Palju on Eestis hunte? No arvatavasti praegu on veel niipalju, kui sügiseks neid alles jäeti. Arvestuse kohaselt kuskil 120 kuni 150 hunti, eriti nüüd kevadel kindlasti sünnib neid juurde. Ja eks näis, mis edasi saab. See on puht isiklik arvamus minu meelest Eestis hunte võiks olla rohkem. Aga muidugi jahindusspetsialistid, Kaarel Roht juhatab neid ja ta on tohutu, suurte kogemustega, väga-väga tõsine jahindusspetsialist. Nende arvates ikkagi Eestis rohkem hunte vaja ei ole. Ikkagi palun ärge võtke seda mingisuguse eksperthinnang luna, sest see seda ei ole. Kuid mul on selline tunne mõisa, see on minut kuidagimoodi teaduslikult põhjendatud ekspertarvamus, kuid mul on väga kindel tunne, et hunte võiks olla rohkem. Vaadake, Eesti loodus on absoluutselt võrratu, too, meil on metsaökosüsteem, meie erinevaid, rikkalike ja tohutult mitmekesiseid ja metsa tuleb meil iga aastaga mingil määral isegi juurde. Hunt on suur kiskja, üks edukamaid efektiivsemat jahipidamisvõtetega sotsiaalne kiskja ja tema nišiks või nišideks, see tähendab elukutseteks on muidugi viisid ja võtted, kuidas saada suvel peamiselt hiirlasi kuni 70 protsenti toidust moodustavad just nimelt iirlased ja loomulikult teised loomad ka sügisest kevadeni, aga suuremad saakloomad sealhulgas põdrad, metssead, metskitsed ja hunt on üks edukamaid efektiivsemaid biomeilioperaatoreid looduslikest ökosüsteemidest ökoloogilistest süsteemidest. Kuidas hundijaht, talvine jaht käib? Pesakond, huntide, mingisugune ühing, ütleme nii ja reeglina nad on geneetiliselt omavahel seotud loomad koik pesakonna koosseisus või selle hundikarja koosseisus võib-olla ka teistest peredest pärit hunte allub alfa paarile juhtivalt loomade paarile alfaisasele alfa emasele. Hundid otsivad potentsiaalsete võimalike saakloomade tegevusjälgi jalajälgi lõhnajälgi ja ekskremente ja nii edasi ja nii edasi. Ja otsivad aktiivselt siia igaüks. Või siis nad on kahe-kolme kesikuid reeglina nii ühe-kahekaupa käivad laialt looduses, otsivad võimalusi ja kui nad saavad informatsiooni, et jah, vot siin oli mingisugune saakloom kellelegi jäljed on parajasti olemas siis nad annavad teada teineteisele, aga suunatud see informatsioon loomulikult on alfaisasele. Ja kui tuleb selline teave, et vot siin on põdrajäljed ja paljutõotavad põdrajäljed siis alfaisane läheb kohale, tutvub ise nende jälgedega ja kui ta tõepoolest veendub, ta on kogenud väga kogenud jahijuht, et tegemist on põdraga vana põdrale, isase põdrale ja peale kõige muu veel haige põdraga ajal elu ja ütleb selline alfaisane minu juurde ulgumisega antakse hästi palju infot pikema distantsi peal ja jõudsamise ja haukumisega ja lörina urinat siis lühidistantsi peale haukumine koeral on hundi äälitsemise nii-öelda vahendit, sest pärida ainult, et hundid erinevalt koerad, hundid hauguvad vaikselt ja ainult asja eest mingit klahvi loomulikult ei võta ette. Nii et mida siis teeb selline alfaisane hunt kutsub kõiki kokku, teeb otsuse. Me jälitame just nimelt seda põdurad, vanaisast, põtra, ja kui nad joovad selle loomani, siis annab alfa hunt reeglina taktika hällis jahi edaspidise juhtimise ohjad alfaemase kätte, sest emane paneb kõik noored paika momentaalselt. Nad ei pruugi aru saada, kui nüüd käsutab, no näiteks kohale jääda või pikali maa või sabad lumme, kui need käsutab alfaisane noored, kes on juba 25 35 kilosed, eks ole, hundid ja väga entusiastlikud valu nendele sarvistele ja sõnalistele. Eiei puder lööb neid maha vaatamata sellele, et ta on põdur ja vana ja nii edasi, kui nad niiviisi kohe julgelt ja otseselt teda ründavad. Põdra esialal lööb noorest hundist läbi ka vanast. Nii taktikalised juhtimise ohjad võtab enda kätte alfaemane, kes kasvõi rebilast karvast või lihtsalt haugatades annab täiesti kindlalt korraldused ei puutu seda looma, ei lase tal lund Juua lasta, saab oma infarkti kätte. Niiviisis põder sureb ja hundid on söönud sedalaadi tööd. Looduses muidugi on vaja teha, kui hunte on vähe, kes teeb seda tööd, jahimehed, jahimehed tahavad, trofeesid, leia sammul jahimeest. No tõepoolest, veendunud ja kogenud jahimeest, kes läheb tapma, läheb laskma just nimelt vana ja haiged põtra. Loomulikult jahimees tahab, et liha oleks parem ja nii edasi ja nii edasi. Jahikorraldajad muidugi arvestavad põdrapopulatsiooni struktuuri. Kui nad väljastavad litsentse. Nad on looduslikud kiskjad ja nende mureks on enda jaoks turvaliselt. Ükski kiskja ei tohi lubada endale vigastusi Enda jaoks turvalised kindla peale kulutades minimaalselt energiad, maksimaalselt tõenäosusega saada midagi hamba alla. Meie jahimehed, inimesed ei lähtu sellistest kriteeriumitest, kui nad valivad endale saaklooma. Nii et mul on tunne, et Eestis võiks ikkagi üle 200 hunti vabalt olla. Kuid jällegi ma veel kord rõhutan, see on minu hingeseisund. See on tõsine küsimus ja loomulikult seda tuleb tõsiselt kaalutleda ja argumenteeritult siis lahendada.