Tere, väike sõber. Täna räägiks sulle õhtujuttu näitleja Jüri Krjukov. Jutustan sulle nüüd loo konna vanaisast, kes sattus raskustesse. Konna vanaisal on tohutu suur suu ehka, sina oled sellest kuulnud. Kõik tema sõbrad, kiire vooluga ojakäärus ja rohelistele aasadel on teda selle suure suupärast ärritanud, aga tema pole sellest kõige vähematki välja teinud. Juba kaua aega tagasi said aru, et see tema suur suu on väga otstarbekas ja mugav asi rumalate roheliste kärbeste püüdmiseks eriti veel, kui kaks tükki juhtuvad kõrvuti lendama. Seepärast on konnavanaisa üsna uhke oma suure suu ja punnis silmade üle. Aga aeg-ajalt satub ta oma suure suupärast hätta just nii, nagu nende suurte suudega ikka juhtub. Selline suur suu mahutama nii palju, et ajab konna vanaisa, mõnikord ahneks. Kui kõhus on juba nii palju, et see enam rohkem vastu võtta ei saa, topib oma suu ikka nii täis, et pärast seda ei saada muidugi enam neelatagi. Siis näed konna vanaisa, rumal ja mõtlematu ja ebaväärikas välja ning kõik kutsuvad teda seepärast ahne päitsiks. Ühel hommikul, kui konnavanaisa oli juba söönud ühe korraliku eine rumalatest rohelistest kärbestest, nii et tal poleks tõesti tarvitsenud enam mitte ainsatki suutäit alla neelata. Läks temast mööda ei keegi muu kui väike saarmapoiss. Ta tuli suure jõe ääres kala püüdmas. Tere hommikust, kalla vanaisa. Ega sa veel einestanud vale, hüüdis Väike-saarmas konna, vanaisa tahtis öelda ei, aga ta räägib ju alatitut. Oo-oo olen küll, vastas ta, sõin sellise hommikueine, nagu see mul ikka on olnud. Aga miks küüsid? Oh, ilma erilise põhjuseta, mõtlesin, et võib-olla pole veel söönud ja tahaksid ehk kala proovida, aga et seal hommikueine kõhus, siis muidugi ei hooli enam ainsatki kalast ütles Saaremaa poiss ja ta särasilmad hakkasid vilkuma. Ta sirutas oma kalad nii välja, et konnavanaisa võis näha, kui ümarad ja ilusad nad on. Vaata, puus, tav üüdiskonna vanaisa. Nüüd on muidugi elusad kalad tõepoolest väga ilusad. See on sinust eriti kena, et seal minusuguse pääs vanakese peale mõtled ja mina hästi võiks kõhus jub nisu, Toroomile heida ainult ühe väikese tillukese alamõõdulise kalakese jaoks, kui sa ikka raatsid mulle sellise anda. Muidugi moraatsin. Aga ma ei tahaks oma sõbrale mingit tillukest stega alamõõdulist anda. Nende sõnadega võttis saarma poiss kõige suurema kala, mis tal oli ja viskas konna vanaisale. Suure sulpsatusega kukkus kala otse konna vanaisa nina ette. See oli hiiglasuur lausa pool konna vanaisa enda suurusest. Kala oli rasvane ja nägin nii ahvatlev välja, et konnavanaisa unustas oma täis söödud kõhu hoopiski. Ta unustas isegi viisakuse ega tänanud saarma poissi. Ta tegi ainult suu lahti ja haaras kala. Ja enne veel, kui keegi oleks jõudnud silmagi pilgutada, hakkas kalakonna vanaisa kurgust pea ees kõhu poole liikuma. Sa ju muidugi teadjad konna vanaisal pole hambaid ja seepärast peab ta kõik tervelt alla neelama. Väike-saarma poiss istus kiire voolulise oja kaldal ning pidi algul ennast haigeks naerma. Kuidas ellu konna vanaisa vaatas algul prooviskonna vanaisa peaaegu enda suurust kala korraga alla neelata, et kuigi tema valge ja kollase kirju vestialune oli rohelisi rumalaid kärbseid juba nii täis topitud, et seal polnud enam mitte millegi jaoks ruum. Kala jäi suhu kinni ning saba rippus konna vanaisa suures suust välja. Hädaga kallutas konna vanaisa ennast kord ühele poole ja kord teisele poole suure rohelise vesiroosilehe peal püüdis anda oma parimaid neelatada. Kaks korda kukkus ta isegi ülepeakaela vuliseva ojavoogudesse. Mõlema korra järel ronistas suure vaevaga lehe peale jälle tagasi ning pööritas oma punnis silmi. Väike saarmas naeris nii, et veidi kõhtu lausa kinni hoidma. Ta ei saanud aru, kui tõsises hädas tegelikult konna vanaisa oli. Saarmas tegi naermisega nii palju lärmi, et kilpkonn, täpi, kes päevitas vana puunodi otsa peal libistas end vette, et järele vaadata, mis seal õige toimub. Saju tead, et kilpkonn täpi on maa peal väeka väga aeglane, aga ujumises on tal kiirust küll. Nüüd ta veel ruttas ka, sest ei tahtnud naljast ilma jääda. Ega ta algul ei märganudki konna, vanaisa. Mis siin naerda on? Küsis ta. Väike-saarmas, ainult näitas konna vanaisa pool saarmas oli juba nii palju naernud, et ei suutnud enam isegi rääkida. Täpi vaatas korraks suure rohelise vesiroosilehe poole ning tormas kohe konna vanaisale. Nii kiiresti, kui ta vähegi ujuda suutis, ronis otse vesiroosilehe peale, sirutasin välja ning kahmas kalasaba oma nokka taolisse suhu. Siis astus kilpkonn täpi sammukese tagasi ja tõmbas Solps konna vanaisa, kus selg ees ühele poole suurt rohelist vesiroosilehte teisele poole suurt rohelist vesiroosilehte kukkus aga kilpkonn täppi ja kala, mille pärast kogu see pahandus oli juhtunud, lebas vee peal. Tänan. Tänan, hingeldaskonna vanaisa, kui ta jõuetult vesiroosilehele tagasi Roomas veel üks minut ja ma oleksin lämbunud Pole tänu väärt, ei maksa kohe mitte rääkidagi vastaskilpkonn täppi. Ega ma sellest enam kunagi ei räägigi. Lubaskonna vanaisa. Usun, et leegi enesest loost enese heaks eksida, kui see teha. Homme õhtul tule jälle unejuttu kuulama. Nüüd aga, ja kenasti magama. Sest kes hästi maganud, selle päev tuleb tore, toimekas. Soovin sulle ilusaid unenägusid. Lapsed, kõik magavad. Me ei steid kindlasti.