lähedal ja mõistnud sõduri hinge. Ja kui tõmbama nüüd siit paralleele ajakirjandusse, peaks ka ajakirjanik seisma inimestele niisama lähedal. Jah, peaks peaks tõepoolest küll sest noh, ajakirjanikku kõnelevaid publitsistika, st. See ei ole ilmselt mitte elu lihtne reprodutseeri, mine inimeste elama panemine probleemides. Ja vaat seda kõrvaltvaatajana ei saa teha. Kuidas hinnata ajakirjanduses elulähedust, inimlikkust, lihtsust, sest ka sõjakirjandusest teame? On olemas kaevikutasand ja on olemas kindralstaapide tasand. Ja mõlemad annavad omamoodi pildi 100-st, mõlemal on omamoodi õigus. Need erinevad tasandid on, on muidugi olemas, nüüd aga ma arvan seda, et ega nende erinevate tasandite käsitlus ei välista nüüd inimest kui seda objekti, kellest me kirjutame, kui me niiviisi targalt ja kaugelt ütleme. Ainult üks asi on muidugi selge. Mõlemaid kirjutisi on muidugi vaja, kuid on selge ka see, et, et see teine mis on lähedasem tasand, see on kindlasti mõjukama loetanud, see on päris selge, eks ole. Aga see ei välista muidugi seda teist tasandit, kus me anname. Üldistusi sõda on andnud sinule väga palju elu mõtestamiseks, kogemust, valusat kogemust kui siia juurde tuua nüüdse, millest alustasime. Lapsepõlv, Saaremaa motiivid, missugune on nende osa inimese kujunemises ja võib-olla sinu jätkuvaski töös kirjanikuna? Noorepõlvekogemused ja lapsepõlveaeg on kindlasti üks niisugune niisugune aeg, mis annab eluks ikkagi väga palju, võib-olla isegi väga palju sellest põhilisest annab just see aeg võib-olla, mida lähemal ise oled sellele lapse ja noortel on nii hästi, seda ei taipa, aga mida kaugemale lähed, siis? Siis hakkad sellest rohkem aru saanud, nii et see osa on olnud siiski küllalt suur need põhimõtted, mille järgi kunagi siis kauges minevikus, kui mina laps olin, elati, need olid niisugused väga lihtsad ja. Isenesest arusaadavad, tead mida, mida jälgiti nii et. Ja mida nii märkamatult õpetati, ma tean. Minu koolitee oli üsna pikk, neli, viis kilo mõtlesid ja seda ökondada. Läksime mööda põllupeenraid ja ja ka ühest naaberküla õunaaiast läksime läbi. Vanaema küsis ta üsna vanadel üle. 90 elas. Ta teadis, kust tee läheb ja küsis, et vaat kasti sellel ja perekonna eest nõelravi ja mõtlesin, et küll ta ei ütle muud mitte midagi, ütles niiviisi. Tuli vaesest niust, vabadik perest oli pärit. Ütles niimoodi minu ema või oli see tema vana, ütles niimoodi. Et kui sa lähed Vaat niiviisi ütles, ega ta ei öelnud seda, et kuule poiss, kui sealt läbi laadiselt pidangutatud, siis saad vitsad, sa oled vara. Ei, ta rääkis päris kaudselt, vot tema vanaema olid isse, ütled, et künism, juhtumadikuse sealt võtad kasinaks meelde jäänud niimoodi toimusse, pedagoogiline töö, väga lihtsate printsiipidega muidugi austamised ja. Noh, see oli kõik sel ajal nii loomulik, sest elu oli nagu patriarhaalsus. Aga kas tõmbavad need lapsepõlvepaigad ka praegu tagasi? Jaa, seda küll. Igal suvel seal olnud. Kus kirjutamine istub kõige paremini? Kirjutama saab alles siis hakata, kui on niisugune noh, niisugune vajadusele muidu nagu ei saanud nagu midagi peaks, peaks nagu nagu peaks midagi tegema. Aga noh, ei tea. Ei tea?