100 aasta nõunik. Valter, jah, Jaak Ojakäär kutsuvad teid jälle kuulama 100 aasta laule. Eelmises saates jõudsime aastasse 1955. Lõpetasime selle Boris kõrveri lauludega Vanemuises tol aastal esietendunud operetist ainult unistus, mille ta kirjutas koos Ardi Liives ega. Aga kõrveri, kui helilooja puhul oli 55. aasta tõesti erakordselt viljakas ja sõidad tänast saadet, alustame jällegi tema tol aastal kirjutatud lauludega. Väga populaarseks said näiteks sellised, nagu küll sinust merimehe teeb ja mälestus mõlemad Manivald kesamaa tekstidele kirjutatud ja neist nüüd üks väikepõimik. Panther ratasteta avapool on, aga ei lenda. Ta arvab, et ta on. Ja seeläbi ka. 100 laine 1000 Arto aasa On Siromaavee skoop oli. Sai. Hispaanlaste kojaga. Müüdo ta kaassiis käib, kui tuba ju. Käes. Kes teie ei jäisi, suudlus, suu, nii. Lõppu. Ja ka siis kui. Et see jaa Nüüd Kotund tee ellu ja söögisallu. Õnn on, on luusuu on kaadi. Peske 10 ega on kuus kanda. Ja ta ju rüü. Jäid ütlemata veel nende kuuldud laulude esitajad, kuigi ma arvan, et raadiokuulajad tundsid kindlasti juba ära, et esimese laulu esitasid Georg Ots ja Viktor Gurjev. Teise laulu esitajaks oli Endel aimre. Huvitav on märkida, et üheski neis poris kõrveri tol ajal kirjutatud lauludes polnud grammigi nõukoguliku propagandat. Nende kaunid ja lihtsad viisid, inimlikud sõnad läksid kuulajaile väga südamesse, kuigi aeg oli ju siiski, meenutame veel kord aasta 1955. Ja veel üks laul tollest aastast, mida tuleks Boris kõrveri puhul ära märkida, ta kirjutas nimelt ka muusika filmile Andruse õnn ja selle laulu, mida nüüd kuulete, esitab teile Paula Padrik. Tundub nii, et 1955. aastal Eesti nõukogude sotsialistlikus vabariigis oli siiski veidi levimuusikaohje lõdvemaks lastud. Seda tõestasid juba kuuldud laulude tekstid, kus tõesti mingit poliitilist rasvaprotsent ei olnud. Aga seda tõestab ka fakt, et tol aastal tehti ju esimene kergesisuline raadioetendus nimega kevad murrapsisse. Ja sealt on pärit näiteks üks kenaadi Bodelski pala nimega meremehe kiri. Kommentaariks võib öelda veel nii palju, et ta kirjutas selle Uno lahe tekstile. Ja kui Uno Laht oli selle teksti kirjutanud paroodiana, siis Podolski kirjutas päris tõsimeelse laulu ja Georg Ots autori soovi kohaselt sellega sedamoodi linti laulis ning õigupoolest isegi veidi ootamatult, aga võib-olla Podolski seisukohalt ka oodatult saavutas laul väga suure menu ja mitte keegi ei mõelnud enam mingile paroodiale. Aga kui. Ma sinus on nii hea toonias. Nagu Koidula kooli Need on kui reli noodi ERGO kärga minu juuksed on, kui kodu, oli. On need. Kui need kaela Veel. Mitte nagu äkki. Seega ei saa? Ka. Ja veel üks laul, sellest samast raadioetendusest autorid siis endiselt Gennadi Podolski ja Uno Laht aga salvestas aasta on tunduvalt hilisem esitaja pole mitte Georg Ots, vaid Andrei sad. Vilja välts käidud päevade Aarliku tõusis tiivale sell. Läks läks, kui sakslased järk-järgulise pimeduses Alt Rahastaalit õpetas Kaarel varda tembud, lõpeta. Siis rohkem raamatuid. Rahvast kuulanud kord linna kõrtsid läbi tuulanud ei oska kahjuks vaid lõbusaid Hummasino. Assoni kui sõita Ei autost jälgite. Kaas. Kolhoosidel A7 nimeks Kaarel kehvake või see ennast täis ja siis kalkulaator. Sest Kaarel polnud 55. aastal tuli heliloojana avalikkuse ette ka Vello lipad kelle laul igatsus on jäänud Eesti levimuusika kullafondi. Teksti kirjutasid kaks ühe eesnimega luuletajat Ülo järmut ja Ülo halling. Ja 60. aastal salvestas selle laulu helile Lääts koos Emil Laansoo ansambliga kelle koosseis oleks võib-olla siin põhjust tervikuna ette lugeda. Seal mängisid ju veel Aarne Oit, Alfred seik, Samuel Saulus, Kalju terasmaa, Peeter Saul, Alexis avasalu ja Elmar Kruus. 55. aastal läks, laulus on lahti ka Uno Naissoo, kes seni oli eelistanud rohkem instrumente Taal muusikat ja põhiliselt kirjutanud just džässmuusikat. Aga esimesed laulud leidsidki olevat koguni selliseid pool vastu tahtmist loodud. Umbes nii, et noh, võib ju ka, kui väga vaja on. Heldur Karmo sõnadega laul kaugele sõbrale äratas siiski juba laiemat tähelepanu. Riivamisi puudutas see tollal väga aktuaalsed uudismaa teemat. Kauge sõber oli siin ära läinud. Ja nüüd kuulete seda Georg Otsa esituses. Paberi kõrgelku taevastina. Mäletad, kuis kord majas? Istusime sebin A. Siis veel tunde suure, esmakordselt sellest aru. Kui rool Aga? Millal ta sinu saatena roogu? On seltsiks mis soost, kes? Aare ja ja looduse. Kus ära ja Oota. Eksi asi. Siis. Praegu Lauzovski kõlab. Nii palju täna 1955. aastal Eestis kirjutatud uut muusikat. Aeg on minna laia maailma ja enne seda siis veidi ka uudiseid. Mis põhiliselt on muidugi ikka poliitilised. Nõukogude liit hoiatas Saksamaad NATOga ühinemise eest, kuid lõpetas ikkagi ametlikult Saksamaaga sõjaseisukorra. Sedasama tegid ka Poola ja pulgaga Maarja ja nagu isegi aru saate, võttis aega siis tervelt 10 aastat. Nõukogude Liidu peaminister Georgi Marenkov tagandati tema enesekirja põhjal, milles ta süüdistas ennast keeruliste probleemide lahendamata jätmise pärast. Ma olen Koboli muide, võidelnud kergetööstuse arendamise eest. Hruštšov aga eelistas rasketööstust, kuhu teadupärast kuulub ka sõjatööstus. Ning uueks peaministriks sai Marssal vulkaaniline Nõukogude Liit, tagastas Saksa TV-le 750 Dresdeni kunstigalerii maali, nende hulgas Rafaeli Sixtuse madonna Rubens Tüüreri ning teiste kunstnike hindamatu väärtusega töid. Siin jääb muidugi üle küsida, kas ta oleks seda nii meelsasti teinud ka Lääne-Saksamaale. Igatahes kahetses Nõukogude Liit avalikult, et kaks MIG lennukit olid 55. aastal tulistanud Beringi väina kohal Ameerika mereväe patrull-lennukeid ja vigastanud seitset meeskonnaliiget. Nõukogude Liit tasus isegi 50 protsenti tekkinud kahjust. Selline patukahetsus oli küll esmakordne. Konrad Adenauer pidas läbirääkimisi Moskvas puudutades mõistagi ka veel koju saamata sõjavange. Nõukogude Liidu pool väitis, et need pole sõjavangid, vaid sõjakurjategijad ja mõrvarid. Adenauer vastas, et sõja lõppfaasis tegid Nõukogude sõdurid täpselt sedasama Saksamaal. Saksa delegatsioon oli õigupoolest juba lahkumas, kuid lõpuks jõuti siiski kokkuleppele ja Nõukogude Liit vabastas veel 9628 Saksa sõjavangi. Selle eest kiideti Adenaueri Saksamaal veel pärast tema surmagi. Minnes 1955. aasta saksa, no ütleme siis läänepoolse saksa lööklaulude juurde. Alustame kõigepealt filmist muusika veres, mis oli pühendatud populaarsele Berliini Jes trombonistile. Orkestri juhile kurt viimannile. Muusika kirjutas Werner Müller, kes juhatas Riias Berliini orkestrit. See oli koostatud põhiliselt Kurt Wiedemanni orkestrimängijatest, kuna Viidmann oli 54. aasta novembris ise kahjuks traagiliselt surma saanud. Filmis oli naispeaosaliseks naadi agrei, kuid laulu salvestas tema eest Kitalinud ja tema häält kuuletegi. Nüüd Mülleri palas. Sa küsid, mis on õnn? See Kitalindi esitatud laule läks lõpuks nüüd üpris kurvaks, aga tõepoolest kurb saatus oli ju ka orkestrijuhil kurt viimanil keda selles palas õieti mälestati. Kui midagi rõõmsamat vahele pakkuda, siis näit näiteks üks Saisner Seltseri tango nimega üks laev sõidab läbi Biskaia, lahe. Laulab luts Landers ja saatjaks on Austria ringhäälingutantsuorkester Hardee kruupi juhatusel. Rooste minna ja inson soola. Aga anna armu. Siin on Jätkame veel veidi tangorütmis. Verner raaž annab lööklaulu publikumaskuliinsele tiivale kasuliku soovituse. Kingi oma naisele aegajalt punaseid roose ja selle soovituse annab teile edasi EDI Konstantin. Ma olen seda nüüd nii-öelda löögi. 1955. aastal tuli ikka veel jälle lööklaule ka Michael Yari vilunud sulest. Tema Dixilenud Foxy tahaksin tantsida. Sinu pulmas. Laulavad Bibi Johns ja pianist orkestri juht Paul kuune. Hoogsa saate eest hoolitseb süüt Fung tantsuorkester Ervin leeli juhatusel. Huvitaval kombel oli tollal Saksamaal väga populaarne ka üks kantrilaul mis tegelikult Ameerikas võib-olla nii tuntud polnudki. See oli Robinsoni ja vinni seinal ripuvad päitsed. Kurb laul kaotatud sõbrast hobusest, kellest on mälestuseks jäänud üksnes talli seinal ripuvad päitsed. Raadistajaist oli endas Roger Duo. Suur laulumaa Itaalia saatis 55. aastal samuti maailma nii mitmedki laule. Meenutagem siinkohal üht neist meilgi väga hästi tuntud laulu kahest Soldost mille kirjutas helilooja Carlodonniida. Need kaks saldot on tõesti nii imepisikene raha, et nende eest palju midagi osta ei saa. Loodetavasti helilooja oma laulu eest teenis veidi rohkem. Ja nüüd esitab teile selle laulu katiina Ranieri. Läheme nüüd edasi Ameerikasse, kus rock n roll hakkas üha enam pead püsti jääma. New Orleansist pärit Falls doomino oli juba üle viie aasta plaan t teinud, kuid tema esimene suur menulaul saabus 55. aastal ja see oli koos Salam jõuga kirjutatud eitajatesseim, kas pole häbiasi? 55. aastal tõusis esile ka Chuck Berry üks silmapaistvamaid musti rokkmuusikuid. Ta oli kirjutanud laulu nimega aidaa reed, aga kui ta seda plaadistamalex, soovitati tal nimi ära vahetada. Ja arvatavasti sellepärast, et sellenimeline laul oli juba olemas, vestlen svingi suur kujul, bob Vilsil. No Chuck Berry hakkas mõtlema ja talle tuli meelde üks, mida ta oli kunagi koolis kolmandas klassis lugenud. Seal oli üks lehm nimega Meidel liin. Aida reed, meid liin mõlemas kolm silpi ja rõhk viimasel silbil. Nii see loo nimi, vahetuski vähemalt nii räägib legend. Aga nii ta nüüd kõlab Chuck Berry esituses. Shorty Allani rock n Roll valsil pole ju tegelikult rockiga eriti palju üldse tegemist kui välja arvata see, et lugu on kirjutatud sellest, kuidas üks neiu nägi oma isa ja ema ühe tema plaadi saatel valssi tantsimas, aga plaadilt tegelikult tuli hoopis rock n roll. No mis sellest kõigest välja tuli, jutustab teile geistaar. Üks kaks rock üks kaks roll. Nii üritasid siis need. Kaks vanemat rokiplaadi järgi valsi tantsida, aga ega nüüd see põlvkondadevaheline mingisugune suur kuristik ikka nii väga suur ka ei olnud, sest 55. aastal elas ju rock n rolli uue variandi kõrval ilusti edasi ka rahulikum, aga samuti rütmipluusist välja kasvanud Slauru ehk aeglane rock ja seda iseloomustas neli neljandikku igale löögile langev triool. Tõelised rocki fännid tegid selle arvel küll veidi nalja, aga tegelikult plaate müüdi tohutult palju. Ja üks väga tüüpiline selles stiilis palu oli tol ajal ansamblit plätters. Ja see oli siis Bakrämmi poolt kirjutatud õun oli ju ainult sina. 1955. aastal avaldati muide, USA-s 10 aasta taguse Jaltas peetud niinimetatud kolme suure kohtumise ajal salaja tehtud märkmed ja telegrammid. Roosevelt oli lubanud Stalinile Sahhalini saare lõunaosa ja kurillid pluss Lõuna-Mandžuuria raudtee lõpus asuva Vabasadama tasuks Nõukogude Liidu sõtta astumise eest Jaapani vastu. Paljude muude Stalini meelituste juures äratas suurt pahameelt ka see, et tõstes klaasi Stalini terviseks pani Ruusvelt ette lasta maha 50000 Saksa ohvitseri karistuseks hävitustöö eest Krimmis. Churchill näis nõustuvad Nõukogude Liidu piiridel moodustatavas sõbralike riikide turvavööndiga mida peagi tunti siis niinimetatud sotsialismi leerina. Nii aitasid lääneriigipead kaasa Euroopa poolitamisele ja Ida-Euroopa kommunistlike riikide tekkele. Ja veel üks uudis 55. aasta Ameerikast. Nimelt toona algasid sealses televisioonis niinimetatud kuis show'd ehk mõistatusmängud väga populaarsetele sarjad, mis kestavad tänaseni ja mitte ainult seal, vaid igal pool maailmas ja midagi huviga jälgivad ka Eestis. Aga tagasi 55. aasta muusika juurde. Filmi David Crockett oli George'i pruunzi laul, ballaad täielik Rocketist tüüpiline kantrilaul. See läks kuulajaile nii südamesse, et tervelt neljal lauljal õnnestus selle sama lauluga edetabelisse pääseda. Parima tulemuse saavutas aga Pill heis Ameerikas number üks ja Inglismaal number kaks. Tänase saate lõpetame veel ühe lauluga Kantri end vesterni ehk kauboilaulude riiulist. 55.-st aastast leiame sealt veel näiteks sellise, millele on sõnade muusika kirjutanud Don Robertson ja pealkirjaks pannud koolibri. Franki lein tegi sellest laulust plaadi ja huvitaval kombel oli selle menu Inglismaal isegi palju suurem kui kauboid ja kodumaal Ameerikas. Nii palju tänaseks 100 aasta laule ja Valter ning Jaak Ojakäär kohtuvad teiega jälle nädala pärast. Kõike head.