Muhedaid ja kõhedaid lenduri lugusid, selle vana pann, klaveri hakatus, muusika järele. Ega see algusaegade Uudotikani lennuki parem polnud, mida eestlased esimese lennukina Eestimaa taevas nägid. Õhusõitja Udovskini lendamised Tartus läksid laupäeval 14 10. ja pühapäeval, 15. aprillil 1912. Hästi korda. Ilm oli küll vilu, aga vaikne, pikk soldatite harjutuse plats peterburi mäel sile ja kuivlendu tõusmiseks ja maha tulemiseks suur küllalt ühele sõitjale. Juba kella neljast hakkas rahvast Raatuse uulitsa kaudu jala ja voorimeestel lendamise platsile voolama. Päält vaatajate arv platsil ulatas tuhandeteni. Palju rohkem rahvast oli muidugi väljaspool. Kohalejõudjad võisid lendamise aparaati, mille kallal õhusõitja mehaaniker veel nokitses ja mille kohta herra Uutotškin kooliõpilastele seletusi enne ja pärast lendamist andis ligemalt vaadelda. Lennumasin oli kahe kandepinnaga farmanni süsteemi riist. Peab ütlema, et ta esimesel silmapilgul ligemalt vaadates pettumuse tunnet äratab. Lendamise probleemi kallal on inimese soo erksamad pääd aastasadade pikkuselt mõtelnud ja uurinud, peaks arvama, et masin, selle uurimise vili väga peenikene ja kasulik riist on. Kuid mis sa näed, puust traatidega, ühendatud keppisi ja lihtsa linase riidega ületõmmatud kandepindasid. Kõik nii lihtne materjal ja kergelt tehtud. Imestust äratab kõigepealt 50 hobusejõuline bensiinimootor, mis kahte puus tiiba propeller hirmsa kiiruga ümber kihutab. Terve värk seisab kummiratastel. Kella kuue ümber, laupäeval ronis õhusõitja Uutotškil omaki pakku istme pääle. Et ilm külm oli siis paksus ülikonnas pääl ja kõrvad tuule vastu hoolega kinni mässitud. Inimesed taganesid mõlemile poole kõrvale, soldatid hoidsid aparaati sabast kinni, mehaaniker kallas mootorile õli kurku ja lükkas ta käima. Ägeda surisemisega töötavad väikesed tiivukesed. Ei tahaks uskuda, et need suure aparaadi lendu jõuavad tõsta aga lendav liiv ja tühjade toolide ümber kukkumine hulga maa pääl näitavad, missugust tuult see lihtne õhu Kruuv suure kiirusega jõuab teha. Kergesti jookseb masin ratastel sammu 50 edasi, siis tõuseb ta nagu lastenööriga tõmmatud õhumadu kergelt õhku üle majade ja kaob surisedes Raadi mõisa väljadele. Võõras mees, Eestimaa taevas, aga eesti mees, üks Eesti lennunduse legendaarsemaid mehi on Voldemar Sander, kes reporteritunnis korra juba suu lahti tegi. Kuulame nüüd ka tema pajatusi, mida on salvestanud nii Valdo Pant kui Lembit Lauri kui täpne kõik just on ja kui ka kuulaja enda otsustada teist tema masti jutumeest Eesti lennunduse ajaloos ilmselt ei ole. Või kui ongi olnud, ei ole tema jutt helilindile jäänud. Olime pannud, määrati koolidessegis rivisse ja talve kooli ülem lipnik paist. Jää peal võitis ihaldatud soojendoni seal masinunud ratastega perioodil ei saanud. Noh, noormees, kes julgeb. Ma ei tea, nii. Instinktiivselt kargem ja. Mina vastasin ka nii natukene lendurihakatis. Ei, ma ütlesin, et ma olen Pärnu ees peab, sellest on mulle vähe. Et kas ta kiriku torni kaldronimas, noh või? Masin käis juba muidugi soe jaoks jäätma tõmbasin ennast sügavest istmesse, mõtlesin Allmanni kindlasti vaadata, või kui ma vaatan, siis on kõik läbi küll mitte midagi, kõik, kui loomulik, ei pööritanud süda ega lennul pea nulliga, kõik läks, tulin maha, järgmine läks, olite siis kirikutornist kõrgemal ka siis Moiga kõrgemal vist nii-öelda 500 600 meetri taliga. Igatahes maseljalveni instrumendi tundja olin, turism ei näinud aga nii, et inimesed olid kaunis pihised ja majad olid nagu tikutopsid, niukseid imelikud ja ja mingisugune autobussilogu sõitis kuskil seal Tartu maanteed pidi ja, ja kõik niisugused olid ikkagi veider kõikvaasnik. Esimene pilk jäi niisugune, siit ei oska üldse aru saada, kas kommendvilt või on ta otse või, ja seda ma pärast hiljem kuulsin, et kui ta kallaku tegi, siis mina Insid isoidiga allakule vastselt äkki läheb ümber paremale tiivale maigusin vasakule ja siis on mul on viimase seal ütelnud sealt olgu lihtsalt väga purjus, ei ole. Voldemar Sander ja eks teisedki noored eesti lendurid oma tempe tegemas. Nii oli ka Eesti kaitseväes muidugi noored inimesed ikkagi on seda suurustamise vaim on ka palju ja ühel ilusal hommikul tulime siis linna poolt seal mehega. Üks oli Inglismaal lõpetanud, teine oli Prantsusmaal lõpetanud nimega altar. Ja muidugi tekkis siis vaiel punkrit, kangem on siis inglane meetodite, ma võid, niux trikid ja prantsuse hoolitsevad Ministrite niuksed ja masinad, mis me vaidleme, me lähme lennuväljale. Üxisub ettemasinasse, olge lahked, ei taha ja mis üks diabeedi üle järele. No muidugi jutt oli sellest häbenenud IRA lennust ja olgu siinkohal äralend on niisugune, mis sünnib niivõrd madalast, kui see võimalik on. Ülle telefonitraatides üle korsten ikka jälle maha, üles katustelt üle üle noatera sisule sõjavend. Albatross pane hirmsa mürinaga ees, virutab üle kalamaja, tänavajumal, hoidku Kalama näidispesupuud ja kõik ja praegu tuleb hirmus müra, üks tee takkajärele. Hobused viskasid jumal teab vankrit, lüliti ja kõiksugu nalja võis seal näha kuigi jälgida. Me muudkui vaatame, kus Haiba läheb, mis tema teeb. No muidugi surmasõlmi tegema ei hakatud, siis kõrvus on liiga väike, oli just jutt sellest peamiselt sügavalt kallakuid kurvelt Jaagurkad kitsa võtta mõlemast siis ka kerisele natukene ikka nii paarisaja meetri peale, siis piiride kohal mööda pikki plaani. Siis läksin ikka merre ja mändide vahel ja olid pikali maas ja selle tagajärjel. Nädal aega hiljem tuli üks punaste pükstega Ratsaväe major merelennuangaaride juurde, mina olin brastid väljas ja ägedalt vabandada, kus on see? Kus Jeruusalemmas, minge siia majja, siis läksime sisse ja oligi niisugune asi, et aga te juurdlema, kes lendasid ja mis masin see oli mingisugune ministeeriumi, ametniku oligarhe, oma püksid lõhki metsa jooksnud, kauto prillid, siis tuli käsukiri välja, mitte alla 500 meetri rinnaga. Julineb. Lendurid lendavad üle piiride ja kui nad siis kuskil lennuväljal kokku saavad, siis räägitakse üsna paljudes keeltes. Ja eestilenduritele on hästi tuntud Edgar Meos nimi. Alustanud esimese maailmasõjaaegadel elas ta vanuigiTartus ja tegeles Eesti lennunduse ajaloo koostamisega. Tema noorusaegadest aga järgmine lugu. Kümnenda veebruari ummikuma tulin Pihkvast, ma läksin õhtu vaatama, et mis mul viga on, kuid sõitis, et üks sõiduauto seto autost tuli välja lühikest kasvu prillidega sõdurisinelis sõduri mütsi, mees. Keskealine esitas seal oma mingisuguste dokumendis sellele, see hüppas püsti, pani käe mütsi ära, tituleeris teda, seltsimees, see revolutsioonilise komitee aseesimees. See oli kuusse vallal revolutsionäär bolševike õige nimega tradken. Tema tuli juhuslikult küsima, kas ei ole siin saada ühte lendurid masinat, kes kiires korraks lendaks. Pihkva. Tišenkon näitas minu ballatuur, mees on siin, et homme hommikul läheb hilja, praegu on vaja. Tarmo häda oli lennuasjandus veidi tuttav, sest kuigi oli kuuvalge öö, ta küsis, et kas Morrison lendab. Olen küll öösse, lend on see, kui ma pean lendama seal mu 13. lend allunud tulge kaasa. Hakkasime sõitma, tiirutasime tükk aega mööda, linn äkki massinud, peatab klaasid, olid ära külmed, näe, smuline ees. Läksime Smoline väravast, tema neid dokumente üldse, seltsimees tuleb minuga kaasa. Läksime sisse teisele korrusele. Tuba, kui mu mälu mind ei peta, oli siis 145. Palus mind oodata, seal toas oli palju sõjaväelasi, üks ohvitser riides papach pikka kasvu mees, istus tugitoolis, jalad välja sirutatud, mis mul torkas meele, tema pikad hiiglapikad, vurrud hallid, suured jalad ja suured käed suurte tihedate puhmaskulmude all vahvates mind väga läbilõikavalt kuisse fläx seina seisul üks uks, mis oli tapeediga nagu ärad trapeeritud tolli seal. Umbes 10 minuti ümber oli, säält tuli välja, laskis ühe mehe endastel. Mina vaatasin, kus ma olen seda tuttavat nägu näinud. See oli Vladimir Iljitš. Lenin andis kohe käe, ütles oma nime Uljanova. Meil on ringkonnad kokku, kogelesin seltsimees rahvakomissaride nõukogu esimeste ei ole vaja küsselt tuulte lendur, mõtlesin, just nii. Küsis ühte teist minu minevikust ja tekkide beeta, boss tähendab seina peal suurt kaart. Kas te saaksite viie seltsimehe kiires korras Pihkva, kas saatejuhist lennata? Ma ütlesin, et ma saan tulla kuuvalge öö. Vulgaar tikul ei ole, aga ma pean mööda pikki raudtee siis lendama. Kas saate, mina ei ole asjatundja, mina ei tea. Viismenskaardi juure, vaatame, meie oleme siin. Soome lahesopis Petrogradis Pihkva, kuidas läheksite, mõtlesin Mandetaksinsikatsionad pääle, kus ma olen ikka tulnud luuga pääle sealt siis pöörankis papale suisemat viis-kuus kilomeetrit Pihkvast Cruz töös vesti. Pöördus siis selle pika purulise sõjaväelase poole, ma panin tähele, et seal sõjaväelased, ohvitseri sinel seljas, see ütleb siis Jan francevičat, saage siis tuttavaks, küsis minu käest minu nime. Ma nimetasin veel kord oma nime ja siis see andis mulle kätte, hakkab kogu aeg tema silmad mind väga kahtlevalt biitlesid. Sniku poisikene hakkab nüüd mind vanameest, vist sinna viin. Mina ei teadnudki, et see oli pärastine, kuulus kodussejaid juht, fabriidsus. Nooh, tulime tollesama autoga tagasi, temal võttis ühe paki, sain sealt Smallville'ist kaasa, seal tuli veel lendlehed. See valitsuse üleskutse, sotsialistlik kodumaa on hädaohus, mis järgmine päev oli seal Pihkvas seintele kleebitud seda, et kõik kaasmailiendanud kõrgel, umbes kolmesaja-kahesaja meetri kõrgusel kuuvalgel ööl, raudteeliin oli selgesti ilusti näha ja lend kestis umbes paar tundi. Mina siis paar korda tee peal, küsisin ta käest, niipalju kui karjuda sain, tookord polnud telefoni lennukis. Kas teil, seltsimees, on külm ka? Ta pomises midagi mõmmi karm moodi. Muutusime õhku, tulime maha, seal. Aitasin tal lennukist välja Graz töös lennuväljal oli meel oli, küsis mu käest. Et kuulen poja suhteliselt, annab välja, sa pole venelane, ma ütlesin, et ei ole. Kes seal siis suled? Ma nimetasin oma rahvas ei saa rasvunud karukasutusse ja et tema on siis naaber, molen windamist pärit, mu nimi, fabriidsus. Esimene langevarjuhüpe Eesti taevast lõppes traagiliselt. 100 aasta eest septembris hukkus Tallinna lahes Ameerika Aeronautšarlsleruu. Tema mälestus innustaski kokku kutsuma eile toimunud ulatusliku Eesti lennundusajalookonverentsi ja septembrikuuks on kavandatud Tallinna lahe kaldal temale mälestussamba avamine ja lennuspordipidustused. Aga ka Eestis oli oma kuulus langevarjukonstruktor laure, kelle hüpe õnnelikult lõppes, kuid kuulsuse asemel mehele peaaegu et pea vahi karistuse kaasa tõi. 12-l septembril toimus lennupäev ja selleks päevaks oli tarvis ka langevarjud, et demonstreerida rahvale. Sellise tähendab ei olnud languses üldse Eesti pinnale ka. Ma arvan, kaid ei Euroopaski kasutamisel peale Ameerikat. No mina palusin ülemaid, et mulle antakse, edeneb luba ehitada langevarju valmistada oma konstruktsiooni järgi oma kulude ja kirjadega ka. Ja mul tuli niisugune idee. Tähe tähendab, et ma teen seda pindala suuremaks. Aeg oli kiire, mulle antud oli ainult seitse päeva umbes ehitamiseks. Sest järgmisel pühapäeval nädala pärast oli lennupäevi ja ma pidin seda langeri viskama. Muidugist, liivakottide miteesi. Muide, leivakotile anti nimega Julius ja see jõulus teenis mind pärast mitmet aastat. Viskasin selle juulis alla, aga see viske ei õnnestunud hästi, sest langevarjukõikumise amplituud oli suurem kui minul oli ettekavatsetud langevari ei tohi kõikuda, sest maandumisel või lendur ehtes päästev langevarjuga võib vigastada saada. No ma katsetasin edasi veel sellesama langevarjuga. Ka tegin visked ja oliga Mulder ergudes, eks see, et mina sain tol ajal 150 krooni ergudes rahale ülemate poolt. Mul oli mõte, et ma hakkan oma seda ideed edasi arendama ja saingi loa ühe eksemplari veel ehitada ja paremini, kui ta oli eelmine, oli määratud viisada sedasama langevarju mitukümmend korda öeldiside 20 korda siis Adeisel hüppada. No ülemad muidugist ütlesid, aga te ei saa katsuda veel visata ja proovida ja nii edasi ja. Mul oli umbes paarkümmend korda visatud seal langevõre, alati oli lahti läinud ja eriti viimane vise oli mul 25 meetri kõrguselt. Tuli mõte, et ma hüppan ise sõnad ilma loa küsimata. Meil oli üks väga hea lendur. Villu novell on muidugi see ütleb, et ah soo, jah, ta Teppada, no muidugist, aga kuule lähme räägime ligemalt ja tol ajal üks väga hea koht, Küba restoran. Läksime sinna ja rääkisime, see rääkimine kestis kella 12 õhtuja. Et hommikul hea küll, et küsime lennud ja lähme hommikul, muidugi ma läheksin ülemate juured, palun mulle lennuki anda, et ma tahan sooritada ühe katse veel. Ülemad, ütlen, et ei praegusel tuul on üle 10 meetrit sekundis, et lennuk ei saa. Lennuk muidugi vanematüübiline albatross, see ei olnud nii stabiilne, kui nüüdset lennukit, öeldi ära. Aga siis mul tuli meelde. Ma lähen tagasi ülemate juurde, et kui siin, et ma just tahangi tuulise ilmaga proovida, kuidas reageerib mu langev red tuult tuule peale. Ülem ütles ja et hea küll, kui niisugune asi on, siis luban, access lendab diskusilmaga lendurit ei leia, aga no vill ütleb, et hea küll, et ma viin ta üles siis, kui niisugune asi on. Jaan mulle albatross number 10 ja oligi need umbes 100 meetrit üle arvamust lendamisel. Ma läksin tiiva peale ühekülgse piilu tiiva peale ja siis teine jalg, astmedaleja hüppasin maha, muidugi enne seda koputasin talle õla peale jumalagajätuks ja tema naerdes mulle ja ja mina tundsin ainult niipalju, et lennuk kadus ülesse. Ja, aga pärast umbes sekundi pärast paari pärast tundsin, et oi, see on nagu külma vette. Küll külma vette Tiie pealmiseks liigutes kinni ja, ja ka rabas tugevalt, rabas õlgadest kinni nagu pidurdas ja ja olingi õhus, vaatasin ülesena anduri korralikult lahti ja tuulevaikus, ise mõtlesin, et all oli suur tuule. Kuidas nüüd ei ole seda tuultele. Ja siis tuli meelena. Me liigume tuulega koos ülevalt nägin veel, et inimese tardroomit jooksevad kah sinna suunas, kuhu poole ma ment, tuul viib, maandusin Lasnamäe veerule kartulivagude vahele. Eesti kuulsaimas purilenduriks enne Eda laante Hillar Linki oli Ants Saar kuulakem tema põnevat rekordlennulugu Poolast Eesti vabariigi aegu. Niisiis, anti mulle, missuguseid lennukiga oma soovisin, millal soovisin, ma läksin, umbes päeval läksin korra ülesse mäele, vaatasin päris tugev tuule võikski korrannast nii tuulutada sel päeval, et ei, ära kasutamata jätaks, aga igaks juhuks oli, käiks pudel vurtsu kaasas, jahiks pakk biskviit, et mine tea. Niisugune väike südames ikka niisuguse asjaga sees viis tundi. Üheksa Mul oli tehtud juba üheksa minutit üle viie tunni. Mõnd kutsuti maha, seekord muidu oleks rohkem teinud, aga seal oli niisugune komme poolased, kui sa värskelt läksid ühe uue rekordi peale välja, siis sind ei lastud palju teha, sest öeldakse, võib sul juhus olla alguse järgmine kord, lähed, siis võid minna? No mul oli õigus, nüüd järgmine kord minna läks, läksin ülesse. Sokolov Kuurassoli Ida-Poolas lennukooli nägin, jah, see oli spetsiaalne mäe virukool. Sain kõrguse kätte. Kulka oleks hästi ups ja sandidesse. No ja ma olin seal mõne tunni. Palju see viie tunnini veedetakse viis tundi kuus, 10 minutit, siis on ka minut, on ka jälle uus rekord, eks ole, see oli muide ka siis Eesti rekord viis üheksa ja sõudsin seal Ülase õhumeres, laulsin ajaviiteks Ida õhtuks tavalisi pilte, tegin ajaviiteks, oli fotoaparaat kaasas ja nii siis õhtu õhtu hakkas saabuma, kell oli nii kellaäärel Ma olin lennanud siis üle viie kuni kuue tunni seitsme kaheksa juba oli käes. Kaheksaga millegipärast ma vaatasin, pandi lauad maha, minu masina number 54, mõtlesin, miks pärast korraldus mul maha tulla, siis taipasin, et selle kooli direktori abikaasa nimel oli kaheksa tundi 20 minutit rekord ja seda ei tahetud kuidagi selle Estantsikale randa. Aga, aga mul oli ta kasutada üks reserv nii-öelda kasu see, ta ütles, et esimene lend ei lubata, aga teist palun, eks ole, mul oli viis tundi, 19 Ma võin pikaks lükata. Andsin siiski elumärgi, teate, see tiibade edasi-tagasi liigutamine paar korda pandi uuesti, näidati lipuga maas, selle numbri peale ma tegin teist kord veel korjati laual ärajane ja ei allu raadidel alla tulla, Gabrieli tuua vägisi saajaks lähen oma haisu. No vot ja siis läks asi natukene kriitiliseks, kuna pimedaks tulge ja seal üldse läheb kamis ruttu pimedaks ka. Neil ei aidanud muudkui selle Corest lauad ära ja tegid siis, mis nende kohus oli, nimelt pandi kuus lampi, pandi mäe veerule tormilaternad puude otsa mäeviru pikkuses ja siis ma nägin seda profiliikmete Li natuke kõver Kasemäe, teadsin arvestada ja siis neli lampi pandi maandumisplatsile lennu koliks näiteks poolteist kilomeetrit, tähendab eemal, kuhu maanduda oleks näinud, õhtupimeduses, sest muidu ei kuskil maha panna. Siis tegin seda, mis ma veel ei oleks võib-olla pidanud tegema, aga riskeerima oli küll suur. Aga tagantjärele päris rõõm ka, et stiiliga minutit sai veel pigistatud ja kui siis 45 minutit käis 12 tundi kihvatasega, kas ei saaks kuidagi ma 12 täis, aga siis juba korra käis usalthekest sahin läbi. Sisend vaatasin, see tähendab üks puude latvades juba haaras mu suuska pöördel. No emi olnud midagi parata, 46 oli siis viimase tunni pikkus ja maandusin aga 12 11 ja kolmveerand tundi istuda nüüd kinniseotuna, kujutage ette, katsuge natuke ägistate Jubakate nihelema kihelema, jah, ja aga lendamine seal kombe kohaselt siis tuli, tuli kõik see kursus, kes samas osa võttis, tuli minu ümber, tõsteti mind välja ja nagu ikka, visatakse süles, muidu unustataks püüda, unustataks, kuku kuidas tahad näiteks linaga. Maadlesin päris õnnelikult vasema külje peale käed ette panna ja. Terveks veel üks ilusam komme oli, neil nimelt võitis, siis pandi kui kohe jõuga kinni ja hoiti siis üks koht üleval, mille peale mammi väiksena vits andis ja igaüks siis annab niisuguse laksu selle koha peale ja siis raputab kaelviuga ja igaüks kordamööda, nii kõva küll siis rõõmu pärast, et rekord oli võiga, väiksest kadedus ta igatahes sõpruse pärast seda tehti siis selle, selle lennueestele opmanni, keretäie kaua sõprade käest, sest see oli mu viimane lend. Nüüd aga Poolast tagasi kodu-Eestisse Viljandisse. Elme Rambre meenutab oma purilenduri aegu seal ja siis koos Haarald parraga lendamist Tartus juba pärast sõda. Ära, mis teooriad olid seal vaja? Eks ma ütlen ühte asja selle teooria kohta. Töökojas instruktor viibis alati meie juures, ta töötas isega kaaslasel ehitusel, Plavet ehitusel. Muuseas juhtus, rääkis, kuidas küsida, kuidas purilennuk tõuska pisi peale etappi armastab seda lauget. Et on niisugune asi, et lendaks, ja kui väed tead et silmapiir hakkab alla vajuma, tähendab, nina hakkab kerkima, siis tuleb anda juhist ette, seal kiirus saada, tead, seal väga tõhusalt ja seal kiirus suus, võtad jälle tagasi. Jäime kõrvadesse ja, ja selle järgi tuligi, mul on nüüd üks niisugune huvitav juhus enne, tähendab selle peaaegu kuu aega, enne kui alustasime, tähendab lennuõpet seal seitsmeteistkümnendal detsembril 1933. Üks pühapäev oli. Ja vana või parun tähendab Ungern-Sternberg, et asjad vaja näidata. Vale, kuidas purilennuk üldse õhus on ja kuidas ta lendab. Ja meil oli seal üks korpliga, Jacobs tähendatus, esimene iste, vineerist oli tehtud niisugune polder polügoni selja taha kõik ees. Talv, parool oli ka, rool olid head, ainult ütleme, see veest ja kaitse teada ka sellele külge ronisid kohe nagu lennukisse sisse tiivad ja notari laatike tagaske. Tõime selle siis sinna järve pääle. Vana võttis oma sõidumasinatele Marmanni ja terastrossi, meil ei olnud. Kolmimisid tsingitud tead ju kõige odavam, kui läheb katkida positava jälle kokku ja käib jälle ja autokarniisi sees kaapima. Instruktor istus sees ja tõusis ülesanne umbes 50 60 kuni 70 meetri kõrgusel umbes nii. Kiriku torni kõrguse. Ajalugu oli küllaltki pikk, seal oma kolm kilomeetrit. Ja lendas niiviisi tähendab auto taga. Tuli ilusti alla jälle toodi, autoga, toodi jälle tagasi ja riivis nägime esimest leetu. Siis tahtis vana, tähendab, vaatas, et asi läks ilusti korda laiali kursantidele anda, tähendaks seda tasakaalu, harjutamise plaane. Paratseerimist selleks Patti tema siis lennuliini ja lennuliini panemiseks oli saba kargu, kohtasin rabati üks palgi kehk algasid parasele kõrgusega, olemas ka tuul, üksodis tiivaotsast instruktor oli jah, parasjagu jagashis prooviseganeerisega. Alguses muidugi läks mokkelised pärast hakkas paremini minema. Ja pärast siis vana ütles, et et poisi kella kõige paremini vader viiele poisile. Veadeid veidike ka, nii et low. Kui te nõusetega meeter või kaks ja jääpinnast kõrgemale kõrgemale organile Gioosse hoiates, ma viin teid üle järvede Sa võid välja direktori käskkiri ja täpselt nii oli see söögiisu teha. Ollakse kah võrdlemisi hästi, seal. Alguses proovis seal Petserimees latikas elaveeti ja siis ta läks katiiv läks värskele tehtud head ei saa õigel ajal ei reageerinud, ei võtnud seda kallakut vastu. Võiks olla seal võiks 40 või meediat. Ja vaata seal toimivad või viis sentimeetrit oli seal paar tonni, oli seda lumekihti, oli jää päevlejad ja oli võrdlemisi sile, oli küllaltki niiviisi Webedas minema teada, kas hakati lakkunud hoid paneeli ortopeedias suunas, elavad seda jalga agad jalga paisuga, ta hakkab minema ja jääd ei peaks vastu võtma ja siis hakkas klaver seal taga niiviisi käituma, asjad ühele poole teele poole, teab ja peab auto kinni ja tuleb, et et peksan viimseni, küsib minu käest. Sa hoiad ilusti niiviisi. Vavia tead, aga neil päevil juba meie veidikene ette hoiatatud peod ja nüüd enam väga palju ei liigutanud, näitavad otse suured päästjad, kiiresti ajakirjad teatud ja siis vajuva, tunnetasin juhist ja töine, veidikene teatel kohe mõjukad kuprad pähe. Seisakas kurat kiusama. Ausalt, kohe pead. Läks meelest ära teadet, hoia seal kahe meetri kõrgused või mis teadet saab hüve järve peatada. Teadsime kogul puha teatud sahida, kaob see savi vägagi aktid, tekib imeline tunne, sealt vaatardad veidikene, siit. Kõrvalt hakkab minema. Viljandi järve kaldad on umbes 20 meetrit veerivassonis, Autajate puud kasvavad. Ka puud ei kasvanud ülevalpool, aga siis on altpoolt kah kasvavad ja ka ma vaatasin selle Reigo tee poole või raudteejaama poole, tähendab, paremat parandamist vajab Tartu maantee poolt läksime silla rauda ja olles rasa poole. Autojuht pidas kinni ja peavad smul tõmmet, ei ole. Soov, ja nüüd olen üksi ja siis tuli meelde Vellema või Ferkmannidaat instruktori ütelus, et vastad, kui sul hakkab, tead nina tõusma horisondi suhtes lobised alla, jalats, Suvistet kaob kiirus ära, tead ma jälle vastupidi. Ja siis selle järgi hakkasin tegema, kusjuures tead, unustasin ära, et on vaja suunda ka hoida, kuid seal oli laidad ja ta väga vähe läks, tead suunast kõrvale. Ja need said siis õige kiiruse kätte, tead, paar korda niiviisi Jukepaci. Ja laona ütleb, et ma ei ole elus ja maandumist teinud, kui see koht oligi andva hoole ja Ivoga teadaolev asja juures. Ja said tulnud kah, kuna sa seda. Kukud alla ja ja see oli siis kogu lugu, habeme selle siis muidugi õhtu poisid tekivad välja ja see oli siis ainukene niisugune asi, niiet vat seal, mis seal teooriad või midagi. Teooria oli see, teadmise instruktor mulle ütles, mis mulle kõrvu jäi ja kui see nii et silmapiir hakkab, pead muutuma, tähendab, ma olen ela suhtlus Kulases juhist, hoidaja. Aga igal juhul selge, ükskord siis oli see ein laike juba jutuna, noh tema oli aeroklubis lennuväljaõppe jaoskonna ülemaks. Ja tema tuli ükskord siis meisse revideerima Tartusse ja ütleb, et no aga mis basseliendama, ütlesin, et ei ole antud luba mulle lendamiseks. Võttis, vedas mind välja, kirjutas lennuraamatusse sisse kontrollitud ja kõik ja nii edasi ja siis hakkasin, mina olen vahepeal vedama välja vedama neid plariste fikseeris jutt siin pooleli, sellesse teeritu nagu tegemist alustasid oma lendamist nagu mootorlennuki peale, kuidas usbaalse siis järsku siin teadusega plaanovi instruktoriks või seda covid andamistelt? Eraldi eraldi ja pinge, midagi me saime siin tartus, saime kõigepealt kummiköiestardiga osta siis need, mis nad olid, need väiksed proo, jah, oleks tõesti see, alustasime peale ilma igasuguse väljaõppeta. Tagasi tuli ikka mingil moel ümber ennast nagu noja tuli ümber ümber orienteeruda, muidugi täiel määral, aga kuna siin põhimõtteliselt midagi uut, lendamine, lendamine, kõik need põhilised tegevused on üks ja sama, nii plaaneri kui ka mootori juures siis midagi öelda orienteeruda tuli muidugi, lõpp võib ikka öelda, et ikka andekas meelsete instruktoriks kohe seal ja Saltis lasen käima. No keegi peab olema ju temal oli joraaži, ei olnud ju kedagi, kes oleks midagi teada, ta ei olnud ja kõik väidab. Kuna mina olin mootoritega lendan, siis minul ei olnud erilisi raskusi ümber orienteeruda. Ega algasimegi juhtimine on kõik üksainukene asi on see mootorlennukil on ju mootor, mis temal olemas, selle kiiruse ja veate saadab klaveril. Kiiruse hoidmine on ainult planeerimine, ülemuse lainega hoidmine. Ja mis erinevus tähendab, kummiga stardivad, see on nagu katapult läinud, et seal käsku ja tuleb, tekib see kiirendus. No kuidas see poogaks tundus siis nii-öelda tolle aasta enne seda lennukit ei, ta oli, ta oli küllaltki kuulekas aias stabiilne ja rahulik, lennuk ei kaevu, ei saa midagi halba ütelda ja see oli oma aja kohta väga küllaltki stabiilne, kuulekas temaga sai tehtud kõige ettenähtud vigureid. Ma mäletan siis Me lendasime niimoodi vist. Ühe poogahega topeltpaagi peale pandud ja mõtlesid, et lähevad sinna üle lahe sinna põhja pool natuke vaatama, kuidas seal elatakse. Sa ei teagi seda loobumine. Läksid siis veel viimasel õhtul restorani lahkumisi liiku tegema kodumaalt lahkumise puhul. Ja seal muidugi jutt läks vist natuke liiga suureks, eks keegi vastav asjamees kuulis pealt seda juttu, mis plaanid neil poistel, nüüd on siin hommikul vara juba enne päikest, kui läksid angaari, lükkame hoo pähe, välja, võlutav minema, siis oli käpp turjas ja kus te elate, aitab naljast sõit teisele poole ja siis oli meil ka paugupealt kinni, tuli telefon, programm lendamisest, lõpeta lennukeid. Konserveerida, kuni korraldusini. Oli vaikus, kõndisime ringi, siis tuli siis vastavalt käskkirjale lennuosakond aruklubis likvideeritud, lennukit võeti, viidi ära kuskile ma ei tea, kust nad viidi eestlasena jänki kuskil limiidi erandina. Siis oli meie asjal lõpp paljudeks aastateks. See oli lõpp ja löök Eesti lennundusele, millest me tänaseni ei ole veel üle saanud. See oli löögiks aga ka mulle endale, sest olin lõpetanud samal aastal arglubi mootorlendurite kursuse. Ja mulle tehti ilus ettepanek, et ma läheksin, jätkaksin õpinguid hävituslendurite koolis. Mõtte tahtis aga teisiti, tahtsin Tartusse ülikooli. Ja sellel sügisel olime just alustanud uute lennukitega uute kaks sportlennukitega lendamist ja näis, et on võimalus ühendada nii ülikool kui lennusport. Kuid siis nii nagu juba kuulsite. Kuid nüüd, kas ei tundu nii, et me kipume liiga minevikku listeks, liiga maa lähedastele lennukõrgustele jääma? Selle, muide on ka oma kurb põhjus, katselendur Enn Kaarma hukkumine enne memuaarideikka jõudmist. Samuti andeka sõjaväelenduri aru meelesurm. Kuid üks Eesti õhuasjadest, lendur major Kalju seenemaa on praegu veel parimas mälestuste Westmise vormis. Kes Eesti lenduripäeva ka varasematel tundidel kuulanud on, sellele on juba kõrvale tuttav kalliseenema hääl siis mees, kes oli pommituslendur ja kõige raskematel lennukitel kõige kaugemaid reise ette võtta, siis nüüd on aga lendurite päev õhtu. Me rääkisime siin päeva jooksul üsna paljudest igasugustest seikadest ja õnnelikest, aga ka õnnetutest, õnnetustest ja vahejuhtumitest, aga see suur lennuvägi, see on meie jaoks olnud nagu asfaltteed, seal ei juhtu midagi, seal on kõik nii täpne ja korras. Järsku sa nüüd oma pensioni põlves julged kergitada katet ka nendelt seikadest põnevatel sündmustel, mis siis? Miks mitte näiteks selline juhus? Kuna mul tuli esimestena Nõukogude liidus hakata lendama reaktiiv kaugpommituslennukitel siis peale välja õppimist tuli meil muidugi näidata ka nii liidule kui ka maailmale oma vägevust. Too kuueteistkümnendail tähendab tuli osavõtt õhuparaadidest õhuparaadist mul on mitme mitmekordselt osa võetud. Üks huvitavaid paraadi seikasid. See oli nii. Baseerusime Secalowsgoes, tähendab, see on Moskva all üks lennuväli, kust kalu tõesti õhku tõusis, kui ta läks Ameerikasse tegime nii-öelda paraadi sõlme ära. Hakkasime juba minema peaaegu kurkani juurde, järsku paremalt poolt tuli udu ja kattis meid terve paraadi ringi uduga ära, mitu lennukit ei tuli. Lennukeid olime kuskil 90 ringi meie tüüpi lennud. Oi-oi, kuidas asja mõista, seal peab olema ju ääretult täpsus paga lähedal lendama. Olgu küll, teil navigeerimisseadmetega udus. Muidugi, see oli väga raske olukord jääks, üldse on lennata nende privis raske, aga paraadrivis eriti raske, sest seal on ju nagu lennuk lennuki külge naelutatud tiib tiiva vahel, nagu öeldakse, eriti täpsus on vaja nagu arvastada, raske lennuk, veel inerts ka siis on. No ikka tuleb tööd teha, et rivis seista, kiirus, näiteks kiirus sellel madalal ei olnud väga suur kuskil 500 kilomeetri juures ja hakkasime minema siis tähendab sinna punase väljaku peale punase väljaku peale ja punane väljak oli juba näha ees enne kui puudusse sattusime, nagu udusse sattusime. No tähendab, meie kolonni juht kohe küsis, et, et miks me peame edasi tegema. Sest ega me ei saa kui nurjata õhuparaadi, ütleme võib-olla seepärast udu läheb ära. Aga teisest küljest jälle terve lennukigrupp sattuda udusse, mitte midagi ei näe, kui sa tiit kiiva kõrvas oled ja kas see on ka ju võimatu lennata. Aga kamanda punktist vaikus, mitte keegi midagi, räägi siis üks rivist ise võttis nagu otsuse vastu võttis, tegi suu lahti, päästke, keegi, kuidas päästa annab. No eks me siis nii päästasimegi mõne aja pärast olime igaüks muidugi kuhu mõtles. Natukese aja pärast, no ma räägin nüüd oma lennukist, Me osutasime üleval nagu pilvedest läbi lõime. Vaatasime tagurpidi kursiga lendame. See on lihtsalt õnnejuus, et kellelegiga midagi juhtunud, sest nagu te teate, isegi selge taeva puhul ikka juhtub nii et lennukeid õhus kokku põrkavad, ta ei tohiks, aga no suhteliselt teooria järgi peab olema. Ja seal kõik terved lennuväljad kattusid udu alla. Muidugi katsusime, kuidas saime kõik maanduda. Maandusime sära, kes siin, kes seal lõunaks korjati meid siis kokku ka. Muidugi punasest väljakust ei tulnud midagi paraadi ära. Rivistati meid üles. Üks marssal vistolewakaltsov semitzis, tähendab, õnnitles sünnipäeva puhul. Me alguses ei saanud nagu aru, et milles küsimus ütles, et te olete nagu uuesti sündinud, et teil midagi juhtunud, sellises situatsioonis. Sööklas olid meil kohad kinni. Lauad olid ilusti kaetud. No lendurid, toit on alati tipp-topp. Toidu juurest oli ka natukene sünnipäeva puhul. Ja nii siis sünni pääses mööda saadetudki. Aga teine juhus, mis võib öelda ka nii erakorraline õhuparaadi osas oli selline. Muidugi alguses on kuu aega treeningud või rohkem praktiliselt meie oma ajast teenimisajast olime 12-st kuust kuskil neli, viis kuud, vähemalt Moskvas. Sest kuu kaks oli nii paraadi ettevalmistust, et kõva treening sest võtsime osa kolm korda aastas paradist. Esimene mai. Dušina kohal ja seitsmes november jälle punasel väljakul. Ja jälle tõuseme õhku, kõik tipp-topp, jõudsime ilusti punasel väljakul hakkasid paistma kiip tiiva küljest madalalt. Tundsime veel, jäime natukene nagu mahajuht lennukist. Siis terviseriivi pidi ruttu järele jõudma maksimaalsete pöörete peal. Nii et all võis ikka mürin olla, nii et kõrvad lukus, kui kuskil 90 lennukit tulevad täie täie gaasi peal. Sest kui kõrgelt te lendate punase välja, oi-oi-oi, see on raske. Nüüd mul enam on raske isegi meenutada. Ma ei mäleta, kui kõrge oli see Moskva ülikooli torn, see oli vist kuskil 200 meetri ringis, oli 190 midagi, meelendasime altpoolt veel. Need võrdlemisi madalatega Kremli kohal võib-olla ma ei tea öelda, võib-olla kuskil 50 60 meetri ei ole enam meeles, igatahes täitsa madalale. Ihukarvad tõusevad püsti, nii suured lennukid nii madalal, nii suure rahvahulga peal ainult selleks, et demonstreerida oma väge. Effect efekt pidi olema nagu esimene kord paraadile läksime siis teadvustati ka, nii et vot nüüd on ka Nõukogude lennuvägi nii tugev, et võib vaenlase tagalas, tähendab vaenlase oma kodumaal. Muidugi siis mõeldi, tähendab USA-s, et anda talle löökid, lennata sinna ja tagasi, noh, selleks me muidugi ei olnud võimelised sellel ajal vähemalt veel. Ettevalmistus oli meil puudus, kas jälle tuli pilvete nüüd pilve ei tulnud, aga tuul tuli tugev tuul nagu teadega lennuk küljetuulega tugeva küljetuulega maanduda isa. Siis need hävitajad pidi kuskile kõik ära saatma, kus ei olnud küljetuul. Kuna tähendab kauglennuväel on kütust rohkem, ta võib lennata tont teab kuhu veel, siis need saadeti kaugemale. Ja nii juhtus ka siis meiega. Lendasime ära, hiigla mürineb ja selle efek mootorile efektiga ja üle punase väljaku öeldi palatsejarli. Et võtke kõrgust, ma ei mäleta, 5000 või palju, see oli nomeetrit muidugi me mõtlesime tavaliselt niisugust asjaolud, mis on juhtunud. Siis öeldi, et suunduge oma alalistesse baasidesse. No meie alaline baas oli Minski juures. Ega siis midagi hakkasime, siis lendame tee peal tädi idee. Et aga kui minski kohal teha kõhuparaadi. Seepärast huvi huvitav kokkusattumine. Liiduvabariikide pealinnades on paratäpselt üks tund hiljem. Ja Moskvast lend Minskisse on ka umbes üks tund. Nii et meil nii sattus ilusti kokku, kuhu ma ei mäleta, kas me luba küsisime? Küsinud. Aga igatahes paraad sai korda, rivistasime siis ilusti üles, juba hakkasime tulema nii et sellest Stalini prospekti mööda, siis tuli Stalini prospekt ja sattusime parajasti sellel ajal, kui sõjaväe kolonnid läksid mööda Stalini prospekti. Muidugi hiljem jutu järgi. Efekt oli muidugi kohutav, kunagi ei olnud ju Minskis nähtude tõhu paraad ja nüüd kuskil 90 100 lennukit, mis meil oli kogu see madalakõrguselt täispööretega, tulevad sealt rongkäigu. No pärast oli muidugi juttu palju igal pool, kas lähed, ütleme seal restoranid, lähed poodi, siis ikka kiideti, võeti need aktsiad meil kõvasti tõusid. Vot sellega oli siis need paraadi juhused. Malazzee Harley-Aga. Me teame küll eesti soost kosmonauti Ameerikas, kuid kas on ka mõni meie lendur väljaspool nõukogude maad ja eestimaad tuntuks ja kuulsaks saanud? Me ju täna kuuleme ainult neid lendureid, kes kodumaale on jäänud. Endel Susi, mina kui 35. aastal läksin lennukooli, tema siis lõpetas. Elukäik oli tal järgmine. Alguses ta tuli reservi lennukoolist, pärast läks veel Portugali aspirantide kursusele, läks lennuväkke tagasi, mina tulin pärast lenduri cute saamist tuli naeruklubisse lendama. Tema teenis lennuväes kuni 40. aastani. Siis demobiliseerus nooremleitnandina ja mobiliseeriti sõja alguses sõjasuvel mobiliseeriti Nõukogude armeesse. No nii nagu kõik mobiliseeritud saadeti muidugi metsatööle. Saatus viis meid niimoodi kokku, et mina olin 41. aastal, lamasin ka, olin mobiliseeritud, lamasin vigastatuna reisidest Sverdlovski taga, ühes resi haiglas kus meie olime metsa tööle ja nagu hiljem selgus, olid seal veel teised mobiliseeritud edasi. Seal olid ka poolakad Poolast evakueeritud. Jaga, kas represseeritud, seda ma öelda ei tea, aga väga palju oli sinna välja saadetud Poola perekondi Poolast ja Susi ja samuti leitnanti Eesti sõjaväe üks vanemaid lendurid, kes koos seal olivad, nad olid mitte kaugel sellest töölaagrist, kus oli ka meie kuulus näitleja Paul Pinna minu teada vaid ühes olid nad metsatööl. Endel Susi, Endel Susi oli soliidne. Hästi niisuguse toreda välimusega pikkpoissi räägitakse, seda sain ma teada 42. aastal, kui ma juba tulin Eesti diviisi 42. aastal, siis rääkisid need mehed, kes temaga metsatööl olid. Et susi oli mind ka otsimas käinud, veeessis koosoltiga, teadsite, et üks lendur on haiglas, aga mind nad kätte ei saanud, nad ei leidnud seda haiglate ülesse. Ja nad olid sel ajal, kui poolakaid hakati saatma Anders Iraania, Andres mees, poolakad üldse Nõukogude Liidust välja vastavalt Nõukogude Liidu ja Inglismaa kokkuleppele Poola suhtes. Siis susi ja tulid hästi läbi saanud ühe Poola naisarstiga. Sel ajal, kui rongidesse minek oli Iraani sõit oli, tegid nad poolakate Timodi susi ja ult sattusid Iraani lenduritele ja sealt edasi, mis selgus juba peale sõda oli sussi teeninud Inglise kuninglikus lennuväes õigel poolel sakslaste vastu teeninud välja seal majori aukraadi, kuulsat inglise ordenit. Ja suri üks viis-kuus aastat tagasi muljet ajakirjanduses ka juttu oli, välisajakirjandus suri kuninglikud õhujõudude majorina. Ma küsiksin vahele, aga oli, kolmekümnendatel aastatel oli kuulus katselendu Toomas Susi, kas nad olid sugulased omavahel? Me oleme mitu korda kadunud, Ants Künnapuu ka seda asja uurinud ei ole, ei ole sugulased ja Toomas sussi oli Nõukogude liidus ja, ja tuntud katselendur ja silmapaistev, aga nad sugulased ei olnud seda, meie tegime kindlaks. Ja siis ma Unutasin nimetamata muidugi kuulsaid mehi on jah palju. Meil Eestis maailmakuulsaid piloote kolmekümnendatel aastatel Nõukogude liidus üks kuulsamaid katselendurid oli veel jätkata, eeman tähendab sellest jätkalda. Jeemenist on väga hästi kirjutanud üks teine Nõukogude Liidu kuulus katselendur Stefani Nevski. 300 tundmatut on tema raamatu nimi, jah, ta katsetas, ühesõnaga eluaja jooksul jõudis katsetada üle 300 lennuki erinevate tüüpide. Ja tol ajal teemani elutee lõppes traagiliselt. Tema poolt piloteeritud katselennuk ei jõudnud vaeva toomile kusagil meetodit 50 või mingi raudtee ja sai traagiliselt hukkus. Ühesõnaga ka väga kuulus mees oli nii olnud, et üle Nõukogude Liidu kuulus katselendur. Aeg läheb, päev veereb ja lendamist on lennatud, aga vaatan Elmar syndet. Lennukite raamatuid saab kuidagi enda juurest kõrvale panna. Ei saa, ei raatsinud, nii et sa lendad veel praegugi jää, eks. Aitäh sulle helbar Kuldsete sõnade eest, sest Eesti lennundusele peame tõepoolest meie ise uuesti hinge sisse puhuma, sest kui vaid mõelda. Neid kuuldud nimesid, Neid kangelaslike lendasid, siis võime küll päris kindlasti öelda, et üks veata, rahvas on, see eesti rahvas jätkub teda põllumehe tööd tegema, jätkub teadlaseks, jätkub ka taevasse lenduriks kosmonaudeks.