Tere, mina olen Katrin Viirpalu Te, kuulate uudist. Heasüdamliku raadiohääle ja telenäo Katrin Viirpalu õnnelikud juhused on ta elu seni õigel rajal hoidnud, on kirjutanud Postimehes mõned aastad tagasi kirjanikust, kelle värskemaid väljakutseid on olnud televisioon ETV-s. Naistelehele on Katrin tunnistanud, et piinlikke plaate tal plaadikogus pole, sest on südame kõvaks teinud ja kõik need ära visanud. Muusikast Katriniga nüüd räägimegi. Ma arvan, et muusika kuulamine on iga inimese elus oluline, teete seda teadlikult või ebateadlikult seepärast, et neid muusikahelisid on ümberringi pööraselt palju, ükskõik kuhu sa astud, võib juba linnulaulu ja puude kohinat selliseks muusika valdkonda, kuidas kellelegi kõrvale paistab liigitada. Aga ma arvan, et lapsed põlvest peale, ega ma mingi erand ei ole, et väga paljudel ongi ehk olnud õnneks sellised vanemad, kes on kodus, laulad minu ema laulab siiamaani, kui köögis vaikselt toimib, et siis ma kuulen kogu aeg, siis ma tean, et on heas tujus. Ja muusika kuulamine lapsena peamiselt oligi. Olen juba üle 40 aasta tagasi sündinud, siis oligi see, mida ema kodus laulis raadiot, et ta väga, et ma oleksin kuulanud, telerist ei tulnud üldse mitte midagi tollel ajahetkel. Aga ilmselgelt, mida aeg edasi siis seda teadlikumalt ja kuna ma käisin ka laste muusikakoolis, siis ilmselt ka klassika ei ole ilusti mitte minu kõrvadest kaugelt mööda käinud ja praegu ma hea meelega kuulan sellist mõnusat džässi ja tihtipeale ka just nimelt instrumentaalmuusikat. Sest kui on ühel lool juba sõnad ehk et vokaal juures ja keegi lausub midagi, siis ju tahaks kuulata seda, mida ta ütleb, et tema töö oleks tühja läinud. Mul on üsna väike plaadikogu ma pigem otsinud arvutist ma väga palju ei jaksa ühte ja sedasama plaati kuulata, Eestimaal on mõned sellised need lemmikud, mida ma attiski võiksin kuulata, kas see on ka tõenäoliselt perioodide, mul on väga väike plaadikogu, ma arvan, võib-olla 30 40. Kui küsitakse, et mis su lemmik luua sellele, nii nagu ükskõik lemmikraamat või midagi, mille sa peaksid justkui teiste seast esile tooma, on kaunis keeruline vastata. Hästi raske on seda tavaliselt leida, aga ma mõtlesin muusika puhul sellise loo peale, mis millelegi pärast minuga on siiamaani kaasas käinud ja nii kentsakas, kui see ka ei ole. Aga see, selline väike, tore, hästi lihtne, aga samal ajal mõnusat motoorne ja sellist turvalisust tagav lastelaul rong, see sõitis tsuh-tsuh-tsuh. Ehk et ma olen tabanud ennast. Kui on mõtted keerulised, rasked ajad on keerulised ja rasked, siis ma isegi tänava peal Mikey tabane taha jälle see viisi juuksed tattattattattat data. See kogu aeg mu peas ketrab annab mulle sellise turvatunde eeskätt selle kõrvale, ma saan mõelda oma mõtted selgeks. Nii et tegelikult selline väikelastelaul või ma arvan, käia kaasas päris aastakümneid ja anda teatud emotsioon. Kirjanik ja tõlkija Ellen Niit sündis 1928. aastal. Ta on kirjutanud peamiselt luuletusi ja enamasti just lastele. Nyyd tuli lastekirjandusse värss looga, kuidas leiti ribu, millele järgneski rongisõit aasta siis oli 1957. Rongisõit koos Gustav Ernesaksa viisiga kujunes populaarseks laulumänguks ning on ilmunud mitmes trükis. Laulutaat Gustav Ernesaks jõudis elu jooksul palju lastelauludest nagu rongisõit, alustades koorilaulude ja ooperite lõpetades. Esimene teadaolev salvestis rongisõidust pärineb Eesti NSV koolinoorte esimeselt laulupeolt aastast 1962. Kohtumispaik oli Tallinna lauluväljak, eestikeelne lastelaul sai venekeelse tõlke Leonid protskilt.