Tere tulemast kuulema keskeprogrammi Persona. Saatekülaline on pianist ja riigikogu liige Vardo Rumessen. Teda usutleb Marje Lenk. Kuidas te elate, härra Rumessen? Töiselt no mul on tõesti päris palju tegemist mitmel rindel korraga. Vahest on niisugune tunne tõesti, et peaks kuskilt midagi tagasi tõmbama, et kõigega nagu ei tule toime. Aga kuskil südames nagu kogu aeg kripeldab ikkagi, et on väga palju asju, mis oleks tarvis veel ära teha. Ja, ja väga palju probleeme, mida oleks vaja lahendada, millele tahaks kaasa aidata. Ja tahaks siis kõigest südamest, et asi oleks parem paljude inimeste heaks ja nende huvides, eriti muusikute huvides. Võrreldes selle olukorraga, mis meil praegu on. Kui ma eile eile õhtul helistasin, siis oli teil telefon pidevalt kinni, no ma ütleks, et tund aega oli kinni ja tuli välja, et surfasite internetis, kas see on teie õhtune tegevus? Ma ei ütleks, et igaõhtune, aga tuleb vastata paljudele kirjadele, mis on saabunud ja, ja eile ma tegin kas kahte või kolme kirja õhtul mis võtsid nii palju aega, kuna mul oli pühapäeval Pärnus just kontsert, ma mängisin seal Rahmaninovi teist klaverikontserti, mida ma olen ammu oma elus unistanud juba mängida ja seda pikka aega ette valmistanud, siis kirjutasin Neeme Järvi lega, et kuidas läks ja uurisin tema plaane, mees, kus ta lähemal ajal liigub. Kuna me kohtume üheksandal aprillil Kölnis siis oli oli tarvis lihtsalt kontakti võtta. Ja siis oli teiseks saabunud mulle üks, üks väga meeldiv kiri ühelt prantsuse muusikahuvilised, kes oli saanud kätte internetist minu aadressi ja kirjutas mulle Elleri plaadist, mis oli talle väga meeldinud, mis tegi mulle tõesti head meelt. Ja tundis huvi, et kas mul on veel mingisuguseid plaadistusi, eriti Mart Saar huvitas teda, et mis mul, Mart Saarest olemas plaate. Ja samuti oli ta väga kõrgel arvamusel Eduard Tubinast ja tema teisest klaveri sonaadist paistelised sümfooniaid eriti nagu ei teadnudki. Ja siis ma andsin talle viiteid, et kust midagi võib informatsiooni saada. Nii et see võttis kõik natukene aega, nii et ma vabandan, väga religioon. Kuidas te ennast tunnete seal arvuti taga, kas kindlad? Oh ei, mina olen ju selles mõttes ikka suhteliselt ju iseõppija ja, ja kui ma hätta jään, siis mul tütar aitab, tema on spetsialist palju suuremal määral sellest, sest ta on üks aasta teda täiesti õppinud kohe. Ja ajakirjanikuna. Muidugi ta puutub palju rohkem kõigi nende asjadega kokku. Teie kodulehekülg on väga korralik tänu tütrele, on see siis niisugune. Tõsi jah, väga palju mul süstematiseerida, sest ma hakkasin jah aru saama, et endal on teinekord ka väga raske üldse orienteeruda kõigis nendes asjades, mis, mis on kunagi minevikus toimunud ja olnud ja teinekord on väga vaja midagi üles leida. Ja tema aitas mul selle korda teha ja praegu ta teeb Tobija, sest kodus lehekülgi Jonasest kodulehekülg ehk muusika infokeskuse tellimusel. Ma loodan, et lähemal ajal saab ka sellest mitmekülgse ja, ja informatsioonirikka lehekülje valmis. Aga millal te klaveri taga istute, millal te proovi teete? Sellele küsimusele on väga raske vastata, see on väga hea küsimus ja see võib olla minu praeguse elu kõige tähtsam küsimus, sellepärast et ma tõepoolest üritan ikkagi iga päev teha tööd ja see aeg muidugi varieerub, sõltuvalt sellest, kuidas toimub töö riigikogus kus on istungid ja kus on mitmesugused, et koosolekud kogu aeg, eks nende vaheaegadel tuleb siis varastada tundide kaupa aega, teinekord Käia kodus kiiresti, siis jälle tagasi. Siis on jälle mõni koosolek, kas muusikanõukogus või interpreetide liidus või mingid muud asjaajamised. Nii et see oleneb väga palju sellest, kuidas oma aega planeerida ja ma usun, et kui inimene midagi väga tahab teha, siis ta ikkagi leiab kõiges. Kui te valmistate ette mingit uut teost, kas te kuulate eelnevalt ka plaate, kuidas seda on varem mängitud või ei huvita see teil? Et kuidas kunagi ütleksin niimoodi, et ma olen olnud siiski väga paljud eesti heliloojad teoste esiettekandjaga ja mitte niivõrd tänapäevast ja heliloojate, vaid just need teosed, mis on kirjutatud juba aastakümneid tagasi ja, ja olen neid esmakordselt esitanud. Ja neid ei olnudki kuskilt kuulata ja on siiamaale terve rida selliseid teoseid mida ei olegi teiste poolt üldse mängitud interpreedid. Olen püüdnud neid teoseid siin-seal tutvustada ja esitada. Ja ma loodan, et tulevikus kindlasti need teosed jõuavad ka teiste pianist repertuaari. Nii et kuidas kunagi, ma ei oska sellele võib-olla nii üldiselt vastata. Tavaliselt öeldakse niimoodi, et oh ei, et, et ma ei pea nagu seda vajalikuks ja aga analüüsimise teosesse süvenemise mõttes. Paraku ikkagi on väga huvitav jälgida, kuidas üks või teine inimene enda jaoks on, vastavad interpretatsiooni probleemid lahendanud ja need on erinevad alad ja selles ongi muusika rikkus muusika on kohutavalt rikas, hiljuti ma sain Neeme Järvi vahendusel ühe fantastilise salvestuse Rahmaninovi teisest klaverikontserdist ja ma kuulasin seda niimoodi, nagu ma ei oleks seda teost mitte kunagi ennem üldse kuulnud. See oli, see oli põnevalt ja huvitavalt tehtud ja kõik oli pea peale keeratud. Absoluutselt kõik, mis ta tegi seal. See oli niivõrd ebatavaline. Kas on palju selliseid klaveriteoseid, mille kallale te ei julge veel asuda, mis nõuavad teie arvates suuremat elukogemust või vilumust? Ja kindlasti on, ma olen eluaeg unistanud mängida Brahmsi. Ja kuigi ma lõpetasin konservatooriumi Brahmsi teise klaverikontserdiga, mis on maailmas üks, üks raskemaid klaverikontserte ma olen peljanud Brahmsi hilist klaveriloomingut ja olen aastaid pühendunud Bachile ja tahaksin praegu ka rohkem võib-olla Bachiga üles astuda, eriti hästi tempereeritud klaveriga. Aga teatud aukartus Bachi kui kõige suurema helilooja ees, kes minu arvates on, on maailmas üldse kõigi aegade kõige suurim jumalast ära valitud helilooja üldse. Ma arvan, et jah, tema on üks selliseid kindlasti, kelle juurde asudes on alati teatud niisugune aukartuse tunnet, et justkui oleks vara veel. Üks kuule küsib, kas teil on mingid nipid selleks, et oma kontserte atraktiivsemaks muuta. Ta on väga raske küsimus, ma ei olegi selle peale mõelnud sellest aspektist küll, olen ma mõelnud sellest aspektist, kuidas seda muusikat kuulajale lähemale tuua ja ma olen leidnud niisukese kontserdivormi, et ma päris tihti ise enne kontserti esinen väikese sõnavõtuga publikule. See Ma olen tunnetanud, on mõjunud rohkem emotsionaalselt ja huvipakkuvale publikule kui mingisugune jutt kontserdikava vihikus. Nii et kui seda käsitleda niimoodi teatud niukseks atraktiivsuse vahendina, siis ma arvan, et selles ei ole ka midagi paha. Aga põhimõtteliselt. Ma ei pea sellist asja üldse vajalikuks, eesmärgiks ei ole ju mitte publikule meeldida. Muusika on tegelikult ainult ju, ütleme, vahend eelkõige, et teenida jumalat. Kas te olete ka niisugune närveerija tüüp enne kontserti närvjueerite? Kindlasti kindlasti. Ma ausalt öeldes ei ole kohanud inimest, kes väidaks, et ta kunagi ei närveeri. Ma mäletan, kui ma olin veel päris pisikene poiss või noor poiss ja, ja Pärnus esines Taavi Toys trahv Pärnu raekojas ja mängis Beethoveni viiendat viiulisonaati kevadesonaati. Ja ma olin seal koos siis teiste muusikutega ja sain vahele poetada ühe küsimuse, et, et kas teil närvjueerite ka vahest ja võistra vaatas mulle otsa, ütles, et kui ma ei närveeriks, siis ma ei oleks kunstnik, mina käin alati. Ja noh, ma usun, et siin on teatud oma seos ja oma väga tark mõte Ostrahil kindlasti olemas. Kui tihti teil kontserti andma? Ma ei ütleks, et neid palju on, oli siin vahepeal periood, kus oli noh, mul üldse tõsiseid probleeme. Kuidas jätkata oma oma muusiku tegevust pärast eelmist riigikogu, see on siis aastatel 1995 98. Ja see oli rohkem võib-olla nii enesesse sisseelamise ja süüvimise periood. Aga ma töötasin kogu aeg, ma püüdsin õppida uusi teoseid, uut kava uut repertuaari, lootes tuleviku peale. Ja praegu aeg-ajalt on neid võimalusi siiski olnud. Paraku jah, kummaline küll, rohkem siiski välismaal kui Eestis. Ja siit võib ollagi, tuleb üks niisugune paradoks tegelikult välja, et sellel kurikuulsal Vene ajal kui ma olin rohkem pühendunud sest Eesti rahvusliku muusikaklassikaprobleemidele ja teoste propageerimisel et seda peeti väga niisuguseks ebasoovitavaks tegevuseks ja ma olin pidevalt mustas nimekirjas ja töö toimus põranda all, võiks ütelda. Ma mäletan, tol ajal muusikamuuseumis sai korraldatud terve rida kontserte aastate kaupa kus sai välja toodud kogu aeg täiesti tundmatuid põnevaid senikuulmata kammermuusikateoseid. Jah, praegu kahjuks nagu see tegevus on jäänud tahaplaanile. Aga kummaline on muidugi see, et, et nüüd, kui meil on siis see kauaoodatud ja kauaigatsetud iseseisev Eesti vabariik ja ma olen ise tegelikult valitseva koalitsiooni liige. Aga need probleemid, mis on tegelikult seotud Eesti klassikalise muusika osatähtsusega meie kontserdiprogrammides, meie Eesti ühiskonnas laiemas mõttes. Ega need ei ole tegelikult kuskile kadunud, need on tegelikult jäänud. Ja jah, nagu ma ütlesin, teinekord avaldub see lihtsalt selles, et ma tunnetan väljastpoolt mujal maailmas käies palju suuremat huvi Eesti klassikalise heliloomingu vastu, kui seda siin Eestis ja sellest on natuke kahju. Kuidas siis Pärnu kontsert läks teie lapsepõlvelinnas? Alati tekitab Pärnus olek teatud niisugust nostalgiat ja ma olen viimasel ajal kuidagi oma suhteid ja sidemeid Pärnuga nüüd rohkem tihendanud Pärnu muusikanõukogu liige ja püüan kaasa aidata seal selle linna muusikaprobleemide lahendamisele, nii palju, kui see võimalik on olnud ja, ja kohati võib-olla mõnes asjas isegi on midagi võib-olla äkki õnnestunud ära teha. Ja tänu nendele kontaktidele, jah, mul on paaril korral olnud nüüd võimalus ka Pärnus esineda. Veebruari alguses ma mängisin Pärnus esimest korda, siis kohaliku sümfooniaorkestriga, mängisin Tubina klaverikontsert Tiinat ja see oli väga mälestusväärne esinemine küll. Ja Pärnu orkester on tõepoolest üks väga perspektiivikas orkestri, kus on väga palju noori mängijaid. Ja edaspidi, kui nüüd Pärnus tõepoolest luuakse siis muusikakolledž või Georg Otsa kooli filiaal, nagu sellest, need on otsustatud see asi lõpuks siiski teha. Et eelolevast sügisest hakkab toimima, siis ma usun, et Pärnu tõuseb kindlasti väga olulisele kohale. Meie vabariigi üldises muusikapildis palju rohkem, kui ta seni on olnud. Ja selles mõttes esinemised Pärnus muutuvad üha olulisemaks ja see esinemine oli ka mul praegu, mis pühapäeval oli, see oli väga meeldiv esinemine, orkester oli tubli ja, ja meie koostöö laabus ilusasti. Dirigent oli Estonia dirigent Endel Nõgene. Ja see loodetavasti see koostöö meil jätkub Pärnus ma olen tegelikult ka nüüd suvel organiseerin ise seal ühte kammermuusika festivali esialgu küll suhteliselt nii tagasihoidlik mastaapides, aga ma tahaksin seda kindlasti laiendada ja pakkuda rohkem võimalusi eesti interpreetide kasutada seda suurepärast Pärnu raekoja saali mis on meie vabariigis üks parim kammermuusikasaal ja Pärnus ju suvel on väga palju publikut alati, nii et ma loodan, et see aitab kaasa kindlasti meie Eesti muusikaelu edendamisel. Kas teie lähedastest elab veel Pärnus ka keegi? Pärnus elavad kaks õde mul aga vanemad on mul jah, surnud ammu juba. Selles mõttes Pärnu on mulle nagu, tegelikult mitte sünnilinn, ta oli minu kodulinn, seal ma alustasin oma muusikaõpinguid. Ja muidugi noh, ema oli minu muusikaõpingud põhiline suunaja, kes võttis mu lihtsalt käe kõrvale ja viis muusikakooli siis alise mardi juurde ja siis ma alustasin seal. Kõigepealt ma hakkasin riiulit hoopis Pärnus ja me mängisime koos seal isegi Arbo Valdma ja tema vennaga mängisime klaverit, Riiosid ja tegime kammermuusika, et seal koos mina mängisin riiulit, arbu mängis klaverit ja vend mängis tšellot. Ja esinesime siis Pärnus mitmel pool, aga siis üks aasta enne Tallinna tulekut otsustasin spetsialiseeruda klaveri peale ja läksin üle siis spetsiaalklaveriklassi ja 61 tulingi siis Tallinnas juba otsa muusikakooli alustasingi. Ja pärast seda pole viiulit enam. Ta võtnud ausalt öeldes ei ole küll ja ausalt öeldes ei ole, ei ole lihtsalt aega ega mahti kalju selle jaoks ja klaver haaras mind siiski niivõrd jäägitult, vahepeal oli veel orelihuvi, mul ma hakkasin üks aasta Lepnurme juures orelit veel. Aga, aga põhiliseks on jäänud ikkagi klaveri ja just eelkõige see klaverimuusika, see niivõrd rikkalik ja, ja niivõrd, et ilus muusika, mis on klaverile kõigi nende sajandite vältel kirjutatud. See on siiski midagi, midagi harukordset. Ja ma olen leidnud kuidagi, et see on, see on see, mis mind kõige rohkem köidab. Käbi Laretei ütles kord ühes intervjuus, et tema ema ei kiitnud mitte kunagi tema klaverimängu ja ta siiani ei saa aru, miks ta seda ei teinud. Kas teid kiideti, kui ta väike poiss olid? Ei mäleta? Ta küll ei mäleta küll ja, ja ma ei tea, võib-olla see on mingil määral ka kuidagi mingi seos, ega ma ise nii naljalt ei taha ka kedagi väga kiita, vahest isegi mõtlen, et peaks nagu ütlema midagi. Aga, aga kuskil tekib alati nisugune moment, et kui keegi midagi hästi teeb, siis tundub see olevat nagu iseenesest mõistetav. Ja, ja see peaks olema nagu normiks. Ja piirdub teinekord võib-olla mõne niisuguse viisakus ütelusega lihtsalt kuigi tegelikult mõtled samas südamised, tahaks öelda midagi soojemat ja, ja midagi niisugust testimist teisele inimesele võib-olla rohkem seda jõudu annaks ja nii ja teinekord võib-olla isegi ka ütled seda, kui sa pead seda väga vajalikuks, aga alati teatud niisugune kalkuleerimine selle juures paraku jah, ausalt öeldes käib küll. Ma ei tea, kas, kas see on lapsepõlvest pärit või ei ole, aga võib-olla sellel on teatud niisugune pedagoogiline mõte olnud kui Käbi Laretei, jah, ma mäletan tõepoolest oma raamatus, sellest on kirjutanud ka, et tema seda kunagi kuulnud. Võib-olla see paneb inimese enda palju rohkem pingutama. Ma ei tea, võib-olla nii õigem. Mis mehed, õppejõud konservatooriumis olid kiitsiteid vahel? Mina õppisin ju Eugen Kelder Bruno Luki juures. Ja ma küll ei mäleta midagi väga otseselt kus oleks jah olnud tegemist niisuguse lauskiitusega ei mäleta, kusjuures samas kõik minu eriala hinded konservatooriumis olid alati eksamitel viied. Ilmselt need mehed ei pidanud seda võib-olla niivõrd oluliseks. Jutt käis kogu aeg probleemidest, kuidas asja teha paremini ja mis mind häiris hirmsasti. Mina ei saanud algusest peale aru, mis jaoks esitatakse minule kui noorele algajale pianistile maailmas standardi tippnõudeid kus ma omast arust tegin nagu midagi juba päris hästi. Ja nüüd oleks oodanud tõepoolest siis ka sellest naguniisugused teatud moraalset toetust ja seda. Aga, aga need nõuded olid alati tippnõudmised. Ja võib-olla see omakorda noh, tiivustas või sundis mind alati püüdma maksimumi. Ja Luki juures õppides praktiliselt ma viisin talle igasse tundi täiesti uue repertuaari, kusjuures peast tol ajal oli niisugune nõue pärast ma alles kuulsin Luki raamatust lugedes, tema ise oli Saksamaal täpselt samuti õppinud, kus talle Leonid Kreutscher Saksamaal, tema professor oli nõudnud alati kõikidesse tundidesse uut materjali Jahlati peast. Et sa pidid olema ise absoluutselt kõik juba teostanud, mida sa oskasid ja milleks sa olid suuteline. Ja siis professor kuulas selle üle, ütles omad arvamused ja järgmine tund mindi uuesti edasi juba uute asjade kallale. See oli valdav eriti Luki puhul, keldri puhul vast mitte. Kelder oli palju emotsionaalsem ja nad olid väga erinevad pedagoogid, ma õppisin ühe korraga mõlema juures, aga ma ei saa siinkohal sugugi tähelepanu juhtimata jätta, kui me räägime üldse. Kui ma räägin oma õpetajast alati, siis oli fantastika selline inimene, kes mind väga palju toetas ja aitas, oli hilja, ulm kadunu dile, Olm ta Tallinna muusikakoolis, kelle juures ma õppisin muusikakoolis. Tema mõjus kuidagi äärmiselt nakatavalt ja tal oli niisugune päikeseline naine, eks ütelda. Ja, ja see niisugune kontrast, kuma Pärnust tulin ja sattusin Tallinnasse esimest korda, tema avas mu ees kõik need need uksed, mis viivad klaverimuusika täiuslikkuse juurde. See oli unustamatu elamus. Nii et ma mäletan teda ka kindlasti väga suure tänuga. 1991. aastani olite konservatooriumis klaverivanemõpetaja. Hiljem ei ole teil üliõpilasi. Vaadake, kui ma olin põhiseaduse assamblees juba ja, ja esitati D mind kandidaadiks uude Riigikokku siis ma olin sunnitud lihtsalt tegema ka teatud valiku, et, et ma ei saa töötada enam ju väljaspool kuskil riigiasutuses. Ja siis ma tulingi muusikaakadeemiast ära pärast riigikogu otsustasin enam mitte järgmine kord kandideerida 95. aastal. Siis oli noh, uus olukord täiesti ja, ja minu jaoks oli see küllaltki raske ja ruineeriv periood, ma ütlen, äsja oli toimunud suurejooneline Joonase reis ja, ja mis oli vastu võetud ja Põhjamaades siin väga suure vaimustusega ja sai päris palju kiitvaid hinnanguid ja kui siin Eestis hakati pärast seda kuidagi maha tegema ja leiti, et kurb algus ja kurb lõpp, mida kirjutati ja ja siiamaale kuulen kuskilt mingisuguseid väga imelikke arvamusi, et miljonid läksid kaotsi, et no kus nad mujalike Angoromissioni taskus ja mul oleks hea meel, kui, kui keegi mulle kingiks ühe Joonase plaadi selleaastased pikkuse töö eest, mis ma selle teosega olen teinud. Aga, ja see periood oli minu jaoks niisugune, kuidas võiks ütelda depressiooniperiood. Ja siis osutus võimalikuks, et ma saan riikliku stipendiumit taotleda teadusfondist. Ja siis ma sain kolm aastat Tubina teadusliku kataloog ettevalmistamiseks, see oli suur töö, mida ma olen teinud kokku võib-olla et üks, 10 aastat tegelikult juba. Ja nüüd ta järgmine aasta peaks Rootsis trükist ilmuma. See on ka esimene omalaadne, niisugune teaduslik helide kataloog koos kõigi noodinäidetega absoluutselt igast teosest, täpsete taktide arvudega ja kõikide ettekannetega, mis antud teostest on toimunud, niisugune väga põhjalik ülevaade, mida ma tegin päris suure huviga ja see pakkus mulle teatud niux sisemist naudingut, isegi kuigi minu jaoks oli ta tegelikult hobi, ma ütlekski niimoodi, et tegelikult oma hingelt olen ma kogu aeg nagu rohkem interpreet, aga see muusikateaduslik töö, see on minu hobi tegelikult see on tulnud kuidagi eluvajadusest olude sunnil. Et lihtsalt nende asjadega oli vaja tegeleda. Ja samuti oli oli seotud siis hiljem tulek poliitikasse täiesti, ütleme alateadlikult olude sunnil ma meenutan siin ühte väga huvitavat ütelus, mida ütles mulle Arvo Walton kuskil 70.-te aastate keskel paiku siis kui ma olin konservatooriumi lõpetanud äsja ja ja omad esimesed kontserdid, esinemised teinud, plaadistamised, teinud, noodiväljaanded raamatut välja andnud, tol ajal oli esimeseks niisuguseks suuremaks tegevuseks mul Rudolf Tobiase klaverikontserdi restaureerimine tõstsid sind kolm, mille heliloojate liidu esimees Boris Kõrver tellis mu käest. Ja tol ajal väideti, et seda kontserti ei olegi üldse olemas ja, ja on ainult mingi lisandite pakk ja, ja seda ei ole võimalik mängida ja nii edasi ja ma võtsin kätte ja töötasin päris kaua sellega kirjutasin ta partituuri kõik ümber. Ja pärast plaadistasin selle koosnemeeriga. Nii et see oli minu esimene niisugune suurem ülesastumine üldse ja mängisin kontsertsaalis ka seda tobias juubeliaktusel ja siis ma tegin oma esimese raamatu 73 seal ikka Tobiasest nimetatakse, tegevus hakkas peale paratamatusest, kuidagi oli tarvis teha. Ja ühel korral, kui me olime koos seltskonnas harva Walton ütleb mulle niimoodi ja Vardo, et sa võid teha küll, aga pea meeles, et iga nootja, iga raamat, mida sa välja annad, siis on nõukogude võimu vastane. Ka hakkasin mõtlema, et, et jah, et mis selle taga tegelikult sügavamal on, siis sain aru, et teatud niisugune opositsionääri vaim oli minust tegelikult juba tolleks ajaks välja löönud. Ja võib-olla see teatud niisugune iseteadvus võib-olla mõnda inimest ka häiris. Et ma leidsin kuidagi endale niisuguse väga kindla sihieesmärgi just eesti klassikalise muusikapärandi väljatoomine, tema tutvustamine, TEMA propageerimine, TEMA esitamine. Jaa, see edaspidi läks niimoodi nagu täiesti ütleme, mingisuguse kõrgemalt poolt peale pandud ülesandena, millest ma ei saanud lahti ka tegelikult oleks võinud ju hakata tegelema hoopis millegi kasulikuga ja tulutoovam, aga mis oleks ka raha sisse toonud ja kuulsust sisse toonud ja kõike ja pühendada ennast võib-olla rohkem virtuoosi tegevusele näiteks ja miks mitte. Aga, aga kuidagi see muutus niivõrd, et südamelähedaseks tänu sellele opositsiooni vaimule, mis selles oli. Ja sealt hakkas peale siis kujunema loomulikult ka suhtumine valitsevasse korda, sellesse elusse, mida me kõik elasime siin ja hakkas peale tasapisi teatud omavaheliste kokkusaamiste kaudu. Ja meil tekkis päris huvitav niisugune väiksem grupp inimesi, kus me arutasime poliitika probleeme. Üks 10 aastat käisime niimoodi koos, kuni lõpuks julge oleks, siis pidas meid liiga ohtlikeks, 85 ja ja, ja kohtuprotsessi ettevalmistamine käis, ülekuulamised, läbiotsimised ja nii edasi kuni sinnamaale välja, aga võib-olla see kõik oli omaette millekski vajalik, ma ei tea. Võib-olla, aga sellest kõigest kasvaski tegelikult välja see hilisem kooslus meie iseseisvuse eest võitlemisel. Ja, ja siis tulid juba muudatuste ajad 80.-te aastate lõpul ja siis oli kuidagi nagu hilja tagasi astuda oma sõprade ringist, et tehke teie nüüd edasi, et mina enam ei taha või mul teised tähtsamad asjad või nii edasi. See oleks olnud kuidagi ebaeetiline või ebaaus nende inimeste vastu, nii et see oli paratamatu veel, millal neid esimest korda välismaale veski, mis oli 1981. Ma olin kutsutud balti Instituudi konverentsile. Stockholmi kusjuures mul oli seal planeeritud ettekanne Eduard Tubina klaveriloomingust. Ja ainult aga kuna mul oli vahetult enne seda paar aastat juba tekkinud isiklik kontakt Eduard Tubin, aga tema siin külaskäikudel tegelikult juba jah, aastast 1075 peale. Siis kui ta järgmisel aastal kirjutas omad prelüüdi mulle, kui ma saatsin talle tema käsikirjade koopiad, mis siin olid arhiivis, mis ma leidsin ka Tartu arhiivist ja ta pöördus Lesteri kaudu minu poole ja sealt tekkis meil niisugune väga soiku kontakt ja siis ma esiettekandes neid pre lülidega mängisin mõni aeg hiljem ja 1981 saavutati kokkulepe siis Rootsis tegutseva balti Instituudi ja meie Fexa ühingu vahel. Et sellesse gruppi, mis läheb, et sinna konverentsile lülitati ka mind sisse. Ja mina oma ettekande pidasin. Aga kohapeal tihti ettepanek mulle, et kas ma ei oleks valmis siis Kuningliku Muusikaakadeemia suures saalis esinemas Tubina teostest klaveriõhtuga ja mul oli selle üle väga hea meel, ma võtsin pakkumise vastu ja nädala pärast toimus kontsert seal ja see oli väga mälestusväärne kontsert, ma pean seda oma kogu muusikalise tegevuse kõrgpunktiks tegelikult. Tubin oli ise kohal, Käbi Laretei oli ja, ja väga palju Rootsi muusikuid rootsi kriitikuid oli ja siis, kui ma tulin tagasi, olin mina ka veel niivõrd rumal, et ma oletasin, et ma olen nüüd midagi head teinud. Et suutnud Eesti muusikat välja viia ja lõppude lõpuks esimene eesti interpreet, kes esines välismaal üldse iseseisva kontserdiga ainult eesti helilooja teostest. Ja siis kadunud Tõnu Tarum, kes töötas tol ajal kultuuriministeeriumisse ja kellest mul on kõige paremad mälestused. Ta oli väga hea inimene. Aga loomulikult oli temagi käsutäitja, ta kutsus mind ükskord kõrvale ja ütles, et ma pean sulle ütlema, et sa ei sõida kunagi enam välismaale, sul läks seal liiga hästi ja sellest ajast peale oli mul siis välissõitude keeld peal. Ja tegelikult põhjust. Peale selle, mis ta mulle ütles, ma ei tea tänapäevani mis selle taga võis olla, nii et järgmine kord pääsesin ma välja, alles 1988 oli Ameerikas haapsi konverents Washingtonis kuhu võimaldati mul siis sõita ja ma pean ütlema, et see toimus tänu Indrek toomele isiklikult ja siis ma jäin pikemaks ajaks välismaale. Tehti mulle ettepanek Tubina teoste heli plaadistamiseks Rootsis. Ja ma olin pikemat aega Ameerikas, seal käisin ringi ja see oli muidugi niisugune avastus, ütleme üldse laiemas plaanis, mis, mis üldse kujutab endast välismaaelu. Teadagi, sinna seda plaani mul ausalt öeldes ei olnud, aga mul oli plaan, et ma tahan kindlasti praegu need teatud asjad ära teha, kui ma välismaal olen. Sest see oli see kuum suvi 1988, Eestis see oli noh, enam-vähem juba selge, kus poole läheb ja, ja niisugust päriselt ärajäämise mõtet tegelikult mul ei olnud. Aga ma helistasin küll Eestisse ja, ja ütlesin siin, et kui mindi lülitata nüüd ESTO sõitjatele et siis ma sõidan otse ise Est ole, kuna ma olen kutsutud sinna esinema. Ja et ma soovin, et mulle antakse kindel kinnitus, et mul võimaldatakse siiski sõita sinna, et juhul kui ma tagasi tulen ja see kinnitus viibis päris pikka aega ja ka sel korral Indrek toome sõna tegelikult maksis. Et need tõepoolest mind sinna siis lülitati sellesse gruppi, nii et ma tulin tagasi alles sügisel. Ja aastavahetusel oli siis sõit juba Austraaliasse. Nii et see oli minu esimene ja välismaa reis. Ja pärast seda ma olen Rootsi kuninglikus muusikaakadeemias esinenud päris mitmel korral veel mänginud eesti muusikat, seal saart Ellerit, Toby ost, Tubinat kindlasti. Ja muusikaakadeemia andis välja seal ka selle kontserdiarhiiv lindi dokumentatsiooni variandi. Ja hiljem ma Rootsis siis plaadistasin samuti kõik Tubina kogu klaveriloomingu hiljem juba siis paar aastat koos Arvo leiburiga, plaadistasime kõik Tubina viiuliteosed samale Rootsi firmale. Ja niimoodi need kontaktid tekkisid. Kunstnikud on teadagi väga emotsionaalsed inimesed, poliitikas aga liigsete emotsioonide jaoks kohta ei ole. Kuidas pianist Vardo Rumessen saab läbi poliitik Vardo Rumessen ei. Oskaks ütelda, et, et see mingisugune niisugune eriline probleem nüüd oleks, et ma alati peaksin kalkuleerima. Ma püüan alata, olla võimalikult otsekohene ja püüan vältida keerutamist, kas ma siis ütlen midagi välja või ma ei ütle, ma lihtsalt ütlen, et ma ei ütle. Aga, aga poliitikas tegelikult arvatakse kogu aeg, et kõik asi põhineb mingisugustel salakokkulepetel ja siis räägitakse, et poliitika olevat mingi kompromisside kunst ja see võib niimoodi võib-olla mõjuda jah. Eemalseisvatele inimestele. Et võib-olla, et ongi nii, mina arvan seda, et poliitikas on tegelikult kõigepealt vaja olla aus inimene ja väga selgelt seada omad sihid, mida inimene tahab saavutada ja nüüd on tarvis selleks leida liitlasi, et mitte jääda üksinda. Ja kui need liitlased on võimalik leida, siis järelikult on see idee õige ja siis on võimalik teda teostada. Selle juures ei pea tingimata olema kompromisse. Kui on liitlased olemas, siis võib selle ideega teostada. Nii, et mina olen püüdnud jälgida nagu neid põhimõtteid nii kunstnikuna kui ka poliitikuna ja minu jaoks ütleme nii muusika kui ka ütleme poliitika ja ütleme, kultuur ja poliitika on paratamatult väga tihedasti seotud. Ma ei saa neid siiski kuidagi lahutada, eriti kui ma räägin rahvuskultuurist ja meie rahvuspoliitikast ka kodakondsuspoliitikast, millega ma olen tihedalt siin seotud olnud ja ütleme, siin Eesti Kongressi perioodil oli ju ka väga-väga raske tööperiood, kui, kui tuli võidelda väga kindlad selgete põhimõtete eest ja see lõpuks meil kõigil koos õnnestus, ega see kerge ei olnud, see oli küllaltki ruineeriv ja, ja tekitas väga palju pingeid ja, ja osa neid pingeid on kandunud üle kuni tänapäevani, aga need ei ole kuskile kadunud. Tuleb lihtsalt aru saada, et erinevatel inimeste gruppidel on erinevad huvid. Ja siis on tarvis üritada kokku leppida, kui on kokkulepe võimalik, siis on võimalik midagi ära teha ja edasi liikuda, kui kokkulepet ei ole võimalik teha noh, siis tulebki sellega leppida, et kokkulepet ei ole võimalik teha. Kas teil on hingel ka midagi niisugust, mida te tahaksite nagu unustada või millele te ei taha mõelda, mis oleks võinud olemata olla, kui mõtlete mineviku peale? Väga raske ütelda, väga raske on ütelda üldse, tähendab kui palju sõltub siin elus tegelikult inimesest endast. Sellepärast, et paratamatult, kui hakkad vaatama tagasi käidud teele ja Ma ei tahaks seda küll veel ausalt öeldes teha, ma tunnen ennast piisavalt veel elujõulise mehena ja ja, ja täis töötahet. Aga ma ei oskaks niimoodi midagi selekteerida, sest kõik asjad on omavahel väga tihedalt seotud. Nad on nii tihedalt seotud, et, et ma usun, et iga inimene, kes praegu kuulab meid, mõtleb täpselt samuti ka oma elu peale, et kui ta tõmbaks ühe lehekülje maha oma elust siis automaatselt sellega muutub teisel leheküljel midagi, see omakorda kutsub esile muudatused kolmandale leheküljele ja nii edasi. Inimese elu on üks tervik. Ja, ja võib-olla oleme me tõepoolest suunatud siin maailmas kõrgemate jõudude poolt midagi tegema, igalühel on oma ülesanne, mida ta peab tegema, milleks ta elab üldse, ta püstitab endale selle küsimuse, mis on tema elu, ütleme ülim eesmärk. Ma võin ju ka ütelda, et oleks väga hea olnud, kui ma ei oleks Vene sõjaväes pidanud olema kolm aastat seal ütleme, lihtsalt mõttetult aega raiskama. Ilmselt on jah, siiski niimoodi, et inimene, iga inimene, kui ta elab, ta peab enda jaoks siiski selgeks tegema seda, mida ta tahab elus saavutada, mis on tema peamised eesmärgid, kas ta tahab saavutada tingimata heaolu, maja, autota, suvilat, on see tema eesmärgiks, siis ta valib ühe tee. Kui tema eesmärgiks on elumõnude nautimine, siis ta valib teistsuguse tee ja kui tal on sisemine tundmus, et ta tahab saada osa hoopis mingisugustest niukestest, vaimsetest, sfääridest, kõrgematest arusaamistest, et mõtestada üldse elu laiemas plaanis siis ta paratamatult peab paljudest asjadest loobuma. Need asjad ei ole omavahel ühildatud. Ja ma olen nende asjadest päris palju Neeme Järvi mõtteid vahetanud ja ja tema on, tema on ka seda kuidagi alati väga, nagu toonitanud, et inimesel peab olema elus kõrgem ideaal kõrgem siht, kõrgem eesmärk, mille nimel ta tegutseb, muidu ei ole mõtet igapäevase tühiste askelduste taha lihtsalt oma energiat ära raisata. Mille nimel te praegu tegutsete, härra Rumessen, mis on teie siht? Mille nimel ma praegu tegutsen? Ma arvan, et see tegutsemine esimesel pilgul võib tunduda jah, et ta on küllaltki harali. Ta on muusikaline, ta on seotud paljude meie kultuuripoliitiliste küsimustega. Ja samas ütleme interpreedi tegevusega samas poliitilise tegevusega valitsuskoalitsiooni liikmena. Aga siin on võimalik siiski tegelikult ühine nimetaja leida küll. Meie ühiskond seisab juba mõnda aega olulise dialemma ees. Et millise tee me valime, kui me läheme Euroopasse, nagu me räägime, et me läheme ikka, kas me seal oleme või ei ole, eks iga inimene mõtleb seda ise. Aga mis on see meie tegelik peamine eesmärk, sinna, kas eesmärgiks on saavutada heaoluühiskond või pürgida vaimse täiuslikkuse poole. Ja siit hakkab tulema see vastuolu raha, võimu ja vaimu võimu vahel. See määrab väga palju ära meie kaasaegses elus eriti kultuuripoliitikas, kahjuks lööb seal väga teravalt välja. Milliseid prioriteete eelistada. Kas eesmärgiks seada alati see, et iga kultuurisündmusi, iga muusikanähtus peab eelkõige tooma sisse raha ennast ära tasuma, nagu öeldakse või on tema eesmärk midagi kõrgemat, midagi sellist, mida ei ole võimalik mõõta rahas. Ja Ma pean seda praegu võib-olla just enda jaoks üheks niisuguseks olulisemaks dialemmaks kus ma püüan kaitsta neid vaimseid väärtusi, maksku mis maksab, mingu see maksma nisukesed miljonid, nagu nad lähevad. Aga kui me neid ei kaitse, siis ma näen siin väga suurt ohtu meie kogu meie rahvuse püsimisele üldse. On tarvis säilitada kindlasti riikliku kontsertagentuuri, meil on tarvis säilitada kindlasti haridussüsteem riikliku doteerimisega riiklikul ülalpidamisel, meil on tarvis iga hinna eest säilitada oma, ütleme, esindusmuusikakollektiivid ja nii edasi ja nii edasi. See tähendabki seda, et kogu rahvas tegelikult kannab neid üleval on teine võimalus, nii nagu paljudes maades on, sellega tegelevad mingid üksikud inimeste grupid. Ja on kurb, kui, kui meie mõnede riigiasutuste juhid või töötajad hakkavad nüüd võrdlema meie olukorda, ütleme sellega, mis on kuskil Inglismaal või Ameerikas. Et vaadake, näete, seal kasutatakse, ütleme Nov neid vahendeid hoopis palju vabamalt, palju suvalisemalt oma äranägemise järgi ja unustatakse ära, et tegelikult meil on tegemist riigiasutusega kultuurikõrgemaks eesmärgiks vähemalt mina küll pean ikkagi inimhinge muutmist täiuslikumaks ja eelkõige ühiskonna põhiliste eetiliste ja kõlbeliste põhimõtete väärtustamist. Siis me võime ka olla kindlad, et me suudame rahvusena püsima jäädes pakkuda Euroopas konkurentsi. Kui me läheme liiga palju selle turumajandusest tulenevate nähtustega kaasa kultuuripoliitikas, siis see väikese rahva puhul võib tuua väga raskeid tagajärgi. Ma ei saa aru, ütleme, kui, kui tuuakse pidevalt vastuargumente, umbes sellisena, et no mis te tahate, et näete välismaal, Kaljuste koor käib ringi ja Neeme Järvi tegutseb ja Paavo Järvi tegutseb ja, ja kõik on nagu korras. Jonas kanti Saksamaal ette ja no mida veel? Ega selliste üksiknähtust tegutsemine välismaiste mänedžeride toel ja nende organiseerimise tulemusel samuti muide Joonase puhul, kus see oli tegelikult saksa festivali kinni makstud, kõik Eesti Kultuurkapital toetas seda muide ainult 200000 krooniga. See oli sealt kinni makstud, sealt kutsutud see ei olnud meie riiklik projekt. Me peaksime mõtlema selle peale, kuidas me riiklikul tasandil suudame ise rohkem teostada oma kultuurilist invasiooni tutvustada meie interpreet, eriti üksikinterpreet, meie kammermuusikat mitte rääkida meie riiklikest kunstikollektiividesse, ainult kellel on omad menetlusmendid tegelikult olemas ja, ja kes paratamatult oma oma suure koosseisude ja, ja selle tõttu pääsevad ka kergemini tähelepanu orbiiti. Aga suur osa meie Eesti muusikast on paraku jäänud tundmatuks meile endale ja ka välismaal tundmatuks ja see teeb mul südame väga valusaks. Ja eriti ma mõtlen praegu siin meie Eesti kõige suuremale heliloojale Eduard Tubinale kelle nimi muide ei jõudnud isegi Eesti 100 Väljapaistva kultuuritegelase hulka. Kas see ei peaks panema meid mõtlema, et midagi on meie kultuuripoliitikas väga, väga valesti ja väga viltu? Samuti on mul väga kahju sellest, et kui varasematel aastatel 1000 990995 toimusid Eduard Tubina muusikafestivalid siis sellel korral praegu, kus möödub 95 aastat Eduard Tubina sünnist ei toimu praktiliselt mitte midagi. Meie riikliku kontsertorganisatsiooni poolt organiseerituna kuigi võiks ju olla, need ettepanekud on tehtud, ma ei saa aru, miks ei ole siin õnnestunud kokkuleppeid saavutada ja praegu siis Tartus kus on aktiivne kontserdikorraldaja Kadri Leivategija, kes üritab leida rahalisi vahendeid igalt poolt kokku, et korraldada Tubina muusikapäevi Tartus. Ma arvan, et see olukord ei ole normaalne, tähendab, siin peaks olema siiski tunnet, tähendab mingisugune riigipoolne otsene toetus niisuguste väga oluliste küsimuste lahendamisel. Pikka aega on meil samuti olnud üle veel Eestis küsimus kammersaali puudumise osas ma mäletan, 94. aastal, kui ma olin riigikogus siis umbes 20 eesti interpreetide kirjutasid kirja kultuuriministrile ja riigikogule ettepanekuga võtta kasutusele mingisugune saal Tallinnas kammermuusika kontsertide korraldamiseks, kus toimuksid siis ainult kammermuusika kontserdid. Seda kahjuks ei ole suudetud teha. Meil ei ole Eestis ka, ütleme tegelikult sellist muusikakirjastust, kes suudaks välja anda näiteks instrumentaalmuusikat ja partituuri, praktiliselt trükitakse ainult koorimuusikat. Ja tegelikult noh, vajadus nende asjade järgi on väga suur, meil Eestis ei ole tegelikult Ühtegi riiklikult doteeritavat plaadistuudiot. Meil ei ole Eestis oma professionaalset muusikaajakirja. Ma mõtlen sellisel tasandil, mis, mis leviks palju laiemalt, et ka ütleme väljaspool Eestit, kus oleks plaatide arvustusi ja vastukajasid, ütleme kogu Eesti muusikamaastikult. Meil puudub tegelikult praegu oma eesti muusikaajaloo käsitlus, meil ei ole Eesti muusika ajalugu üldse olemas. Meil ei ole muusikat teaduslik uurimusgrupp, kes tegeleks meie muusikaajaloopärandiga, meil on suured probleemid teatri- ja muusikamuuseumiga, mis praegu on avalikkuses väga terava tähelepanu all kus aastate vältel tegelikult sisulist tööd ei ole ju tehtud ja selle kohta. Ta on ekspertarvamused ja hinnangud juba Kultuuriministeeriumile esitatud aastaid tagasi. See on kahetsusväärne, oleks pidanud varem nende asjadega tegelema ja samuti ütleme kogu meie koorimuusika problemaatika, kus väga paljud koorijuhid tegutsevad absoluutselt ilma rahata Ta ilma palgata selle tulemusel väga suur osa meie koorimuusika klassikast ei kõla üldse koori kontserdite lavadel. Ja kahju on, et meil ei ole ühtegi niisugust muusikainstitutsiooni, kes nagu otseselt tegeleks Eesti klassikalise muusika propageerimisega, tuleks võib-olla siis midagi ette võtta, vähemalt oleks vaja arutada, mida ette võtta ja ma olen teinud korduvalt igasuguseid ettepanekuid mitte ainult Tubina teoste osas, kus praegu on käivitamisel üks suurem rahvusvaheline projekt Tubina kogutud teoste väljaandmiseks. Ja probleem on ju selles, et Eestis tegelikult ei olegi meil üldse ühte niisugust suuremat akadeemilist muusikateaduslikku noodiväljaannet üldse veel olemas. Mina omal ajal suurte raskustega püüdsin teha, ütleme Tobiase klaveril Loomingu kolm köidet, mis on nüüd ütleme akadeemilist tüüpi teaduslik noodiväljaanne samuti Mart Saare juubeli puhul algatasin tema soololaulude neli köidet, aga see jäi sinnapaika, selle vastu erilist huvi ei olnud, minekut ei olnud, järelikult ei olnud vaja. Ja ja noh, Eesti muusika edendamine nüüd praktiliselt noh, kuidas ütelda oma tasku peal, teinekord on ikka ikka väga raske, sellega lihtsalt ei tule toime ja praegu on minu jaoks päris suur dialemma, kui palju ma suudan edaspidi jätkata sellist tegevust kui selleks vastavat noh, vajadust ei ole, toetust ei ole. Selline kuulajaküsimus teile hiljuti heidetud eile telesaates ette seda, et te olete oma äranägemise järgi ringi teinud eesti heliloojate teoseid. Tõnu Kaljuste pahandas teie peale ka ajalehes. Kuidas te seda kommenteerite? Teate, kui inimene on poliitiliselt aktiivne ja sekkub paljude valupunktide arutamistesse ja üritab nagu oma põhimõtteid selgitada, läbi viia, oma seisukohti kaitsta. Kindlasti häirib ta seejuures teisi inimesi mis on iseenesest arusaadav ja antud momendil mina käsitlen seda täiesti puhtalt poliitilise rünnakuna. Ja need inimesed, kes selles saates osalesid, ma ei süüdista absoluutselt üldse neid, vaid see on kellegi teise kätetöö, mida ma oskan ainult aimata, et ma olen liiga palju oma arvamust avaldanud ja liiga palju sekkunud asjadesse, mis võib-olla mõnele inimesele pole meeldinud. Ma olen välja andnud mitmet tüüpi noodiväljaandeid, teaduslikke akadeemilisi kommertsväljaandeid ja samuti ka seadeid ehk transkriptsiooni ja ka neid viimaseid on päris mitmeid. Need on olnud nõukogude ajal. Ja Ma ei näe mingisugust põhjust praegu, miks praegu nüüd üle 15 aasta või kuskil rohkem peaks äkki hakkama neid probleeme üles tõstatama, mis võib-olla oleksid olnud aktuaalsed siis tol korral. Praegu ma üritan moodustada ühte töögrupi ja ilmselt rahvusvahelist töögruppi, et hakata välja andma Tubina kogutud teoseid koos Rootsi kuningliku muusikaakadeemiaga ja moodustada Tubina ühing, Rahvusvaheline Tubina ühing ja see eeldab nii nii riigi kui Rootsi poolset toetust ja see summa ulatub paraku miljonitesse. See on suur summa ja kahtlemata see ilmselt tekitab ka palju probleeme. Võib-olla mitmetes inimestes, nii et eksin, teatavad seosed on kahtlemata olemas. Aga mis puudutab selliseid teaduslikke noodiväljaandeid, siis need on muidugi väga kallid asjad ja kui, kui on võimalik kõike kommenteerida ja täpselt ära näidata, milles on antud helitöö probleemid, eriti kui need helitööd teinekord jah, vahest on nad helilooja poolt lõplikult viimistletud, aga teinekord ei ole nad mitte seda üldse. Ma ei kujuta ette, kui näiteks praegu mõni muusikateadlane võtaks jaa restaureeriks ära näiteks Eduard Oja suurepärase ooperi lunastatud vanne. Ma usun, et sellel võiks olla väga suur menu meie ooperiteatris. Aga see on kohutavalt suur töö ja ma ei tea, kes oleks valmis seda tegema absoluutselt ilma mingisugused tasuta. Ja pärast selle eest saada veel nahutada avalikkuse ees, et, et ei tea, mis ta seal tegi. Need on rasked probleemid ja paraku keegi peab alati mingisuguse vastutuse enda peale võtma. Aga mis puudutab teaduslikke noodiväljaandeid, siis ma hiljuti olin Saksamaal ühel muusikateaduslikul konverentsil Kemnid, siis kus ma kohtusin Wagneri ühingu muusikateadlasega, kes toimetab näiteks Wagneri lohend krini ooperit seitse aastat ja ta saab riigi poolt selleks palka professori palga ja ta ei pea mitte midagi muud tegema, kui ta tegeleb seitse aastat lahingrini partitoriga Saksamaal selliseid kogutud teoste projekte, mida riik kui riik otseselt finantseerib, on 20. Ma ei pea seda olukorda normaalseks, mis meil on ja igal juhul muusikanõukogu, mille juhatuse liige ma ka olen, on neid probleeme arutanud ja, ja meil on ka üks oma niisugune idee ja ettepanek, mille me võib-olla lähemal ajal välja käime, et võib-olla, et me tahaks ka omalt poolt käivitada mingisuguse festivali. Et natukene tuua välja neid muusikalisi väärtusi, mis jäävad teinekord kuidagi tahaplaanile. Tõnu Kaljuste, ega me oleme väga head sõbrad, ma olen temaga ka praegu olnud telefoniühenduses tema ideed luua suuremana tooriumi, koor ma kindlasti toetan, ma näen selle ees ainult väga palju raskusi, väga palju probleeme, mis tekivad seoses meie rahvusmeeskooriga kohe ja eelarve küsimustega. See ei ole sugugi mitte niisama lihtne. Aga suurem oratooriumikoori loomine on olnud päevakorral juba väga pikka aega ja kahtlemata Tõnu Kaljuste on õige mees selle idee teostamiseks, nii et igal juhul Selline küsimus konservatooriumi klaveriklassi lõpetajatel pole Eestis erilisi väljavaateid. Tööpõld on kitsas. Kui kauaks see tööpõld kitsaks jääb, mida te arvate? Kui klassikalise muusika osatähtsus ühiskonnas väheneb, siis paratamatult see annab tagasilöögi lähemal ajal muusikaõppuritele mitte ainult muusikaakadeemias, vaid ka pedagoogidele. Iga anne on minu arvates rahvuslik väärtus, mida riik peab toetama ja kui me seda ei suuda teha, siis leppida ainult mingisuguse meelelahutuslike efektidega. Sellega me ei suuda Euroopas kunagi läbi lüüa. Me suudame Euroopas tähelepanu äratada ikkagi eelkõige alata tee oma omapäraga omanäolise interdetatsiooniga, oma isiksust, tega, oma heliloominguga. Ja mida rohkem me sellele tähelepanu pöörame, seda rohkem oleme me ka olemas. Kui me toome paralleeli näiteks Soomega ja vaatame, kui palju on rahvusvahelistes muusikaajakirjades plaadi ajakirjades nagu grammofon, diapasoon või, või sellised või father, kui palju on juttu seal soome muusikast kogu aeg siis Eestit ei ole lihtsalt olemas üldse. Ja see on üks meie suuremaks puuduseks. Meil on koalitsiooni programmis lausa sisse kirjutatud pöörata suuremat tähelepanu kõrgkultuuri edendamisele kuigi mul paraku jääb vahest segaseks, et milliste vahenditega ja kuidas seda peaks tegelikult tegema. Aga, aga see eesmärk on vähemalt püstitatud ja ma tahaksin leida selles küsimuses tõesti palju liitlasi, et suudaks midagi ära teha. Suur tänu teile, Vardo Rumessen, selle huvitava jutuajamise eest. Öelge palun üks number ühest, seitsmeni. Seitse. Nii ja Persona saate auhinna saab seekord Uno taru Tallinnast, kes küsis Vardo Rumessen-ilt. Kastil on mingid nipid selleks, et oma kontserte atraktiivsemaks muuta. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.