Unistuste maa seal kusagil, kus taevas sigrimigri värve täis, kõige kohal Vikerkaar, Smuul feissis. Selliste Ühes muinasjuttudes lugudes on kõik võimalik ja ikka on neis peidus ka teine ja vahel mitugi lugu. Aga kui jutt on üdini valelik, pole sel lool mingit mõtet. Arva pingelise sõnana raamatumees doktor Samuel Johnson või kuidas sellega on Helgi. No kust ma seda nüüd nii äkki tean, ma arvan, et kord nii, kord naa, aga mõned lood andutavamat kui teised ja vastavad ka tõele. Lossi õue sisse sõites hüppas Buckingham hobuse seljast maha ja sööst trepist üles. Ta sammus nii kiiresti, et ärdeniaanile oli raske talle järele jõuda. Ta läks läbi tervest reast salongidest, mille toredus Prantsusmaa kõrgeima aukandjaid poleks osanud ettegi kujutada ja jõudis lõpuks magamistuppa, kus peen maitse ja luksus imelise kooskõla moodustasid. Toalkowis oli tapeedi sisse peidetud uks. Hertsog avas selle kuldvõtmega, mida ta samast metallist keti otsas kaelas kandis. Nad olid väikeses üleni väärses iidiga kaetud ja kullaga tikitud pühamus, mida heledalt valgustas paljude küünalde sära. Sinisesse, ametist balda, hiini all. Punastest ja valgetest sulgedest ümbritsetuna rippus omamoodi altari kohal kuninganna Anna elusuuruses portree. Nii loomulik Peterdanyan üllatusest karjatas. Oleks võinud uskuda, et kuninganna hakkab kohe kõnelema. Portree all altaril seisis kastike teemantehetega. Jäänud üksi tuppa, mida valgustas ainult öölamp, astus Bäckingan peegli ette. Ta oli 35 aastane. Õigusega peeti teda ilusaimaks aadlikuks, elegantseid, maks kavaleriks kogu Prantsusmaal ja Inglismaal. Teadvana veendunud võimus ja kindel selles, et teiste inimeste üle valitsevad seadused ei küüni temani kahe kuninga soosikuna miljonite valdajana kõikvõimsana kuningriigis, mida oma tujudega järgi mässama ajas jälle rahustas, elas Bäckingami hertsog George Viliers muinasjutulist elu, mis veel järgnevatel sajanditel Ki äratas tulevastes põlvedes imetlust. Hertsog kohendas kübara kustest maha vajutatud kauneid blonde lokke silus vurre ja naeratas ise endale lootusrikkalt ja kõrgilt. Süda pakitsemas rõõmust. Samal hetkel avanes peidetud uks seinas. Hertsog hüüatas. See oli kuninganna Anna. Väidetavalt midagi ligilähedast toimus ka päriselus, krahvinna Karlis siis küll mitte temaa mileedi, endine hertsogi armuke, kelle kardinal Richelieu enda poolele oli võitnud märkas ühel peol olla Buckinghami rinnal teemant ripatseid, kuninganna kingitust kättemaksuks nii hertsogile kuningannale lõikas krahvinna sobival hetkel ripatsid ja kavatsusega saata need kaardinaalile. Hertsog märkas samal õhtul ripatsite kadumist ja kahtlus langes kohe armukadeda le grafinnale. Pagingem andis koheselt käsu kõik Inglismaa sadamat sulgeda, et krahvinna isaks maalt lahkuda lasi valmistada uued ripatsid ja saatis need prantsuse kuningannale talle juhtunust teadaandes. Nii päästetigi kuninganna Anna au. Väga tuttav lugu, mis juhtus 1600 kahekümnendatel Nendel aastatel maaraamatus ja ajaloos. Kuid Buckinghami hertsogipalee Londonis ei olnud sama Buckinghami palee, mis seal praegu seisab ja just kirjeldatud hertsog pole seesama, kellelt Buckinghami palee oma nime on saanud. Viimane elas umbkaudu sajandi võrra hiljem. Tänane ajatund on praegusaegsest Buckinghami paleest ilusat pühapäeva siis taaskord vikerraadio. Helgi Erilaid. Aja jälg kivis. On teada, et praeguse Buckinghami palee alal tollasest Londoni kesklinnast päris kaugel söise Taeberni jõe lähedal seisis keskajal iiberi häärber. Hiljem tekkis siia väike küla. Maavaldus käis käest kätte selle omanikeks olnud nii Edward Usutunnistaja kui William valluta ja 500 aastat hiljem kuulus piirkond taas kuningale, kelleks oli Henry, kaheksas. 603 koondus võim kogu Briti saartel esmakordselt ühe valitseja kätte. Selleks oli Šotimaa kuningas James, kuues ning Inglismaa valsi ja Iirimaa kuningas James esimene ühes isikus. Tema rajati Inglismaa kolooniad Põhja-Ameerikas, kuid teine kuninga suur soov, et Šotimaa ja Inglismaa sõlmiksid, kui mitte armastus, siis vähemalt mõistusabielu ei täitunud. Teda peeti küll targaks meheks, kuid heideti ette, et puudujat kuninglikust väärikusest ja kriitika oli terav tema nõunike suunas, nende seas uhke ja laia elu elava Buckinghami hertsogi George Viliersi aadressil. Halvad suhted olid ka alamkojaga liigsed väljaminekud, rahalised hädaabinõud ja raha oli põhjuseks, miks Champs esimene otsustas müüa osa kinnistust kus kunagi oli asetsenud küla nimega kõõrdsilm krossay alles jäänud 16000 ruutmeetri suurusele alale, millele hiljem hakkas paiknema Buckinghami palee põhjapoolne osa. Asutati kuninga õhutusel. Mooruspuuaed ja mooruspuud on siidiusside lemmikud. Kuninga eesmärgiks oli hakata tootma kohaliku siidi. Aias ei olnud sugugi vaid siidiussid. Paik kujunes armastatud jalutuspaigaks, tihti võis seal kohata näiteks tulevast Londoni kroonikakirjutajad Samuel Piipzi ja aastate jooksul aed endale teisegi kuulsuse. Sajandi keskpaigas nimetas Clement Volker oma anarhia Anglikaanas mooruspuuaeda taas tärganud sodoomia ja kähkukate Brassingute paigaks ja ei sõnagi enam siiditööstusest. No päris kindel ei saa nii ammuse ajaloosündmustes muidugi olla, kuid arvatakse, et esimese hoone laskis tollele mooruspuuaedade alale ehitada keegi söör William play umbes aastal 1624. Selle järgmine omanik oli lord kooring, kes maja juba hoopis suuremaks ehitas ja selle juurde ka aia rajas, mida kooringi suureks aiaks kutsutud ja härberit ennast hakati kooringi majaks kutsuma. Kuivõrd lord George kooring lisaks noor vitši graaf heitnud rendikohustusi, läks maatükk koos kõige sellel olevaga Arlingtoni esimese krahvi, söör Henry Benneti valdusesse. Kooring House hävis tules 1674 ja järgmisel aastal kerkis juba uus hoone, mille asukohaks praeguse palee lõunatiib. Sajandi lõpul sai kinnistu uueks omanikuks poeet, poliitik, kuninganna Anne soosik Chon Sheffield, öeldes. See on maailma kõige meeldivaim park. Aastast 1703 kandis tsioon Sheffield Loort, salapitsatihoidja, riiginõukogu juht ka esimese Buckinghami ja Norman Vi hertsogi tiitlit. 1762 ostis nüüd siis Buckinghami Housi koos suure maatükiga 28000 naela eest George, kolmas. Niisiis, Buckinghami maja Tagingam Hous oli aastast 1762 taas kord kuninglikest kätes George kolmanda kätes algselt mõeldud häärber privaatse puhkepaigana kuninganna Lotte jaoks seda kutsutigi kuninganna majaks ja seal tuli ilmale 14 kuningapere 15-st järel tülijast. Ametlik kuningapere residents oli noil aegadel Sanšamsi palee. Vägingami häärberit võis aga juba Kalloissiks kutsuda 1710. aastaga, Reavyril jätab ta oma kolmekorruselise peahoone ning mõlemas tiivas paiknevate madalate teenindushoonetega juba päris suursuguse mulje. Ümberehitus algas 1762. Šoti kirjanik Charles Possuel oma tähtteoses doktor Johnsoni elu raamat Inglise Kaheksateistkümnenda sajandi kirjanduse kesksest tegelasest, mõttemeistrist Saamuel, Johnson'ist ütleb kuningas George kolmanda kohta. George, kolmanda tõus Meie kuningriigi etteotsa taas uusi helgemaid võimalusi meie kirjanduslikult teenekaile meestele, kes eelmiste valitsejate ajal jäänud ilma igasugusest kuninglikest auavaldustest. Kuningas, hinnates kõrgelt doktor Johnsoni kirjanduslikku tegevust, määranud talle iga-aastase 300 naela suuruse toetuse pensioni. Selle väljakuulutamisel rõhutati. Seda ei anta teile mitte rahast, mida te tegema peaksite, vaid selle hea eest, mida te teinud olete. Isamaalisuse üle arutledes ütles doktor Johnson. Isamaalisus on lurjuse viimane peidupaik, mille taha pugeda. Söör, ma ei väida, et üks või teine ei ole siiras ja aus, kuid ühe või teise poliitilise tegevuse põhjal. Talle pole meil mingit põhjust neist tegelastest järeldada, et nad seda ka oleks. 1784 13 detsember. Surnud vaimukuste meister doktor Samuel Johnsoni viimseks puhkepaigaks sai põues kooner Westminster. Häbi. Kui ta kord küsiti kaste harrastajatega botaanikat vastas, lühinägelik ja ühest silmast peaaegu pime, doktor, ei, ma ei harrasta botaanikat, kui ma tahaks hakata botaanikuks, peaksin kõigepealt muutuma roomajaks. Kui kuningas George neljas 1820. aastal troonile tuli, jätkati tol ajal ikka veel kuninganna maja nime kandva palee ümberehitamist. Kuningal olnud mõttes luua siia üks väike mugav kodu mis ühe kuningakujutlustes ilmselt pisut teistmoodi välja näeb. Kui kas võime jaamades. Ajalehte Times 1830 kirjutas kuningas George neljanda surma puhul. Ükski inimolend pole olnud vähem lugupeetud, kui kadunud kuningas üldse kellelegi silm nutab teda taga. George neljas oli äärmiselt ebapopulaarne, haarne, ekstravagantne, isepäine ning negatiivne suhtumine temasse kasvas veelgi, kui ta üritas abielulahutust ja seejärel tahtis siis juba eksabikaasa kuninglikust staatusest ilma jätta. Avalik arvamus oli sedavõrd tormiliselt kuninganna Kärolaini poolel, nii et sellest plaanist oldi sunnitud loobuma. Aga ega suurt õnne ei tõotanud ka abielu algus, mis juhtus 19. Juuli 1821. Westminster abis oli kuningas George neljanda kroonimispäev ja kuninga tahtel pidi tseremoonia eriti pidulik ja uhke tulema. Ta laskis endale uue krooni valmistada, selles säras 12000 teemantit. Juba eakas ja tublisti kaalus kuningas higistades oma keerulises ja mitmekihilisest pidulikus rõivastuses õlgadel veel raskes ametist kroonimis rööja peas suur lokitud parukas higi pühkimiseks läinud, tal tervelt 19 taskurätti vaja. Aga väljaspool katedraali leidis krooniku kirjapandu põhjal samal ajal aset hoopis kummaline etendus. George neljanda abielu esmane hurm oli selleks ajaks ilmselt juba päriselt haihtunud ja kuningas oli häbivalvuritele kindla käsu andnud oma naist Karolin Braunschweig. Kroonimistseremoonia ajaks mitte katedraali lasta, sest onlainist ei pidanud mitte Inglismaa kuningannat saama. Niisiis jooksis parajasti kroonitava kuninga abikaasa meeleheitlikult ümber tohutu suure Westminster hävi katedraali ühe ukse juurest teise juurde. Aga kõik uksed jäid tema jaoks. Sule üks selline lugu juhtunud siis Briti monarhia ajaloos 19. juulil 1821. George neljanda ebapopulaarne Arsust sai omal nahal ilmselt tundaga Jon äss briti linnaplaneerija ja arhitekt, kes tutvus tulevase kuningaga 1795. aastal. Ja siis peatselt sai algusega Nashi aktiivne arhitekti planeerija tegevus Londonis. Talle nii mõnegi vaenlase mõnedki plaanid said tagasilööke või teostusid hiljem juba peale Nashi surma näiteks liin trühvel, Kärsk, väär Sharenkros, Stränd Londoni kesklinnas, John Nashi töö vilju ikkagi rohkesti. Riidžens Street pritsinud paak maabel Aatš. Kuid George neljas lõpuks kuningaks sai, ütles ta, on liiga vana, et endale paleed ehitama hakata. Tegelikkuses tähendas suurte ehitus renoveerimistööde algust nii et juba aasta pärast teatas George neljased pakingem Houssi pead nüüdsest nimetama paleeks Bäckingem Päles. Kuninga luksuslike ideede elluviijaks oli John Nash, kes nii mõnelgi korral kutsuti parlamendikomisjoni ette aru andma, miks ehitusele nii tohutud summad kuluvad. Koos George neljanda surmaga jäi ametist ilma katsioon näss. Uus mees, Edward flör. Palgatud lahkunud kuningana Noorema venna William neljanda poolt viis tööd lõpuni küll mitte enam George neljanda unistuste järgi. Plöri teisteks suuremateks töödeks on stratwordi sanssoni kirik ning Canterbury peapiiskopi Londoni Läändet residents. Esimese Buckinghami normandi hertsogi jaoks 1703. aastal ehitatud hoone moodustas praeguse palee põhituumiku. Küllap seetõttu jäigi selle nimeks ikkagi Buckinghami palee. Kui kogu kompleks 1837. aastal lõpuks briti kuningliku perekonna peamiseks ja ametlikuks residentsiks sai. Esimene monarh, kes Buckinghami paleesse elama asus oli kuninganna Victoria. Tollast Buckinghami paleed on järgmisel kirjeldatud. Kui ametlikud ruumid demonstreerisid kullatise värvide möllu siis kõike eluks oluliselt vajalik oli luksusest päris kaugel on märkmed ka selle kohta, et Buckinghami palee teenijad olid laisad ja palee ise lausa pane kaminad ajanud nii kohutaval kombel suitsu sisse, et need ei saanudki peaaegu kütta. Nii et õukond värises lossi suursuguses jäisuses ventilatsioon olnud nii abitu, et õhuvahetust palees ruumides sama hästi kui polnudki. Ja kui gaasilambid kasutusele võeti, kardeti pidevalt gaasiohtlikku kogunemist alumistele korrustele. Aga seitsmendal juunil 1807 tähistati pall maalil gaasivalgusega Walesi printsi tulevase kuningaga George neljanda sünnipäeva. See oli maa esimene gaasivalguse avalik demonstreerimine. Ka aiamüür, mis jäi Walesi printsi elupaiga ja karta on house'i ja Sandžeimsi parki vahele oli, võib pihta öelda. Ehitud gaasituledega. Kui kuninganna Victoria 1840.-le aastal saksa soost prints Alvertiga abiellus, otsustas viimane palees korra majja lüüa ja ehitus parandada. Otsus, mis mitmed probleemid lahendas. Kuid juba 1847. aastal leidis kuninglik paar, et tollane Buckinghami palee on õukonnaelu ja nende kasvava pere jaoks liiga väike. Niisiis ehitaja, arhitekt Edward lõõri kavandite järgi terve uus tiib, mis hoone nelinurkse siseõue täielikult sulges, idatiib, mis praeguseks ajaks Buckinghami palee fassaadina pikale ja laiale maalile avaneb ja kus seisab too pidulik keskne rõdu, millelt kuninglik perekond rahvale lehvitab. Enne prints Alberti surma toimus Buckinghami palees tihti kontserte, kus esinesid tolle aja kuulsad muusikud. Felix, nendel son mänginud seal mitu korda, Johann Strauss koos oma orkestriga 1849. aastal kõlanud seal esmakordselt Straussi Alice'i polka kuninganna tütre, printsess Alice jaoks palees toimunud lisaks tavalistele kuninglikele tseremoonia tooniatele, esitlustele ja pidulike autasudele üleandmisele ka uhkeid vastuvõtte. Jah, palle. Ah, õnnelik mina olen sündinud, mida armastan ja kus kuningannaks on Victoria ka inglisevendadeks Krimmideks nimetatud rei Deiw Davise bänd The King's laul Victoria suurepärasusest albumilt The tiklained, Fool of British pae, briti impeeriumi allakäik ja langus. William neljanda järel 1837 troonile tõusnud Victoria valitsemisajal kõik justkui aina kasvas ja kosus. Impeerium sammus maailma majanduse esirinnas, tööstuse ja tehnika suurele tõusule aitas kaasa aurujõud. Räägiti raudtee revolutsioonist. 1850 kattis raudteevõrk juba suure osa maast. Igat sorti kodanike vabatahtlikud ühendused said hoo sisse just Victoria ajastul. Loomakaitseseltsid karskusühingud nii-öelda valgetele kolooniatele, teiste seas Lõuna-Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada, anti Toming Nonii staatus üritati luua kodanikukeskset ühiskonda. Kuid suur valuküsimus oli ja ka jäi lihtrahva olukord. Ja see klassivahe oli näha ka spordis, mida keegi harrastas. Golf jäi üsna võõraks töölisklassile. Jalgpall rikastele harva juhtusid nad seda vaatama, aga mõlemad võlad kujunesid professionaalseteks. Victoria ajas. Victoria ajastu lõppedes tunti üha suuremat muret impeeriumi käekäigu tuleviku väljavaadete üle. Aga 1887 ja 1897 tähistati võidukalt uhkelt kuninganna Victoria võimuletuleku kuld ja teemant, juubeleid. Kanada, India, Austraalia, Itaalia, Singapurist, Hongkongi, ini, läänest itta. Victoria armastab neid kõiki. 1861 lahkus prints Albert siit ilmast ja murest murtud sellest peale ainult musta kandev kuninganna Victoria tõmbus õukonnaelust täielikult tagasi, lahkus Buckinghami paleest ja elas kas Windsori lossis, Valmoralil lossis, Šotimaal, Õiosbornhoussis. Palju aastaid seisis Buckinghami palee peamiselt tühjana ka siis, kui kuninganna lõpuks taas rahva nõudmisel oma kohuseid hakkas täitma. Seda peaasjalikult Windsori lossis. Buckinghami palee oli enamiku aastast lihtsalt suletud. Kuninganna Victoria suri 1901. Uus sajand oli alanud. Niisiis Londoni linna poole pööratud Buckinghami palee fassaadi moodustab tegelikult tohutu hoone ida tiib mis sai valmis 1850 ning mille ees suurel väljakul kõrgub alates aastast 1911 kuldne Victoria memoriaal. 120 meetrit pikk, pidulik fassaad, kolm kõrged Rust keskosa sammastega eraldatud ja kolmnurk segaduse viiluga esile tõstetud. Sellised viilud kaunistavad ka fassaadinurki. Aga see on vaid fassaad. 24 meetri kõrgune palee ise moodustab hiigelnelinurga ümber suure nelinurkse siseõue. Buckinghami palee aedade poole avaneb tagumine läänefassaad. Läänetiib on palee kõige vanem osa, kus paiknevad kõige olulisemad ruumid ja saalid. Siin on Buckinghami peanonoomile lossi kõige tähtsam kaunim korrus. Ka läänefassaadi ehivad korrapäraselt paigutatud sammastikud ja fassaadi keskel uhkeldab massiivse samastikuga tähistatud suure pool kaarena esileulatuv muusikasaal. Küllap siin esinesidki kõik kuulsused ja esinevad nüüdki, kui neid lossi kutsutakse. Kahel pool muusikasaali kõrval seisavad salongid sinine ja valge. Nimetus on õieti Roving, ruum võib siis ka võõrastetoana tõlkida. Sinise salongi kõrval on pidulik söögituba valge salongi kõrval kuninglik kabinet. Ja sealt edasi viib koridor juba Maieszteetide Elur ruumidesse palee põhjatiivas. Lossi tähtsaima korruse piano naabile tubade rea keskel kulgeb 50 meetri pikkune galerii kunstigalerii, nii et ühest tähtsast saalist teise kõndides võid sa Rembrandti Robensii ja fermeerimale imetleda enne kui rohelisse salongi või troonisaali astud. Külalised, kes pidulikkust idagaleriis kutsutud sissekäigust paleesse on astunud ja kahelt poolt mööda vägevat poolkaarekujulist treppi üles kõndinud jõuavadki esmalt rohelisse ongi ja sealt suurde uhkesse troonisaali. See on tseremoniaalne teekond, mis saab alguse vahtkonnaruumiks kutsutud esihallist. Siin seisavad kobe läänidega kaunistatud seina taustal. Kuninganna Victoria ja prints Alberti valged marmorkujud ajaloolistes roomakostüümides. Otsepalee tähtsaimate ruumide all paikneb rida vähem tähtsaid ruume. Siin pole kõik särav ja pidulik, kuid kaunid ja viimistletud on needki saalid, kus leiab aset privaatkohtumisi ja väiksemaid õhtusööke. Siin on ka saale, mis kannavad palee kunagiste kuulsate külaliste nimesid ning on ka vastavalt sisustatud saal 1844 näiteks sisustati samal aastal Vene tsaari Nikolai esimese riigivisiidiks ja saal 1855 seati korda Prantsusmaa keisri Napoleon kolmanda Vastuvõtuks. Kaarja muusikasaali all seisab teine poolkaarekujulise eeshalliga saal. Siit kõnnivad tuhanded külalised igal aastal kuninganna aiapidudele. Mis Buckinghami palee linna poole avanevas idatiiba puutub, siis aastatel 1847 kuni 50 tegeldi ka ekstravagantse ja idamaise kuningliku paviljoni Brightonis. Kogu sisustus viidi Ethani paviljonist ära ning eklektiline ehitis müüdi Preatoni linnale, mis tähendas, et paljad Buckinghami palee uue idatiivasaalid said endale kauni idamaise ilme. Punastes ja sinistes toonides hiina söögituba näiteks ja kollane salong, mille seinad väeti, spetsiaalset Wraithe salongi jaoks tellitud katetega kaminaga kujutas enesest euroopalikku nägemust Hiinaga. Kaminast nišides noogutasid mandariinid pead ja kõigil oli hirmuäratavaid tiivulisi lohesid. Hiina söögituba. Lane salong seisavad idafassaadi nurkades tiiva keskel. Kuulsa rõdu taga, kus kuninglik perekond ennast aeg-ajalt rahvale näitab, laiub veel üks Hiina stiilis saal, mida 1920. aastal tublisti Hiinalikumaks tehti. Euroopa avastas ju noil aegadel enese jaoks idamaist. Kunsti. Idatiivaruume ühendab pikk peakoridor, mille peegeluksed ja peegelseinad, portselanist, poode ja teisi idamaiseid kunstiesemeid mitme kordistavad. Buckinghami palee saalide ruumid on klassikalise aegumatu sisustusega, nagu ikka kuninglikest paleedes. Kobe läänid, maalid ja peeglid, seintel kroonlühtrid laes vanad kellad, kamine, sims, sidel väärtuslik vana mööbel, tohutud lillebuketid. Paljana alles 19. sajandi algusest, säravaid värve, sinist ja roosat ning velled ajastukreemi jagulda. 1901 tõid kuningas Edward VII ja kuninganna Alexandra Buckinghami paleesse värskeid tuuli. Nad moodustasid Londoni kõrgseltskonnatähtede paari ja nende sõbrad tolle aja kuulsaima Jamoodsaima kõrgkihi. Just siis Buckinghami palee siseruumid, uue näovallisaal, suur hall, marmorsaal, suur peatrepp ja galeriid, deklareeriti Belle Bocki ajastu majesteetlik, kes kreemiates ja kuldsetes toonides. Ja selliseks nad jäänudki, kuigi oli päris palju neid, kelle meelest selline pööre arhitekt Naši kujundusega sugugi ei sobinud. Edward, seitsmenda poeg George, viies oma isast hoopis tõsisem mees pani Buckinghami palee ning kuningliku perekonna ameti kohustele hoopis enam rõhku kui uhketele pallidele. Ometi korraldas ta palees terve rea džässikontserte. Esmakordselt esinesid kroonitud peadele näiteks original Dixilanš vänd Sydney besee ja 1923. aastal kallu jaam Strong. Õukonnatseremooniad, need on läbi ajalootähtsad ja vahest ka natuke naljakad olnud ja on tähtsad ja võib-olla natuke naljakad tänase päevani. Etikett ja rõivad. 18. sajandil kandsid härrad, kes paleesse sõjaväevormides ei olnud saabunud põlv üks ja sabakuubi naised kitsa piha ja krinoliini ning pidega õhtukleite peas pidid olema kast tiaara või suled. Parem kui mõlemad. Tänapäeval otsest rõivad poodi ei ole. Kui teid aga Buckinghami paleesse on kutsutud ja kutsel on kirjas, et Endel menid peaksid valged kikilipsu kandma siis peaksite aamid tingimata tiaara pähe panema. Suured blanketid ja riigipeade vastuvõtuõhtuse ringid toimuvad Buckinghami palee ballisaalis. Sel juhul on kohal oma 150 külalist valgetes kikilipsu des ja diaarades ja laual kuldtaldrikud. Ballisaal ehitati palee läänetiiva nurgas kuninganna Victoria ajal. Siis oli seal väga värviline valgustantsid, kõrget kandellaabrid ning hulk kroonlühtrid maalitud ja dekoreeritud laes. Praegu on ballisaal värvide poolest tagasihoidlikum, kuid väga stiilne ja ülipidulik, valge kuld ja punane samet ja suured peegeluksed, mis mitme kordistavad kristall kroonlühtrit ja seinale ühtrite sära. Ka pidulik autasude üleandmine ning mõõgapuudutusega rüütliks löömine toimub ballisaalis mis on ligi 37 meetrit pikk ja 18 meetrit lai. Seega kõige suurem ruum Buckinghami palees, mis väga pidulike sündmuste puhul ka troonisaali asendab kuninganna seisab, troonib poodiumil suure kuplikujulises amet Valgahhinial, mis oli kasutusel briti impeeriumi kroonijuveeli India pealinnas Teelis aastal 1911. Muusikute galeriile mängivad sõjaväeorkestrid ja autasude saajad astuvad järjest kuninganna juurde, et saada tunnustus, mille vääriliseks neid on peetud. Need olid rasked päevad-ööd, mil koera moodi tegin tööd sõõrbites sellers. Nüüdsel ajal pole midagi kummalist, kui keegi poolmega Low John Meijel saab sööri tiitli või ordeni. 1965 peaministri Harold Wilsoni ettepanek Elizabeth, teisele teha biitlitest, nende ohte, oode ohte, British ENPA kavalerid tänutäheks au ja kuulsuse eest, mis nende muusika oli Inglismaale toonud ning kaasa aidanud ekspordi suurele kasvule. See tekitas pahameeletormikirjade laviini peaministrile kuningannale. Need, kes tagastasid oma ordenid, teatasid neid, on solvatud ja väärikat ordenit on poriga määritud. 26. oktoobril 1965 olid biitlid Buckinghami palees ettevõtta kuningana kenalt vastu ordenid ja kohe läksid liikvele kuulujutud, et biitlid olla palee tualetis marihuaanat või miskit muud sarnast ainet tarvitanud, mis oli muidugi loona. Kuid tegelikkusele ei vastanud ikkagi muinasjutt. Aga kõik need tulised sündmused olid veel ees, kui biitlid. Neljandal novembril 1963 olid prints Sofualsi teatrilaval ja publiku hulgas ka kuninglikud ja etteaste lõppu. Numbri juhatas siis Jon lausega, mis äratas rõõmsat ka üllatunud vastukaja. Ja seda kaja jätkus veel aastateks. Kui tavaliselt oli ta seal kombeks enne tuistandžout lugu kutsuda publikut kaasa elama ja käsi plaksutama, siis prints Sofuels teatrilaval tegi ta pöördumisse väikese muudatuse. Meie viimaseks esituseks palun teie abirahvas odavamatel kohtadel võid käsi plaksutada ja te ülejäänud võiksite lihtsalt oma kalliskividega klõbistada. Buckinghami palees on kokku 775 ruumi ja Suurbritannia valitsus eraldab sel aastal selle palee ülalpidamiseks 15 miljonit inglise naela. Aga see on kuninglik sümbol oma traditsioonide vastuvõttude ning kuninganna aiapidudega, kuhu saabub igal aastal ligi 8000 külalist. Buckinghami palees on monarhi kodu ja monarhia. See on briti kuningriigis üks kindel asi. Oma sajandit pikkuse olemasolu ajaloojärjepidevusega iidseid traditsioone kalal hoides võib ta pidevalt ja kiiresti muutuvas maailmas anakronismina tunduda kuid ta on alles ja püsib ju siis on teda vaja. Miks muidu koguneksid tohutud rahvahulgad Buckinghami palee, et selle idafassaadi kohta on muu hulgas öeldud, et see on just säärane, nagu iga inimene endale paleed ette kujutab. Niisiis miks muidu koguneks rahvas palee, et alati, kui kuninganna selle rõdult rahva poole pöördub, õi, kui kuninglik perekond sealt rahvale lehvitab ja miks muidu täituksid Londoni tänavad alati rahvast, kui kuninganna oma 1760.-st aastast pärit kuldses rokokoo tõllas mööda sõidab traditsioonide tseremooniate monarhia järjepidevus? Ju siis on seda vaja ja mitte ainult briti kuningriigis. Jaa, unustamata kogneid Smuul feissis otse Londonist. Laisk pühapäev laisi Sandy.