Te kuulate jutusaadet, kell on saanud mõned minutit 10 läbi, minu nimi on Toomas Luhats ja meie tänane hommikune jutusaate külaline on Tiina Saar, kes on karjäärinõustaja. Tere, Tiina. Tere hommikust. Tiina, kuidas üleüldse saadakse karjäärinõustajaks? Karjäärinõustajaks mujal maailmas ilmselt saab õppida ülikoolis aga Eestis täna otseselt karjäärinõustajaks ülikoolis õppida ei saa ja siis inimesed jõuavad sinna eri teid pidi. Mina olen näiteks õppinud maagiat ja töötanud väga pikalt tööturu valdkonnas ja siis need kaks asja on omavahel ristunud. Ristamine on üldse moes ka tööturul, et erinevaid oskusi kogemusi helistatakse. Ja niimoodi sai minust karjäärinõustaja, aga aga inimesed võivad sinna valdkonda sattuda ka näiteks sotsiaalsfäärist või siis mingist muust nõustamisest ka suure elukogemusega näiteks. No ilmselt on karjäärinõustajaid igasuguseid, anna mulle andeks, et ma niimoodi sinu professionaal Nonii kohta ütlen, aga aga rääkisin ennem just ühe kolleegiga, kes ütles, et talle tekitavad igasugused karjäärinõustajad külmavärinaid, et huvitav, miks selline kommentaar? Mina ka huvitav siis nende hulka? Sina kindlasti nende hulgas ei ole, aga, aga miks see võib tekitada sellist ütleme, vastakaid tundeid, selline amet kui selline. Esiteks, ta on Eestis suhteliselt uus asi, et inimestele ja ka raskesti arusaamatuks, et mis karjäärilist ta siis teeb või mis nõuda oskab mulle anda? Samuti valdkond on väga lai, et üks on üks asi on siis see olen nõus, ta peab olema tohutu pädev selles, mis, mis võimalused on üldse olemas. Üks hea karjäärinõustaja peaks ju sama hästi suutma nõustuda nii tippjuhti kui kui ütleme seal seda noort, kes on oma töö turvav või töökogemusega alles päris alguses. Ehk see peab olema väga avar silmaring ja nii me võime küsida, et kas on siis selliseid avara silmaringi ja suure kogemusega inimesi piisavalt, kes siis suudaksid ka selle inimese jaoks aidata kogu see võimaluste palett kokku panna. Teine asi on siis see, et miks karjäärinõustajad võivad tekitada kõhedust, et need inimesed on skeptilised nõustamise suhtes ja hiljuti oli ju see mõtteviis väga levinud, et ainult nõrgad inimesed lähevad abi saama või abi küsima. Väga kindel, et kui mul auto läheb katki, siis ma lähen parandusse, aga kui mul on mingi tuus hingeabi vaja, et siis siis see ei ole küll sobiv näidata, et ma olen nõrk annustamise suhtelise üldse, inimesed on skeptilised ikka veel võib-olla nooremad enam mitte, aga ka vanematel on tõesti see ebamugav minna, küsida abi. Ja siis on veel üks asi, et ega meil väga ei meeldi, kui keegi meile nõu annab, et seal on ikka väga-väga vinks vonks väga meie inimene olema. Keda me usaldame endale selgitusi andma. Kui tihti sa kohtad selliseid noh, tõepoolest inimesi, kes, kes tulevad su juurde, ütlevad, et ega mul tegelikult mingit abi siin eriti vaja ei olegi ja, ja ma lihtsalt mõtlesin, et et astun läbi ja räägin kaks sõna, et mismoodi tegelikult see karjäärinõustamise protsess välja näeb. Päris selliseid inimesi mul isegi ei ole olnud, nagu sina praegu ütled, et ongi sellised, kes nagu tulevad mingi väga konkreetse mõtte või küsimusega, et kuule, et ma olen siin nüüd kandideerinud umbes samasse kohta ja täielik jamaania ja need tööandjad võiksid ennast põlema panna, et midagi head siin ei ole ja ühesõnaga nagu säranud kuidagi sellesse negatiivses kogemuses kinni ja üpris pettunud prostreerunud. Ja siis neil on mingi teine plaan, et vot, näed, ma nüüd tahaksin sinna tööle saada, ma tahaks sellist palka ja umbes sellist asja teha. Et noh, mina selle peale ütlen ka, et oot-oot-oot-oot rahulikult ja mida ma siis proovin teha, on see, et ikkagi saada kogu see võimaluste palett pildile, mis inimesel olemas on, on kõik tema varasem õppimise kogemus, mis siis vahel on ülikoolid, poolikuksime ei tähenda üldse mitte midagi, tänasel päeval. Nad on õppinud üldse mingites muudes situatsioonides, näiteks reisidel ka see on vaja välja kaevata, ökon, aarded puhas, puhas are siis samamoodi töökogemused. CV-sse pannakse sageli kirjanduse ametinimetus mina prognaate aru saada, mis on ikka see tegelik sisu. Ja siis me saame selle inimese kohta nagu palju-palju laiema pildi ja usu või ei, kohe muutuvad ka võimalused palju laiemaks ja siis me tõmbame sellesama vahva informatsiooni siis sellisele elukaarele mida inimene üldse selles elus teha tahab. Jaajaa nägimegi unesid unistuste ametitest ja nii see läheb. Üks väga levinud eksiarvamusi või müüte karjäärinõustamise juures on tegelikult see karjääri mõiste kui selline. Arvatakse, et tegelikult karjäär on ainult ametiredelil tõusmine, et kui öeldakse, et milline on su karjäär, siis ma räägin sellest, et vot seal ma olen nüüd olnud juht ja nii edasi, et et tegelikult ju karjäär ei tähenda tõusmist. Täitsa nõus ja, ja, ja siis veel lisan sinu sellele eksiarvamusele lisaks, et osad inimesed veel arvavad, et näiteks karjäärist on sobimatu rääkida mingite ametite kontekstis, et näiteks no mis, mis paari teevad meil siin noh, ütleme lihttöölised või mis, mis karjääri teeb siin ma ei tea, ka uksed juht või mis asja ohtlike puudelangetaja, see pole mingi karjäär. Ja tegelikult see ongi, eks olemas, sest et karjääri all me mõistame hoopis rahuldust pakkuvat eneseteostust ja olla mis tahes võib olla mis iganes valdkond, mis iganes, kuidas inimene on oma elu kokku pannud karjääri alla ei kuulu siis ainult see tööelu ja, ja kindlasti mitte ronimine üha suurema võimu ja üha suurema sissetuleku poole vaid vaid see ongi inimese eneseteostus tervikuna ja sinna võivad kuuluda nii need asjad, mis ta õpib, parasjagu tema hobid, läbi mille me ju ka areneme. Samamoodi väärtused, et see kõik peab olema sobitatud kokku selle inimese jaoks meeldivale mõnusal moel ja vot siis me võimegi öelda, ta liigub edasi ja teebki oma elus karjääri. Kui öeldakse, et või õigemini sa oled ise öelnud seda, et inimesel võib olla elu jooksul kolm-neli erinevat karjääri, ehk et ta pead kolmel neljal Ural alustama nii-öelda uuesti, ütleme ta on näiteks olnud ehitaja 20 aastat, ta on ehitajana töötanud, siis saab see periood läbi, ta hakkab uuesti pihta ja siis tuleb temast välja hoopis näiteks müüa. Jah, kui me räägime sellest, et aktiivne eluiga pikeneb, mida ta üldiselt ju teeb, sest et inimesed hoolitsevad oma tervise eest rohkem ja siis nad toituvad tervislikumalt ja meditsiin ja meditsiini ümber olevat teenuseid vähenevad siis see tähendab ka seda, et inimene peab olema valmis selliseks naksakaks eluks kuni kuni elu lõpuni, eks. Ja enamasti inimene tahab luua väärtust kuni elu lõpuni. Ei, aga ma olen vestelnud väga lahedate aktiivsete 70 aastaste õpilastega ka Eestis. Ma rõhutan õpilastega kes lisaks oma õppimisele siiralt sooviks, et nad saaks kaks päeva nädalas või kaks tundi päevas tööd teha. Ja millest see mõte, et et ühes elus võiks olla mitu eneseteostust, need ei pea olema kardinaalselt erinevas valdkonnas, nagu sa ütlesid, et ehitaja nüüd peaks hakkama kokaks või et kaugeltki mitte näiteks kui me räägime vabadest aladest, siis ütleme keegi, kes on ikkagi meditsiini valdkonnas liikunud ja saanud haridust, et ta nii kõvasti endasse investeerinud, et et tema vääri võiksid pigem olla see, et ta on, ütleme seal oma oma, selles meditsiini ala tugevam, aga ta võib olla muuhulgas ka ju meditsiiniasutuse juht või siis või siis ka õppejõud. Aga miks see, miks see mõtteviisis on levinud, see, et inimesel on ka eluaja jooksul nii-öelda erinevad faasid, me räägime sellest, et, et kahekümnendad, kolmekümnendad on Odüsseus aastat, kas pigem otsitakse ennast, see on selline kiirete muutuste, aeguslike ja välismaal võib teha erinevaid töid. Ja siis me räägime sellises küpsemas eluperioodist, kus inimesed reeglina tahaksid luua väärtust, siis nad tahavad tunda, et nad on päeva lõpuks muutnud maailma paremaks kui ka halvemaks ja siis mida aeg edasi, seda rohkem inimene tegelikult tahab tunda, et et ta otsustab ise oma elu üle. Ta otsustab, millal ta seda tööd teeb, kuidas ta teeb, mismoodi, mis tööd. Et pärast juba see mõtteviis on, on väga kaasaegne, et sa võid täitsa mõõda kolme erinevat töömaailma oma elus. Sina ei ole ju olnud kogu elu karjäärinõustajad, sale, sinu elu on samamoodi uperpalle teinud ja oled pidanud väga erinevaid ameteid. Ja näiteks kui me hakkasime praegu loetlema, siis võiksime siin saate lõpuni Lohtleid. Et tõsi, ma olen alustanud ju sellest, et et kunagi ma arvasin, et must saab näitleja, sest minu ema oli näitleja ja lavakunstikateedrisse sisse ei saanud, siis minul ei olnud karjäärinõustajad, ma ei teadnud üldse, mida, mida teha või kuhu minna. Ja siis olin aastaga lasteaiakasvataja näiteks ja siis siis proovisin uuesti kunstikooli ka sisse ei saanud ja siis õppisin kiusu pärast üldse ettekandjaks, nii et minu elu on väga pikka aega olnud hoopis teeninduses töötanud reisikonsultandi reklaami diktorina. Olen kandideerinud karateeglubi Grektristiks, ma ei tea miks. Aga ma arvan, et et nüüd ma tean, miks, eks, et minu puudu tuleb kõike nii tohutu kasuks. Et kui mulle tulevad kliendid väga sageli, leian selle ühisosa, et ma tean nendest valdkondadest päris palju, mis, mis on olemas. Daamid ja härrad, tänane jutusaate külaline on Tiina karjäärinõustaja, kes siis oma varasemal eluperioodil näiteks tõepoolest on kandideerinud ka karateklubi direktressiks minnes meie jutuga edasi ja üritades tänases hommikus pakkuda, aga tegelikult inimestel natukene nõuandeid selliseid, mis, mis võiksid neile kasuks tulla. Kui nad ise oma karjääri planeerivad kasuks tulla tööle kandideerimisel, siis siis millest inimene peaks alustama, kes, kes nii-öelda tõepoolest tahab, tahab töökohta vahetada või on olnud töötu ja tahab tööle saada? Ma pakun, et see on CV. Jah, aga enne CVd tegelikult eneseanalüüs, mis seal see on, see, et inimene ikkagi peab mõtlema kõigepealt enda peale ja ennast korralikult analüüsi, ma ei tea, kas see on inimestele nagu võõrad kasvõi või tuttav teema vahel, kui mulle kliendid tulevad ja ma ütlen, palun kirjutage enda kohta 13 omadust ja nad jäävad jänni sellega, et siis ma mõtlen, et see ei ole meil levinud. Ei ole levinud, et inimesed iseenda üle mõtleksid, aga tõepoolest enne tööotsingute alustamist seda siis peab tegema, näiteks võid kirjutada siis üles kõik enda omadused, mis pähe tulevad. Kõik oskused, erinevad, teadmised, hobid ühesõnaga kõik, kõik see hea ja ilus, mis me oleme siis sinnamaani elus omandanud. Koolinoortel on muideks väga palju tegelikult sinna teedesse panna arvatakse vastupidist enamasti need on jumalast ägedad hobid. Nad on võtnud vaid koolis vahel mõningaid organisaatorite rolle, mõni neist vanaisal käinud abis metsa tegemas. Aga see kõik unustatakse ära. Nagu ma ei pane omale CVsse seda, et et ma oskan ise jalgrattakummi vahetada. Aga miks sa ei peaks panema seda, kui seda veel sagedast ideed, et mida see sinu kohta näiteks näiteks näitab seda, et saia hätta, kui sul on mingi probleem, sa lahendad selle ise ära, eks või ka seda, et sul on tehniline taip. Et meile võib täitsa kentsakas tunduda, aga näiteks tulevane tööandja saab järeldada sellest sinu infost nii mõndagi. Vot sellepärast ei tasuks seda infohulka alahinnata. Ja siis muidugi tasuks mõelda selle üle, et mis ikka on need valdkonnad, millest ma kirglik olen. See on põhiline, vanad inimesed kandideerivad selles mõttes Juunlikud mingites valdkondades, mis need tegelikult absoluutselt ei huvita. Nende kirg on täitsa mujal. Ja kui see info nüüd selge on ja selle saab korralikud, sest sinna CV-sse kirja ja ikkagi kandideerida nendesse valdkondadesse, mis mulle ka päriselt-päriselt huvi pakuvad, siis on tulemus hoopis teine. Aga mida sa soovitaksid inimesele näiteks kui see amet, mis talle väga-väga meeldib, eks ole, seal saab palka 8000 krooni neto aga see amet, millega ta võib olla ka saaks hakkama ka, mis nii väga ei meeldi, seal saab palka näiteks 20000 krooni neto, eks ole. Et paraku raha paneb päris paljud asjad elus paika. Sellises olukorras siis on mitu võimalust, on ju kõigepealt karjääris ehk siis rahuldust pakkuvas eneseteostuses on ka selline dimensioon nagu nagu aeg. Et me alati endalt küsima, et mis on seal lühikese perspektiivi vajadus meil ja mis on pikka perspektiivi asjadest, mida ma selles elus kindlasti tahan ära teha. Nüüd kui see hetk taas on tõesti see, et mul on rohkem vaja nüüd seda sissetulekut, eks midagi ei ole parata, võib-olla mul on pere loomine, võib-olla ma tahan õppida siis ilmselt tasub valida see töö, kus sa teenidki rohkem proovida siis muul moel tasakaalustada, kasvõi siis projektipõhiselt, teha oma neid nunnu asju. Või vabatahtliku töö näeks, et neid asju, mis meeldivad ja neid asju, mis meeldivad, need kindlasti peab olema elus. Sest ma rõhutan seda ka, et kui inimene teeb pikka aega tööd, millega ta tegelikult tunneb, et ta maailma paremaks ei muuda, siis nad väga sügaval eksistentsiaalsed kihtides tegelikult nagu pettuvad ja kibestunud ja põlevad läbi ja sellel on väga rängad tervisekahjustused. Muideks see on väga suur tööstressi lekitaja samamoodi sellepärast kindlasti on, on väga suur palve, et inimesed hoiaksid neid tähtsaid asju oma elus. Aga tulles nüüd tagasi CW juurde, siis kõigepealt eneseanalüüs ja siis hakkame koostama CVd. Kõlab lihtsalt iseenesest, mis seal ikka, panen nime kirjakoha, kus ma elan. Nagu sa ütlesid mõned hobid, endise töökohad, kõik. Ja kõik, aga et näiteks siis ma mõtlen jälle niimoodi, et inimesed on ka siin erineva seisuga olekas tehase CW siis arvutisse endale muide klaasi ma pakun, et andmebaasis on võimalused suuremad, kui inimene tõsiselt otsib tööd. Et ettevõtted tegelikult kasutavadki taktikat, et nad vahele reklaami välja, seda tööpakkumist küll, aga nad otsivad otse andmebaasist, et hoida kokku ressurssi. Seega, kui inimene juba sinna andmebaasi selle DVD, siis on tal enamasti kõik need väljad ette antud. Et selle võrra lihtsam, tuleb lihtsalt varuda aega, olla kannatlik ja põhjalik. Ja see info, mis sinna kirjutatakse, kuna põhjalik näiteks ei ole kasu, kui sa kirjutad sinna ja kuskile töökogemus oled, et olin projektijuhtprojektijuht, Swedbangas on väga erinev kui projektijuht firmas ühemehe firma saaja pojadeks. Et selles mõttes on alati vaja kirjutada sinna see sisu, mis see täpselt oli, mis oli vastutusala, kas mul oli alluvaid, mis olid need ülesanded ja ka saavutusi, see näitab, et inimene suudab ennast analüüsida ja on hea enesejuhteks. Millised on need põhilised vead, mida CV kohtumisel siis inimesed teevad, et küsime niipidi, et mida, mida tuleb veel jälgida lisaks sellele, et noh, okei, ma täidan selle ära seal ütleme näiteks CW keskkonnas, aga, aga ikkagi, et, et noh, ikkagi võib valesti minna, mõni asi. Noh, ütleme selline kirvereegel võiks olla see, et alati, mis ta CW valmistajaid, isegi kui sa karjäärinõustamise kellas keegi vaatab selle üle kõrvalise pilguga. Et põhiprobleem on ka see, miks inimeste CV'd jäetakse kõrvale tööd siin, ütleme ettevõttete värbamisprotsessis on see, et need CVd ei ütle midagi üldse ei saa aru, mis asja see inimene maailmas samas on, on ju? See on nagu selline teema, seda võib keegi teine nagu tähele panna, kui ta peale vaatab siis on sageli seal augud sees, et on mingi pikk periood, kus siin on näha, et inimene ei töötanud, aga nagu mingit infot ka ei ole, mis ta siis tegi. Et kui oleks seal selgelt kirjas, oli Austraalias või, või tegeles enese arendamisega või Andres majas, eks ole, kasvatas tomatite, basiilikut ja mõtles elu üle järele, luges raamatuid. Vot see peaks nagu kirjas olema. Et muidu ettevõttel tekib selline Eba ebalev tunne, et samuti kui on väga palju lühikesi töösuhteid, siis ära tekib küsimus, et inimene on püsimatu. Et kui, kui ta päriselt on olemas, siis tuleks leida mingi põhjendus või ja siis jumala eest mitte oma eelmist tööandjat seal sarjata. No aga kui endine tööandja ikka tõepoolest on olnud käitunud äärmiselt ebaviisakalt, siis ikkagi ei, ei, ei tasu seda nii väga nagu esile tõsta. Jah. Jah, see on see jutt, mida võib sõbraga arutada ja ennast nagu välja elada, et ma ei, ma ei rõhutasin, et inimestel peaks olema alandlikud ja allaheitlikud ja kas või taluma ebaõiglust, et selge on see, et alati tühend polegi eetilised ja ongi, see on täitsa tõsi, mida see inimene sinna teeveeesson kirjutanud, aga uus tööandja samastab ennast pigem eelmise tööandjaga kui selle nii-öelda uue tööotsijaga, nii et võib karta, et appi-appi, kui ta siin praegu seda eelmist tööandjat suunab ja tegelikult aga kõik asjad nii korras ei ole äkki pärast meie maine ka veel täis. Tavaliselt on CVs ka soovitajad millest peaks lähtuma soovitajate valikul ja, ja keda sinna siis nii-öelda ennast soovitama panna, et kas mõne sõbra või Noh, sõber võib-olla ei ole kõige parem variant, tõsi, kui selle sõbraga on ollut, ühine äri või mõned koostööprojektid, et siis miks mitte. Aga kõige parem on ikka, et kui see on olnud seotud, kas siis õpingute aga see inimene kas eelmine tööandja või mõni inimene, kellega oldi kuskil projektis koos või siis ütleme noortel näiteks kursuse juhendaja, keegi, kes on näinud mind mingis olukorras, kus on vaja pingutada, kus on vaja mingit tööd teha, kus on vaja vastutada. Et see on oluline sugulased, nagu hästi ei sobi? Motivatsioonikirjade kaaskirjad tavaliselt peavad Tseeveedega need kaasas olema ja, ja päris selge ei olegi inimesel, et mis asi on motivatsioonikiri, mis asi on kaaskiri ja, ja kumba siis üldse tuleks kaasa panna. CV'ga. Ja, ja siis on veel avaldus olemas, eks ole. Et avalduse kaaskiri on sellised, ütleme, lakoonilised dokumendid, mis lihtsalt siis ütlevad selle inimese kohta, et ta väljendab oma tahet, tahan kandideerida sellele ametikohale ja võib-olla siis mingeid aspekte rõhutab oma CVs, et miks ta arvab, et ta sellele kohale sobib? Seal ei ole väga pikka juttu, aga motivatsioonikiri on siis täitsa klass omaette dokument, kus siis inimene. Esiteks võib vabalt kiita siis ise ennast kiita tööandjat ja siis lisaks täiesti konkreetselt analüüsida, kuidas ta näeb, et mida ta sinna ettevõttesse panustab, kuidas ta kavatseb areneda ja kuidas teda motiveerib. Tiina need on tegelikult põhilised dokumendid, mida nii-öelda kandideerimisel vaja läheb, millest, millest kõik algab. Aga, aga kui inimene jõuab tööintervjuule, kui ollaksegi reaalselt vastamisi siis tööandja ja võimaliku uue nii-öelda jah, töösuhte nii-öelda siis teise poole Pole ka siis siis mida sellel tööintervjuul peaks, peaks inimene silmas pidama ja kuidas, kuidas peaks sinna üldse minema, missugune see, see mõistlik hakkama saamine ja parim võimalik hakkama saamine inimese jaoks on? No kõige parema tulemuse tagab ju alati hea ettevalmistus. Tööintervjuu ettevalmistus võiks alata sellest, et eesmärk oli inimene tunneks ennast mugavalt ja ta saaks ennast rullida lahti oma originaalis, eks. Et ei oleks lihtsalt ärevust ja selle vastu siis aitab see, et ma ma peas enne mänginud läbi selle intervjuu, küsin näiteks mingeid küsimusi, proovime vastata selle teemadele, kasvõi see, et tüüpilise, miks ta siia ettevõttesse tahate tööle tulla, mida, mida te meie firma kohta teate ja nii edasi. Seda täitsa kõva häälega tasub läbi mängida ja sealt edasi kõik see riietusse meie olemine, et see pole samuti mitte vähem tähtis. Riietuse all pead sa silmas mida, et me oleme kõik igapäevaselt riides. Ja aga riietus peab olema kohane, et ikkagi kui inimene läheb kandideerib mingile ametikohale, mis on kontoritöö, siis ta võiks olla pahade viisakamalt riides kui, kui see, kuidas ta kuidas ta võib olla väga vabal ajal käiks riides? Jah, agad kriteerium on ka see, et mugav oleks, et ei oleks liiga piinlikkust tekitavalt üles vuntsitud. Et alati tasub olla natukene korralikumalt riides, aga samas siis nii-öelda enda endale võib-olla harjumuspäraselt ka. Ja, ja nii, et on mugav, mitte liiga silmatorkav. Ja siis, no muidugi mõni võiks siin aidata, et mis mõttes silmatorkava ma tean, et osad töölised kasutavad ka seda meelega, panevad mingi detaili, et nad jääks meelde, et kuule, mäletad see hirmsat värvi, lipsuga, seljaga talk rääkis päris hea tükk. Et see on maitse asi ja oleneb isiksusest ka ja kindlasti see on väga ametikohapõhine, et kuhu ma kandideerin. Et me ei ootagi, töömees paneks nüüd oma kõige parima ja kõige viimase peal ülikonna selgelt. Vahel võib tööintervjuudel tööandja kasutada ka nii-öelda šoki intervjuu tüüpi ja seda tehakse tegelikult. Ühesõnaga üritatakse inimestena läbi ajada, vaadata, kui vaadatakse, kuidas ta vastu peab mis on selliste ütleme, raskete küsimuste ja selliste võib-olla isegi natukene arrogantselt või ebameeldivate küsimuste puhul, kuidas, kuidas selles selliselt intervjuud parima võimaliku resultaadi ka koju minna? No parima tulemuseks annab see, kui inimene suudab jääda ausaks ja näiteks Pyonauseks ka seda, et kui inimene nagu ehmatab ja üllatab siis või kuidagi see asi teda alustab, seda võiks nagu kommenteerida, neid iseenda reaktsioone võiks ka kommenteerida. Sageli on pigem vastupidi, inimesed loovad luku, tahavad õudselt hästi ja õigesti käituda ja siis see tekitab sellise piinliku naeruväärse olukorra. Need kui vastus küsimusele võib ju öelda, et palun öelge uuesti ma mõtlema vabale, nende asjadele, mõelnud praegu lähen täitsa närvi, ei tea miks. Et kõik see on nagu inimlik ja, ja pigem see tööandjale annab selle sõnumi, et, et see on nagu selline mingis maks, kandidaat, et kui ta meile tööle tuleb ja tal mingid asjad ei suju, ta jääb ka siis ausaks, temaga on võimalik inimesena suhelda. Et ma saan teada, kui tal on näiteks töösituatsioonis keeruline, ta vajab abi või või on mingid küsimused, et siis ta reflekteerib ennast. Tegelikult peaks tööintervjuule minnes ennast varustama ka heas mõttes sellise väikse spikri ka, et et suure tõenäosusega seal tööintervjuul palutakse nimetada mingeid enda negatiivseid külgi, palutakse ennast võib-olla kiita, et, et ega see ei tule Eesti inimesele ausalt öeldes väga-väga lihtsalt. Tõsi on, et ei tule, näiteks kui palutakse positiivsetest omadustest rääkida, siis siis inimesed kipuvad ütlema, et ma ei taha ennast kiita, samas ei ole, kiitmine on eneseanalüüs kus ma proovingi aru saada, et mis on need minu tugevused, mis võivad ka siinkohal kasuks tulla. Ja mis puudutab negatiivsetesse külgedest, siis inimesed sellega jäävad veel rohkem jänni. Kuna nad päris täpselt ei tea, et kas see, mis nad ütlevad, võib hoopis nende kahjuks pöörduda. Nii kuldne kesktee oleks siis see, et mida midagi peaks nagu enda kohta ütlema ka negatiivsed. Et muidu jääb täitsa imelik mulje, et et inimene arvab, et ta on ideaalne. Aga see peaks olema jah midagi sellist, mis inimene ütleb, et ma teadvustan seda, et näiteks mul on kalduvus vahel mõnda ülesannet jäädagi nokitsema. Ma tean, et mul on see probleem, aga ma tegelen sellega. Me räägime vikerraadios jutusaates karjäärinõustaja Tiina saarega ja hommikul on võib-olla selles mõttes natukene tavatu, et me me anname teatud mõttes ka head nõu. Me räägime nendest nippidest, kuidas, kuidas tööintervjuul kõige paremini hakkama saada, aga aga loomulikult me räägime ka natukene lihtsamatest teemadest ja võib-olla võib-olla siia otsa ongi hea küsida Tiina, et sa puutud kokku ka kooliõpilastega koolinoortega, kes on mõnes mõttes nagu veel raskemas olukorras, kui need inimesed, kes on kusagil enne töötanud. Et mina mäletan küll veel enda keskkooliaja lõppu ja ausalt öeldes oli nagu juht, kui olid kõik lahti, jah. Aga samas ei, ei teadnud küll, kuhu minna või mida valida või miks, miks mingisugusesse ülikooli võiks minna kui oluline tegelikult on noorte inimeste jaoks karjäärinõustamine ja kui palju seda täna Eestis tehakse? Nõustamine on tohutu oluline noorte jaoks, sest et ma arvan, et sellest ajast peale, kui meie noored olime, on võimalusi, eks ole veel rohkem juurde tulnud ja, ja ta on ju väga keerulised, et tänased noored on näinud ka sellist tõsist majanduslangust, mis paneb eriti mõtlema selle üle, et mida siis sellist valida, mis tagaks ikkagi ellujäämisega keerulisematel majanduslikel perioodidel. Et selles mõttes on oluline, aga see seis nüüd ma ei saaks öelda, et see ülearu hea on. Eesti koolidesse on pigem väga-väga eklektiline, väga juhuslik, mõnedes koolides on väga hästi, on olemas karjäärikoordinaatorid, tehakse koostööd info teabekeskustega, kust käivad nõustajad testivad tehakse karjääritunde ja siis on koole, kus ei, eks ta mitte midagi. Et ka minu juurde täna tänasel päeval satub vahel 20 aastaseid noori, kes on nüüd siin hiljuti lõpetanud kooli, aga, aga neil ei ole. Neil ei ole peaaegu psühholoogia loengudki olnud, rääkimata karjäärinõustamist, et on küll kurb. Ja tulemus on kohe näha, näiteks nad on siis läinud õppima ehitust just sellel ajal, kui sa tegelikult juba ehitusturg oli kokku kukkunud ja siis nad on selle ehitusega lõpetanud ja tänana näiteks identifitseerivad, et nad on 20 aastased töötud ehitajad, samas kui nad ei ole ju päevaehitajana töötanud, et miks ta ei võiks enda kohta öelda, et ma olen noormees, kellel on terve maailm lahti. Et see on nagu see trastika, mida maana. Ja positiivne uudis noortele on see, et erinevalt vanemusest, ajast, kus ikkagi vanemad ja õpetajad kippusid noortele näpuga ribidesse torkima ja ütlema, et kuule, oled juba mõelnud, kelleks sa saad või kuhu sa lähed õppima. Et see ajastu on läbi või kui kellelegi veel ei ole läbi, siis siis loobugu sellest küsimusest. Tänasel päeval on kõige olulisem see, et kus hetkel selle noore kirg on, mis teda praegu paelub ja seda niuhhi tasuks jälgida. Sest hiljem on tal terve elu aega ümber ja täiendõppida, et et ametid ei peeta ju enam elu lõpuni ja et pigem pigem alustada sealt, kus, kus hetkel tundub, et, et on oluline ja muidugi oleks hea, kui oleks, siis saaks nõustaja kaasabi seal ka. Möödunud nädalal rääkisin Eesti töötukassa juhi Meelis Paavel iga ja ta ütles, et et praegune esimest korda selline situatsioon, kus tõepoolest on töötus vähenenud siis registreeritud töötus küll tõsi, vähe, aga on natukene vähenenud. Et millisena sina näed praegu Eestis seda töötuse probleemi ja ja kuivõrd terav see see ikkagi momendil on? No vähenenud on töötus, kasvõi sellepärast, et meil suvel tulevad need suvetöökohad. Ja, ja ma muidugi hoian silma peal ja loen ka neid positiivseid trende selle kohta, et Eestisse mingitesse valdkondadesse tekib töökohti juurde ja mingites valdkondades meil pole kunagi olnudki praegu tööpuudust. Aga mis ma nagu mõtlen, selle kohta on see, et et ühest küljest on, on ikkagi probleem madalas kvalifikatsioonis, et väga paljud inimesed vajaksid mitte ainult erialast ümberõpet, vaid sõna tõsises mõttes sellist loogilist, üleüldisi, eluoskusi, arendavaid õpetusi ja seda just eriti näiteks väljaspool Tallinna, kus noh, ütleme või, või ka Tartut selles mõttes ütleme linnades veel on tagatud sellised pidevad kursused ja, ja kas või selline nii-öelda enese arenduslikud. Kursusele on palju, palju kättesaadavamad. Aga ma pean silmas näiteks Ida-Virumaad või ka saartel, on, on vahel nagu keeruline. Et inimesed hakkasid jah, selliste mis, mis, mis nagu julgustaks näidet näiteks vahel mulle tulevad nõustama ka sellised tõelised multitalendid, kes tegelikult hetkega võiks panna käima ja toimima mõne mõne väga vajaliku teenuse või nende mõte on nagunii õiges kohas. Aga nad elusees ei julge seda teha, et puudub see usk endasse, puuduvad mingid oskused. Meil kahjuks kõige suurem probleem on see, et me ei saa täna nendele töötutele läheneda siiski nagu kuigi individuaalselt, et me võtame selle ühe inimese analüüsime teda nii põhjalikult, kui me suudame. Ja just nagu suitsudünaamiliselt, et leiame ülestama päevased need vaalad ja siis me vaatame, mis on see üks või kaks asja, mida siis tema just juurde vajab, et ta läheks õitsele. Et seda meil kahjuks süsteem meele võimalda, et ma väga loodan, et need sammud sinna suunas lähevad, et et iga inimest koheldakse auväärselt ja väärikalt ja tohutu vaiku ressursina Eesti Vabariigile. Oled sa seda meelt, et see töötus ka pärast suve kui suvetöökohad näiteks ma ei tea, põlludel käimine, kõplamine, õunte korjamine, mahla tegemine, kõik sellised, võib-olla ka ütleme teenindavat töökohad ära kaovad, et et kas siis ka sügisest on loota seda või näed sa seda, et ka sügisest see töökohti juurde veel tekib? Mul on nagu niimoodi raske prognoosida, eks, et et muidugi noh, samamoodi, et kui mingis mõttes majandus elavneb, siis jah, et siis kindlasti tekib ju töökohti juurde. Siis üks kummaline tendents, mis valitseb, on see, et selle suure koondamislainega on paljud ettevõtted koondunud rohkem inimesi, kui neil vaja oleks olnud. Et praegu nad on nagu omamoodi upakile. Need inimesed on väga ülekoormatud, et ei kasutatud hästi ära sellist sellist meetodit nagu töökoha jagamine, et oleks võinud jätta tööle ikkagi kaks head spetsialisti, mitte neist ühte ära koondada. Neil mõlemil oleks siis olnud näiteks üks päev nädalas vaba ja nad oleks saanud aidaks iseennast arendada või, või teha veel mingit osaajatööd, et tagada omalase täis vajalik sissetulek. Seda ei rakendatud täna. Mul tuleb hakata nõustama need, kes on läbi põlenud ja tahavad päevapealt lahkuda sellest töökohast ja neid on palju. Et mingis mõttes ettevõtted võiksid ka kainelt vaadata üle oma oma, need ressurssid ja mõelda. Nüüd arvan, et olukord paraneks märgatavalt, kui kui inimesed saaksid käivitada seda elustiiliettevõtlust Eestis ja selles suunas on palju positiivseid samme, et esiteks on väga moes õppida loo praktilisi asi, mehed õpivad puussepaks, sepaks laevaehitajaks aednikuks ja vesinikuks. Ja siis naised jällegi, eks ole, käsitöö, kokanduse, kõik sellised, kus inimesed saavad luua sellist Dust noh, mida on ka näha, et nende alade õppimine ja pealetung on olnud nagu väga märkimisväärne. Ja kui sinna juurde nüüd pakkuda neile sellist toetavat kaasaegset ärikorraldust. Et nad suudaksid neid väikseid ärisiga käivitada ja toota ja pakkuda teenuseid et siis elavdaks juba automaatselt tööturgu. Kas meie praeguste töötutega on ka midagi tehtud, ma pean silmas seda, et on neile loodud mingisuguseid selliseid õpitubasid õppimisvõimalusi on sellist nendega tegelemist olnud märgata. Ma ei tahaks väga kriitiline olla, aga noh, mulle tegelikult sageli tullakse pigem kurtma seda, et et inimene on tahtnud mingeid kursusi saada, aga ei ole saanud, et see on nüüd see, mis ma ütlesin end küllalt individuaalselt ei läheneta ja on tulnud ka neid, kes on väga särasilmil teatanud, et ta on saanud nii-öelda vajalikud täiendõpped. Võib-olla siin nüüd, kui vaadata naaberriikide suunas, kas või Soome näitel siis õpituba see võiks meil olla märgatavalt rohkem see, et inimesed ei jääks koju diivanitele lesima, vaid saaks käia, ma ei tea, kuskil kellelegi juhendamisel õppida kaltsuvaibakudumist sepatööd sõnaga luua mingisugust väärtust või olla tegevuses. Et seda ülearu palju ei ole, aga samas on meil, eks ole, nii-öelda erinevaid projektipõhiseid, asju, mis on siis kutsutudki selleks ellu inimesi nii-öelda aktiviseerida ja päris kõigega ma kursis ei ole, üht-teist vahvat on loodud näiteks käsitööga tööle on üks väga-väga vinge projekt, kus siis inimesi õpetataksegi parima õpetuse järgi kas või siis ütleme, vaipu disainima või, või mis iganes tarbekunsti tegema või keraamikat ja siis sinna juurde on väga kõrgel tasemel ettevõtluse, siis eeldatakse, et kui nad seal ära lõpetavad, siis neist saavad sellised kes loovad jälle Eesti Eesti mainet, turgutavaid tooteid, teenuseid. Rõhutavad seda, et ei tohiks jääda diivanile esima, kui inimene on põhjusel või teisel jäänud tööta või, või kui on parasjagu selline kahe töökoha vaheline periood, et mida siis peaks tegema? Kõigepealt võiks täitsa võtta sellise märkmiku ja panna iga päeva kohta kirjad, mis olid need asjad, mis ma siis tegin selleks, et hoida oma positiivset meelt ja p, et et ma saaksin esimesel hetkel töödeks, et igasugune tegevus, olgu see siis vabatahtlik töö oma ma ei tea, lähisugulaste aitamine, aiandus, mis iganes, eks ole. Mis tekitab selle tunde, et me ikkagi oleme vajalikud ja väärtuslikud ja ja kas uute oskuste õppimine, eks läbi, läbi läbi töö ja tegemised, see on hirmus oluline ja selle kohta tuleb märkmeid teha. Sest et vastasel korral on nii, et kui inimene on olnud juba pool aastat kodus ja ainult saatnud näiteks neid Tseeveesid välja siis tööintervjuul on ta ikkagi väga ebalev ja väga iseendasse mitte uskuv. Mis paistab ka välja, et selleks, et seda nii-öelda selgroogu mitte kaotada, tulebki siis iga päev tegeleda iseendaga ja panna need asjad kirjaga. Kui inimene nüüd tegeleb iseendaga paremad asjad kirja ja, ja üritab seda positiivset meelt hoida, üritab olla heas tujus, siis aga ikkagi tulemust ei tule. Siis saab. No siis peab jällegi otsima abi, eks, et seal ma ei oska nii öelda, et sageli noh, sageli seal on mingi asi ikkagi, mida ta ei ole märganud, et ega siis probleeme me kunagi ju ei saagi lahendada sellega, et on üks punane nuppu, vajutame siis probleem lahendada. Et see on kompleks, kompleks ja selline tervik näiteks? Mulle kohe kargab see pähe, et kuna on suvi ja kui tõesti on inimesed, kellel ei ole tööd ja kindlasti tuleb olla füüsiliselt väga aktiivne käimine, mõjub täiesti terapeutilise ja, ja taastub närvirakkude tootmist, onju. Winston Churchill on öelnud need, kes käivad neile, sosistavad inglid kõrva. Jah, vaata, kui tark, eks, ja varan ison ja lisaks sellele, et neile inglid kõrva sosistavad, siis neil tekib õnnehormoone juurde. Et seda, seda on palju uuritud, siis sama oluline on on tõesti see, et kuidas me toitume et see oleks värske, orgaaniline, värviline, sellega saab väga palju oma meelsust mõjutada, eks siis samamoodi suhted, et me hooliksime oma lähedastest, et me saaksime kedagi aidata või, või ka vajadusel küsida isa abitoon, tähtis on ju siis kaunid kunstid on alati aidanud. Et kui vähegi võimalik, siis haarata millegi järgi, et kellel on andeid, siis lasku neil vohada ja kellel ei ole, võib proov võib-olla see esimene kord, kus ma just jutuna proovin teha poti maali või siiditrükki või, või lihtsalt joonistada ja mis siis veel? Et ikkagi hankida erinevaid elamusi. Loodus on üks ju ka selline asi, mis on oma loomult juba terapeutiline, et minna kas või võta telk ja ja minna oma oma heade lähedastega metsa. Aga mida siis teha, kui, kui inimene tunneb näiteks tööl, et et on läbi põlenud, tal on töökoht olemas? Ta saab korralikult palka iga kuu, täiesti normaalselt. Aga, aga inimesel on nagu hakanud hinge tekkima kahtlus, et ma ei tea, kas see on ikka õige, mis ma teen ja, ja äkki peaks midagi muud tegema ja need ilmselt on sellised esimese läbipõlemise sümptomid. Jah, et siis siis läks ka tegelikult analüüsima seda, et millest see võib olla tingitud, kas kas töö ei meeldi enam või kas tööd on liiga palju, töö sisu ei ole enam piisavalt atraktiivne või, või vastupidi, tööd või siis see on seesama väärtuste teema, millest me ennem rääkisime, et ma ei tunne tegelikult, et ma midagi üldse saatusliku teeksin. Aga üks aspekt, mis veel, võib-olla nässus on siis suhted, ütles, et meil ei sobi juhtimine või mul ei lähe kolleegidega hästi. Ja, ja siis, kui nüüd sellele saab jälile, et mis on see läbipõlemise põhjus, siis peaks seal endalt küsima, et kas on muudetav. Et kas, kas mina saan neid suhteid kuidagi parandada või või kui mul on liiga palju tööd, kas on võimalik, ma räägin ülemusega sellest, et ma ka liiga kergekäeliselt ei julgustaks inimesi siis lahkumisavaldust kirjutama. Küll, aga näiteks, kui see analüüs on tehtud ja inimene on näiteks saanud rääkida ka mõne professionaaliga või Kassari ärinõustajaga, et vot ma olen sellises seisus elus ja kui pärast seda selgub, et jah, asi on tõsine, siis mida rutem see inimene sellelt töökohalt minema saab, seda parem talle, sest iga järgmine hetk tegelikult suurendab seda läbipõlemist ja, ja tal on võib-olla väga raske teha nii-öelda see järgmine samm siis uue eneseteostuse suunas. Räägime karjäärinõustajatest veel, ma usun, et meie põgusa vestluse peale ilmselt paljudel inimestel, kellel võib-olla ennem oli küsimus, et mis on metsakarjäärinõustaja õigupoolest on, siis neil hakkab nüüd tunduma, et karjäärinõustajad räägivad tõepoolest väga oluliste vajalikku juttu ja neid inimesi mitte et ei ole vaja, vaid neid inimesi on hädasti vaja. Kui palju Eestis karjäärinõustajaid on? Täna neid kuskil ei koolitata. No nii ei saa öelda, et ei koolitata, et tegelikult on Eestis olnud õnn õppida ikkagi ka päris selliste rahvusvaheliste tipptegijate käe all. Et on käidud koolitamas ja on olemas karjäärinõustajate ühing. No ütleme siis küsime nii, kuhu ülikooli ma võiksin minna, kui ma tahan õppida karjäärinõustajaks? No siis sa võiksid valida, et sa võid alustada siis näiteks psühholoogiaõppest või sa võid minna õppima tegelikult ju ka personaliala ja organisatsioonikäitumist ja siis seal spetsialiseeruda siis meil on olemas, ma ei tea, kas need täna on, aga vahepeal siis on olnud sellised aastased karjäärinõustajate nii-öelda täiendõppekursused, mis on ka ülikoolide koostöös siis tehtud. Et inimesed, kes on siis kas personalialal või sotsiaalalal või minu poolest kas või majandusalal tahavad sellesse valdkonda sisenedes, nad saavad nii-öelda aasta jooksul ennast kurssi viia. Mis siis veel õpetaja olete, te ju tegelikult võiksid mõelda, kes on tegelenud või ka kooli, tead, kes on tegelenud täiskasvanutega ja miks mitte ka noortega, et võimalusi on nagu väga-väga-väga palju. Ja eraldi võib ju täitsa minna või näiteks õppima Tallinna pedagoogiliste Inari noorsootööd kasvõi eks, et kui kedagi huvitab just noortega tegelemine ja siis on olemas meil palju vahvaid raamatuid, mida, mida saab lugeda. Ja lähimad välisülikoolid, kui mina läheks, oleks ilmselt hüvest küla või siis või sistanis orgu, siis on mulle isiklikult väga-väga sümpaatselt humal karjäärinusteks õpetatakse. Vääri nõustaja eetika lubab sellele küsimusele vastata. Küsin aga, aga ma küsin seda sellegipoolest, et millised on olnud sinu praktika kõige veidram mad juhtumid, kus kus noh, tõenäoliselt sa oled palju kuulnud, huvitavat ja, ja, ja igasuguseid inimesi oled kohanud oma nõustamisnii-öelda, praktika jooksul aga meenub sulle mingisugune mingisuguseid erilisi juhtumeid, kus, kus isegi sull on, ütleme silmad imestusest suureks läinud. No hea mul on, eks ole, konfidentsiaalsuse nõue, et ma ei, ma ei tohi nii nendest asjadest rääkida, et keegi ennast nagu puudutatuna tunneks. Mis mind on nagu võib-olla hämmastanud, aga positiivses mõttes on see, et vahel inimesed tulevad ja algul noh, räägivad oma töödest ja tegemistest ja need on sellised väga, väga selliseid, päris asjad. Ja siis hakkab kuskilt tulema nagu küllusesarvest mingeid eri asju, mida nad on teinud, mis imelisi hobisid, mis asja. Ühesõnaga mul on ilmselt võib-olla Eestis üks parim ülevaade inimeste veidratest, hobidest ja huvidest. Mis üldse näiteks esmapilgul ei lähe kokku sellega, mis nad teevad. Et see on alati, võtan mõnuga seda, seda momenti, kui me jõuame inimese elustiili juurde, mis on nagu palju kõnekam. Mina kunagi nõustamisel ei räägi inimestega ainult tööst, haridusest, et alatise elustiil või see, mida inimene nagu päriselt elus tähtsaks peab, et see peab kindlasti välja tulema. Võib-olla selline raske kogemus on mulle olnud see, et mida ma siis ka edaspidi katsun vältida. Et näiteks karjäärinõustaja juurde ei tasu kellelegi vägisi tulla. Et ma olen ka mõnel korral võtnud kellelegi noh, sellepärast, et keegi teine inimene huvitab ja noh, peaaegu nagu sunnib. Ja siis see tulemus on võib-olla selle inimesena nagu pigem nagu šokeeriv, et, et seal on mingid omad põhjused, miks tema näiteks ei usu sellesse asja või ei usu endasse. Ja, ja vahel võib-olla ka seda, et inimene on nagu väga sügavas depressioonis ja ärinõustamine nagu selles etapis ei, ei pruugi üldse olla nagu esmane, mida see inimene vajab, et tegelikult oleks vaja vaja käia psühhiaatri juures, võtta rohtusi või käia teraapiagrupis mõnda aega ja siis alles järgmise sammuna vaadata, et kui mul hakkab see Jaksja eluisu jälle tagasi tulema, et mida siis oma eluga peale hakata. Ja näiteks see on see, mida, mida ju vahel ka vanemad mõtlevad, et kas oma lapsukese ka, et et ta nüüd läheks või. Vahel on olnud mõni naine, kes tahab oma meest saata. Et no mina muidugi selle üle olen, ma olen pigem õnnelik, et mul on hea meel, kujutad, hoolitakse oma lähedastest. Aga jah Aga Tiina Saar karjäärinõustaja ei ole mitte ainult karjäärinõustaja, Tiina Saar on näiteks ka luuletaja, nii et see on nii-öelda sinu selline kaunite kunstide suund. Oh issand jumal, ma puhastasin praegu õnneks raadio luuletamine on jah, minu armastus olnud kuskil aastast 85, see on päris ammu. Ja algul ma vist kirjutasin neid sellepärast, et mäletan, et kuskil mingis vanuses, kui liiga õrn iga või või kui mulle tundus, et teised ei saa must aru, mul ei olnud väga selliseid väga-väga lähedasi inimesi, kellega oleks saanud rääkida asjadest nii, et ei oleks tulnud hukkamõistu. Siis ma hakkasin neid luuletusi kirjutama ja ja mul on need varasemalt kaasneda tohutu depressiivsed, no seal on siis tõesti kogu see maailma valumaailma valu on sisse palutud. Aga et see on tõesti minuga kaasas käinud siiamaani ja see on nagu mingis mõttes selline minu, minu eneseteraapiat. Siis kui päev on saanud õhtusse ja lapsed magavad ja ja mees võib-olla toimetab seal oma asju, maalib näiteks. Ehk siis mina võtan selle valge lehe, vaatan aknast välja kuud, siis hakkab tulema. Et jah ja ma pean ütlema, et ma ei tea, kuidas teistel nii-öelda harrastus luuletajatel või päris luuletajatel, aga mul päris meeldib oma luulet lugeda ka endale hiljem, et see kõnetab mind maru hästi, et võib-olla ta minu puhul toimib ka nagu sisedialoogi või siis päevikuna, et ja need ei ole sellised imalat, selline tüüpiline naiste luulet 20 ühtegi kaasas ei ole, aga see on päris päris sürr ja mõtlen siis võib-olla pigem et seriaal, romantiline stiil. Kui ma üritanud kuidagi meie jutuajamist kokku võtta, siis esiteks me rääkisime, eks ole, tööotsimisest andsime mõned nõuanded, mida tuleks jälgida. Siis me rääkisime elust, me rääkisime sellest milline on tööturusituatsioon Eestis ja me lõpetasime sellega, et on täiesti täiesti lubatud, kui sul on nõrkused, see on täiesti lubatud, kui sa oled aus ja ausus on üks, üks minu arust üks selline tööotsimise võib-olla kõige võluvam Aid momente, et tegelikult, kui inimene on aus ja isegi kui tal on ka mingisugused sellised küljed, mis mis võib-olla ei ole tõepoolest nüüd väga head siis olles aus, ikkagi töölesaamine ja pikaajalise töösuhte tekkimine on tõenäolisem või, või kuidas, sulle tundub? Et siin on olnud ka kriitikat selles suhtes, et mis mõttes rääkida unistuste töökohast olukorras, kus meil pole üldse õigupoolest tööd inimestele anda, et ma olen täiesti teist meelt ja ma olengi seda meelt, et kui inimene vaatame enda sisse, on aus, leiab üles need asjad, mida ta teeks meelsamini siis ma võin kihla vedada, et nendele kohtadele taga saab paremini tööle. Ta leiab, need viisid. Ja veel kord ma julgustan inimesi panema oma elu kokku nagu kaleidoskoobitükke, et võib olla täna ja lähiajal sa ei leiagi seda tööandjaid, kes annab sulle 100 protsenti sissetulekut ja ja 100 protsenti töörahulolu. Aga seal võib olla nii, et see koosneb kolmest töö rollist. Et sellest kolmandik on see, kus sulle tuleb see sissetulek suuremas jaos, mida sa vajad siis veel kolmandik on see, mida sa õpid ja arendad, et tulevikus teha, mis on seal veel võib-olla mingi kasvõi mingi vabatahtlik asi. Et on selline mõtteviis, mis mind on inspireerinud, et et inimesed peaksid olema nagu sellised julged ja ilusad, et julgem asju, ettevõte ja julgema õppida ja lihvima iseennast kui teemantid. Ja kui sa teed ühe ukse lahti siis selle ukse taga on veel kolmust, enamasti, et need inimesed võiks selle ühe ukse lahti teha. Ja mina, ma Omalt poolt ütlen, et kui teil mingil põhjusel on üks uks kusagilt kinni pandud, siis samal ajal avatakse teine aitäh, Tiina Saar? Jah, aitäh. See oli jutusaade, mina olin Toomas Luhats ja teile, head kuulajad, mõnusat pühapäeva.