Aja jälg sai kirja Erkki käest ja selles on öeldud aasta tagasi aasiareisil seeklesime ligi kaks nädalat firmas, mis on iseenesest juba eksootiline paik. Kolm päeva sai veedetud taganis ja pean tunnistama, et see oli selle reisi ja ilmselt Krist kõigi mu rännakute kõige müstilisem kogemus. Keset suurt tühjust ja pool kõrbeliku maastiku kerkivad esile stuupad mitte kümnedega pead, vaid tuhanded. Mõne kõrgema otsa ronides võis neid näha kuni silmapiirini viimased kadumas troopikas udusse Hewirvendusse. Nii kirjutas siis Erki. Stuupa on pühamu, mis saanud oma kuju pühammeerume mäe järgi. Modistlikus kosmoloogias kujutab see püha mägi jänesest kõigi maiste ja vaimsete universumite keskust, kus oma ja teiste jumaluste eluase Meeru olevat 450000 kilomeetrit kõrge ning asuvad paigas, mille nimi on Sämbud viipa. Nii jutustab legend. Muusika viitab Birma naabrielendiale, stuubasid leidub nii siin kui seal, kuid temas on budism üldtunnustatud Regiusud. Ja tänu Erkile saame seekord kujutlusrännakule vagani Niiet, ilusat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ja kõike oma silmaga näinud Erkki Niit laanekirja pandud hetked, meeleolud sellest vist tõepoolest müstilisest paigast. Birma ehk Myanmar on kaardil otsekui üks kummaline kerra tõmbunud pika sabaga loomake. Selle troopilise riigi ida-põhja- ja lääneservades kõrguvad mäed, keskel ulatub aga pika sabaotsani välja suur Irawadi jõe madalik lähimad naabrid läänes India põhja pool Hiina idas tai ning pikk saba. Poolsaar lõpeb lõunas India ookeani vetes Malaisias. Väga huvitav vägann seisab Birma ütleksin keskele Läänes mandalai piirkonnas ja sellel linnal on aegade jooksul õige mitmeid huvitavaid nimesid olnud. Arrima tähendab Puura ehk harimatu Yana, mis peaks tähendama vaenlase purustaja või tähembadiipa vasema või Tassadessa kuivaks kõrbenud. Tema väga on see mitme ehitise Birma kuningriigi iidne pealinn asub siis riigi kuiva keskmadaliku alal aia Järvaadi, mis on üks paljudest siinsetest jõgedest idapoolsel kaldal. Firma kohta on öeldud, et see olevat ehtne pagoodide maa. Et kas väiksemaski külas seisvat siin alati oma buda usu tempel ka kood Rooster palvetamise ja õppimise koht budismi jõudnud Birmasse umbes 1000 aastat tagasi, kui siia rändasid buda mungad, kaasas pühad tekstid ja vankumatu usk. Iidne pagan, kirjutatud on need selle linna suursugused, varemed laiuvad kümnete ruutkilomeetrite suurusel alal ning enamus siinsetest tuhandetest usu templitest stuupa teste paga oodidest ehitatud aastatel 1000 kuni 1200 realmil pagaaenn oli esimese Birma impeeriumi pealinn. Selle impeeriumi rajajaks ja esimeseks juhiks on peetud kuningas Anabrahtat. On see nüüd legend või päriselt ajalugu, seda me ei saa iial teada. Igatahes võtnud ana prahta isa seni valitsenud kuningalt Nonii üle senise kuningapojad aga sündinud ana prahta, isa hoopiski mungaks hakkama nagu üks poegadest shokaate asunud ise riiki valitsema. Kui ana prahta piisavalt vanaks sai kutsustesokaadee endaga võitlema, tappis oma vastase ja pakkus pagaanid. Roni oma isale tagasi. Viimane otsustas siiski Lõngaks jääda. Jäänabrahta asus aastal 1044 ise kuningriiki valitsema. Kuningas võttis ette palverännakud seilanud ja kehtestas sealt tagasi tulles oma riigis teravada budismi, mis on üks selle usundi paljudest koolkondadest juba tollal p usu nimel naisammustest kuningriikides lahinguid. Nii vallutas, annab rahta lõunas asuva moni riigi pealinna Tatooni ning tõi paganni tipitaagaa pühad käsikirjad. Võttes kaasaga buda munki ja käsitöömeistreid, et pagannist uhke ja vägev linn teha. Aastal 1057 läks kuningas Anav rahta taas sõja retkele sekordnan soosse, et buda hambareliikvia vaganni tuua. Kui kuningas sellelt reisilt tagasi tuli, vandusid Shani pealikutel truudust ning annab rahta, võttis naiseks saani printsessi Saalomon la. Ja nii ehitas pagani kuningas oma imelist pealinna. Üha uhkemaks ja ümbritsevatest riikidest saabus üha enam buda munki sellesse usukeskusse, et saada sügavamaid Teadmisi teravada budismi kohta. Budism on teadagi iidne ja ülikeeruline usund Eestimaal on inimesi, kes on seda tundma õppinud ning sellele pühendunud. Et asjast vähegi aimu saada, peaks keegi neist praegu minu kõrval istuma ja selgitama. Aga see tänane teema tänane teema on pagan ning saime parajasti teada, et aastatel 1044 kuni 1077 pagani kuningriiki valitsenud Anabrahta kehtestas oma riigi põhiusundiks teravada budismi. Et natuke siiski üldjoontes Reimo saada uurigem, mida ütleb tark raamat selle koolkonna kohta? Budistliku doktriini paali kaanonist lähtudes rõhutab teravada uda vahetutelt õpilastelt alguse saanud õpetusliku traditsiooni käsitab teed nirvaanasse täielikku üksindusse tõmbumisena maailmast, eraldumisena, komplust. Selle tee vältimatuks etapiks ei tunnista kultusobjekte ega lunastust kaastunde läbi. Üksindus maailmast eraldumine, see on päris karm. Aga sellega seletab pagoodides tuupade, templite ning teiste religioossete ehitiste hiigelhulk paganis. On teada, et alates kuningas Anabrahta valitsemise ajast, mil pagan oma kuldsesse ajastusse astus kuni aastani 1287, mil mongolite väed linna tungisid, rajati pagaanneligi 13000 budistlikku ehitust. Sissetungijad hävitasid tuhandeid pagoode. On arvatud, et tollane kuningas laskis ise lõhkuda suure hulga religioosseid monumente materjalikindlustuste rajamiseks. Sajandite jooksul on jõgi ligi kolmandiku algsest linnaalast ära uhtunud. Lahendusi otsivad vargad on palju templeid rüüstanud ja lõhkunud. Maavärinad ja ajahammas on suure hulga imeliste ehitiste asemele vaid murenenud, kivide hunnikud jätnud ja tänapäeval rohkem kui kaheksa sajandit pärast paganni õitseaega on selle linna 13-st tuha Nendest buda templist püsti veel umbkaudu 2200. Aga siit jätkan seda uskumatut paika oma silmaga näinud ERKI kirja pandud meenutustega. Ma ei tea, miks, aga kui mõtlen need firma peale, siis kõigepealt meenuvad buda mungad Bangkoki lennujaamas oranžides rüüdes seisavad lennuki trapil ja sisenevad punasesse äär ei sea lennukisse ere oranžides rüüdes munkade rivi varahommikul ja punane Vene lennuk olid kui sissejuhatus paljule uuele, mida ma enne polnud näinud ega kogenud. Hiljem selgus, et meiegi läheme samale lennukile aga kuna religioonil on nii Tais kui firmas endiselt väga oluline roll, siis austuse märgiks lastakse mungad lennukisse esimestena. Mäe tervitas meeldiva jahedusega tekkis, ütles, et seal ei olegi nii kuum. See purunes muidugi paari tunniga, sest meie saabumise ajal oli veel hommik ja päike polnud täisvõimsusel sisse lülitatud. Ka esimene mulje ranguuni lennujaamast oli positiivne. Mitte kuigi suur, aga uus ja remonditud Tallinna Lennart Meri lennu ja õige pea sai siiski selgeks, et Birma on sootuks teistsugune. Enamus reisiraamatuid firmasse minna ei soovita, mitte et seal oleks ohtlik või poleks midagi huvitavat väidet mitte toetada turismitööstusega Birma valitsevat huntat. Lääneriigid on firmale majandusembargo kuulutanud, annab igal sammul tunda, nagu ikka, kannatavad eelkõige lihtinimesed. Turistile on see pigem eksootika, mobiiltelefonid ei tööta, pole sularahaautomaate, isegi turiste teenindavat panku ei ole. Ehitused ja teed on lagunenud. Sageli läheb elektrikatkestusi ette, seetõttu on tänavatel suured generaatorid, mis öö läbi und Vadja ennast katkestuste korral automaatselt sisse lülitavad. Vähene säilinud koloniaalarhitektuur on enamuses väga halvas seisus. Jääb mulje, nagu oleksid ajas 25 aastat tagasi rännanud. Inimesed on aga lahked ja sõbralikud nagu igal pool mujal sealgi, kus käinud olen. Ainult kullatud templid säravad, sest usk on tähtis. Religioone on mitmeid, kuid budism on valdav. Edasi jutustab Erki, kuidas kulges tema reis väganni. Sõit algas mandalaist öise rongiga esmapilgul paljulubava see esimese klassi vagunis. Kuigi meie mõistes ei saa üks vagun esimesest klassist enam kaugemal olla. Ameti oli selles rongis teine klass. See tähendanuks sõitu puunaridel. Sellisele reisile ei mindagi ju luksust taga ajama, kuid seekord tasus kallima pileti ostmine ennast ära. Kohale pidime jõudma hommikul, tegelikult jõudsime pärastlõunal. Miks ei tea, ja ega see polegi oluline. Raudteejaam oli vagani keskusest kümmekond kilomeetrit eemal. Õnneks leidsime kohalikud takso, mis olid tagant lahtine pikap, kuhu olid laotatud decided, sõitjal mugavam oleks. Nüüd kuuleme Erki abiga üht-teist ka elust ja inimestest tänasest paganis. Tänane paganneletab turismist ilma tohutu hulga stuupad, et oleks koht tavaline, vireleb külake või lausa välja surnud. Ja nii võibki ka nii otse kui kaheks osaks jaotada. Üks tegeleb turismindusega, teine mitte luksushotelle ja spaasid ei näinud kusagil. Ega me seljakotiga reisides selliseid kohti ei otsinudki, pigem odavamaid. Kuid teise poolega võrreldes, see on kontrast ikkagi suur. Vilets, kivine ja liivane põllumaa, mida kohalik rahvas harib, annab ilmselt ka üsna viletsat saaki. Talunikud elavad üpriski masinates hütides. Turismitööstusel läheb selliseks elamisega võrreldes üsna hästi. Igasuguseid ööbimiskohti söögikohti käsitöökodasid on pisikese koha kohta päris palju. Viimastest jäi meelde üks Puusepp töökojast Me tihti möödusime. Eks tema toodang oli nagu ikka väikesed buda kujukesed ning ilmselt kohalikule rahvale mõeldud tarbeesemed. Tavaliselt ma sellistest kohtadest midagi ei osta. Sealt siiski, sest mehed, köök, kus oli tõesti muljetavaldav. Varahommikul oli ta juba kohal ja laastud lendasid. Tema töö jätkus ka siis, kui me õhtul magama läksime. Ei tea, kas ta kunagi üldse magas seda usinalt meest meenutab nüüd mu samuti tubli töö ämmariiulis üks väike Ebuda kujuke. Turiste käib väga palju lääne turiste, kuigi sageli ei kohta, siseturism oli aga päris üllatav, võõras paigas ju ei tea ja kas kohalik inimene elab sealsamas või on tegelikult samasugune uudistaja nagu sa isegi. Siin oli aga vahe selgelt näha, silma jäi kolme liiki turiste, suurte gruppidena liikuvad hiinlased, nende hästi ettevalmistatud reisid ja uhked konditsioneeritud bussid. Siis ilmselt läänemaadest tulnud valdavalt seljakotiga rändajad nagu meie ning kohalikud ikka suurtes gruppides, kuid ka esinema eelarvega sõideti bussides millegatusedki tihkelt rahvast täis olid topitud. Ühel pärastlõunal katus, meie jalgrattamarsruut ühe sellise bussimarsruudiga. Ja loomulikult tuldi kohe küsima, kes me oleme ja kust me tuleme. Sellistele küsimustele tuli vastata mitu korda tunnis. Jääte endal lõbusam oleks, ütlesime lõpuks, et oleme spongi vabariigist, selgus, et mõni oli sellest isegi kuulnud. Eestit küll suurt ei teatud. Mis aga meelde jäi, oli kohalike inimeste heatahtlikkus ja vahetu suhtlemine. Kohe varsti jõuab Erki oma vahetudes muljetes vagani imepärastest tuupade juurde, aga enne üks tilluke põige teooriasse ja ajalukku. Pagood ja stuupa stuupa mäletate, on saanud kuju Püha Meerumäe järgi, see on tohutu poolkerakujulise pliia, terava tipuga ehitis ruudukujulisele alusel, otsekui hiiglase kelluke. Pagood on jälle mitmetasandiline, tavaliselt kuue kuni kaheksakorruseline astmetena kõrgusse aheneb templihoone, mille igal korrusel on katus. Kui budism Kagu-Aasias levima hakkas, mõjutas uute templite ehitamist suurestiga Hiina arhitektuur. Loen ma arhitektuuriraamatust ja jätkan. Selle tulemuseks oli pärast pikka kosjaperioodi kahe väga erineva ehitustraditsiooni abielu mille tagajärjel sündisid nii erinäolised ehitised nagu Birmastubad. Kagu-Aasias on kaks tõeliselt väljapaistvat iidset religioosset linna vägan Birmas ja Angkor Kambodžas. Enam kui sajand, Ankoori templi varemed seisavad aga üksteisest eemal tihedas džunglis ning üksnes kõrgemate templite tipust on võimalik teisi näha. Kuid paganni templid seisavad ennast peitmata su ees hiigelsuurel tolmusel, tasandikul puud ei ahistas vaadet ja olgugi, et aeg ja inimesed on tuhandeid neist pühana mõtest murenenud kivikuhjad, eks muserdunud seisavad tuhanded praegu minu andmete põhjal umbkaudu siis 2200 ikkagi püsti igas võimalikus suuruses, kuldsed hiigelkellukad, valged tornid, kivised, astmelised, püramiidid. Ebakujutluspilt võtab hinge kinni. Aga siit taas edasi Erki niitlane meenutustega paganist. Selleks, et Vagaanist täit ülevaadet saada, on vaja mõne suurema stuupa otsa ronida. Sealt avanev vaade on uskumatu ja senikogematu. Sajad ja sajad stuubad kaootiliselt külvatuna liivases ja kivises kõrbelaadses maastikus Nende vahel üksikud puud. Võrdleksin seda mõne tähe sõjaliku ulmelinnaga. Paljud teavad ank Horvaatia püramiidide linnakuid Lõuna-Ameerikas. Vägaani eelis on see, et seal on koguse mastaapsusega aga näha hoolimata sellest, et paljud tuubad on aja jooksul hävinenud. Laastamistööd tegi ka 1900 seitsmekümnendatel toimunud maavärin. On mulje hingemater. Stopped on ehitatud peamiselt põletatud tellistest võis olla, et mõista põletamata tellistest, kuid jälgi sellest ei ole. Ajaloo hõlma on kadunud ka kõik muu, mis kunagiste Birmalaste elust tunnistust annaks. Ajale on suutnud vastu panna vaid templid ja stuupad. Võib arvata, et enamus neist olid krohvitud rikkalik, ornamentidega kaetud, valgeks värvitud või terrakota ka ehitud. Seda ette kujutades oleks vaade neile veelgi müstilisema. Paraku on enamus kõigest sellest tänaseks kadunud. Pärast maavärinat on palju stuubasid taastatud paraku tänapäevaseid ehitusmaterjale ja töövõtteid kasutades, mistõttu Unesco sellist restaureerimisteravalt kritiseerinud on. Stuubade suurusena ka erinev on selliseid, mis on vaevalt inimkõrgused ja on selliseid, mis tõusevad, pilvelõhkujad. Väiksemates on väike altaripaik, kuhu võib panna oma annetusi viiruk, et võililli suuremates on mitmeid eri tasapinnas kõrgete vahedega käike mida ilustavad buda kujud. Mõnikord on käikude seinad täis orvasid, mis omakorda kujudega täidetud madalamal paiknevad kujudega nišidan tihtigi. Trellitatud. Templi keskel on tavaliselt kõige tähtsamad ja uhkemad kujud. Halastav, buda rõõmustav buda. Iga väiksemgi detail neil kujudele on kindla tähendusega näiteks käte ja isegi sõrmede asendid. Näoilme tundub kõigil kujudel siiski alati ühesugune. Rahulik ja keskendunud. Nägime ka üht kaksikBudaat, mida kohalikud inimesed väga eriliseks peavad. Kõigi kujude kõrval on ohtralt korjanduskarpe, igal tekst, milleks raha korjatakse, annetatakse palju ja annetasime ka meie teadmata, milleks. Erkki meenutusi veel pisut hiljem, aga siinkohal lähemalt kahest vagani templist, mida ehk siinsete kõige kuulsamate pühamute hulka arvatakse. Esmalt anna anda tempel, mille kohta loen Jonatan Klanssi arhitektuuri teatmikust. Oma valgeks lubjatud tellisseinte, kihiliste katuste ja koonused taoliste kuldsete tornidega tähistab anna anda tempel pagaanis klassikalise Birma arhitektuuri kõrgaega. Selle põhiplaaniks on Kreeka rist, mille iga haru kerg kipp suureks viiluga sissekäiguks. Ristikeskme kohal tõusevad stuubalt kuus terrassi, moodustades templi 52 meetri kõrguse ja kullatud pisarakujulise torni. Seis on kaks hämarat jalutamist käiku, millest ühes tervitavad külastajat neli üheksa meetriga kõrgust Budad, kes on paigutatud seintesse uuristatud orvadesse tüüpiliste pagaani stiilis templite sisemuses on eredavärviliste freskodega kaunistatud ning õhulised. Aga on ka teistsuguseid. Schwesigoni ansamblisse kuuluvad nii kuldselt Brava hiigelkellukesega sarnanev stuupa kui kaunis kaheksaastmeline õhulisena tunduv pagood. Seda templit hakkas ehitama kuningas Anabrahta ise ja selle lõpetas tema järglane aastal 1089 Šveitsi kooni templis olevat hoiul buda eneseluid ja juukseid igal aastal Birma. Taavi Kuul meie novembris detsembris saabub siia religioosset telepidustustele palverändureid kogu riigist. Need pidustused on eriti oodatud ka seepärast, et nende ajal meenut Öeldakse budismieelset naatide kultust. Kes olid või on Natid siis väike põige Birma muinasmaailma. Lahkunute hingi austatakse igal maal ja igas traditsioonis omamoodi. Birmas on iidsetest aegadest ele hingeolendite austamine. Loodan, et niimoodi sobib öelda, see on tõlge inglise keelest, spiritlejal viims, Birmas öeldakse nende kohta naat, siis naatid ja näib, et need pole päriselt sellisel lahkunute hinged, keda näiteks meie siin kas või hingedepäeval. Meenutame. Legend jutustab, et enne kui meie vana tuttav kuningas Anav rahta 11. sajandil paganis võimule tuli oli Birmas kombeks ehitada väikesi püha, muid või hingemaju, et kutsuda kohale hinge kliendid, naatid, kelle senisesse elupaika oli näiteks uusi maju või kloostreid ehitatud või siis riisi vilja külvatud, nendesse hingama majadesse paigutati igapäevaannetusi, toitu, lõhnaaineid ja lilli, et hingeolendeid lepitada. Vanemad inimesed arvasid, et kui kuningliku perekonna liige vägivaldset surma sureb, saab temast naat, hinge olend ja sääraseid üliinimlike võimetega olendeid õigesti lepitada võivad nad inimeste palvetele vastu tulla ning need tähtsate ülesannete täitmisel näiteks vaenlaste hävitamisel aidata. Kui siis kuningas Anav rahta terava ade budismi riigi ametlikuks usuks, otsustas teha püüdistaga hinge olendite ehk naatide poole palvetamisele lõpu teha. Ta käskis oma kuningriigis kõik hingemajad maha lõhkuda ning lõpetada loomade ohverdamise Pooppame mõlemil. See on kõrge vulkaaniline paljand ning arvati, et just sellel mäel elab 36 kõige võimsamat inimnaati. Selle asemel, et usk oma hinge olenditesse unustada, läksid tollase pagaani kuningriigi elanikud sellega nii-öelda põranda alla. Ajasid hingemajad oma kodudesse, et hea valvur naat nende jaoks ikka alles jääks. Kui siis kuningas ana prahta aru sai, et hingemajade keelamisega pöörata oma rahva budismist eemale hingede usk hinge olenditesse naatidesse kusagile ei kao. Tegite täispöörde naatide kujud ja pühamud olid vaganis taas lubatud ja kuningas ise paigutas Poopa 36 hingeolendi kujud imekaunisse Šveitsi kooni templisse, lisades neile veel 37. hindu jumaluse Taagijamiini, kelle rahta naatide kuningaks nimetas. Kõik hingeolendid elavad koos suures galeriis, siin on kuningaid ja kuninganna Sid loomi ning kummalisi salapäraseid tegelasi. Mõned on väga rahulikud puude, jõgede ja madude naatid, näiteks mõned on vägivaldse või traagilise surma läbi siit ilmast lahkunud inimeste hingeolendid haududa hävitavat kättemaksu inimestele, kes neid tülitavad. Ja kõigil hingeolenditel ehknaatidel olevat Birma ehk siis Myanmari riigi ajaloole läbi aegade erakordne mõju olnud. Pamägi olnud aga kõige tähtsam pagaani kuningate austamise paik. Nimi, mis tähendanud lillede mäge. Mõned pagaani hingeolenditega seotud legendid oleksid vahest huvitavad. Kuuendal sajandil enne Kristust Ma enne kuningas Anabrahtabagani aega elanud siinsetel aladel Ong tintai nimi tähendavat sepamees olnud kohutavalt tugev, nii tugev, et isegi kuningal olnud tema tohutu jõu ees väga suur hirm. Kaval kuningas, mõelnud kaua, kuidas sellest hirm tugevast mehest lahti saada ja mõelnudki välja ühe alatu plaani teatanud Mounctintaile, et viimase õest on kuninganna saanud ja kutsunud seppama linna, et naise vennale seisusekohast austust avaldada. Kui siis tugev mees kohale jõudis, võtnud hulk kuninga sõdureid ta kinni, sidunud puu külge ning süüdanud puu põlema. Tema õde hüpanud seda nähes samuti leekidesse jahukunud koos vennaga. Õe ja venna hinged jäänud aga uuesti jälle tõusnud puusse alles ning neednud ära kõik inimesed ja loomad, kes puu alla juhtusid. Kuningas lasknud puu välja juurida ja jõkke visata, veevool kandnud puu vagani juurde, seal valitsenud tol ammusel ajal hea kuningas Teleng Jang, kes lasknud puu jõest välja tõsta ning selle tüvest õnnetu venna ja õekujud voolida. Kaunid puufiguurid viidud Pooppama mäepühamusse ning kuningas külastanud pühamute igal aastal, et hingeolenditele oma austust avaldada. Teades, kuidas õde ja vend oma lõpu leidsid, ei süüdanud kuningas iial nende kujude ees küünalt. Aga legend, kuningas ana vrahtastia, Schwesigoni pagoodist. Magaani kuningat Anabra tat teeninud Indiast pärit kiirete jalgadega noormees peata, kelle ülesandeks olnud iga päev kuningalossist 30 miili kaugusel kõrguvalt Poopalt lillede mäelt värskeid lilli korjata ja need kuningale tuua. Ja nii et noorukil pidid tõesti kärmed jalad olema, siis aga juhtus nii, et peata armus Poppa mäel elavasse lilli söövasse koletisse. May Vunnasse. Viimaseid legendi sisukokkuvõttest loen. Aga eks ole, elu on näidanud, et armuna silmis võib ka koletis kaunitar olla. Pealegi on tegemist legendiga, mille sa armunud peataliigaga jõuaks. Maibunna seltsi jäi ja kuningalilled jõudsid määratud ajast hoopis hiljem kohale. Selle eksimuse eest tuli Weather eluga maksta. Peagi selgus, et temal ja Maivunnal oli kaks poega, keda kutsuti Švee põngi vendadeks. Kuningas ana prahta võttis vennad oma paleesse elama, aga neist kasvasid metsiku loomuga vastutustundetud noored mehed, kes palees kellelegi ei meeldinud. Kui kuningas parasjagu imepärast režigoni paguneid koodi ehites, andis ta käsu. Linnaelanik peab ehitusse ühe kivi paika panema. Palees elavad vennad aga seda käsku ei täitnud ja kuningas Anav rahta laskis nad hukata. Edasi juhtus nii, et pärast hukkamist palusid Schweeni vendade hingeolendid kuningalt armu. Jäänabrahta andiski neile valitsemiseks väikese jumala mandala ei lähedal. Seal peetakse vendade jaoks igal aastal pidustusi, seal seisavad nende kujud ning tänu sellele on hakatud austama ka nende teema kui lillede mäe iidset kuningannat. Oleviku tagasi, et teada saada, kuidas lõppes Erkki Niit laane, unustamatu reis, tuhandete stuupa temale. Meie lahkumine paganist kirjutab Erki oli mõnevõrra nukker, mitte seepärast, et oli vaja lahkuda, iga reis lõpeb kord vaid seepärast, et valisime siinseks viimaseks sõiduvahendiks Riksa. Sest lisaks jalgratastele saigi pagaanis ringi liikuda kas renditud autoroll Heleri võõriksaga. Tegelikult oleks saanud teha ka õhupallituuri, mis oleks kindlasti uskumatult uhke olnud. Kõiki neid stuupasid kõrgelt ülalt vaadata, aga see osutus siiski liiga kalliks ja auto ja rolleriga võib mujal või sõita, nii, et otsustasime oma ööbimiskohast mõned kilomeetrid lennujaama Riksaga minna. Esimesel hetkel ei mõelnud, et kumbki meist pole looma ekspluateerimise ka harjunud. Sealsed hobused osutusid aga nii väikesteks ja nirud eksentriks ette rakendatud loomast hakkas lausa kahju. Poleks aeg peas Talle surunud, oleksime ilmselt poolel teel maha läinud. Võiks arvata, et hobune ise oli oma tööga harjunud ega nurisenud, kuid meie emotsioon oli selline. Tagantjärele on hea meel, et templite väljal ringi liikumiseks ikka jalgratas sai valitud. Templite väli, sajad stuupadja pagoodid, kadedus teeb kringlik siin põhjamaal, aga hea, et leidub neid, kes imeasju vaatamas saavad käia ja on hiljem nõusama muljeid jagama. Aitäh, Erki.