Aastal 1585 pidas lugupeetud senjoor Morossimi kõne Veneetsia tootšide palee suures senati saalis tugevate kuldornamentidega maalingutega kaunistatud lae all ja tal oli muuhulgas öelda enam-vähem järgmist. Inimesed kõigist klassidest lõbustavad end sellega, et istuvad nii siseruumides kui tänavatel ovat kõrvetavalt kuuma musta vedelikku, mis valmistatud KV nime kandvate seemnetest. Nad ütlevad, et see vedelik võtab inimesel une ära. See väike iidsetes ürikutes säilinud katkend seenior marasseini kõnest jätab otsa lahti, kus siis kõigist klassidest inimesed end kohvi joomisega juba 1500 185. aastal lõbustasid. No näiteks Veneetsia vaenulikus Türgis teab tark raamat. Veneetsias kuuldi sellest kombest senjoor Morasiini suust tõenäoliselt esmakordselt kuid kohvi joomisega 10 levis siiagi ja esimene kohvik või midagi samalaadset avas uksed Püha Markuse seljakul 1683. Sajandi lõpuks olnud neid linnas juba ligi paarsada ja küllap külastasid neid vana ja väärika Modženiigo aadliperekonnaliikmed. See perekond oli sajandite jooksul Veneetsele annetanud väejuhte õpetlasi, diplomaatia, riigimehi, kirikumehi ja tervelt seitse Tootsi. Mõtlesin liiga perekonnale kuulus Veneetsia kulda aegadel vähemalt neli paleed, neeli, uhked Palazzot. Uurigem seekord pisut üht neist, kus saab näha ka kunagiste linnaelanike fantaasiarikkaid. Kost müüme selles toomas manni sõnade kohaselt kõige ebamaisemas linnas Veneetsias. Ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Õhk kuni lennuki rattad Marco Poola lennuvälja maandumisrada puudutavad maa mõnesaja meetri jagu kõndimist ja vesi. Saabub kohale mitukümmend inimest mahutav veebuss. Ja kiirustab mööda lagedat vee välja minema. Pile ja lage veeväli Veneetsia laguun. Veebuss, mis pole päriselt selline nagu suurel kanalil ja linnalähedaste saarte vahel liikuva Boreta lisab maanteele jõudes kiirust. See nii-öelda maantee keset laguuni paistis juba lennuki aknast tohutu pikk alguses noolsirge jämedate puupostidega palistatud veetee, mida mööda kihutasid edasi-tagasi veebussid. Nii sõidad ise nende tähiste vahel. Näed, et tegemist on mitme meetri kõrguste ülalt, kolme või neljakaupa kokku köidetud jämedate puupostidega, mis kindlate vahedega laguuni liikumise tee piiravad kaks v bussi mahuvad teineteisest vabalt mööda, aga samal teel liigub ka väiksemaid kärmeid taksopaate, mis bussidest mööda kihutavad ning uljaid kaari tehes veepinna lainetama panevad kõik täpselt nii nagu kuivamaa maanteel. Väga suur ja lai tundub olevat siniroheline Veneetsia laguun. Aga juba paistab Saari väikestest rohtunud kõrgendikest suuremateni, mis kannavad maju ja kirikuid, kuulus klaasimeistrite armurana veebussipeatus. Selle vastas Veneetsia kalmistu saar, Sammik keele Liidos peatume korraks. Ei uskunudki, et teekond põhise tere tähtsaimas peatusse. San Marcos, seni Picon teekond Napoleoni sõnade järgi Euroopa kaunemasse külalistetuppa Püha Markuse väljakule Veneetsia südamesse. Omaiiljases räägib Haameras, kuidas praeguste Veneetslast iidsed esivanemad roniast Bryaamasesse tulid neid kutsutud Veneetideks ja jäljed nende tsivilisatsioonist ulatuvad 1000 aasta taha enne Kristust tohutu 550 ruutkilomeetri suurune Veneetsia laguun tekkinud aga juba jää ja lõpul üleujutustest, mille põhjuseks Alpidest jaapaniinidesta voolanud veemassid, sest lumi seal üleval ju sulas. Küllap vuristas veevool madalat mandrit ja sel kombel tekkis lugematult Saari kirjutatud õnnet Veneetsia teatud 118-le Saarele. Mõnede andmete põhjal olnud neid rohkemgi, millest paljud aegade jooksul vee alla on jäänud. Neljandal aastasajal tulid mehed laguuniäärsetest asulatest õige tihti laguuni saartele et siit soola võlavaruda. Saartele tekkis aja jooksul juba ka väikese asulaid, kus elasid kalurid ja soolatootjad. Need asulad kasvasid vähehaaval ja pidid olema lõputute üllatusretkede tunnistajateks. Idagoodid langobardide ja kaheksandal sajandil alistasid frangid kogu Põhja- ja Kesk-Itaalia. Sellest väsinud laguuni elanikud põgenesid haaval oma paatidelt laguuni kaugematele saartele. Ta oli ju suuremaid ja väiksemaid, kokku üle 100 ja neid saari, millele aastal 811 Veneetsia linn iidsete ürikute järgi ametlikult tekkis. Eraldavat May saastama kolm kilomeetrit või rohkemgi laguuni rohekassinist, vett. Võib vist küll öelda, et vesi valitses Veneetsiat noil ammustel aegadel hoopis kõvema käega, kui kohalikud tootsid ja valitseb tänase päevani. See linn pole ehitatud vee peale, ta on ehitatud vete pikkades sajandite jooksul meisterlikult ja targalt otseljakutele, mis ajapikku Saardeks kasvasid või väikestele liiva küngastele, mis otsapidi veepinnale olid jäänud. Lavale liiva sisse laguuni põhja rammiti, suured ja tugevad lehisest või tammepuust vaiad. Need moodustasid kõval savisel aluspõhjal otsekui laguuni ebakindla põrandaaluse, millele kinnitati parvekujulised horisonte reaalsetest palkidest platvormid. Selline omamoodi puupõrand kindlustatud, eriti veel suurte kivirahnudega, et oleks olemas tugev põhi, tellistele ja Märdile keeruline meeletu töö ehitada linn vette. Ja milline uskumatu imeliste kirikute võrratute, ballatsade, kanalite ja sildade linn. On teada, et ainuüksi Püha Markuse väljaku ja kiriku vastas teispool sinirohelist suurt kanalit seisva Santa Maria della saluute basiilika aluse kindlustamiseks läks vaja ja üks miljon 106657 vägevat puuvaia laguunis ega saartel ei kasvanud ju jämedate tüvedega lehiseid ja tammesid mida nii selle basiilika kui kõigi teiste ehituste aluspõhjaks vete tuli rammida. Kõik tuli mandrilt kohale tuua teinekord üpris kaugelt, isegi Balkanilt. Fassaadide katmiseks ja kaunistamiseks vajalik marmor toodi kas Kreekast või Paadvast valget tugevat marmori taolist. Istria lubjakivi, mis soolases laguuni vees hästi vastu pidas, kasutati Silde, Depalatsude kirikute ja kellad tornide rajamisel. Ainult tellised, mis näiteks hiigelsuurele, fraari kirikule ja teistele gooti ehitistele võluva roostepunase tooni annavad, olid valmistatud kohalikust savist siinsamas Veneetsias. Veneetsia õitsengu ja rikkuse kõrgaegadel 15. 16. sajandil kui Veneetsia vabariigi kaubalaevad seilasid kõikjal Vahemerel ja kaugemalgi kui vabariigipiirid maismaal ulatusid juba üle paaduavičendsa ja isegi Verona kui kunst ja arhitektuur, muusika ja teater kõigis oma värvides särama. Õnnelikul Serenissima ajastul rajati hulganisti uusi paleesid ning kirikuid, jäidet ümber ka vanu. Suur enamus neist on siiani alles, otsekui oleksid ammused Veneetslased omalaguuniga mingi eriskummalise lepingu sõlminud. Selles linnas tuleb õnnelikult elada, mitte sellepärast muretseda. Ometi linna ebakindluse meenutajad olid iga päev otse Need laste silme ees. Tuli jälgida palatsude ja kellatornide kaldenurki ning seda, kui kõrgele tõusis vesi linnatänavatel, väljakutel ja kanalites. Üleujutuste aegadel. Vees tõusevad pilved, vihmad jõudud, mis kaovad taas ja Veneetsia on 1000 nägu, nagu veel, milles ta kerkib. Tuulehoog käib üle suure kannu saali ja selle pinnale tekib hetkega miljon tillukest verelevat peeglit. Õhulises päikesepaistelisem reisi särav ja pidulik, vihmasajus hall, nii melanhoolne, muutuv valgus ning õhuvärelust elavdavad pehmendavad palee fassaadide õrna kivi, pitsi ornament, rõdude ja kaarte kontuure jäädagi imetlema, kuigi oleks juba aeg leida kõige ihkanali väärsete palatsude seast üks Palazzahmatšeniga mis ei olegi nii lihtne, kuigi tegelikult on, aga mitte igaühe jaoks, sest tuleb sõita gondli bussiga üle suure kanali. Gondli bussid on suured templeid, mis rahvast üle kanali toimetavad. Umbes nagu omaaegne Viljandi paadimees. Sõit väikese muinasjutulise süsimustaks lakitud gondliga, mida ehivad kuld, ornamendid ja lilled ning milles on pehmets ametiga kaetud istmed. Selline sõit peaks olema romantiline ja maru kallis. Sõitkond lõbussis, mis oma paarkümmend inimest mahutab ja siin mõne minutiga üle kanali viib, ei maksa suurt midagi, kuid suureskonglist tuleb püsti seista või ime kitsale tere pingil istuda, kui ruumi on kõikuv ja loksu. Õnneks lühike kui eid, unustamatu kogemus viivse, otse vastaskaldal seisva kõrge hoone juurde, mille fassaadi kaunikujuliste hõredate sammastetagust varjavad rohelised ja punased palakad. Siinse kunagise uhke Palazzo iidsete võlvide all tegutseb nüüd Veneetsiaga ladurg. See on täiesti kalaturg, helid tulid kaasa, lõhnad jäid Veneetsiasse. Niisiis paratsa matšiniga. Käin laste lõbutsesid nad igal aastal karnevalidel. Need rikkad Veneetsia patriitsid, massiliigad, peod, etendused, banketi ja maskid maski, mitte ainult kuulsa Veneetsiaga erineval ajal maskidega käidud siin hammustel lummavatel aegadel peaaegu alati. Sest kui sul on pikk ja lai must keep, must laiade äärtega kübar ja kogu nägu kattev mask, siis ei tunne sind keegi ära selles kokkusurutud kitsaste tänavate, üle kitsaste kanalite viivate poolkaarekujuliste Sillakeste keerulises rägastikus. Keegi ei tunne sind ära, kui sul ka mustad teod meeles võiksid mõlkuda või mõned süütumad. Naljad, mida maski varjus tore on korda saata. See, mis praegu kõlab, on karnevali laul üks paljudest. Veneetsia väärika ja kuulsemadženiigode aadliperekonna ajaloos ei ole mustadest tegudest juttu küll nimetatud kõik seitse Tootsi, kes sellest perekonnast pärit nagu juhte, õpetlasi, riigimehi, diplomaate ning kõrgeid kirikutegelasi. Alates tomaalsemadženiigost, kes elas 1343 kuni 1423 juhtis ristisõja laevastikumisnikop, koolise vallutas, valiti 1414 Tootsiks ning laiendas suuresti Veneetsia ülemvõimu mandrialadel. Voodil tehtud läkituses ülistanud Tommaso õitsvat Veneetsia riiki ja hoiatanud oma järglasi igasuguste sõjaliste ettevõtmiste eest. Järglased tihti samuti emotšeniigod, jätkasid ometi vihaseid lahinguid Türgiga. Meile entsüklopeediates pakutav, mõtlesin iga perekonna lugu, algabki tom asuga, edasi tuleb läbi aastasadade pikas reas tootše ja teisi väärikaid tegelasi ning viimasena nimetatud vanni mõõtšiniga paavst Klementiinius, 12 kümnendas saadik, 18. sajandil siis 500 sajandi jooksul mängis, mõtlesin liigade aadlisuguvõsa väärikat rolli Veneetsia ajaloos. Muidugi ehitasid nad selle aja jooksul endale ka hulga uhke ja iidse suguvõsa väärilisi paleesid. Nelimationiga paleed on alles veel praeguses Veneetsias kolmneistikas suure kanali ääres. Vivaldi, keda venelased omaks peavad, helilooja elas ja tegutses peaasjalikult ja Veneetsias. Tema aeg oli 1678 kuni 1741. Motsioniga paleed on pärit vähemalt sajandi võrra varasemast ajast, kui mitte rohkemgi. Jäärsete paleede fassaadid uhkeldavad oma keeruliste gootika paaristutega. Veneetsia Palazzode uhkelt raamistatud, kaaristud ja keskne sisehoov on kaunilt dekoratiivsed ja aitavad hoonet tulikuumadel suve päevadel õhutada. Mõtlesin liiga palede head fassaadid laskuvad kanalisse. Ustest viivad trepiastmed otse kanalisse uste ees andriibuliste postide read, nende külge kinnitatakse kondlid või paadid. Ja muidugi on paleedel olemas ka teine tänava poolne sissepääs. Häda tehes neist valedest kirjutas 19. sajandil oma luulet lord naeron. Ühes peatus hoopis varasemal ajal Jordaania pruuna praegu hotellina tegutsev Palazz andvate tänapäevalgi aimu sellest, kuidas Veneetsia tootsid siin omalajal elasid. Millegipärast arvan, et väga õrna aimu, sest praegune luksushotell erineb kindlasti suuresti 16. sajandi ehtsast Veneetsia palatsast mida ei saa öelda sansta ehmatšiniga palee kohta. Sans ta emotsioniga palee ei seisa otse suure kanali ääres, vaid kanalil väärsele, väikesele väljakule avanevas sans Tae kiriku taga. Tal ei ole nii vapustavat gooti kaarestikuga Kivibitsilist fassaadi kui teistel motsioniga paleedel. Kunagi võib-olla oli, kuid on teada, et seitsmeteistkümnendal sajandil ehitati vana gooti stiilis palee põhjal kult ümber siis kui siia asus elama Modženiigo perekonna sans ta Eharu hoonel on nüüd päris tagasihoidlik nelinurksete akendega fassaad raad, mille kõrgemaid korruseid ehivad rõdu palustraadid. Suur lihtne uks poolsammaste vahel viib kitsalt kiviselt tänavalt otse majja. Teise ole fassaad avaneb veelgi kitsamale tänavaserval selle väikese kanali ääres. Lihtsa fassaadi taga on ameti aristokraatlik ja uhke Veneetsia üliku palee. Veneetsia Palazzade esimese korruse fuajeed või hallid ulatuvadki tihti v väärsest uksest tänava äärseni liiga Modženiga palees. Nõges hämaravõitu hallis on suuri marmor, püste ühes seinas, kamin, väikestest õhukeste raamidega, ümmargusest klaasidest aknad ning palk. Lagi, mille sugulasi võib näha kasvõi Tallinna keskaegsetes majades. Hallis on seal lagi, suhteliselt tagasihoidlik palad, sa teistest suurematest ruumides kaunistavad laepalke säravad värvilised ornamendid. Lai trepp viib üles esinduskorrusele. Veneetsia Palazzades kutsutakse seda peana naabile. Milliseid pidusid siin küll karnevali ajal võidi pidada? Kõikjal tantsivad maskid, fantastilised rõivad, blokaad, samet, siid, kuldpärleid, kalliskivid üks lõputu sära ja melu. Palazza, Diana naabiles. See on jälle ehtne vana karnevali laul aga järgnevat loen Johnberenti Veneetsia raamatust langevate inglite linn, nagu igaüks teab, On Piano Novile igas palees kõige suurejoonelisem korrus. Sellel on kõige kõrgemad laed, kõige kõrgemad aknad ja uhkemad rõdud. Rus, mille sisse sajandite jooksul on pandud raha niisuguste kohustuslike asjade tarvis nagu freskodega kaetud laed, seinakõrgused, maalid, hiigelsuured lühtrid, stock plastika, uste kohal, maalide ümber, lage kaunistamas. Mõnede meelest pole, annan Aabile mitte lihtsalt palee kõige väärtuslikum korrus vaid piano. Nombile ongi palee. Matsioniga paleepeana naabile pole ehk nii uhke nagu just kirjeldatud korrus kuid ruumid on kõrged jääma. Eeessteetlikud selle vastuvõtuhalli portee kah seintel on, mõtlesin igasuguvõsa auväärsete liikmete portreed. Ruumis on kaks uhket marmorkaminat ning maalitud palk, laest ripub alla suuri, heledaid otsekui värvilistest säravatest õitest põimitud morano klaasist kroonlühtrid. Edasi väiksemad vastuvõturuumid, suur söögisaal stucco unistused, raamivad fresko Sid kõrgetel lagedel. Seintel perekonnaportreed Veneetsia vaateid ja ballistseenid vägevates kullatud raamides. Morano klaasist lühtrid. Ajalooline mööbel ilmselt küll erinevatest ajastutest, kas või too tõenäoliselt väga hinnalisest punakaspruunist puust hästi kõrgete nikerdatud otstega voodi, aristokraatlikus, magamistoas. Voodi otsi kaunistavad vägevad tuhm kuldsed ornamendid. Seinu katab eesmustriline siid, otsioniga perekonna hiilgus, kuid mis veel põnevam Veneetsia kõrgaadli ajalooliste kostüümide hiilgus kõrgetes klaaskappides. Ikka nii huvitav, kuidas inimesed ammustel sajanditel välja nägid ja riides käisid. 15. sajandi Veneetsias oli aadli isegi valitsus. Tootsi rõivastus kindlate reeglitega täpselt paika pandud. Tootsil oli lubatud kanda vaid nelja värvi valget kuldset karmiinpunast ja sarla punast realiks igat sorti sametit, Tsiidid ja mastid. Ameti tunnuseks oli aga Korna müts, mille ümar tipp samal ajal tahapoole kaardus, mis oli tõenäoliselt tuletatud varasemate sajandite kapuutsides. Carno all oli kombeks ka alusmütsi kanda. Kõike Loen rõivaste põhjalikust illustreeritud ajaloost, mida kanti millal kanti ja raamat on täiesti põhjalikult illustreeritud. Viieteistkümnenda sajandi põlvitav tootš pildil kannab tseremoonia reaalset raudrüüd. Turviseid katavad käsi ja jalgu ning lühike rõngassärk. Kuigi Tootsiks valitud väärikad ülikud olid sõdimise east tavaliselt ammu väljas. Teine Ma mõtlesin siinsamas kõrval annusutavam oma lahedas laiade varrukatega mantlis. Tootsi abiline kannab pikka karmiin või sarlak punast rüüd, nagu Veneetsia senati liikmetele pidulikeks sündmusteks ette oli nähtud. Mütsi tipp on nede poole tõmmatud ja Tootsi pasunapuhuja esineb kõige ehtsamates sukkpükstes ning lühikeses vöötatud vammuses. 15. sajand. Pärast rõivaste näiteid mõtlesin liigo palee väljapanekute hulgas siiski ei leidu. Nendest jutustavad aga näiteks maalid püha Markuse basiilika ja Tootside palee seintel. Oma parimatel aegadel olid Veneetsia, aadlikud ja kaupmehed nii jõukad, et Veneetsias võeti vastu isegi rõivastuse liigset luksust piiravad seadused, millest tõenäoliselt suurt abi ei olnud 15. sajandi lõpurõivastuses. Jutustavate blondid, pikkade juustega Veneetsia noorukid Karpadcio maalil Püha Risti reliikvia imehärrad seisavad seljaga vaataja poole lasevad imetleda oma liibuvaid sukkpükse, mis tänavaid Tõnni ulatuvatele vammustele hästi nähtavaks jäävad. On arvatud, et need võisid olla mõne Veneetsia sukaseltsi liikmed, kes rahvale meelelahutusi korraldasid. Nende sukkpüksid võisid hoopis uhked olla. Üks valge triibuline, teine mustriline ja muster tähistas kindlat sukka seltsi. Rõivastuse juurde kuulusid eriti hakkamatel härrastel vööga kokku tõmmatud või lähedalt langevad pikad ja laiad voltidena maani ulatuvad kuued. Aga daamid, Veneetsia oli mandrist ära lõigatud riik, mistõttu ka siinsed rõivamoed ei sarnanenud päriselt teiste Euroopa riikide omadega. Viieteistkümnenda sajandi lõpul kandsid Veneetsia naised kõrge vöökoha ja avara kaelusega rõivaid, mis erinesid suuresti mujal Itaalias kantavatest. Pikad lopsakad seelikud ja mitu erinevat liiki varrukaid, laiad ja voogavad nagu tootši, rüüdel pikad ja liibuvad ning lõhikute ja sisselõigetega varrukad. Lõhikutest sai alussärgi varrukaid Lelle tõmmata. Pealiskleidi all kanti Veldamastist võib rokaadist seelikut ütlemata keeruline ja mitmekihiline rõivastus. Kuid 15. sajandi naised, kelle moodsaim juuste värv oli blond, võisid end kogu selle suure rõivakuhila all velge õnnelikeks pidada. Üks motsioniga palee klaascappidest on sisustatud aadlidaami rõivastusruumina väike peegliga lauake, mille kõrval stiililt sobiv tool. Laual on lumivalge pitsilised tikandiga patist, rätik, juukseharju ja veel üht-teist. Koolile on aga heidetud kohutav rõivamonstrum, korsett kolmnurkselt allapoole suunatud veekoht, nii peenike, et sellest võiks kahe peoga ümbert kinni haarata. Jube vaadatagi. Aga just sinnapoole Veneetsia rõivamaad järgnevatel sajanditel liikus. Veneetsia oli uhke ja rikas riik 16. sajandil. Nii rikas ilmselt, et seaduseloojad Pirita raamidelega rõivastuse osas ettekirjutusi tegema keelatud, siis ära liiga laiad varrukad, liiga pikk slepp ja liiga kallid kangad. Kas keeldudest ka kinni peeti, selle kohta andmeid ei ole. Arvamusi küll. No ega ei peetud rikkust ei maksa ometi häbeneda. Pealegi võisid moed seaduste kehtima hakkamise ajaks juba muutunud olla. Mõned seadused olnud spetsiaal vaheliselt Veneetsia kurtisaan idele kehtestatud viimaseid tuleb välja, oli noil ammustel aegadel Veneetsias üpris palju rõbeczyrardi raamatust vaporeta 13. Võib teada saada, et Veneetsia vaesunud aadliperede kaardil oli töötamine keelatud seisus lihtsalt ei lubanud seda seisus, lubas nendel piigadele abielluda või siis ennast tänaval müüa, et hinge sees hoida. Niisiis olid jaanid prostituudid täiesti ametlikku ametit pidavad naised ja on teada, et aastal 1543 keelati neil kanda siidrõivaid pärleid ja muid väärisehteid. Muidu rõivastuksid nad nii hästi, et koordi saanideks võiks pidada ka korraliku aadlidaam ja keskklassi naisi. Raamatus, mida kanti, millal kanti on joonis seitsmeteistkümnenda sajandi alguse Veneetsia kurtis Anist ja üpris tavatu kaksikjoonis. Ühel pildil on umbes veerand kurdizani pikast seelikust eemaldatud, et näidata, milliseid imepäraseid põlvini ulatuvaid puhvpükse too poolel madaam, kandis tehniliseid vähemalt paarikümne diameetri kõrguse platvormtallaga kingi mis pidid naise küll tohutu pikaks muutma. Siin tuleb taas äpiroveczyrardi oma raamatuga ahvad Pareto 13. Püsti tõustes kõrgus Katerina minu kohal ja pidi kummardama, et mu laupa suudelda. Tal olid jalas pleekinud roosades amet, realsetega viltutallatud röögatut, platvormkingad, pentsikud, pillad olid alt ümarad ja lainelise äärega, ülalt peenikesed nagu lill, Pille vares, jättes mulje otsekui kõnniks Katerina tagurpidi hiigelkarigacardel. Kas sulle meeldivad need kingad, nõudis ta. Need on väga suured, kust sa need said? Need on kopiinid, seletas ta Veneetsia kingad. Leidsin nad isa kodus Taksu tolmu. Alt puhastasin ära ja panin sinu auks jalga. Kunagi kandsid kõik naised Veneetsias sääraseid ainult palju, palju suuremaid, 30 40 dimeetri kõrgusi. Naised said nendega tänaval käia ainult siis, kui kaks teenrit neil kõndida aitasid. Mis mõte sel oli, küsisin mina. Katerina muigas. Moe mõte on ikka naiste kontrollimine. Kopiinidega naine kuigi kaugele ei kõnni, ta ei jaksa armukese juurde minna. Moemõõte ei pea vaadates mõtlesin liiga palju ajalooliste kostüümide väljapanekule esitletud hirmuäratavat korsetti ja imepeene pihaga, sellist siit blokaadist ja sametist kleite, raskeid mitmekihilisi Kaharaid seelikuid, mis umbes sajandi pärast kandja jaoks kindlasti erakordselt ebameeldivaks krinoliiniks kasvasid kõrgeid soenguid, heegeldatud pitskraesid, raskeid ehteid ja nii edasi. Ei tea, võib-olla tõesti oli sajanditel moemõtte naiste kontrollimine enamgi veel nende elu keeruliseks ja ebamugavaks tegemine kõiki ilu ja uhkuse nimel, nii et aitäh, Coco Chanel, et tulid ja oma suguõed piinavast korsetist vabastasid. Väga õpetlik oli käik palatsamationi kasse kadunud maailma. Sa võisid täiude Veneetsia õitseaegade hiilgust ja jõukust kujutleda karnevali tantse väikestel väljakutel, kondlite paatide, uhkeid paraade suurel kanalil, kui kõigi peale läätsede akendest olid välja riputatud rikkalikud kuldtikanditega kangad. Novile saalide kroonlühtrit säras, tantsisid maskeeritud Krinaliinides kaunitarid oma elegantset maskeeritud kavaleridega. Veneetsia tundub minevikku kuuluvat. Aga nyyd juba nukrusega segatud ilu on Veneetsia minevikust tänapäeva toonud nad vähem või rohkem murenevad paleed, kuldne tund igal õhtul kella kuuest seitsmeni. Luurandooro loojangutund, lahkuv valguskanaleid fantastiliselt sügav roosaks värvib ja kogu linnaigatsuse karvaliseks turistide lemmikpaikadest Püha Markuse väljakust, katedraal realisteri, Alto sillast suure kanali äärsete balleede diaatridegaratsioonilistest fassaadidest põlevkivi väga kaugele minna, et leida kitsaid kehvavõitu tänavaid seisva veega kanaleid, millesse laskuvad kõrgete hoonete katkised murenenud krohviga seinad. Siin võid tõelisse labürinti sattuda neil 118-l oma ettesaarel mida ühendavad kitsad kaarjad. Sillad kulgevad risti-rästi üle 1000 seisva veega. Kanali. Paljudel tänavatel polegi nime, need on otsekui lühikesed kitsad käigud mis ometi kusagile viivad veelgi sügavamasse labürint. Kuid siis äkki ootamatult leiad sildi halva barreta või Alsan Markovi all realto hoole. Ja oled päästetud. Kui kummaline linn. Raamatus Väpareta 13, kirjutab Robert Shirardi enamiku Veneetsia hoonet, alusvaiad on täiesti pehkinud. See on kahju, mida palja silmaga ei näe. Tõusud söövad mitu korda aastas linnatänavaid ja väljakuid. Keemiline reostus ja lagunevaid, alusmüüre, tampi, mootorpaatide kiiluvesi avaldavad üheskoos mahukutavat mõju. Aga ometigi selgub linn raskusjõu füüsikaseaduste ja aja kiuste endiselt laguuni vete kohal nagu hoiaksite taevased kuldketid, seda üleval. Ja ameti on Veneetsia kombel ikka Veneetsia. Miljonite turistide, kokakoola, seljakotirändurite ja muude viimaste aastakümnete hävituste rüüstamiste kiuste on see linn ikka iseendaks suutnud jääda nagu hoiaksid taevased kuldketid seda üleval.