Vikerhommik vähegi poliitikast huvituvad inimesed hoidsid eile hinge kinni teada saada, mis siis toimub Rocca al Mare suurhallis, kus kell seitse õhtul algas ühtse Eesti suurkogu ja kui enne seda kattis seda üritus suure saladuseloor, siis Eesti televisiooni, aga nüüd mitmed internetiväljaannete kaudu oleme juba teada saanud, mis siis seal eile toimus ja oleme ka juba kohal olnud. Kommentaare saanud lugeda, aga üks kohalviibijatest oli ka sotsioloog Juhan Kivirähk, tere hommikust. No millise mulje teile see üritus siis jättis, milliste ootustega läksite ja kuidas need vastasid teile? No mina olen olnud, no teatrisõber juba viis aastat, nii kaua kui see teater on eksisteerinud, juba läinud praktiliselt kõiki nende etendusi ja tean, et see teater kõnetab mind alati väga olulistel teemadel, nii et mina läksin sinna kahtlemata nautima nautima teatrietendust ja kuulama seda sõnumit, mida teater edastas, ja mitte ainult siis eile õhtul seal suurkogul, vaid alates juba väetisi lõpust. Tegemist oli minu arvates suurepärase sotsiaalse eksperimendiga, mis oleks väärinud võib-olla veelgi suuremat auditi auditooriumit, kui, kui mahtus sinna suurhalli, sest selline nii etendus, kelle tulemused kui ka vastukajad näitasid, et sellist kodanikuhariduslikku algatust oleks meile meile väga-väga vaja. Aga ütle, et ta ikkagi, et see oli igal juhul etendus. Kahtlemata see oli etendus ja, ja ma ei teagi, millal seda peaks nüüd tagant vaatavalt analüüsima, millal õigupoolest hakati spekuleerima, et seal tõepoolest võiks erakond sündida, sest noh, tõepoolest ühtse Eesti poliitreklaam oli algusest peale ju nii räige juba selle erakonna nimetus. Et selle tähendab tõsiselt võtmist selle, selle teatri seltskonna poolt oleks ju raske raske uskuda, aga tõepoolest, sellel etendusel oli fantastiline Buent ja, ja ma arvan, sel hetkel, kui lavale tõusis Indrek Tarand, kes eelmisel aastal kogus eesti valijatelt eurovalimistel üle 100000 hääle ja pakkus uue erakonna esimeheks endise õiguskantsleri Allar Jõksi siis sellel hetkel oli tõesti käes murdepunkt ja ma arvan, et ka selles saalis oleks olnud. Kui lavastus oleks kulgenud teist rada pidi lavastaja tahtel ja oleks hääletatud esimeheks Jõks, siis oleks sellest võinud tekkida ka erakond, nii et see oli väga selline kahetine mäng, et näidata, et sisuliselt on ju uus erakond võimalik ootus selle jaoks on ühiskonnas olemas, aga kogu see teatri tulevärk ja, ja, ja kogu see sõnum, mida siis kunsti vahenditega edastati, näitas, et see ei too ju lahendust, vaid, vaid vaid põhiline point oli sellest, mis tuli etenduse lõpus ekraanile, et inimesed, te olete vabad vabana käituma. Allar Jõksi kõne olevat olnud väga hea. Allar Jõksi kõne oli väga hea ja ma arvan, et et tõsiste poliitikahuviline selliste inimeste jätkumisel oleks selline erakond, mille eesotsas on Allar Jõks, täiesti mõeldav, aga ma arvan, et selleks, et Allar Jõks tuleks poliitikasse ja saaks Eesti riigile kaasa aidata, ei ole tingimata vaja uut erakonda. Ma arvan, et et just see sõnum, mis, mis etendus andis, peaks viima selleni, et me õpime nii-öelda erakondi läbi nägema ja ja ei lase neil enam niimoodi manipuleerida panna siiski poliitikud, kellest enamik ju siiralt tahab kõige paremat Eesti riigi jaoks panna poliitikud ka võimaldada neil niimoodi tegutseda, on vaja. Kas see etendus ja šõu vasta siis teie ootustele või äkki oleks pidanud vinti veel juurde keerama või üle keerama kuskil? Jah, mõnes mõttes ma olen nõus, ma vaatasin siin ära Alliku kommentaari, et, et oleks võinud veel tugevamalt manipuleerida, et tõepoolest noh, see on nüüd selline juba teatri teatrikriitikateemaline jutt, et see pikk ettekannete osa, kui kõik liiklejad siis näitlejatest kogu suurkogu delegaadid oma oma platvorme esitasid, et see kippus pisut kirstud venima, sest et ega need suurhalli toolid seal väga mugavad ei ole ja, ja noh, et ojasoolavastustele on ka varem, ütleme siin selle, kuidas näidata pilte surnud jänesele, on nii, et tuleb selline istme maitse pikaldane suhu, et võib-olla selline see, see esimene pool oli liiga liiga pikk, et seda oleks võib-olla võinud kuidagi kuidagi teha lihtsamaks, sest et noh, see, see arusaam, et, et sellise, sellise Räige propagandaga see see erakond ei sünni, sest ega seal saalis ei olnud, ütleme need 100000 inimest, kes nüüd või kruvi palju rohkem, kes püüaksid, et teeme uue erakonna ja toetaksid taoliselt võib-olla vapsliku sisuga loosungeid, mida seal hüüti. Et ega need ei istunud selles saalis Kohava saalis ringi vaatasin, siis seal istusid ikka need inimesed enamasti ehkki neid oli nii palju, keda ma olen alati ka loo teatris näinud, et et ma usun, et enamik saalist siiski vaatas seal seal teatrietendust. Aga lõpetuseks Juhan, võib-olla selline retooriline küsimus. Kas ja mida muudab see etendus? Noh. Ma usun, et ta kindlasti muudab, et nagu ka Tiit Ojasoo seal ütles, et muutused ei toimu ühe päevaga, ka muutused toimuvad iga päev, nii et ta kindlasti mingi jälje jättis. Ja võib-olla tõesti siis aasta pärast valimistel vaadatakse seda valimispropagandat ka pisut teise pilguga. No põhimõtteliselt oli, oli selle kaudu näha, et valijad ootavad muutusi ja, ja see, see teadmine on oluline ka erakondadele, sest et tõesti ma arvan, et võib-olla just erakondade enda poolt peaks tulema ka see, see arusaam, et sellise sellise räige propagandaga nagu minnakse oma põhieesmärgist eemale ja keegi ju tegelikult poliitikutest seda ei taha. Ja lootus, et valijad saavad targemaks, sureb alati viimasena. Suur aitäh, Juhan Kivirähk, nende kommentaaride muljete eest. Vikerraadio jätkab sel teemal esmaspäeval reporteritunnis siis juba teiste inimeste arvamusi pärast natuke pikemat järelemõtlemist, aga aitäh teile ja kauni laupäeva hommiku jätku. Aga sel teemal. Mulle on alati meeldinud mulle meeldida meeldinud mängida Piipzhow poisi lugu ja selle looga liigumegi õnnitluste juurde.