Tänase keskeprogrammi külaline on kontsertmeister Riina Gerretz, kes 1987.-st aastast elab Soomes. Saadet juhib Marje Lenk. Millal see Eesti raadios viimati käisite? Oi, sellest on tükk aega tagasi. Ma julgen arvata, et kuskil 86 võib-olla? Jah, midagi sellist tegite mõne lindistuse. Ma arvan, et ju ma ikka Jüriga midagi vist tegin oma viiuldaja abikaasaga ja midagi muud nagu ei tulegi meelde ja mida me mängisime, isegi seda ei mäleta, mänginud olete palju, aga noh, need olid jah, 80.-te aastate pärast ei ole enam midagi ja väga liigutav oli kuulata Soomes ühte saadet, mis ma olin teinud, Hannes Altrov, iga. Väga raske oli Eestit kätte saada ja siis kuidagi sealt midagi piuks, aga siiski ma sain aru, et need olid need lood, mis me mängisime ja pärast olid nimed ka ja äärmiselt soe tunne oli. Kas teie kui pianist tõsise muusikaga tegeleja ostsite raadiost ikka rohkem tõsist muusikat või, või ei ole? Nii oi ei, ma olen suur džässi pooldaja ja head kerget muusikat kuulen. Kuulan ja ma ütleks, et ma olen kogu oma elu mänginud, seda aga nüüd tunnen. Latt on nii kõrgele tõstetud, et nagu ei julge enam üldse klaveri taha minna. Selles mõttes, et džässi proovida, mängida või meeleolu muusikat. Muidugi ma üritan, aga laia publiku ees Läänaraks enda vastu nõudmine on nähtavasti kas tõusnud v? Ei oskagi öelda. Aasta edasi seda nõudlikumaks muutunud on leiva kindlasti, aga see oleneb ka minu iseelamust, nähtavasti ma olen niisugune horoskoobiulja. Vähk olen ja siis olen kassiaastal sündinud ja sealt ma olen jõudnud siis välja lugeda. Ei maksa Malist ja ja suurte nõudmistega enda suhtes, nii et ma usun seda ja siis ilmselt see mõjutab mind ja. Kontrollite ennast hirmsasti kaudselt. Kas usaldate teiste arvamusi ka või, või olete ikka iseenda peale kindel? Autoriteedid on mulle suured, alati olnud, nende arvamust ma alati arvestan. Ja kui need ütlevad, siis midagi kriitiliselt, siis ma olen tükk aega maas. Aga inimest, kes mul ei ole autoriteet ega ma sellest eriti ei lase ennast mõjutada, ma ütleks, et eks paks nahk on tulnud elu jooksul ümber ka eriti Eestist väljaspool elades ja kadedust on kohutavalt palju. Eksida muidugi Eestiski võib-olla oli, aga seda ei tunnetanud niipalju kui mujal maailmas olles ja nüüd veel, kui ma olen Soomes ja on sellesamaaegne, siis on kohe päris hull see asi. Naeratava näoga ta tahetakse sind kõrvale tõrjuda, et miks eestlane tema kohane. Aga õnneks on see muusikuamet niisugune inversaalne, et ei ole erilist keelt vaja ja kui sa oled ikka tasemel, siis nagu lööd läbi igal pool. Kui teil tuleb tuju midagi noh, midagi head kuulata, tõsist muusikat, kas te siis ostsite välja mõne plaadi või lähete hoopis kontserti? Saan ma teen seda ja teist. Elav muusika muidugi. Ja visuaalne mõju on minul alati väga palju tähendanud ja võimaluse korral ma käin muidugi kontserdil. Ma töötan praegu Porvas väikses linnas Soomes äärmiselt meeldiv rahulik linn ja sinna nagu elav kontsert minuni ei jõua. Aga siis ma lähen Helsingisse ja ma olen, kuidas ma nüüd ütlen, kogu oma elu jooksul nii palju head muusikat kuulnud. Töötades Stockholmis kaks aastat, oli võimalus eriti suuri tippe kuulata. Ja ma tunnen, et mulle nüüd aitab ka plaadimuusikast komani väikses linnas elan, et eriti ei viitsigi hakata Helsingisse sõitma, sellepärast. Ja muidugi televisiooni vahendusel on võimalus saada väga häid elamusi. Kas teil on väga suur plaadikogu? Tahad suur, ma tassisin kõik oma plaadid koma 87. aastal Soome, sõitsin endaga kaasa ja tollimees ütles, et kas te kavatsete neid müüma kätte siis ma vaatasin loomulikult, ega halvustavalt talle otseses ta ei tea, mis tähendab ilmselt muusik ja mõtlesin, et oh ei, nad on mind aidanud õudselt, nad on väga suured sõbrad olnud mulle rasketel aegadel. Ja seda on olnud tervelt seitse aastat. Kui ma olen ära olnud. Nii et muusika on mu kõige parem sõber olnud ja jääb. Kas te olete nõus sellega, et me mängime siin meie jutu vahel täna siis Käsmus? Ja muidugi ja minu lemmik on Barbra Saisson ja Ma ei oskagi muid sinna kõrvale nii väga tuua, no Ella Fitzgeraldi ja Saara voo ja kõik nihukesed kihvtid lauljad, aga siis jazzmuusikat iseenesest ma ei ole nende ansamblite nimetustega nii väga kursis, mu poeg üritab mind harida ja siis ma katsun meelde jätta, et ega mul ei ole mälu, nende, neid tuleb nagu seeni peale, nii et tõesti on väga raske kursis olla. Kärbivad või püsthommikust õhtuni kuulata, just nimelt küll on tore, et te olete minuga ühel nõul. Kui ma teile siin paar nädalat tagasi helistasin Riina ja tegin teile ettepaneku tulla keskeprogrammi esinema siis te ütlesite, et pelgate pelgalt selliseid asju, et äkki hakkavad kuulajad saate ajal helistama ja ja igasuguseid küsimusi esitama. Milliseid küsimusi siis teeb pelgate? Noh, ma ütleks nii, et kui oma isiklik elu püüaks, püüdaksin öelda, lagedale tuua ja, ja mul on küllalt palju põhjuste minu elamisse stiilis, on olnud küllalt palju põhjust, et seda tuua muidugi lagedale, et ma selles mõttes natukene olin. Et tema on nii väike ja kui inimene on natukenegi tuntud, siis te teate ju, et eestlased teavad eestlastes kõik ja kui mitte rohkemgi. Ja see just ongi, mis mind on tavaliselt kurvastanud, et info minust on kolm korda suurem kui ma ise tean ja ei pea paika. Igasugustest ebameeldivatest küsimustest võib ju ennast välja keerutada või lihtsalt valetada. Jah, vaat minu loomus on niisugune, et kõigepealt ma ei oska keerutada ja hädavalesid, peab olema, on elu jooksul õppinud, aga üldiselt ma olen küllaltki otseinimene ja naiivse loomuga, nii et mul on väga raske paneerida. Paljud ei teagi üldse midagi, Riina Gerretz, siis nooremad inimesed, Ma mõtlen. Olge nüüd nii kena ja katsuge nüüd oma lugu ära rääkida, kuidas neiu Riinast sai? Pianist Riina mind on kasvatanud minu vanaema ja vanaisa ja minu isa õde baleriin Inge Põder ja tema abikaasa Eino Laks ja ma sain väga range kasvatuse emane kohutavalt tänulik selle eest nendele. Ja mäletan ainult seda, et noh, ega ehk siis iga väike tüdruk või poiss peab ju kõvasti harjutama, et üldse kuskile jõuda. Ja kuueaastaselt ma alustasin klaverimängu ja hinge oli küllaltki hea kõrvaga baleriin ja ta alati kuuli säragmavale noodi mängisin, aga, aga õnneks ta seda ei jaganud, missuguseid lugusid ma pidin mängima ja kui siis oli mul vaja mingit karutantsu mängida, mis mind üldse ei huvitanud ja ma mängisin Carmeni klaviiri, siis muidugi nägi ta jagasid, et päris õige see ei ole aga täis seganud ennast ainult valenootide puhul tuli, ütlesime, et lina, seal seal mängisid midagi valesti. Ja sellest isa nootidesse sorimisest ja rasketest lugudest võib olla. Sain ma sellise Prima Vista nii-öelda lehestlugemise kogemuse võib olla, aga võib-olla see on ka kaasa antud. Jumal, seda teab mind üldiselt siiski hinge ja onu sundisid ja vanaema-vanaemale eriti range pisikene pisikene ta oli aga hästi äge ja nõudlik. Ja nii, et kinodes käimised ja oma sõbrannadega õues mängimise, et need olid väga harvad nähud üldse minu lapsepõlves. Ja ma olin muidugi tige ja mõtlesin, et mis pagana ametit ma pean küll õppima, et tuleb nii palju harjutada ja aga nüüd muidugi, kui mul on kõik selja taga õpingud ja, ja nii-öelda üldse muusika tegemine on igapäevane asi, siis ma olen nii kohutavalt tänulik oma kasvatajatele, kes sundisid mind seda pilli mängima. Sest ainult võib-olla selle harjutamise tulemusena on siiski tulnud ka tehnika, sest tehnika on siiski see ei tule nagu iseenesest. Siis ma läksin, laste muusikakooli. Õppisin tähendab ka veel paralleelselt keskkoolis, kuna minu vanemad arvasid, et ainult muusikakoolieriharidusega Ei ole nagu väga suurt kindlustunnet, kuna kui kätega võib juhtuda midagi, siis ei ole nagu keskharidust ja võib jääda väga väike valikuvõimalus tuleviku eriaadeks. Sealt ma siis Jakendab, lõpetasin keskkooli, lõpetasin muusikakooli ja sealt siis konservatooriumisse. Ja siis kui ma lõpetasin, siis järjest rohkem hakkas aru pähe tulema, et peaksime täiendama ja ja siis läksin Moskvasse täiendama ennast kammeransambli ja saatilassi alal, oi, siis tulid väga tähtsad momendid elus, siis sündis mu vanem poeg, see oli aasta 66 Mikk Mikiveri poeg ja kogu aeg ja käisin just eile ava peal ja Mikk oli väga ilusa kivi sinna pannud. Peale konservatooriumi lõpetamist suunati mind muusikakooli ja ma olin kolm aastat seal pedagoog ja saatja kontsertmeister kõlab muidugi uhkemalt, aga see on niisugune talle sõna, et kui ma soomes seda ütlen, et ma olen kontsertmeister, siis see nende jaoks tähendab orkestris esimest viiulit juhtus nii, et selles mõttes ma olen loobunud ammusest ajast juba ja ütlen lihtsalt klaverisaatja, kuigi see Eestiski läheb jälle väga talupoeglikust, aga olgu pealegi. Ja, ja siis ma olin seal kolm aastat tööl, ma olin niisugune rahutu vaimuga inimene, rahutu hingega, siis ma muusikakoolis siis kutsuti mind konservatooriumisse tagasi ja muusikakeskkooli ja ja siis tulid minu ellu äärmiselt huvitavad aastast võib-olla kõige huvitavamad üldse. Alates 69.-st aastast, kui ma tutvusin Jüri keretsiga. Meie alustasime konkursi ettevalmistamist. 69. aastal oli interpreetide konkurss, kust võttis osa Ivo Juul, minu kursusekaaslane ja Jüri ja mõlemad said esimesed kohad ja nad siis otsustasid kahe peale mulle kinkida Maci. Ma olin väga õnnelik selle suurte lintidega suurte lintidega, see on juba ammuilma, kus kuskil kuskile kadunud, kuna ma olen nii mustlase loomuga, et ma olen nii palju maaelukohti vahetanud ja isegi vist Soome ja Rootsi aegade peale kokku, ma olen 13 korterit vahetanud, nii et ma olen niivõrd väsinud kõigest sellest kolimisest ja asjast, et tahaks nagu rahulikumat elulaadi ja olengi mõelnud seda, et tahan kohutavalt tagasi, see on muidugi juba ammu unistus. Aga noh, isegi lapsed ütlevad, et ema ära veeldule. Oota veel natuke. Et las läheb natuke kergemaks, et sa ei oska ju siin elada. Jälle näete, missugune lüüriline kõrvalepõige, kuhu ma tegelikult jõudsin konkurssini, see oli jah, äärmiselt huvitav elu. Me tegime hommikust õhtuni Jüriga tööd ja Ivoga. Ja Jüri oli veel niisugune hea muusik, et vähe sellest, et ta on hea viiuldaja. Ta õpetas mind orelit mängima, kuigi mul oli endal väga hea professor Bruno lukk ja tema assistent Erna Saar, kelle, kellele tänu ma olen muidugi kohutavalt võlga, hoia minu muud klaveriõpetajat sinna juurde, kohe lisaksin minu esimene klaveriõpetaja leelo kõlar oli ka äärmiselt nõudlik ja kuidas ma nutsin, pea tema süles, et järgmiseks korraks kindlasti õpin ära ja harjutan, aga no see oli muidugi ainult lubadus ja Heljo Agur kes on mind juhendanud laste muusikakooliaegadel, oli ka äärmiselt range. Sõitsin tema juurde alati jalgrattaga, ta elas imel, käed olid nii kanged ja viimasel minutil jõudsin kohale. Muidugi klaverimängust ei tuld esimesel 10-l minutil midagi, aga noh, pärast ikkagi hakkas tulema, kui sõrmed hakkasid juba soojenema. Ja jällegi konkurss siiski. Peale konkurssi tuli meil väga palju pakkumisi ja, ja siis oli niisugune asutus nagu kosk, kontsert, raskkontsert ja mis need kõik seal olidega? Meil oli vist, kui ma ainult teaks, mul on, ma ei oska isegi nendest puhtalt välja tulla, palju neid seal neid nimetusi oli, aga Jüri üldiselt ajas neid asju nii et tema oli niisugune mänedžer, näed seal ühtlasi ja mina olin ainult. Võtsin noodid ja läksin teda nii-öelda saatma. Ta oli minuga üldiselt ka hädas, sest ma olen niisugune. Ma ei ütleks, et ma päris boheemlane olen, aga üldiselt jah, niisugune mõnes mõttes nii palju ikkagi pea laiali otsas, et kui oli vaja näiteks minna pikale reisile Kasahstani ja lennukipiletit muidugi olid taskus ja oli vaja minna kellaaja peale hommikul lennuki peale, siis mina tegin veel suure hoolega võileibu ja mõtlesin, et jäi ilma nendeta me ei lähe kuskile ja jäime lihtsalt lennukist maha, kuna mul olid viimased võileivad vaja ära teha ja, ja nii et. Ma ei ole küll boheemlane, aga see näitab minu võib-olla niisugust. Noh, kuidas seda nüüd öeldagi? Killustatust ja võib-olla mitte ajaga arvestamist ja lihtsalt natuke kindlam üldse mul üks suuremaid vaenlasi kes Jüri kooli, siis armastus töökohal ja see algas koosmängust ja see kestis väga-väga pikka aega. Vähemalt 10 aastat hommikust siis lahus ja et 69 algas meil Jüriga siis nii-öelda armastuslugu. Ja töötasin Me koos ja esinesime koos, nii et me olime hommikust õhtuni koos nagu on teada, see ei ole hea näitaja. Inimesed peavad saama natukene distantsi teineteisest. Aga see kõik oli väga ilus ja ma ei ütle ühtegi paha sõna meie kooselu kohta samuti loomulikult mitte ühegi oma kooselu kohta, mis ma olen oma meestega elanud, neid on palju. Süüdist on saanud, ei ole temast viimasel ajal midagi kuulnudki. Ja Jüri on suur tööloom edasi, ta jaksab palju. Ta töötab Kuopios, konservatooriumis, nüüdki mõrvas seal, kus mina soomes olen seal, tal on vist kuus õpilast seal ja Tallinna konservatooriumis. Nii et tema jaksab palju. Ülikõrvalt leidsite aega ka meie lauljate saatmiseks ja mul on olnud jah. Noh, kui nüüd tähtedest rääkida, siis keda mul on olnud ausaatena, ütleme Georg Otsa tiikuusikud, kadunud Hendrik rummi, Anu Kaalu märganitavaidest ja siis konkursil tegime kõvat tööd Helmi raamatuga? Jaa, et ma nüüd ometi kedagi ära ei unustaks. Praegune töö on Pille Lillelillega, kes on äärmiselt suure tulevikuga minu jaoks andekas ja töökas, jällegi harukordne nähtus. Ja me oleme alustanud tööd ja kui tuli nüüd hiljaaegu kaart Londonist kus ta õpib momendil, et mina olen talle nagu väga suureks oleks olnud ja tal ei ole noh, nii-öelda niisugust muusikut nagu varem üldse olnud, kellega ta on kokku puutunud pianistina, maali muidugi väega. Kas te olete, te olete valmis koostööks kõigiga või ei saa kõigil teha tööd? Üldiselt ma olen küll, kuna inimene, kes kohaneb peaaegu kõigiga, on see siis raske või ei ole, aga muusika tegemine on minu jaoks niivõrd tore asi. Ja ansamblist tina, ma naudin seda eriti. Ma arvan, et siin isegi raske inimtüüp ei tule ka, ei tule nägu segavaks faktoriks. Muidugi töö tegemine võib mind krampi viia natukene, kui inimene on raske, kui ta hakkab teravusi ütlema, ma olen väga hell selles suhtes, noh, vähk muidugi. See lihtsalt võib-olla raskendab jah seda loovust nii-öelda. No päris algajaga vist ilmselt vastutusrikkale kontsertidega ei lähe. No praegu näiteks, mul oli võimalus sõita Pariisi ühe viiuldaja Annega Helsingist. Ta on, oli siiski seitsmeteistaastane ja selles mõttes muidugi rahvusvahelise konkursile minekuks tõesti laps. Aga ma ei öelnud sellest alguses ära, ma võtsin suure vaimustusega selle mõtte vastu pakkumise, aga, ja siis tuli mul käeraskus silmad hakkasid väga väsima ja silmad on üldse viimasel mul natukene segavaks. Selles mõttes, et valgus on väga halb, hoitakse igal pool valgusega kokku ja kui ei ole just kohaliku valgust klaveri juures Soomes see probleem samuti siis silmad lihtsalt väsivad üldise valguse puhul kasutajate prille ja, ja järjest tugevamaid ja tugevamaid. Ja ma lihtsalt ütlesin selle konkursi ära. Nii et mul oli mõnes mõttes väga kahju, aga ma tundsin, et see on nii suur vastutus. Et mu silmad lihtsalt ei pidanud vastu. Mis teid sinna Soome viis, teil oli ju siin kõik olemas. Mida te sealt otsima läks? Oi teate, ma ei läinud tegelikult otsima mitte kui midagi, nii kui muidugi jälle kommentaarid minu suhtes teavad öelda, et muidugi hea elu peale ja ilusate asjade jahtimise peale üldsegi mitte, sest et kui mul läks seda vaja, siis ma võiksin seal edasi olla. Aga muidugi jälle Homie kordne abiellumine ja minuga on üldse nii, et kui ma olen näiteks pinnukse mõnele põhiliselt muidugi naistele silmis seepärast, et paju need mehed ikka nii väga räägivad, noh, kui räägivad, siis ma arvan, et siiski mitte nii palju, kui, kui naistel on kombeks arutleda just naiste asju siis kangesti oleme olnud pinnuks silmas, mõtle, kui palju seal on mehi olnud ja aga ma ütleks niipalju, et ma lähen, olen tõesti oma elus abielust abielu läinud ja võib-olla ma ei ole jõudnud 50 protsenti seda, mida on võib-olla jõudnud üks naine, kes ei ole kunagi abielus olnud ja kellel on võib-olla arvestus segamini läinud oma meeste suhtes, niiet nii palju ma võin oma kaitseks öelda, et ma olen olnud ausalt abieludes. Küsisin kohe. Ühe küsimuse, kas need mehed on olnud kõik enam-vähem ühte tüüpi? No selles mõttes küll, et nad. Mitte minu esimene mees, kes oli sportlane ühte tüüpi, võib-olla selles mõttes, et rasked inimesed, kõik. Ma ütleks siiski erandina Jüri Jüri oli äärmiselt. Kergesti suhelda või inimene ja avameelne, äärmiselt südamlik ja ma ei ütle teiste kohta sellepärast midagi halba. Aga Jüri kooli lihtsalt kerge toime tulla. Noh, kui nüüd päris nii, te võite ju sellegagi lõigata kui tahate, aga ma siiski ütlen mõned sõnad oma teiste meeste kohta ka. No Mikk muidugi. Lõi mind nii-öelda pahviks, esimese kohtumise pool. Ta oli mind muidugi jälginud kuma konservatooriumisse, tulin õppima, ta oli siis juba kolmandal kursusel lavakunstis, aga muidugi mina vaatasin teda ka kui huvitavat huvitava välimusega ja huvitavat isiksust. Muidugi kohe silma. Aga huvitav seik oli. Endine Moskva kohvik, ma ei teagi, mis ta nimetas, praegu on, olime tudengid. Ei, ma läksin ühe oma kolleegiga nii-öelda kohvi jooma ja kogu lavakunst oli seal ühes mingisugusesse oli vist sinine saal või midagi taolist olid seal koos koos oma juhi Voldemar Panso kant. Ja arutati seal ilmselt arvestuse tulemusi või mingisuguse maa saamise tulemusi. Äkki tõuseb Mikk püsti ja näitab sõrmega minu poole. Ja hüüab kõigest jõust üle kohviku, et see naine meeldib mulle. Ja muidugi maalin kõigepealt šokeeritud ja kohutavalt uhke muidugi nagu iga naine võiks olla, et niisugune mees äkki. Pöörab tähelepanu aga kahjuks enne seda just vahetult sisama kolleeg. Neiu oli jõudnud mulle öelda, kuidas talle meeldib Mikk Mikiver. Ja siis oli mul väga ebameeldiv tunne selle naisterahva Puhul, et ta kuulis sellist kommentaari, mis minu kohta, mitte tema kohta. Aga muidugi, see on nüüd ainult üks väike osa sellest, mida ma välja ütlesin naiseliku edevuse tõttu. Aga muidugi põhiline, mis mul tema puhul väga muidugi meeldis, on tema täiesti kordumatu isiksus ja. Ma ei, ma ei oskagi sõnu leida, tema puhul ta oli nii äärmiselt huvitav oli temaga koos elada, sest kõik need väljendid, mis ta kasutas ja kogu tema elukäsitluses oli kõik niivõrd huvitav. Et mul oli äärmiselt huvitav temaga koos elada. Muidugi, raskustest ma lihtsalt ei räägi ja raskused on selleks, et neid võita. Kas te olete niisugune tüüp, kes nagu tüdineb ka natukene? Ja see on vist minu põhiline viga, et võib-olla mitte jah, tüdinemine on õieti öeldud, aga kui ma nüüd natukene püüaks? Mitte isegi võib-olla leevendada vaid seda, et kui armastus mehe poolt tuleb mulle liiga nähtavale siis ta läheb nagu nõrgaks mees minu silmis ja ma pean teda siiski alt üles kogu aeg vaatama ja kui ma ei ole võimeline seda tegema, kui kui ta näitab oma armastust kas liiga välja või tema puudused tulevad esile, et ma ei ole võimeline ta enam alt üles vaatama, siis tuleb loomulikult see tüdimus, nagu te ütlete, aga ma leevendaksin seda, et lihtsalt armastus ei tohi. Kuidas nüüd öelda? Ta ei tohi seda väga välja näidata, minu vastaspool, siis on kõik kadunud. No see soome mees pidi olema ikka midagi erilist. Travis no see on nüüd ausalt öeldes suur naerukoht selles mõttes, et erilist ei olnud, absoluutselt mitte, võib-olla ainult ma ei taha kellestki muidugi halba öelda, aga ta oli väga, jättis väga sümpaatse mulje, kui ta käis oma kahepäevastel turistireisidel, siin oli ta nõus kontsertitel minuga kontsertidele tulema ja jättis üldse väga huvitava inimese mulje. Aga kui ma siis läksin üle piiri, maalin kolmandast, et ootasin peale abiellumist ärasõitu tänu mõnele suurele mehele see ei õnnestunud. Ja kui ma siis jah, üle piiri läksin, siis ta peaaegu et mõne tunni pärast jõudis mulle juba öelda, et unusta ära oma kodumaa ja unusta ära oma lapsed. See pani kõik paika kogu tulevaid tulevase elu. Ja siis ma pidasin isegi palju vastu, poolteist aastat tervelt. Ja siis läksin lihtsalt teise korterisse elama, tema oli ka muusikainimene. Ta oli jah, muusik selles mõttes, et tal ei olnud küll niisugust muusikalist nii-öelda haridust nagu meie nimetame diplomics, aga ta oli teinud ääretult palju igasuguseid kursuseid ja ta oli koorijuht. Kas ma mäletan nüüd õigesti, et kui teie laulatus oli siis pärast seda laulatus saite nii mõnedki Estonia teatri solistid, parteilise noomituse nad kirikus olid käinud. Riina kirjutasi laulatusel. Jah, ma kuulsin ka seda, noh, see oli niisugune raske aeg, aga ma olen väga õnnelik, et ajad on muutunud ja ja enim inimlik vabadus on tulnud ja üldse elu on, on läinud siin ikkagi nii palju selles mõttes edasi, et. Oh, ma niisugust asja räägime sellest, et poliitika, mu nõrk koht aga lihtsalt tagasi ma ei karda tulla. Ja usun õudselt. Eestisse ja tema tegudesse. Rääkige Riina, kuidas te seal Soomest siis toime tulite, kui te pooleteise aasta pärast mehest lahku läksite, millest te elama hakkasite, kas te saite kohe tööd? Ma sain õnneks kohe tööd, kui ma läksin Soome kahe nädala jooksul. Lihtsalt näitasin oma paberid ette ja oli võimalus mängida ja alguses muidugi võeti mind proovile kui tunnitasuline, aga siis muusikakoole konservatooriumisse ja siis sügisel juba oli võimalus saada päris koha peale. See oli Turu linnas, kus ma alustasin, öelda, sealt ma läksin Helsingisse Helsingis, ma olin kaks aastat ja siis tekkis võimalus minna Stockholmiga tutvuma, seal oli teatris repediitori koht vaba ja tegin seal suure konkursi läbi, see oli väga huvitav. Ja see oli nii, et üks mu õpilane turus kellele ma tegin eratunde, tahtis saada Rootsi Stockholmi erakooli sisse klaveri alal ja ta tegi need sisseastumiseksamid väga edukalt ja ta helistas mulle, et õpetaja, ma olen sisse saanud, et ma olen nii kohutavalt tänulik teile selle eest, et ma teeksin vaid, et teid tänada selle eest, ma ütlesin, et noh küll elu iseenesest võib-olla annab, arvasid eile, et te saate teha, et praegu ma ei leia mingit sobivat võimalust, geneet ise helistas mulle kuskil poole aasta pärast ja ütles, et. Ma mäletan, õpetajate olite nagu huvitatud Rootsimaaga tutvumas, et momendil on kuninglikus ooperis Stockholmis pianisti koht vaba, et kas te olete huvitatud? Mina muidugi. Tõrjusin selle tema mõtte kohe tagasi, et olen juba nii eakas ja nüüd jälle uude maasse minek ja võõras veel ja et ega ei tule nagu kõne alla tahtsid, aga õpetaja, te võite ju paberid ikkagi sisse anda, et eks siis on aega ju mõelda. Ja andsin need paberid sisse ja kui läks asi tõsiseks märtsikuus pidin minema siis nii-öelda proovimängimisele siis oli mu käsi parasjagu üle mängitud, muide, nende kätega ma olen ka elus väga hädas olnud. Käed on väikesed ja kui tuleb liiga palju mängimist, siis ütlevad nad üles. Ja see oli just see hetk. Käsi peab olema suur ja pikk sõrm või jah, suur ja just nimelt see käesild, kuidas ma teile ütlen, laba peab olema hästi lai. Et siis saatke minu läigib klaverimängija, kes siin, et eks ole lai laps ja küllaltki Layla pahaga sõrmed on teil head pikad just ja siis, mis hirmus tähtis on need padjakesed, kui need on, need on niisugused jämedavõitu või niukse pehmed, siis tuleb ka ilus kõla. Muidugi kõrv on see põhiline. Nii-öelda kohtunik nii-öelda muusiku jaoks, minu minu arvates, kui ei ole head kõrva antud, siis ei aita midagi, minu professor ütles alati, et kui sa ei oska kõrvaga objektiivselt kuulata, mis sa teed siis ei õpigi kunagi mängimist ära. Nii on sellest nii palju, aga siis ikkagi jah, sinna proovimängimisele minek ja hüppasin alt ära ja lugesin selle asja enda jaoks lõpetatuks, et nüüd ongi kindlasti keegi leitud ja kogu lugu. Kuu aja pärast tuli kiri koju. Et kas te siiski ei tuleks mängima, kuna meil on 12 pianisti käinud mängimas ja me ei ole saanud kedagi võtta, kuna neil puudub kogemus, nad ei oska jälgida dirigenti ja ei oska Prima Vista nii-öelda ja ei oska lehest lugeda ja 100 seda muud puudust veel. Ja siis ma mõtlesin ise, nii et kui Rootsimaal tuleb sulle koju kiri, et palun tulge tööle siis peaks küll inimene äärmiselt laiali, nagu ta seda kutset vastu ei võta. Ja siis ma muidugi läksin sellele katsele täiendavale kotkatsele. Ja mind võeti siis nii-öelda kohe vastu, aga seal oli siis kohe ka olemas üks minu tulevane vaenlane, minu kolleeg, üks pianist, kes oli rahvuselt, ma ütleks Bulgaaria mustlane, niisugune väga-väga tuline. Ja juba siis, kui oli see katse, kui oli, oli võetud vastu minu isik nii-öelda, siis tema tuli veel ühe noodiga Luikede järve Ataasiaga ja viskas mul selle ette siis talle tall, talle tundus, et ma sain nagu liiga kergelt hakkama seal testis ja pani selle mulle ette ja tahtis, et ma läksin mänginud ja muidugi mängisin selle ära. Aga kunagi hiljem ta veel ütles mulle, et jah, aga sul oli ikkagi liiga kiire tempo siis kui me juba olime omavahel vaenlased, nii-öelda tema üritas siis mind hakata välja sööma seal teatrist, kuna tema oli 16 aastat seda kohta seal soojendanud ja ühtki niisugust nii-öelda pianisti, kes ka kellel oleks tehnika olnud, temal kõrval ei olnud ja tal oli väga rahulik elu. Tema dikteeris peaaegu muusikas kõik tempot, ma isegi imestan, kuidas tal õnnestus 16 aastat. Aga kui siis jah, me koos nii-öelda seal Tegime seda tööd siis tekkis üks väga niisugune, noh, kriitiline moment, Prokofjevi iroomia Juliat mängisime ja oli vehklemisstseen seal. Et seda peab loomulikult imeliselt mängima ja dirigent, kes oli Helsingist tulnud, tema on kah lõpetanud klaveri Sibeliuse akadeemias ja tema teadis täpselt, missugune tempo peab olema ja isegi mängis kohati ette siis oli jah see moment, kus see muslanna nii-öelda pidi lihtsalt alla vanduma, kuna temal tehnikat ei jätkunud selleks vehklemisstseeniks. Seal oli muidugi palju muid nüansse ja see oli võib-olla see, mis tal tundis, et et nüüd tal mõõt täis ja siis muidugi see kiusamine läks eriti hulluks. Kõige raskemad ülesanded sain mina absoluutselt iga päev endale, kusjuures tunniajane paus, mis oli ette nähtud, oli meil 15 minutit ainult minu jaoks muidugi, et ma ei jõudnud seal ja isegi söömas ja rääkimata muudest toimingutest ja noh, meil oli üheksandal korrusel proovisaal ja all keldris oli meie Rebediitorite ruum, nii et juba see liftiga sõitmine oli nii-öelda tehniliselt täiesti võimatu, kuna vaheaeg oli kõigil samaaegselt. Noh, üldse kõik see oli väga raske. Jaa. Ta läks jah, väga väikeseks ja seal tulid igasugused muud inimesed mulle nii-öelda mind kaitsma kõik muud pianistid ja aga teater on teater, teater on teater ja ma olin muidugi väga nõrk ka, sellepärast et see langes kokku minu poja surmaga ja ma lihtsalt otsustasin, et ma ei jaksa enam teatris olla ja üldse nii suures linnas ja siis ma hakkasin mõtlema, et no mis ma siis nüüd teen. Helistasin Burvasse, kus oli mul kus ta oli mul väga head mälestused, kunagi, kui ma seal saatsin meistrikursustel mis aasta see võis ollagi kuskil? 88 ja küsisin rektori käest, et kas oleks võimalik tulla sinna tööle ja jah, kuue pärast sain ma vastuse, et jah, palun väga ja nüüd ma siis olengi selles väikses linnas, mis on rahulik ja ma teen oma tööd, ma olen ainus saati terves koolis. Nii et mul õnneks ei ole enam vaenlasi ega, on siis muidugi nad üritavad seda varjata, nii et mul on väga, väga rahulik tööõhkkond seekord. Kas kontsertmeistri klaverisaatja amet on Soomes prestiižikas? On küll, jah, eriti heade puhul, sest et häid klaverisaatjaid ma ütleks igal pool ainult sõrmega lugeda. Kuidas seda nüüd öeldaksegi tegelassõrmede peal lugeda just, ja teie olete üks sõrm. Ei tea, üldiselt hea tunne on, kui sust peetakse, lugu küll jah, aga on, kas on ka nii, et headele makstakse hästi? Nuh ütleks niipalju, et muidugi makstakse Soomes ja mujal maailmas praegu palju rohkem kui võib-olla Eesti oludes. Kuigi see ei heiduta mind muidugi tagasi tulemast. Aga nüüd, kui kuna mul on nii suur staaž kuskil, ma ei tea seal 35 või palju, ma olen nüüd kõik kokku teinud tööd isegi vist 36 aastat, siis siis taas on ka Soomes arvesse võetud ja see on muidugi õudselt tore. Aga siis, kui öeldi, et pensionile minekuks läheb, siis ei pidanud arvestatava neid Eesti aastaid, nii et üks hea nõuandja ja ütles mulle, et loomulikult sa pead tulema juba sellepärast tagasi, et siin ikkagi ehk pensionit, et tõusevad ja sina, kui staažikas inimene teeks, antakse siiski ka vastav pension. Sellele. Kui te nüüd tagasi sõidate, kas te sõidate Soome või sõidate koju? Soome ilmtingimata sellepärast, et kodu ei ole mul olnud terve seitse aastat, kui ma siit läksin, ma olen üritanud teha oma elamisnurka nii-öelda, niimoodi ma seda nimetan hubaseks. Momendil teevad hubaseks need mulle ainult raamatud ja loomulikult ka väike klaverikenemis mul seal toas. Ja noh, mingil määral loomulikult iga inimene teeb omal üritab teha elu hubaseks, aga aga kuna ma tunnen, et mu kodu on ainult Eestis, siis ma ei saagi seda selles mõttes hubaseks teha. Kes on need lähedased inimesed, kes teil siin Eestis elavad? Muidugi minu pojake Gert tema väga armas naine Kristiina siis minu kadunud poja. Naine Kadri. Sümpaatsed on minu mini mõlemad, need on mul tütarde eest ja nii et nagu ja Kadri praegune elukaaslane Tuli ka nii toredasti, et Gerdi naise vend on tema, nii et nagu kõik on üks nii-öelda ja nad on äärmiselt toredad minu vastu kõik. Ja nagu ma loen jällegi, et mul on neli last kogu aeg olnud. Nii et ma olen rikas, teie ema elab ka minu ema on momendil nende kodus, ma sain ta sinna. Merivälja pansionaadi, sest et Ta lihtsalt ei tulnud enam üksinda omadega toime. Ja mul on nüüd selles mõttes palju kergem soomes olla, seepärast et ma tean, et tema eest nii regulaarselt hoolitsetakse ja käin teda võimaluse korral muidugi vaatamas kogu aeg ja. Siis loomulikult minu kasuvanemaid, kui seda nii võib öelda, kasuvanema nimetus ei ole just eriti. Nojaa, aga noh, kuidas öelda võiks ka öelda vanemad, sellepärast et miks ka mitte vanemad, kui nad on mind kogu aeg kasvatanud minu baleriinist tädi hinge ja tema mees Eino kellele, keda ma nimetasin onuks millegipärast ma ei tea, miks see tuli algusest peale juba mulle meeldis lapsest peale isegi nii väga, et ma kunagi ütlesin hingele välja, et, et arvestada sellega, et kui sina sured ja ma ei tea, kas maiustused Ma ütlesin, et, et õige varsti või kuidagi, nii et, aga et et siis saan mina onu endale umbes nii lapsest peale. Kunagi ütlesin, et ta oli niivõrd sümpaatne meesterahvas, on, tähendab kas te olete oma loomuselt optimist või pessimist? Mulle tundub, et optimist üldiselt küll optimist jah, aga lihtsalt kuidas öelda, kõik need elukeerised, mis minust on läbi käinud ja ja lihtsalt siiski raske elu, kui sa kui elada mujal kui kodumaal. See on kohati mind teinud muidugi pessimistlik, aga ma arvan siiski, et põhiloomusena optimist No kui te optimist olete, siis te usute kindlasti paremad ajad on veel ees. Ja loomulikult väga usun, kahe isegi kui nad, kui eestlased tahavad mult ära võtta. Kui ma nüüd siin Eestis käin ja kogu aeg räägin, et ma tahan tagasi tulla, siis paljud tahavad mind tuua maa peal, et oh, ei, mis sa nüüd mõtled ja et sul on ju nii kerge siin käia, et aga ela ikkagi seal ja. Aita, ma tahan ikkagi tagasi tulla. Keelast.