Aitäh pärastlõuna kohvi eest, on see teil tavaks iga päev sellel kellaajal kohvi juua? Enam-vähem see on võib-olla üks harjumustest ja lõõgastumine ka muidugi. Kas te hakkate juba hommikul vara tööle? Mina mitte nii väga, aga minu mees stabitaksin emme Kukeks. Kergkruus istub laua taga ja tema tuba on valge ja kõik, kes mööda lähevad, teavad juba. Kus on näiteks kelle töökamber, kas te töötate üheskoos ühes ruumis või? Ma ei, mina töötan niisuguse lageda välja peal, nagu te näete, ja minu mehel on jälle väike kuum, saab hästi mõtet kontsentreerida. Aga mina nii laiema natuuriga, mina tahan jälle avarust rohkem, nii. Mina töötan selles suures toas, tema viisiks. Sinililleks säh kangeks või hüüdja hääleks kõrbesse saa. Otsi üles kõik siivutud raamatud, kirjud ja lõbusad kleidid. Ühe tagasivaatava pilgu eest glotti naisena Anna elu soolasambaks, saa ära sa ainult herne Tondiks kellegi kapsaaeda. Ärassaa. Kui lähedale teie oma loomingulisele köögile lubate teistel inimestel astuda? Üks asi praegu mind paljude minule sellest räägite. Teine asi, kui lähedale tohib näiteks tulla Ralf Parve. Kui teil on oma töö käsid, kas juba mõttevisandi staadiumis, arutatakse neid üheskoos või saab see töö enne valmis? Ma arvan, et me räägime juba aastaid läbi hommikust õhtuni oma tööst, et kõik detailid on peaaegu üksteisele tuttavad vaheliselt tüütud sest teine suurest vaimustusest mõnikord räägib mitu korda üht ja sedasama eest lihtsalt head kannatust uuesti uuesti kuulata teise kavatsusi. Ja see ei ole sugugi ebameeldiv, elame mõlemad sisse sellesse ja ja see on nagu üks osa meie elust ja ei kujutagi seda teist, et oleks muidu igav, kui see ei oleks nii. See on mõttekaaslust, mis aitab tööd teha ja reisikirjad, need on ju päris üheskoos sündinudki, üheskoos reisitud ja üheskoos kirja pandud. No täpselt nii ta on jah. Põhiliselt oleme me need asjad kõik koos kirjutanud, on üksikuid reisija, kus me oleme eraldiga oma reisimärkmed avaldanud, aga valdav osa ikkagi on kõik koos nähtud ja, ja koos tehtud nii-ütelda. Missugused näevad välja lilli Prometi käsikirjalehte? Kas need on sellised nagu olid näiteks Tammsaarel, kes kleepis isegi ühe maha tõmmatud sõna kohale teise vannet energiliselt kiire käega kirjutatud, nii nagu Vildel. Kas seal on palju mahatõmbamisi varase kalligraafiline nagu kunstnik teeb ilukirja? No ma arvan, seal nii erilist saladust ei ole. Ta lubab mul sellest rääkida. Asi on selles, et kõigepealt tema kirjutab väga vana moodsalt tema kirjutab pliiatsiga veel tänapäeval. Ja kui mingisugused tõrked tekivad, siis ta tavaliselt kustutab kummiga maha ja kirjutab sinna siis uue sõna asemel, nii et tavaliselt tema, käsikirjalehekülg on alati puhas. Mahatõmbamisi seal ei esine ja masinat ei kasutata hoopiski. Ei meie majas kumbki masinaga ei löö. Kaks masinat on olemas. Eks see ole teist mõlemast heasoovlik siis teise suhtes, et see masinkirja klõbin selles üldises müranivood, mis maailmas nii laialt levinud on teie akende tagant Vabaduse puiesnäolisi naina mööda mühaksis veelgi tugevamaks ei läheks. Noh, võib-olla ma selle peale ehk ei tule, aga kahtlemata see on häiriv, kui ei ole harjumust. Ja mind huvitas teie käsikirja kirjapilt sellepärast et kuivõrd sealt võiks peegelduda Lely promoti karakter, tema natuuriti. 14 aastasena olin ma väga vallatu. Tore. Üldse olen ma olnud alati väga vallatu, nüüd oleks ka, kui oleks see sobiv olnud minu eale. Seda ta ei pea oma teostes tegema, seal te võite olla parajasti selle seas, mida soovid. Seda ma ka kasutanud seda juhust. Mille vanematekodust võtsite eluks kaasa? Minu isa oli, temal oli väga raske elukäik ja ma imestan, et kodust ei näidanud kunagi oma tujukust ega kurba nägu. Alati oli ta rõõmus, meie perekonnas oli palju nalja ja vaatamata raskele elule oli ikka Meil väga rõõmus perekond. Kiindumus kunsti. Kahtlemata Ta jah, ainult et mul on kahju, et siis ma olin liiga noor veel, et oleks võinud oma isalt niisugune nagu rohkem saada teadmisi ja ja, ja temaga koos mõtisklenud nende asjade üle. Aga siis ma l ei osanud seda ja hiljem kahetsen, et et ei saanud isaga paljudest asjadest rääkida. Kindlasti oleks ta tage sõber olnud. Mulle tundub niiviisi, kas teie nagu ei jätkaks seda kõnelust isaga läbi oma paljude teod sest isegi kui kriitikud nädala detaili paremat küllaltki palju puudutab, kunstiküsimusi teab, tunneb huvi selle vastu sageli oma teostes leiab võimalused nendest asjadest rääkida, kunstist rääkida, siis teile on ju see noh, lapsepõlvekodust saadik niivõrd oma, need, kes veel siis, kui mitte teie ei peaks kunstist rääkima, et meenutada konkreetselt tegemist kunstiga, siis on meie kohvilaual väikena alus, mis on teie oma koolipäevist sellel ajal, kui õppisite keraamikat, see oli siis riigi kunsttööstuskoolis. Jah, ma õppisin keraamikat ja kuidagi isegi väga kurvastasin, et et ma seda sellele alale ei jäänud. Kas seesama teie kiindumus kunsti ei anna teile mingisugust erinevat lähenemist kirjanduslikku materjalile ja kirjandusliku loomeprotsessile? No seda, seda muidugi kindlasti, sest see on loomulik. Kõik kunstid vastakuti ju 11 rikastavad ja ja inspireerivat, see on täiesti loomulik, aga see on juba hoopis uus sind. See ei ole enam see, see pole, see pole see. Nüüd elan kuningalossis maa aga see pole, see pole see. Kuldukse ja sinise aknaga. Kuid see pole, see pole see. Ja muud ma ei tee. Ei teema, muudkui otsin kaunite sõnade puud. Kuid see pole, see pole see. Mu ümber sätendav hõbe ja kuld. Kuid see pole, see pole see. Mõhutan kustunud lampidest tuld. Kuid see pole, see pole see. Ja kui mina leiangi üles, mis hea siis see pole, see pole see. Ja kui ma saan kätte kolovernese pea, siis on kindel, et see pole see. Kas võiksin ma teha veel midagi muud, kui rüüstata viljatud sõnade puud? Mida tähendas teie elukäigule sõda ravida võttis mida andis? Võttis roosa tervisest ma ütleksin. Aga andis muidugi elu koodi. Ainult et niisukese elu kooli, mida ei tahaks, ka ei soovitaks mitte oma järglastele, ma arvan seda, et kihutamist natukene kiiremini muutis noori inimesi meesteks, minu põlvkonda, ma arvan, see on põhimlega tõsisemat ellusuhtumist, ütleme kasvatus, kui sa ütleme, niisuguses rahuaja tingimustes toimuda võiks. Ja ometi on seesama sõda, mida kõik, kes selle läbi on elanud, kannavad endaga kaasas elu lõpuni ja ta nii või teisiti ikka ja jälle lööb välja kirjaniku loomingust. Sellest ringist nagu meie põlvkond päris välja ei saagi astuda. Sest see kajastub isegi täiesti tahtmatult. Tahad näiteks mõnda teemat käsitleda, paistab, et see on sügavalt rahu teema. Aga ikka mingisugune kuskil mingisugune allhoovus, on olemas ikkagi mingisuguseid vihjeid, mingisugused mälestused, mingisugune seos, isegi väga kaudne ikkagi ilmneb. Kas meenub näiteks, kus olite praegustel päevadel 30 aastat tagasi? Ja see oli väga külm talv. Ja arvan, et mina käisin väga hommikul, ütleme kella viie paiku hommikul väljadel kagemas koi vahtu, et kütta ahju ja ahju, keeta oma hommikusöögi, lõunasöögiõhtusöögi ühe sama produkti, nimelt kartulit. Kuna seal ümbruses puid ei kasvanud, siis kütsime kuiva õhuga sel kellaajal. Ma arvan, et siis hakkasid juba koolitunnid lõppema. Ja siis ma tulin jälle koju Jaxile kartulit keetma. Õpetajaks mina, jah, olin keskkooli õpetajaks ja talveks. Aga suvel ma töötasin kolhoosis põldudel ja meenutan seda kui sead mälestust, need olid meesteta küla tegevuspaigad ka, jah, aga Ma arvan, et see ei pruugigi olla kindel geograafiline asend sest ma arvan, et sõjas olid need külad kõik meesteta külad ja väga sarnased. Mitte niivõrd maastikuliselt, aga ütleme, raskustelt tulid nad ikka ühesugused. See on täiesti loomulik. Ta on olnud su lapse hälliks Sukiigeks kaskede vahel ja sumedal suvel redeliks lakka karjalapse kadakapuu, Kõivu tohustutult hobusele looga puukael koogud eidele. Jõge pidi käib parvemets. Keegi üle hõbehaab lumevees remmelgas kraavipervel korvipaju. Aastad lähevad ja aeg läheb meist kõigist läbi. Kirjanik tuleb ikka ja jälle tagasi inimese juurde. Inimene kõigi oma probleemidega. Aga ometi, kas ei ole selles midagi väga veetlevat? Kuidas aastate kuludes me inimest hakkame nägema teisiti või rohkem või sügavamalt või näiteks kui te vaataksite isegi neid oma esimesi raamatuid ja neid töid, mida te nüüd kirjutate, kas te tunnetate mingisugust erinevust? Olete alalisest professionaalsest oskust? No need on ikkagi eluvaatlused nõuavad ikka väga pikka aega. Sest üldse midagi öelda teisele selleks peab koguma midagigi, selleks on aega vaja. Kirjanik on harva küps, võib-olla kunstiliselt võib ta väga meisterlikult esile kerkida kirjanduses. Aga sageli on ju niimoodi, et siiski eluline materjal on tal veel väga armetus, eluline pagas on ka väike ja see ei ole tema süü. Sellepärast muidugi aja jooksul. Inimene suudab koguda endasse palju vaatlusi, tähendakaks muutunud, ta näeb palju asju läbi. See on täiesti loomulik. Jewok pikal talve, hämaral ja pruudivakk ja pulmaöökobakas säng olid puust. Minu arvates ikka esimene ja põhiline kohus on tööd teha ja hästi palju tööd. Kui mitu tundi päevas teie teete tööd? Mina olin omal ajal ka vihk. Kui te vaatate minu raamatute ilmumisaegu, siis te näete, et peaaegu igal aastal on ilmunud üks ja mõnikord isegi kaks raamatut. Aga viimasel ajal ei ole ma enam nii vihk olnud. Ma pole lihtsalt hoolinud paljust kirjutamisest. Sellepärast et ma nagu ei leia. Mulle tundub, et väga paljud asjad tahavad kirjutamist ja ma ei oska nende vahel sageli valida ja mind paeluvad väga paljud asjad ja selle tõttu ma olen kohe kahe heinakuhja vahel. Nüüd on mul ka laua peal mitu asja, ikka vaata lehti, vaatame testid, aga missugust neist eelistada, tahaks nagu näidendit teha, tahaks nagu romaani teha. Mõlemad on huvitavat minu jaoks, aga ei oska valida. Ja, ja vot niisugused probleemid võivad ka kerkida. Ja küllap see niiviisi ongi, et mida aasta edasi, seda raskem, seda nõudlikum on töö. Jah, seda ka muidugi kindlasti, aga teine asi tekib veel, vaat kui noored loovad siis nemad, see ilus püha naiivsus, millega nemad loovad, see on, see on meilt nagu ära võetud, sellepärast et nemad loovad umbes selle tundega, et nad tõesti mingisuguse kuldmuna näevad ja me ise oleme nii mõtelnud kunagi. Aga aastatega vaatad, et maailmas on nii palju öeldud, nii palju kirjutatud ja siis tekib niisugune moment, et kas, kas sa suudad midagi lisada sellele, mis on olemas ja mis kellele seda vaja on, kas, kas see on vajalik, kas sa oled selles kindel, et see on vajalik, et lugejale niisugused probleemid on muidugi üheks tõkkeks? Miks nüüd võiks ju oma oskustega ja elukogemustega võib olla palju hõlpsamini kirjutada kunagi varem, kus sai vaadeldud iga väiksemagi asjaga raskesti. Kas sa oled alati kindel, et see, mida sa kirjutad, et see on tõesti sinu rahvale vaja? Ta on olnud suvistepühal Meiutud vanker. Lepa punase. Puuk kaks pähklit pähklit püksis. Meretuulte käes, puust on olnud su palvekoda ja puugantega jumala käsud, Sugangetel põlvedel. Iga päev kohtan ma inimesi ja juba elukogemused ise kuidagi õpetavad inimesi tundma nende muresid ja muidugi igasugune kaasaelamine minu arvates see on see allikas, mis toidab inimestele kaasaelamine nende mõttes ja, ja hädadest ja muredest. Eks need ole meil kõikidel ühised, sest muidu inimesed ei saakski läbi käia, kui neil ei oleks selliseid mõtteid. Ja tänapäeva kirjanduse ja paljude kunstide püüd dokumentaalsuse ehtsa elu peegelduse poole ja kas või ka teie dokument, Saarium on just sellelt pinnalt võrsunud, see on see vahetu elu tunnetuslik jõud, faktide kunstiline mõtestamine. Ta on igal juhul ja ma lisaksin võib-olla ka niisugust asja, et kahtlemata niisugune aktiivne kaasaelamine oma ümbrusega, eks ole, see ongi see põhiline, niisugune elu tundmaõppimine, teine asi. Oleks väär arvata ka, et tänapäeva kirjanik üldse saaks kõlada flobaari sõnu kasutades oma elevandiluust tornis vaid ehk kirjanik paratamatult tutvuskond on väga erinev, väga erinevate kutsealade, väga erinevate saatuste, ka inimesed siiski satuvad üldises suhtlemises kirjanikuteele juba. Ja pean ütlema ka, et jah, need niisugused minu dokumente. Ma arvan, et asjad tonka ühelt poolt siiski äratust saanud just ikkagi elavatelt inimestelt, kes on nende faktide juurde viinud. Teie vormelist otsingute ampluaa on ju ääretult lai küll novell või novel, lett või laastamine, tuur või, või filmi, stsenaarium või reisikiri või romaan reisikiri. Ja lisaks veel luule siia juurde. Kas selles on ka omamoodi vaheldus otsingut või on see ainult sisule parima vormi otsing või? Või on selles sedasama oma neljateistaastase tüdruku vallatust proovida kõik järele? No ühte kui teist kahtlemata on mõtteid mis vajavad süvendatud pikaldase vormi ja aega ja ruumi ja mahtu. See on romaani aine, kuid mõnikord on vaja on ju väga palju aineid ja, ja on vaja neid kuidagi ära reageerida. Ja inimene ei jõua Jomaanidega reageerida. Igasuguseid mõtteid selleks on ühest elust liiga vähe. Ja selleks aitab muidugi lühivorm. Aga lühivorm on muidugi. Paistab, et see on väga lihtne istuda maha teha üks, poolteist masinakirjalehte. Tegelikult see nii ei ole. Lühivorm on üks, üks väga nõudlikke vorme, ta niisama nõudlik nagu näidend, ma pean isiklikult, et noveleti kõiki neid miniatuurne noveleti üldse igasuguseid niisuguseid tuletusi, kirjanduslikku saanituletusi. Ma pean neid niisama võrdseks nagu näidendi kirjutamist, sest see nõuab suht kontsentratsiooni selles vähesuses. Ta peab palju ütlema, tal peab olema soovidee taga suur laeng, taga, vähe sõnu, palju mõtet. Ja see on küllalt nõudliku. Aga seda peab ütlema, et kergesti sünni midagi. Ja see on lihtsalt müüt, et kirjanik muudkui istub laua taha ja ja kirjutab seal mingisuguse novelli või romaani või Antid romaan võtab talle rohkem aega ja veel vähem või, või, ja lühike asi üldse ei võta aega. Tegelikult aega võtavad kõik ja mõnikord on nii, et üks väike asi valmib väga palju aastaid, võib-olla isegi kolm, neli pole viis aastat seisab. Ma mäletan, mul oli üks aine kindralihaua sammas, hiljem oli ta pealkiri üks kolme kahe poole poognane. Väike jutustus. Just täna sain Družba nägotovi esimese jaanuarini. Seal oli trükitud vene keeles. See aine seisis mul nii lisandina umbes 10 aastat. Ikka vahetasin, vaatasin seda ja ei tulnud temaga toime. Kuni siis nähtavasti kuskil sisemuses ta siiski valmis. Ilma et ma väga palju oleks talle mõtelnud. Aga aeg-ajalt ma siiski nii tuli ta mulle nagu pähe ja ema nagu tegelesin temaga mõtetes ja siis ühel ilusal päeval siiski ma kirjutasin ta valmis, ma mäletan, omal ajal olid suured vaidlused mõne romaani kohta, kas see on klassikaline omani vorm. Ka mulle väga meeldib tagasi mõelda sellele, kuidas Juhan Smuul lõi lihtsalt käega kõigile tekisse oma vorme iga kirjanik või pissi oma vaagume leidma ja tegema, sest kirjanik ei mahu nendesse olemasolevatesse vormid. Jalgu kirjandusteadlaste asi siis pärast süsteemi panna, aga kindlasti selleks, nemad on olemas. Teatavasti ihaldus, mul on küllalt palju peavalu selle kandma. Ja, ja see ongi tore minu arvates seepärast, et kui võtta isegi ajaloolisest läbilõikes vaevalt ütleme kuskil isegi seal mingisugust antiikautorid mõtlesid nüüd, kuigi seal olid omad kindoniuse kirjutamise reeglid ja ütleme, kindlad värsimõõdud ja kõik välja kujunenud. Aga ega nemad ei mõtelnud täpselt, kas ta nüüd kõikides asjades vastab nendele reeglitele, eeskirjadele, mida hilisem aeg on ütelda teosti loomistanud. Ja ometi erinev elu peegeldus tingib ka erinevaid väljendusvahendeid. Ma mõtlen teie kontakte, filmige filmi, stsenaariumi kirjutamist. No mis ma selle selle puhul oskan ütelda, küsigi midagi selle kohta konkreetselt, siis tean ütelda Meenutades kas või seda, kui palju kõneldakse teie detaili tundmisest teie teoste värvis teie teoste nägemuslikkusest, kas siin ei ole nüüd seesama sild teie kontaktist kunstiga, mis võib-olla läbi kirjanduse just filmistsenaariumi puhul näiteks eriti esile kerkib? Ilmet oskaksite analüüsida? Mina arvan, et iga laps tänapäeval sellest ajast peale, kui on filmikunst olemas, iga laps kasvab kokku kinoga, sest kino ja laps, need on nii lahutamatud. Minul oli ju ka lapsepõlves suur asi ikkagi saada nii palju raha, et jälle kinno minna ja ikka sai neid odavamaid äärelinna ginaasid otsitud, et siis ja siis mitu seanssi järjest istutud, aga silm on mind ka hiljem kinokunst alati huvitanud ja ta on ka minu teoseid omalt poolt rikastanud, mitte mina ei ole filme rikastanud või? Film on minu teoseid rikastunud sest ka see on üks neid kunstiliike, mis võib uusi emotsioone jälle teistele kunstiliikidele anda. Sest tema kätkeb nii palju igasuguseid kunste See on väga, hõikas süntees. Ma väga armastan kino. Ja muidugi eks ma siis ma ise selle peale muidugi ei tundnud, et filme teha, aga aga kuna meil neid stsenariste on vähe ja ikka vähemaks yhe aastaga siis ma muidugi ka pühast lihtsameelsusest tahtsin proovida, et võib olla saan mina ka hakkama sellega. Aga no tulemused on muidugi väga keskpärased. Nii annate hinnangu filmidele, mis valminud eelkõige muidugi. Kee oma tööle enda tööle sellepärast et keda sa ikka süüdistada oskad, ma arvan lihtsalt, et kinokunst on meil kõige noorem kunst ja selle tõttu ma leian, see on kõik väga hästi, nagu meil on, kuna kõik kunstid nad tahavad, et neil oleks ikka mingi ajalugu taga, on, neil on nadid ikka veel väga noored. Kui meie algupäraseid kinofilme väga agaralt kritiseeritakse, siis minul teeb see isegi omamoodi valu, sest me peaksime nagu kõik ühiselt toetama nende sündimist ja rõõmustama, nende puhul aga seda nagu kunagi arvustustest ei. Aga ma pole kunagi veel matusekõnesid pidanud. Tahaksin, et mul ei tuleks eales pidada neid ämmaemandaga, oleksin küll uustulnuka kisa pärast et jälle kord kuulda ja veenduda. Inimene teeb häält, on sündinud inim. Delli Promet nimetas filmi mõju tema loomingule ja, ja filmilik, kust see on ka omamoodi ajastu märk või stiil, kas polegi nii, et meie kunsti kaudu elu peegeldamine? Üks tema kaasaegse komponente on ka see, et oma väljendus vormidelt ta muutub. Temas on selle, meie aja rahutus, seda ruttu seda kiiret, seda rabedust. Tingimata tingimata sellepärast, et kogu maailmas me näeme ju, et praegu niisugused klassikalised traditsioonid maalsed vormida paratamatult aja enda nähtust ja materjali enda toimel nad lihtsalt purunevad ja nad peavad andma maad lihtsalt sellele uuele kaasaegsele lainele kaasaja inimese elutundele, elunägemisele, elu mõistmisele. Kaasaegses rütmis kõneldakse lilli, prombeti stiilist, missugune on siis teie stiil, kas see on selline? Rahulikult väljapeetud stiil või on teil kiire, kirjutades, kas te saate lihvida oma lauset nii kaua, kui te tahate, kas see tuleb pikk või lühikene kas selles ei peegeldu meie närvilise maailma inimese psüühika? Mina kirjutamisel peab ikka aega olema, sellega ma ei ole kunagi kiirustanud. Muidugi, stiil on teadlik isa, kirjanik viljeleb ikkagi teadlikult oma stiili. Aga iga teos on erineva stiiliga. Ja ometi me tunneme teie teostes ära autori ühe sedasama autele, tunneme ära liberometega. Ta oli seal ei saa endast kuidagi üle hüpata, niisugune nagu ta on, aga eks iga autor muidugi otsib üks vähem, teine rohkem. See oleneb muidugi inimese võimetest ja saamistest ja aga võib olla ka tõekspidamistest, mõni lihtsalt ei arvab, et ei ole nagu oluline, ütleme suhteprobleemide juures veel mingisugused stiilid, ma mäletan kunagi isegi meil ikkagi see naljana armastatakse meenutada, kuidas üks üks toimetaja oli kunagi kuulanud pealt kui Raidi stiilidest ja saa näitest ja ja ta ütles, mis žanrit žanri tehke korralikult töödega salveid. Iilidega ka. Missugused on teie vahekorrad luul, aga me oleme saanud ka ühe teie luuleraamatu iibelbu. On aineid, mis vajavad niisugustega reageerimist luule kaudu, sest neid ei saeromaaniks, ei jätku neid ega novelliks, vaid ütleme, luuletuseks ja luuletust jälle ei ole mõtet romaaniks teha Ellyksega näidendiks, nii et ju sellepärast nad tulid. Need luuletused. Hällist hauani puu hoia elusenama puud, muidu võib juhtuda, et isegi kirstu laudadeks ei ole sul võtta puud rääkimata hällis.