Tere, väike muinasjutumaias. Täna loeb sulle õhtujutte näitleja Kaljo karask head kuulamist. Oli ilus kevade õhtu. Purpur punaselt helkivate mägede tagant paistis ikka veel õrna selget valguskuma. Tugev läänetuul oli sinna magama viinud oma lapsed, lõbusad väikesed tuulehood. Sinna oli magama läinud ka päike. Varjud tõmbasid pehme hämarusega kardina üle roheliste aasade ja üle naerunäolise tiigi. Rohelise metsa kohal läks hämarus üle pimeduseks. Väiksed tähed vaatasid taevast alla ja vilkusid ainult selleks, et näha oma vilkumise peegeldust veepinnal. Seal ja kõikjal ümberringi oli täielik vaikus. Piisam rott ujus edasi-tagasi ja sellest tulid tiigi pinnale väikesed hõbedased jooned. Piisam rott piiksus rahulolevalt, sest oli just niisugune õhtutund, mis talle kõige rohkem meeldis. Pea tiiva all magas oja kaldal lepapuul väike sõber laulu varblane. Ning samamoodi magas hirsipõllul Punadi musträstas. Pärast rõõmsat säravat päeva magasid kõik sulelised laululinnud. Aga ega see ei tähenda, et lõbus kevadkoor oleks täielikult vaikinud. Oh ei sugugi mitte. Ja just nagu selle vaikuse rõhutamiseks valasid oja mõnusad lauljad, konnad ning ka vana kärnkonn ise oma rõõmu välja, nii nagu poleks nad terve möödunud päeva jooksul üldse laulda saanud. Kõik oli nii rahulik ja ilus. Tundus võimatuna, et läheduses võiks varitseda mingi hädaoht. Vana kilpkonn paisutas oma kurgus imeliku muusika tegemise pauna ja laulis kogu jõust. Aga just tema oli see, kes esimesena nägi seda väikest rohelise metsa pimedusest eraldunud täpikest, mis lõbusalt vuliseva oja poole hõljus. Silmapilk jättis ta laulmise katki. Siis jäi vakka ka tema kõige lähem naaber siis veel järgmine. Ja veel järgmine. Mõne hetke pärast ei tulnud oja poolt enam ainsatki heli. Ainult kõrkjates peidus olev piison, prot piuksus. Suur laulukoor vaikis nii järsku nagu kustub elektrivalgus, kui nupule vajutada. Lõbusad ujulise oja kohale hõljus must vari. Mõne aja pärast hõljus vari üle roheliste aasade häält tegemata minema. Hiilgav öökull ei saanud meist seekord kedagi kätte, ütles vana kärnkonn rahulolevaid situsega oma kõige lähemal olevale naabrile. Siis Paavisutas tooma muusikakoti välja ning hakkas jälle laulma. Ja otsekohe niisama järsku nagu see suur koor oli vaikinud, jätkas ta niisama rõõmsalt kui varemgi. Tänu vana kilpkonna valvsusele polnud juhtunud midagi, mis oleks võinud kurbus tuua. Miks sa pole meile kunagi rääkinud, et sa laulda oskad? Küsis ühel päeval jänesepoiss, kui vana kärnkonn talle naerusuised ojast vastu vaatas. Müüs kaasuv, oleks mul olnud oma õhuraiskamisest, nõudis vana kärnkonn, saab, oleks ju niikuinii uskunud. Isegi kui ma oleksin öelnud, et oskan laulda. Jänku teadis, et see on tõsi ja ta ei osanud leida ühtki õiget vastust. Vana kärnkonn paisutas oma imeliku lõuaaluse muusikakoti suuremaks ja hakkas jälle laulma. Jänesepoiss vaatas teda ja nii see siis juhtuski. Et vana kärnkonn oli näoga tema poole ja jänku vaatas alla talle otse silma sisse. Ta polnud kunagi varem vaadanud kärnkonna silmadesse. Aga nüüd ta muudkui vahtis ja vahtis, sest talle näisid need silmad väga ilusat. Tõepoolest väga ilusad. Oi. Hüüatas jänes. Missugused ilusad silmad sul on? See on mulle varem ka öeldud, vastastele vana kärnkonn. Vilu peale, perekonnas on alati kõigil olnud ilusad silmad. Ühe vala ütlemisega järgi on igal kärnkonnal silmade asemel kalliskivid. Tegelikult meil neid muidugi pole, vähemalt tõelisi kalliskive mitte. Meil on lihtsalt ilusad silmad. Vabanda mind jänkuke, aga ma olen selles laulukooris väga vajalik. Veel kord paisutas ta oma kurgu naha välja ning hakkas laulma. Jänes vaatas teda veel hetke ja hüppas siis minema kibuvitsasarja poole. Ta oli väga mõtlik. Kunagi enam ei nimetama kedagi Einaatuks ega inetuks. Kunima temast kõike ei tea. Mõtles jänesepoiss. Ja see oli tema arvates tark otsus. Kas sina? Nüüd aga kuula lugu karujõmmi ja saarma poisi kalalkäimisest. Kõik oli niimoodi. Karujõmm lamas Muugavas puulehtedest voodis, haigutas ning vaatas, kuidas hommikused varased päikesekiired hiilisid läbi rohelise metsa ja ajasid mustad varjud minema. Lähen kalale, ütles karujõmm sügava mõmiseva häälega omaette maa lähen kalale. Tahan hommikueineks üht rasvast forelli. Jalgu aeglaselt järele lohistades läks ta pikki naeru tujulise oja kallast kargas sellest üle ja siis vantsis otse väikese ojakääru poole, mida ta juba mudiaadis. Kuigi karujõmm oli varajane tõusja, oli ometi seekord keegi teine enne teda sinna jõudnud. Kui väike ojakäär juba paistma, hakkas silma seda üht-teist kalameest, kes oli juba ühe toreda rasvase forelli välja tõmmanud. See kalamees oli muidugi väike saarmapoiss. Karu jõmmil hakkas kohe suu vett jooksma, kui ta nägi, kuidas saarma poiss rasvane forell suus kaldast üles ronis seejärel kaldale istus ning valmistus hommikusööki maitsma. Saarma. Poiss ei pannud karujõmmi tähele ega osanud arvatagi, et keegi teine kusagil läheduses on ta saata osa pehmelt kikivarvastel hiilis karujõmm lähemale, kuni oli täpselt väikese saarma poisi selja taga. Hüüdis ta oma kõige madalama, kõige kõmisevama häälega. Väike-Saarma poiss karjatas hirmunult, pillas kala maha ja sukeldus tagasi vaatamata pea ees naerutujuliselt vulisevasse ojas. Karujõmm hüppas ettepoole ja sai veel viimasel hetkel rasvase forelli oma suure käpaga kätte just hetkel, millise hakkas vette tagasi libisema. Ei kuule saarma pois suu, forell jäi siia. Hüüdis karujõmm, kui saarmas pea veest välja tõstis, et näha, kes teda nii ehmatas. Tuule ja võta see ära. Aga väike saarmas ei tulnud veest välja, sest tegelikult ta ju kartis karujõmmi saarmas ainult urises karujõmmi peal, nimetas teda vargaks ja paigutas teda veel hõimunimedega kõikidega, mida ta rutuga oskas välja mõtelda. Jõmm aga ei teinud väljagi, itsitas ainult, nagu oleks kogu see lugu olnud üks hea nali ja käskis kala ikkagi tagasi võtta. Aga saarma poiss pööras talle selja ning sukeldus maruvihasena lõbusat jutuvada Westwa oja põhja. Suurepärast kala oleks kohe kahju lihtsalt niisama ära raisata, ütles jõmm mõtlikult. Ei tea, mida ma sellega õige peaksin tegema. Ja samal ajal, kui ta selle mõtte kallal juurdles sõida märkamatult kala ära. Siis läks ta naerusuviselt vuliseva oja kaldale, sest tahtis ka ise mõne kala kinni püüda. Väike-saarmas aga oli maruvihane. Ta kurtis naaritsa jütsile. Eestusin oja ühe väikese sopi kaldal ja tahtsin just hakata enda püütud maitsvat forelli sööma, kui sealt läks mööda see igavene kiusupunn karujõmm. Ta võttis minu rasvase forelli endale ja sõi ära just nagu oleks tema olnud. Ma vihkan teda. Peaksin ma ikka küllalt kaua elama, et saaksin talle kätte maksta. Kõike seda lubassaarmas väga, vihase meelega, nagu ikka elus vahel juhtub. Kus ta praegu ise on, küsis naaritsaid kusagil oja ääres. Läki vaatama, mida ta teeb. Algul ei tahtnud saarmas minna, aga pärastpoole sai uudishimu hirmust võitu ning ta jäi nõusse. Nii suundusidki kaks pruuninahalist võrukaela lõbusa tujuliselt poole, püüdes ise samal ajal hoolikalt varju jääda. Nad said ainult natuke maad minna, kui naaritsajüts juba sosistaski. Kus seal ta ongi. Mida ta teeb? Küsis väike saarmas karujõmmi kohta, kes istus pikka aega liikumatult. Aga ju siis liikus jõmmi üks suur käpp välgukiirusel vette ja tõmbas sealt välja lõhe, kes oli söandanud liiga lähedale ujuda. Ta püüab kalu. Hüüdis naaritsajüts. Need on meie kalad, ütles Väike-saarmas ägedalt. Tal pole mingit õigust meie kalu püüda. Ei tea, kuidas me teda keelata saaksime. Ja siis tuli talle äkki pähe üks hea mõte. Sa vaata nüüd, kuidas Makaru jõmmile kätte maksan. Väike-saarmas libistas end kärmesti vette ja ujus otse sellesse väiksesse ojakääru, kus jõmm kavatses järgmise kalapüüki proovida. Saarmas hirmutas kalu ja need põgenesid igale poole laiali. Siis ajasta muuda nii kaua ülesse, kuni vesi oli nii sogane, et jõmme ei näinud kalu enam isegi oma nina ees mitte. Sedasama tegi saarmas ka järgmises ojakäärus ja veel järgmiseski. Ja selleks päevaks oligi jõmmi kalapüük rikutud. Nii saigi väike saarmas oma viha karujõmmi vastu ära kulutada. Ta hing jäi nii rahule, et sai rõõmsa meelega oma kodus magama jääda. Ja ongi tänasid lood kuulatud ja sinulgi aeg magama jääda. Soovin sulle ilusaid unenägusid ja et sul alati oleks meeles, et kurjus, kiuslikkus ja jonnakus teevad elu inetuks. Lahke meel, headus, sõbralikkus ja naeratus aitavad elu muuta paremaks, ilusamaks, head und. Ja ta ruttu tuulgi ja. Unest idu. Steid.