Tervist head klassikaraadio kuulajad eetris on muusikauudistesaade helikaja. Kõigepealt kuuleme kahte arvustus, lugu. Normet analüüsib Edward Elgari oratooriumi gerontiuse unenägu ettekannet teisel aprillil Tallinna Jaani kirikus. Samal päeval aprillil esilinastus Coca-Cola Plazas portreefilm Erkki-Sven Tüür seitse etüüdi piltides, mida täis vaatamast disainer ja Eesti kunstiakadeemia õppejõud Krista Aren ja jagab heligajale muljeid. Siis kuuleme kahe erinäolise konkursi tulemustest. Kolmandal aprillil toimus Georg Otsa nimelises muusikakoolis 20 kuuendat korda Uno Naissoo nimeline heliloominguga Kursk, mille tulemusi kommenteerib žürii esimees Tõnu Kõrvits. Ja kuuendast üheksanda aprillini toimus Tartus viies Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festivalil. Muljeid jagavad korraldaja Andres leivategija ja žürii esimees Tõnu Rein man. Neid küsitles Hedvig Lätt. Siis jätkub heliga ja lähiaja kontserdielu ülevaatega. Nädalavahetusel annab Tallinnas ja Tartus kaks kontserti maailmakuulus pran Barbara Hendrix, keda tutvustab produtsent Svea Ideon. Marks 14 10. aprillil esitavad rahvusmeeskoor ja Eesti kaitseväe orkester Wagneri ooperikoore. Dirigent Peeter Saul. Nonii küsitles sel teemal Marge-Ly Rookäär. 15. aprillil toimub Estonia kontserdisaalis Sorsbysee ooperipärlipüüdjat kontsertettekanne sel teemal usutles dirigent Arvo Volmeri Tiina kuningas. 16. aprillil esitab Eesti riiklik sümfooniaorkester Nikolai Aleksejevi juhatusel Estonia kontserdisaalis Boris Distšenko sümfoonia number viis paradiis koreograafiliselt sümfoonilise tsüklist teatris, mis on esiettekanne Eestis ja kommentaari küsis Nikolai Aleksejevi käest Mirje Mändla. Järgmisel nädalal esineb Tallinnas kui Tartus pianist Kadri-Ann Sumera erakoos Tartu keelpillikvartetiga. Seda teemat vahendab Liina Vainumetsa ning saate lõpetavad kaks koori teemat. Tartu üliõpilassegakoor tähistab täna oma 100 viiendat sünnipäeva. Lähemalt räägib dirigent Valli Ilvik Hedvig Läti intervjuus. Ja sel nädalavahetusel toimub Haapsalus kammerkooride vabariiklik konkurss, millest räägivad Katrin Buuria, Marge-Ly Rookäär. Mina olen toimetaja Karin kopra ja soovin teile head kuulamist. Lihavõtte eel kannatusnädala üheks kontserdiks, mis väga palju publikut kohale meelitas, oli Edward Elgari gerontiuse unenägu. See on oratoorium ja tõepoolest kannatusnädalale väga sobiv oratoorium. Me teame, Edward William melgaarist ka üldse väga vähe. Teda on vähe mängitud ja gerontiuse unenägu ilmselt siis vokaalsümfoonilise suurvormide sarjast Eesti kontserdi poolt oli lausa esiettekandel siin meil Eestis teos on pärit 1900.-st aastast ja tahtmatult tekib meil ju võrdlus 19 aastat hiljem loodud Joonase lähetamisega siis Ellgaaran täiesti ütleks jumalast klassik, hilisromantiline küll, aga ikkagi klassik ja kui niimoodi naljaga pooleks, seal ta siis tema helistiil on esimene harmoonia ja Tobiase oma teine harmoonia, see on muidugi nii tinglikult, sest Elgaari helikeel on ka väga rikas polümfooniast. Aga üldkõlapilt on klassikaliselt puhas, selge, väga heakõlaline, kõrva paitab hinge, paitab ka nagu kannatus nädalale. Vägagi sobilik. Ei saa jätta ütlemata, et helilooja ise pidas seda teost oma kõige paremaks. Riim off gerontius. Riim on nüüd selline naljakas sõna meil eesti keelde tõlkida ja seda teost kuulates ma hakkasingi mõtlema, kas ikka ta on unenägu. Ta võiks olla ka unelm. Gerontius, muide tähendab ladina keeles lihtsat meest ta ei ole, ei pühak, ei pühamees ja koguteos ongi üks suremise protsess. Esimene osa on gerontiuse surivoodistseen, ütleks niimoodi. Ja teine osa väga pikk dialoog, kerantiv, see hinge ja ingli vahel, kes viib ta siis samm-sammult ja läbi deemonite, karja ja nii edasi lunastuse ja issanda palge ette. Eriti esiettekande puhul. Tahtmatult isegi mõtled just teose väärtuse peale ja mida ma ise väga subjektiivselt tõesti leidsin. Elgaari muusikaline mõte on hoopis teistsugune kui Me oleme oratooriumides kuulnud Casbahi või Hendeli, kellegi teise, tema algmõtete ring on. Ma mõtlen nii harmooniat kui meloodilise leidu on originaalne, kõrvale väga värske, just nimelt seda värskust. Ma rõhutaksin, lihtne, väga-väga siiras meil võib olla, Sisask kirjutab niimoodi, kus tunned, et hing on selle taga. Ja muidugi sa Ta rõhutamata tema kõrget professionaalsust ja see, kuidas ütleme näiteks solistid ja koor on pidevas dialoogis, kõik see sulandumine üksteisesse. See on väga leidlik ja väga loogiline. Esimene osa on peaaegu pisaraid kiskuvalt kaunis teises osas me kuuleme seda dramatismi rohkem ja see on antud koorile nii. Ja siin on ka muidugi väga traditsiooniliselt, et sellist dramaatikat arendust saab anda halbadele jõududele. See on ju muusikadramaturgia vist kuni tänapäevani, et kurjad jõud nende jaoks on palju lehitlikum, muusikaline materjal. Keruntuse unenägu on meil esmaettekandes ja tahtmatult on üks vaatenurk teose oma absoluutväärtus ja kõlaline väärtus ja meeldivuse väärtus ja mis kõik veel. Ja teine asi on ettekanne. Esitajatest maid tahakski palju rääkida, inglit laulab Helen Lokuta ja väga hästi metsosopranit on meilt tõesti tublid ja Helen Lokuta väärib igati kiitust. Peategelast Cyrantimust laulab Saksamaa tenor Bernhard Kertner. Tal on raske roll ja ta tuleb ilusasti sellega toime ja hääl on tal ka kena, tuleb toime, aga mitte rohkemat. Ja preestri ja surma piinainglit laulab Priit Volmer. Samuti tuleb kenasti toime. Nüüd nii palju on räägitud ju sellest oratooriumikoorivajadusest ja nii edasi ma ei tahaks üldse kooli kohta sõna võtta sest lapitud koor, olgugi, et nad tulevad, see nii rahvusooperi Estonia ooperikoor kui Woodžess muusikaales, kammerkoor, omamoodi ju Risto Joosti käe alt ja lisandub ka veel mõnes episoodis Rahvusooper Estonia poistekoor, kelle koormeister Hirvo Surva. Siiski ei ole see professionaalne oratooriumikoor. Ja muidugi ei julge öelda, kas professionaalne oratooriumi kohe olenegi, missugused hääled sinna leitakse, saab kõlada väga professionaalselt, aga see siin olin natukene kas väsimuse märkidest tingituna hile ja küllalt mehhaaniline ära laulmine koori puhul veel väike kivi nende kapsaaeda. No mitte ühestki sõnast aru ei saanud. Muidugi see oli kolmas õhtu neil esineda ja küllalt raske teos. Noh, siin võib mööndusi ju teha. Nagu ikka, nii suure teose ettekanne nõuab koostööd ja seekordne koostöö oligi siis nagu kooride puhul sai vihjatud Rahvusooper Estonia vahel ja orkester muidugi Eesti riiklik sümfooniaorkester. Dirigeeris Carlos spirer, Saksamaa, dirigent, kogenud dirigent väga ilusate kätega ja ütleksin omalt poolt, et dirigendid, see oli nauditav ja orkester ei oska ka midagi halba öelda, absoluutselt. Teos ise jättis kuulajatele muidugi väga hea mulje ja publik kriteeris seda kauakestvate aplaus sidega. Kokkuvõttes oli siis kannatusnädalal kontserdiks see teos väga-väga sobiv ja teatud sellist pühalikku ja head sisetunnet tekitav. Teisel aprillil esilinastus Coca-Cola Plazas portreefilm helilooja Erkki-Sven tüürist. Erkki-Sven Tüür seitse etüüdi piltides, mille režissöör-operaator ja monteerija on Marianne Kõrver. Filmi käis vaatamas disainer Krista Aren. Tere tulemast klassikaraadio stuudiosse. Tere. Teie kui tüüri muusika suur austaja. Milliste ootustega te läksite seda filmi vaatama ja milliste muljetega väljusid? Aitäh ma tõesti ootasin väga seda filmi ja vot tihti juhtub ju nii, et need ootused ja lootused tekivad inimese peas tekib mingi kujutelm pilti ja see ei pruugi reaalsusega üldse kokku minna ja paistab, et minuga vist nii juhtuski. Et ka lootsin näha pildis seda, mida ma kuulen helis ja heli kõlades. Aga seal see konflikt võib-olla tekkiski, et ma ju saan rääkida ainult sellest, mida mina kuulen ja mina näen ja, ja see ei pruugi kõigi puhul niimoodi kehtida. Kui ma kuulen sellest tüüri muusikas sellist äärmiselt, et sügavat ja tervikliku maailmanägemist ja niisugust isegi võiks öelda universumi tunnet just ja kui ma kuulen seal sellist struktuursust ja rütmilisust, kusjuures rütmilisus ei ole kunagi selline esmahetkel tunda või esmahetkel nagu aimatav, et ma pean justkui selle ise sealt otsima, aga ma tajun seda selgesti siis vot sedasama keerukat tuuri rütmi ootasin ma ka sellest pildist ja pildikäsitlusest. Ja ma ei näinud seda niimoodi. Ja siis ma olin väga kurb, aga loomulikult see tuleneski sellest, et ma olin endale mingisuguse kujutelma loonud mis tulenes siis sellest pealkirjadest, et seitse etüüdi piltides. Ja see, mida ma siis nüüd nägin, selles pildis oli see Ta ma nägin sellist hektilisust, ma nägin sellist kiirustamist ja rabedust nii pildis kui ka kompositsioonis tervikuna. Ma nägin liiga ilustatud looduspilte, mis siis sekundeerisid sellel hetkel tüüri muusikale ja need kohad ajasid mind eriti vihal, et mul on nagu tunne, et mulle ei meeldi see, kui sa pudru on liiga ära söödud, minu jaoks liiga pakutud pidi eeldab nagu mul ei oleks hambaid, et ma tahaks nagu seda ise läbi närida ja tunda kõiki maitseid ja järelmaitseid. Seal on paar niisugust kohta, kus dramaatiline muusika ja siis sellele kohe oli dramaatiline taevas, et need on nagunii otsesed vihjed, mis tulevad kindlasti kõne alla mingis muus kontekstis, aga mul on tunne, tüüri puhul on see nagu liiga lihtne, liiga liiga lihtsustatud. Aga mis mulle väga meeldis, oli see, et ma sain toreda pildi sellest, kuidas üks maailmakuulus interpreet tegelikult suhtub oma loomingusse. Kuidas ta suhtuks selle töötlustesse, kuidas ta suhtub dirigenti, kes seda siis nii-öelda valmisprodukti tegelikult inimestele edasi vahendab või pakub, et see oli äärmiselt põnev. Ja, ja kui ma nagu analüüsinud see on analüüsida seda nagu portreefilmi, siis võib-olla oligi see huvitav ja tegelikult see intriig oli seal täiesti olemas. Aga kui ma nüüd kunstnikuna või arhitektina otsin seal sellist just nimelt sellist sama väärikat, sama täiuslikku, sama põnevat struks tuuri, siis tegelikult seda ma ei leidnud. Tervikuna see film oligi, võib-olla päris huvitav, et ma sain sealt selliseid mõtteid, mis olid mulle õpetlikud ja näiteks üks tore stseen tüüri puhul, kui, kui interpreet nagu äärmise tähelepanu ja keskendumusega kuulab oma teost läbimängimist, erinev maailma erinevates linnades erinevate dirigentide pool, ta ei anna järgi mitte mingisuguses küsimuses iga tema näolihaseid, temas on ainult üks suur tähelepanu ja see tervik ja see, et see teos kõlaks nii, nagu tema seda on mõelnud, on talle äärmiselt oluline, et ta nagu ei jäta midagi juhuse hooleks. Tegelikult ja ma olen tihti arhitektidele oma töös nagu salamisi ette heitnud seda, et kui nad selle teose valmis saavad, et miks nad ei lase tal minna, see maja peaks hakkama, konstruktsioon, see kompositsioon nii nagu heli teovski peaks hakkama oma elu elama. Aga et arhitekt on jätta oma jonni ja norib viimase detaili kallal ja seda filmi vaadates ma sain aru, et tegelikult see on õige looja, kuni viimase hingetõmbeni peab väga tähtsaks igat nüanssi, igav detaili, mis aitab temal oma ideed nagu teistele edasi anda just sellisena, nagu tema seda mõelnud. Et seda ma nägin sellest üürifilmis, mille peal ma muidu poleks tulnud, et mis mulle on tundunud tüüri muusika ja selliseid keskkonna omavaheliste seoste puhul hästi oluline, et et kui, nagu looduslikus keskkonnas on kõik nii hästi paigas jumala õigesti pannud, isegi siis, kui on tegemist kaosega, tegelikult me leiame selles mingisugused seaduspärasused siis mul on alati tunne olnud, et see tüüri muusika on just samas võtmes kirjutatud. Ta ei ole lihtne mõista ja aru saada vähemalt mitte muusika inimesele, et see on üsna keeruline lahti pureda. Aga tegelikult on kõikidel küladel täpselt selline roll, nagu ta olema peab ja see moodustab nagu sellise ühtse jumaliku terviku. Filmi helirežissöör oli Sven Sass minski. Kas te panite tähele ka filmi helipilti, kuidas neid tüüri teoseid seal oli? Et nad ei pannud tähele, päris huvitav küsimus, võib-olla on jah, hea, et järelikult oli, kõik, võib olla paigas või võis ka olla see, et ma keskendusin nii väga sellele visuaalsele testile. Filmikirjelduses on esitatud küsimus, et mida heliloojaks olemine tegelikult tähendab. Mis te arvate, kas selles filmis vastati sellele, saite teada? Ja mina sain harva, aga mind ei rahuldanud see vorm, kuidas seda öeldi? Minu meelest see vorm ei vastanud nii, nii vinge heliloojale, aga aga tegelikult see, kuidas Ta suudab keskenduda ja see, millest ta saab inspiratsiooni ja see, millised asjad jaoks olulised ja tähtsad tegelikult, et see tuli sealt kenasti välja ja Seport Tree osa oli, oli väga huvitav vaadata, ma ei teadnud seda enne, ma ei ole tuttav heliloojaga, et see oli huvitav. Portreefilmist Erkki-Sven TÖÖ seitse etüüdi piltides kõneles Krista Aren. Kolmandal aprillil toimus Georg Otsa nimelises muusikakoolis 20 kuuendat korda Uno Naissoo nimeline heliloomingu konkurss. Konkursi tulemusi kommenteerib žürii esimees helilooja Tõnu Kõrvits. Tõnu Kõrvits, mida võiks öelda tervikuna tänavuaastase konkursi iseloomustuseks? Märksõna võib olla väga palju ja üks peamisi, ma arvan, on, on noorus kõik need osavõtjad, esitajad, aga ka autorid olid noored inimesed ja seetõttu on see konkurss kuidagi eriti sümpaatne. Hoolimata oma oma noorusest ja hoolimata sellest, et ei tegemist valdavalt siis muusika õppijatega, oli kõik see, mis puudutab siis viimistletust esitust. Tegu oli äärmiselt professionaalse üritusega ja hästi esitatud muusikaga. Kokku oli sellesse finaalvooru pääsenud edasi 11 kompositsiooni, kõik ei olnud, laulud, oli ka instrumentaalteoseid ja kõik need kompositsioonid olid erinevad, et ei olnud ainult džässi stiilis, oli mõjutusi folgist, popmuusikast võib-olla ka klassikalisest muusikast, et kõigest nagu sellest muusikast meie ümber, et mulle jäi südamesse selline hea tunne, et, et see on selline avatud konkurss avatud selles mõttes, et sinna on tõmmatud siis palju erinevat muusikat ja noored oma avatusega osalesid seal. Kas oli tunda, et need lood on kirja pandud juba sellise professionaalse käega või pigem mõjusid nad noorte katsetustena? Ma arvan nii ja naa oli palju selliseid kompositsioone, mis tõesti hiilgasid oma professionaalsuse poolest, aga oli ka palju sellist nooruslikku uljust ja nooruslikku sellist nooremat jõudu, kus võib-olla see mingisugune vormi ehitus või analüütilised asjad võib-olla jäid tahaplaanile ja ma isegi ei ütle, et see oli halb, et vastupidi, et et sellises toores jõud on nagu alati oma energia. Kuidas nüüd kommenteerida neid tulemusi? Esimene, teine ja kolmas koht. Meil oli viieliikmeline, žürii koosnes erinevatest muusikutest ja muusikainimestest. Kuna selle konkurssi tipp oli üsna mõtlemine üsna pingeline, mõned punktid lahutasid seal kohti, siis ma usun, et kui juba üks inimene oleks seal žüriis olnud keegi teine, oleks tulemus ka olnud teistsugune, aga need viis inimest siis otsustasid välja anda kolm preemiat. Võiduteos oli mingo, rajandi, laul, elu äärmiselt kaunis ballaad, huvitavat armooniatega, huvitavate modulatsioonidega ja muidugi väga siira ja liigutava esitusega, Liisi Koikson neilt ja Virgo Sillamaalt. Žürii esimeses hääletuses said siis täpselt võrdselt punkte kaks teost. Ja ma oleks võinud korraldada võib-olla ka lisahääletus, et välja selgitada, kes jääb teiseks ja kes kolmandaks, aga, ja meile tundus kuidagi see kogu žüriile nagu sümpaatne, et anda välja 12 kohta ja natuke jagada ümber neid rahalisi preemiaid. Ja need said mingis mõttes täiesti üksteisest erinevad lood. Kõigepealt Liina Saare lugu Toris päevatekstile elul ei ole lugu, võib-olla vähem selline Tšassilik lugu, aga huvitava sellise rütmikaga ja huvitavalt kasvava dünaamikaga kompositsioon sinna kõrvale siis teise koha sai Peedu kass, noor konto, bassimängija, tal on oma ansambel Peedu kass, null viis, mis on, ma arvan, üks omapärasemaid kooslusi tõenäoliselt kogu Euroopas või maailmas poolest, et, et seal puuduvad klahvpillid ja seal puudub kitarr, on bass, trummid ja puhkpillid. Ja Peedu teosed on muidugi ka läbikomponeeritud ja huvitavat Aranseeringutega ja, ja tänu sellele ansamblile muidugi on sellel kooslusel väga omapärane kõla ja lisaks siis olid seal mõned eripreemiad žürii üksmeelselt. Ta otsustas anda interpreedi eripreemia May jõgile, noor basskitarrist, kes oma stiilse väljapeetud esituse poolest jäi nagu eriti meelde, et midagi väga habrast oli, oli tema esituses, aga selles haprusest peitus mingisugune jõud ja kindlus. Veel nende võidulugude kohta, et kas need kolm lugu, need eristusid selgelt kogu 11 loo hulgast või oli seal ikkagi pead murdmist, et millistele anda need preemiad. Natuke oli peadmurdmist ka ja ma ei tõstaks võib-olla need kolme kuidagi niivõrd oma erilisuse poolest esile, sest tegelikult seal oli nii palju erinevaid teoseid, nii palju erinevaid kompositsioone, et minu meelest isegi olnud ühtki sellist sarnast laulu. Sulle oli see kogemus esimene žürii esimehena, mis sulle pakkus. Mulle pakkus eelkõige suurt rõõmu, sest näha noori niimoodi nooremaid tudengeid musitseerimas ja millise tõsiduse ja pühendumisega nad seda tegid. Samas sellise noorusliku uljuse ja energiaga see mulle lihtsalt kohutavalt meeldib. Siin rääkis Uno Naissoo nimelise loomingukonkursi žürii esimees Tõnu Kõrvits ja olgu siia veel öeldud, et klassikaraadiopreemia laulusalvestuse võitis Liina Saare lugu. Elul ei ole lugu. Sellel nädalal toimus Tartus Elleri muusikakooli juures viies Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festival helleri muusikakooli keelpilliosakonna juhataja Andres leivategija. Kui palju oli osalejaid ja mis koolid olid esindatud? Toimus viiendat korda jah ja esimest korda Tartus osavõtjaid jõudis kohale üle 73 päris pika päeva oli mängimist, koole oli kuskil, ma arvan, 10 meeldivat üllatas ikkagi see, et nii palju osalejaid oli, üllatas ka see, kuivõrd kõrge siiski on see nii-öelda keelpillimängijate tipuosa. Kolmanda päeva õhtul toimus žüriiliikmete ja pedagoogide ja õpilaste vahel aru talu, et oli ka selline metoodiline töö. Ja nüüd ongi hea meel tervitada stuudios noorte keelpillimängijate konkursi žürii esimeest Tõnu Reimanni. Et see tasand jõuab parimate näol sellele rahvus väliselt võrreldaval tasandile, millega saab toime terves Euroopas. Tegemist oli kolme erineva vanuserühmaga interpretatsioon on loomulikult üks osa, aga mida noorem oled, seda rohkem võib-olla on seal osa õpetaja tööl, aga vanemates vanuserühmades siis hakkab vastupidi, suurenema siis isikuvõlu, tema sisemised võimed ja tahtmised. Kuivõrd need siis jõuavad kuulajani? Kes on need kõige tublimad Eesti noored keelpillimängijad? Nooremast vanuserühmast Peeter Margus, Katariina Maria Kits viiuldajad ja Johannes välja ja Marcel Johannes Kits tšellistid, Peeter Margus on vanalinna hariduskolleegium ja teised on muusikakeskkool. Teine vanuserühm oli viiuldajad, Marike grupp muusikakeskkoolist Margus Altrov ja Johannes Peeter Sarapuu on ka vanalinna hariduskolleegiumi muusikakoolist kolmas vanuserühm seal žürii leidis, nagu sellise kõige sügavama esituse vääriliseks pidas Silvia Ilvest sellisti, kes lõpetab sel aastal just muusikakeskkooli. Nädalavahetusel esineb Eestis maailmakuulus ooperisopran Barbara Hendrix. Stuudios on need Eesti Kontserdi produtsent Svea Ideon Marks, mille poolest Barbara Hendrikson nii kuulsaks saanud, mis teeb tema eriliseks? Jah, see on väga huvitav selles mõttes, et väga palju on lauljaid, aga väga vähe on nendest, kes seda tõelist kuulsust nagu nautida saavad ja Barbara Hendricks on kindlasti üks nendest. Et miks ta on saanud, no tegelikult tal on olnud ka väga palju erinevaid ooperirolle, väga palju, On ta lindistanud, ta on väga palju koostööd teinud väga-väga heade dirigentide ja pianistidega, lisaks rohketele ooperirollidele ta aktiivselt see annab ka soolokontserte näiteks eelmisel kuul märtsis toimusid mitmed kontserdid siis Prantsusmaal ja, ja Haanjas, kus ta esineb koos Olav tervingeriga Rootsi pianistiga, Schuberti talvise teekonnaga ja lisaks sellele muidugi on ta ennast proovile pannud džässivaldkonnas. Mainisid tema rohkeid ooperirolle ja Schuberti kava, aga mida Barbara Hendrix laulab Tallinnas Tallinnas? Tartus tuleb siis ettekandele tema viimase plaadi Barbara singisse bluuslood. Et see plaat ilmus 2008 sügisel oktoobris, täpsemalt ja seal on siis kell 13 lugu, kus siis on mitmed Billy Holiday hitid. Lisaks veel Chuck Ellingtoni tuntuks lauldud lood ja temaga koos musitseerivad Rootsist Magnuse Lindgren Saksa fonil ja Mattias algad seal klaveril. Teatavasti on aprill džässikuu ja seda kahtlemata ilmestab ka kuulus ooperitäht Barbara Hendrik sama bluusikavaga. Kontserdid toimuvad laupäeval kell 19 Tallinnas ja pühapäeval kell 16 Tartus. Järgmisel nädalal annavad Eesti rahvusmeeskoor ja Eesti kaitseväe orkester üle Eesti neli kontserti. Soliston Soomest, Juha kodi, lainen, dirigendid on Ants Soots, Peeter saan. Teisipäeval esinetakse Pärnus, kolmapäeval Tallinnas, neljapäeval jõhvis ja reedel Tartus. Kontsert kannab nime mehised, lood. Pärisin dirigent Peeter saanilt. Kas laval on ka mõni naissoost esineja? Sümboolselt on laval tõesti ainult mehed, sest et laulame meeste laule erinevates tsüklitest ja Wagneri ooperikoorid, mis on tõesti meeskoorid ainult orkestri koosseisus, meil on siiski ka mõned naised. Aga muidu küll on ainult meestelaulud, meil ühiseid projekte, selliseid ei ole varem olnud. Mitu aastat tagasi ma pakkusin välja. Selle Wagneri kooride programmi võeti küll meeleldi vastu, aga ei leitud tol hetkel seda vabaprooviperioodi ja siis ta jäi natukene soiku, kuni siis nüüd. Ants Soots tegi selle ettepaneku eelmisel aastal eilses proovistki vaadates, meestele pakub see huvi nii, et sellest tuleb üks ilus kontsert. Esimeses pooles, mida juhatab Ants Soots, on taas erinevad heliloojad veel lisaks uuemaid saksa austria loomingut. Ilusat meestelaulu. Teises pooles on siis ooperit orid kolmest märgilisest Wagneri ooperis Lendav Hollandlane, tan Faizer ja laeng siin siis on kutsutud meil Soomest bariton Juha kodi lainet ja loomulikult siis kehatähelaul. Millest teil selline huvi Wagneri vastu, mis seal on? Mind viis selles Wagneri maailma kõige hinnatumat tuntumaid Wagneri Jaane Loone Ots nii innustunult kui tema oskas sellest rääkida. Aga, ja peale selle olen ma iseenda jaoks lihtsalt leidnud selle, et Wagneri muusika on nii suur ja võimas ja mõjus. Ja teda ei ole tõepoolest üldsegi raske kuulata, kui sul on asi ilusasti selgeks tehtud, millest on, miks ja kuidas kutsun kõiki teisi ka, ärge kartke, Wagner ei ole üldse raske. Eriti sellel kontserdil, kus on kõik tuntud koorid, mida lauldakse ka niisama, ilma ooperite ja väga tihti. Tegemist on ikka väga sügava filosoofiaga ja pigem kristliku lunastuse probleemidega väga tihti ja kõige sellega Igavikulised teemad absoluutselt, aga öelge mulle, te olete dirigendina tõesti seisnud võimalikult erinevate koosseisude ees sõjaväeorkestrist kuni laulupeoni välja. Kas Wagneri muusikat dirigeerides on ka dirigendile mingisugused teistsugused nõudmised? Ma ei tea, mulle on ta praegu väga lihtne dirigeerida, võib-olla lihtsalt sellepärast, et oma peas nii mitu korda läbi käinud. Aga kindlasti esitab oma nõudmised ja kui me räägime üldse ooperis, siis juba nõudmine on see, kui sa juhatad tervet ooperit, siis sa pead olema valmis neli ja pool tundi puhast muusikat juhatama. See juba on üks nõue, mis seab teatud erinõuded orkestri juhile ooperis, aga nende lõikude näol ei ole tegemist kõige keerukamate osadega ooperis, siis see ei ole keeruline. Tasub minna uudistama Eesti kontserdimajadesse ja Tallinna kontserdist teeb klassikaraadio ka otseülekande. Rahvusooperi Estonia on sel hooajal kaks kontsertettekannet, üks toimus 12. detsembril kanti ette tonitseti ooper Polli uto ja järgmisel nädalal, 15. aprillil tuleb ettekandele shorskis e-ooper pärlipüüdjad. Peadirigent Arvo Volmer. Kass. Pärlipüüdjaid on üldse kunagi Eestis ette kantud. Tõtt-öelda, ma ei vaadanudki seda, minu kontserdite teema on alati olnud selline muusika, mis väärib kuulamist, kunagi vist isegi sai esimesed nendest sellise pealkirja all lausa käiku lastud. Päris repertuaaris on ju üsna palju selliseid oopereid, mida lavastajad eriti kipu lavastama, aga kontserdilaval väärib kindlasti kuulamist, sest nii mõnedki loe on just nimelt ooperisse jätnud oma paremad leheküljel. Minu arvates on pärlipüüdjad ka härraseid, oopereid, ütleme see temaatika võib-olla ei ole kõige aktuaalsem tänapäeval, samas on ta sobiliku pikkusega kontserti, muusika väga palju on äratuntavad paralleelsusi Karmeliga, nii et ütleme, pisi oma parimas vormis, kusjuures sellesse ooperisse kuulub ka üks maailma muusika absoluutseid hitte, seal siis iirised Sult. Nii et muusikalised väärtused ongi selle ooperi suurimad väärtused, mida nüüd ka Eesti publik siis kuulda saab. Ja see oli selline helilooja, kes ei seadnud endale eesmärgiks tingimata uusi vagusid põllu peal lahti ajada, tema eesmärk oli kohe avalikult kirjutada sellist muusikat, mis inimestele meeldiks, mida inimesed naudiksid kuulates ma ei saaks küll öelda, et ise mingil juhul eklektiline ei loe, kuidagi teesi järgi teeb, sest et oma tänases otse südamest südamesse taaslasesse tegelikult omamoodi uuendaja, sest enne seda oli just romantism oma kõrgete lainetega löönud kogu heliloomingu maastiku segamini löönud, püüdsid teha midagi sellist, seal enneolematu muusika ongi selle poolest minu arvates tähelepanu väärne ja märkimisväärne, et teda on lihtne kuulatada, kaasakiskuv, vaheldusrikas helilooja jälgib väga tähelepanelikult seda, et ütleme, aeglasemad lõigud vahelduksite elavamate lõikudega. Niisugune proportsiooni on suurepärane meelelahutus, et olgu öeldud, et sellest on nüüd kaks versiooni. See versioon, mida meie esitame, on see, mis tehti hiljem. Ei olegi isegi päris kindel, kas ei ole mitte tehtud pärast helilooja surma seal mõnevõrra lühendatud ja kontsentreeritud versioon, kes on solistid selles kontsertettekandes, värvides on neli solisti, seal on tenor Nat hiir, siis on tema lapsepõlvesõber. Aga kes siis tehakse pärlipüüdjate juhiks ooperi alguses, siis on nende mõlema poolt varem kunagi kohatud armunud sopran Leila ülempreester Nura tiim. Ja siis on päris ulatuslik roll, on kooril meie kontsertetenduses kaks külalist, Leila rolli laulab Argentina sopran Haagner tahan eesti hobusesõpradele varasemast tuttavad on käinud meil mõnedki korrad laulmas. Suurepärane lauljanna ja natiiri osa tähendab Ameerika tenor Rey, vaid olen kuulnud tema mõningaid salvestusi, näiteks Rudolf hääletama, ta tahab midagi nii ja ma ei ole, ei ole salvestades küll varem kuulnud, nii et jään suure huviga ootama, kui mees ise kohale jõuab. Ja kaasa teevad ka Estonia oma solistid. Ja juhtiv osa selles ooperis võib-olla et vaata et kõige rohkem laulda baritoni Aldur Karolinska olema sedapuhku Rauno Elpi ülempreester, radinile oleb Mart Laur. Kas Rahvusooper Estonia jätkab ka tuleval aastal Sano traditsiooni tuua kuulajateni vähetuntuid oopereid, kontsertettekandes? Ja kahtlemata, isegi soojaks on meil plaanitud põleni mon tekki ikka balletti, kus room ja osas oleme meie rahvusvaheliselt tuntumate ooperidiivad. Annely Peebo. Aitäh, Arvo Volmer, niisiis Sharpi see ooper pärlipüüdjat Eesti kontserdisaalis 15. aprillil kell 19 klassikaraadio salvestab kontsertettekande ja klassikaraadio vahendusel saab pärlipüüdjaid kuulata 19. aprillil kell 19. Sülgaja reedel, 16. aprillil toob Eesti riiklik sümfooniaorkester orkestri peadirigendi Nikolai Aleksejevi juhatusel Eesti esiettekandele Boriss Distšenko Dante sümfooniat jätkab Mirje Mändla. Boris Tišenko on 1939. aastal sündinud helilooja, kes astus Vene muusikaellu 1900 kuuekümnendatel aastatel ja on selle põlvkonna heliloojate seas üks silmapaistvamaid. Paralleelselt aktiivse loomingulise tegevusega on ta terve elu töötanud Peterburi konservatooriumis õppejõuna. Eestis ettekandele tulev viies sümfoonia on üks osa korreograafilise sümfoonilisest tsüklist Patress tegemist poolse teosega maailma muusikaloos ja selle väga selgelt programmilise teose aluseks on tantalygieri jumalik komöödia. Poristiižencast kõneleb nüüd lähemalt orkestri peadirigent Nikolai Aleksejev. Orkestri peadirigendi Nikolai Aleksejevi sõnul on 20. sajandi olulisemad sümfoonilise muusika heliloojat tema jaoks just Šostakovitši ning Boris Tišenkol. Ta meenutab, et helilooja Basneri kaod on meie ajani jõudnud Stakovitši sõnad. Ühest proovist, mis toimus Peterburis maleoperatsioon, kus harjutati išenko. Balleti Jaroslav Šostakovitši hinnangul on Tišenkop geenius. Nüüd siis on tšenko lõpetanud ka oma ulatuslikud tsükli, mis põhineb Dante jumalikult komöödia all ja tegemist on sümfoonilise balletimuusikaga. Nüüdne sümfoonia kestab umbes tunni jagu ja kui silmitseda partituuri, siis on seal ka vihjeid selle kohta, mis laval võiks toimuda. Juhul, kui sellele muusikale lisatakse koreograafia. Kišenko oli Šostakovitši õpilane, eesti publik ei ole Tišenko loominguga tav. Aleksejev jaoks on tegemist meie aja viimase sümfoonilise muusikageeniusega. Aleksejev meenutas ka ühte toredat kingitust õpetajalt õpilasele Mil, Šostakovitši, orkestreeri Is Tišenko viiulikontserdi, kuigi Tišenkol oli juba endal olemas nägemus orkestratsioonist. Nii et selline Šostakovitši olla kingitus oma õpilasele. Aleksei loodab, et meistri publik tajub, et ka tänapäeval elab meie kõrval tõeline sümfoonilise muusika helilooja ja ta peatub lühidalt ka teemale, et tema meelest tuleks eristada heliloojaid, kes kirjutavad orkestrimuusikat sümfooniaorkestrile ning Neid, kes loovad ulatuslikke sümfoonilisi teoseid. Tegemist on teistsuguse mõtlemisloogikaga ja teostus on olemas kas sümfooniline arendus Boriss tšenko, viies sümfoonia tuleb ettekandele reede õhtul ja lisaks distlikkuse fooniale kõlavad kontserdil veel ka Schuberti saksa tantsud, Anton Weberni orkestratsioonis ning Albambergi seitse varajast laulu siinsoleerib sopran Claudio paranskis Saksamaalt ning klassikaraadio tõepoolest vahendab ka sellest kontserdist otse üle kanda. Stuudios on mul nüüd vestluskaaslaseks Kadri-Ann Sumera kavas on sul kontsert koos Tartu keelpillikvartetiga, mängid Beethoveni torsaki muusikat, kontserdid Tartu linnamuuseumis, Tallinnas meederi saalis ja Võrus kultuurimajas Kannel, räägi natukene oma koostööst Tartu keelpillikvartetiga. Aga see koostöö on tegelikult väga uus. Kvartett ise mängib koos juba aastast 2006 ja mina olen mänginud kadri sepalanega, kesin teine viiul selles kvartetis ja ülejäänud kvarteti liikmed on lihtsalt head tuttavad, kolleegid, aga päris niimoodi viiekesi mängime praegu esimest korda, aga praeguses kavas on siis vahelduse mõttes pandud niimoodi. Kvartett mängib ühe loo ise, selleks on siis Beethoveni keelpillikvartett g duur. Tegemist on üsna varase teosega Beethoveni loomingust. See on selline Mozartlikult kerge ja läbipaistev ja hästi rõõmsameelne ja helge teos. Tegelikult minule isiklikult see poolbetronist meeldibki rohkem, mis on selline kõlav ja särav ja natuke tantsuline ja läbipaistev. Ja teiseks esitame tšehhi helilooja Anton inforsaki klaverikvintetti, see on kindlasti üks kuulsamaid teoseid selles žanris selline peaaegu sümfoonia mõõtu, üle poole tunni pikk teos koosneb neljast osast ja minul enda jaoks mõlemad teosed mõjuvad kangesti kevadiselt ja vist nagu mingi uue alguse või tärkamise. Tunnetan nendest sees sellist helgust ja päikest, et üleüldse torsaki helikeel on minu meelest selline päikseline ja helge ja jäänud ajal, kui just väike rahvas hakkasid pead tõstma ja oma kultuurile rohkem tähelepanu pöörama, siis sellele vastavalt kad vorsaki looming on alati kuidagi seotud selle tšehhiga tšehhi rahvamuusikaga või tsehhi looduse kirjeldustega ja kindlasti on seda tunda ka sellesse intetis, kus näiteks teine osandunka Dunca on tegelikult originaalset Ukrainast pärit niisugune rahvamuusikavorm, selline leegiline ballaad mida on kunstmuusikas kasutanud päris mitmed heliloojad. Tšaikovski, näiteks, aga ka Jannatlikui Martinu, aga ilmselt kuulsaim just nimelt vorsakama tunkadega. Et see osa on kindlasti rahvamuusikaga seotud ja kolmas osa Scertso Foriant variante on samuti tšehhi rahvatants. Et sellist tantsulisest ja laululisust ja rahvapärasust on see teos minu meelest otsast otsani täis. Väga helge, rõõmus ja tundub, et kõik sellised nukramad või kurvemad värvitud Forsaki loomingus nad ei varjuta nagu tegelikult seda rõõmu või seda päikest, et nad pigem just nagu vari tõstab esile päikese olemasolu, et kokkuvõttes jätaks siiski kogu see kontsert, ma loodan väga rõõmsameelse mulje. Niisiis, Kadri-Ann, Sumera ja Tartu keelpillikvartett esinevad Tartu linnas Muuseumis esmaspäeval, 12. aprillil kell 18 Tallinnas meederi saalis, kolmapäeval, 14. aprillil kell 19 ja Võru kultuurikeskuses Kannel neljapäeval, 15. aprillil kell 19. Tartu üliõpilassegakoor on vanim tänaseni tegutsev üliõpilaste segakoor Tartus ja Eestis üldse erinevate nimede ning värvikate dirigentide käe all on lauldud 1905.-st aastast alates. Täna tähistab koor kontserdiga Tartu Ülikooli aulas 100 viiendat tegevusaastat. Koori eesotsas on olnud mitmeid nimekaid dirigente. Alates 1977.-st aastast juhatab Tartu üliõpilassegakoori dirigent Valli Ilvik. Meeldiv võimalus oli kohtuda dirigendi ka ja teha juttu koori värvikast ajaloost. 100 viisi astutud. Tagasi ehk täpsemalt aastal 1905 oli ülikoolis selline aeg, kus ka naisüliõpilased said õiguse mõnedel erialadel õppida ja tollane noor andekas, kas ütleme mõnes mõttes vihane mees. Lennart Neumann tahtis kokku kutsuda ühte heatasemelist segakoori just üliõpilastest koosnevat segakoori, kes oleksid võimelised esitama kaasaegset Mart Saare kreegi ja teiste loomingut. Ja nii see algus käima läks. Koori on juhatanud veel ka kuulsad dirigendid, heliloojad Juhan Aavik, kes oli ju ka Tartu muusikakooli direktor, hiljem konservatooriumi rektor Mürk kes on ka koorile palju laule pühendanud Alfred Karindi. Peale sõja on kooril ka nimed muutunud, nagu ka esimene nimi, tegelikult oli Eesti noorsoosegakoor nii et heal lapsel mitu nime ta on olnud vahepeal ka epasega koori nime all, aga 90.-st aastast alates. Üliõpilassegakoori nimi on taastatud, koor on täielikult üliõpilaskollektiiv. Mis on ta, ütleme eripära, mõned vilistlased, jah, erandiga noorusliku koori tuleb igal sügisel muidugi uusi lauljaid palju, nii et see on niisugune vahelduv seltskond, aga keskeltläbi 50 laulja ringis on ta nüüd viimasele püsinud. Et koorivormis hoida, tuleb ikkagi tegeleda suurte asjadega ja aeg-ajalt on ikka suurvormi lauldud koos mitmed nimekate solistide karkestritega. See õpetus on igati kasulik kõikidele üliõpilastele, eriti nüüd viimasel ajal, kus ju enam klassikalist muusikat eriti ei kuulata, aga see on omamoodi kool ja kasvatus tänapäeva üliõpilastele ja meie kooris laulavad siis nii Tartu Ülikooli kui Eesti maaülikooli Tallinna tehnikaüliTartu kolledži, Tartu kõrgema kunstikooli või meditsiiniõppeasutuse, nii erinevate koolide üliõpilased. Koor on ka palju reisinud, see viimane möödunudaastane juuni, kus me käisime pohuslev Martin nimelisel koorikonkursil saavutasime teise kohani, et see püsib tänini meeles. Huvitav helikeel meile võõras helikeel seda viimasest. Aga muidugi on, ajaloo jooksul on toredad kohtumised Norras näiteks esteetika, kes ka oma teoseid, mille kinkis, või hoolsoniga Rootsist. Selliseid kohtumisi on ikka olnud, et peale kontserti astub imekombel mõni helilooja juurde, pakub oma loomingut. Muidugi kohe ilma mõtlemata meenub tipp-kontsert 90.-te alguses Pariisis jumalaema kirikus, see oli võrratu elamus. Laulda sellises katedraalis, mis on see, mis koori koos hoiab? Jah, eks see kindlasti ole oma koori vaimsus või koori peretunnet, kus peab olema hea koorivanem president, kes, kes kooria ohjab ja juhatus aga mingil määral on, ta on võib-olla ka minu külge kinni kasvanud ja kindlasti ka laulupeod, kuhu tahetakse minna reisid igal aastal, koor käib ühel pikemal matkal, lisaks ka muidugi Eestis. Milline on Tartu üliõpilassegakoori meelisrepertuaar? Meile meeldib veeni klassika, kui suurfarmid oleme laulnud ikka Mozart, Beethoven, Haydni, siis päris päris mitmedki suurteosed, oleme nendelt heliloojatelt, aga meie kontserdil kõlab ka päris mitmed lood margustelt Ester Mägilt, Urmas Sisaskil ja päris suure osa tekste Hando Runnel lilt millegipärast Hando Runneli tekst on ikkagi jälle aktuaalne, olgu ta võib-olla aastast 90, aga ta on, on momendil jälle palju. Ja muidugi kontserti, alustame Haydnite teomiga, kus prioga, see on kaunis kiidulaul jumalale. Kontserdil kõlavad veel läte Veeberi ja samuti me kontserdi lõpuks esitame vee ja soola saaga, mis ka noortele väga meeldib. Hästi nooruslik, kena lugu. Mida soovida Tartu üliõpilassegakoorile? Ikka häid meeslauljaid. Tõsi, mul on hea meel öelda, et me oleme sellest põuast üle saanud, et kui meie koosseis on kuskil 40 lauljat, siis 20 on tenorit ja bassi ja natuke üle 20. Oprandi alti. Aitäh, dirigent Valli levikule ja soovime Tartu üliõpilassegakoorile palju õnne. Sünnipäeva kontsert toimub täna kell 16 Tartu Ülikooli aulas. Ja kui mõni vilistlane veel avastab, et ta tahaks talle kontserdile või sellele järgnevale kokkusaamisel oma praeguste lauljatega, siis see võimalus on veel. Sellel nädalalõpul on Haapsalus kogunemas eesti kammerkooride taas vabariiklikul pinnal mõõtu võtta. Meil on asjast lähemalt rääkimas Eesti kammerkooride liidu tegevsekretär Katrin puur. Te olete ise oma reklaamiga Haanjas välja kuulutanud, et koorekiht on kohal. Eks ta niimoodi kujunes välja, tõesti, muidu poleks julgenud selliste lennukaid lausete pannagi võib öelda. Puudu on tõesti ainult kaks tippkooriaid, on Tartu Ülikooli kammerkoor, kes kaks järjestikust korda võitis Grand Prix ja ilmselt seekord lihtsalt annab võimaluse teistele. Ja kahjuks pidi kevadel ära ütlema Vootsis musikaalselt koorem kokku 34 või kolm ansamblit. Covid võistlevad kolmes kategoorias A, B ja C ja siis ansambli kategooria. Meil on alati olnud kohustuslik laul selle aasta helilooja juubilari loomingust. Igas kategoorias on ta erinev. Need A-kategooria proovib jõudu Arvo Pärdi solfedžooga. B-kategoorias on kohustuslikuks lauluks Eino Tambergi hommik kategooriasse Mihkel Lüdigi rändaja ja ansambli kategooria sai valida vaba laulu Olav Ehala loomingust. Miks selliseid võistulaulmise vajan? Mulle tundub, et ikese tahtmine teada saada, kus ma oma kooriga paiknen millisesse kooriasse ma ennast saan liigitada ja kuidas pärast seda ennast tunnen, et võiks tõesti mõelda, et käime mööda laulupäevi, anname jõulukontserdi ja kevadkontserdi ja sellega piirdume, aga tegelikult taolised konkursid annavad ikka väga hea võimaluse koorile ennast eriliselt kokku võtta. Ja juba mitu puhku ma lähen märganud seda, et ei ole ühtegi koori, kes tuleks lihtsalt mütsiga lööma, sest valmistada kaks 10 12 minutilist kava eel Voria Grand Prix. Ei ole lihtne ja tõesti kõik koorid peavad olema valmis selleks, et nemad pääsevad Grand Prix vooru. Sest kasvõi eelmisest konkursist on meil huvitav näide, kus Grand Prix lubati kuue koori asemel viis ja nendest viiest kaks B-kategooriast. Mis seisus on praegu Eesti kammerkoorile? No siin võib küsida, et kui palju Eestis on üldse kammerkoori, kui palju on segakoole, kuhu me tõmbame siin piiri? Kui me räägime numbrilistest väärtustest, siis tõeliselt suuri koor on Eestis väga vähe jäänud. Ja nüüd seda, kas koor nimetab ennast kammerkooriks või segakooriks, olles ise suuruses 25 kuni 30, sõltub nüüd koorijuhi nägemusest. Et kui segakooride liit on kujunenud selliseks kõiki hõlmavaks suureks liiduks, kes korraldab laulupäevi ja ka keskmisele ja võib-olla natuke nõrgemale tasemele mõeldud ühislaulmise, siis kammerkooride liit mõtleb natuke, võib-olla kitsamalt. Aga seal suures ehk kõrgemalt üritusi korraldatakse vähem, aga me eeldame, et sinna tulevad koorid on tõesti väga hea ettevalmistusega ja hindavad ka rohkem sellist väärtmuusikat on halb öelda, aga sisuliselt on nad ilmselt natukene ambitsioonikamad, võistulaulmisega alustati juba. Ja seekord on siis kohtumispaiku Haapsalu, mismoodi teil see logistika seal on, millal keegi saaks tulla midagi kuulama, kes tõesti huvitub sellest koorimuusikast? Reede õhtul me alustasime ansambli kategooria ning A-kategooriaga laupäeva hommik on siis C-kategooria ning pärast neid tuleb B-kategooria. Ajakava on väga tihe ja see, miks meest, et sel aastal näida kategooriad, päevi niimoodi jagasime, on nüüd loksunud paika katse-eksituse meetodil. Me tegime pikalt konkursi laupäeval ja pühapäeval, aga tulemus oli see. Pühapäevane päev kujunes väga pikaks ja väsitavaks ja ei jäänud enam hingetõmbeaega ja siis me otsustasimegi tuua ta päevakese, õigemini pool päeva ettepoole ning just nimelt A kategooriatele anda võimaluse laulda juba reedel. Seda eeldusel, et, et nende seast tuleb kõige rohkem Grand Prix kandidaate ja et neil oleks natukene rohkem taastumisaega. Aga kuna meil on tegemist festivaliga, siis me ei piirdu ainult konkursiga vaid me ikka pakume kooride, laulmise võimalust ja kohalikule rahvale kuulamisvõimalust tunduvalt rohkem. Täna 11 30 suur galakontsert kirikus. Kõikide kategooriate kolm parimat saavad rahalise preemia. Eraldi rahaline preemia on Grand Prix omanikule. Me tunnustame parimaid dirigenti ja parima kohustusliku laulu esitajat ja mul on väga hea meel, et taaskord paneb õla alla klassikaraadio, kes valib oma lemmiku ja annab talle võimaluse tasuta salvestustundideks. Žürii esimeheks on tuntud läti koorijuht Maaris sirmais ja Eesti poole pealt annavad oma panuse Venno Laul, Risto Joost ja helilooja Olav Ehala. Kümnenda aprilli heligaja saatele tegid kaastööd Virve Normet, Krista Aren, Annika Kuuda, Hedri Klek, Marge-Ly Rookäär, Tiina kuningas, Mirje Mändla ja Liina Vainumetsa. Helioperaatorid olid Katrin mõõdik ja Helle Paas. Toimetas Karin kopra.