Lembelaulud Pariisile just kuulda oli 21.-st sajandist. See oli 20. sajandi lõpp. Ja 20. sajandi algus 1927, mis pinget aga veel sajandi jagu varem kirjutati Pariisi kohta niimoodi. Pariis on tõeline ookean. Visake siia lood, kunagi ei ulatuse põhjani. Rännake ta risti ja rästi läbi. Kirjeldage teda kui hoolikalt, ega rändate ja kirjeldate, kuivõrd arvurikad ning innukad selle mereuurijad ka on. Ikka leidub siin neitsilikke kohti, tundmatuid mülkaid, lilli, pärleid, ebardeid, alati midagi, mis kirjanduslikele tuukritele silmapaari vahele on jäänud. Anoredevalzac isa Corio ilmunud 1835. Terve sajand ja veel kolmveerand on mööda läinud väga Pariis on ikka ookean, kus lood kunagi põhjani ei ulatu. Balzaci aegadest on ta muidugi kõvasti muutunud. Balzaci raamatute lugejad on ka vist koos ajaga muutunud. Kindlasti on neid, kellel tänapäeval ei ole aega ega jõudu süveneda kirjaniku maailma 19. sajandi esimese poole Pariisi ellu tema hiigelmõõtmetes elutöös inimlikum, näed ja tollased inimesed elasid, mõtlesid, rääkisid ja käitusid veidi teisiti kui praegused. Nad hindasid ka teistsuguseid väärtusi, välja arvatud üks raha. Aga Balzaci tegelased pidasid tarku, nelja kuni kuue leheküljelisi monolooge ja meister ise sai hakkama kas või mõne suure nikerdatud puuukse ja selle ajaloo kirjeldamisega ligi 10-l leheküljel. Tema sõnadega maalitud pildid tulevad su silme ette kogu oma detailide rikkuses, kui sa lugedes vastu pead. Mõnikord võiks ehk pidada, sest vasak on inimhingedeuurija ja klassik, kes on kümneid teisigi klassikuid mõjutanud tänasele lugejale avata uue õieti küll vana maailma ja tema paljudest elupaikadest on tänaseni alles vaid üks Balzaci maja Pariisis passis ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Ooperiväljakud millesti Montaanla olnud on, polnud Balzaci aegade Pariisis veel olemas. Arhitekt Garnier hakkas oma suursuguse operaa plaane tegema alles 1861. Pariisi kesklingi oli kitsaste tänavatega armetu, sest Parun Hausman jõudis oma suurejoonelised plaanid muuta Pariis laiade avenüüde ja imepäraste parkide linnaks teoks teha alles siis, kui onoreedebalzac oli siit ilmast lahkunud. Muidugi polnud Balzaci aegadel veel ka pikk ja lai puudega palistatud suuri Volvareid. Milleni siis õieti oli see Pariis, kuhu pealsakama inimliku komöödiategelased seiklema saatest. See Pariis elas keerulisi aegu Balzaci sünniaastal 1799 10 aastat pärast suurt prantsuse revolutsiooni oli riigi revolutsioonijärgne valitsus nii ebakindel, et prantsuse Armee silmapaistvaim kindral Napoleon Bonaparte võttis võimu enda kätte nimetas end riigi esimeseks konsuliks ning asus elama tül Riilossi juba mais 1804 krooni saua Napoleon ennast Prantsusmaa keisriks ning otsustas Pariisist maailmaga kauneima linna teha. Oma sõjaretkedelt oli ta ju piisavalt uhke ja väärtusliku saagiga tagasi tulnud. Pärast suurt võitu austerlitsejad aastal 1805 lubanud Napoleon oma sõjameestele te saate Pariisi sammude läbi triumfikaare. Kuid vägevat kaart praegusel šalda kooli väljakul ei jõutud õigeks ajaks valmis. Niisiis ehitati üles ka tere täismõõdus koopia. Napoleoni pärandiks oli ka teine võidugar karusselli kaar Lowry ees mille tipu võidukas kindral Veneetsiast röövitud Püha Markuse katedraal Taali kaunistanud pronkshobused laskis paigutada. Pärast Vodellud 1815 tuli originaalhobused siiski Veneetsele tagasi anda. Vaadellu lõpetas Napoleoni võitude saaga Austria, vene ja preisi väed jõudsid Pariisi. 1830 tuli Pariisis kuus revolutsioon, kuid linn elas oma maaelu kõigi oma ajalooliste kirikute kõrgklassi balleede vaestekvartalite keskel. Ning 1842 avati Pariisis esimene raudteeliin Toredat ossava veduri ja kahe peenelt kaunistatud vaguniga. Seda siis 19. sajandi esimese poole Pariisist, kuhu onoredeval okei perekond aastal 1814 elama asus. 1814 oli onoree 15 aastat vana tema haua, kuid puruvaene ise. Ta oli Lõuna-Prantsusmaalt Pariisi tulnud, et end nii-öelda üles töötada, millega ta ka hakkama sai. Temast sai kuninga nõukogu sekretär ja vabamüürlane oma nime Bernard François Balzzaa asendas ta vana aadliperekonnanimega Balzac ja lisas ilma igasuguse seadusliku aluseta aristokraat vaatlikult kõlava liite. Pärast suure prantsuse revolutsiooni terrori all täid 1793 kuni 94 saadeti anore isa tuuri linn, kus ta pidi sõjavarustuse laiali saatma, mis korraldama. Balzaci ema oli pärit Pariisi rikaste pudukaupmeeste dünastiast ja küllap oli tema rikkusel selle abielu sõlmimisel kõige olulisem tähtsus. Piiga oli abielludes 18 ja mees 50. Mees oli oma pruudi perele aga tähtsaid teeneid osutada, nii et liit sõlmiti. Vaevalt et seal suurest armastusest juttu sai olla. Anoree tuli ilmale 20. mail 1799. Talle anti nimi Amjääni pühanoree järgi, kes oli pühakuks kuulutatud neli päeva enne poisi sündi. Perekonda õnnistati veel kolme tütre ja ühe pojaga. Kaheksa aastane anoree saadeti seitsmeks aastaks wandomis asuvasse humanitaarkooli. Tema isa, kes ränga tööga päris kõrgele oli jõudnud, arvas ilmselt, et poeg peab samuti ise hakkama saama ning saatis poisile üpris vähe elamisraha, mis ta rikkamate kaasõpilaste naerualuseks tegi. Võrrele anorele kooli ranged reeglid ei sobinud ja nii pidi ta õige tihti kooli karistuspaigas niinimetatud alkowis omaette olema. Selles üksildases kongis omapead olles saiaga nooruk läbi lugeda iga raamatu, mis talle kätte juhtus. Nii et kui noore Balzaci vaim sai wandoomi koolis piisavalt toitu, siis sama ei saa öelda tema keha kohta. Ta oli väga sageli haige ja lõpuks pidi kooli direktor vanematele sõna saatma, et nende poeg on mingis koomada taolises olekus. Anare toodi koju juba siis sõnu seada oskav nooruk nimetanud oma seisundit intellektuaalseks ummistuseks. Kuid kahtlemata mängis siin oma rolli kavandaami kooli Al Koov. Ja siis, 1814 kolis Balzaci perekond Pariisi. Esimesed aastad rõõmsas Pariisis olid Balzaci jaoks lausa õnnetud aastad. Sellesse aega mahtus igasuguseid koole ja koduõpetajaid ja kordi üritanud nooruk isegi enesetapuajad paranesid, kui noor Balzac 1916. aastal Sorbonnili koolis õppima asus. Sealt leidis ta enda jaoks huvitavaid professoreid, kes õpilasi mõtlema kannustasid ning köitvaid loenguid juristist isa tegi kõik, et poeg samuti õigusteadvusele pühenduks. Kuid 1819. aastal teatas 20 honorar, et tema on nüüd otsustanud kirjanikuks saada. Tema üllatuseks leidis perekond, et saabuda pealegi kirjanikuks. Elagu Pariisis Spartalikus vaimus sisustatud ärklitoas nälja piiril balansseerima taskurahaga eaka majaperenaise valvava pilgu all. Algus oli raske, nagu see tihti on vasakkirjutas varjunime all ooperi libreto, näidendi Pamplete ja lühijutte, mille kohta keegi temaaegne kriitik on öelnud. Need olid huvitavalt, fantastiliselt, peaaegu põnevalt halvad. Aga need olidki rohkemgi ja mõtteharjutused, mis viisid kirjanikku tema romaanideni ja lõpuks tema elutöö inimliku komöödia, nii. Mõte luua selline tohutu romaanisari, terve tollase ühiskonna Panorama Raamne portree tulivalzackile aastal 1832 inimlikuga meediasse mahtus kogu tema oma nime all kirjutatud looming. Sellest sai Balzaci elutöö ja suur saavutus kümneid ja kümneid kokku peaaegu sadakond lühemaid ning pikemaid romaan Laane terve riiulitäis köiteid reas. Kuid kirjanikust ja järele veel hulk uute romaanide laane, mida te alustada ei jõudnudki. Ainsasse majja Pariisis, mis tänapäeval veel suurest kirjanikust jutustada saab kalis Balzaci aastal 1840. Õigemini ta põgenes sinna, sest võlausaldajad olid tema eelmise elukohad taaskord välja nuhkinud. Majasus passiis, mis 19. sajandi keskel oli vana rohelusse uppunud küla Molonni metsa lähedal. Pariisiga liideti passi Nende 860. aastal. Passile on päris kuulus ajalugu ja ühe paiga ajaloo teevad kuulsaks ikka inimesed, kes seal elanud ja tegutsenud on. Ameerikas teatakse, et just siin elas Ameerika vabadussõja ajal oma riigi suur patrioot Benjamin Franklin, kes tegi kõik, et prantslased ameeriklaste iseseisvumisvõitlust toetaksid. Itaallased on uhked, et siin on elanud nende maailmakuulsused Giuseppe Verdi ja Josep piinast repooni. Ameerika raudteemagnaadi William vander pildil oli maja passis ja muidugi on siin elanud hulk nimekaid prantslasi, kellest kõige nimekam on honoraride Valzac. TASS-i metroojaam on üks neist Pariisi maa-aluse raudteevõrgujaamadest, mis maa peale on tõusnud. Ta seisab päris kõrgel platvormil enam-vähem keset Pariisi 100-ni, vasakul kaldal. Pikk trepp viib alla väikesele väljakule ning baaritänavat tuleb natukene otsida. Vaikne on siin vaid üksikuid inimesi, autosid kõigis Pole kaugel ja üle puulatvade paistab Eiffeli torn lõpuks pikk kitsavõitu tänav väikese pöörde ja seal ta siis on siitpoolt tänavalt vaadates ühekordne valge maja, kaunid sinirohelised, aknaraamid ja aknaluugid ning samastavad ronis sinirohelise, päris ootamatu pitsilise katusevõrega maja seinast välja ulatuv väike nurgeline klaasakendega eeskoda muruplats maja ees rohelisi põõsaid ning pügatud hekk siin ja seal. Laretei Balzaci kodu seitsme aasta jooksul ehitatud, nagu kirjas rumala Pillevusega 18. sajandi lõpul. Tõepoolest vaikne paik, kuhu kirjanik oma võlausaldajate eest põgeneda võis. Valzac rentis 1840. aastal endale siinses viietoalise korteri maja omanikumisede Broniooli nime all ikka võlausaldajate ees peituda püüdes elas selles ja nagu ta ütles, ajutises varjupaigas, siis seitse aastat ja oli oma elamisega väga rahul. Me näeme, et tegemist on üpris salapärase hoonega, mille fassaad ja küljed jätavad mulje ühekorruselisest majast. Kuid nurgatagune tagakülg langeb oma kolme korrusega sügavale kitsale maalilisele puudega palistatud Bertoni tänavale. Nii targalt majandada mäekülje sisse ehitatud versiooni tänavale avaneb muidugi värav. Ja kui tõepoolest mõni võlausaldaja oligi Balzaci uue elukoha välja uurinud, ei suutnud teda kuidagi korterist leida, sest mees oli ammugi tagumisest väravast väljunud ning kõrgete puude vahelt jõe poole rutanud. Mulle meeldib vaikne maja, olevat Malzac öelnud vaikne maja õue ja aia vahel. See on otsekui minut pessa merekarp või ümbrik. Kuidas siis kirjanik selles oma pesas elas ja töötas. Tema tööharjumused on omaette legendiks saanud. Sõjaliselt mõistab igaüks, kes mõnd Balzaci romaani on lugenud, et selliseid raamatuid ei sünni kiiresti. Kõik need detailsed kirjeldused, põhjalikud tagasivaated, tegelaste ellu, pikad monoloogid. Selline töö nõudis tohutut süvenemist ja pühendumust. Niisiis saki enese sõnade kohaselt käis elu selles vaikses passiivmajas. Niimoodi töötamine tähendas ärkamist keskööl kirjutamist kella kaheksani hommikul einet töötamist, kella viieni õhtusööki magamist keskööni ja siis algas kõik jälle otsast peale. Juurde käis kannutäite kaupa musta kohvi ja Balzaci töövõime olnud täiesti uskumatu, 15 tundi järjest polnud tema jaoks midagi ja tema eneseväite järgi töötanud ta kord 48 tundi järjest ning puhanud Nende kahe ööpäeva jooksul ainult kolm tundi. Nii kirjaniku käsikirjad kui esimesed trükipoognad on täis põhjalikke rahandusi mahatõmbamisi peale ja ümberkirjutusi. Kõike seda saab näha Balzaci majas tema töötoas töölaual välja pandud käsikirja näidetel. Balzaci töötuba tema heas Renaari tänaval on õnneks peaaegu samasugune nagu kirjaniku eluajal. Siin on alles väike laud, mille kohta ta ise on kirjutanud. See laud on minu murede mo, viletsuse, ahastuse ja rõõmude tunnistaja. Ma kirjutav käsi on selle peaaegu ära kulutanud. Selle laua taga, kirjanik luges, toimetas ja parandas põhjal tegelikult kõik oma inimliku komöödia trükipoognad ning kirjutas mitmed oma meistriteosed, nende seas nõbu bet, kurtisaan banaanide hiilgus ja viletsus, must lammas ja teisigi. Balzaci kõrge seljatoega tool seisab töölaua taga omal kohal. Siinsamas on tema teekattel ja tore valge punaste triipudega kohvikann. Balzaci jutustas oma töötoast 1842. aastal Eveline Hanscale saadetud kirjas, et toas on punasest sametist mustade siidnööridega akna eesriided. Et kõikjal raamatuid ja igasuguseid eelmistest elukohtadest kaasa toodud. Hingele armsaid pisiasju. Ehkki pealzac oli oma loomult nii-öelda üksildane uitaja, kes ennast töösse uputas, osales ta ikaga Pariisi seltsielus. Sealt sai ta ju materjali oma romaanideks. Tema sõprade hulka kuulusid kunstnikud, Kotzejärjedam, jäär ning kirjanik Viktorigo. Kuid Pariisi peentest salongides ja klubides veetis ta hoopis vähem aega kui tema romaanide kangelased. Kaasaegse sõnade järgi ei tundnud pealsakend sellistes paikades kuigi koduselt ning tallele alati liiga palju tööd. Tema eesmärgiks oli seltskonnaelu luua, mitte seda elada, aga aeg on kõnelda Evelin Ahanskast. 1832.-le aastal sai Balzac kirja Odessast saatja aadressi ja nime ei olnud. Allkirjaks oli Estra on seal välismaalane. Kirja saatjat oli kurvaks teinud negatiivne naise portree, künism ja ateism. Balzaci Nonii Šagrännahk. Kirjanik pani kuulutuse ajalehte Kased Franz, lootes, et tema salapärane kriitik selle avastab. Nii sai alguse rohkem kui 15 aastat väldanud intellektuaalne, kannatlik, kannatav ja kirglik kirjavahetus Balzaci ning, nagu ta ise öelnud tema kaunemate unistuste objekti Evelin Ahanska vahel taamal ja abiellus endast 20 aastat vanema rikka poolama omanikkuvad lahanskiga ja läks raha pärast sõlmitud mõistuseabielu. Valzackis leidis Aveliina sugulushinge, kes mõistis tema tundeid ja unistusi ning ühendas teda vaimselt nii väga imetletud ja glamuurse Pariisiga. Maslow Hanski suri 1841 ning tema lesk ja viimase kirjasõber kohtusid lõpuks Pieter sporis 1843. Võttis veel seitse aastat, enne kui paar lõpuks abielluda sai. Saki terviseprobleemid, rahahädad, pikad reisid, et teineteisega kohtuda ja tsaaril loa saamine kõik neelas aega. Kirjaniku tervis oli päris halb ka. 14. märtsil 1850. Laar sõitis Hanske mõisast veatšovniast kaugesse Werthovi kirikusse, kus nad lõpuks ametlikult paari pandi. Kümnetunnine teekond kirikusse ja tagasi panin mõlema tervise proovile. Aprilli lõpus alustas paar taas pikka teekonda, seekord juba Pariisi. Balzaci tervis muutus teel üha halvemaks. Pariisi jõuti 20. mail Balzaci 51. sünnipäeval ja viis kuud hiljem, 18. augustil. Anoredevalzac suri. Ta maeti Pariisi pöörlašeesid kalmistule ja tema matustel olnud peaaegu kõik Pariisis elavad kirjanikud. Täna leiname geeniust öelnud matusetalitusel Viktorigo. Do lahkunud geenius jättis maailmale täiesti uskumatu päranduse ligidalt 100-st romaanist koosneva inimliku komöödia ante keskaegse jumaliku komöödia kõrvale. Komöödiast selle sõna otseses tähenduses on mõlemad suurteosed päris kaugel. Balzaci jutustatud lood on tavaliselt nukrad, sageli lausa traagilised. Tema kangelased on pärit otse elust maailmast, mis tema ümber oli Pole tavaliselt lõpuni headega lõpuni kurjad. Nad on lõpuni inimlikud. Nad pärinevad kõigist ühiskonnakihtidest. Nende seas on paljude teiste hulgas näiteks üllas sõdur, nurjatu kaabakas, uhked mees, julges. On ahvatlev armuke. Kui pealzac ei kujutanud neid inimtüüpide, vaid isiksustena, mis näitab tema kui looja tõelist annet, on üks kriitik öelnud. Kirjanikuna vananedes ilmub välja korduvaid tegelasi. Niimoodi sai autor oma tegelastele kindla eluloo kujundada ega pidanud neid iga kord uuesti otsast peale tutvustama hakkama. Balzaci tegelasi iseloomustavad ka neid ümbritsevad esemed ja nende kirjeldamise oskus on asjatundjate meelest teinud Balzakist tõelise realistliku kirjanduse eelkäija. Kõige kirjanik ise imetles tegelikult šotlasi folder Scotti romantilist stiili ning leidis sellest inspiratsiooni agama tegelasi oskaste ameti täiesti realistlikke põhjalikult kujutatud detailide najal iseloomustada, kirjeldades nende eluruume, rõivaid ja esemeid nii pikalt ja põhjalikult, et tähelepaneliku lugeja silme ette tekib paigast tõeline pilt. Siin on teile Pariisis ladina kvartali ja san marsselli eeslinna vahel asuva Madaam Vokööri pansioni söögituba. Selle toa üleni puutahvlitega vooderdatud seinad olid kunagi värvitud ent praegu värv muutunud seletamatumaks ning moodustab põhja ladestunud mustuse kihid. Kummalisi kujundeid tekitavad tuba on täis võidunud puhveteid, millel seisavad tuhmunud murenenud servadega karahvinid. Ümmargused metallist alus, kausikesed jämedast portselanist, siniäärel taldrikute virnad. Ühte nurka on asetatud nummerdatud laegastega kast, kus hoitakse pensionäride määrdunud ning veiniplekki Elisi suurätikuid. Siin kohtab hävinematuid mööbleid, mis on otsekui tsivilisatsiooni jäänused. Näete parameetrit, kaputsiinlasega, kes välja kargab, kui sajab vastikuid krabüüremis riisuvad viimasegi isu kõikul triibulistes mustaks lakitud puu raamides roheliste ahju seinalampe, kus tolm seguneb õliga pika niivõrd rasvase vahariidega kaetud lauda et mõni nalja lambast kostiline, võiks sinna sõrmega oma nime kirjutada, vigaseid, toole, vaevaseid, katkise võrega, lagunenud jala soojendajaid, mille puuosad on säästamas et anda aimu, kuivõrd vana see mööbel on, kuivõrd pragunenud pehastunud, logisev, puretud, vigane ja hinge vaakov ta on peaks tooma selle kohta kirjelduse, mis vähendaks huvi selle loo vastu ja mida kiirustavad inimesed ei andestaks. Anoreede pealzac isa Corio. Kiirustavad inimesed võib-olla ongi juba natuke kärsitud, aga see oli vaid tilluke Osamad hamba, kööri, pansioni kirjeldusest ja jätkub veel ja veel koos elanikke ja pansioni omaniku põhjaliku tutvustamisega kümnetel ja kümnetel lehekülgedel. Ja pildid muudkui tekivad seal ja tema aeg ja tema Pariis, kirjanik, kes püüdis uurida inimloomuse tumedamat poolt ning kesk- ja kõrgkihi ahnust, alatust, väitlust ja rumalust, mis lõppkokkuvõttes võikski koomiline olla. Inimlik komöödia ju ikkagi. Kui ta nii kurb ei oleks valisakil olnud kombeks inkognito Pariisi kõrgseltskonnas mujal ringi liikuda, et oma romaanideks materjali leida. Aga aeg tagasi pöörduda Balzaci majja Pariisis passiis majja, mille ühekorruseline fassaad seisab reanaari tänaval. Kolmekorruseline tagakülg aga langeb otsekui mäeorgu kitsale Maarilisele vertoni tänavale, kuhu avaneb aiavärav, mille kaudu Balzaci Meil oli kombeks oma võlausaldajate eest 100-ni kaldale pageda. Et. See päev p-teemani. Maja ümber on aed praegugi alles. Sakk on kirjutanud, kuidas ta armastas istuda selles vaikses aias ning korjata lilli Evelin Ahanskale. Varaseid kannikese jäsireleid. Majas on teadagi Balzaci muuseum, kirjaniku eluruumid, töötuba ja raamatukogu, kus on küll vähe alles tema eneseasju kuid hulk temale pühendatud kunsti Aias õitsvate põõsaste vahel seisab kivisse raiutud. Balzaci püstmajas on väikesi anoreede Balzaci kujusid, mille loojaks on kuulus skulptor August Raden. Seintel on jooniseid ja portreesid Valsakist ja tema vanematest. Need on kirjanikule pühend. Tema kaasaegsed kunstnikud. Eriti uhke on kunstnik Randwilly 1842. aastal valminud Balzaci Apoteos. Kogu kas õlgadeni ulatuvate juustega igas mõttes suur sakk, nagu ta oli kuulus Türkoosidega kaunistatud jalutuskepp, mille otsa ümberkiirtevihk välja sirutatud, käes istumas otsekui Gulliver oma Lilliputi mõõdus tegelaste keskel, keda on ilmatu palju puha daamid, laiades, Krinaliinides, suured kübarad peas ja mõned härrasmehed tolleaegsetes, pikkades kuubedes ja torukübaratest ja kõik on oma looja ümber. Üks suur ruum Balzaci majas on pühendatud armastatule madam Hanscale, kellega ta pärast lõppkokkuvõttes ligi 18 aastat kestnud kirjavahetust jõudis. Abielus olla vaid viis kuud. Raamatukogu toas välja pandud kirjaniku romaanide esmatrükid, tema uurimistööd, mustandit, käsikirjad, kirjad ning haruldased raamatut tema enese kunagisest kogust. Inimliku komöödiategelaste genealoogia on paigutatud kuue meetri pikkusesse vitriini ning siin on nimetatud vaid 1000 kogu romaanisarja nelja kuni 6000-st tegelasest. Nii et Balzaci maja Pariisis vaikses passiis ja mille aia kõrgete puude tagant paistab Eiffeli torn peaks oma külastajale seda erakordset loojat meenutama ja lähemale tooma, olgugi et ajad ja inimesed muutunud on ajad vast rohkem kui inimesed, sest eks inimlikud soovid ja lootused, pahed ja voorused on ikka põhimõtteliselt samaks jäänud. Kõiksugu toredaid asju kirjanikest kolleegid Balzaci kohta öelnud, kus ta määr oli vaimustuses sellest, kuidas Balzacama ühiskonda portreteeris. Kuid tema kirjutamisstiil ei meeldinud sfäärile sugugi nii, et viimane öelnud oleks Balzaci alles vägev kirjanikkonnad, kui ta kirjutada oleks osanud. Ometi an fla vääri raamatutes Balzaci mõjusid leitud. Rahastikenziga Balzaci võrreldud ja päris toredasti kriitik Helmann nimetanud Balzaci, prantsuse Dickenzix ja Dickensilt inglise Balzackiks kuid ilmselt tuleval Sakk kedagi teist nii palju mõjutanud kui Ameerika kirjaniku nüdžeemsi. Viimane on kurvalt nentinud, et Balzackile on liiga vähe tähelepanu pööratud ning Sheimsi romaanides on kriitikud sageli Balzaci mõjusid tajunud. Balzaci teoseid on filmides edasi elanud juba 20. sajandil. Tuntud prantsuse režissöör François On Balzaci jahmarsel Prausti kõige reaalsemateks prantsuse kirjanikeks pidanud. Ja kui kummaliselt see nüüd ka ei kõlba ja aga niimoodi kirjas on aastal 2000 ilmunud hiina kirjaniku Iieszykie raamatus Balzaci ja väike hiina õmblejanna. On juttu sellest, kuidas kohvritäis Balzaci romaani Laane aitas Hiina kultuurirevolutsiooni kohutavatel aastatel maale ümberõppimisele saadetud linna noortel vastu pidada. See on küll päris ootamatu aga võtkem hetkeks reliza korjoomis kooliaegsest kohustuslikust kirjandusest veel veidi meeles ja mis seisab aukohal, ehkki maja raamatukogus. Õige lühike tsitaat. Üks selle armsa Pariisi linna headest omadustest on, et siin võib sündida, elada ja surra, ilma et keegi sind tähelegi paneks. Anoreedebalzac siiski kinkis oma inimliku komöödia ligi kuuele 1000-le tegelasele tähelepanu. Ei oleks hea mõelda, et sajanditeks.