Suur vaim, skan, tegime ja luud kivist ja meie kehad mullast hinged võttisega, iseeneselt, tuulelt ja pikselt. Elu kinkisid meile päike, tarkus, kuu, jäilmutus. Iidsed hinged andsid meile nime tee Ojaate pühvlirahvas ja käskisid meile mahingede eest hoolt kanda. Ühel päeval saatis ämblik hundi alma maailma Togahe juurde sõnumiga, et maapinnal on elu kergem. Doga ei hoolinud püha mehedate Anka hoiatustest juhtiski inimesel läbi tuulte koopa maapinnale. Siin oli elu aga hoopis raskem. Jädathanka tulid suure karvase looma kujul inimestele appi. Sellest peale on inimesed elanud maa peal koos pühvliga. Indiaani legend pühvli rahva tekkimisest. Lõuna-Dakota oma silmapiirini, laiuvate tasandike ja majesteetlik mägedega. Taanlaste maa tänapäeval elab siin ligi 62000 Ameerika indiaanlast. Suures jõu suguharu hõimud on siin aastasadu elanud ja erinevates paikades on ka erinevad keeled välja kujunenud tako Dahlakoota ja Nakota murded. Loodusjõud olid nende inimeste uskumustes pühad ning hoidsid alal tasakaalu kogu maailmaruumis. Tasakaal omakorda tähendas elu, mille tähtsaimad voorused olid tarkus, julgus, meelekindlus ja heldus ja sellel põlisel indiaanlaste maal. Ühendriikide keskalal Lõuna-Dakota osariigis seisab Rasmori mäe kaljupinnasesse raiutud tohutu mälestusmärk indiaanlased nende maadelt välja tõrjunud valge Nende inimeste juhtidele. Ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid ja. Oli sügis 1804, kui hilisematel aegadel rahvuskangelaste aupaistesse tõstetud maadeavastajad märiva Carl Lewis ja William Klaak oma uurimisretkedel praegustele Lõuna-Dakota aladele jõudsid. Siin kohtlesid nad esmakordselt teravate sarvedega pühvleid, preeria, koeri ja koiott ning kohtusid esmakordselt ja Antoni betooni ja Aricara hõimude indiaanlastega. Diatoonidega oleks alguses peaaegu lahinguks läinud, kuid hiljem korraldasid kohalikud elanikud avastusretke rahvale uhke pidusöögi ja kõik tantsisid üheskoos lõkke ümber. Siinne uus ookeanitagune maailm tõmbas inimesi vanast Euroopast otsekui magnetiga ligi palju avarat maad, uus elu. Ka praegused akud aladele jõudis hulganisti neid, kellel sünnimaal hästi ei läinud. Laevad tõid üle ookeani ja Ameerika mandrile igasugust rahvast, sakslasi, rootslasi, norralasi, soomla seitse. Ja väga palju iirlasi. Uus elu küll, aga kas just parem, kui ookeani taha jäänud kodumaal ei tea lagedates Kesk-Ameerika preerijates harva puid leida. Niisiis ehitasid varajased uusasukad oma elamud muldplokkidest, neid ootasid tõotatud maal, vee puudus, lumetormid ja üksindus. Kullamaardlad avastati mustades mägedes 1874. See tähendas järjekordset uusasukate lainet lääne kuulsaimaks kullalinnaks saideeri puud ja peagi avastasid sisserändajad, et Missouri jõest ida poole jäävad alad sobivad hästi põllupidamiseks ja avaratreerijad karjakasvatuseks ja varsti istusidki kauboid pärast loomakarjade seltsis veedetud päevi õhtuti lõkke ääres jutustasid oma lugusid küllap ka põlisrahvast indiaanlastest, kelle maailm üha väiksemaks jäi. Lõuna-Dakotas elab indiaanlasi tänapäeval siis ümmarguselt 62000. Mõnedel osariigi linnadel järvedel ja asulatele on indiaani nimed. Siit võib leida vahejärve, jazzi, juufoolsi ning eri indiaani hõimude kunstilaule ja tantse võivad turistid alati nautida, kui neil selleks tahtmist on. Turiste tõmbab aga siia ka üks hoopis teist laadi mälestusmärk osariigile läänepiiri lähedal mustades mägedes. See on ehitatud Rasmori mäele suure Ameerika auks ja kuulsuseks. Kui külm talvine tuul 1923. aasta detsembris läbi Lõuna-Dakota preerijate lõõtsus nägi osariigi ajaloo ühingu vananev juhataja jõuein Robinson oma vaimusilmas tohutum küljemassiivsetesse kaljudesse raiutud hiigelmemoriaali, mis oli nii vägev ja võimas, et teeks Dakota terves maailmas kuulsaks. Robinson kirjeldas kõigile, kes vähegi kuulata tahtsid oma unistust. Kell suurtest kivistest inimfiguuridest Lõuna-Dakota mägisel panoraamil. Tema kujutluses olid need läänekangelased Real seos Amstrancaster vahvale VL maadeuurijad, Lewis ja Clark ning legendaarsed siuu indiaanlaste sõjalased. Robinson otsis toetust igasugustest ametkondadest ja kirjutas ühe kirja teise järel. Päris palju oli neid, kes arvasid, et hirm, suur skulptuur, mäeküljel meelitaks Täcootesse tuhandeid paksude rahakottidega külastajaid. Ja palju oli neidki, kelle meelest kogu idee lihtsalt naeruväärne tundus. Kuid vähemalt ühe mehe toetusega võis Robinson kindlalt arvestada. See oli väga lugupeetud Ühendriikides naatorbiithernorbek noorbek oli sage külaline valges majas ja teda austasid nii kolleegid senatis kui Lõuna-Dakotas. Farmerid kestab Washingtoni oma huvisid kaitsma saatnud Robinsoni kujutluspilt kalju seina raiutud hiigelfiguuridest. Mäeküljel hakkas ka senaatori kujutlustes elama. Niisiis otsustas ta, et kõigepealt tuleb leida skulptor, kes säärase gigantse monumendi loomisega hakkama saaks. Vor loom, maailmakuulsa prantsuse kujuri Agostradeni õpilane kuulus selleks ajaks juba toda Ameerika kunstnike hulka. Ta oli parasjagu üle pea sukeldunud konföderatsiooni memoriaali loomisse Georges kivi mägedes. Kuigi töö ei tahtnud kuidagi edeneda, kord jäi raha puudu, siis tekkisid loomingulist laadi vastuolud. Skulptori palganud ametkonnaga ja tööd segas aeglustas ka vahepeal puhkenud esimene maailmasõda. Parajasti siis, kui Vorglemmil pidevatest probleemidest päriselt villand sai, tuli nõuein Robinson oma ettepanekuga. Katsem vorm annad kirglik ja jonnakas kunstnik, kes otsis tulevikunägemust ja vihkas tagasilööke. Nii siis oleks 1924. aasta augustis temani jõudnud Robinsoni kiri enam paremal ajal tulla saanudki. Nõuein Robinsoni meeltes Malcovas monumendi nägemuses pidid olema jäädvustatud nõelteks kutsutud kaljumoodustise graniittippudest välja raiutud ajaloolised negangelased. Katzyambarglam saabus kohale 1924. aasta septembris. Kuulas tellija mõtted ja kujutluspildid ära, vaatas paiga üle ning teatas, et tema elutööks mingite kohalikega kuulsuste surematuks muutmine nüüd küll ei saa. Tema monument peab kujutama kogu Ameerika rahva jaoks suuri ning ajaloo jaoks igavesti surematuid isiksusi. Memoriaali loomise mõtte algatus, nõiad võtsid pikapeale kunstniku idee omaks ja otsustasid igaveseks jäädvustada demokraatiale ning inimõigustele pühendunud suure rahvuse sünnile kasvule ja arengule kaasa aidanud suurmehed, katsumborgami sõnad. Meie usume, et selles mälestusmärgis peab avalduma Ameerika rahvuse kujunemisele kaasa aidanud nelja mehe otsusekindlus, õilsus ja jõud. Need neli on Ameerika Ühendriikide legendaarsed presidendid George Washington, Thomas Jefferson, Theodor Roosevelt ja ehibräham Lincoln. Tohutu Californiast New York kaelandeni laiuva maa keskosas Lõuna-Dakota läänepiiri lähedal seisvates mustades mägedes ei olnud kõige lihtne sellise vägeva projekti teostamiseks õiget kohta leida. Orglam otsis tükk aega kaljuseina, mis tema hiigelskulptuuri jaoks piisavalt tugev ja massiivne oleks. Robinsoni välja valitud ja nõeldeks kutsutud kaljumassiivi tipud olid tema meelest liiga ebaproportsionaalsed, et sinna inimnägusid vormida. Pealegi oli Kalju ise liialt habras. Järgmine mäetipp, kuhu Worlam oma abilistega ronis, oli haarni umbes 2500 meetrit kõige kõrgem tippkaljumägede ja Šveitsi Alpide vahel. Sealt avanes hingemattev vaade smaragdrohelise männivaibaga kaetud ebatasasele voogavale maastikule, mida elustasid ida poole kiirustavate pilvede varjud ja, ja häbriis. Panoraamil terendas veel 17 mäe tippu. Madalamad kui haarvi ning suured graniitrahnud seisid vaikselt otsekui oodatud des kujuri, kunstniku silma ja peitlit. Siin on õige koht, ütles Vorglum. Ameerika riigi ja rahvuse ajalugu ärkab ellu. Sellel horisondil. Samal ajal kui skulptor Katsambarglammustades mägedes oma uue hiigelprojekti jaoks õiget kohta otsis, saabus kiri George'i ametivõimudelt sellest Ta Teetworgloman kivi mägedes pikalt veninud konföderatsiooni memoriaali ehitustöödest kõrvaldatud. Tema projekti jätkavad seal, teised temperamentne skulptor oli tulivihane, ta saabus Georgiasse ja käskis otsemaid hävitada kõik maketid ja mudelid tema stuudios. Siis kihutas mägedesse ning lükkas kindral liiast õun veel Jackson'i pooleliolevat kujud kolinal mööda mäekülge alla. Nüüd kuuludes George'i politseis skulptor Kats Hamburg lumi tagaotsitavaks ja asustada ka innukalt taga ajama. Tema autot olevat isegi tulistatud, meenutanud Borglam hiljem. Kuid George'i politsei volitused lõppesid osariigi piiril ja skulptor kihutas peaaegu läbi poole Põhja-Ameerika mandri otse lõunat Acootesse mustadesse mägedesse. Innukalt kunstniku nägemust toetav Lõuna-Dakota, senaator Norbek ja Ühendriikidega Kongressi liige või Williamson olid selleks ajaks juba Haanri rahvusFargilt mäeskulptuuride tegemiseks loa saanud. 1925. aasta augustis visandas skulptor voor klom mustades mägedes oma eepilise rahvusmonumendi visiooni. Hiigelsuur skulptuurigrupp hakkas tema kujutlustes elama ning Rentlik mändidega piiratud kalju tuntud Mari Mägi sobis selle kujutluspildi jaoks kui valatult. Mäekülg avanes kagu poole. Sinna paistis peaaegu terve päeva päike ja kalju graniit oli peaaegu ilma pragudeta. Vaas laager pandi püsti, kuid voor klom uuris veel mitu päeva Rašmoori mäe lõhesid ja kivimiproove ning veendusiga katsega üha enam, et just see on õige ja piisavalt väärikas mägi tema kivist presidentide jaoks. Le mahuvad Ühendriikides veel Kansase ja Nebraska osariigis aga kõik muu, millest laulus räägiti, soovid küll Oklahoma Hills, seal Black Hills Lõuna-Dakotas, kus skulptor Varlom oma abilistega askeldas. Siin edenesid asjad omasoodu ja mitte just hiilgavalt. Kuud möödusid KUI Trasmori projekti toetajatel osutus oodatust hoopis keerulisemaks monumendi ehitamiseks vajaliku raha kokku saada. Looduskaitsjad leidsid, et skulptuur rikud mägede vägevat panoraami ja oli neidki, kes küsisid, kuidas arvab üks surelik skul. Tore, et talle on antud õigus ja võime muuta seda, mille looja oma tarkuses paika pannud. Enamusel kohalikest elanikest olnud aga kogu monumendist õieti sooja ega külma. Elu Lõuna-Dakotas tuksus aeglases Agraases rütmis. Inimesed olid oma farmides Rancho dise ametis. Elu tahtis elamist ja vaevalt, et kedagi oleks eriti huvitanud mingi kapriisne idast tulnud skulptor, kes tahtis mäe külje sisse nägusid raiuda. Rasmori lähedal polnud isegi teid, nii et oli vist päris vähe neid, kes seda mäge oma silmaga näinudki olid. 1926.-ks aastaks oli enamus Lõuna-Dakota rahvast selle pisut aega ajalehtede esikülgi täitnud. Loo juba unustanud. Kuid 1927. aasta suvi oli Washingtonis nii kuum ja niiske. Et tollane Ühendriikide president käelemin kuulis, otsustas oma kolmele nädalase puhkuse millegipärast just Lõuna-Dakota mustades mägedes veeta. Presidendi meeskond asus otsemaid korda seadma osariigi valitsuse puhke, Monet suurt ja tahumatut ma jagasterbakis, millest pidi saama presidendi suvine valge maja. 15. juunil 1927 tervitasid senaator Norbek ja tuhanded Lõuna-Dakota elanikud soojalt president kuulitsit esimest leedit, nende kaht väikest koera ja esimese leedi pesuga Rust lemmikut Rebekat. Kui kogu seltskond koos saatjatega Räpitsiiti raudteejaamas rongilt maha astus. Õige pea kohanes Washingtoni tempoga harjunud seltskond eluga suvises valges majas ning Lõuna-Dakota laisavõitu elurütmiga. President nautis siinset kliimat, tundis end hoopis tervemana, kui pealinnas käis kalal ja nii venis plaanitud kolmene nädalane puhkus kolme kuu pikkuseks. Skulptor Vorglam ja senaator Dorbek ei jätnud iseenesest mõista sellist juhust kasutamata. Nad tutvustasid president kuulisile oma rahvusliku monumendi rajamise plaane. President ratsutas isegi augustikuus Rashmari mäe jalamile. Kauboisaapad jalas, kingituseks saadud tohutu kauboikaabu peas ja saatkond kaasas. Umbes tuhatkond Lõuna-Dakota elanik oli kohale tulnud puude okstele ja kaljudele, roninud kuulama Ühendriikide presidendi Calvin kuulisi sõnu. Ta ütles. Me oleme tulnud siia, et pühitseda suure rahvusmonumendi nurgakivi, mille looja enese mehed on paika pannud. Kiretu ja rahuliku inimesena tuntud president kuulis pidas Rasmori mäe juures ootamatult kirgliku kõne, milles nimetas siia kavandatud monumenti rahvuslikuks pühapaigaks ning lubas selle rajamist igal võimalikul moel toetada. 60 aastane skulptor katsumbarglum ronis kaljudesse tippu. Presidendi ja publik vaatasid pealt ning puuris kaljus eine kuus sümboolsete auku. Need tähistasid töö alguspaika. Vaevalt oskas Vorglemisel hetkel aimata Rasmori mäe unistuse täideviimine võtab kõik talle veel antud 14 aastat ning siia sünnib monument millesarnast maailmas. Tõepoolest ei leidu mitte üksnes austusavaldus neljale mehele, vaid ka Ameerikas, saalidele ja taotlustele, mida nood neli kujundada olid püüdnud, kui ameerikalikku moel patriootiliselt väljenduda. Patriotismi kõrvale jättes tähendas Rasmori mäe hiigelmonument alguses kujuri arvukatele abilistele lihtsalt tööd võimalusd leiba teenida. Heal nädalal, kui polnud lumetorm sõrmi, kui päike ei küpsetanud ega tuul lõõtsunud võis juhtuda, et teenistusest jätkus isegi külmaks selleks vähedasestavernis. Kui aga nelja hiigelsuure näo piirjooned regijärgult tugevast graniidist juba välja joonistusid, hakkasid skulptorite abistavad Kiviraidurid Vorglemi unistust mõistma ning jagama need kivitolmused. Töötud kaevurid, keda siiani kestva suuremana majandusdepressiooni ajal vaid palgatšekk huvitanud oli, mõistsid aja möödudes üha selgemini, milline töö neile seekord osaks on langenud. Rasmori mäe graniiti raiuti nelja kuulsaima Ameerika presidendi hiiglaslikke päid ajavahemikus 1927.-st kuni 1941. aastani. Seda lõppkokkuvõttes monumente ennast tehti lühemate või pikemate pausidega kokku kuus ja Poola pastat ning kujur kitsam Vorglum andis tööd ligi 400-le kohalikule kaevurile. Kes ehitas teid, kes maju, kes hoidis töökorras elektrigeneraatoreid, kes mõõtis, kes puuris osavate kätega mehed viimistlesid skulptuure ja see oli juba keerulisem töö. Hiljem annad oma tegevusest uhkusega rääkinud, mina tegin kihama härra Lincolni habemesse, panin paikateedi juuksetukka ning Washingtoni silmaterad on meenutanud Buuria Norman Anderson ja lisanud veel päris vapustav on neid kivist päid vaadata, oli ikka tõepoolest pöörane töö. Neli tohutu suurt pead tollest massiivsest kalju rahnust välja voolida. Tulemus sai imepärane, kuid töö oli raske ja keeruline ka ohtlik. Kõige osavamad pidid need töömehed olema, kes dünamiidi plahvatusega liigse graniidi kaljuseinast lahti kangutasid. Juba kivi mägedes töötades oli vorm selle tehnika välja töötanud krahh. Maarjamäel tulid kaevurid oma kogemustega appi ja niimoodi õnnestus Borlemil just dünamiidi abil kiiresti ja suhteliselt odavalt suuri ülearused Kalju rünkaid mäe seinast eemaldada. Tema dünamiidi mehed muutusid aja jooksul nii osavaks, et suutsid juba päris peent tööd teha. Nad panid oma lõhkelaengud nii täpselt paika, et juba plahvatuste ajal, kui naerune kivim tükkidena eemale paiskus, moodustasid hiiglaslike ninade huulte, põskede, kaelte ja kulmude piirjooned. Tegelikult on kindlaks tehtud lausa 90 protsenti 450-st 1000-st tonnist mäeküljest välja raiutud graniidist lõhati lahti just dünamiidi lõhkele laengute abiga. Kogu selle tohutu ja keerulise monumendi rajamise aastatel juhtus vaid üksikute töömeestega kergemaid õnnetusi, mis on tõepoolest märkimisväärne õnn. Kui arvestada seal, tegutseti pidevalt raskete tööriistadega dünamiidist rääkimata. Kuidas siis õieti tekkisid Lõuna-Dakota mustades mägedes seisva Rašmori tipp Neljakuulise Ameerika Ühendriikide presidendi George Washingtoni, Thomas Jeffersoni, Theodor Roosevelti, Abraham Lincolni tohutu suured kaljuseinast välja raiutud näod. Kõigepealt valmistas skulptor Borg lom kogu arhitektuurilise ansambli täpsemaketi iga toll maketil, mis on siis umbes kaks ja pool sentimeetrit vastases ühele jalale kaljupinnal jalg on umbes 30 sentimeetrit. Et mõõdud maketilt kaljupinnale kanda, tuli kõigepealt kaljuseinal skulptuuride peale lagede jaoks õiged kohad leida ja siis maketile vastavalt ülejäänud punktid välja mõõta. See oli väga täpne ja keeruline tööprotsess. Seal kaugel mustades mägedes. Esmalt paigutati mall horisontaalselt maketti skulptuuri pealaele keskpunkt märgistati pika metallpulgaga. Sama tehti ka mäel, ainult seal oli kõik 12 korda suurem. Maketi mõõtmeid päris skulptuuri puhul vastavalt suurendades arvestati välja, kui suur kaljurünk küljest lahti tuleks raiuda. Kohmakavõitu kirjeldusest tundub see vist segasevõitu, aga Borg lumi ja tema abilised teadsid, mis ja kuidas. Nüüd oli siis dünamiidi meeste aeg suuremaid ja raskemaid graniidikamakaid lõhkeainega lahti kangutades tegid just nemad presidentideks nägudest esimese visandi. Siis tulid mehed suruõhupuuridega, nemad tegid valmis rea välja mõõdetud sügavusega auke ja nende vahele jäävad kaljuosad, raiuti haamrite ja peitlitega maha. See oli juba peenem töö ja presidentide tohutu suured näod hakkasid üha enam kaljuseinal ilmet võtma. Kolmanda ja viimase etapi jooksul tulid appi traumaatilised puurid ja spetsiaalsed lõiketerad. Nendega viimistati nägude detailid ja lihviti siledaks. Skulptuuride pinnad. Raske, keeruline ja ohtlik oli töö seal kõrgel mäeküljel. Meeste palgatšekid jäid sageli hiljaks, sest raha monumendi ehitamiseks laekus üpris juhuslikult. Talvekuud olid seal mägedes karmid, siis eirasmori ehitamine tavaliselt pooleli ja mehed pidid mujal tööd otsima. Kui aga soojad kevadtuulel lume sulatasid või kui leidus keegi helde annetaja, olid kõik töömehed otsemaid mäel tagasi. Ju siis oli skulptor katsumburglumi unistusest ka nende unistus saanud. Aastaks 1941 oli Rasmori majesteetlik memoriaal lõpuks praktiliselt valmis skulptor Katson vooru. Klum oli oma elutöö lõpetanud ja lahkus siit ilmast tema poeg Lincoln viimistles mälestusmärki veel seitse kuud ja siis oli see lõplikult valmis. Niimoodi nad siis vaatavad sealt mäeküljelt oma suurt ilusat maad. Neli kuulsaimat presidenti. George Washington, Ameerika Ühendriikide esimene president aastatel 1789 kuni 1797, kes iseseisvussõja võiduka lõpuni viis. Tema ajal võeti vastu riigi põhiseadus. Thomas Jefferson, Ameerika ühendriikide kolmas president 1801 kuni 1809. Tema oli iseseisvusdeklaratsiooni peamine autor ning töötas väljaga orjuse kaotamise plaani riigile läänealadel Abraham Lincolni vaese farmeri perest pärit Ameerika Ühendriikide president aastatel 1861 kuni 1865 kes töötas välja põhiseaduse paranduse, mis tähendas korjuse täielikku keelamist kogu riigis. Tema juhtis kodusõja võiduka lõpuni. Jah, nagu me teame, mõrvati Teatris Theodor Roosevelt Ameerika Ühendriikide president 1933 kuni 1945. Tema tõi riigi majanduskriisist välja ning juhtis läbi teise maailmasõja. Oli ka üks roorajajaid. Nendele meestele on siis pühendatud maailma suurim kaljus skulptuur Rasmori mäel põlisel India Nonii hõimude maal, Lõuna-Dakota mustades mägedes. Õieti on siin nüüd koos kogu selle tohutu riigi ajalugu. Umbes 20 meetri kõrgused on nelja presidendi pead seal mäekülje tipus umbkaudu 170 meetriga kõrgusel puhtas õhus, taustaks pilvitu taevas või siis pilvine ning kaugel all kasvavad männid, kuused, kased ja haavad. Rahu valitseb siin, kuid mitte unustus. Kaljudesse raiutud mälestusmärgi juures viib lippude aveel nüüd ohutule vaatlusplatvormile. 56 osariigilipud lehvivad ka memoriaali jalamil. Igalt poolt avaneb vägevaid vaateid nelja presidendi kaugusse suunatud pilkudega. Kivistele nägudele võib kujutleda nende ilmeid muutuvat päeva ja aastaaegade, valguse ja varjude tantsus paistku päike, lõõtsaga tuuled tulgu taevast, vihma või lund, nemad on ikka seal ajalugu teinud ja kalju seina raiutud mehed. Ju nad on oma paika väärt.