Kell on 15 langevarjuspordi ja Eesti purilennunduse logo. Leroo oli esimene, kes alustas langare päitasi küll see algus oli traagiline ja sajaaastane, aga ometi loeme sealt peale Eesti rahva huvi õhuavaruste vastu. Aga Ülo Keedus kui Feodor laure oma konstrueeritud langevarju edukas katsetamine 1928. aastal on siiski erand, siis missugusest ajast võime kõnelda Eestis langevarje Spartiviljelemisest. Tõsisemalt langevarjuspordist rääkida saab vast alates pärastsõja-aastaist. On teada küll vanast ilusast eesti ajast, kus ka on paar hüpet sooritanud avatud, aga üks neist oli nii sundtingimustes avarii korral, kus lendur hüppas avarii lennukist välja, pääses eluga ja teine hüpe. Kuuldavasti sooritati tõepoolest demonstratsiooniks lennupäeval. Aga täpsemad andmed kahjuks selle kohta puuduvad, sellepärast ei julge ka kinnitada, oli see nüüd tõsielus nii või on ta sündinud, see jutt legendina? Pärast seda saime langevarjusport nii-öelda hoo sisse alates 1946.-st aastast. Siis tolleaegsel langevarju ja purilennuklubil olid mõned lennukid poogaks, vanasti nimetati neid ka metsa vahtideks, see on väga lihtsa konstruktsiooniga kaheistmeline lennuk. Kabiinid on tal poolavatud nii et sealt langevarjuga välja kani ta ei ole eriline kunst. Aga sinna peale mahub mahtus ainult üks langevarjuga, teine oli lenduri koht. Ja vaat sellel 46. aasta kevadsuvel hakkasimegi Tallinnas hüppama. Lennuväljaks oli Nehatu lennuväli, praegu seda kohta enam ei ole, seal on ehitised peal. Ja põhiline väljaviskaja oli tolleaegne staažikas lendur Gustav aas. Hüpati põhiliselt 600 meetri kõrguselt ja sundavamisega, see on niisugune. Avamise liikus, langevari avaneb sõltumatult langevarjur enda tahtest, seal on niisugune pikk-pikk, rihm on tagasi tõmmata lihtsalt lahti. Ja nii need hüpped siis hakkasid hoogu saama. Muidugi, sellise väikese lennuki pealt massiliselt hüpata ei saanud. Need, hüpped, igal mehel jäid ikkagi nii üksikuteks. Suve jooksul tehti neid neli, viis, kuus, see oli juba üsna hea tulemus, sellepärast tahtjaid oli üsna palju. Ja nii see hüppamine siis käis kuni 49. aastani, kui piiriäärsed aeroklubid, kõik suleti. Nõukogude liidus siinjuures muidugi ka Tallinna klubi ja edasi Läks langevarju hüppamine nii läbi üle kivide-kändude püüti seda organiseerida sõjaväeosade juures natukene sai hüpata ja käid isegi Eestist kaugemale, et saaks pisut hüpata, aga need olid üksikud hüpped. Ja alles 1000 956. aastal. Oli uuesti niisugune suurem võimalus tekkis hüpata kuna siis me saime omale aerostaadi või eesti keeles õigemini öelda lohe õhupalli. See on niisugune imelik lennuriist, hästi suur sigarikujuline ja ta tõuseb üles trossi otsas, et kiiresti saaksid alla tõmmata, uuesti kondlisse mahub, siin mahtus kolm langevarjurid tavaliselt neljas oli siis see, kes neid välja laskis ja seisis seal ukse peal. No see on nüüd hulga probleem, et saab palju inimesi kiiresti oma õppeära teha, aga millal jõuame kvaliteedi juba keerukate Kvaliteedinime jah, selle lohe õhupalliga jõudnud, sellepärast tema üle 800 meetri kõrguse ei olnud võimeline tõusma, seal on omad teoreetilised põhjused, lihtsalt gaas jookseb välja suures kõrguses, kuna rõhk seal väheneb teatavasti. Ja seepärast tuli piirduda niisuguste lihtsate hüpetega. No ikka see langevarjunduses. Niisugune hing juba tekkis jälle, rahvast oli üsna palju ja siis, kui tulid esimesed lennukid Jak 12 siis me saime juba tõusta kõrgemale ja mõtelda ka sportlike hüpete peale. Tulid väiksed viivitused, tulid täpsushüpped tõsisemalt, samuti uuemad langevarjud, mis võimaldasid õhus manööverdada ja täpsemalt siis maanduda. Ja siis päris õige langevarjuspordi näo saime 1000 900. 64.-st aastast umbes ala, kuidas siis oli meie käsutuses juba lennuk AN kaks, sinna mahub küll 10 langevarjurid, sissetõus on kiirem. Ja sellist lennukit kasutataks praegugi üle kogu Nõukogude Liidu põhilise langevarjurite teenindajana. On meil olnud midagi kaasa rääkida ka üleliidulisel tasandil. Ega väga uhkustada ei taha, sellepärast et teatavasti liidu langevarjusport on maailmatasemel. Ja palju aastaid on olnud juba varemalt liidu meeste käes suurem osa rekorditest, samuti maailmameistritiitlid, jääd sinna nüüd pisutki lähemale jõuda. Selleks oleks pidanud siiski langevarjusport olema meil kauem ja laiemalt arenenud, me lihtsalt ei jõudnud meile õieti kannale astuda, sellepärast meie tase ikka kippus iga aastaga jälle nii palju, kui me edasi jõudsime, aga muidugi liidu mehed olid jällegi rohkem ees, kogu suurt treenerite kollektiiv ja see maailma kogemus, võistlustel käimine, see andis kindlasti väga palju neile juurde. Nii et meie kõige parem koht meeskondlikult oli üleliidulised, teine koht, see oli vist 1000 976. aastal, ma võin eksida küll. Sellel ajal oli Krasnodari seal üleliidulised võistlused ja siis me saime meeskondlikult teise koha, see oli meie nii-öelda võistkondlik tipp, üksikuid tulemusi on olnud, aga mitte ka lausa liidu meistritiitleid. Küll aga on tehtud mitmeid rekordhüppeid meie langevarjurite poolt, kes hiljem on sattunud sõjaväemeeskondadesse, kas siis aega teenides üle ajateenijatele ja siin on tõepoolest maailmarekordit ka Nende nimel. Aga praegu, tänaseks, nüüd on jällegi juba vananenud, vahepeal olid siin mitmed niisugused saavutused, mis ikka täitsa tublid poisid ja üks üks tütarlaps ka sooja Nikolajevi kes näiteks maandus järjest 25 korda nulltulemusega, see tähendab, et märgi keskmesse absoluutselt ilma igasuguste kõrvalekaldumist, sentimeetrit teda. See oli maailmarekord tollal ja Aleksander Aasmäe Kohtla-Järve poiss, tema tegi sama tükki 50 korda läbida tabas 50 korda järjest nulli ilma kõrvalekaldumist. Tõnis Kallejärv on jäänud ka nimeks dekamale. Ema on jah, ka olnud, väga tubli poiss, siis ta küll nüüd palju aastaid mööda tema tegi kaks maailmarekordit, 1961. aastal. Need, mõlemad olid trupihüpped. Üks oli öösel 12391 meetri kõrguselt ja teine päeval umbes samalt 12245 meetrit. Nii et need olid siis nagu kõrguse maksimaalse kõrguse sekundit trupis. Läheme nüüd mõttega edasi, sest inimene on püüdnud mitanud kõrgusesse pürgida vaid seal ka võimalikult kaua püsida ja seetõttu langevarjust, et järgmine õhusõiduk, mis meil Eestis on kasutusel olnud, sest õhupallidega me ei ole teatavasti lennanud on purilennuk. Ja mul on hea meel, et täna on saanud stuudiosse tulla Eda Laan ja Illar Link kaks nime, mis ei vaja kommentaari isegi nende eestlaste hulgas, kes kunagi elus purilennukiga lennanud ei ole. Ja püüaksime nüüd ka selle lennuspordi noh, arengulugu pisutki tagasi vaadates meenutada, kas Illar Link olete ka uurinud, millal teil eelkäijad juba tekkisid, kes üritasid purilennukil lennata. Noh, enne teist maailmasõda vabariigis ori purilenud üsna heal tasemel. Ma ei hakka siin kordama niux nimesi kindlasti, mis on palju kuuldud kondsaar ja rida teisi purilina sportlasi, kes tol ajal küllaltki edukalt esinesid peale sõda. Purilend algas uuesti 1948. 49. aastal aga sel ajal ta erilist populaarsust ei võitnud. Koosaara klubi sulgemisega kadus ka see purilend momendiks vaateväljast. Uuesti hakati purilennuga tegelema 1951. aastal ühe teismelise algväljaõpe purilennukil ja pärast seda siis on see purilennuareng olnud pidev. Kusjuures muidugi need esimesed aastad võiks öelda niikuinii, 1960. aastani oli ta noh, maailmatasemega võrreldes muidugi lapsekingades. Erilisi tagajärgi ei olnud, polnud korralikega purilennukeid. Aga 1960. aastal, kui tulite meil uuesti bokseerimiseks lennukeid ja juba tšehhi algali õppe-purilennukite L3 teistel sellest ajast, siis hakkas purilenud meil kiiresti arenema. Hakati viljelema juba marsruut, lendusi. Ka võtsime esimene kord osa üle Liidulistest võistlustest. Võistkonda kuulus kolm inimest. Esimesel korral, kui me käisime, need olid Hugo Aabram Ants Arumeel ja mina muidugi käisin ühe korra enne seda üksinda ka üleliiduliste võistlusega juba järgmine kord käisime siis koos võistkonnaga ja nii on see asi siis arenenud, võiks öelda niimoodi niuke pöördeline momente võib-olla oli veel 1965. aastal, kui siis oli võimalus. Saada meie purilendurite Nõukogude liidu koondvõistkonna ridadesse. Ettepanek tehti Mati Saarele ja minule mati saar loobus, mina tähendab sellest ajast siis kuulusin Nõukogude liidu koondvõistkonda, kuni siis 1974. aasta lõpuni. Ja koos sellega muidugi toimus ka, ma mõtlen, niisugune just edasiminekuna. Me kohtusime mitte ainult liidu purilenduritega. Teiste riikide purilenduritega nägime nende tehnikat ja ja lendamise maneeri või taktikat, mis tol ajal meil võib-olla natuke jäi maha teistest. Aga ka seal on ta muidugi nii, ütleme, taktikalised küsimused on sarnased igal pool, nagu meil Nõukogude liidus, nii ka mujal maailmas. Küsimus on võib-olla ainult selles, et ka käesoleval momendil ei ole meil siiski maailmatasemel purilennukeid. Me jääme ikka mitme aasta võrra kõik aeg maha ja selle tõttu ka niux töö esmaklassilisi tagajärgi maailmameistrivõistlustel ja pole siiamaani olnud kõige paremini. Me esinesime Nõukogude liidu poolt võistkonnaga maailmameistrivõistlustel 1972. aastal Jugoslaavias, sel korral olid tagajärjed kõige paremat. Peale seda on nad kõikidel eelnevatel hilisematel olnud nõrgemad. Nii et tuleks lisada koefitsient meie vapruse ja ettevõtlikkuse koefitsent seal õhus, et nendel lennukitel, mis meil kasutada on olnud siiski nii palju on saavutatud. Ja ma usun küll näiteks eriti needsamad õigused, mis Jugoslaavias toimusid, maailmameistrivõistlused seal meil ei oleks eriti mina võitsin, vabaklassis poleks olnud mitte mingist väljavaateid nimetamisväärsele kohale kui oleks olnud niuksed, lihtsad ilmastikutingimused. Aga tol ajal olid treenerid üsna tublid, meil ja ettevalmistus oli suhteliselt hea ja selle tõttu siiski nende kehvade purilennukitega ka suutsime midagi seal ära teha. Noh, tol ajal oli lubatud pilvelennud, me olime hästi ettevalmistatud pimelendudeks või lendudeks näite abinõude järgi ja see meid siis natuke päästis seal. Mul on hea meel, et täna on stuudios ka Eda Laan sest oleks lausa patt, kui tema häält ja mõtet meie arhiivilintidel ei säiliks. Ja sellest me peame olema väga tänulikud vanaemale, et üks pisike gene purilendur võib rahulikult kodus praegu tiibade sirutamist õppida. Eda, kui vana ta on ja mis on tema nimi? See on väike Reet ja ta on kolmekuune. Aga nüüd, kuidas tuli purilenud teie ellu või kuidas tulite teie purilennu juurde? Nii palju kui ma ennast mäletan, siis nagu juba mõtlesin kogu aeg lennukitesse, võib-olla lasteraamatutest jäi külge. See huvi lennukite vastu ja keskkoolis. Tekkis võimalus purilennuklubisse taastuda. Ja ka purilend, see on hoopis keerulisem lend kui mootorlend. Seepärast, et kui mootor veab ja viib siis purilendur pea pool tama seda termikat või tõusvaid õhuvoolusid seetõttu purilenud peab olema. Purilendur peab olema mitte ainult lendur, vaid ta peab olema ka meteoroloog, Vilosot teadlane, seal kohe. Parem on muidugi ilmaga sina peal olla, siis ei teki kartusi ega. See aitab. Kainemalt marsruudil ilma käest maksimumi võtta. Ja see kõik tuleb kogemusega, eks ole, sest kui me nüüd mõtleksime, kui palju aastaid te olete lennanud? Kogemus aitab kaasa ka veel mingi mingi intuitsioon peab olema. Selge. Mingi niisugune, mida ei saagi õpetada või seletada või ometi, kuivõrd on teie tulemused sõltunud treenerist. Treener muidugi saab palju kaasa aidata, kui ta mõistab, milliseid treeninguid on vaja. Ja kunagi. Palju õppisin paremate sportlaste käest Illar Lingi käest. Seal koondvõistkonnas oli veel liidus Rudenski Kuznetsov, kelle kellestki eeskuju võtta. Nii ütleme kuulajale ka Eda Laan ja Illar Link on perekond ja võib-olla see lähedus on ka tõesti oluline, sest Ülo, sina oled nüüd kõrvaltvaataja. Ütle, kui palju suudab teine inimene mõjutada või kujundada kasvõi näiteks meie tipp-tähte Edala. Head sõpra Illar Linki kihitmata võib ikka täitsa siiralt öelda, et eks tema niisugune hoolitsus sportlik hoolitsus, lennu lennulenduri, hoolitsuseta laane eest kindlasti on palju kaasa aidanud. Ma olen selles täiesti veendunud, sellepärast et nende hea tutvus on kestnud juba läbi aastate. Ja alates seda laane esimestest sammudest lennundusse on varsti ilmselt baila kling, sai öelda ka oma soovitused lendamise kohta ja oma nipid, mis tema juba oli elus kogenud. Ma usun, et need on Edalka teada muidugi, kellele tema neid edasi hakkab ütlema. Sotsiaalraskeid prognoosid. Kui me nüüd mõtleksime naise seisukohalt purilendu, siis see nõuab lisaks sellele intuitsioonile vähemalt minu arusaamist pidi ka küllalt palju füüsilist vastupidavust et küllaltki pikas lennud need küllaltki pikad tuule ootamised. Ja kui pole varem tõsist sporti teinud, siis läheb raskeks. Ja muidugi natuke peab vormi hoidma, siis lendude ajal ka. Kuidas mõista seda, et me peame ühtaegu jahtima kiirust ja samal ajal jahtimagi kõrgust kui sina, Ülo, kui rohkem teoreetik mõtestaks meile seda Lennunduses kiirus ja kõrgus on omavahel alati väga tugevasti seotud. Seda teadsid juba esimese maailmasõja hävituslendurid, et kellel on rohkem kõrgust, see on peaaegu et võitja, kui ta jääb veel vastasele märkamatuks ka sellepärast, et allapoole laskudes saame alati kiirust kõvasti juurde ja iga tõusumeeter annab ka lisakiirust. Muidugi tohutult tähtsus on tänapäeval ka purilennukitüübil, sellepärast et kui me nüüd võrdleme neid vanemaid, millega kunagi sai lennatud ja tänapäevaseid, siis see vahe on tohutu ja purilennuki aerodünaamiline viimistlus, tema väärtust niinimetatud aerodünaamiline väärtus, kui kaugele ta on võimeline ühe kilomeetri kõrgusel lendama. See on juba nii, nagu kasvad üle kunagise fantastika piiri, praegu juba üle 50. On see väärtus, tähendab kui üks kilomeetri kõrgust. Me saame 50 kilomeetri kaugusel temaga laugelda. Ja kui me siis nina rohkem alla litsume kiirust suuremaks, siis vahemaa läheb meil kiire kiiremini, kaob alt ära. Muidugi purilennuk kaotab üksjagu rohkem kõrgust, aga kuna praegused võistlused on ainult kiiruse peale peaaegu kõik, siis on väga tähtis siin arvestada oma kõrgusevaru. Ja seda kiirust, mida võib kasutada seda varu kõige ratsionaalsemalt ära kasutada. Eda, missugused on olnud teie kõige pikemad lennud teie lennulagi või Recorlik lennu ollagi ja on need meeles ka veel? Pikad lennud olid varem treeningutel kuskil 70.-te aastate esimesel poolel. Praegu on niimoodi ilm kuidagi muutunud, et marsruudid tulevad lühikesed ja see lennuaeg tuleb ka siis kiirused lähevad suuremaks, lennuaeg tuleb väiksem, nii kolme tunni ringis, nelja tunni ringis, võistluste ajal kui on isegi üle 300 kilomeetri. Aga varem võid lennata pikki marsruute olid aeglasemad purilennukid millelt oli võimalik väljend kiirus väiksem kiirus välja võtta. Ja siis oli vahest seitsme tunni ringis see lennuaeg. Nii seitse tund õhus olla. Milles sellel ajal mõelda jõuab? Seal ei olegi see aeg tundub nii lühikene, et sa ei mäleta, kuidas Hillar Link naerda. Mis selle küsimuse peale kahed nihukesed mõtetki ei tekkinud, ristis seitse tundi, ma tean, need pikad lennud ja tal on õigus. Need kadusid nii kiirelt. Ei taibanud, kuhu see aeg on läinud, ei märganud. Ja kus seda? Niiet raadiot seal ei kuulata, ohi, eiei raadiot ei ole tarvis kuulata igavuse peletamiseks ja ainuke asi, mispärast on eriti kui ei ole niisugust head harjumust. On istmik on haige, kui välja purilennukis droonid, selle järgi saad aru, et sa ikka väga kaua rad istunud järjest. Ja kuidas suhtuda nüüd purilennusportliku sporti sellest aspektist, et sageli ju publik oma kohalolekuga ja kaasa toimimisega on oluline tegur rekordi sünnil. Kuid purilennusport on ju puhtalt üksikisiku üksiolemise enese teostamise sport. Siin võib-olla oma mõne sõnaga räägiks kõigepealt et meil oli juttu siin treenimisest ja, ja treenerist. Ma hakkaks siiski sellest peale, tähendab, kõigepealt purilenduri puhul on niisugune asi, et niisugust tavalist treeningu viisisi ei ole, nagu me näeme siin kergejõustikus või mõnel muul spordialal. Kõige tähtsam osa treeneril võib-olla on siiski selles et selles keerulises teooria rägastikus õpetada niukseid praktilisi asju, mida tingimata peab purilendur endale selgeks tegema. Teooria on väga keeruline ja puruneb verre, ei ole mingid niuksed, mis üritaks keerukates olukordades lahendusi leida, need lahendused tuleb omal saada. Ja vaat siin ongi see üksinda olemise küsimus selles, et tõesti nende rekordite ja ka üldse võistlejal tõesti pidevalt on mõtlemist ja tegevust. Ja selle tõttu kogu see aeg kaob kiiresti ja lahenduste leidmine on ka niisugune varane. Tihtipeale nad viivad muidugi selleni, et õiget lahendust ei leia ja teine, kes võib-olla valis mingi teise varianti isegi vigade üle on raske, vahest otsusta, kus oli viga, sai tehtud. Ma ei tea, kas ma päris õigesti nüüd vastasin sellele. Ja aga ma saangi sellest aru, et see on väga intellektuaalne sport. Et see on sõna otseses mõttes keerulise, mitme tundmatuga ülesande lahendamine, see on ka malekäigus. Malekäikude valimine. Jah, ta umbes nii, ma tean sellest, et ilmastik, eks ju, ei ole ühtlane igal pool ja me ei näe nii pikalt ette, mis seal ees nüüd meid ootab, eks ju. Nii et paratamatult vahest tuleb teha endale tahtmatult vale käikusi. Aga siin on niisugune asi, sõelub siiski parema sportlasi välja, see, et marsruudid on üsna pikad ja igalühel juhtub selle marsruudi vältel valesi käikusid. See on üks asi ja teine asi on see, et ei hinnata sportas mitte ühe päeva tulemuse järgi. Aga ta on noh, nimetatakse meil mitmevõistluseks. Võistlus ise koosneb mitmest võistluspäevast ja selle tõttu, kui ühel päeval tõesti võib-olla ühel võiks öelda, nii vedas paremini kui teisel, siis järgmisel vaevalt et mitu korda peab, peavad ikka olema oskused, mis pikapeale tulevad siis välja mitmevõistlusel. Et ta, nii et siis ma ei saa teie käest küsida, nii nagu ma just eelnevalt mõtlesin, et kas selles spordis peab ka õnne olema? Mina nagu välistan selle võimaluse, noh, õnne, et kõik, mis sa teed selle, sa teed ise ja, ja selle tulemusena sa saad. Paljud purilendurid isegi on arvamusel, et, et küsimus on õnnes ja vedamises. Nii, aga mis nüüd annavad need võistlused, ma mõtlen just rahvusvahelised võistlused, kohtumised, konkureerimine, see on ikkagi põnev ka. Ja me näeme kõiki neid maid, kus me sõidame, näeme teisest küljest, kui hoopis turistid ja, ja muidu sõitjad. Ja noh, tunned, et, et silmaring on läinud laiemaks ja näed teiste Sõid lennu maneerija Ja kohtud inimestega huvitavatega. Ja aga nüüd on veel üks väga oluline mõiste. Ma saan, arustrateegia ja taktika on väga tähtsad. Kuid rohkem küll kui kuskil mujal, oleneb nüüd selle strateegia ja taktika realiseerimine. Filigraanse lennud tehnikas piloteerimis, oskusest. Ja seda on muidugi praegu, kes kontingent, kes võistleb piloteerimist tehnika on kõigil niivõrd hea, et seal juba võistleb rohkem taktika. Ja muidugi oleneb purilennuki tüübist ka maailmameistrivõistlustel ei ole koefitsiente purilennukitele antud, meil vahepeal liidu võistlustel püti, Anda koefitsiendid. Materiaalosale. Ülo, ma küsin sinu käest nüüd niiviisi Eda laane ja Illar Lingi koht, Estil lennunduskultuuris, sest ma tahan alati nimetada, et see ei ole mitte ainult sport. Iga rahvas peab ennast teostama võimalikult kõikidel aladel. Mida rohkem ta suudab, seda võimekam ja tulevikus perspektiivika ta ongi. Mina võib-olla patustan nüüd oma põhiala möödunud endise põhiala vastu, ma tegelesin põhiliselt langevarjurite ka vedasite üles ja viskas siis alla kõrgelt. Aga kui nüüd võrrelda langevarjurite niisugust keskmist intelligentsi taset ja purilendurite oma, siis peab viimaste ees ikkagi tõepoolest mütsi maha võtma, midagi ei aita, sellepärast purilennusport ise lausa nõuab suuremaid teoreetilisi teadmisi ja niisugust noh, ütleme kohe otse välja, mõtlemisvõimet. See on paratamatu, sellepärast kui inimene väga hästi füüsiliselt ette valmistatud, mida langevad, peab kindlasti rohkem olema kui purilendur. Aga kui tal see mütsialune osa natukene tõrgub, vahest kriitilistel momentidel või, või niisugustes väga keerukates lennusituatsioonides, kus, nagu juba öeldi, et strateegia ja taktika on peamised, mis võistlustel abistavad siis lihtsalt see inimene ei ole võimeline konkureerima kõrgematel võistlustel, siin peab väga hästi, oleme arenenud mõtlemisvõime, niisugune analüüsivõime. Ja eks eeldab paratamatult teist inimese liini niisugust vaimset hästi arenenud liini, et et ta oleks võimeline arusaama ja õieti hindama kõiki neid situatsioone, millest, millest seda võib lennu vältel sattuda ja tavaliselt näitab ka purilennud turitega lähedam tutvumine, et neil ei ole elus ainuke huvialase puhilenud, palju teisi kultuurialasid, mis neid tõmbab. Ma usun, et langevarjurid annavad mulle andeks, et ma natuke nüüd nii nende vastu välja astusid. Nojaa, aga seal on vaja jälle võib-olla niisugust hetke julgust, jaa, jaa. Kust võib-olla nisu kiire reaktsioonivõime, väga hea füüsiline ettevalmistus eri, eriti vigu vigurit sooritamisel hüppelgus vabab, kukkumisel tuleb teha igasuguseid saltosid ja spiraale ja muidugi, kui nüüd inimene peaks vahetama üht spordiala teise vastu, siis ta lihtsalt, need on niivõrd erinevad asjad, et ta ilmselt ei suuda mõlemas. Sa oled kirjutanud raamatu purilennundusest ja see on õpperaamatuna väga oluline. Aga sa ei mõtle, et meil peaks olema garaamat Eda laane ja Illar Lingi lenduriteest. Nojah, see oleks kindlasti huvitav ja niisugune noh, meie spordiajalukku vääristav raamat, aga mina ei ole ajaloolane. Siin võib olla, tuleb tuletada meelt. Me meelde meie hiljuti lahkunud seltsimees Ants Künnapuu, kes tegeles väga sügavuti lennundusajalooga, võib-olla temal olid ka niisugused plaanid, aga kahjuks ja seda enam meie hulgas ei ole, kes niisuguse töö kätte võtaks? Kohe lausa ei julge välja, papp. Eda ja Illar, kas te olete oma pikkadel võistlus turneedel ka pidanud päevikut, on teil olemas mingisugune dokumentaalmaterjal või mõttekillud? Meil paratamatult on oma lendude kohta tulnud pidada niisugust päevikut, see saaksite vaadata nii üldise päevikuna, aga see on lendude päevik ja seda me paratamatult oleme pidanud tegema ja vist kõik paremad turiendurit sõdivad. Te olete mõlemad piisavalt elus koormatud, nii nagu me kõik. Nii et memuaaride kirjutamiseks veel aega ei ole, aga võib-olla ehk tuleb. Noh, vaat seda on nüüd raske ette öelda, peab vabanema muudest tegevustest, võib-olla siis on võimalus ka sellele mõelda, aga praeguses olukorras tõesti ja selleks lihtsalt isegi aega mõelda, kas niukseks asjaks on kutsumust või. Ma lõpetaksin mõttega minevikuta mineviku mõtestamise, et ta ei saa olla ka tulevikku. Ja meie tänase saatepäeva ja sellegi kohtumise üks mõtteid on selles, et see, mis Eestimaal tehtud on see peaks jääma ka järgnevatele põlvkondadele. Ja testipurilennul oleks tulevikku, seepärast tõesti on vaja mõtestada ka Eda laane ja Illar Lingi koht eesti purilennuarenguloos.