Tere taas kuulama järjekordset kirjanduse tähestiku saadet täna siin Tallinnas äikeseootuses. Taevas on üsna pilve tõmmanud, tere Peeter Oleski, tere. Mina siis Mart Ummelas. Ja niisugune on see kevad ja suvi ja meie oleme juba oma saadete neljandas 10.. Aga enne kui me läheme tänase see objekti või subjekti juurde, siis me peame mõned väikesed korrektiivid tegema. Ja mõlemad asjab vigade parandust, vajavad on minu omad. Internetist on see juba anneks parandatud. Me viitamise Ühele artiklikogumikule. Madis Kõivu sünnib. Koostajana sattunud kogemata Jaan Kaplinski, aga tegelikult peab olema Jaan Kangilaski, Madis Kõivu kolleeg ja analüütilise filosoofiaentusiast. Raamat oli mulli. On äikese-eelne värk, mis alates perekonnanime, aast, vanni, kõik tähed teisiti siis, kui ma avastasin, et ma mõtlesin, et kas see on sümboolne või mitte. Aga leidsin, et see on ikkagi kõige tähtsam oma mõtetega olek kuskil mujal kui õige nime juures. Ma tahtsin selle lisada, et kui me parandasime seda koduleheküljel, siis me tegime alguses veel ühe vea, tegime Jaak Kangilaski. Ehk siis Jaan Kangilaski isa nime sinna. Teisele reale juhtis minu tähelepanu Tartu Ülikooli normaalfüsioloogia kauaaegne dotsent Peet-Henn Kingissepp kes ütles telefonikõnes. Me jätame vale mulje. Kui ütleme, et ahelaga algul oli ainult üks vend, sellel vennal omakorda ainult üks, äärmisel juhul ka kaks poega, siis Tallinna loomaaia kauaaegne Opeli energiadirektor Mati Kaal ja kohaliku omavalitsuse mees Vambo kaal tegelikult oli Kaalude perekonnas tähendab siis aera ja tema õdede-vendade vanemate perekonnas üheksa last. Talupered olid siis suured, mitte kõigil ei olnud järglase, aga need järglasi terve hulk, nad kõik on olnud vaplatsest sõda ei hellitanud sealt õieti kedagi. Eraldi on sellest perest muideks kirjutanud Ivar Grünthal oma artiklitest koostatud raamatus müütide maagia. Kuidas Eesti mõttelugu köide 40, Tartu 2001 seal on ilmunud tema artikkel taevased ja vaevased ratsanikud eesti proosa 1966. Algselt ilmus ajakirjas tulimuld 67 ning seal on väga ilusasti inimlikult. Kuigi tegemist oli vastaspoolele elava kirjanikuga. Aela Kaalu laasturaamatus kodunurgalaaste kirjutatud, hakkasid need laastud ilmuma 1961 ajakirjas Looming 66 ilmus esimene köide need ära Gaalan oma perest ka ise sillutanud. Aga Mati Kaalu väga põhjalik ja samas ka humoristliku kiri hakkab kuuluma, kui kirjanduslooline dokument kirjandusmuuseumisse. Ja see korrektiivses täpsustas meie aprillikuu kuulaja küsimust. Olgu lisatud, et ka maikuus on meil kuulajaküsimus südamel, kordame saate lõpus. Aga nüüd me võime ära öelda. Raamatuauhinnaks Kirjastus Varrak on välja pannud Simon Montefioori raamatust šašenka ühe daami elust nii Tsaari-Venemaal stalinistlikul Venemaal, selline põnev lugu, kus on palju ajaloolisi isikuid ka tegevad. Aga meie täht oli või õieti tihvt kaung, haruldane diftong, õi ja nii nagu sa juba siin alguses ütlesite, ei ole vist vaja pikemalt arvata, mida see õid tähendab. On küll selle pääset, meie saade algas sõnaga õiendused, kus on ka õi sees. Aga me mõtlesime tõepoolest kirjanikku, kelle nimeks on Madis Kõiv. Ja juba nimi ütleb ära, et on ju tegemist Lõuna-Eesti inimesi. Ja koguni niisugusega, kes oma keelt armastab, seda ka valdab. Madis Kõiv on saanud ju eelmise aasta lõpul kaheksakümneseks. Ta sai elutöö preemia, ta on üldse eks viimase aastakümne või õieti kui Eesti taasiseseisvumisaja pärjatumaid kirjanikke, kelle kohta on öeldud, et just oma võiks olla Nobeli preemia kandidaat, kui keegi suudaks teda tõlkida võib-olla piisavalt hästi inglise keelde. Samuti on teda võrreldud nii Masingu kui ka näiteks all märga müüga. See, kes on füüsik, tegeleb paratamatult olemise fundamentaal reaalsete probleemidega ja Madison ennekõike füüsik tall seda õppinud ta on tahtnud seda olla. Kirjutama hakkas ta küll varakult, aga avaldama ma vaatasin, ta ei olnud vist veel 49 48 aastasena, kui me vaatame, kui palju avaldanud, võiks vabalt küsida vastu, kas sellega on vaja kiirustada. No tema kuulub ka sellesse noh kuidas nüüd öelda Tartu vaimsesse eliiti, sa peaksid olema temaga siis üsna hea tuttav niivõrd-kuivõrd on temaga võib-olla tuttav selles mõttes võimalik olla, sest nagu täheldanud küllaltki eraklik inimene Me kummalgi ei ole madisega elu, seeski ei tulnud pähe see, et me oleme miski liig. Oleme hoolimata vanusevahest kaks vana sõpra, aga kes ei ole sugugi mitte iga päev. Ja võib-olla isegi aastaid kaelakuti koos, aga kes teineteisele mõtlevad ja on teinud väga vallatuid asju. Üks nendest on see, et me oleme Madisega käinud ümber Emajõe. Muidugi mitte täispikkuses. No see oleks juba siis ajaloo raamatutesse läinud, võib-olla. Aga ühe ühes osas küll läksime vana bussijaama kohalt üle tolleaegse võidu silla pärmivabriku juurde ja sealt edasi pärivoolu, olles kaldale võimalikult lähedal. Aeg oli talvine. Luunja sillani läksime üle silla. Aega ligemale päeva keskhommikul läksime küllalt hämaras jõudsime kohale, aga meil oli äärmiselt huvitav, sest Madis mäletas asju, mida minu Sukule mäletada võinudki näiteks Haaslava parve. Nojah, oleme meiegi mööda Emajõe luha kõndinud ja peaaegu tollase lihakombinaadi jäätmekraavidesse, aga uppunud. Ma ei mäleta, mis aasta täpselt oli, aga 30 aastat kindlasti või rohkoduma õpib tundma ainult taldade kaudu ja nii et Madis Kõiv Pole mingi selline kõrgel, kaugel eemalolev vaimugeenius. Ta tahab olla küllalt palju üksi, mis on täiesti loomulik. Keda sa sealt tunned ja mismoodi sa tunned? Madis Kõiv on ühe linna elanik koos Asta Lepiku, Kalju Lepiku lesega. Kui nad taltusel ka Hellati korteris Jakobi mäel kokku said, siis mõlemad tahtsid näha teineteist selleks, et Valga asjadest rääkida. Aga, aga mitte seal olla õhtu staar või midagi muud. No meie sünopsises saates ropsuses oli juttu sellest, et no tõepoolest, Madis Kõiv on väga tõsiseltvõetav teadlane, väljade teooriat kvantfüüsikat uurinud. Rääkimata sellest, et ta on erakordselt palju lugenud filosoofia. Suurteoseid. Kuidas nüüd ühest sellisest füüsikust saablits, kirjanik, mis ajendab inimest, kes on oma alal juba nagu tipus, veel tegelema selle kõrvalt mingi niisuguse, no ma ei taha öelda, et tema looming on pehme, agrokirjandust peetakse võrreldes teadlasega niisuguseks natukene pehmemaks, tegevust. Mitu põhjust, millest üks on puhtisiklik, Madis Kõiv tahtis õppida filosoofiat. Mõtle ise, missugune. Ja füüsika oma eksistentsiaalsete probleemidega oli filosoofiale siis kõige lähemal siis ta tegeleb näiteks elementaarosakeste. Füüsika on küllaltki hierarhiline teadvus, on olemas. Näiteks tahke keha füüsika ja veenda sind, kuidas läheb? Üks tahke asi välja, palun. Siin on üks tükk tahket keha. Ütle mulle, palun vist üks, Jan, no ma. Sellise välise lõhna ei ole välise kirjelduse või välise kuju põhjal võiks öelda, et see meenutab mingit sellist nahku krohvitaolist ainet ja peal on sihuke roosakas punane värv, aga, aga muidugi ma ei võiks öelda, kust see pärineb. See on tükk Berliini müüri. Jon betoon. Ja teatavasti betoon segatakse kokku mitmest komponendist, millest üks on kõige tavalisem plii, puhas liiv selle juures ja liival leidumuselt. Ehk siis ränimaak hapniku kõrval mahult järgmine meil on siin. Hetkel Eesti vikerraadio stuudios tükk füüsikate nimelt tahke keha füüsika, kuid ma annan sulle teise tüki tahke keha. Palun Mission. Sellega katsun, kes tohib. See vist ei ole mürgina. Natuke kolakas mingisugune tema, tema nimi on keedusool keedusool, nähkena kivisool, naatriumkloriid. Seda on vähem, tekivad haigused, kui seda mällu tekkivat seda haigust. Kõik need, kes, kes pannakse tilgutite No ma näen, sa oled veel kaasa võtnud materjale, mis värkse, see on ilus, sihukene, rohekas, niukene, mereroheline materjal, pöial kergelt, niisugune krobeline, ma kahtlustan, et see võiks olla suhteliselt peenliivapaber, millega töödeldakse siledat pinda. Väike ta nüüd madise mõistmiseks ei ole kõiki neid asju küll tingimata vaja käes hoida siin meile mingeid prootoneid ega neutranega neutriinusidega mulda, asju. Aga madise mõistmiseks on vaja. Võta see paberist tehtud ring ja hakkas sealt seest tõmbama pliiatsiga pliiats Ansoleez. Pikki seda ringi väljas olevas seest pool sees. Ja lähebki kokku, kuigi natuke viltu läks, aga vaja. Nii. Aga sai väljunud kordagi selle rindi väljaspoole. Ei, ma jäin sissepoole ringi. Nüüd ma annan sulle teistsuguse ringi ja see on niuke väikse käruga ja natuke ja mine nüüd sealt suvalisest punktist sisse, aga ma läksin sisse tõmbama uuesti. No tõmbame, tõmbame, läheb ris. Kenasti. Läheb, läheb, läheb, läheb, läheb. Läheb, läheb atest otsa. Ei tule vastu, kullake. Ei tule vastu. Kuule, mis seal on siis? Emade, tõmban ja tõmban lõpmatuseni tõmbamine. Aga ma seal vahepeal poolt jah, aga see joon on tal, need mõlemal pool on, aga ta on ainult ühele poole said kiiranud paberit ümber. Jah, aga kus siis teine pool on, see ongi ühe hoolega paber ehk Möbiuse leht. Ja kuidas seletab Madis Kõivu on sellepärast, et suur osa tema loomingust rajaneb mälu toimel. Mälu puhus, said ilmaski, kummal pool saaled. Kas sa oled õigel pool mälu ja mäletad täpselt või sa oled teispool mälueksam, mäletad sisuliselt kujundit või seda emotsiooni reaalset efekti, mis tekkis mälule, on ta pühendanud terve suure sarja stuudiamemooria. Nii. Ja, ja piisab ühe niisuguse Möbiuse lehe. Ehitamisest ja sul on Madis Kõiv selge nagu. No ma kardan, et see kohe päris selgeks ei saa, muide sinu kolleeg Aare pilv Tartust on ju öelnud, et Madis Kõivu loomingu võib jagada kaheks võhiku kõivu. Päris kõivu loominguks ehk siis Talle mõeldud loomingu ja päris asjatundjatele mõeldud loominguvahend. Ilus Olle, Leipzigi Ülikooli professor, kes elas aastatel 1000 790868 ja 1858. Ta leiutaski niisuguse millel on ainult üks pool. Mälul on ainult üks pool niimoodi, et sa saad seda orienteerida kogu aeg. Teisel inimesel võib olla mälust teine pool, aga ka temal on mälu üles ehitatud nagu Möbiuse leht, see oli üks miljon, vaja madise mõistmiseks teada, teine mida on vaja teada, on. Asümptuut no see läheb juba ei lähe, absoluutselt, ei lähe. Ma joonistan sulle siia ühe risti, oletame, et see andekarty koordina saarestik nüüd ühele poole teeme ühe kõvera teisele poole käis. Nii, mis siis nüüd juhtub, sina uuri ainult neid kõveraid, mitte Neldristerisse, tead paigale. Nonii, mis ma olen uurinud, vaata, läheb alla paremale, teine tuleb ülevalt eemale. Nii need kõverad kaugenevad nullpunktist kogu aeg lõpmatuseni. Aga nadi Ligile sellele risti sellele joonele öelda koordinaadistikku telje mitte kunagi, nii et nad langeksid, kuhu nad jäävad alati teineteisest lahku. Changi asümptoot ehk hüperpooli graafiline kujutis ehk Madis uurib asju, mis lähenevad teineteisele. Ja siis sama selle peale hakkab mulle aju juba veidi aurama, vastupidi. Imelihtne just nimelt põhjusel, et me tihtipeale ja Madison tegelikult ju oma ilukirjanduslikes teostes küsimusi täis, kas see oli nii või ei olnud nii, ta püüab olla kogu aeg. Ja ta teeb oma mälestuste kallal, aga see ei ole puhas mälestus seal ikkagi pigemini romaan või jutustus. Ta teeb nende kallal väga hoolega tööta, kontrollib algallikaid. Ja seda kokkulangevust ikkagi ei teki, kui nad Asta Lepikuga Jaakobi mäel rääkisid. Et kas nad ei vaielnud. Madis küsis, kas oli nii vastlavastased ja see vist oli nii ja siis hakkas mõtlema, räägib täpselt või Changi lõpmatu lähenemine, seesama, mis olnud sul siin graafilisel kujul. Paned selle järjehoidjaks mingi madise raamatu vahele ja loed jälle nagu aabitsast. Stuudio memooria on siis tema varajase lapsepõlvekirjeldused, milles kuulub praegu kuus osa, aga arvestades, et viimases osas jõuab ta alles ülikooli, siis võib arvata, et see ei ole veel sugugi lõpp. Selle üle otsustab aeg ja üx fundamentaalsed kategooriad, millega. Arvesse ei tulnud aga näiteks kui kiiresti millal prooton pooletub, ehk kas ta üldse poolelt, kui ta pooletub, siis oleks vaja see kindlaks teha ja kui ta ei Poolat, siis jäävad paljud asjad füüsikast testib pidama, kas seal on vaja see asi kindlaks teha. Aga tuleme sinu märkuse juurde. Kui palju on Madis oma. Aga kas see võib olla ka mitte Madisse võib olla suvaline poisikene, kes veel ei tea, mis tast saab. Ta kirjutab seal olles füüsikuks ja kirjanikuks saanud. Aga kui ta jätab Valgaga hüvasti? Ta ei tea, siis veel seda, et jah, ma lõpetan Tartu Ülikooli filosoofia asemel füüsikas ja hakanud tegelema Tõraveres ja mujal, elementaarne. T6 kirjaniku Ernst Särgava Lähme linna kirjutama hirmunult 68 10 aastat pärast autori surma, mis käsitleb perioodi umbes 10 aasta pikkuselt, teeks siis aega enne kalevipojaõhtuid. Lisame talle Tammsaare või kelle tõde ja õigus haarab ligemale 90. Ajaline pikkus on nii ja naa, aga ka ikkagi mitu inimpõlve. Lisame sinna Oskar Lutsu Lutsu olete olnud Madis Kõivu lemmik, kaotlaneed? Tamme kevadest kuni äripäevani või sügiseni umbes 50 aastat. Ja Madis Kõiv Kuueköitega kihutab läbi tohutu epohhi kõigest 10 aasta kestes, kõigest 10 aastaga võetakse läbi kõik kõhklused. Kõik need asjad, mis, mis jäävad Lutsule piltlikult öeldes vahele. Lutsul ei ole need ainult üks väga iseäralik omadus, mis seob need köiti. Aga lisame siia veel juurde Aadu Hindi tuulise ranna 40 aastat 20. sajandi esimese poole, aga mis need seob? Väga huvitav asi. Nad kõik algavad mingist võtmelausest. See võtmelause. Koolimajja jõudis, mis oli enne, seda me ei tea, luts jätab selle rahulikult välja. Algab kõik sellest, et ta tuleb tundi, pannakse istuma Ühe mürakaru ka samasse klassiruumi. Viigi esitab kohe tähtsama küsimuse. Kui kui kool, meeste riisijaid, mis su käest küsiti? Nii säärega. Ka madis kõivul on tema viimases suures köites üks oluline lause, mis ei ole mitte esimene, vaid pisut tagapoolne. Probleem oli selles, et minul ei olnud õde. On ka isa, aga hulk aastaid noorem vend, kes on muide ka füüsik aga teise proofiliga mees, aga minul ei olnud õde ja seal fundamentaalne küsimus. Millal ma näen seda, keda mina ise olla ei saa? See tuletas mulle meelde, et Madis Kõiv on oma ühes intervjuus 90.-te alguses Ann mustal ega võtnud ette selle jaotused. Laised kirjutas, tahavad Eestis luulet teha, et see on nagu regi värsilise taustaga ja ilmselt siis mehed kirjutavad proosat, et talle see, nagu see Sugu roll või jaotus on ilmselt siiski üsna niisugune tähtis teema olnud, nii nagu sa ütlesid. See võib nii olla, aga ei pruugi väga huvitav prosaist, laud juttu kui luuletaja Betti Alver kes on ka luuletaja, muide, tihtipeale Iipik. Meil oli juttu Ene Mihkelson, just kes on olnud luuletaja, aga on ka prosaist. Tunnistas ausalt, et ta ei osanud meie saadet kuulata, sest ta ei oska raadionuppe õigesti Kiievate. Aga ta ütles, et talle pakkus täitsa huvi, mismoodi lähevad kaks mees hobust keda, kes ta elab majandusteadlasena ja perekonnainimesena emana kõiki neid asju üle hoopis teistmoodi, meil on olnud juttu Elin toonast. Selle järgi võttes oleme madise Läätse teesiga endale üldse aru andmata vaielnud kogu aeg. Aga mari saadile sa võid soovitada laste kuulab arvuti kaudu kodulehelt. Ta oskab seda arvutit kasutada küll, aga ta tõtt öeldes kuulan selles meie käest, et niisugune saad ültsioon. Jah, nii ta on, ega siis raadio ei ole tänapäeva kultuuris enam nii tähtis, kui ta oli kunagi kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel tõi maailma koju kätte madise Alla tihtipeale äärmiselt impulsiivne, kui ta nii ütles, nagu sa tsiteerisid. No ma nii väga täpselt ei tsiteeri, aga siin on üsna pikalt juttu sellest, Ann Must ju alustab sellest teedee sallinud Underid, kui ma õieti mäletan. Ja selle peale ütleb Madis Kõiv, teine mäleta õieti. Te ütlesite, et ta on teile võõras. Kuule, seesama mina ksenofoobia põne, võõraid ei vihka, järelikult ei vihkaga Underid, ta lihtsalt ei puutu minusse. Ühesõnaga ma ei võta kätte Underid, et enne magamaminekut lugema. Ja siis ta selgitab edasi just sellesama lauluema näitel, kuidas meie lauluema ehk regivärss on siis meie luule muutnud nii-öelda naiselikuks. Ent pane tähele, et lauluema Maria autor on mees August Annist. Lauluisa on ka mees Mil meie e-posti teinud. Anonüümne naine vaid tegi Võru arst. Olgu, me ei lähe väga rappa need katsuks, seda aja fenomeni, mis tema stuudia memoorias kajastub. Kas sa näed siin tõesti seda seost tema füüsiku taustaga, et ta näeb aega natuke teisiti kui, kui ütleme, need tema eelkäijad kirjanikud, kelle jaoks aeg oli ainult mingi kude, millesse põimiti mingeid niite aga tema jaoks ongi see aeg see, mis, mida tema kirjeldab, seda mälu ja ajas seos. Ju sellest, et ema ei armastanud seda linna Valgalt. Valga tuleb pisut hiljem välja, mitte esimeses lahuses, aga seal võõras linn, see on episood ühel perekonnal, kes vända ja osad ka teadmatusse. Teisest küljest aeg on, kui sa mõtled tagasi enne puudutatud küsimusele millal prooton pooletub. Prooton olnuks tuumaosake. Tuumakomponente siis on selge, et aeg on igavene, kuidas seal nüüd käsitad koos igavikku millel ei ole algust ega otsa msn kõiksus ja seda episoodi, mille vältel sa näiteks registreerid kahe fundamentaalosakese omavahelise kokkupõrke Nojah, ma ei tahaks nüüd kvantfüüsikasse väga laskuda, aga nagu me teame, ka kantsis ikka, räägib sellest, et sündmused võivad olla samaaegselt erinevas ruumipunktis ja, ja selles mõttes võib-olla see tema looming, mida ta nüüd kirjutab mälestustena, kuigi ta stuudia memoorian seal mälestuse uurimine, eks ju, väestuse uuring, et siis selles mõttes ta nägu püüab olla ühtaegu nii selles minevikus kui ka tänapäevas ja ühendada need omavahel sellise mälusillaga. Sean füüsikas paratamatu, aga see on ka kirjanduses paratamatu. Iseenesest kurb, et meil ei ole olnud ühtegi korralikul luts, uurija, millest kõigest jamast on kirjutatud meile, filosoofiadoktoritöid asjadest või kirjanikest. Meelannatleks Luts teab meelelahutuskirjandust. Lutsar terve epohhi selle päästjad, see on ikkagi kihelkonnast oma riigini. Kihelkonnas ei ole seal niigi palju vaba, et sul ei tuleks saksa mõisakoolipoisid sinu õuele kaklema. No aga ma küsiksin selle peale, miks siis Tammsaaret on nii palju uuritud, võrreldes Lutsuga küljes on see fenomen. Kui me nüüd väga kaugele ei lähe? Härra puudutab ühte niisugust mõistet paali mis pooldab eranditult kõiki tõde ja õigus. Lutsu läbimurre kirjandusse algab millegagi mis eranditult kõiki ei puuduta. Laps võib sündida ka siis, kui ta esimest kevadet ei näe. Hoopiski teine suhtumine aega, tee Seksam lots jaganud inimese oma tegelaste, ütleme siis õieti Tootsisuguste tegelaste aja nelja aastaaja vahel. Aga kas me saame öelda, et, Lible-l on aega samamoodi kui, kui Arno ta lible oli juba enne tali kakles ja kaotas ühe silma ja jääb ka veel pärast teisi, sellepärast et ta on. Ta on tõesti igavene tema ip ordu samal ajal kui noor kooli poisk, kes tuleb kooli siis, kui ta on juba hiljaks jäänud valesti sinu ja minu ajal oleks sellest antud märkus nagu saali, miks ei tulnud kohe esimesse tundi see, see koolipoissi muutub kogu aeg. Jah, aga seal on ikkagi olemas allaegne taust, ma lihtsalt sind kuulates praegu tuli üks väga kauge paralleel Agatha Kristiga. Kas sa tead seda, et Agatha Christie kirjutas Hercule Poirot, no ka kümneid romaan, aga ärkvel Buarov peaks olema 30.-te aastate romaanides juba aastane, sellepärast et esimesed erkulbara romaanid, Joa asetuvad ju 19. sajandi lõpu. Nii et siin me näeme ka seda, kuidas kirjanik selle karakteri paigutab aega, lahutades tema enda reaalse või oma aja sellest ajast, kus ta elab. See on õige, aga, aga kujuta nüüd ette, et see on hoopiski mitte romaan vaid filmiseeria boa roostikus. Buarroo etendaja peab minema filmist välja, oletame, naissoost ootab last ja läheb lapsepuhkusele. Ja, ja siis liigub see aeg hoopis teistmoodi, sest on vaja temma surma või on vaja ma ülipika, komandeeringu või pagan teab, mida põhjendada, kuhu ta kadus, hakkab Buaroo puhul. Sa ei pea põhjendama, kuhu ta kadus. Praegu aja kogu aeg, keegi tapab, keegi varastab ja kogu aeg panen tähele. No ei saa kohe mitte alguses aru, kus on mõrvar, kus on varganägu, kus kaabakas vaid tunnistab tihtipeale, et ta ei näinud seda, et ta on hoolimata sellest, et ta jääb ta iks ja ta on inimlik. Aga ma küsiks lõpuks, et kas Madis Kõivu Stuudio Me moor ja nii-öelda minategelane on Madis Kõiv. Jahe, sest ta on mõelnud väga paljudele, kellega ta on kokku puutunud vana asju, mida teoreetilises füüsikas saab Eestis vabalt teha, aga ei saa teha ainult Eestis, sest meil ei ole kiirendi füüsika. Ja selleks, et uurida, mis toimub kiilendis, pead sa minema näiteks duumasse või lündi või kuskile mujale, kus eestiteoreetikuid kasutatakse Häid arvutajaid ja seal on Madis näinud inimesi, keda meil siin näha ei saa, näiteks põhjusel, et nende inimeste salastatus võib olla väga kõrge üheksanda, sealt näinud seal läinud füüsikuid mujalt maailmast. Iga madise loogika kohaselt see pisut ikkagi muudab ka teda ennast. Me näeme romaanis muutuvat maadist. Aga egas tema ei pea päevikut tänavalima, heas tujus. Aga eilne päev läks täiesti vastutaevas. See ei ole blogi. Aga veel üks küsimus sulle, kui me mõtleme Madis Kõivu loomingu peale, siis tihtilugu tal on seal ju kaks tegelast, füüsik ja poeet sedasama ents näiteks vahinguga kahe peale kirjutatud või ka see kuuldemäng, mida me soovitame oma kuulajal kuulatum meie kodulehekülje kaudu, ehk siis 2000. aastal valminud järv kus on samuti tema kui minategelane füüsik, ta tuleb observatooriumist ja on siis Tambet seal poeet kellega siis põimuvad tema suhted, selle mingi maja ja sündmusteahela kokkuviimisel küllaltki selline õõvastav lugu muidugi iseenesest mingisugusest meeri mõisa taga olevast hüljatud majast. Madis ei ole lüüliks selles mõttes nagu kuuegeldata, aga kas ta on füüsikalise tähendab füüsik, nagu öeldud, sest seda ta on õppinud, füüsik ei saa olla diletant. Lihtsalt Ring saab olla igaüks, mis saab olla lüüliks, sest näiteks kindlasti ei ole ööbik, kelle laulume peagi mõne nädala pärast kuuleme. Ta ei olegi mingisuguses konservatooriumis, laulab lihtsalt väga lühikese aja vältel oma elu ja sellepärast, et nii on vaja. Kuidas Madis Kõiv näeb sinu meelest maailma, kas füüsikuna kes suudab seda seletada, lahti võtta, analüüsida või poeedina lüürikuna kunstnikuna, kes pigem paneb seda osadest kokku ja loob uut tegeleda? Ma vastan veokalikult, Tuglas on niisugune marginaal. Täna meeldib mulle tõe üks, homme teine pool ja räägime siis endale vastu, kui ma täna seda üht ja homme seda teist poolt rõhutan. Naiivsed inimesed, kes tulevad sel puhul oma paljastusega. No ma arvan, et Madis Kõivu võiks rääkida ja rääkida. Me ei puudutanud üldse tema draamaloomingut mis on ju ka omaette tappa Eesti viimaste aastate teatris. Teine oluline, ütleksin ma, sest näidendid on kirjutatud juba Kitzbergist. Juhan kongerjest peale kui tema läbimurre eetikas, sest nagu öeldud ta võtab väga pikka perioodi kokku väga vabast, väga lühikesed perioodi kokku erakordse põhjalikkusega. Kusjuures see ei ole ajaloo õpik, me ei saa selle järgi minna kodu-uurijate ekskursioonile. Jah, aga me võime minna mõtterännakutele tema raamatuid lugedes. See on ka asja mõte. Ärge olge paigal. Tänane kirjanik, tänane uurimisobjekt meil oli siis Madis Kõiv, lugupeetud eesti kirjanik, kellele tõepoolest on ennustatud Nobeli preemiat, kui ta suudaks seda keelepiiri ületada või oleks piisavalt häid tõlkijaid? No me enne, kui läheme järgmise pühapäeva teema juurde, tuletame meelde, et meil on ka väike võistlus käimas kuulajatele, meie soovitame lugeda läbi Hugo Raudsepa Mikuma mardi, seal üks tegelastest räägib Kont siis käima ja me siis küsime, kes on see tegelane ja mida ta selle kontsis käimise all mõtleb ja raamatuauhinnaks on kirjastuselt Varrak. Simon intefioori Sashenka. Ja kuhu siis nüüd Möbiuse lindi juurest edasi. Milline on meie järgmine vihje, ma isegi aiman, et see ei ole lihtsalt täht. See jälle tõesti pääst seal rida arve. Ja need arvud on 1975 kuni 2007. Ajavahemik aitäh, Peeter Olesk. Taas siia Tallinna stuudiosse tulemast, et rääkida eesti kirjanikest ja meie kirjandusprotsessist. Saatejuht oli Mart Ummelas. Me kohtume taas nädala pärast. Loodetavasti äike ei ole teid tabanud.