Tere õhtust, väike sõber. Täna räägib näitleja Anne Palu, ver sulle sellest, kuidas Sustiku siin avastas kõige tähtsama asja. Viha ei anna kuidagi võimalust järelemõtlemiseks. Ja nii on ka selles loos, mille kohe jutustan. Susliku Siim kiirustas üksikult seisva jalaka puu poole nii kiiresti, kui ta lühikesed jalad võtsid. Peas oli tal vaid üksainus mõte. See võõras suslik tuleb Rohelistelt aasadelt minema ajada ja karistada, nii et ta ei julgeks tagasitulekule isegi mitte mõelda. Ma näitan talle koha kätte. Need on minu rohelised aasad ja ühelgi võõral pole siin õigust olla, kui mina ei luba. Ma tahan läbil, näitan talle veel näitan praga susliku. Siim. Kõik sõbrad hoidsid temast eemale. Sest nad ei tahtnud teha mingit tegemist sellega, kes on nii kohutavas meeleolus. Aga susliku Siim ise ei märganud seda. Ja kui ta oleks märganud, ega ta poleks sellest hoolinud ka. Vaat niisugune lugu on vihaga. Kui see juba kord südamesse tuleb, tõrjub ta kõik muu kõrvale. Kui Siim esimest korda seda võõrast tulnukat nägi, arvas ta, et see on sama hall suslik, kellega ta eile kakles ning kellele ta naha peale andis. See oligi, võib olla põhjuseks, miks susliku Siimi nii kohutavalt vihastas. Sesse võõras hall suslik tahtis ju Siimu Rohelistelt aasadelt ära ajada. Kui ta nüüd üheks hinge tõmbeks peatus ning tagumistele jalgadele tõusis, et tulnukat veel kord silmitseda nägid, et see polnud üldsegi mitte hall suslik. Oli hoopis üks noorem ja palju väiksem kui see eilne hall. Ta oli isegi veel hulga väiksem kui Siim ise. Seda kergem on mul talle naha peale anda. Pomises siin, kui ta edasi jooksis. Ja sugugi ei mõelnud ta sealjuures, kui alatu on endast väiksemaga kakelda. Vihaga tehakse ikka alatusi. Aga võõras oskas tema eest kõrvale hoida. Susliku Siim oli juba valmis loobuma, kui ta peaaegu et komistas võõra otsa pajupuhmas, kus see peidus oli. Ja siis juhtus üks imelik asi. Mis sa arvad, mis nimelt? No tõesti imelik asi. Kogu Siimu viha oli järsku kadunud. Karvad polnud enam turris, ta ei teadnud ise ka, miks, aga järsku tundis ta end üsna rumalana tõepoolest väga rumalana. Kes sa oled? Nõudis ta jämeda häälega. Ma olen suslik vastas võõras kartliku häälega. Ja pärast seda hakkas susliku Siim oma väljanägemisele tähelepanu pöörama. Kogu aeg, mõtles Siim, kuidas ta välja näeb. Ta soovis nii väga, et ta kasukas oleks ilus. Siimule tundus nüüd kogu aeg. Et see on nii harilik, liiga inetu ja teised ei taha teda sellepärast kahte korda järjest vaadatagi. Koheldeki. Ohkas Siim, miks küll pole minule looduse poolt niisugust uhket kasukat antud nagu rebase Reinule? See polnud enam üldsegi endise susliku Siimu moodi. Tavaliselt oli ta oma riietega alati rahul. Mis temaga nüüd ometi lahti on? Sügaval südamepõhjas kibele Siimul suur soov. Ta tahtis usliku Piiale meeldida ja talle tundus, et Piia imetleks teda rohkem, kui tal oleksid uhkemad rõivad. Ta mõtles nii, sest ta ju ei teadnud veel seda, mis jänese Peetrile juba ammu selge oli. Häid riideid imetlevad möödujad, heateod vaid armastuse võidavad. Mõnikord ei märganud susliku Piia teda sugugi. Teinekord jälle pani Siim tähele, et Piia ikka piilus teda pika rohu tagant. Siis katsus Siim jälle ennast hästi tähtsaks teha ja kõndis nii uhkelt ringi, nagu kuuluksid kõik rohelised aasad tõesti ainult temale. Mõnikord peitis Sustiku Piia ennast tema eest ära ja jooksis siis kohe minema, kui Siim ta üles leidis. Teine kord oli ta jälle Siimu vastu nii kena kui vähegi oskas. Ning siis otsisid nad koos magusad ristikheina ja teisi maiustusi. Ja veetsid muidu lõbusalt aega. Nendel päevadel paisus susliku Siimu süda rõõmust suureks. Nii suureks, et Siimule näis. Süda võib suurest õnnest lõhkeda. Ta ei mõelnudki enam Piijate Rohelistelt aasadelt ära ajada. Selle asemel hakkas Siimu vaevama hoopis hirm, et järsku Piia ise ja rohelistele aasadele. Ja kui ta sellele mõtles vajustas süda kohe saapasäärde. Ning ta kiirustas susliku tüdrukut vaatama, et kindlaks teha, kas see ikka kohal on. Kui Piia tema kõrval oli tundis Siimend väga suurena ja tugevana ja vaprone. Ta ootas ainult võimalust, et näidata, kui julgeda. Piia ise oli väike häbelik suslik, nii et väiksemgi asi hirmutas teda. Susliku Siimule oli hea meel, et see nii oli, sest siis oli tal võimalus teda kaitsta. Kui nad parasjagu koos polnud, otsis Sinim üksinda uusi magusaid ristikheina asukohti, et Piiad hiljem sinna sööma viia. Ega Piia algul ilma suurim eelitamiseta minna tahtnudki. Aga veidi aja pärast polnud Siimule üldse vaja teda sinna meelitada. Paistis, et Piia tundis Siimu seltsist samasugust rõõmu kui Siim Piia seltsist. Nii muutus susliku Siimika õnnelikumaks ja õnnelikumaks. Kunagi varem elus polnud ta nii õnnelik olnud kui nüüd. Nii leidis sõnniku siim kõige toredama asja maailmas. Kas sa tead, mis see oli, mille ta leidis? Ta leidis selle mida kutsutakse armastuseks. Sina ka hea sõber. Pane pea padjale, jää kenasti magama ja püüa alati olla heatujuline, sõbralik ei julge. Ja pea meeles, et sõpruses ja armastuses on vaja ausust. Usu, siis läheb sul kõik korda. Läheb hästi. Soovin sulle rahulikku und. Me ei. Kindlasti.