Tere On jälle aeg kuulet õhte juttu. Mitmete rohelise aasa elanikega oled sa juba tuttav, kui kuulasid ainult üleeile ja eile. Vaat sellesama naerutöölise oja kaldal elas ka üks pardiemand. Ja kuidas murelik pardiemand õnnelikuks sai, sellest jutustab sulle kena näitleja Anne Paluvere. Üksvahe ei saanud pardiemand päevade kaupa kõhtu täis ikka nende kohutavate püssidega jahimeeste pärast. Ka seekord, kui ta õhtul just enne pimedat tuli lõbusalt vuliseva oja juurde tagasi oli ta kõht kohe päris tühi. Ega ma ei loodagi siit palju süüa, leiab aga pisuke, rahulikus ja kindlas kohas on alati parem kui vägev pidusöök, mure ja hädaohuga, ütles ta. Ujudes pruunide maha langenud kõrkjate juurde. Pea vee all otsis ta põhjamudas toitu. Jänesepoiss seisis sealsamas ja vaatas, kuidas piisam rotti istuks suurel kaljul. Minuti pärast kerkis pardi pea uuesti veepinnale. Ühtaegu oli ta näol nii rahulolev kui ka murelik ilme. Ta oli üles leidnud mõned külapoiste poolt sinna jäetud maisiterad. Kohe ujusta keset oja vaadates ise kogu aeg uurivalt ikka ühele ja teisele poole. Seal on mais, ütles ta. Kas te teate, kuidas see sinna sai? Ma nägin, kuidas üks külapoiss sinna midagi viskas, vastas jänku. Kas ma siis ei öelnud, et ta on sinu vastu hea prääks prääks? Ma olen sedasorti headus liiga sageli näinud, et lasta ennast sellest lollitada sähvas balt. Ta võib-olla nägi, kuidas ma minema kiirustasin ja pani maisi selleks, et kui ma tagasi tulles selle siit leian, siis otsustan ehk vähekeseks paigale jääda. Ta loodab, et kui ma siin olen leiab tema võimaluse end ära peita ja siis küllalt lähedale tulla ning tulistada. Kui kohutav, kui sul pole kohta, võiks end kindlana tunda. Tal olid pisarad silmas. Jänkule miinus vana kallis kibuvitsavõsa ja kuidas ta end seal alati kindlana oli tundnud ning tal oli pardi eemandast väga kahju, et see end kusagil kaitstuna ei tundnud. Ja kohe sai jänku pardi peale pahaseks. Et see toreda külapoisi vastu nii umbusklik pidi olema. Kui ta ka ise nüüd oleks järele mõelnud, oleks talle meenunud, et kunagi ammu oli ka tema olnud selle poisi vastu sama umbusklik. Glen ütles jänkupoiss suure väärikusega. Sa võiksid vähemalt sedagi uskuda, mida piisam rott ja mina sulle räägime. Sest meie elame ju kogu aeg siin. Meie peaksime ju seda toredat külapoissi tundma. Meie ütleme, et ta ei puutu sul ainsatki sulge. Selleks ei jäägi tal ainsatki võimalust. Prääks sähvas pardi eemande vahele. Vastikustundest krimpsutas piisav rott põlglikult nina. Ma ei kahtle, et sa oled nende kohutavate püssidega meeste pärast väga palju kannatanud tõsta. Aga ega sa ometi arva, et mina ja jänesepoiss oleme ilma elult raasugi õppimata nii kaua elanud kui ma ise ka ei usaldaks neid kahejalgseid olendeid. Aga see külapoiss on ju hoopis midagi muud. Kui kõik oleksid temasugused, poleks meil tarvis üldse inimesi karta, tal süda sees. Võta nüüd mu nõu kuulda ja söö ära, mida poiss sulle siia on pannud. Ole tänulik ja jäta see muretsemine. Jänku ja mina valvame ning hoiatame sind kui mingi hädaoht ähvardamas. Ei tea, kas see jutt pardiemanda hirmu hajutas aga ta suu ja tühi kõht tundsid juba ette pera vilja, head maitset. Ta ei suutnud, lihtsalt ei suutnud sellele maitsele vastu panna. Hetk hiljem oligi ta kõrkjate vahel ning otsis maisi ja nisuteri kiiresti, kui vähegi suutis. Kui ta lõpuks enam rohkem süüa ei jõudnud, tundis ta ennast hästi ja ta unustas külapoisi ohu päris ära. Pardiemand leidis hubase peidupaiga kõrkjate vahel küllalt kaugel kaldast, nii et Rebase Rein ei saanud seal teda üllatada. Ja siis hüüdis ta uniselt. Ööd piisam rotile ja jänkule ja pistis pea tiiva alla. Arstida magaski. Hiljem ühel päeval Päeval tegi pardi eemand maapinnale kuivanud heinast lehtedest pesa ning vooderdad selle seestpoolt kõige pehmema ning kõige ilusama voodriga. Ja pesa sisse. Munes ta 10 muna. Siis tulid pikad päevad ja nädalad kannatlikku pesal istumist. Milde nägi looduse kasvamise imet enda ümber. Nägi arglikke metsalillede puhkemist, nägi lehtede tärkamist puudel ja põõsastel nägi, kuidas öösel pistsid maast ninaotsad välja imelikud seened, mida inimesed kutsuvad The söödavateks seent, eks. Ja kogu aeg unistas ta ilusaid pardi unistusi oma pardibeebidest, keda ta ühel päeval nendest hinnalistest munadest välja haub. Ta ei jätnud mune kunagi üksi. Välja arvatud aeg, kui ta veidi süüa otsis või mõned võimlemisharjutused tegi tervena ja tugevana hoida. Ja kui ta munad ka hetkeks üksi jättis, tõmbas ta alati neile pehmed udusuled peale, et hoida neid soojadenega silla ajal, kui see ära on. Ja siis ühel varahommikul juhtis pardiemand esimest korda ujuma 10 naljakat udu sulist pardipoega. Oi, need olid pardi emale ja pardiisale teisti õnnelikud ajad. Lõpuks kasvasid pardipojad suureks. Ja kui sügisel külmataat tuli, asus kogu perekond pikale reisile päikesepaistelisele lõunamaale. Ma loodan, et nad jõudsid sinna õnnelikult kohale. Jutt kuulekad ja sinul aeg magama jääga. Homme õhtul kuuled lugu susliku Siimust ja saad teada, kuidas ta avastas midagi väga tähtsat. Praegu aga poe kenasti teki alla ja pane silmad kinni. Soovin sulle helgeid unenägusid. Me ei too Kindlasti.