Tere, minu nimi on Peeter Helme ja ma räägin teile uutest raamatutest. Tänase raamatu autor ei ole eesti lugejale sugugi tundmatu. Tegelikult võib isegi öelda, et norra kirjaniku tahaks seda sulest on nüüdseks ilmunud juba piisavalt teoseid, et võib hakata mingisuguseid üldistusi tegema. Nimelt avaldas Loomingu Raamatukogu tänavuse üheksanda ja 10. numbrina tema raamatu Uiedusi väärikus. Ja see on kolmas eesti keeles ilmunud Solsta raamat. Eelmine oli armanud v ühe välja kaevamata romaani joonealused märkused. Ja see ilmus muide üsna täpselt aasta tagasi 2009. aasta üheksanda 10. Loomingu Raamatukogu numbrina. Solsta esimene eesti keeles avaldatud raamat kandis pealkirja 11. romaan Kaheksateistkümnes raamat. See tuli välja 96. aastal samuti Loomingu raamatukogus, nii et Loomingu Raamatukogu on võtnud endale ülesandeks tutvustada selle tänapäeva tuntuima norra kirjaniku loomingut. Iseenesest ei ole muidugi kolm suhteliselt õhukest raamatut nii viljaka autorina kui taksol seda puhul just väga palju. Aga siiski ei ole just arvukalt selliseid norra kirjanikke, kelle loomingust oleks mitu nimetust eesti keeles ilmunud kui klassikud muidugi välja jätta. Aga jah, tänane raamat Uiedusi väärikus ilmus norra keeles 1994. aastal. Ja sellest ajast alates on muidugi maailm natukene muutunud aga ühte head raamatut ei tohiks sellised asjad mõjutada. Ja ohjeldus ja väärikus on vaieldamatult väga hea raamat. Ja võib ka öelda, et vaatamata sellele, et raamatu ilmumisest on nüüdseks juba 16 aastat möödas, tuleb ta eesti lugeja ette just väga õigel ajal. Nimelt käsitletakse raamatus paljusid probleeme paljusid teemasid, mis on eesti meediaski ja eesti ühiskondlikus arutelus pidevalt üleval. Üks suur kui öelda seda raamatut, raamistav probleemistik on seotud hariduselu ja kultuuripärandi säilitamisega. Need asjad on ju veelgi pidevalt päevakorras ja nii nagu raamatus räägitakse meelgi sellest, et millist rolli kannab üldse kultuur tänapäeva meediasse tänapäeva ajakirjanduses siis veidi täpsemalt Solsta minajutustaja peategelane, kes on iseenda elus kõrvaltvaataja rolli sattunud, ligi 50 aastane keskkooli õpetaja eliias Rukla kurdab siis selle üle, et ta näeb enda elus ja enda ümber toimuvat sellist avaliku arutelu mandumist ja kultuuri marginaliseerumisest. See eliias Ruklases ütleb, et avalik ruum, mida vestlus nõuab, silmas on peetud kultuuriteemalist sisulist ühiskonda mõjutavate ühiskonnas olulist arutelu. Avalik ruum, mida vestlus nõuab, on hõivatud. Seal korraldatakse hoopis teist laadi üritusi. Ilmselt kultuurihuviline Eesti meediatarbija samuti, mis laadi üritused siis suure osa meedia tähelepanust neelavad. Et ütlen siinkohal ainult ühe tuntuks saanud lendsõna, nimelt meditsiiniajakiri aga see selleks raamatus võtab siis üsna aktiivse vasakpoolsena tuntud, tahaks Solsta üsna armutult ette lisaks kultuuriteemale siis pangalaenude teema jällegi Eestis väga aktuaalne küsimus. Nimelt see Uieduse ja väärikuse peategelane nendib, et on kombeks, et kaks inimest, kes on mõlemad kõrgel kultuuri tasemel, tutvustavad end teineteisele pikema jututa kui võlavange. Väga kibedad sõnad. Sel teemal arutletakse raamatus veel veidi pikemaltki. Kuid kõige selle põhjal ei maksa arvata, nagu oleks Hoiedusi rikkus mingi poliitiline lühiromaan või poliitiline konflikt. Seda püüab küll kohati üsna pingutatult, võiks isegi öelda naljakate argumentidega tõestada teose lõppu lisatud järelsõnas siis Norras tõlkija ja kirjanduskriitik Claus Mattiisen. Aga mulle tundub, et ta tahab näha kirjanik sol Stahlis liiga palju sellist poliitilist aktivisti. Tihti on ju ometi nii, et ei maksa kirjanikku ja seda, mida ta muudes eluvaldkondades teeb segi ja need on tihti mitte just päris eri inimesed, aga ütleme nii, et eri meetodite erivahenditega tahetakse tihti öelda ka erinevaid asju. Taksos ta tahab end Uiaduzezi väärikus öelda paljusid asju osaliselt poliitilisi, aga mitte ainult. Vaatamata sellele, et tegu on vaid 120 leheküljelise teosega on see väga mitmekihiline ja mitmekülgne. Ühelt poolt räägib raamat tõesti kirjanduse ja kultuuri rollist maailmas, mis üha kommertsialiseerida muutub üha pealiskaudsemaks. Teisalt räägite ka sellest, kuidas väike inimene on järjest enam selle suure kommertsmasinamärgi osa, ta ei saa sellest välja. Olgu siis nii-öelda võlaorjuse tõttu või ka lihtsalt selle tõttu, et alternatiive ei olegi. Aga see raamat on ühtlasi ka ühe elu ebaõnnestumise lugu. Ühe väikese konkreetse elu ebaõnnestumise lugu. Küsimus ei ole selles ebaõnnestumises mitte niivõrd kuidagi selles suur kuriühiskond hävitab väikese hea inimese vaid küsimus ongi individuaalne, kordumatu, kuid ometigi üldistus võimalusi pakub. Nagu enne öeldud on raamatu peategelane siis ligemale 50 aastane mees nimega eliias Rukla, kes on norra kirjanduse ajalooõpetaja. Ta on eluaeg töötanud ühes Oslo keskkoolis ja ühel konkreetsel päeval taipab ta siis, et tema ülesanne, mida ta seal täidab, on täiesti mõttetu. Teose tegevus toimubki päeva mõne tunni jooksul ja koosneb ütleme, 90 protsendi ulatuses tagasivaatest Rukla elluja noorusesse. Sest et mõistes siis oma ülesande mõttetustama tegevuse tühisust läheb see liias Rukla siis mõttetust tagasi oma nooruses hakkab otsima oma elu luhtamineku põhjuseid. Neil on väga põnev lugeda ja jutustamislaadilt tuleb ilmselt igale varasemaid seal seda raamatut lugenud inimesele kõik tuttav ette. Stiilon kommenteeriv. Kuid ometi ei ole see vaba mingisugusest nukrast, romantikast ja kaduvikku ilu nautimisest. Ja samuti armastab Solsta ilmselgelt enda kodulinna Oslot pildudes siis pidevalt oslo tänavate ja kohtade nimesid ja hingeldades seda keskkonda, milles tegevus toimub. Teos kirjeldab peamiselt 1900 seitsmekümnendaid aastaid ja dollast üliõpilaselu ning tol ajal valitsenud ideid. Palju on juttu erinevatest kirjanikest filosoofilist, väga palju on juttu Immanuel Kant ist, samuti marksist. Aga keskne koht selles raamatul on ikkagi inimestele, nende saatustel. Mingis mõttes tahaks sul seda, on enda teose selliseks raamiks võtnud Henrik Ibseni metspardi kommenteerib ja millega ta kohati laseb polemiseeriv kasutades seda mets partises alusena inimelu mõtte või mõttetuse teemaliseks arutluseks. Ja kuigi siis Solsta pikalt ja süvitsi arutleb selle inimelu mõttekuse või mõttetuse ja ei tee ta seda tegelikult üldse otsesõnu, vaid kuidagi kaude, ridade vahelt ja lugejat kaasa või edasi mõtlema kutsudes. Ja nagu öeldud, on see ikkagi ühe konkreetse inimese elulugu, mitte ei ole niivõrd mingisugune ühiskondlikke üldistusi pakkuda püüdev teos. Ja kuna sain ühe konkreetse inimese ja tema elu luhtumise lugu, siis tuleb sealt välja palju selliseid huvitavaid detaile. Üks huvitav järeldus, milleni seda raamatut lugedes jõudsin. Võimalik, et mõni lugeja hoopis teise järelduseni. On selline paradoks, et kuidas armastus võib kukkuda läbi mitte ainult siis, kui armastajad ei kohtugi, vaid ta võib lämbuda, kuidas või äkki isegi kukub vältimatult läbi siis kui just nimelt armastaja saab oma ihaldatud kätte oma ihaldusobjekti kätte ja on sunnitud veetma temaga kogu elu. Romantika sureb järele, jäävad ainult vormid ja normid. Mingis mõttes on see muidugi elu osa, aga nagu Solsta näitab oma õnnetu peategelase abil et see eluosa võib muutuda traagikaks siis, kui inimene ise ei tajugi ennast enda elus osalise, vaid hoopis kõrvaltvaatajana. Sest sellisel juhul ei ole ta enam enda elu mõjutada püüdev inimene, vaid, et võib öelda, et elav surnu. Ja sellest saab romaani peategelane eliias Rukla siis sellel päeval, mis moodustabki romaani tegevuse suurepäraselt aru. Kas see arusaamine on nüüd kahjuks või õnneks, ei oska öelda. Aga kuidas see täpselt on või äkki on see hoopis midagi kolmandat? Selles on igaühel võimalus ise veenduda. Hankides endale siis ligemale 120 leheküljeline Loomingu Raamatukogu vihik. Ning mõeldes kaasa ühe läbikukkunud Norra intellektuaal ja eneseanalüüsile ja enesehaletsuses head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.