Olgu eesti professionaalse filosoofiaga kuidas on, kuid igaüks meist on filosoof. Me mõtestame oma elu oma kohta looduses ühiskonnas. Ja mis seal salata, aastavahetuse aegu, nii nagu praegu vaatame ikka rohkem tagasi ja siis jälle edasi, et kust oleme tulekul ja kuhu minek, kus minu ees laual on ilus looduskalender aastast 1987. See on pühendusega head uut aastat. Jaan Eilart, aitäh teile. Kuid lähemegi siit sellesama kalendri ja looduse ja inimese vahekordade juurest edasi, mida loodus teile tähendab, kui inimesele? No ma olen oma hariduselt loodusteadlane, olen saanud ka auväärsust ülikoolis õpetada praeguseks juba 31 aastat neid ained, mis on seotud ökoloogiaga looduskaitsega, Eestimaa biogeograafiaga, teiste valdkondadega. Aga ma tahaksin muidugi ütelda seda, et loodusteaduslikult tulenevad loodusseaduslikud, meie maailma määravad asjad tänapäeva ühiskonnas ilmselt peaksid vastuvõetavad olema. Teatava korrektiiviga peame arusaam, et inimene on looduses ja Engels ütles, et ta kuulub sinna oma aju südame ja verega ja tema erinevus on teistest olenditest ainult selles, et ta oskab loodust, tunned teda ja õigesti kasutada. Ja sellepärast on ikka selline arusaamine, see tunnetamine tähendab ka seda. Et mehe mõiste amet loodusesse või võime ütelda siis ökosüsteemi on lõikunud tehnosüsteem. Ja kuidas neid kahte kokku viia on üks peamisi probleeme mitte mõista, kuidas regulatsioon käib ainult looduslikku populatsiooni tasandil vaid mõista seda, kuidas see looduslik ja inimese poolt loodud kultuuri poolt loodud kokku peab käima, olgu see kokku käimine siis negatiivsete või positiivsete asjaoludega täiendatud. Siin nüüd lõikusidki tänapäeva maailma kõige teravamad probleemid ja kui nüüd vaadata tagasi ajalukku, siis pikka aega teadlased käsitlesid loodust Omaetena üllatusena, eriti ma mõtlen paljud kultuurantropoloogid ja kultuuri omaette nähtusena ja kui alustada kasvõi antiigist, siis noh, hea küll, kultuurlaagris oli tõepoolest maaviljelusskulptuur. Kuid pärast seda ütles Tseetservatkultuuria anime auten filosoofiast peale jäi ainult mõtteteadus kui kultuuriks ja alles nüüd me siis tunnetame, kuid tihedalt tegelikult seostuv. See on täiesti õige mõttearendus minu arusaamiste järgi. Ja ma tahaksin ütelda seda, tänapäevane maailm on tegelikult juba kultuuri poolt täielikult muudetud maailm jälle kui mõtelda terminile, mida Markson juba toonud, kultuurikõrb siis see ei tähenda ka mitte ainult kõrbe füüsilises geograafilises mõttes vaid see tähendab ka seda maastikku, mida inimene on muutnud, aga muutub niimoodi, et see maastik on ebaproduktiivsemaks muutunud või isegi oma produktsiooni bioloogilises mõttes täiesti kaotanud. Ja selle tõttu. Mulle tundub, et neid looduse seadusi, looduslikke eeldusi tänapäeval peab ühendama just nimelt see, mida me nimetame maastikukultuuriks. Iga inimene peab suutma iga asutus, iga riik, iga rahvas peab suutma jätta endast maha niisugused jäljed mida me kokkuvõttes nimetame maastikukultuuriks. Kultuur ei ole ainult mitte raamatute lugemine ja, ja kunsti vaatamine ja muusika kuulamine, ehkki see meid emotsionaalselt kõige rohkem mõjutab vaid kultuur on ka see, nagu me ise võime seda väga hästi kogeda. Kui käime kuskil teises maas, siis ütleme, et üks rahvas on kultuurne, teine ei ole kultuurne. Me võib-olla ei tea mitte midagi tema tema vaimukultuuris kitsamas mõttes, aga vaatame, kuidas nad elavad, see on elamise kultuur ja elamise kultuur, on üks osa sellest, mida inimene jätab tänapäeva loodusesse maastikukultuuri näol. Ja mulle tundub, et just selles mõttes peab nii möödunut hindama kui ka edasi vaatama. Võiks öelda, siis see on kultuuri mõiste plahvatuslik laienemine meie endi silmade all kõige viimastel aastakümnetel. Et me oleme hakanud sellest aru saama mõistma ka loodust kui meie kultuuri või kultuurituse peeglit. Ja mõni aeg tagasi raadio stuudios otsesaates, kui mere ksime inimkonna kultuurimälust ühtes Lembit vält, et minge prügimägedele. Vaadakem, kas see on Meie kultuuri või kultuurituse peegel. Ja muidugi, ja muidugi vana niisugune natukene naljakas ütlemine on see, et inimkonna ja üksikute rahvaste kultuuri tuleb hinnata surnuaedade ja vabandage väljendust kemmergute kultuuri järgi. Ja ma olen selles täiesti veendunud. See on tõesti niimoodi. Rändrahvad ei jäta endast sageli maha püsivat maastikukultuuri, sest nad lähvad sellest paikkonnast, mida nad ära kasutanud, kohe edasi. Kalmistud ei ole. Ja see teine vajalik asutus tekib Kaales vaikse kultuuriga seoses. Ja vaikse kultuuri üheks tunnuseks on see, et ta üldse neid kohalikke olusid kohalikke tingimusi, looduslikke eeldusi oskaks niimoodi arendada, et see vastaks öko süsteemsetele arusaamadele sellele lisaks aga ka esteetilist psühholoogilistele printsiipidele, paikkonna eripära, traditsiooni arvestamisele. Ja lõpuks tuleb ütelda, et ka siin tuleb arvestada nii lihtsat asja nagu me tänapäeval palju räägime. Ökonoomsust ükskord teha. Aga teha korralikult, see tähendab lõppkokkuvõttes kokkuhoidu hooldamis kulude arvel. Nii et kõik need neli põhimõtet ökosüsteemsus, esteetilise psühholoogilisus, paikkonna traditsioonide arvestamine, ökonoomsus on looduse ja selle kitsamas mõttes kultuuri vahendajad. Maastikutasandil. Kuulaja pane nüüd tähele, kui palju on neid komponente, millest lõppkokkuvõttes sõltub meie õnnelik Ilus vahekord loodusega. See on siis looduse, kultuuri ja tehnokultuurikogu, võiks öelda kaasaegne probleemide kompleks ja. Sõltub see inimestest, nende mõistmisest ja selles mõttes on meie stuudios täna erandlik mees, sest ei ole mul kedagi teist nimetada Eesti kultuuripildis, kes nii palju endast oleks andnud selleks, et looduse ja kultuuri ja inimese seoseid mõista, mõtestada ja propageerida. Aga kui me nüüd oleksime tõesti üldse meie eestlaste noh, loodus- ja kultuuri seoste mõistmise juurde, siis kui kaugele võiksime üldse tagasi minna? No teie eelrepliik oli ehk natukene Hana aasta lõpulikult uus aasta alguslikult liiga ülivõrdeline. Ma ei arva, et ma oleksin väga suurt rolli mänginud aga iga inimene peab tegema nii palju, kui ta suudab selleks ikkagi ellu viia neid ideaale, neid taotlusi, mis kunagi võib-olla oma õpetajat või, või ajavajaduste kaudu inimeses on tekkinud. Mis aga puutub Eesti kultuuri, siis sellele on osutatud korduvalt, et siin on tegemist hästi omapärase nähtega isegi laiemas mõttes. Eks soomeugrilased ida poolt liikudes jõudsid siia Läänemere rannikutele. Osa nendest läks Soome lahest põhja poole küll Karjala maagitsuse kaudu, küll otse Eestist üle mere, isegi nagu seda on tõestatud. Ja kujunes välja omamoodi paikne kultuur, kus eriti iseloomulik on maaharimine. Öeldakse, et Euroopas on vähe maid, kus oleks nii palju põlispõldusid, mida on haritud näiteks 3000 aastat järjest. Meil arheoloogid on kindlaks teinud, et sellised põllud on tõesti olemas, mida hakata pae peal adraga kriimustamisega harima. Sest et lubjarikkus oli hea. Vett oli küll vähe, aga ikkagi midagi kasvas, sest tookord veel maaparandustänapäeva mõttes olemas ei olnud. Ja sellest ajast alates ma arvan, et sai alguse ka see teine nähtus, kuidas maastik, loodus hakkab muutuma siia toodud kultuuriga ühenduses. Ja kõige võimsamaks nähtuseks vastu on siin siis meie loopealsed. Loopealsed on maailmas olemas veel ainult Rootsi saartel tüüpiliselt ja siis Eesti lääneosas ja meie saartel ja needsamad loopealsed kadakaga ka alad. Need on olnud oma ajal maaviljeluse algus ja nii nagu nendes kätkeb tänapäeva maastiku ilutunnetus, niisamamoodi kätkeb selles ka loodusetunnetus meie erilaadsus kõikide teiste maadega võrreldes. Aga see, mida me nimetame rahvaste sõpruseks, see ei ole ju ometi midagi niisugust, et Ta hakkame sõprust, avaldame vabanda kellegi väljendust püksatult. Enne peavad omal püksid olemas olema, et midagi teistele saaks vahendada ja anda. Ja mulle tundub, et Eesti omapära, tema inimese ja looduse seose asi on võimaldanud meil aegade jooksul midagi täiesti kordumatut isikupärast välja kujundada. Ja see on saanud nüüd Meie rahvuse kultuuripõhjaks ja on saanud ka selleks mida me saame nüüd edasi arendada rahvaste sõpruse kultuurivahenduse kaudu. Näiteid võiks tuua muidugi palju ja ma siin ütleksin ainult näitena ära ühe. Just nimelt Tallinnas võeti vastu dokument, mida terve maailm praegu tunnetallina deklaratsioonina. Asi oli niimoodi, et me arutasime, kuidas kasutada kunste looduse propaganda, looduseõpetuse, looduse kaitse hüveks ja Jordaania esindaja dotatsiooni tõusis äkki püsti ja ütles, et kuulge, see on niivõrd süsteemselt eestlastel välja arendatud, et sellest tuleb teha ülemaailmne dokument. Ja niimoodi sündis Tallinna deklaratsioon nimetuse all looduse ja kultuuri ühtsus rahu nimel maailmas. Urmas ploomipuu on selle viinud graafilise lehevormi ja graafiline leht. Inglisekeelsena on väljas ka ÜRO-s, New Yorgis, Lõõneskos Pariisis, rääkimata rahvusvahelisest looduse ja loodusressursside kaitseliidust Šveitsis kus igal pool seda tutvustakse nagu selle kahe näiliselt vastandliku valdkonna Ühendus dokumenti. Seal sees muidugi palju sellest, et me peame looduse mõistmiseks tegemagi, paljuga, kultuurivahenditega, kunstiga, muusikaga eraldi galeriide, näituste, plakativõistluste kõikide tegemisega välja, kuni selleni, et ükskord Eestisse võiks kujuneda rahvusvaheline kunstigalerii, loodus ja inimene mis on ka juba praegult natukene mõtetes olnud, aga loodame, et eelolevad aastad, siis need mõtted teevad teoks. Ja looduseinimene, võtan sellest märksõnast kinni. Sest tõepoolest nendel ammustel aegadel juba, millest rääkisite, kui siin põllu viljeldust alustati. Juba puht praktitsistlikult sai talupoeg aru, et metsa ei saa lõputult raiuda, sest siis ei saa ta enam elada. Sealt edasi jõuame filosoofiani, jõuame töökultuuri nii, ja nii, me võiksime nüüd öelda ka sedasama teie mõttearendusena, et tähendab kui kunagi, Me kõnelesime lihtsalt loodushoiust, siis nüüd on loodushoid ju muutunud inimese hoidmiseks või nii nagu teie veel ise olete ilusasti öelnud, loodushoid on ka rahu hoida. Jah, see on tõesti niimoodi. Maad ja rahvad arutavad probleemide prioriteete, paljut maad ütlevad. Esimene prioriteet ondi, looduse hoid, Nõukogude maa ütleb. Eelkõige tähendab see rahu hoidmist. Aga meie praeguse arutelu alusel on lihtne ütelda, et sisuliselt loodusehoid on rahuhoid selle tõttu, et inimkond ei ole hukkumisohus mitte otsese füüsilise hävingu mõttes vaid tema häving võib toimuda just nimelt ökoloogiliste seoste kaudu, tähendab, et me kahjustame, muudame elamiskõlbmatuks temale omase oleluskeskkonna ja selle tõttu säilitada maailmas rahu military seerida, mille eest meie nõukogude maa on nii paljude aastate jooksul seisnud, mille heaks ta nii palju on teinud. See tähendab tegelikult ka pidevat ühendi loomist rahu ja loodushoiu vahel, sest need kaks mõistet on sisuliselt täiesti lahutamatud. Ja need kogemused, mis maailmas olemas, on alates kas või ameeriklaste aatomipommi katsetustest Bikini atollil sellel korallsaarel, mille esimene nimi oli ju muide Tartu professori Essolsi auks nimetatud seal Essoltzi atoll algsel, seda ma ei teadnudki. Jah, see oli Kotze puu ekspeditsiooni poolt avastatud saar otse puu ise puhkab Kose kiriku kõrval siinsamas Tallinna lähedal ja Essolts noore mehena läks Jaani kalmistule mulda. Aga temanimeline magun kasvab Ameerika lääneosa, Los Angelese, San Francisco kõikidel nõlvadel, see on ilus kollane magunaline, mis on tema nimi hakanud kandma ja saar alles hiljutiste aegadel ristiti uuesti ümber, aga selle kõrval võime ütelda ju paljusid teisi probleeme. Vast just lahkuval aastal sai selgeks, et niisugune asi nagu happelised sademed on jõudnud ka Eesti probleemiks saada. Ei ole ainult küsimus Kesk-Euroopas, kuhu lähevad tahketel kütustel töötavate soojuselektrijaamade heitmed. Ei, meil töötavad ka endil tahkel kütusel soojuselektrijaamad ja see, mis on iseloomulik Kanada ja USA piirialadele, kus on hästi palju neid jaamasid ja üldse õhu saastamist ja vääveldioksiidi sattumist keskkonda. See on praegu saanud globaalseks probleemiks. Ja siis ikkagi parafraseerida täiesti aktuaalsena Tammsaare ütlemist, et on meil siis ikka nii palju kultuuri, et mõista kultuuri või täpsemalt siis, et suunata tänapäevaseid protsesse. Kalt jah, Tammsaarele viitamine oli siin väga asjakohane, sellepärast et meie Eesti kogu nõukogude maakultuuri üheks näidiseks on ka see, et rahvusvaheliseks nende probleemide kõrgeks autasuks on määratud just nimelt Anton Hansen Tammsaare nimeline medal. Viimati andsime seda lahkuval aastal üle Tallinnas Põhjamaade esimesele esindajale professor Launu ruhi Järvile. Aga seda medalit on määratud juba mitmete maade kõige silmapaistvatele, kultuuri ja looduse ühendajatele ja Tammsaare. Niisugune väide ainult kinnitab seda, kuidas me peame samaaegselt tundma täitsa karjapoisilikult detailselt loodust ja samal ajal oskama ühendada teda kultuuriga. Ja aga kuidas hinnata nüüd konkreetselt meie vabariigi olukorda? Ma mäletan, te olite esimesi, kes võttis ette loodusesõprade kokkutulekute korraldamise ja nüüd ma ei oskagi öelda, kui palju aastakümneid see on tegutsenud, selle valdkonna mõjusfäär peaks väga suur olema. Ja esimene kokkutulek vabariiklikul tasandil siis, kui veel mingit kokkutulekud ei toimunud oli 1956. Et nüüd hakkab siis jooksma juba 31. aasta sellest, kui me esimest korda kokku tulime. Ja tõesti seal ehk olnud paljudele inimestele omamoodi Ülikool looduse ja kultuuri ühendamisel. Mul on alati meeles, kuidas Voldemar Panso näiteks osales algusest kuni oma surmani endale kokkutulekule. Ta ütles alati, et loodust ennast võib vaadata sinuga koos või niisamuti käies paremini. Aga kui tähtis on see, et sa tunnetad, kuidas inimeste mass looduses tahab olla, kuidas ta distsiplineeritult käitub ja kuidas kõik on nagu ühe mütsi all ja ma arvan, et selle kaudu kasvas tõesti üks teadlik põlvkond või nüüd juba rohkem kui üks põlvkond inimesi, kes kõikides Eesti paikades neid samu põhimõtteid edasi viivad. Ja meie looduskaitse seltsil on praegu juba 49 osakonda Eestimaal, see näitab, kui kaugele see teadlikkus on jõudnud, sest me oleme olnud formaalsuse vabad. Me ei ole jälle küll ütelda, et teie peate organiseerima osakonna, see on tullut alles siis, kui kohapealne tasapind on nii kaugele jõudnud. Nii et ma tahaks ütelda siin praegu optimistlikult. Sellest liikumisest on saanud midagi niisugust, kus tõesti osatakse ühendada loodust ja kultuuri eriti maastikukultuurilisele tasandile. Kasvõi sellised majandid nagu Pärnu rajooni Edasi kolhoos Paide rajooni Aravete kolhoos, Viljandi rajooni kindla tee, kolhoos. On ma võin julgelt ütelda Euroopa tipptasemel, seda kinnitavad kõik need külalised. Samamoodi ei tarvitse siin olla kuidagi JeTwistaja omaette, vaid selle kaudu väljendub see, mida meie rahvas on tegelikult taotlenud stiitilisemalt teadlikumalt. Juba aastasadade kestel. Ja, ja siit me saamegi nüüd tagasi silla selle vaimse tegevuse juures materiaal, selle valdkonnale ja teisest küljest jälle. Me võiksime küll ehitada silla looduskaitseliikumise laulupidude traditsiooni vahel, sest need mõnevat kannavad lisaks oma spetsiifilistele eesmärk kidele üht üldist seon, rahvuse psühholoogiline, kultuuriline ühendamine, organiseerimine ja seetõttu on sellisel tegevusel küll niisugune taustsüsteem, nagu hiljuti öeldi ka meie kunstnike liidu läkituses, et on vaja noore põlvkonna esteetilise kasvatamise pärast muret tunda, sest meie kultuurisituatsioon, meie seosed kultuuriga on unikaalsed mitte ainult kogu nõukogude liidus, vaid võib-olla kogu maailmas. Jah, olen selle arvamusega täiesti päri ja kui midagi tahta soovida, siis on tõesti see soov, et järjepidevus kestaks. Et siin ei tekiks juhuslikke mürasid vahele vaid uus põlvkond uute võimaluste tasandil teeks ikkagi seda, mis tegelikult pärineb. Võib-olla nendest esimestest aastatuhandete tagustest põldudest. Ja siiski, lõpetades saadet, me ei oleks ausad, kui me ei räägiks meie kõige suuremast murest, mis pole mitte ainult müra vaid mis üsna dissonants sina praegu üldisesse harmooniasse kipub tungima, see on meie saatus, meie Virumaa saatus. Jah, Virumaa saatust praegu arutatakse väga tõsiselt nii teaduslikul tasandil paikkondlikul tasandil näiteks mulle mõjus tohutult sümpaatselt tsejate Eduard Vilde nimelise kolhoosiparteiorganisatsioon tegi hiljuti eraldi oma koosoleku selle Tomiseks. Et mis saab ikka nende kodustest põldudest siis kui sinnasamasse Rägaveresse, kus praegu on kultuurikeskus tuleb just nimelt keskne fosforiiditootmise ala. Ja siin tuleks ütelda, tõsidusest on kõik aru saanud ja jääb loota, et see tõsidus formeerub siis ka tegudeks niimoodi, et me kõik asjaolud oleksime viimseni arvesse võtnud selleks, et midagi muud ta midagi teha. Meie hädad, üks põhjus on sageli olnud selles, et me just nimelt ainult ühest kandist läheme juurde, teame, et fosforiit on vajalik, on tähtis väetisainena aga kõik teised asjad jäävad nagu kõrvale ja tõesti üks Virumaa Nõukogude Liidu mõttes on kübe. Aga meie inimeste jaoks. Aga inimestest me kõikjal ja alati lähtume ei ole see kübe, see on Eesti kõige paremate põldude ala Pandivereala ja selle tõttu peame arvestama, et siin on ikka nendest kuusikutestiad, hommikutest põldusid, raad, tud, need põldusid, haritud ja need põllud peavad jääma ka nendes tingimustes, kui me muudame looduskasutust kasvõi ühe maavara kasutuselevõtu mõttes ja ma tahaks uskuda, et meil jätkub aega, jätkub tarkust ka nii keerukate probleemide igakülgseks läbivaatamiseks ja kõige mõistlikuma otsuse vastuvõtmiseks. Need on olnud tõsised, rõõmustavad, aga ka muret tekitavad probleemid, millest oleme pool tundi rääkinud, tekkinud ja võib arvata, et inimene, kes on teadlik sellele, need rõhuvad õlgadele päeval ja õhtu tunnilgi, küllap vahel magate halvasti, Ki aga tulla lõpetuseks uue aasta helgetes meeleoludes noor looduse kui meie igitoniseerija juurde. Öelge, kus on need kohad, kus käite, kus teile tulevad kõige paremad mõtted? Imelik on see, et aegade jooksul hakkad kõige rohkem hindama seda, mida sa ikkagi kõige paremini tunned. Ma olen käinud umbes 50 60 maailmamaad läbi. Ja ometi mõtlen ma kõige sagedamini uuesti nendele sageli juba võssa kasvanud teedele kus nooruses sai Vaida Nõmmest või Hiiu metsa jõe äärselt heinamaapoiss. Ma olen maapoiss Järvamaalt ja kust sai sealt hiiu metsa jõe äärselt heinamaalt heina veetud. Kui ma tahan näha talvist metsa, tuleb meelde ja mitte ainult mets, vaid hobune ja heinakoorem, millega sai tuldud või balti normide metsast välja vedamised. Kodu on sotsiaalne väärtus ja ma arvan, et koduväärtustamine on üks neid teid mida me peame ainult, mitte ainult sellel aastal mõtlema, vaid, mis peab alati meie rahvast kandvaks jooneks jääma.