Keskööprogramm tere, head kuulajad. Eks me ju ikka soovime, et elu oleks turvaline. Et oleks võimalikult vähem neid, kes meie elu ebamugavaks muudavad. Aga neid ometi on. Ja täna räägime kahjuritest. Stuudios on bioloog Georg aher. Minu nimi on Anne Parksepp ja meie jutu sekka valib muusika Silja Vahuri. Keda me kahjuritaks nimetada võime? Ilmselt saame kahjulist rääkida ainult ainult selles osas, mis puudutab inimest, sellepärast et noh, ega teistele elusolenditele madal olulisi kahjureid nagu ei ole õieti me ei kasuta sellist nime, me kasutame siis nende kohtades parasiit, tugev konkurent või mõni teine taoline ilus nimi on meil nende jaoks välja mõeldud. Millega me siis neid teisi olendeid õnnistame, aga inimesega konkureerivaid inimestele parajasti tsiteeri võidu inimesele haigusi tekitavaid elusolendeid me siis nimetame, üldiselt kahju ei teeks ja mõtleme siis seal all, et nad on inimesele paha või kahju või, või haigusi tekitavad elusolendid. Aga kui nende poolt vaadata, kes seda kahjullust tekitavad need kahjurid on, siis nende poolt vaadates on tegemist tegelikult kõige paremate kavatsustega nendega ootuste ajendiks enamasti on see, et see olend siis kas tahab süüa, tahab toita oma poegi, kas tahab luua keskkond oma järglastele või midagi taolist. Nii et tema puhul me ei saa midagi rääkida kahjulusest. Sest väga paljud elusolendid poolt vaadates tundub inimene tõeline kahjur olevat, sest ta tekitab väga palju probleeme väga paljudele teistele elusolenditele, nii et ma arvan, et see kahju, see küsimus siin maailmas on kaunikesti segane, imeks mini, tahame kõike seda, mis me oleme hoole ja vaevaga maha istutanud, ise pärast üles võtta või, või mida külvanud, seda tahame lõigata. Nii et sellised me oleme ja selle nimel me tegutseme. Aga muidugi ega neile teistele tegelastega ei saa väga pahaks panna, ütleme bioloogi vaatepunktist vaadates, sellepärast et nemad tahavad ka siin maailmas läbi lüüa, nad konkureerivad meiega ja üldiselt see konkurents on olnud algusest peale õhku aeg üks liikumapanevaid jõudusid ja, ja ilmselt nemad on siis Need, kes siis püüavad ka selles konkurentsis inimese kõrval edu saavutada. Ja meie püüame taas nendest edukamad olla, ehk neid millegiga ära hävitada. Inimene on, on selles mõttes ääretult leidlik, et igasuguseid kahjuritõrjevahendeid haiguse tõrjumiseks arstirohtu leiutatud kohutaval hulgal. Enamasti on neist abi olnud kuni teatud hetkeni, kuni tekib jälle mingisugune mutant, kes ei tee väljagi sellest, et mingi arstirohi on selle haiguse tõrjumiseks väljamõeldud või et mingisugune muu asi on ära toimetatud, kas ära mürgitatud mingi põllusiil või mingitele taimedele mürki peale pritsitud sel viisil, et kahjurid seda süües ära surevad. Aga alati ikkagi nad jälle oskavad küllalt kiiresti efektiivselt sellest olukorrast välja tuua ja tekib jälle mingi resistentne tüvi nendele mõjuritele vastupidav tüvi, kes siis kiiresti paljuneb soodsates tingimustes ja taas muutub meile kahjuriks. See ilmselt on selline igiliikurit meenutav võitlus pidevalt, tõrjume neid ja, ja nad jällegi leiavad uusi võimalusi kavalamad olla jutumärkides ja edasi kahjurus tekitavad. Me oleme siin ju mitmeid kordi rääkinud ka sellest, et kõigil, kes siin ilmas on oma koht, oma nišš et kes ja ilma loodud või ükskõik kuidas seda siis keegi nimetab tekkinud, kes siin eksisteerivad, et neil peab olema õigus elule. Seda küll, tähendab ma hea meelega ei kasutaks sõna loodud kasutus tõesti arenenud või noh, heal juhul tekkinud sest tegelikult see iga nishi vallutamine on kulgenud küllalt suurte valude ja vaevade ka ei hakka, me peame insti, kaasuse praeguse nishi omaniku tööd jälle jutumärkides hindama või tunnustamata, on selle nishi leidnud ja sinna ennast aegade hõlmast läbi murdnud. Ta on volutsioneerunud selles suunas, et on sobiv seda nišši kasutama. Parasiitidest, kes Mil voodilinade vahel ja pesukappides neile Me tänavast erilist tähelepanu ei pööra. Räägime rohkem sellistest loomadest, kes enamasti meie silma rõõmustavad ja meile meeldivad. Näiteks kilpkonnade mesilased, aga mõnikord tänu inimese mõtlematusele lausa nuhtluseks võivad muutuda. Nojah, me oleme tahtnud seda lootust oma käe järgi ümber kujundada ja muuta ja paremaks teha, kui ta tegelikult on. Vahetevahel see lähebki õnneks, aga, aga vahetevahel jälle ei lähe ka. Või siis lihtsalt tunda enda kõrval kedagi tuttavat, mõtlesin naabri mari või Jüri, keda me tahame igal pool kaasa lüüa või mõtlen mõnda elusolendit, kes meid on nagu kodus saatnud ja neid tahame endale kaasa tuua, aga sellega me tegelikult tekitame neid probleeme selles keskkonnas, kuhu me neid viime. Me mäletame ilmselt kuuekümnendaid aastaid, kui hardusega rääkisime Eestimaa peal sellisest loomastikku kobras, kes on siia toodud 50.-te aastate alguses ja kes kunagi meilt ära hävitatud, ime taas, istutasime siia või tõime ta sisse siis ja kaitsesime teda hoolega ja kaitsesime, kaitsesime nüüd me oleme olukorras, kus neid kopraid on üpris palju saanud ja kui praegu rääkida metsavahtide talunikega, siis kellel on omad väikesed erametsasiilud siis nemad igatahes ei vaata selle kopra peale sugugi hea pilguga. Sellepärast et seal kobras ühtäkki on päris massiliselt paljunema hakanud levinud. Eestis päris laialdaselt ja Kagu-Eestis tekitab päris tõsiseid probleeme juba metsaomanikele. Ja just selliseid probleeme. Ta on visa ehitaja ja ja kuna teda ei ole ka eriti kütitud küti või on teda kütitud suhteliselt vähearvuliselt, rohkem on tegeldud tema kaitsega, siis me oleme jõudnud sinna olukorda, kus väga paljudel see paar hektarit metsa, mis suure valu ja vaevaga tagasi on saadud, nüüd esivanemate mets on kobraste poolt üle ujutatud ja koprad möllutavad seal väga edukalt ja, ja tekitavad tõsiseid probleeme selle metsaomanikku. Nii et ma arvan, et et meil on noh, siin Eestimaa pealgi mõningaid näiteid olemas, selle kohta aga muidugi kaugemale läheme. Sa rääkisid mesilastest, mesilased on hea näide, meil ei tule kellelgi pähe, et mesilasest võiks nagu mingit pahandust sündida ka Brasiiliast sai alguse Ameerika mandri tõeline nuhtlus sest ta Brasiiliast arvasid, et see mesilane, kes neil seal Brasiilias kodumesilane on, ei ole nii, sea ei korja nii palju vett ja ei ole nii innukas meekoguja, et palju parem oleks sisse tuua innuka Meie kogumise poolt tuntud mesilane Aafrikast. Aga kellel oli üks sant kõrvalmõju juures, nimelt on ta lisaks sellele innukas veekogu ja on olnud aga väga agressiivne. Ja armastab siis rünnata mitte küll oluliselt rohkem kui näiteks teised mesilased aga innustab rünnakule suurema mahuga suuremates parvedes, nii et kui näiteks meie mesilasi tuleb üks, kaks kallalesutskavad ära, siis enamikel inimesele ei juhtu sest midagi paha. Aga need Aafrikast pärit mesilased ei ta nakatunud tapja mesilastest kutsuma. Kui nemad siis hoo sisse saavad, siis ründab mitte üks ega kaks, vaid paarkümmend või paarsada korraga. Ja see mürgikogus, mis paarikümnest või paarisajast mesilasest siis sellesse olendisse sisse pritsitakse, on enamasti selline, tekitab kas siis väga tõsiseid tervisehäireid inimesele või tapab ta suisa ära. Tähendab, Aafrikas on ka terve rida neid, kes neid nagu maos hoiavad, näiteks mesilasi söövad, neil on ka teatud vastupanu kujunenud välja sellele mesilase mürgile. Aga jah, Ameerikas neid taolisi tegelasi ei ole. Ja no näiteks kui agressiivsed mesilased võivad olla, seda näitab üks juhus, kus ühest mehhiklasest, kes sattus nende mesilaste teele pärast lahkamisel koogiti välja 1100 mesilase nõela ja nendest päris suur hulk 32 oli juba hingetorust seestpoolt. Nii et nad olid suhu lennanud ja suu kaudu seda vaest mehikest nõelama. Nii et tõeline õudusunenägu Ja see on üks asi, aga teiseks on nad ka väga osavad meekorjajad ja, ja tähendab meeleidjad ja sellega nad tõrjuvad välja, kui neid Lõuna-Ameerika, Kesk-Ameerika, teisi putukaid õite pealt, nad on tunduvalt parem kohal ja paremad nektariallikate leidjad, nad pääsevad paremini õiele juurde ja närivad need õied suisa puruks. Et nad konkureerivad ka teiste mesilastega, kohalike mesilaste liikidega ja, ja oma agressiivsuse ja sellise, kuidas nüüd öelda, võimega seda mett sügavamate paremini kätte saada, on tekitanud ka tõsiseid probleeme kohalikele mesilastel, nii et need on suisa mõnes paigas nälga surnud ja selle tagajärjel hakkavad need kohalikud mesilase populatsioonid vähenema ja tulemuseks on siis see, et levivad üha rohkem ja rohkem põhja poole põhja, Ameerika mandrile välja ja tõrjuvad üha rohkem rohkem liike oma loomulikult elualalt minema. Ja samas ei ole neil selliseid vaenlasi nii nagu oma kodumaal. Just enamasti see häda ongi selles, et taoliste võõrliikide sisse toomisel satuvad nad keskkonda, kus nende omad vaenlased puuduvad ja puuduvad ka need tegurid, mis seal kodu ses keskkonnas neid kontrolli all hoidsid. Ja selle tulemuseks on siis see, et nad saavad ohjeldamatult paljuneda ja ohjeldamatu paljunemise tulemusena need kohalikud liigid tavaliselt kannatavad ja antud mesilaste puhul kannatab. Lisaks veel kõnnivad. Missugused, armsad loomad on muutunud nuhtluseks Austraalias. Nimi tahtis jälle paremaks asja teha või, või õieti sellest ei olnudki muud tahtmist, kui kodus oldi harjunud, et õue peal hüppavad küülikud ringi ja võeti needsamad küülikud kaasaga Austraaliasse, aga seal Austraalias, põnnil küülikutel mingisugusel vaenlasega taude, mis neid maha viidaksid, seal ei olnud. Ja nad hakkasid ohjeldamatult paljunema ja, ja lõpptulemusena sellest armsast lemmikust või sellest, keda Euroopas on hea hommikul aknast vaadata, kuidas ta õuemuru peal ringi hüppab sai seal Austraalias tõeline nuhtlus ja samamoodi tegelikult hakkavad nad looduslike vaenlaste puudumise tõttu levima ka Euroopas. Kui te vaatate näiteks Euroopa suurlinnu siis võite nii Londoni, Pariisi, Berliini, Suurlinna parkides ja haljasaladel kohata päris massiliselt kohe küülikuid. Seni kui ta pargis seal ei ole temast nagu probleemi, aga näiteks enamasti on palju rohelust ka lennuväljadele, lennuväljadel kipuvad nad seal maandumisradadel ringi sekeldama jalga nagu nad on küllalt terav hambulised tegelased ka närima neid juhtmeid ja kõike, mis sinna veeta, tonni kaableid ja kaevuauke sinna, kuhu pole vaja. Nii et nad tekitavad seal lennuväljade päris tõsiseid probleeme, et seal betooniplaadid sisse varisevad ja kõik muud hädad kaasnevad. Et erinevate maade linnaametnikud on praegu küülikutega päris tõsises hädas ja, ja hauvad kurje sõjaplaane selle vastu, kuidas nendest küülikutest vabaneda, aga taustaks jälle ikkagi see, et kunagi piiras nende arvukust mingisugused muud olendid, kas siis hundid, rebased, ilvesed, kes iganes on neid söönud, aga kuna seal keskkonnas, kus need küülikud praegu hästi toime tulevad, nendele teistele olenditele kohta ei ole, siis peab inimene nüüd ise selle rolli endale võtma ja kuidas sellega toime ei tule, siis kahjud vaikides ära kannata. Ja ja katsun nüüd seda küülikut kinni püüda. Teda püüdnud küllalt raske, sest erinevalt Euroopa elavatest jäneste küülikul võta sa kinni hea või halb harjumus, kaeva turgusid, mis on meeter-poolteist pikad, vahel ka veel pikemad tunneli moodi käigud, kui ta sinna sisse läheb, ega inimesel on küllalt raske sealt väikesest august sisse minna. Aga kui see maha siis niimoodi ära aetakse küülikuturgudega, siis on sellest probleeme inimesel pärast päris palju. Kui me siin Euroopa loomadest rääkisime, rääkisime küülikust, siis eurooplased ise on endale häda kaela võtnud mõningate kilpkonnade näol. Ja ausalt öeldes ma ei olegi siiamaani päris hästi aru saanud, kust häda algus on saanud, mis seal häda algpõhjus on, kes nii rumal on olnud, et selliseid kilpkonni üldse on hakanud lemmikloomana nüüd kodudesse müüma või, või õieti kes nii rumal, et on need kalkuni ostnud koju. Jutt on siis Cayman kilpkonnast, kondorkilpkonnast ja ka mõningal määral võib-olla väga haruldast mattamatast kes kõik väiksest peast omapärase Globelise kilbiga jätab sümpaatse mulje. Aga neil on see halb külg kodus kasvatava kilpkonna jaoks. Et nad kasvavad hirmus suureks. Eriti need Cayman kilpkonnad, kes võivad viie-kuuekümnesentimeetrise läbimõõduga kilbi sisse ennast ära mahutada, aga tema suurus on üle 50 senti. Suur asi kaalub ka päris palju kilo ja sööb päris palju. Kui ta alguses oli selline väikese alustassi suurune või natukene suurem, siis ta oli kena loomakene seal kodus pidada, aga hiljem, kui temast sai selline pesukausi suurune, siis on temaga probleeme, ei ole kusagil olla ja head loomasõbrad siis leidsid lahendused, viisid nad lähedal olevatesse tiikidesse või järvedesse või jõgedesse lasid nad sinna. Lahtikilpkonnad leidsid seal survet, pärase võimaluse olevat ära elada ja Ameerikas, kust nad pärit on, seal osatakse neid karta, pannakse sellistesse järvedesse kohe suisa keelusildid üles. Ettevaatust, kilpkonnad sinna ujuma ei tohi minna, sest nad on oma väga võimsate ja selliste Sarbijate lõugadega väga-väga ohtlikud. Nad võivad naksti hammustada ära sõrme või varbainimene, et eurooplased ei ole sellise asjaga harjunud, et kusagil tiigis järves võib teda oodata põhjas kilpkonn ja ujuma minnes lapsed mänguhoos satuvad selle kilpkonna lõugade vahele on väga palju lapsi jäänud nii sõrmedest, varvastest ilma ja väiksem laps võib suisa käest ilma jääda või selle kilpkonna lõugade vahel. Kui inimene ei tunne kilpkonnaliike, siis vaatad, väike armas kilpkonn, vii koju. Ei tule selle pealegi, et ta võiks suureks kasvada. Ja kui väike kodus armas on tore teda toita ja vaadata seal siis noh, suur on suur küll, aga mis ta siis ikka häda teeb? Nojah, ega kilpkonnajuhata karta tõesti selles, et ta näeb selline aeglane kohmakas välja, aga näiteks nendel Cayman kilpkonnadel on väga kiire liigutus, tähendab, lõugade liigutus on väga kiire. Ei ole välja kujunenud väga omapärane saagipüüdmise Viisnud elat sogase veega mudase veega Põhja-Ameerika järvedes, kus suhteliselt palju kalu ja ja nad ootavad siis vee all suu ammuli seda saaki. Neil on väike keel, mis kussi taoline ja see on nagu peibutis ja siis, kui kala tuleb ussikest haaramis lööb tilkunud lihtsalt lõuad kokku ja hammustab siis selle kala endale lõugade vahele surub ta õieti lõugade vahel sõrm või varvas avatud lõugade vahele satub, siis tal järgneb automaatne refleks, lõuad kokku panna, otsinud järgnebki, lõuad on hästi tugevad, võimsad ja need sarv kilbis, et seal või Sarne serv, õied suuservas on enam-vähem sama terav kui tavalised käärid. Aga kui need tohutu jõuga need käärid kokku surutakse, sisse vahele sattunud sõrm või varvas kergesti ära lõigatud, saabki. Nii et selles mõttes nende kilpkonnadega on tõsine probleem ja ja, ja ma ikka imestan kogu aeg seda, et kes oli see inimene, kes, kes hakkas neid kodus pidamiseks müüma, seal peab ikka tõeline inimpihkajalik tüüp olema tegelikult. Äri on äri, äri Padari sõnul ei võta sa pärast kinni, eks ole, kuidas ja mismoodi. Ta võib käsi laiutada ja öelda, et aga ise ostsid just nimelt ise ostsid sundinud. Inimesi on mitmesuguseid ja armastavad koju tassida kõikvõimalikke tegelasi. Ja eks nad püüavad tõesti pidada kodus mitmesuguseid elusolendeid ja see nagu elusolend seal terrariumis akvaariumis, kuhu ta nagu mõeldud on, ei ole häda midagi. Ja kui tema eest hoolitsetakse, no miks mitte, miks võib ju pidada kõike, mida, mida süda igatseb, millega tegelikult ise toime tuled, aga hädad saavad alguse, toovad siis kui sellise eluka võtab endale koju inimene, kes ei oska teda pidada või taha pidada, vaid tüdineb lihtsalt selle pidamisest ära ja selle asemel et teda loomaaed anda kuhugi mujale, ta lihtsalt teeb puuri ukse lahti ja läkitab selle olendi vabadusse. Seni kui tegemist on mittemürgiste elusolenditega voi selliste mitte väga suurt kahju kellelegi tekitavate elusolenditega midagi, aga ajaloost või õieti minevikust on teada mitmeid selliseid loomapidamisjuhtumeid, mis, kas siis peremehel on kurvalt lõppenud. Nõukogude ajal omal ajal ju keegi kodanik pidas, endal kodus lõi kes ta siis lõbuka. Lõvi ta lõpuks nahka pani, aga on peetud ka mürkmadusid ja kõike mida iganes. Minu jaoks kõige kurioossem näide on see, et keegi hea inimene pidas kodus. Ma ei mäleta, mis mürkmõõdus oli, kas oli armeenia rästik või oli see Effwa ja, ja siis käin tüdines ära pärast seda, kui pojad ilmale tulid ja siis paigutas ta õue ja see madu leidis endale kõige või õieti need mood. Leidsite kõige sobivama paiga Moskva lastehaigla hoovi peal. Sest kui nad sealt avastati, siis muidugi ehmatus oli päris suur, kui spetsialistid lõpuks siis üleskoores. Nende lõplik hulk oli seal natuke alla 20. Kui nad oleksid sealt edasi roomanud, siis ei oleks neid kingi kätte saanud. Aga inimene on tassinud ühest riigist teise ja ühelt mandrilt teisele. Ju päris päris mitmeid liike. Nagu meil siin enne juttu oli neist mesilastest Ja no mesilased on üks, võib-olla vahepeal räägiks hoopis taimedest, tähendab, taimest võib saada koletis või monstrum. Seesama õnnetu Austraalia jälle, sinna viidi selliseid lamedaid kaktused ja arvati, et nendest on hea Tarasid teha ja lambad ei pääse välja ja kängurud ei pääse sisse. Kõik just häid asju arvati sellega võimalik korda saata olevat nende kaktust istutamisega. Kaktus leidis jälle suurepärase paiga levimiseks paljunemiseks. Tulemuseks oli see, et vastu oli väga suur ala, Austraaliast kaetud nende kaktustega ja inimesed nägid kurja vaeva selleks, et üldse. Kui aga siis põlluharimisega või karjakasvatamisega edasi tegeleda. Õnneks leiti seal katuse kodumaalt üks pisike putukas koi moodi tegelane, kes siis kodumaal seda kaktust ohjes hoidis. Tema kannatas välja Austraalia kliima ja kui siis tema sinna Austraaliasse ära transporditi, õnnestusse kaktuse nuhtlus kontrolli alla saada. Aga seni, kui kui sellist koit kusagil ei ole, siis seni on probleeme tegelikult väga palju, et taimedega tõesti probleeme, taimed levivad päris energiliselt, päris vastu tahtmist meie vastu tahtmist. Suurtele aladele tekitavad meile palju probleeme. Aga noh, need probleemid võivad tekkida tegelikult ka nende elusolenditega, kes, kes on pikka aega näiteks ühe koha peal elanud aga pole nagu oluliselt inimesega kokku puutunud, aga siis, kui need inimesed, kes satuvad sellesse piirkonda, satuvad kokku nende elusolenditega siis tekivad tõsised probleemid, võtame kasvõi sääsed, me kõik oleme sääse käest hammustada saanud, aga sääsed, kes meil on enamasti kanna kaasas malaarialevitajat kui aga troopikas ja minna siis troopika seal üks sääseliik, kes ladina keeles on perekonna Zdanoffeles ja see malaariasääsk kannab endaga kaasas ka malaariatekitajaid ja aastas malaaria tõttu võib surra kusagil miljon või poolteist miljonit inimest. Olgugi et malaariavastaseid, ravimeid, und juba toodetud ja tarbitud kümneid aastaid, põhjustab muna ikkagi veel väga suure hulga inimeste surma. Ja, ja eriti just troopilistel aladel, kus malaariasääsed levinud troopilistes maadesse sõites tuleks kõik need ette pandud ja kohustuseks tehtud kaitsepookimise ka ära teha, sellepärast et meie, kes me väga erinevast keskkonnast sinna läheme, ilmselt põeb aga need haigused tunduvalt rängemalt ja suuremate tagajärgedega läbi, nii et see süstiga kaasa saadud immuunsus on, on see, mis meid ikka väga olulised võib päästa ja aidata. Ja minu soovitus küll, et et kui on ikkagi mingid süstid kohustuslikuks tehtud, siis need tuleks ka tingimata lasta endale ära teha, sest lõpptulemusena võib küll kahetseda ja kannatada, aga see kannatus võib-olla nii suur, et süsti hirv oleks tasunud selle kannatuse nimel küll mitmeid kordi ära. See asi suhtes sümpaatiat ei ole, vaevalt, et keegi tahab, niidid taskus, koju hakata, karbikesi siis loomadega. Loomadega on küll, et päriselt vaatad, selline armas vaatab sulle armsa näoga otsa ja muudkui aga võtaks ja viiks või siis, et meil ei ole. Aga miks meil ei ole? Peab olema, toome. Selliseid näiteid on küll ja küll, Ameerikas on transporditud Euroopast hulgaliselt erinevaid liike. No võtame kasvõi kuldnoka, keda me nüüd varsti ootamise Eestimaale saabuvad, kui ta nüüd juba saabudki lähipäevil ei ole. Või, või mõned teised tavalised linnud, varblased näiteks need on kõik inimesega koos sinna rännanud ja nüüd seal paljunenud ja, ja ilmselt kahandanud oluliselt kohalike liikide võimalusd omadega toime tulla. See on üks külg. Aga muidugi teine külg on ka see, et terve rida elusolendid kasutab meid ära transpordivahendi tabelis või õieti meie poolt välja mõeldud transpordivahend alates viirustest bakteritest, mis liiguvad inimestega paigast, paika, loobudega paigast paika, taimedega paigast paika ja nii edasi, aga muidu poleks piiridel välja mõeldud karantiini. See on ühe või teise looma karantiinis hoidmiseks vaadata, kas tal mingit sellist tõbe küljes ei ole, mis võiks ohustada ka omamaiseid liik. Tuleb meelde, möödunud suvel vist jooksis film, mis oli selle Jurassic paagi järg seal, kus suurt türannosauruse, eks lõpuks Ameerikasse pääses San Diegos, kus, kus lind oli, kuhu ta siis lõpuks toodi, ma enam ei mäleta, kahjuks seda, aga aga mul on jäänud see silk, millest ta siis Läbi jooksis, kõlas umbes nii, et võõrliigid ei tohi sellest piirist nagu üle üle astuda, ta siis jooksis sellest läbi läbi sõna otseses mõttes, nii et tegelikult jah, iga riik püüab ennast kaitsta Nende sissetungijate eest, aga see õnnestub rohkemal või vähemal määral. Sest alati leidub keegi selline, kas siis teadmatusest või lihtsalt ütleme jutumärkides heasoovliku, sest püüab endale midagi kohale transportida ja sellega koos ka midagi muud. Ja see, kui tõsiseid kahjusid need võivad tekitada, seda näitab kasvõi see, et mingisugune kaasa toodud bakter, kui ta satub kas või elektrijuhtmete rägastikku, võib seal tekitada lootusetut hävingut, sellepärast et ta on kusagil välja kujud elutoa ja, või arenenud söömaks nende elektrijuhtmete isolatsioonimaterjale ja ja, ja ta võib hävitada tegelikult väga keerulise inimese poolt loodud süsteemi. Ei juhtugi niisugused asjad ainult ulmefilmides. Ei, need ei juhtu, need ilmselt üha üha enam hakkavad juhtuma ka meie igapäevases elus ja ja mis me räägime väikestest loomadest, ütleme suurlinnades praegu, kus on säilinud võimalused elada või õieti mille eluga kohanenud, sellised suhteliselt suured loomad juba nagu tuhkrud nugised, kivi, nugised, pesukarud tekitavad needsamad loomutikalt väga suuri kahjusid inimesele just nende elektrisüsteemide hävitamisega või autode mootori juhtmete hävitamisega mahud mingil imekombel kapoti alla, kusagilt leiad seal hea mugav koha ja leiavad, et juhtmed on suurepärane võimalus endale pesa tegemiseks. Siis tekitavad endale pesa sinna kapoti alla öö jooksul ja hommikul pahaaimamatu auto omanik läheb siis mootorit käivitama, siis ta hämmastusega märkab, et see mootor ei taha käivituda. Kui ta siis oma kapotikaane avad, leiab ta sealt põõsamas, kas siis nugise või tuhkru kapoti alt, kes on kõik juhtmed kokku korjanud ta sealt kalli mootori ümbert ja nendest endale pesa valmistad. Leidlik, tegeleme kõige drastilisemalt, ilmselt sellised nuhtlus loomad on karud Põhja-Ameerika rahvusparkides. Seal kaitstakse kõiki looma- ja taimeliike, kes seal parkides elavad ja ja karunuhtlus on seostatav sellega, et see karu on õppinud kerjama nuruma toitu, Paribolid, must, must karu taga, aga ka teised karuliigid. Ja siis, kui inimesed annavad neile seda toitu, siis nad võtavad, söövad, naljakas muidugi vaadata ka tasapisi nad lähevad nahaalsust, nad ronivad autodele autodesse ja autode peale ja tõlkidesse ja ja puhkemajadesse igale poole ja tulemuseks on siis see, et tekitavad igal aastal seal miljonite eest kahju rääkida. Kahjur karustunud, natuke imelik, siin Eestimaaolud kahjuritest, sääsed, sääsed, rotid ja karud on kahjurid, aga, aga nii nad kipuvad seal olema ja täiesti meie oma mõtlematu tegevuse tulemusena. Kuigi minu teada igal pool väljas sildid, karude toitmine on rangelt keelatud, karusid, mitte, toit, aga ikka jälle leidub keegi, kes arvab, et küll oleks tore vaadata, kuidas ta seal sööb. On ilmselt juttu olnud ka sellest, et et inimesed oma lemmikloomi lahti lasknud, noh, kõige drastilisemaid näitud, millest me juba rääkisime, kindlasti maod, mida lahti lastaks Ameerikas kanalisatsiooni puistatud alligaatorid, keda on kohatud Sis elamus New Yorgi kanalisatsioonikanalis kaevust või kuidas seda siis kutsuda ja kes seal on suurepäraselt toime tulnud. Minu teada seal on nii paari-kolmemeetriseid, alligaatorid, kohatud elamus ja kui siis keegi seal ilmselt mu usu, mingi elektri, Montöör või, või mingi muu töömees, kes tõesti nendes juhtmete rägastik, kes peab seal mingit korda hoidma ja süsteemi looma, kui temasugune siis seal ringi kõnnib ja nurga taga järsku alligaator tema peale möirgab, siis eks see võib ära ehmatada küll, sest vaevalt et keegi ootab nüüd sellises kohas krokodillid kokkusattumist, aga muidugi eksid, sünnivad igasugused legendid ka ja kui kui praegu meie televisioonis populaarset sarja X-failideks vaadata, siis peakski olema kõik, kogu maailm, igasugused monstrumid täis, kes tulevad, küll on siin laboritest putku pannud või siis kosmosekülaliste kaudu meile kaela õnnistuseks saadetud. Ma arvan, et see asi nüüd nii traagiline ei ole, kuseks failsid näitavad, aga põhimõtteliselt, eks me ise oma nende selliste tõsielu ei tõelisusest kaasnevate probleemidega suudab endale päris selliseid suuri probleeme ise luua, ilma et peaksin mingit kosmosekülalisi või või, või hulle teadlasi appi võtma näiteks Vietnami riisipõldudele kunagi paigutati lootuses, et saadakse siukest odavat sööki tigusid kasvama. Et kui riis kasvab, et last dioodseal nokitsevad ka natuke süüa, siis nendest tigudest saab suurepärast toitu, inimestele. Aga osutus, et need teod on ülearu hea söögiisuga ja nad jõudsid siia riisipõllu tühjaks süüa kiiremini, kui nad ise kasvasid. Ja enne kui neist endast sööklaid nüüd need inimesed, kes siis kunagi heas usus nüüd diood endale sinna tõid ja lootsid suurt kullasoont rajada, siis need on need praegu tõsises hädas. Sellepärast et joodud massiliselt paljunema hakkavad, söövad väga hea isuga riisi nendelt põldudelt ja, ja, Nad on tänulikud selle eest, et neile nii head ott ette antakse. Oi, nad on väga tänulikud, ilmselt, aga Vietnami valitsustegelased on tõsises mures, sellepärast et riisisaak aasta-aastalt kahaneb ja palju näljaseid inimesi ära toita ja tähtis ekspordiartikkel kipub kaotsi minema. Selle tõttu muretoni jälle palju. Ja ei ole võimalik niiska nii kergesti lahti saada. No ei ole, tähendab kes on meie aias kiri tigudega sellist lootusetut võitlust pidanud, nii see kujutab ette, kui raske see on, aga need kuriteod on suhteliselt väikesed, need on läbimõõdult paar sentimeetrit, aga need teod, keda seal Vietnamis kasutatakse, need on ikkagi pea 10 sentimeetri pikkused vaks vahet on ja tugev keht ümber kuival ajal kusepõld kuivaks lastaks, kaovad nad lihtsalt muda sisse. Siis kui vesi taas peale lastakse sinna põllule, siis nad jälle söömas, niiet Nendega ei õnnestu kuidagi kiirelt. Hispaanlased lootsid, et toovad Ameerikast vähi, mis kiiresti paljuneb ja ja sellest saab suur edu allikas. Rahalisi edu kallikas nendele vähikasvatajatele, aga need vähid on nii kitsasõnaga, neid süüa nagu ei taheta ja, ja põld nagu neist lõpuks saada suurt midagi ja oodatud edu asemel. Sest vähist tekkis suurt tüli ja pahandust, ta levis sealt Hispaaniasse, Portugali ja lisaks ka Prantsusmaa poole peale ja leidis endale suurepärase elu võimaluse nendes kohalikes jõgedes, kaevates siis oma urud jõerannikule ja ka tammide siis noh, kui tammid läbiaetud nii nagu Tootsi ema ütles Tootsi kohta, kus rosinaid saia seest urgitses, noh, umbes niimoodi teevad need vähikesed siis ka nende tammidega ja jõe kallastega ajavad sinna palju auke sisse, palju käike ja vesi murrab hõlpsasti läbi ja tekitab siis üleujutusi, mille vastu tammid nagu kaitseks ehitatud said. Ja on olnud ka juhtumeid, kus nad on jõe läheduses paiknevad kõrgepingepostide alused nii ära kaevanud, postitud, suisa maha kukkunud ja ümber läinud, põhjustades siis külade ja, ja linnaosade ilma jäämist elektrist. Et siukseid väiksest loomaks tun pahandust, kui palju inimesed olnud ja midagi ei oska temaga nüüd enam peale hakkad, nüüd ta seal elab ja levib, on muidugi ka selliseid nuhtlus i või õudusi, mida siis inimene ise pole tekitanud, vaid mis ikkagi inimesel suurt kahju on tekitanud. Traditsioonilises. On rändrohutirtsud need, kes, kes hävitavad praktiliselt minutitega hiiglaslikud põllud, suure koguse viljasaaki. Ja need parved võivad olla tõesti kolossaalsed, nii et nii nagu pealtnägijad kirjeldavad, järsku läheb taevast mustaks ja, ja kogu taevas on kaetud rohutirtsud ja kui nad kõik maha sinna laskuvad sööma hakkavad, siis tõesti paari tunni pärast pole seal enam ühtegi rohelist liblett järgi jäänud. Ja nende vastu võitlemine ei ole siiamaani olnud ka efektiivne, mingit sellist väga tõhusat tõrjevahenditele leitud. Laborikatsetes on tulemusi andnud mõningate seentega nakatumine nakatatud seentega, neid rohutirts, aga minu teada ei ole veel lubatud seda see massiliselt loodusesse külvata, sest taas võib-olla see, et me ei tea, kellele ta lõpuks külge võib hakata ja mis juhtub ja mis selle tagajärjeks võib-olla. Nii et tegelikult praegusel hetkel jah, ega päris korralikud teavet ei ole, mehhaaniline hävitamine nagu kõige parem, lihtsalt, kui ette teada, sinna tulemus on võimalik parvele vastu lennata, mürgiga teda pritsida ja selle rohutirtsuparvede liikumiseks kasutavad vähemalt prantsuse põllumajandusametnikud, aga minu teada vist ka mujal juba ameeriklaste abiga jälgitakse satelliitidega nende parvede liik, ostjat teavitatakse siis talupoeg ja, ja riike lähenevast ohust ja need püüad siis päästa veel, mis päästa annab. 30.-te aastate keskel viidi Havailt Austraaliasse. Aga kärnkonn aga viidi väga hea tahte keel sinna. Austraallaste suhkrukasvatajatel oleks abi kahjurputukate tõrjel, sest see konn oli tõesti hea isuga ja, ja tõesti neid kahjurid, kes olid suhkru pistandustel Havail taga hea isuga sõin. Aga Austraalias mardikad suhkruroogu hävitasid, ei tulnud üldse varre pealt allagi, sõid seal varre peal ja maapinnale, ei tulnud ja tulid maapinnale Need kahjurid alles siis, kui ühtegi konna ei olnud lähedalgi. Ja ega neil konnadel, ausalt öeldes kärnkonnadel polnud nendest Martikatest sooja külmust. Austraalias oli selliseid muid isuäratavaid tegelasi, keda nad sõid seal hea meelega. Ja nad ise pakkusid ka suurepärast võimalust söödud olla. Austraalia lindudele loomadele, ainult häda oli selles, et linnud-loomad, kes nüüd kärnkonni süüa tahtsid, tegelikult ei kannatanud välja seda mürki, mida need suured konnad täis on. Ja tulemuseks on see, et need sööjad surid ise maha ja, ja lõpptulemusena aga kärnkonnad paljuneksid nii massiliselt. Veekogud, kus nad paljunema hakkasid, täitusid ka osaliselt nende kärnkonnade laipadest ja mürgitasid ära sellega veel, et ükski teine kahepaikne seal elab, paljuneda ei saanud, tekkis suurepärane võimalus omakorda paljuneda paistsid känkonnal endal ja tulemus oli tõeline ökokatastroof samalaadne, nii nagu oli seal vähkide poolt tekitatud katastroofi Hispaanias. Ja muidugi eriti kurioosne asi on veel sealjuures see, et mürk, millega neid efektiivselt suhkrukahjureid hävitada, see mõeldi välja ja tegelikult paar aastat pärast seda, kui ükse kärnkonna Austraaliasse viidi ja see mõjub siiamaani väga. Efektiivselt nii et selline see lugu selle kärnkonnaga jälle oli. Päris palju on neid, keda inimene on ise kahjuriteks toonud, kui, kui nii-öelda. Võib öelda, et ega nad nüüd kahjuritaks, neid ei toonud. Parimate kavatsustega, no kuule ja hea tahtega need elukad sind endale, aga aga paraku muuks otstarbeks. Jah, aga paraku see keskkond osutus neile nii sobivaks, et nad palju neid ülemäära palju ja, ja selle tulemuseks on see, et et sellest kenast, üksikust või, või paarist, keda loodeti seal lähedust pidada, sai saba ja ja võib-olla isegi tuhandeid isendeid ja tulemuseks oli see, et lemmikloomast sai tõsine, tõsine kahju. Või siis see, et lemmikloom osutus liiga suureks ja temast sai jälle selle tõttu kahjur ja, ja hirmu allikas. Tervet mõistust, tervet talupojamõistust õieti natukene tahaks iga uue ettevõtmisega alustamine, aga tihtipeale kiputakse olema väga kärsitud ja enne kui asjale põhjalikult läbi mõeldakse, tehakse tegu ära ja siis hakatakse mõtlema, et mis ma siis nüüd tegin. Aga siis kipuks asi juba veidi hiljaks jäänud olevat ja ja tulemuse läbi ei kannata mitte ainult see autor, vaid võib-olla tuhanded või isegi miljonid inimesed. Jääb loota, et siin, Eestimaal nii nutikaid inimesi ei ole kusagilt meile suuri vähki või kurje mesilasi või ahvatlevaid tigusid tassima hakata. No mina küll eestlaste nutikuse suhtes nii skeptiline julgeks olla, ma arvan, et siinse nutikust on piisavalt ja jääme lihtsalt vaikselt ootama, millal meil siis tulevad teated mingitest sõpradest naabritest, kellest me seni midagi kuulnud ei ole, aga kes meil nüüd järsku kohal on ja ja väga energiliselt meie elu. Korraldavad oht. Tänan, Georg aher meeldiva jutuajamise eest. Meie jutu sekka valis muusika Silja Vahuri.