Raadio soovib kesköötunniks mõningaid mõtisklusi. Esmalt tuleb päriselt selgeks teha mõiste, mis on mõtisklus. Ega mõtisklus ei ole vil mõtte. Ta võib mõtteks saada. Enne on ta mõtteidustik roheline roomav igast võimalikust toest kinni haarab. Toores, habras, hüplev ja omas nooruse roheluses täiesti vastutustundetu. Mõtisklus võib kõndida ideeliselt ja ideoloogiliselt, päris ohtlikel vaieldavatel, kord progressiivsete, kord jälle regressiivsetel, soistel teedel aga ka kõrgmägedes, kus pea pööritama hakkab. Mõtisklustest jääb suurem osa aju ja südame urgastesse pesitsevad seal lühemat või pikemat aega hauduvad, hautavad ja moodustuvad tasapisimõtteks. Järgnevalt mõnevõrra katkendlikud vajaliku ritta korraldamata avaldused jäävad aga kindlasti alles mõtiskluste piiridesse. Mul on üsna palju aastaid, see tähendab eluaeg tegemist olnud teatrieluga. Ja nagu vana rätsiti vistil käivad mõtisklused ikka teatriala tegudele. Ei tahaks ütelda, et retsendivisti kõik sel alal tehtud teod oleksid just kuriteod. Neis on küllalt ka lihtsalt häbitegusid. Ja küllap olla pika aja jooksul sekka juhtunud ka mõni päris tegu. Aga nii või teisiti või kolmandat pidi mõtisklused rändavad ikka teatri kanti, olgu siis otse või rikkušetiga. Ning praegu. Need muneb mõtisklus oma teatrimunad teatriühingu pesas. See on kange hing. Ta ei ole mingi omaaegne kultuurikapitali pops, nagu oli õnnis näitlejate liit kodanlikul ajal. Ühingust on saanud elu ja tõujõuline üksus, meie teatrielus, minul kui teatriühingu praegusel esimehel ei kõlba seda ühingut ülistama hakata. Küll aga kõlbab mul mõtiskleda, kui palju tihedamaks võiks sugeneda teatritegelaste ja nende ühingu vahekorrad. Praegu ei kasuta teatriinimesed kaugeltki kõiki võimalusi, mis neil teatriühingu abiga võiks olla oma erialameisterlikkuse, vaimse ja füüsilise arengu silmaringi igas suunas laiendamise oma kunstialaste, mõtiskluste ja mõtete väljade suurendamiseks. Muidugi on teatriühingu rahakotil põhilame ja seinad kitsad aga praegu jääb küll mulje, et tarvitajad ei oska sealt kaukasoppidest mitte kõikiveeringuid viimaseni välja. Koogid. Ja mis peaasi. Kulutusi tehakse, tehakse küll ja mitmekesiseid, aga nad ei näe mitte alati täiete. Kas haaravad igast teatrist teatriühingu kulu ja kirjadega korraldatavad keha ja hääled tehnika tunnid täis võimaliku arvu teatri koosseisust? Kas kas õppekomandeeringuid ja reisid leiavad varakult ja otstarbekalt ette valmistatud ning tõeliste võimaluste piirides plaanitud ja sobitatud kulgemise? Teatriühingul on oma päris väärtuslik erialane raamatukogu aga selle tarvitajate arvu märkimiseks jätkuv vaatajaid, ühe käe sõrmedest? Nõudmised loengute arutluste kriitika, tundide kunstinäituste ühiskülastuste kursuste välislektorite kohtumiste spordivõistluste korraldamisel ja nii edasi ja nii edasi järele on päris tagasihoidlikud. Teatriühingu, sektsioonide juhatajaid ja aktivistid. Teatrites ei kiida teatrirahva huvi ja osavõtuaktiivsus selliste ürituste vastu, millistest nimetasime siin vaid mõned ja administratsioonil. Need ei varu aega ja võimalusi. Millised siis säärane leigus töö ja loomingu paremustamise vastu. Kas meie teatrirahvas on laisk ja huvid etta? Rahuloleva tasemega? Väsinud suurest tööpingest? Aega ei ole, proovid, etendused, väljasõidud, kontserdid, raadio, televisioon, kino, kodupuhkusetarve, kõik nõuab aega ja energiat. Kust võtta jõudu ja teotahet veel enda arendamiseks. Aina üks tõtja võt. Tunnistame, et säärased põhjused on tõesti kõik olemas ja neid pole vähe. Ja nad klammerduvad peamiselt loominguliselt tugevamate tunnustatumate ja populaarsemate tegevust ja loomulikku arengut. Kuid vähem võimeka loosal koosseisudest on tööpingemaht kaugelt väiksem ja just seal immitseb arengupüüdluste vastu kõige suurem leigus. Aga aeg, nõuete kasv, stamp, loominguline väsimus, mahajäämus, kas need on maailmast kadunud. Kuidas neid vältida? Kui kuidas hoiduda selle eest, et meie omi parimaid Lenti juba nende vara küpsuses suure kuumusega igale poole tõmbamisi saatmisega üle ei küpseta? Monotooni ei kuivata? Apaatseks ei karasta töö loomingu ja kogu elu vastu. Üldse kogu meie töökorralduses, mitte ainult teatris. Paistab, et väärtuslikku materjali naistel ja meestel on spidomeetri osuti pidevalt 120 150 peal. Ja siis nuriseme, kui targad võimekad nupud logisema kuluvad, tüll toovad või väsivad ja kehva sörki teevad. Või juba noorelt kokku varisevad. Ühed teevad, mitme töö, väsivad ja varisevad, teised veavad seanahka, itsitavad lollide üle ja kummutavad järgmise pudeli ning Loorutavad kallid tunnikese maa. Ja pange tähele, just niisuguseid mehaletseme, heldelt abistame, püüame neid veenda ja kaasvatada ja hoiame pilpal. Oh neid vaeseid elu ja ümbruse määrtreid. Aga südametunnistusega kohustus tundega loovad tööinimesed. Neilt oodatakse igale poole õla alla panemist ja kui nad seda teevad oma vaimu oma füüsise, oma normaalse tervisev vägistamise kiuste siis vaatame sellele, kui normaalsele, eetiliselt ja ühiskondlikult koguni päris nõuütlevale nähtusele. Ja. Mõtisklus äkki katkeb, sest vahele segad hüüatus. Aga mida siis teha? Kus on väljapääs? Ja mõtisklus kerib enda päris mõtteks. Meie suurmeistrit males on sageli ajapuuduses ja kaotavad. Nad ei oska antud aja piirides malendite käike vajalikult organiseerida. Ja aeg organiseerib neile mati kassi poliga elukäikudega. Nii. Selle oleks vaja mõtiskleda. Kõigepealt peaksid seda õige pingeliselt ja pidevalt tegema administratsiooni juhid. Mõtisklustest võib tärgata mõõte, eks ole? Sportlased hüüavad väga asjakohaselt kiiremini, kaugemale kõrgemale. Teatritest aga kuuleme viimastel aastatel jälle kiiremini, kiiremini ja rohkem rohkem. Loomingule on aga kiirus ja rohkus koos enamasti parim abimees alla käimiseks. Seda on tähele pandud iga teatrielu käigus. Teatris maksab vana äraproovitud tõde. Et pakutava rohkusega ja ülima sagedusega ei täideta veel plaani. Teatriplaani saab täita ikka ainult kvaliteedirohkuse abil. Finantsistid ja juhtivad organid lasevad endid sageli sellega petta. Et nad teatrile vägeva plaani peale pannud. Siis hooaeg või paar nagu ka vägevat plaanilist lõikust näevad. Aga praktika on jonnakas. Paari-kolme aasta pärast tuleb säärasele ület plaanimisele seda suuremat summat juurde maksta. Sest näiline tõus sündis kvaliteedi arvel. Ja teatrikülastaja. See maksab enda petmise eest südametult kätte. Küllap on teatrile sobiv niisugune loosung. Aeglasemalt, aga eeltööst tihedamalt ja pärast. Teatrikuu püüdis ulatuslikumalt tähelepanu suunata tööliskonna ja teatrivahelistele suhetele. Otse öeldes püünditi neid vahekordi tihendada. Eranditult kõik teatrid korraldasid kohtumisi tehastes vanema põlve ja noortöölistega püüti äratada laiemat huvi teatrikunsti vastu selgitustega, loengutega, teatrikunstnike tutvustamisega. Osavõtt sellistest kohtumistest oli päris elav, eriti noorte poolt. Ja paistabki, et vanemad inimesed kuulevad, näevad kohtumise ära ja ütlevad, siis tulge aga jälle. Aga teatris käimisega on nii, et käime ikka ja ei käi ka. Põhjusi on palju. Aeg minek ja tulek, kaaslased, televiisor, kodused tööd, kõrvalteenistusvahetused ja Eitri väga palju niisugust, mis otsekohe tõmbaks, nii et pead kohe minema. Nii vastatakse ka. Enamasti, aga hüvitakse Köl Medulemegi öelme tuleme, aga see küll nihkub väga pikale ajale. Seda kõike võime välja lugeda ka vastavatest aruannetest ankeetides ja uurimustest ning statistikast. Ja siis meenub ja sekkub mõtisklus võrdlemisi ja seiku üsna kaugetest aastatest. Kodangi sel ajal oli igal reedel Estonias nõndanimetatud rahvaetendus. Oli ka veel esietendus, aga muudel etendustel nime ei olnud. Neid ei külastanud siis arvatavasti mitte rahvas, vaid publikum. Rahta etendustel aga istusid tööstustöölised oma perekondadega ja teatrisaal. Oli neist siis igal reedel tulvil rahvaetenduste täis saali hinna mis oli veidi odavam, kui tavalistel etendustel maksis teatri kassasse ei keegi muu kui vabriikantide ühing. Täissumma vastu sai ta täiskomplekti pileteid ja jagas need tööliste vahel. Muu rahvas, see siis nõndanimetatud publikum reedeti teatrisse ei pääsenud, ei olnud ruumi. Rahwedendusteks anti iga lavastust ainult paar-kolm korda ja tavaliselt alles siis, kui lavastus oli juba läbi mängitud ja repertuaarist välja langemas. Aga ka siis, kui tükk algusest peale ei tahtnud minna. Siis aga juhtus, et lavastus just rahvaetenduse kaudu võttis äkki vedu. Nagu kauged rannad näiteks. Nii muutus rahvaedendus lavastuse menule proovikiviks. Seal nõndanimetatud rahvas tegi siis oma maitsega jäädiaatri taibuga lavastusele menu ja kõmu. Kui palju ja kas rahvas üldse ise piletid ostis või jagas vabi kandide ühing neid omal kulul. Pablikantide oli töine kulu, see ei ole oluline. Tähtis on see, et teatris käimisega huvi teatri vastu osati ja leiti vajalik olevat organiseerida. Mis sellest, et seda tehti kondiheitmisega rahvale, näidates, et härrad hoolitsevad tööliste kultuurilise kasvatuse eest. Aga see kasvatamine siiski toimus. Estonia repertuaaris oli mõndagi, seda, mis vabrik anti, sugugi pärikarva ei sülitanud. Aga täna kas ametiühingutel ja käitiste komiteedel nõukogule küll ühiskondlikel asutustel on väiksem aru saama need teatri kui kasvatuse ja kultuuriasutuse tähtsusest. Seda ei saa ometi keegi väita. Või on teatripileti hind liiga kõrge? Palkadega võrreldes kõige odavam teatripileti hind maailmas, kuna riigi Jurmaks igale piletile teeb ta nii odavaks. Milles on siis asi? Kas teatripropaganda peab tulema ja nagu võõrkeha tehastes ja käitustesse tungima ainult teatrit ja teatriühingu kaudu ja eestvõttel? Kas käitise tehased ja asutused ei taha ka ise korraldada vahel teatrirahvaga kohtumisi ja neid külla kutsuda, korraldada nii teatrile, propagandat? Statistika ja sotsioloogilised uurimused kinnitavad, et madalama üldharidusega inimesed osutavad teatri vastu vähem huvi. Aga seda leidlikumalt on tarvis abinõusid otsida, kuidas nende huvi teatrikunsti vastu tõsta. Õieti peab teatripropaganda selgitustöö ja tead ja teatritaibu juurutamine algama juba algklassidest. Köik oleneb pedagoogidest eelkõige aga. Pedagoogide pedagoogidest Nende instituudist ja andmed tunnistavad et sealpool on see kultuurilise kasvatuse ala kaunikesti ära unustatud. Miks me siis imestame ja vahel isegi taandame, et inimesed, minnes kutsekoolist või kasvõi keskkoolist tehastesse ei tunne huvi teatrikunsti vastu ja harjutavad endale külge igasuguseid ebakultuurseid, hobisid? Miks meil mõnes koolis korraldatakse teatripäevi? Töötavad pidevalt ja, ja väga edukalt näitering, laulukoor, tantsuringorkester, deklemaatorid, noored teatriarvustajad ja arutlejad. Teised jälle pole säärestest üritustest midagi kuulda. Koolis ei saa ometi välja tulla väitega, et lastel pole teatrihuvi, kui seda neis osatakse ainult äratada. Vaevalt me võiksime uhkusega meenutada omi suuri teatri talente Altermanni ja pinnat kui nad poleks koolis sattunud oma vene keele õpetaja kaudu. Teatrihuvile. Kõige sagedamini huvitavad mõtisklused neid radu pidi mis viivad nähtud etenduste maile. Seal liikudes tekib kõige rohkem neid, nõndanimetatud sisemisi monolooge. Vahelduvalt noogutad muheda naeratusega. Võiele raputab pead, kulm kortsus. Aga leid, noogutajaid ja raputajaid on igal teatriõhtul ju sadu ja sadu ja siis kujutled korraga. Kui oleks võimalik säärane komme sisse seada. Et iga teatrikülastaja võib enne teatrist lahkumist mikrofoni juurest läbi käia ja nähtud etenduse kohta puhtsüdamlikult mõned sõnad öelda, paari lausega oma mulje avaldada, liiguks keetas lindiga ja fikseeriks kõik need sajad muljed. Kes nad ütles seda meedia, aga mis nad ütlesid? Just selle etenduse kohta, see tohiks teatrile ja näitlejale, orkestri artistile, dirigendile, kooriartistile, jaga tehnilisele töötajale äärmiselt huvitav olla. Siis UNIX kõik etenduse tegelasi järgmiseks etenduseks mõnegi oma teo üle aru pidama. Teatril tuleks oma plaanides muudatusi teha ja kriitikud küllap kuuleksid need paljunt päris ootamatut ja üllatavat. Küllap on nad tahes-tahtmata sunnitud siis palju sagedamini sulge pihku haarama ja selgitustega ja põhjendustega esinema. Kriitika missioon saaks palju ulatuslikuma ja sisukama oma tähtsuses ja otstarbekuse õigema ilme. Ja võib-olla läheks ka ise vahel mikrofoni ees läbi ja lüüakse sisse äärel keete Arvidega ainult üht näitleja väljendusvahendit. Hääld, forte Fortissimus NAGU Ivanovist. Suurte tunnete väljenduseks on ju veel lugematu hulk muid vahendeid. Võid Surskad pärast verist pulma kahetsustundega. Huvitav mõistlik ja haarav. Aga võiks olla ülihuvitav ja ülihaarad, kui lauljad ei häbeneks kõnelda lauldes eesti keelt, nagu häbeneb enamik estraadineide ja noormehi kui saali jõuavad vaid üksikud poolikud ja moonutatud häälikutega sõna jupid. Just niisugused nagu noortele lauljatele. Lauluõpetajad õpetavad. Aga infarkti või vasikatantsu puhul. Hüüad ässitab takka ja kiidad ja sosistad nii, nii laskaga tulla. Andke aga pihta. Miks arvustajad tõidulesi kiida, olete väärt? Selle vastu pärast mees pisu hallaga etendust hüüadega nördinult kostev võtate iseteadvuse panna oma vaim ja vaimukus Vilde oma kõrvale. Vilde toredast tervikust taote tükid välja ja panete omad Liisa kude asemel muudate pildid teksti ja topite ühe tegelase sõnu teise suhu väänates Vilde loodud kuju, teise loom. Kui kui säärase teo autorid Tunglesid säärasele teole. Miks siis teatrijuhid ja kunstilised nõukogud? Säärast tempu toetasid? Aga kui Estonia näitlejad kuuleb, et mina neid sõnu küllap nad hüüavad, siis kahjurõõmuga aga aitasid proovidel kaasa. Pean tunnistama vanaduse edevusest, tegin noortega nende rumalusi kaasa. Ja, ja nii tahaks veel siin ja seal suud pruukida. Aga olgu, vaimude tund on läbi ja küllap tahavad nemadki puhkama minna.