Tere, mina olen Peeter Helme ja ma räägin teile tänasest päris paksust raamatust. Selle raamatu kohta võib öelda, et on üsna aktuaalne aga aktuaalne on iseenesest selline imelik, natuke paha sõna viitab juskui kohustusele lugeda justkui kohustusele selleks, et olla kursis, et olla kursis sellega, mis maailmas või kirjanduses toimub. Ja kohustus on ju vägagi kohustuslikult loomuga. Mina ka ei taha kedagi kohustada, vaid ma tahan soovitada ühte väga head raamatut. Sellel raamatul on luuleline Pealkiri Veenuse juus kuid tegu on ligi 500 lehekülge Paksu proosateosega. Selle proosateose autor on 1961. aastal Moskvas sündinud vene kirjanik Mihhail Tšižkin. Siiski elab praegu Šveitsis, kirjutab aga üldjuhul siiski vene keeles. Tema sulest on küll ilmunud ka saksakeelne reisijuht aga oma romaanid, mida on praeguseks siis kokku neli, on ta kõik kirjutanud vene keeles. Siiski neilt ei ole kuni äsja ilmunud viimase juukse nii eesti keeles midagi ilmunud ja see on tegelikult väga kahetsusväärne. Asi on nimelt selles, et tegu on ühe mitte ainult erakordselt omapärase nüüdisvene kirjanikuga vaid ka ühe erakordselt hea kirjanikuga, kelle romaane on kõiki väga kõrgelt hinnatud. Tema kolmas teos, Ismaiili vallutamine sai näiteks 10 aastat tagasi vene Buckeri auhinna ja neljas teost, seesama Veenuse juus, millest täna räägin, on pärjatud rahvusliku bestselleri ja suure raamatupreemiaga. Nii et põhimõtteliselt võib öelda, et sellest paremini või nendest auhindadest kõrgemini ei ole Venemaal võimalik ühte kirjanikku tänapäeval autasustada. Ja see on ilmselt ka põhjuseks, miks kirjastus Varrak on lasknud siis Jüri ojamaal tõlkida Veenuse juukse eesti keelde. See on ka põhjuseks, miks siiski on kindlasti tarvis lugeda. Asi on selles, et see, mida siiski teeb, on päris omapärane. Harjumatu enamasti, kui räägime nüüdisaegsest vene kirjandusest, siis ootamatult suuri kirjanduslikke eksperimente. Tihti on tegu tekstivormide konstrueerimise ja lammutamisega ja sisulises mõttes on paljud nüüdisvene kirjandusteosed omajagu skandaalsed. Siiski on seevastu valinud ühe hoopis vastupidise tee. Tema Veenuse juus on küll ühtpidi, aga kõrgmodernistlik teos just sellises 20. sajandi alguse vaimus. Nimelt et ühe tegelase lugu libiseb sujuvalt üle teise tegelase looks tegelast, omavahelised vahekorrad ja tegevusliinid põimuvad, sulavad kokku, moodustavad uusi liine. Ja pidevalt käib üks selline kirjanduslik mäng kirjanduse sees. See on siis kõrgmodernistlikke aspekt, mida võiks võrrelda näiteks natuke James Joyce'i või miks mitte Mälkam Lauriga. Aga selle kõige kõrval on selles 470 kaheksaleheküljelises teoses veel omajagu ruumi muude asjade jaoks ka. Nimelt tegeleb Mihhail siiski usinalt vene kirjandusklassika tsiteerimise ja mitte ainult tsiteerimise, vaid veel ühe sellise väga põneva mänguga. Et nii-öelda mängib siis mängu, et mis oleks juhtunud, kui areng, mida esindasid Tšehhovi puunin, oleks kestnud tänase päeva taevani. Milliseks oleks kujunenud vene kirjandus teistsugustes rahuliku mõttes ja väiksemate katkestuste tingimustes? Noh, muidugi ei tea seda, keegi ei tea, kas riskin ja seetõttu ei mängida seda mänguga liiga tõsiselt. Veenuse juus ei nõua tegelikult lugejalt mitte mingisuguseid kirjandusloolisi või ajaloolisi eelteadmisi. Nimelt on see raamat lihtsalt kirjutatud niivõrd nobedalt ja niivõrd põnevalt. Ta ei esita lugejale õigupoolest mitte ühtegi nõudmist. Võib isegi öelda, et see raamat mitte ei kutsu lugema, vaid ta lihtsalt hoiab lugejat lugemas. Seda teeb nii teose stiil, kus intensiivne ja selline omajagu absurdimaiguline dialoog vaheldub siis pikemate päeviku ja kirja katketega, kui seda teeb teose sisu. Sisulises plaanis on siis Veenuse juus, raamat, mis algab tänapäeva Šveitsis. Nimelt viib kirjanikest lugeja tänapäeva Šveitsi, kus minajutustaja ja päriselt ka siiski ise on siis viimased 10 aastat elanud ja töötanud immigratsiooniteenistuse tõlgina. Nagu minajutustaja enda kohta ütleb, ei ole ta mitte tõlkvaid Drago man. Drago oli siis vanasti idamaadesse selline tõlk, diplomaat, kes oskas pärsia araabia keelt ja mõnda õhtuma keelt, siis kas Hispaania või Ladina-Itaalia või prantsuse keelt. Ja niimoodi näeb ka autor ennast ise või minajutustaja raske öeldagi, kumb on kumb, kas seal on üldse vahet temagi pärast Drago Manina töötab immigratsiooniteenistuses ja peab siis vahendama ida ja läänt. Algus on seega suhteliselt realistlik, kuid hästi ruttu pöördutakse sellelt realistlikult rajalt ära. Tegevuspaigad muutuvad algselt tänapäeva Šveitsist alanud tegevuses toimuvad siis sööstud Nõukogude ja kodusõjaaegsele Venemaale samuti Vana-Kreekasse pärsiasse ja vahepeal ka tänapäeva Ida-Euroopasse. Nagu öeldud, tekst voogab, üks kujund läheb üle. Teiseks. Vestlusest immigratsiooniametniku ja asüülitaotleja vahel saab plaatanlik filosoofiline dialoog. See muutub omakorda muinasjutulise sümbol tekstiks, kus võimatu on öelda, mis on tähendus ja mis on tähistaja piirid loksuvad ja pidevalt toimub üks selline ära vahetamis mäng. See kõik kõlab tõesti väga kõrgmodernistlikult, aga aga see on üks hästi nauditav mäng, sest et võib-olla trikk ongi selles, et ei tohi ise liiga palju kaasa mõelda, ei tohi kogu aeg mõelda, et millest jutt käib ja kes on need, kes mis on, mis, kuhu see jutt viima peab. Kui lasta ennast lihtsalt kaasa vedada, siis on see üks väga lõbus ja vaimukas mäng. Ja teose peamised liinid paistavadki olevat just nimelt paistavad sealt, ega siiski nendest lõpuni ei reeda? Paistavad olevat siis mina jutustest tõlgi liin, kes siis elab oma elu ja saadab vahepeal selliseid fantaasiamaigulisi kirju oma pojale, kes elab siis kirjaniku, lahutatud naise ja tolle uue mehega koos. Ja siis teine suur liin räägib isa Bellast kuulsast Veneromansside mustlaslaulude lauljast. Tema prototüüp on see ajalooline isik lauljanna Isabella Jurjeba ja tema silme läbi ja tema elu kaudu räägitakse siis ära vene tsaaririigi hukk ning 20.-te ja 30.-te aastate kultuurielu Venemaal ja Lääne-Euroo koopas. Kuid seegi ei ole päris vaba unenäolisust ja fantaasiast. Üleüldse on näha, et siiski neile pakuvad rohkem huvilood ja tunded kui tegelased ja tegevused. Või nagu ühes kohas öeldakse. Tsiteerin. Lugu on käsi ja teie olete labakinnas. Lood vahetavad teid nagu labakindaid, saage aru, lood on elusolendid. Võib-olla see ongi parim võti žeskini Veenuse juukse juurde. Sest et siiski on, tõesti ei eksi, tema lood on erakordselt elavad ja nad hoiavad lugejat lugemas. Ja need lood tõepoolest ei kirjuta ette, mida lugeja peaks enne lugema hakkamist teadma, mille vastu ta peaks huvi tundma või millised meeleolud teda paeluvad, sest need lood lihtsalt ise hoiavad lugejat lugemas. Ja kes siiski nii vastu rohkem huvi tunneb, siis laupäeval, kaheksandal mail kell 15 esineb Michalil, riskin Tallinna kirjandusfestivalil head Read siis kirjandustelgis. Seniks aga head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.