Austatud olümpiasangareid Jüri Jaanson, Indrek Pertelson, Aleksander Tammert, armas rahvas. Tänu nendele kolmele mehele oleme me tõenäoliselt jälle rohkem ühte seotud kui kunagi varem. On sellel aastal 120 aastat sinimustvalget. Ma tänan teid, Jüri Indrek. Aleksander, te viisite Eesti lipu aasta ka Eesti sinimustvalge kõigi rahvaste silme ette, aitäh teile selle eest. Täna tahan ma Eesti valitsuse poolt kinkida kolmele Eestimaa sangarile kolm Eestimaa tamme. Me ei saa üle ümber treeneritest. Aavo Põhjala. Aleksander Tammert, Tatjana Jaanson? Jaa, Jevgeni Grenko, suured tänud ka kõigile treeneritele. Mul on eriti hea meel, et need medalid tulid just Jüri Johansonile, Aleksander Tammert-ile ja Indrek Pertelson neile, sest need on mehed, kes on aastate jooksul spordile väga palju andnud ja nüüd on sport neile ka vastu andnud. Ja ma väga loodan, et sellest sünnib taas uus tõuge. Selleks, et need inimesed, kes ei ole seni liikumist ja sporti enda jaoks avastanud, teevad seda nüüd Nende eeskujude ja nende impulsside ajel. Aleksander või Sass, nagu su sõbrad ja tuttavad sind teavad, kuidas oli, kas nüüd selle pronksiga murdus jää? Ma arvan küll, kindlus tuli juurde ja ma arvan, et tulevikus peaks veel medalit tooma Eestile. Jüri, palju õnne kõigepealt, hõbemedal on taskus kohutavalt pikk sportlase karjäär. 16 aastat on sinu esimesest stardist olümpial soulis kulunud. Selle aja jooksul oled sa pidanud jubedalt kannatama, kas vääriline tasu, praegu tulijad tõenäolist? No teadminema oma soovitu kätte sain, muutis selle põrgupiinad ikka nauditavaks. Ja Indrek, kaks medalit, esimene neli aastat tagasi Sul on võimalus kahte olümpiat võrrelda, on see, on see Ateena nüüd sinu jaoks kuidagi eriline? Medalit võita on ikka väga hea tunne. Väga headel.