Tere hommikust ja ilusat emadepäeva ja kõigile teile. Mina olen Margit Kilumets. Jutusaade on täna võtnud nõuks läheneda emadepäevale pisut teise nurga alt ja rääkida emakest loodusest. Selleks on mul stuudios ka suurepärane vestluspartner mast, filmimees Rein Maran. Loodus on teie jaoks ühelt poolt inspiratsioon ja teiselt poolt natuke ka nagu tööandja. Kas te olete kunagi looduse peale sellises kontekstis mõelnud? Ei, ma tõepoolest ei ole sest et tööandja on, on kuidagi midagi märksa konkreetsemad ja, ja midagi midagi. No ma olen nõukaaja inimene ja seetõttu mul on tööandjate teatav kindel suhtumine siis tööandja taga on keegi teine veel ja 34. ja ja ma ei tasugi alustada tööandjaid, aga, aga, aga noorus on minu jaoks. No kõigepealt üldse, mis asi loodus on? Kõik, ütleme loodus ja, ja inimene ja loodus ja eraldab iseendas looduse kusagil kaugele. Aga loodus oleme ise ka. Ja, ja selle tõttu. No kuidas sa ütled iseennast, tööandjana võiks ju öelda, aga, aga veidi naljakas. Aga tegelikult, ega olete, et ega keegi ju ei sunni teid neid filme tegema, teil ei ole kedagi piitsaga kuklas, et et nii, Rein, sellel aastal peab tulema film sellest ja järgmisel aastal tollest, et te ikka ise sunnite ennast tööle. Nojah ma vist kuulun nende inimeste hulka, kes, kes niisugusesse tavapärasesse töömustrisse hästi ei sobi. Ja ma olen püüdnud terve elu elada niimoodi, et ma tegelen asjadega, mis mind huvitavad siis mul on põnevam, mis mulle endale midagi pakkuma. Ja, ja kui selle eest raha ka saab ja eraldi kuidagimoodi sai, väga uhke. Aga see ei ole mitte kõige peamine, vaid ikkagi see, mida see tegevus sulle endale pakub. Ja loodustõepoolest kõikidest nendest asjadest, mida mul elu on nagu pakkunud kandikul. Vari see oli, see oli kolmas ja neljas võimalus ja neid on ju palju olnud. Nendest lõpptulemusena on, on praktiliselt ainukesena tõeliselt järgi jäänud looduskutsumine. Või, või õigemini kui seda nüüd veel müstilisema öelda, siis elu kui niisugune. Sest et loodus on üks niisugune naljakas kiht mingit erilist ollust mida me nimetame eluks selle, selle, selle, meie emakese maa ümber. Ja, ja sellele on palju isaralisi omadusi mida on, on kaetud nii või teisiti müstika mõistetega ja, ja kõike seda, mida me aru ei saa ja seda, mida me sellest elust aru ei saa, on paraku alati palju rohkem, kui kui seda, mida me teame ja mida me mõistame. Ja kõik, mida me ei tea, mida ei võistluse, on, on kusagil noh, kusagilt mujalt sealt, kus on vägevad või, või, või on suured ja kus on jumalad, kas üks ainsuses või mitmuses, see kõik on, kuulub nagu müstika valdkonda nii-öelda ka looduses kõik see, mis on, mida me ei tea, mida me ei tunne meiega seirame või ütleme, et see on niisugune midagi ebamäärast. Aga, aga seda, et elu on just see eru terviklikkus mõistes on midagi Tuult huvitavat millega on mõtet, nagu, nagu oma isiklikku seda eludiapasooni katta on, on tõesti nii. Teie filmid aitavad nendel inimestel, kes neid vaatavad, loodust paremini mõista. Ei ole ju kõik võimelised suutelised, et ei ole aega, ei ole. 100 miljon põhjust, miks sa ei saa ise loodusega nii-öelda sina peale ja siis on loodusfilmid kõige parem lahendus ikkagi midagi näha, millegagi tuttavaks saada, sedasama oma uudishimu teie filmide abil rahuldada. Ja nüüd sellel nädalal, kui me juttu räägime, olete te tegelikult oma järjekordse filmi esilinastuse künnisel. Mis tunne see filmimehe jaoks on, et kõik on justkui valmis või noh, kõik on peaaegu valmis. Aga kas on hea periood? Noh, see on nii ja naa kui te kujutate ette, et ükskõik missuguse teost olgu see siis kirjandus, olgu see luule, oioi. Maalne film, teater olete nii-öelda jumalaseisundis sunnitud vaatama kümneid ja kümneid ja sadu kordi igat fraameragmenti, igat üksikut kaadrit, kott, igat üksikut heli igat mõtet uuesti läbi mõtlema, siis kui te olete lõpuks jõudnud lõppsirgele loeta küllaldasel määral tuim. Tähendab, see on, see on tegelikult üsna hirmus nähtus mille vastu tuleb endal nagu võidelda, sellepärast et nagu sa käivitad selleni niukse viimaste vaatlustena, et kas veel midagi annab siin sättida ja mõelda ja teha siis sa oled ju olukorras, kus, kes teab peensusteni, mis tulema vaataja ei tea. Ja järelikult tuleb siis mingil moel katsuda elada sellesse vaataja situatsiooni, kes näeb esmakordselt kes ei tea, mis tuleb minuti kahe või kolme või 10 pärast. Ja, ja selles mõttes see, see lõppsõidud on väga naljakas seisund. Jaa, jaa, noh, ta on ka niisugune seisund, kus, kus. Aga film on üldse niisugune et see periood, kus plaanitakse filmi, ilusate unistuste ja kavatsuste ja, ja, ja taotluste aeg, kus mõeldakse ja, ja uuritakse seda materjali, mida filmi, seda keskkonda ja neid tegelasi, häid kangelasi, mida kõik neilt tahad leida ja saavutada ja, ja siis, kui tuleb filmimine, siis selgub, et ei, ei olegi võimalik alati kõike saada, sest et loodus keegi ei oota sind ju, kõik tuleb alles leida ja eriti kui on elusat olevustega tegevus siis tuleb, et kõik see avastada ja siis tuleb välja, et igat asja ei olegi nii lihtne leida, igal asjal ei pääse juurde. Mõni kohtumine on täiesti unikaalne ja, ja see, mis täna oli võimalik, see homme-ülehomme ei ole kaasa pärast võib-olla pole võimalik. Ei teki niux situatsiooni lihtsalt. Aga see on niisugune leidmiste pettumuste ja katsetamist aeg, on see võtteperiood? Väga huvitav aeg ja muidugi avastuste aeg, sellepärast et seal siis leiab, leiab kuna elu on alati rikkalikum kui inimese mõtte ja, ja, ja kavatsused ja plaanid siis siis iga niisugune filmi, võtteperiood, Bushi avastusi, uusi leide, mida nagu ei osanudki enda jaoks läbi mõelda või plaanida. Ja ei osanudki arvata, et midagi niisugust olla võib järsku võtteplatsil leiab don igavas. Ja siis, kui see periood on lõpuks läbi, kriipsutan alla tõmmatud ja bürokraatlikud isud, iseeneslikud kriipsud ja, ja siis jääb jälgiks, ainukene tore seal materjal, see msn filmitud, midagi muud enam ei ole olemas. Ja neid tuleb siis ära unusta kõik see, mida sa nägid, mida sa kogesid ja, ja tuleb hakata tegelema ainult sellega, mis on. Tuleb hakata selles kokku seadma siis mosaiik. Loodusele on see eriti omale, sellepärast et kui tavalise dokfilmi palusilmisega lõpuks dokfilm valdavas enamuses eriti aga mängufilmi puhul on kavatsetud stseeni võimalik võtteplatsil nii öelda tilkhaaval kokku panna ja, ja seada siis seda võimalik ei ole, sest et tegeleda põhiliselt sellega, et kuidagi sulanduda sellesse keskkonda ja kuidagi varjuda ja muutuda märkamatuks ja mitte segavaks. Aga tänu sellele, et sa oled oma tänu sellele oma võimalustega väga piiratud ja selle tõttu ühe sündmuse fragmendid tuleb kokku korjata tihti erinevatel aegadel erinevatel kohtadel ette küll plaaniaseid fragmente, aga samal ajal nahka teatava liiaga võttes ja nii siis tekib see teatav fragmentide kogum, milles siis ta lõpuks peab siis kasva välja see lugu ise kui niisugune minilood filmi sees. Nii et see on niisugune mosaiigi kokkuseadmine ja siis alles näeb mis sellest kõigest välja tuli. Ja, ja kas sa nüüd kannad neid neid, et neid, neid mõtteid ja kavatsusi, mis oli algselt olemas või ei kanna ja ja, aga üldiselt üldiselt Ta on, kipub olema vähemalt niimoodi, minul, ma ei tea, kuidas teistel on. Et sellel esimesel perioodil, kui sa nii-öelda järjestatud materjali pildimaterjali kõigepealt siis see film nagu alati on suur valik, eriti nüüd videoajastul, kus, kus materjali ei ole nii kohutavalt kallis ja nii kohutavalt emiteeritud on seda materjali rohkem ja, ja seal on küllalt suur võimalus neid valikuid teha ja seda materjali on palju ja siis on niisugune tunne, et see kõik nagu til logiseb ja ta ei lähe paigale ja ta ei tule välja ja ja nad üks siis need tapavad üksikud elemendid, segmendid ja episoodid ja kõik on niisugune, noh, laialivalguv nagu. Ühesõnaga ta öeldakse nii, et materjal nagu, nagu jääb peale lööb takka üles. Ei ole nagu päris nõus tema kallal niimoodi mällu. Aga siis kusagil olevat õnnelik hetk, kui tuleb kus järsku tunne, et, et film hakkab nagu ise tegema ennast. Ka pika peal kõik asjad lähevad paigale. Ja see on küllalt niisugune ilus ja õnnelik õnnelik periood. Aga nagu kõik siin maailmas ka see läbi. Ja siis hakkad vaatama kõigepealt alati on see, et, et materjalile on siis kokku Sobudki palju lühend lühendatud ja kõik on nagu, nagu nagu nagu noh, sätitud kohale, aga ikka materjalile liiga palju, siis sa pead hakkama kokku tõmbama ja ja see tegelikku elu kulgemise aeg ja filmiaeg, need on kaks täiesti erinevat asja, üks on kokku pressitud, ma ei tea, mis asi, konserv tubaka pakk, võrreldes seltsimehed tubakas ise, kui noh, taimi on sugune, lokkav ilus ruumi võttev ja, ja kaunis ja oma konstruktsiooniga ka nüüd siis tead sa, see oli kuidagi niimoodi ajaliselt kokku pressima ja niimoodi, et ikka aru saab, et see veel tubakas on. Taim on vähemalt, et ei kao see mõte üldsusest, et noh, film ise oma oma oma olemasolu jooksul kujuks loomeliik. Noh, siin on kindlasti kaasa aidanud kaasaegne telemaailm ja reklaamimaailm, mis pressib kõiki asju kokku tihedalt üheks niisuguseks Süsti pakikest, eks kui võtame võrdluseks, võtab narkotsi nagu ikka, siis peab alati olema korraga ampulli sees. Ja, ja see on, on, on inimestes tekitanud teatava Tavanoh vastuvõtukeele, tähendab, kui üks asi looduses ju kulgeb ootab oma aega ja ükski asi ei liigu inimtahtsi looduses kiiremini, kui, kui, kui ta on. Ja, ja seal me peame leppima selle ajakuluga. Aga kui me sama asja tooma näha looduses, siis tuleb see asi kokku suruda sellepärast et selle antud minutite jooksul noh, peab see materjal jõudma veel niimoodi vaatajana, selles loodusest endast või selles elus nendest kangelastest olemistest jääks midagi järgi. Ja see on niisugune huvitav protsess ja siis hakkad, hakkad märkama korraga, et jah, kuigi kõik nagu lõi, lõi, aga ikkagi seal ta veidike lonkab ja seal ta veidike lonkadi. Ja siis tuleb see põnev periood, kus, kus hakkab helide kokkusobitamine, teemine, looduslikud helid ja siis muusika ja sest ilm on ju niisugune omapärane nähtus, mis, mis kasutab kõiki Kõiki erinevaid keeli, mis on tavaliselt mingi ühe loomeliigi pärusmaa, olgu ta siis kiri või sama, või olgu ta siis pilt või olgu ta heli, olgu ta muusika või aga seal ta läheb kõik kokku ja ja, ja selle kokku kokku sulatamisel kasvatamisel tulev tuleb kuidagi läbi tunnetada, mis rolli parajasti ükski väljendusvahend täidab. Ta vajab, et nad 11 tapma ei hakka, et, et noh, väga ilus muusika ja samal ajal tekst ei, ei, ei kägistada, üks neist tegelikult ei, ei lõhu tähelepanu laiali ja näiteks võimendaks teisteks, et kogu selle kogu selle nii-öelda palju. See ülesanne on ju see, et, et eks see kogu aeg võimendada. Teie olete oma filmide juures peaaegu et autoritaarses seisundis, ses mõttes, et te ise mõtlete selle loo välja, mida te saada tahate siis te võtate selle ülesoperaatorina ja siis te panete selle kokkurežissöörina. Kas. Kas te olete terve elu olnud niisugune üksi tegija? Peaaegu peaaegu Ma arvan, et see on seotud halva iseloomuga kuri inimene lihtsalt selles mõttes ei, ma ei ole kuri inimene, kuigi ma püüan võibolla võimaluste piires olla küllalt tähelepanelik ja, ja noh, nagu aga, aga samal ajal ilmselt ka liialt isepäine. Ja ma olen hakanud tegema mingit rolli täitma siis, kui, kui mingi film mingi idee või mingi plaan on minu jaoks niivõrd köitev, et ma tahan seda teha. Ja kui taha teha, siis ma ei lähe selle peale ja, ja ja noh, ma olen ka oma filme ülimalt harva teinud, teinud mingi tellimisena või, või noh, mul ei ole kunagi öelduvat hakanud sellest tegema on ikka alati ise välja pakkunud ja, ja ja nii ma olen läinud. Noh, ma olen ju elukutselt tegelikult tegelikult filmioperaator. Ja, ja ma olen, olen ülimalt harva töötanud ainult operaatorina noh, ainult siis, kui näiteks väga varases seal kusagil esimeste sammude juures Ülo Tambek kutsus mind viiralist filmidega muute roht. Aga vali piiranduse sellele armud lihtsalt kui kunstlikkusse ma võisin tema pilte vaadata lõpmatuseni ja ma haarasin sellest pikema jututa kingin sukeldusin sellesse väga uhke oli. Ja, ja, ja, ja kui ja toomingas kutsus mind oma unenägusid vaatama või tegema, siis see tundus ka olevat nii hullumeelne kavatsus, et ta lihtsalt oli põnev. Lihtsalt oli põnev ja mäele sukeldusin sellesse ja, ja ma ei kahetse hetkegi, sest see sai tõepoolest pole mulle seal kohutavalt suur vabadus ja, ja samal ajal ka mängida kõikide nende võimalustega, mis käes oli. Kui meie meie armas Silvi sundmigrant Lady müür või Volli Voldemar Kures praegu hoitakse, karassov hakkas tegema oma oma lennureisid siis see tundus jälle olevat olevat ta põhimõtteliselt oli see filmi oma, oma seisukohast oma lähtekohtade poolt nii-öelda väliste lähtekohtade poolt mulle mulle vastuvõetamatu teataval kindlatel põhjustel, aga samal ajal samal ajal see vaatenurk, kuidas seda asja nägi ja peab inimene selles selles möllus. See oli nii põnev, et ma jälle sukese ülepeakaela ja tekkis üks film, mis esietendus 20 aastat hiljem peale valimisüldse on kuidagi vedanud niimoodi, et filmide filmid, mille peale ma satun, nendel saatus ei ole ka eriti eriti õnnelikuna. Ja, ja noh, nii oli ka Lennart Mere puhul siis kui ta oli veel filmi toimet. Jaa, jaa, jaa. Ja kirjamees ja, ja, ja poliitikust teda kui poliitikut ei tulnud veel mitte keegi selle ja, ja kui tal tekkis see hullumeelne mõte kutsuda mind oma filmi peale, mis käsitles soome-ugri lasi siis ma muidugi sukeldusin sellesse, sest et see oli, oli maailm mis minu jaoks oli ääretult huvitav. Mitmel põhjusel. Ma arvan, et iga inimene on ise endale esitanud küsimuse, et miks ta just niisugune on mitte teistsugune. Ja, ja eriti siis, kui ta on mingi mingi seltskonna juures ja ka inimene tulnud veidikene teistsugune, kui teised on esitab ikka kriimulevik. Ja kuna ma olen, olen oma elu jooksul olnud, et igasuguste erinevate rahvustega koos haiguste erinevate seltskondadega koos siis seda, seda niisugust, oma oma noh, kokkusobimatus, sellega või nägemist, et et see, see muu maailm, mis seal ümber on hoopis teistsugune. Et miks ma niisugune olen, aga mitte nii nagu nemad on, siis ma ei ole niisugune, nagu on seal mingi grusiin või, või, või, või valgevenelane või venelane või kirgiise jaapanlane või miks ma, miks ma kuidagi tunnen teistmoodi ja, ja see ja see film võimaldas, võimaldas minna soomeugrilaste, maailma nii-öelda soomeugrilaste ürgaega. Möödanik. Sest kõik need, kõik need rahvakillud, kes kannavad seda ühist nimetust, olid laiali paisatud tohutul territooriumil ja, ja on tegelikult ääretult Erinevatel arengu etappidel ma ei julge öelda, milline neist etappidest. No hea ja halb on sellest nähtavast, igal asjal on oma midagi võites alati midagi, kaotad ja ja ilmselt ka midagi kaotas, midagi võidad. Ja ma ei ole üldse kindel, kas, kas seal kusagil kauge mansi maalane või kanassaan või on just väga palju väga palju õnnelikum. Ütleme, intelligentsust ja kõrgelt arenenud ja, ja oma ühiskonnas kaugele mõtlema. Arengu noh, peaaegu esirinda jõudnud, rahvana õnnelikum kui nüüd, nii et seal aga, aga Ta pakkus jah, no mõistmist. Ja ma arvan, et ma sain endale leidis enda jaoks terve rida vastuseid ja, ja, ja minu jaoks see film oli, oli loomulikult ma sukeldun selle filmi tegemisse ja olin vaimustuses tegemisest. Aga samal ajal nii nagu iga loodus, ilm on retk mingisse tundmatusse maailma, mis iga kord on erinev. Nii oli ka see film. Ja seal oli, seal oli palju ääretult põnevaid elamusi ja, ja Niukest Kindlasti maailmatunnetust avardavad tohutu palju. Kas teie filmi tegemise praktikas on praegu sellist materjali, millest ei olegi filmi kokku pannud? Et olete te olete võtnud selle üles, te olete mõelnud, et sellest tuleb niisugune teistsugune teos ja see on tänaseni riiulil, et see mingil põhjusel nii-öelda ei ei ole vormunud. Läppekalt noh, neid on üksjagu, need on üksjagu ja, ja väga mitmel põhjusel noh, võtame kas või selle, kui ma kunagi kavatsesin mind hirmsasti hoidsid sotsiaalset teised sotsiaalsed vormi peale inimesena sealsed putukad ääretult põnev sipelgas kohutavalt põlema. Sipelgas, mul õnnestus ilm teha ja ja, ja, ja siis ma siis tekkis mõte, et mesilased on ääretult põnevad. Muretsesin paar mesipuu ja hakkasin neid vaatama, kuna täielik loll selles suhtes mitte midagi mõista, lugenud üht-teist ja, ja aga aga kuidas see tegelikult käib. Ja siis ma vaatasin selle pilguga ja, ja, ja siis kogemata tegin prantslaste filmimise, põis oli mesilastest tehtud, läks tuju ära ja noh, see see meeled, too võimaluste vahe. Ja, ja see, mis oli neil kõik võimalik, kuidas, kuidas läheneda sellesse maailma kogu see tehniline arsenal lihtsalt filmi koosne parastiga ühest-kahest poolest üks on see loominguline areng noorusele vist ikkagi üks on see loominguline osa avastav osa ja, ja, ja teine on siis kogu kogu tehnoloogiline arsenal, mis peab sulle võimaldama teha. Ja see oli, see vahe oli nii pööraselt suur, sellepärast et ma olin eelnevalt selle sipelgate veel ei teinud ja nähtavasti paljudele tehnilistele spetsialistidele, kes tol ajal Tallinnfilmis olid, oli talitundrus tehtud. Palju peavalu, meelehärmi mõni vihkas, mind vist nähtavasti ei ole lõpuni, sellepärast et mu elu põrguks tegi. Tuli igast asju konstrueerida, aga see kõik oli, oli titepiuks sellega selle kõrval, mis, mis siis prantslased tegid ja, ja noh siis siis tuligi loobuda sellest või, või siis oli ka teistmoodi noh, tavaliselt tavaliselt, et ma ei tea, miks see nii on välja kujunenud, naised armastavad kassikesi ja koer ja aga tunnevad õudustunnet hiirte ees. Ja kunagi kuul oli kange tahtmine. Ma iseendaks avastasin ka need loomad, ma ei tea nende olemasolust üldse midagi peale nime ja peale pildi. Aga, aga kui see pilt muutus elavaks loomaks ja, ja siis ta oli kohutavalt põnev ka üks hiirekene ja hiireke, mis kandis nimetust pisihiir. Niisugune naljakas olevus, märgalade elanik, tillukene Irekkane, tõepoolest imeväike kole pika sabaga kes elab seal kõrkjate ja punu poole pesal vee kohale ja osa osavalt ronib kärestiku peal. Just märgalade elanik tavaline. Ja samal ajal, kui ta midagi põnevat näeb, siis viskab elegantselt oma pika saba ümber ümber selle, selle, selle mingi oksakese või roo varrekese ja laseb kõik neli jalga lahti, ripub saba peal nagu ei kahvikene, vaatab, mis missugune see maailm välja näeb. Tohutult põnev. Ja, ja kui ma siis selle taotluse tegin seal vist omal ajal telefilmipäevil siis siis nii meie kui, kui moskva daamid tundsid ühtset õudust ja kuna sel ajal tavaliselt käivitus ilm ikkagi niimoodi ühelt poolt siit toimetus kolleegiumite soovil ja nõusolekul ja mina võin küll ka välja pakkuda, ega see ei tähenda seda, et sõin käiku läks ja, ja, ja samuti ka Moskva daamid, sest et ma olin ka isepäine, kui siin ei saanud alati hakkama, siis ma läksin sealt kõrgema instantsi poole, mis läbi see läbi suruda. Aga seal haarame täiesti ühtne. Sumo veidi veel jõuad, hüppavad üles tooli peale õudusest paberit lugedes ja vahel paberlugudes, mida ma arvan, et kuna taks loomakest lähemalt näinud poleks, nii kurjad ongi sellepärast nii et niukseid naljakaid asju on küll olnud ja on ka niukseid asju olnud, kus, kus tõepoolest peab tunnistama jätkuoskust ja, ja hakkama saada. Sest et kui nüüd rääkida filmitegijast loodusilutegijast ja just niukse loodusfilmitegijast, mida ma püüan, olen terve oma elu jooksul viinud, teha see on noh, näidata erinevaid eluvorme nii nagu nad on, vaatajale tahaks uudishimu ja, ja mingil määral noh, tegelikult on ju on ju on ju filmitegija nagu nagu mingi saadik looduses täri sooliline ja ja seejuures üldsegi mitte luuraja. Sest üldiselt saadikud tavaliselt luurajad ja, ja nad peavad ette kandma ette kandma, mis seal toimub, et valuta saaks pärast ja nii see tavaliselt käib, aga, aga Looruse Lourdes saadik filmitegija näol on, on suhteliselt sõitudes tema järgi ei tule vallutajad, usukuulutajate hordid parajasti siis nagu eestlastel vist küla sellel alal kogemusi on selle ja niukse saadikuna jah, tegelikult inimest tegutsebki. Sest et on palju asju, mida, mida millele tavainimene ei pääse üldse lähedale. Oletame veealune maailm või, või, või ütleme, puutumatute või kaitsealuste loomade või taimede maailm, kus on nii ranged tingimused, et ja isegi pillimees peab olema rangelt. Ta peab täitma neid reegleid. Ega ta ju mingi erand ei ole. Pead neid teadma ja peab neid täitma kotkaste puhul või, või siis seal must-toonekure küll ei puhul. Teisegi puhul pidid ju need reeglid väga ranged olema. Aga, aga tänu sellele jõuab vaatajani see info ühelt poolt. Ja teiselt poolt saadikuna. Nende põlatute juures keda nii või teisiti põlatakse või kardetakse või, või nende juures näitamaks Nad on tegelikult väga ilusad no ja kui soovite, ka väga armsad ja ei vääri üldse oma seda põlgust ja, ja ka väga huvitavad üks osakene elus. No võtame sama trassikud või kärnkonnad või, või mingeid sellelaadsed olevused. Neid on veelgi ja putukad või, või, või koiga ämblikud pööraselt huvituvad olevused ja lurjus keskkonnas rolli täitnud. Nii et selles mõttes on, on filmimehel eriline vastutus. Vastutus selles mõttes, et kuna ta on, on praktilised noh, meie maailmas peaaegu ainukene vahendaja siis ta kanna kannab ka vastutust, et see lahendus oleks tõepärane. Kuigi ta loomulikult, et noh, paneb sinna oma tunnetuse emotsiooni oma tähelepanu. Aga ta ei tohi võltsida peab olema tõene ja selleks ta peab noh, vähemalt aimama, missugune see teatava tinglikus astme juures sõdade Andris. Te olete Eestimaa loodusega väga hästi kursis, te veedate seal, ma arvan, tunduvalt rohkem aega kui keskmine Eesti inimene. Öelge Rein Maran, mis on teie isikliku arvamuse kohaselt Eestimaa looduse probleem number üks, praegu? No neid probleeme on palju. Missugune neist probleemidest number üks on? Ma ei ole päris kindel, kas ma julgen seda seda öelda. Sest ma ilmselt siseksingris kindlasti mõni teine ütleb, et õie tooks mingi teine probleem on märksa tähtsam. Minu arvates on, on, on meie probleem number üks vist selles, et et selles uuenemise ja ümberkasvamise ja, ja arengu ja, ja piisaval määral rikaste hulka kuulumise kulgemise tuhinas. Me oleme lakanud mõistvast väärtustamast ja suurel määral ka tundmust oma looduslikku keskkonda mis on sisuliselt tegelikult meie kõige suurem väärtus. Mille poolest me oleme kahtlematult rikkamad kui kui väga arenenud ja, ja, ja teataval kõrgel rikkuse tasemel olevat väga põnevad ja väga huvitavad väga huvitava kultuuriga mitmed Euroopa riigid. Ja, ja, ja ma võin teile ainult kaasa tunda, sest nad ei saa ju enam aega tagasi pöörata loor seda tagasi tuua. Ja mis on kadunud, see on kadunud. Eriti siis, kui, kui iga maalapp on eraomaniku käes ja eraomanik teeb selle maaga, mis tema tahab muidugi teatavates piirides. Ja neid neid tunnusjooni on küllalt palju. Sest et kui me niimoodi võtame, siis ega meil neid loodusetundjad ju väga palju ei ole. Ega mina pole ju ka loodusetundja, nii, mina olen, olen jah, pigem tunnetaja kui, kui tundja. Tundjad on need, kes, kes noh, tõesti on sisse elanud ja ja, ja minu jaoks. Ja kord, kui ma mingit filmi ette valmistasin, pöördusin ma ikka alati silme ees on pealiskaudne tegelane, ta on kord siin, kord seal, kord kolmandas kohas ja ja, ja haarab seda pealispinda, aga need, kes tegelikult tunnevad teda, on seal kusagil sügavuti seisund, ei, paistagi silm. Igati pöörasin loodustarkade vool. Ja, ja ühelt poolt olid need targad Loodusuurijad teadlased, kelle elutööks oli, kes igaüks tundis oma mingit sektorit ja kogusummas tekkis mingi üldine tunnetus. Ühelt poolt. Ja teiselt poolt olid need inimesed, kes päevast päeva praktiliselt reaalselt kogu aeg puutusid kokku loodusega. Ma räägin, ma räägin metsa Lohtidest. Sest et iga metsavaht, eriti veel need, kes olid mitmendat põlvkonda metsa, vaid olid oma paikkonna professorid. Ja, ja mind hämmastab see, et selles Organiseerimise tuhinas metsavahtide kildkond, mis on ikkagi poega, vana mitmeid-mitmeid, põlvkondi ainsa käeliigutusega likvideeritud ja minu arust nende funktsioon eestlaste kui, kui või eestimaalaste, kui, kui rahva hulgas oli märksa suurem, kui neid metsalappe hooldada ja, ja arvele võtta Ta ja vaadata ja puhastada ja raiuda veel igast muid töid teha. Nende roll oli pigem säilitada teadmine, praktiline tunnetuslik teadmine, tundmine. Iga metso teadis täpselt, kus kallal mingi loom tal elutseb ja kes elutseb ja kui palju neid on ja, ja kus miski on, sest et see oli tema elu. Ja seda ei olnud mitte millegagi asendada, neid ei ole enam praegu. Ja, ja kui me võtame teadvus, mehi, uurijaid, siis ma loodan, et Tarkade kool mind mulle andestab, aga, aga, aga minu arust neid neid inimesi, kes tõepoolest looduslikus keskkonnas on kodus. Neid on nii-öelda sõrmede peal üles lugeda, sellepärast et lihtsalt olemasolev teadus on, on rohkem nagu arvutiteaduse kabinetiteadus ja ta on sukeldud seal seal ainese elava elusainet ainese sügavustesse, sügavustesse ja pärilikkusest ja ja, ja me võime seal leida oma jooni, kas meil on tal midagi ühist Jaandar taanlastega või ei ole ja siis selgub, et meil ikka on ja mis on ka väga tähtis, aga me ei tunne seda, mis on aia taga. Paraku ja, ja ei tea, mis seal on. No aga tänu teie uuele filmile, millest meie jutt täna hommikul algas saame me küll teada, mis on meie aia taga see film, millel nimeks üheksavägised, räägib ravimtaimedest ja see on teie puhul üsna harjumuspäratu valik, sest te olete siiani siiski armastanud rohkem tegutsejaid. Ehk et teha rohkem filme loomadest, lindudest ja putukatest. Nüüd te olete läinud, et ma julgegi neid sõnu kasutada, ma ei saa öelda staatilisse või ma ma kodus püüdsin mõelda, kuidas öelda, mis see on, milleks ta selle filmi olete teinud, aga, aga, aga see, see on täiesti teistmoodi film. Ja kui me oleme omavahel sellest filmist rääkinud, siis te mitu korda ütlesite, et niisugust filmi ei tohi teha. Miks? Noh, väga mitmel põhjusel noh, ta on, filmil on alati teatav kindel see, selline areng ja, ja, ja oma oma kindlad kindlad kangelased, kes läbivad selle filmi jooksul mingisuguse sündmuste rea või arengu, või regressi, kuidas see ka ei ole, on dramaatikat, eks ole, ja traumat tingimata ja konflikti tingimata, mis kuulub ka dramaturgia valdkonda ja, ja see on, need on kõik väljakujunenud Canoni filiga filmi puhul. Ja, ja kindlasti saab ka taimedest niuksed filmi teha. Aga, aga kui ausalt öeldes, kui ma seda filmi hakkasin tegema, siis, siis ma ei osanud isegi ette kujutada, missuguse dramaturgiliselt portsu ootama sattunud Et noh, seal on on kusagil valitud 33 taime mis ühelt poolt on nagu väga-väga tuttavad justkui või vähemalt nimed on tuttavad ja, ja tuntud aegade hämarusest juba vanarahva keeles ja meeles olnud. Ja seejuures nad noh, igaüks on, on on noh, läbi nagu selle filmi teata mingi arengu, mitte igaüks, aga suurem enamus. Ja tulevad niuksed mini pead ajas. Ja mis on tegelikult hiiglaslikud taimede kohta ei saa öelda, et nad on staatilised. Seda oleks võib-olla tulevikus päris huvitav proovi proovida, kui tehnika veidike täieneb. Taimed on samuti liikuvad, ainult et nad on, nad on teises aegruumis liikuvad mitte meie aegruumis. Ja, ja mõte oli. Mõte oli algselt, et algselt neid taimi nagu lähemalt lähemalt vaadelda jaa jaa, nii et need olid parajasti ravimtaimed, oleks võinud olla kuskilt teised taimed, aga kuna noh, ravimtaimed eesmärk ei olnudki üldse ravimtaimed, ravimtaimed sellepärast, et ravimtaimed on ta, meil on nendega teistsugune suhe inimestele. Tead, need on need taimed, et kelle poole me pöördume siis, kui me hädas oleme parajasti, eks ole, aga mille poole pöörduda mitte ainult meie, vaid pöörduvad ka loomad. Sest et see loom kogemus on ju märksa varasem kui inimese oma ja ja seetõttu nad on, nad on nagu inimese jaoks tähtsamad, nad ei ole mitte ainult et dekoratiivsed meie kaasaegses mõttesse vaas akna peal ja ilus võit või vaasis täidab mingit dekoratiivset ja silma rahustavat ülesannet. Aga ravimtaim on, on, on, Tal on konkreetne praktiline roll, me loodame ja ootame tast palju. Ja, ja ma arvan, et ega vist niukse inimesi väga palju ei ole, kas ravimtaime kasutanud. Nii või teisiti, aga, aga filmi juures oli mõte. Mate nagu tänu tänu sellele, et nad nagu erilist rolli mängivad inimeste praktikas ja suhtumises seda lähemad inimesele veidikene, et te näete mitte neid kui ravimtaimi, vaid näidata neid kui, kui elavaid olevusi lähedalt, keda siis tegelikult on, sellepärast et enamik juhtudel valdav enamus inimesi, Diablo ravimtaime ikkagi selle sildi järgi selle apteegikotikese sees, eks ole, seal teena või struktuurina välja pakutakse, eks ole, või mingite tablettidena veel hoopis töödeldud. Nii tore on muide kuulata töötajatega taime kohta, kes nagu Urmas Laansoo ka kunagi me tegime intervjuud, siis mind hämmastas see nüüd ma olen juba harjunud, et taim on ka, kes. On küll on küll, kest on olemas, on olemas ja, ja väga keeruta, keeruka suhtesüsteemiga olevus ja kelle tasu lähedalt vaadata. Ja, ja, ja teine Teine mõte oli see, et, et võib-olla filmi abil siis siis äratada huvi taimede vastu üldse neid lähemalt vaatlema. Suhtlema sest et noh, võtame kasvõi võõrlus, kui niisugune iidne kultuur nagu on jaapani kultuur, on, on valdavas enamuses siiamaani veel oma kodus hoidnud niukse looduse nurgakese nagu naguna. Õigusel on ikoon nurgas, eks ole, jaapanlastel selleni sihuke roheline nurka kama oma taimedega ja seal nähtavasti nurgal on teatav roll täita ja, ja võib esile missugune jaa, jaa, jaa. Taim, kui me, kui me viitsime temaga suhelda, kui me viisime teda vaadelda ja vähemalt tundma õppida, Ki, aga kui me hakkame tundma õpime, siis me hakkame ka suhtlema ja aitab võib-olla inimest jõuda iseenda juurde, kui elav olevuse juurde. Sellepärast, et oma igapäevases toimetamises taotlustes ja igatsuses ja püüdlustes me tihti unustame ära, et me oleme elavad olevused. Umbes selliste sõnadega see film ka algab ja, ja te olete leidnud endale ühe imetabase abimehe, kes teeb ära sellise noh, ma ei tea, kas giidi või või sisu, seletaja töö selles filmis, niiet tavapärast sellist tausta kaadritagust häält ei kuulegi ja, ja ma ei taha tegelikult täna kuulajatele ka liiga palju sellest filmist rääkida, sest õige pea juba lähemate nädalate jooksul õnnestub teil seda üheksavägiste filmi vaadata, mida ma ainult tahan öelda, on see, et mitte keegi ei ootaks sellest filmist sellist õpetust, kuidas ja maksahaiguste või põlvevaludega toime tulla, et sellist doktor Aili Paju annab nõu, et seda sealt ei tule, et hõõruge võilille teil hakkab paremini. Ligilähedastki Hitelegi lähedastel. Et see ei ole, see ei ole mitte selle filmi eesmärk, aga, aga tegemist on igal juhul, minu meelest täiesti teistsuguse filmiga Rein Marani Filmagraafia ja, ja selles mõttes on, see on see väga vahva, et et isegi nüüd, kui, kui mõned inimesed arvavad, et te olete kõik oma elu jooksul juba ära teinud, et, et siis on see täiesti midagi muud. Ei, seal midagi muud ja loodusega on niisugune asi, et, et kui siin sellel väiksel lapil lapil maalapike seal, mida me eestimaaks nimetama oleks, oleks mingi teise on teie nime all kõlavalt öelda, et ütleme, sadama Aranit paakspuid või, või ükskõik keda siis tahab, elukeskkond on, on oma erinevate vormidega ja suhet, et ega, ja seostega ja arengutega ja olengutega niivõrd niivõrd külluslik seda ainet jätkuks kõigi jaoks ei jääks veel kõvasti kõvasti üle. Me läheme oma 50 minutit uhkelt ära tarvitanud rein. Nii kurb kui see ka ei ole. Nii et mul jääb üle ainult tänada teid selle eest, et tulite täna hommikul jutusaatesse ja kõikidele kuulajatele ilusat ilusat emadepäeva. Minge siis ja mõelge looduses, et ka see on mõnes mõttes ju meie kõikide ema, et ei pea ainult ema juurde minema või vanaema juurde või surnuaeda, et piisab ka sellest mõnikord, kui te lähete lihtsalt lihtsalt. No öeldakse ju emakene loodus. Ja eks ta ole kõige ema paraku konkreetselt öelda, siis siis minu teada selle filmi esietendus peaks toimuma 20. mail, Artises sissepääs sealt Puiestee poole pealt. Kellaajale jääb ise üks, kes huvi tunneb? Ja siis jääb kinno mängima ka ju? Jah, mul aitäh ja ilusat kevadet ja ilusaid avastusi filmimaailmas edaspidiseks.