Tere kuulama keele sõnumi kahekümnendat saadet. Meie mikrofon käis sel nädalal külas Tallinna Ülikooli rakenduslingvistika professoril Krista kergel kellega arenes huvipakkuv vestlus keele hajumisest ja vajadusest meie emakeelt senisest enam kaitsta ja korraldada. Oleme jõudnud aega, kui eesti keeleruumis kujunevad välja rühma keeled. Teadlased kasutavad üha rohkem oma keelt, mida enamik rahvast ei mõistagi. Õiguskeele vahendamist kodanikele on aga vaja senisest märgatavalt. Ta enam tõhustada. Et inimesed üldse suudaksid olla õigus teadlikud ja ka meediakeel muutub aina primitiivsemaks ja ebaadekvaatse maks. Mida sellises kriitilises olukorras ette võtta. Eks ikka tõhustada keelekorraldust, mille eest emakeele seltsi keeletoimkonna vanemana seisab vapralt ka professor Krista Kerge. Sel nädalal oli keeletoimkond koos paides, kus ka neid küsimusi arutati. Ja lisaks saatejuhi väike mõtisklus teemal Priveid leibel, mis koletu väljend see on. Keelesõnumi mikrofon on nüüd jõudnud Tallinna Ülikooli ja me oleme siin rakenduslingvistika professor Krista Kerge kabinetis et rääkida veidi sellest, mis eesti keelega on juhtunud ja juhtumas kui me räägime üldse sellest eesti keelest, kas, kas me võime rääkida, et see on üks ja tervik? Kindlasti ei ole see tervik, meil on murdeet, meil on rühmakeeled, meil on igasugused olukohased, keelevariandid, noh, argipäevas me ei, ilmselt räägime sootuks teistel teemadel, kui need saaksid õigusaktidesse juhtuda. Nii et keel on elav organism. Ja niisuguseid kliendid, kõik on muidugi temaga elamuse ja rikkuse tunnus. Ja peabki ütlema, et nad on meil olemas, selles mõttes on keel kindlasti hetkel väga elujõuline ja rikas kuid sellel taustal on üks, üks niisugune tendents, mida mina tahaksin kõneks? Jaa, On nimelt, kui neid rühma variante ühel hetkel saab väga palju, siis rikkus muutub iseenese vastandiks. Ühel riigi jaoks toimiva keelel peab olema väga selge tuum ja liiga palju variante hakkab keelt hajutama. Nii et kellel peaks olema selline tuumik, no me oleme harjunud sellega, et see on see mingi koolikeel, mida me koolis õpime. Kas see on see, mida sina mõtled nüüd? Ma tõepoolest mõtlen seda selles mõttes koolikeel on väga õige sõna, et see on mingi keel, mida inimene keskkonnast naljalt ei õppida, all on keelealused, põhisõnavara grammatika enne kooliminekut omandatud tõepoolest keskkonnast ja nüüd kool hakkab teadlikult mingit niisugust ühisosa andma. Võib-olla see tundub naljakas, et noh, geograafiat, mis ühisosa see on. Aga tegelikult kooli kaudu luuakse ka mingisugused ühised teadmised kõikidest ainetest, test ja edasi kõigest, millest on räägitud koolis ja millest räägitakse laiemalt meedias. See kõne aine sälli säilitab mingisuguse niisuguse sõna ja viisi endast kõnelda. Aga teisest küljest ega meedia ja kool ei ole nüüd ka päris need ainsad Kas võiks siis veidi utreerides öelda, et kõik eesti keele kõnelejad ei saa enam kõigist eesti keele kõnelejatest alati aru? See on üsna niisugune tõsine probleem, et kui nüüd inimesed, noh, eriti meedia kaudu väga paljudes kanalites, nii nagu neid praegu on, kaasa arvatud nõndanimetatud uus meedia või internetiga kanalid, raadio, televisioon, lehe. Et siiski me peaksime saama ühiskonna protsesside eest kasvõi avalikust elust, kodanike huvirühmade asjadest, koolihariduse arengust, kõiges selles meedias siiski rääkida. Ja tekib niisugune olukord, et kui mina räägin sellest ainest teiste sõnadega siis ma ei mõju, esiteks usaldus väärsena, need kommunikatsiooni niisugune oluline makrotasandi tunnus, mis on kogu aeg olemas, ongi usaldusväärsust, eelitakse seda kas tema teadmised on usaldusväärsetest allikatest, kas ta ise on usaldusväärne, kas ta ei ole mingi Ede ja eputis. Ja vaat nüüd kui ma hakkan oma mingite väga terminitega asjadest rääkima, siis ma ei mõju ka enam usaldus väärne. Et selles mõttes see ühisosa on äärmiselt vajalik. Teine asi minust ei saada ru, teine oluline kriteerium, kommunikatsiooni olemus on ju olla mõistetav üksteisele, ka selleks on see ühisosa äärmiselt vajalik. Ja, ja see tekitabki niisuguse õppega vaade ühisosa, samal ajal ka meedia jaoks niisukese öise arusaadava sõnavara vajalikkuse ja väga huvitav tegelikult ka öise ilukirjandusliku lugemuse vajaduse. Koolikirjandus võib tunduda väga imelik, et kohustuslikkuse vastu just kui võideldakse demokraatias. Teisest küljest ta hoiab kagee, et koos sest meedias ei tule niisugused sõnad esile, nagu nad on ilukirjanduses näiteks filmis ei ole kirjeldavat sõnavara ei ole võimalik inimese jaoks väga olulistest mingisugustest emotsioonidest avalikult rääkida, sest see sõnavara tegelikult omandatakse ilukirjandusest. Et filmis me vaatame neid visuaalselt. Kui me oleme siin oma keelesõnumi saates rääkinud aasta algusest peale üsna palju uutest ainekavadest siis me oleme ju põrganud kokku sellise mõistega nagu noortekeel või uus internetikasutajate keel, et kui me nüüd räägime näiteks koolisituatsioonis, siis tihtilugu juhtub nii, et see emakeeleõpetaja räägib hoopis teist keelt kui need õpilased, kellele ta peab oma keelt õpetama lihtsalt selle tõttu, et need keskkonnad, kus on nende keelekasutus välja kujunenud, on niivõrd erinevad nii ajaliselt kui ka kvalitatiivselt. See on üks väga oluline Kreem ja, ja ma täiesti meelsasti liidaks sellega siia hajumise teemasse. Et tegelikult igasugune niisugune areng toimub koostöös, kui kool võtab nüüd hoiaku, et noorte keel on laene ja vale ja vale, liiati veel vale. Et siis me teeme tegelikult niisuguse koostöö töö ja õpilase keelelise arengu ja ühistuumaleidmise omandamise jaoks täiesti valealuse õppimise alus on õige motivatsioon. Ja sellepärast pool mitte ainult emakeeleõpetaja, vaid ikka kõik õpetajad peaksid väga selgelt teadvustama selle niisuguse meeletult teistsuguse rühmitumise postmodernistliku ja milles noored on juba täiesti kasvanud. Ilukirjandus lugemus on väiksem. Meie asi on mõõdukalt seda niisugust ilukirjanduse ühisosa ja üldse ilukirjanduse lugemust suunata, kuid mitte selle keelt fetišeerida evida. Emakeeleõpetajad on meedias toonud avalikus meedias toonud hästi palju näiteid poeetilises tsenonüümiast, mida noored ei valda. See tuli ilmsiks ka keeleoskus uuringus kuid tegelikult oli sinna uuringusse see sõnavara kaasatud ikka selleks, et näidata erinevusi rühmade vahel. Mitte selleks, et häbistada noori või pidada sele poeetika mittevaldamist justkui veaks. Soomlased on väga tugev varsti rõhutanud seda, et noorte keel on oluliselt rikkam, kuid oluliselt teistsugune. Õpetajate enamiku keelest. Ma põikasin siit nüüd natukene kaugemale teaduskeelde omal ajal sellel pahal nõukogude ajal teadlased üsna palju pidid tegelema ka oma uurimiste populariseerimisega tänasel päeval nad selle eest noh nagu öeldakse, mingeid punkte ei saa ja selle tõttu ei tegeleda populariseerimisega. Ja seetõttu mitte ainult see teadlase keeles kaugenenud ülejäänud ühiskonnast, vaid teadus ise on kaugenenud ja tihtilugu enam avalikkus ei mõista, millega need teadlased üldse tegelevad, et see on ka nagu vägagi suurel määral just selle keele hajumise probleem. See on keelehajumise väga oluline tahk ja väga tõsine tahk. Nüüd, kui jälle põhjanaabrite juurde pöörduda, nendel on teatud uudisteliik, mis näiteks teleuudistesse jõuab, kindlasti ma ei ole nende kirjal sekku, meediat jälginud ja need on teadusuudised. Niisugused riiklikult olulisemad doktoritööd jõuavad tingimata põhiuudistesse. Just nimelt kõik, kõik meil on väga suur haruldus, meil äärmiselt suur Arudusse jälle peaks seostuma mingisuguse. Noh, ma ei oska öelda mingit plahvatuslikku või, või skandaalse teabega või mingi poliitilisi poliitilise protsessiga, et vastasel juhul ta sinna ei jõua ja teised selleks on olemas teadusuudised. Kui nüüd aktuaalne kaamera suudaks lisada näikeks äri ja kultuuriuudiste kõrvale teadusuudised ja sinna kasvõi mingi niisuguse olulise tuuma meie teadusuudistest tuua sisse sunniks rääkima inimese keeles oma teadust, mustest. Teine asi, haridusministeerium on algatanud rektorite nõukogu tegelikult toetanud seda, et kõikidel teadustulemustel oleks pikem populaarsem resümee siis teaduskeeles erinevas keeles. Väga palju praeguseid tulemusi ongi inglise keeles. Ja kui me nüüd kasvõi teeksime kohustuseks avalikustada ülikoolides oma artiklite tulemused natuke pikemas vormis kui pool lehekülge ja teha seda nii-öelda laiemat üldsust silmas pidades siis see oleks üks väga oluline niisugune keele kooshoidmise tegur, et terminid ju võivad olla, neid võib ka laenata. Sest postmodernistlikule, aga ikkagi minu mõttekaaslased räägivad inglise keeles, kas ma tahan või ei. Kuid niisugune avalikkuseni jõudmise aspekt on, kui me tahame riiki säilitada ja moodsat haridust säilitada, väga oluline. Me ei ole ehk teadvustanud, et kooli haridus jääb igal juhul väga kiiresti areneva teaduse mõttes elule talgu. No mina näiteks ei ole koolis keskkonnakaitse sõna isegi õppinud. Samal ajal ma tean sellest väga palju, sest meedia on teadustulemusi vahendanud. See on niisugune europoliitiliselt oluline valdkond, kus me midagi tõesti pidevalt räägime. Ja sellisel samal viisil peaks moodsad teadustulemused see meediaharidus olema väga pidev. Teaduskeel vajab lisaks erialakeelele kava üldkeelt teatavalt üldarusaadavat teaduski. Jah, ja, ja nimelt kahel moel seda just, et, et see õppekava tõesti pidevalt uueneks, et see ei oleks mingi niisugune 2002 ja 2010 või põhimõtteliselt, võib-olla isegi kümne-viieteist aasta tagant korduvuuendus vaid siiski, et riik oleks selles mõttes hästi paindlik, et ainekavasid ja põhimõtteid uuendataks. Võrdlemisi tihti ei ole raske ministrina määrust näiteks Tartu või Tallinna Ülikooli algatusel teatud viisil teatud nüanssides uuendada kolme nelja aasta tagant. Nüüd võiks selle peale küsida, et kas keeleteadlased, lingvistid ise on väga ühte meelt. See on tõsine teema, keele hajumisest väga palju ei räägi räägita, samal ajal hajub lingvistika ise. Me oleme Sotsio lingvistid, me oleme võib-olla keele muutumise grammatika muutuste teoreetikud. Võime olla keelepoliitika asjatundjad. Me võime olla võib-olla mingi antropoloogilisele lingvistika asjatundjad ja nii edasi ja nii edasi. Tekstilingvistika pragmaatika, diskursuseteooria, koor ja nende ühisosa on kaks kolmandikku, aga maailmafoorumid on erinevad, ajakirjad on erinevad. Kontaktid on erinevad ja tekib niisugune olukord ise, kus isegi lingvistid räägivad keele samadest nähtustest eri sõnadega lamporiselt üks üha enam päriselt üksteisest aru. Kui nüüd vaadata lingvistika väljaandeid, siis ma olen isegi täheldanud. Esiteks niisugust lingvistika, ka avalike tulemuste, ma ütleks isegi kurja hajumist, näiteks ma hiljuti lugesin diskursuse teooria raamatut, see oli Inglismaal väljaantud menukas kirjastuses. Ja idee oli väga õige. Et tekstid on muutunud aru saama natuke see, mis me räägime üldiselt praegu samal ajal näited olid väga paljude vabadusest, eriti muidugi lingvistikas, mida autor ise palju loeb kontekstist välja kistud ja naeruvääristasid kolleege nende keele abstraktsuse. Kui ma nüüd aga mõtlen, et kolleeg põhitulemusi hakkaks terminite asemel, mida seal naeruvääristati selgitavalt esitama siis see hajutaks jälle niisuguse spetsiifilise erialase kommunikatsiooni Kuima pöördusin nende naeruvääristatud allikate juurde, siis need näited olid kurjad selles mõttes ütles, et järgmises lauses oli näide või selgitus misele naeruvääristatud lõigu avas. Tähendab, need ei ole sugugi esitatud tegelikult need tulemused nii halvasti, aga kuna raamat oli suunatud doktoritaseme üliõpilastele siis tegelikult naeruvääristatakse nende õppejõude. Ja see on juba üsna kuri tendents, mis paraku ei ole raamatus. Ma olen niisugust kolleegide naeru vääristamise tendentsi üliõpilaste ees näinud ka mujal kus ka Eestis ka Eestis on tõsine küsimus. Näiteks kui ma võtan keele muutumist teoreetikud, siis nad naeruvääristavad sotsiolingvistika ja keelekorraldusteoreetikuid. Nad ütlevad, keel on pidevas muutumises ja mitte mingisuguseid keelenorme ei ole vaja, et keele normide fikseerimine, vaid rääkimata soovituste andmine on demokraatiaga vastuolus ja nii edasi. Samal ajal nad ei tea mitte midagi õigus- ja halduskeeleteooriast või korraldusteooriast mis on suunatud just nimelt selle niisuguse tumma ja inimõiguste arvestamisele. Tähendab väga tähtis on see keelenorm, mida me ussis fikseerime õigekeelsussõnastikes, seletussõnaraamatutes, võõrsõnade leksikon, ides võiga grammatika tuum, mis on keele käsiraamatus olemas. See on vajalik selleks, et inimene saaks oma õiguste kirjapanekust aru ja oleks võimeline ametniku mõistma, et tegelikult niisugune õiguse ja halduse alus peab ju olema ühemõtteline ja selge. Ja see keelemuutus, teoreetikute niisugune naeruvääristamise viis või parkimine, et keel loomulikult muutub ja kõik kaob see, mis on muutumises, see on ka ebamäärase tähendusega. Et see kesksete vahendite korrasolek on äärmiselt tähtis. Keelekorraldus on riigi jaoks vältimatu atribuut. Kui nii kujundlikult öelda, siis võiks ju keelt võrrelda puuga ja kui meil ikka tüve ei ole, ega siis seda puud ka ei sünni. See on niisugune paratamatu olukord et, et kui me seda keelt teadlikult koos ei hoia, ei korralda, ei avalda neid soovituslikke sõnaraamatuid, mis ametlikkuses on tegelikult kohustuslikud. Ja ei anna sinna juurde ka määrust, mis ütleb, ütleb, et keelenorm ei ole ju õigusnorm, seal kõrval peab olema üks määrus, mis ametnikule ütleb, et keelenorm soovituslikul kujul on tema jaoks kohustus. Vaat siis tekib see efekt, et ühel hetkel on meil tohutult väga hästi inglise keelt, valdavaid, kakskeelseid, noori eestlasi, kelle jaoks selline eesti keele ühisosa. Tüvi puudub, kes tõlgivad tegelikult eesti keelde inglise keelt? Jah, see on see olukord, et me üritame inglise sõnadega siis kuidagi oma neid väga olulisi teadmisi edasi anda ja teised ei saa meist aru ja me oleme lihtsalt üksteisele naeruväärsed, et ongi tekkinud olukord, kus eestlased nõuavad väga häälekalt seda ühisosa ja keelekorraldust ja pahandavad, et teised rääkivad halvasti. Aga kui hakata vaatama, siis nad tegelikult pahandavadki juba alanud fenomeni peale et haritud keel erineb inimestel väga tugevasti. No aga kui me ikkagi vaatame ka see Eesti taasiseseisvumise ajal, eksin, ole paratamatult ka teatud kogukonnad kaugenenud teineteisest. Räägime õiguskeelest, asjaõigusseaduse, võlaõigusseadus, need mida lihtne inimene lihtsalt aru ei saa, mida seal räägitakse, teisest küljest meedia, enamik ajalehtedest, kommertskanalitest, kus jällegi see keel on niivõrd viidud selle ütleme köögikeeletasemele. Et on tekkinud tõsine lõhe ütleme sellise haldus ja õiguskeele vahel ühest küljest ja selle käibekeele vahel, mida produtseerib näiteks meedia See meedia juurde tagasitulek on, on ehk selles asjas õigustatud, et tegelikult me peaksime tõsiselt aru saama, et internet on praegu meedia oluline osa. Seal peaks olema inimesel võimalik kõikide seaduste tõlgendusi leida. Tähendab riigil on vastutus mitte ainult seadustekste. Just nimelt, et riigil on vastutus, et keerukas terminoloogia nende seaduste puhul, mida ei saa Iraagi riigikogu täie vastutusega endale arusaadavalt sõnastada, aga riik, riigikogu ongi see rahvas, kes peab seadusest aru saama. Et seda nüüd riik peab hakkama, et meil on tarbijakaitse kodulehekülg, kus tarbijaõigusi, et meil on töökaitse kodulehekülg, kus tervisekaitse ja tervisekaitse, niisugused riiklikud keskkonnad, kus juriidilised tõlgendused inimesele antakse ilmuma ja et ta peaks neid maksuametilt, tarbijakaitselt, tervisekaitselt või mujalt nüüd küsima. Ja sisse logima ID-kaardil. Ja just nimelt, et see ei peaks olema niisugune salastatud eriline keskkond, vaid igapäevaselt hõlmata keskkond. Teisalt selle teemaga haakub juristide praegune dispuut niisugusel teemal, kui palju on meil seadusi vaja. Tähendab, juristid on ka ise pahased, et võlaõigust või, või mingisugust maksukorraldust on võimalik mõista ainult kas täiesti või osata ja ainult vastava riigiameti tõlgenduse kaudu, see on siis nii-öelda pretsedendi õigus, et maksuamet ütleb seda sätet tuleb lugeda nii ja võlaõigust ei mõista. Nagu on avalikul konverentsil öelnud õigusloome omaaegne osakonna juhataja justiitsministeeriumis on võimalik? Ei ole võimalik mõista juristiharidusega juristi magistriharidusega. Me teame, kui kaugele on jurist tänasel päeval inimesest vähemasti 2000 krooni kaugusel. Jah, ja riigi asi on tagada see, et see niisugune üldoluline juriidiline Dave ei maksaks mitte midagi, vaid oleks selges keele tuuma koos hoidvas eesti keeles antud selgitustega avalikult kättesaadav internetis. Ma ei arva, et ajalehed jõuaksid nende selgitustega tegeleda meil ja õigusrubriigid väga paljudes väljaannetes, mis on hästi teretulnud seal aktuaalset teemat ka esile tulevad. Tuleme nüüd tagasi päris meie vestluse alguse juurde, kui me rääkisime uutest õppekavadest ja ainekavadest mida saaks selles olukorras nüüd haridus ära teha, et inimesi õpetada arusaadavamaks, muuta neile neid erialakeele ja seda keelt koondada nii-öelda. Ma arvan, et 2010 sügisel juurutatava õppekava mis on juba õigusaktina üleval, ka riigi teatajas üsna värskelt, ma arvan, et siin on kõigi puuduste juures üks väga oluline teelt koos hoidev tuum. See õppekava räägib haridusest kui dialoogist. Ta rõhutab seda, et ei tule anda valmis teadmisi, vaid oskus neid leida iga aine tuumteadmised ja toimetulekuks vajalikud oskused. Ja kui nüüd ainete kaudu suudetakse seda siiski realiseerida siis ollakse õigel teel. Et, et see niisugune tuum, teadmistekindlus ei ole võimalik siiski eirata meetikat või õigekirja või kaks korda akse saa olla ikkagi jah. Et see niisugune põhihariduse tuum, see peab olema inimestel raudselt selge. Selles mõttes meeldib mulle väga ka uue õppekava ideoloogiat see, mis seal on kirjas, see vastab hindele kolm. Tähendab, kes omandab, ükskord ühe saab kolme siis see ongi õppekava läbinud. Et selles mõttes on praegu niisugused väga oluliselt vähenenud tendentsid, mida haridusminister ja haridusministeerium valitsuse otsusel siis riigiõppekava on, valitsuse otsus on toetanud. Iseasi, kas nende realiseerimine õpikut kaudu õnnestub. Et see on nüüd väga suuresti küsimus sellest, kui palju on meil niisugusi pedagoogikas avatud imeliselt tundlikke ja häid õpikukirjutajaid. Õnneks on meil kirjastustes tekkinud väga hea õpikutoimetajate kontingent. Juttu oli juba siin haridus ja teadusministeeriumi rollist, ma tahaksin meie vestluse lõpuks tulla ühe aktuaalse teema juurde, see on eesti keele arengukava, mis on just saadetud laiali ka mitmesugustele organisatsioonidele seisukoha võtmiseks ühe punktina, seal oli kirjas eraldi emakeele seltsi keelekorraldustoimkonna roll ja sõna Krista oled olnud sellega seotud ju? Noh, aastakümneid, kui nii võiks öelda, millisena sa näed selle keelekorraldustoimkonna rolli nüüd lähema seitsme aasta jooksul, mida see arengukava puudutab? Seal arengukava, kas on tõesti keeletoimkonna oluline roll Eesti keele Instituudi kõrval? Eesti keele instituut on niisugune puhtalt teadusele ja keelearendusele orienteeritud ja osati isegi riigiasutus kellel on riiklikud ülesanded ja riiklik rahastamine. Väga tähtis on see, nii et see nii, eks teisest küljest keeletoimkond on vabatahtliku põlvkonda ei saa teha imesid. Kuid ta on need kogu aeg teinud. Sa ütlesid, et ma olen seal olnud aastakümneid, jah, see, see emakeele seltsitoimkond on tegelikult vabariikliku õigekeelsuskomisjoni järglane ja sinna komisjoni ma sattusin 78. Nüüd 2010 olen ma nüüd valitud selle keeletoimkonna vanemaks kogemust ka on. Ja mis mul seal arengukavas meeldib, on see, et toimkonna koordineerimisel peaks kõigepealt, et välja andma keelekorralduse alused. Ja see on nüüd raamat, kus need asjad, mis me täna oleme arutanud, peaksid olema kirjas et see keele muutumisteooria autor saab lugeda ka keelekorraldusteooriat ja võtta seda oma jutus avalikult arvesse, et ma arvan, et see aluste sõnastamine on väga oluline ja uustoimkonna koosseis kogunebki. 19. ja 20. mail koguneme paidesse, meil on kahepäevane seminar mille mõte on toimkonnas läbi rõhutada just nimelt need keelekorralduse alused mis vajaks korraldamist ja mismoodi korraldatud asju ühiskonnale esitada, et vältida niisugust fetišeeritud aru saama, et meediauudistes ja asjalikes artiklites peaks olema arvamuslugude ja vestetega ühesugune keel. Me siiski tahaks, et me oskaks oma uudiseid just nii esitada, et või oma põhimõtteid just nii esitada, et uudist, WK kommenteeritud uudist, asjalike harivate tekstide keel alluks siiski sellele ühisele korraldusele, samuti kooliharidus, samuti õigus- ja haldus. Et see oleks kuidagi meie otsuste juures kirjas ja et asjakohane raamat, näpuga kõik niisuguseid alused ära näita. Kokkuvõttes võiks öelda, et selles muutuste tuules jääks selle hea eesti keele tuum siiski püsima. Jah, ma arvan, et me peaksime oma keelepuud seda enam kulti veerima, harima, kastma, väetama, seda tõsisemalt harima iga eestlast, mida harulisemise puu on ja vajadusel ka natuke kärpima leppida tuleb ilmselt nii neid oksakesi kui ka väga paljude lennukate keele arendajate tiibu, kes liiguvad väga-väga kitsalt oma oksakest pidi taeva poole. Aitäh sulle, kursusekaaslane professor Krista Kerge selle huvitava vestluse eest. Enne saate lõppu siis ka üks saatejuhi enda keelealane mõtisklus privet, leiblon, mõiste ja väljend, mis alles sel aastal on jõulisemalt meie meedias käibele läinud. Selle all mõeldakse kaupa, mida mingi kauplusekett müüb nii-öelda oma tootena paljastamata selle tegeliku algupära. Ka Eestis on käibele läinud sõna oma toode, justkui mingi Rimi, Selver või prisma toodaks neid toidukaupu ise. Tegelikkuses on kõik need kaubad toodetud kuskil mujal ja äärmisel juhul pakendatud sellesse kauplusteketi või kontserni kuuluvas ettevõttes. Niisiis toodetud on need kaubad jumal teab, kus aga kõnealune kaubanduskett on lasknud need pakkida oma firma värgi või selleks spetsiaalselt välja mõeldud kaubamärgi alla. Tegu pole niisiis oma tootega, vaid äärmisel juhul oma märgisega või näiteks oma kaubaga. Igal juhul on eksitav väita, et praegult leibeli puhul oleks tegu oma tootega. Ükski kaubanduskett ei tooda üldse mitte midagi, üksnes vahendab kaupu, mida keegi teine on tootnud või pakendanud. Niisiis peaksime leidma siiski senisest märksa täpsema vaste sellele võõrapärasele eksitavale mõistele privet leiduv. Pakuksin siinkohal välja näiteks sõnaketi kaup sest eks ahelda selline kaup ostja just selle kaubandusketi külge, kust ta sellist väidetavalt odavamat, kuid tundmatu päritoluga ja sageli ka üsna kehva kvaliteediga toodet ostab. Viiendal juunil kutsume stuudiosse inimesed, kes on olnud tegevad eesti keele arengukava 2011 kuni 2017 eelnõu kujundamisega. See arengukava nõuab meilt kõigilt ligi miljard krooni. Nii et igaühel meist maksumaksjatest võiks olla õigus selle kava kujundamisse ka oma sõna sekka öelda. Arengukavaga saate tutvuda keele sõnumi kodulehekeeles sõnum punkt vikerraadiopunkt e-vahendusel soovituse rubriigis klikkides vastavale lingile. Tänaseks aga kõik saate tõid teieni režissöör Anna-Maria korral ja saatejuht Mart Ummelas kuulamiseni.