Klassikaraadio. Saksofonist šashariidianalise, kes platsetajate seas oli selles loos ja ja tema on üks neid väheseid džässmuusikuid, neid jääb järjest vähemaks muidugi. Kes ei ole veel jätskaarel, ei jõudnud, see nimekiri, iga aastaga lüheneb, lüheneb, lüheneb plaat, meil tõu, selle loo autor ja klaveril ka peakangelane on seda juba korra teinud võib-olla tulevikus veelgi. Ning me võime hakata siin mõne käe näppudel üles lugema. Mõned muusikud ei jõua, jätskaar oli sellepärast, et nad on nii kuulsad ja nende järele on nii suur nõudmine. Ja hindan nii kõrgele aetud, see on see turumajanduse fenomen. Mõned teised ei ole jõudnud sellepärast. Ta on suured vahemaad. Turnee graafikud ei klapi ookeani tagant üheks kontserdiks tavaliselt Euroopasse tulla, neid ikkagi võetakse ette mitu. Ja festivalid toimuvad ka mõned sügisel, mõned talvel, mõned kevadel nagu jätskaar. Ja nõndamoodi see juhuste radane esinejate siia laekumine, nagu toimub. Mul on hea hea meel, et Timmo mõtles selle loo ajal nendele asjadele, millest ta mõtlesin, millest ta praegu rääkis ehk mastaapselt minule paelusid, mind palusid sellel hooajal pisemad asjad nagu, nagu, nagu see väga tore käte plaksutamine ja mulle meenus veel mitmeid tuntud džässartistide lugusid, kellel on väga toredaid, tõsi küll, palju lühemaid, aga ikkagi väga-väga maitsekad, Jumekaid, käte plaksutamise lugusid. Üks sellist statistilist on. Tei. Pruubek, kellest me oleme ka järsk raadioeetris aeg-ajalt ühteteist rääkinud, kes kuigi esinenud jätskaarel, sest sisse ta festivalil ei olnud, on ometigi Tallinnas kunagi mänginud. Oli linnahallis. Aga nojah, eks need mastaapsed asjad on nii, nagu immo kõneles. Mina mõtlesin ikka veel selle peale, et kas tulevad veel mõned head käte plaksutamise džässilood meelde, aga aga võib-olla jäävad need meenutused mõneks teiseks korraks. Praegu on meil ees ilmselt teistsugused meenutused ka muusikas, mida me mäe pärast kuuleme. Sest me oleme oma salakõrval saanud ligi sellele, mis lugusid proovid. Prooviti heri järele katsumise ajal varsti esinevate artistide poolt ja me võime öelda ainult niipalju, et mitte kogu Buenti võib-olla kogusid kogusid Buantisid ära rikkuda, mida tuleb palju muusikalises mõttes. Et kava on kirev, mitmekesine ja sisaldab populaarseid meloodiaid meilt ja mujalt ja võrdlemisi kaugelt. Ostsin valdkondadest ja võimaldab publikul need kätte plaksetamis mänge, ma arvan, iga ohtrasti varrastada, sellepärast et tegemist on ikkagi, ehkki meile paljudele tundmatut esinejatega, aga siiski väga heade muusikutega. Ning ehkki lava on praegu võime kirjeldada üsna tühi, seal on mõned lillebuketi tüks mikrofoni üks tool. Tool on võib-olla kaks, sest üks tool jääb lillebuketi taha. No hea küll, igal juhul kaks muusikut on lavale tulemas, üks neist laulab. Tema jaoks on ka mikrofon pandud püsti. Ulfsak geenius on mees, kes on kitarril. Ja nüüd võib-olla on ka kunagi jätkaral juba käinud, aga mine sa tea. Aga nüüd ma arvan, et tuleb see koht, kus täname lauljatar kangelanna kangelanna ka kindlasti oma vapruse kauniduse juures, ometigi kangelanna ja üks peategelastest peategelastest kahest tema tutvustab end rohkem kui ühel moel meile nüüd. Nõnda siis enesetutvustus lauljatar Johnson noolt Korealannalt, kes kõneles endast lühidalt kõigepealt oma koduses keeles ja seejärel rahvus rahvusvahelises rahvastevahelise suhtlemise keeles. Kurea inglisekeelset tutvustused. Koreakeelne oli kummatigi tükk maad pikem ja Inglise keelne lühem, aga peaasjalikult vähemalt ta meile lubas, et see oli nii kõnest ühest ja samast sellest, et tema nimi on Johnson naa. Et ta on pärit koreast, et ta džässilauljatar ja et ta on juba mõnda aega koostinud muusikat Gulfak geeniusega kitarristid Rootsist. Tar Johnson naa naerab meeleldi ja nakatavalt ja kõneles ta enne naeru, sellest viimati, et jess muusika tuli tema ellu justkui juhuse läbi. Ta ei olevat küll noorena kujutlenud, et kunagi saab temast elukutseline, kes muusik, kunagi suundus ta, see oli 90.-te keskel õppima Prantsusmaale, nii džässi kui tegelikkus on sooni laulmist. Ja ta arvas, et kui ta kolm aastat on õppinud, te olete kodumaale tagasi koreasse ja siis saab temast noh, võib-olla õpetaja. Niisiis ütleb ta džäss ja tema kohtusid juhuse läbi, aga võib-olla oli selles ka oma osa saatusel. Ja nüüd saab, seal on meil varsti selle tuua teine pool. Kitarristide geenius. Rutsi kitarrist Tulfakinjasselates mitmel moel, mispärast on ta õnnelik muusik kõigepealt seetõttu, et ta saab esineda koos oma lemmiklauljaga. Selleks on Johnson naa koreast. Need on ka sellepärast äärmiselt õnnelik, et ta võib mitmel pool maailmas ringi reisida, mängida muusikat, mis talle meeldib. Ent kõige õnnelikum on ta siiski sellepärast, et täna õhtul siin ja praegu võib ta laulda koos mängida koos oma lemmiklauljatari junsul nahaga. Jõudsonaal kui muusikul on tema duo partneri alfageeniuse arvates palju tugevaid külgi, tal on väga omapärane, hea hääl. Oluline muidugi nii väikses ansamblis on partnerite vaheline usaldus. Ja eks selle hea hääle juures on teidki tugevaid külgi teisigi, nagu ta ütles, üks neist kindlasti rütmitaju tunnetus, kuidas muusikas aeg kulgeb. Nõnda siis on koos temaga temal kitarristid väga hea laulatäriga koos musitseerida juba seetõttu. Aga samas ütleb ta, et kõige kergemaks teeb nendevahelise muusikalise suhtlemise see. Ta ei mõtle sellest, et ta saadab lauljatari või mängib koos lauljaga ta lihtsalt laval koos teise muusikuga, kellel on kellega meil on suurepärane omavaheline klapp. Nüüd siis veel kord lauljatari Johnson naa, kes ütles, et tema jaoks on Ulfsak geenius muusikaliste võib-olla laval mitte lihtsalt 100 või 200 protsenti kindel ja et see on lisaks muusikalisele partnerlusele ka ka laiem ja olulisem suhtlus tema jaoks olnud, kuna Ulfakeenius võib-olla tema jaoks nii-öelda kitarrikangelane taustal võis kuulda pisut väikest naeru muginatulfakeensult, selle peale aga jätkas Johnson, no et tegemist on ka tegelikult vaimse õpetajaga on suunanud ja aidanud mitte üksnes laval, vaid ka väljaspool seda. Kitarrist Ulf Lockeenius kõneles nüüd muusikast, mida nad koos jõusson laaga esitavad. Ta ütles, et nendel on valida paljude muusikaliste suundade vahel. Esiteks võib Judson laulda juba erinevates keeltes neljas või viies võib-olla siiski neljas, sest heebrea keele õppimise juures olla justkui pidama jäänud. Aga sellegipoolest. Valida on paljude valdkondade vahelisest kiul on kahtlemata plastiline sanktsioonide interpreteerida, ütles Ulfsak geenius. Ja kui ta laulab korea päritolu lugusid, siis on need kahtlemata südamest tulevad ja, ja tugevalt läbitunnetatud, need on ju lauljatari muusikalised kultuurilised juured. Niisiis nad võivad esitada nii ballaade vägagi emotsionaalselt ja kui kõnelda sellest, mis ta on üks hea lugu geeniuse arvates siis loevad muidugi nii meloodiad kui sõnad ja eks nad valivad neid lugusid nii-öelda kuulavad ja valivad südameid. Aga? Nad on välja andnud ka ühe heliplaadi, see on 2009. aasta alguses ilmunud heli platvojaaž ning sellel heliplaadil vähemalt kui mina seda kuulasin oli üks üllatav moment, kuna Ulfa keeles on tuntud Ühe küllaltki. No ma ei oska öelda, võib-olla egoistlikku kitarrimängijana, kes armastab pikki soolosid mängida ja Oscar Peterson, kelle trios ta pikka aega mängis lauses ka midagi taolist, umbes et no see on selline kange mees, et kui see mängima hakkame, siis isegi temasugune bändi liider peab nagu vaikima või midagi taolist. Aga sellest Toas on Ulfakenest nagu ära vahetatud, ta on väga taktitundeline väga huvitav saatemuusik. Ja plaadi pealt kuulates oli see tõeline nauding, küllap on see kontserdil ehk isegi veelgi huvitavam, kuna siin on mitmekesist repertuaari, me juba jõudsime natukene vihjata sellele Jah, mina erinevalt ilmast ei ole plaati kuulnud, aga, aga küll on põhjust tulla nendesamade sõnade juurde tagasi, et see, see aimdus, mida me saime piisavalt mitmekesiselt kujul nende sound trükis ehk heliproovis enne kontserti, tiim viitas tõepoolest mitmetele suundadele, nii nagu geenius seda kava kirjeldades ka lubas oli väga erinevatest aegadest, väga erinevatest stiilidest valdkondadest pärit lugusid. Ja ja kui kuulata neid proovis tehtud Lugusidki, mida ei mängitud päris otsast lõpuni alati sugugi vaid vaid ainult tükati katsuti järele siis nendestki põgusatest hetkedest oli see omavaheline muusikaline klapp justkui minu arvates küll väga hästi kuulda. Ja, ja tõesti selle, selle tänaõhtuste näidete järgi on isegi 10. mehe peale, kes ei suuda kitarri käest panna ja soolot lõpetada. Need ei olnud küll sellised liigutused siin praegu. Jah, see on muusiku areng, lihtsuse, selguse ja suurema väljenduslikkuse suunas. Väga juurte poole minek, ainult hääl ja kitarr laval. Ja nüüd see kõik on algamas. Tere õhtust, head kuulajad, vene Kekkose tuure. Stahlis tänan, jätkare seitsmes päev ja õhtune kontsert on väga-väga eriline, sest kunagi varem ei ole meil käinud esinemas Koreas džässmuusikut, oleme teinud Küle traditsioonilise kontserdi, see oli Draamateatris. Aga teine mees ehk Ulfsak, geenius on siin Eestis tõepoolest käinud ja tema on süüdi, selles algas jõulujazzifestival. Aasta oli siis 97 ja ta esines Nils Inger stet Pedersen iga. Ja mõlemad nad on väga palju reisinud. Johnson sai sellel aastal Korea muusiku preemia, siis prantsuse ordeni, Rütli ordeni ja Ulfa geeniusest lava taga, ütles, et ta on viimase kahe kuu jooksul esinenud 15-l maal. Niisiis väga kogenud muusikud ja teevad mitmevärvilist muusikat. Jonson nah laulab neljas keeles, korea, inglise, prantsuse, prantsuse šansoone on talle väga lähedane, sest ta on Prantsusmaal õppinud pikemat aega. Korea ja portugali keel ja nõnda ma nimetasin, aga see on siis väga intiimne, eriline kontsert ja muusikutel on väga rõõm, et te olete siia tulnud neid kuulama. See on lausa nagu üllatus. Alustab Ulfacenius head kuulamist. Häirones suundumus. Jaanus. Mooru. Sana aga? No muidugi inimesed katsetavad Parandatakse jalgu vilistatakse tehakse hääl, kõik ainult lavale tagasi tuleb. Nagu juba kuulutas, oli see, mida äsja kuulsite, Korea rahvalaul siiski päriselt viimane selle kontserdipala jutust aru saada. Muusikute lubadus oli jah, tõepoolest taoline ja kui, kui nad ilmuvad praegu lavale tagasi ja kitarri speltakeeles, siis käest kinni hoides. Lähevad rahulolu ja ja tänulikult publiku suhtes. Ja ma arvan, et nüüd juhtub asju, mis meie jaoks kirjeldamatult, sest meie ees seistakse püsti ja tasapisi vaimustunud kuulajad varjavad oma kehadega meie poolenisti vaatepildi, mis täidab. Aga ma arvan, et siin on veel kummardusi, paraku viimast korda lavalt lahkumine tänasel õhtul või siis need olid üsna kuulus. Esinemas festivalil jätskaar vene kultuurikeskuse suures saalis, viimane meie kontsert üleval. Täna õhtul ja ka suurepäraseid lauljaid, nii väga tihti oma silma ja kõrvaga ei saagi tunnistajaks olla. See oli üks niisugune juhtum. Kõigil on hea meel tõenäoliselt ka teel, kes te seda raadio vahendusel kuulsite seda kontserti sellest osa said. Tänased üleval. Et siit on kontserti aitasid tuua teieni helirežissöörid keelman ja Kaspar Garner heliinsenerid Rein Palo, Virgo mäe, Priit Karin, Meelis Pungas klassikaraadiohunnikus oli Elis Vesik. Mikrofoni sisse kõnelesid saatejuhi Timo Mihkelson Tiit, kus nüüd tänast ülekannete toimetaja Annika Kuuda. Ja klassikaraadio täna ainekava jätkub saatega fantaasia Tartust saadete teema mitreikina, aitäh kuulamast.