Tere, mina olen Jaan Rekkor, heade kuulate uunikumi. Räägitakse, et hõreda külas sündinud 1958. aasta poiss Jaan Rekkor on sündinud näitleja. Tan näitleja, kel tulevad ühtmoodi hästi välja nii negatiivsed kui ka positiivsed rollid. Rohkem on ta mänginud negatiivseid. Temas on jõudu ja kerge tõeliseks traagikaks ning huumoritaju ja lusti hea koomika tarvis. Siin ja praegu võtame temaga koos ette, aga hoopis muusika. Edaspidises elus on ikka juhtunud nii, et muusika on kuskil eespool, mina püüan talle järgi jõuda, ikka ei jõua jõua. Lootusetuse tunne tuleb peale, ma ei jõua kõike ära, kurat, ma ei tea mitte midagi. Ja nii ma olengi ausalt öeldes loobunud igasugusest kogumisest ostmisest, järje peal hoidmisest. Ma ei hooma kõike seda tulva, mis pole peale tuleb. Ma olen allavina, elasime keset metsi ja põlde ja, ja märjaavad ja kusagil eemal oli välismaa ja ja aeg oli jutt eine ja ega seda õiget akent ei olnudki sinna Euroopa poole olemas. See oli tol ajal noh, mingi üllatus, et oli, oli Luksemburgi raadio ja, ja minule veel ka Eesti raadio, siis need olid soovikontsert üleüldse Eesti Raadio. Et see tundus küll tol ajal, et see kõik on, enamus on jama ja sa püüdsid sealt seda kolme nelja välismaa lugu, mis päeva jooksul võib-olla trehvad tegelikult tagantjärgi vaadates hirmusarju olnud. Alles ükspäev tegime, mu vanem poiss tegi väikese testimuda, mis neil koolis on vaja seal gümnaasiumi lõpus ära tunda, muusikat? Ma 90 protsenti siin autorid ja teosed ära öelda. Ma arvan, et ma tegelikult valing ikka sellest perioodist, siis kui ma teisipäeval Päev oli natuke parem soovikontsert, siis tuli algusest peale, hakkas vene estraadiga pihta ja lõppes siis eesti estraadiga ja tihtipeale tuli ka mõni välismaa lugu. Aga juba sel ajal ma aimasin tegelikult, et Eestimaal tehakse väga head muusikat ja minu jaoks oli see nagu kuidagi veider, et keegi ei tunnustanud Keenias ja ilmselt neid tunnustati, aga ametlikku tunnustusest nagu mõtet rääkida. Ja, ja need keemilised ja minu meelest firmad ja kui aeg-ajalt nad sattusid sinna soovikasse, siis see tunne, mis mind haaras, hõlmas, oli midagi eriti sõnulseletamatut, nagu püüdsin nendesse väga, mida see oli midagi nagu väga minu oma nagu nagu isiklik suhe oli mul sellega väga. Ja sellepärast ma olen natukene nagu isegi nagu mult oleks midagi ära võetud. Et kuna viimasel ajal on nüüd see Joala lauldud, naer aga popiks muutunud tänu sügisballile ja, ja ma ei tea, mis paari saates kuuldud laul, et mul on nagu tunne, et nagu oleks minu enda isiklikule kapsamaale nagu räägitud. Aga noh, teiselt poolt hea meel, et ta nüüd lõpuks siis oma väärika tunnustuse on saanud. Nii et siis Joala lauldud Kurmete kirjutatud naeramise lugu. Ma sain sellest aru, nagu siis kuulasin, see oli vist kaks takti ette, kui seal Rauliseks tore Tartu poiss, kes mulle väga meeldib anud veehein. Ka hiljem list laadis Marten kuningas ka sedasama lugu selles teises Stahli saates. See, mis vea nad tegid, siis ma sain aru, mis nagu Joala esituses on täiesti geniaalne, noh, on see, et poisid nagu püüdsid seda lugu dramatiseerida seal, mida lõpu poole, seda dramaatilisem või võimendada. Joala laulis selle minu mäletamist mööda küllaltki ühtlase, aga väga kõrge valulikkuse noodiga, aga ta ei tõusnud sellelt ei kõrgemale ega madalamal. Terve see lugu oli ühes toonis ühe sellise hingamise ja ühe valulikkuse lävega, nagu tehtud. Et ta ei olnud niisugune vigurdamist. See oli ääretult aus. Panso on kirjutanud, et tavaõpetajast Popovist, et see hõlmad lahti Ansambel virmalised moodustati Tallinnas märtsis 1966. aastal. Ajendiks soov mängida välismaa rokkansamblite, sealhulgas biitlite laule. Virmaliste juhte Toivo Kurmet hakkas alates sügisest 67 ka ise laule looma. Nii mõnigi tema sajakonnast laulus Ta osutus menukaks, sealhulgas eriti meeldejäävalt naer Jaak Joala esituses. Natuke kopitanud, natuke põrandaalused, pisut harjumatu on öeldud virmaliste laulude kohta, sest ega virmalisi ju seitsmekümnendatel kusagil suurt kuulda polnud. Ansambli juht Toivo Gourmet oli ju paha poiss ja KGB kurjad onud ei lubanud seetõttu virmaliste eriti üles astuda. Pisut kõmisev bass krõbiseb narr pisut kummisermees hääl, olgu siis Kurmet ise või noor ehe Joala ootamatu klaver, rahulik samm, see tähendab rütm ja rahulikud käigud ning tundelised meloodiad. See võiks olla virmaliste visiitkaart läbi aegade. See oli aeg, kus elektrikitarr härra oli jumal ning naturaalsed pillid olid surutud toanurka oma tundi ootama. Toivo Kurmetil õnnestus luua eriline saund. Kirjutada hulk väga häid lugusid niiviisi kui sõnade poolest kutsuda heli lavale teisigi pille. Siit tuleb unustamatu lemmiklaul naer.