Kirjanduse. Kirjanduse. Tere taas. Kuulama kirjelduse tähestiku järjekordset saadet minu vestluskaaslaseks, nagu kõigis eelmistes on Tartu mees ja minu kursusekaaslane Peeter Olesk. Tere, Peeter. Tere sündinud küll Tallinnas männikul. Jah, aga raske sind Tallinnas, eks tänapäeval pidada. Tartu on sul kuidagi hinges ja südames. Ja mina olen siis Mart Tummelas, kes on paraku läbi ja lõhki tallinlane, ainult ülikool viis mind mõneks aastaks Tartusse. Mis palakashovelt paraku taanlanna ainult siis, kui Tallinna linna juhitakse halvasti, muidu mitte. No seda me näeme edaspidi me ei hakka väga poliitikat siia nüüd segama, sellepärast et meie tänane objekt ei ole väga poliitiline kirjanik. Aga kõigepealt sa pead ära seletama, mida tähendasid need Madis Kõivu saate lõpul öeldud aastaarv. Need on alapealkiri Doris Kareva kogust deka, mille alapealkirja esimene ots on ilmunud ja ilmumata luulet 1975 2007 seansis valik Toris Kalevat. See on siis Joe Biden, kui elutöö. Ei, seal oli valitud teosed, on ilmunud tervele hulgale autorile kogutud ka mitu seal lihtsalt valik selleks hetkeks. Siit ei loe kuskilt välja, et enam luulet ei tule, et nüüd ma olen valmis. Doris Kareva kui me siin enne spekuleerisite natuke selle ümber, et kes tallinlane, kes tartlane, siis teda võib küll nüüd pidada läbilõhki tallinlaseks. See ei anna midagi juurde põhjusele, ta luuletab kõigest mitte ainult endast. Mointe hooldab ka meest Fenuga amaga kaasaegsetest ja kohama. Ma ütlesin, et plaadil on lõbus luuletus umbes samast ajast, kui Doris Kareva debüteeris seal ilmunud ajakirjas. Looming 76, number üheksa kannab pealkirja supelrand ja, ja tegemist on pildiga Eina võtmisel. Ning lõpeb sinikilkab laps kui imetegu mimm. Kas need algkoopast vastus ei Euroopast? Ma ei kujuta ette, et 70.-te keskel proteks keegi heina teolistest seletanud oma lapsele või lapselapsele, mis asi on bioloog Ma raudse eesriide ja Berliini müüri taga. Samal ajal kui nüüd tuleks sellele küsimusele vastata enam-vähem iga päev. Ja kui sa oled selle seostad Doris Karevaga siis mis põhjusel? Selle pääsed samas numbris on ilmunud ka loomingus Doris Kareva esimesed luuletused, nende hulgas, generatsioon ei ole mõeldud tingimata tema enda generatsioone aga võib nii mõelda, et see on ka temasugustest. Nende naljad on natuke nürid. Nende lubadused on Rubjast. Igast tühjast ja tähjast on tüli. Kodus kehastavad nad kubjast. Kommiti kentsakalt kallid on need raskesti kannatavad hajameelsed ja kulunud hallid. Aga maailma parimad vanad. See sa olla Toris enda generatsioon, sest ta ei ole ei siis ega praegu maailma parim vana noor daam ikkagi. Ja seda kirjutades veel palju noorem daam. Nii, aga kas see on iroonia ainult vanade aadressil, et lende naljad on natuke nöörid, ent sama autor on avaldanud hoopiski teise generatsioone kokku võtta. Ma mäletan ajajärke, mil märkamatuna näis, missuguseid aja märke me ajud tikiti täis. Neid laule, lauseid ja seoseid ei pühis siiani peast vajus, hallitab eoseid ühelt teadvuse eelsest east ei lastel valida lastud kõik ajastu ristitud aga siiski millegi vastu me saime vist süstitud. Mis on see millegi vastu, kes süstis Shali diabeedisüst, oli see rõugesüst vallis, lastehalvatuse kalamaksaõli või mis see oli ja mille vastupidi süstima ja kes oli see velskri onu? No see luuletus seal on 1984.-st aastast ja kui me räägime süstimisest, siis me teame, et süstitakse tõesti millegi vastu või vaktsineeritakse mille tema siin vihjanud Ta kindlasti vihja kirjanikule, kes on Eesti Nõukogude kirjanikest praegu elus olevana vanim. Üle 90 elab kuigi näeb väga kehvasti, aga käib meelsasti õues oma aias jalutamas ja ei mõju üldse raugema. See mees on Ralf Parve kes 78.-le taastun number viies loomingust kirjutas hoopiski mitte rauga moodi, sest 90. rauk ma ei taha kellelegi liiga teha. Kreutzwaldi järgi on raudtee juba kõik need, kes on vanemad kui 70. Aga Ralf Parve kirjutas oma luuletuse, mille ma kohe ette loen, enne, kui ta sai 60 60 Angerant. Peal kirjuta sina, ilmanar, uurid ja puurid oma kambris, et otsmik märg. Kuidas hukkusid muistsed kultuurid, mis on põhjus, mis tagajärg? Sundmõtete meelevallas sulle kangestub vastuseks üks jõe läkune käädudes kallas seal sünge nimega tüks milleks oli vaja tuuris karjuvat süstinud püksi vastu. Kohe tuleb surm. See luuletajatel ilmne mingi niisugune surmalembus on üsna levinud, muide ma sirvisin seda tema eelmiste valikkogu armuaeg ja leidsin siit 83.-st aastast Doris Kareva veelgi süngema luuletusega see parve kirjutatud. Mul on hirm nende piltide ees, mis kerkivad, ei. Kus mul on hirm selle pimeda ees, kui kõik on silme ees must hing koeralt aimab mõnda, mis maailmast tulemas. Mis imelik õnn tunda lund laugudel sulamas. See on ju ka niisugune surma poeesia. Kirjutajaks noor daam. Jah, selle kirjutamisel oli ta tõesti parimas neiu eas. Suure isamaasõja läbi käinud ja no kuigi seda kirjeldades ta ei olnud just nüüd kõige kõrgemas eas veel Taali ei olnud kuuekümnesekski saanud kaheks ja aga, aga noh kõik need näited, mis me nüüd oleme toonud, noh need on väga juhuslikud mõnes mõttes, aga nad viitavad sellele, et poeedid tihtilugu ei ela mitte elule, vaid nad elavad kuidagi selles surma ülistamisele. Ei ole õige ma eksin, siis mõtle nüüd ise. Ka raadioajakirjanik on tihtipeale omal viisil poeet. Ma ei ole veel kuulnud, ma olen väga pikaajaline raadiokuulaja. Et mõnni report või näiteks ilma teati edasi andia ülistaks eetris, kui tore on surm. Järgmisel koosolekul läheks kõvaks andmiseks. No kuule, siin oli hiljaaegu üsna kõva debatt eutanaasia üle. Aga me nüüd võib-olla natukene läheb nüüd teemast kõrvale, selles mõttes, et millega me ikkagi seletama sellist teatavat sündmust, ma arvan, et sa tahad siia tuua sisse selle ajaloolise mõõtme. Ja 80.-te alguses ei olnud sugugi parem. Võiks öelda, et ta oli isegi mõnevõrra ängistavam, kuna tundus, et midagi hakkab muutuma ja siis kõik vajus tagasi. Räägi, mis ta oli, aga praegu veel jubedam aegade võrdlemine sellele juhtis tähelepanu omal ajal juba Artur Alliksaar on erakordselt ebamugav ja võib-olla isegi ülekohtune protseduur, sest. Ära hoida kolmandas ja muide praegu üsna tõsine teema. Ent kui, kui sõda juba käib, siis tuleb ta kaasa teha. Siis ei ole võimalik elada keskparadiisi õitsemist. Ma tahaksin veel tsiteerida Doris Kareva tt 2009. aasta arvamusliidrite lõunal peetud kõnet, et inimese elu võib võrrelda paadiga, mille ta varases nooruses endale ehitab ja edaspidi seda üha täiustab või vajadusel parandab aega, aga jõega, mis seda kannab kordlaselt voogab kord rahutult kärestikuline sula aegu üle tulvab ja põua ajal madalaks kuivav kriisiaeg sarnaneb keeriskosega. Meil juhitamatu foos majeur haarab inimese täiesti oma võimusesse. Selles olukorras saab inimene toetuda ainult iseendale, paadile, milles ta istub või nendele, kellega ta samas paadis paanika, hirm, viha ja valu. Enese ja teiste süüdistamine ei aita, vastupidi, mida rahulikumaks jääda, seda rohkem on võimalik tähele panna ning aru saada, mis tegelikult toimub, kuhu vool kisub. Millised on ohud, riskid ja võimalused olukorrast välja tulla ja kellele on võimalik abikäsi ulatada. Ja kellele sa siis ulatad selle abikäe olukorras, kus 78. aastal ajakiri Looming algab järgmiselt number viis. Sotsialistliku üldrahvaliku riigi konstitutsiooni elulisus seisneb selles, et inimese arengu soodustamisel langeval rahva, tema partei mõtteviis, miljonit praegu, mis parteid nüüd üldse on jääriigi huvid, põhimõtteliselt ühtia, parteidega kaklevad ja kuidas saab kokku langeda meie huvide käed riigis valitseks rahu? Luuletaja on väga tundlik natuur, teame seda, ta tunnetab võib-olla sügavamalt kui tavainimene aja vastuolusid, aja pingeid, seda õhustikku, milles me elame ja Doris Kareva tõesti, tulles poeesiasse 70.-te teisel poolel on nüüd siis nagu see postkassetipõlvkonna esindaja juba teda enam ju kasseti põlvkonda ei saa lugeda. Kuidas teda nüüd selles meie protsessis näha, ta on ikkagi võrreldav omas ajas. Betti Alveri, Marie Underi, Anna Haava, Lydia Koidula nii välja. No me võime võtta need muistsed lauluemad, kellest oli juttu seoses Madis Kõivulüürika, on naiste värk. Kas me peame tingimata siduma iga kirjaniku mingi generatsiooniga? See on väga vaieldav, selle pääsed generatsioonis, peab olema siis ka üks mõtteline kese. Aga iga luuletaja tahab olla kõigepealt tema ise, niipea kui ta tahab olla lambur temast midagi viltu, sest ta tahab, et temasuguseid oleks veelgi, mis sugulaseks löömaks oleks läinud. Kreutzwaldi ja Koidula aher koidule. Kreutzwald oli Koidula suguseid, luuletajaid Maale ilm. Aga ma tahaks olla ikkagi vastu vaielda, sest sa oled ise rääkinud kassetipõlvkonnast. Kassetipõlvkond oli selles mõttes oluline, et igaüks eraldi võetuna kui nad oleksid ainult oma subjektiivsust väljendanud, ei oleks saavutanud seda eesmärki. Kui nad esinesid koos, võimendas nende loomingut igaühe loomingut eraldi. Kui nad esinesid kassetina. All 50.-te aastate 40.-te aastate õudustest tuldi välja ainult koos. Ka siis näiteks, kui selleks sillaks koosolemise vahel olid kodumaa eestlaste kirjad oma Siberisse küüditatud sugulastele ja tuttavatele ja vastupidi, ka siis oli see koosolemise tunne siin ja seal Poluraale täiesti olemas. Seitsmekümnendad aastad oli olukord teine, sest see koosolemine oli võtnud näiteks Lasnamäe siis veel mitte. Lasnamägi on kaheksandat aastat tegelenud seitsmekümnendad Kallavere, õigupoolest aga Mustamäe, see see koosolemine oli juba näidanud. Selle koosviibimise koosolemise esimene negatiivne tunnus sinu ja minu põlvkonna jaoks oli see kui tekkis asi, mida praegused noored enam ei teagi, kuigi seda rakendatakse siiamaani ainult teise nime all. See on protsent tomaalne, sul tohib olla klassis ainult nii ja nii palju kahtesid ja kõik. No kuule, meie oleme ju ka 70.-te põlvkonnast, keda me ise nimetasime ju aeg-ajalt kadunud põlvkonnaks Generation, et kui sa nüüd seda Doris Kareva tsiteerisid sellest generatsioonist, võib-olla ta mõtlebki meid oma eakaaslasi Asümptootilisest protsessist, kus kõik on lõpmata pikk ja läheneb üksteisele kokku langemata see on ülekantav ka Toris paneva kaasaega, ka siis ühiskondlik surve selle nõukogudelikku vägivalla tõttu oli niisugune, et olge võimalikud, kõik aga päästis see, et igaüks ei tahtnud olla samasugune nagu teine. Kaneval puudub vene Nõukogude luules ekvivalent. Aga tuleme tagasi küsimuse, kes teda süstis, mille vastu on selge, et sa ei oleks karjaloom. Kes oli see tark, kes ütles, et et see karja loosus peale sellepärast et selle juhtkirjaga loomingus ei ole võimalik midagi süstite. Nyyd jäeti vahele aeg, kus NLKP sedalaadi dokumenti loeti väga hoolega. See oli sula aegu, usu, võis välja lugeda näiteks mingisugustki pööret suhtele Eesti või välismaise klassikaga, mis ei olnud normatiivne. Aga niisugust plära nagu mainis siin tsiteerisin, niisugust ei hakanud keegi lugema, tõsiselt. Algküsiksite selle süstimise kohta veel, et kuidas sulle tundub, kas see süstimine oli tema meelest hea või halb see oli positiivne või negatiivne tema kui looja, kui noh, ütleme sellel luuletuse autori jaoks, kas ta seda tunnetas millises mõõtkavas või millise millise vektori kaudu Vastus ei meeldi sulle. Nii ja naa selle pääst. Süstida võib haigust ravides aga sisse, ta võib ka preventiivset, nii nagu anti neile, keda lastehalvatustõbi veel ei olnud tabanud seda jubedat kalamaksaõli. Ja kuigi see oli jäle, keegi ei hakanud seda ära jätma, et ma tulemused võisid olla saatuslikud, inimesed ikkagi sandistusid. Mitte mitte üliharva, vaid see oli ju epideemia, mis siis aset leidis ja mis tänu arstide vaprusele likvideeriti. Kui nüüd Toris päeva sedamoodi küsib, nagu sa mainisid, siis ma ütleksin, et ta ei tea, millal on tegemist preventsioonega ja millal on tegemist järele? No ikka sellepärast, et kui sa oled juba nii täiskasvanud, et sa võid kirjutada luuletusi, mida looming avaldab, siis sa oled juba mingi haiguse läbi teinud. Muide, ma juhin tähelepanu jällegi ühele tüpograafilisel erinevusele, mis on näiteks selle luuletuse avaldamisel kogus armuaeg ja dekas dekas ei ole ju sõrendatud sõnu ei ole, kõik sõnad on ühes reas, aga selles versioonis on esimene stro. Ma mäletan ajajärke, mil märkamatuna näis, kui jubedaid aja märke, ajud tikiti täis, kui on sõrendatud ja täpselt samuti viimases troofiskaks viimast värssi ja siiski millegi On sõlendatud vastu, me saime vist süstita. Et siin on nagu kaks sellist viidet või suunavat suunavat märki. Ja sellepärast, et praegu selles valikus, mis on minu käes, on see minevik. Aga see, mis on sinu käesolev. Ja 91 oli vahetult ilmus ju siis, kui see piiri peal piiril. Piltlikult öeldes aeg mil süstist tekkinud valu hakkas juba minevikuks saama, siin anna haigus, valu põhjus ja kõik juba niisugune minevik. Et sa enam ei panegi väga täpselt paika, mis siis juhtus. Sinu küsimuses on üks väga oluline aspekt mis ei tuletornis Kaleval mitte igal pool välja ilmselt põhjusel, et ta ei taha seda süstida võideegaa künismi vastu. 90.-te aastate teine pool toob lagedale künismi. Kõik on lubatav. Ükski. Praeguse ajajärgu äsjasest kümnendesse 2000 kuni 2010. Seal see kõnes, mida esindab näiteks iseenesest andekas autor nagu Mihkel raud, kus on harjumatu jah, aga kujutage ette, et ponist näkku oleks kirjutanud Anna Haava. Hea küll. Ütleme, et Anna Haaval oli niisugune väga usklik ja lihtsalt väldib, aga et porist näkku oleks kirjutatud Ernst Enno kes kirjutas leinast mitte leinast matusel vaid leinast hinges. Künism puudub. Lein on tegelikult alati väga raske seisund. Aga siin on ka puuriga näkku pildumine, enam-vähem pillerkaar. Saa seda pole ükskõik kui palju. See on see, mille vastu süsteemist Doris Kareva omal viisil tagantjärele kommenteerib, aga vist ütleb ta, süstitud võiksime praegu öelda, et sellest süstist on jäänud ainult mälestus ehk on vaja uut süsti, inimestel saab poriga näkku pildumisest villand. Nii nagu marutõve vastu on vaja mitut süsti, et see muutuks tõesti efektiivseks, aga ma tahaks tulla korraks veel selle ajastu reaalaja juurde või selle aja juurde, kus kirjanik tegutseb. Me eelmine kord rääkides Madis Kõivu sti, läksime mööda sellest asjast, et tegelikult Madis Kõiv kirjutas suure osa oma loomingust. Samal ajal kui kirjutasid hunt Vahing ja paljud teised, et ta on nüüd nagu tõstetud sealt sellest ajast välja. Noh, ütleme 10, võib-olla isegi 20 aastat hilisemasse aega. No ma ei taha öelda, ta kirjutab kindlasti edasi, aga suur osa tema loomingust on nagu sealt tõstetud teise ajalisse konteksti ja mõjub hoopis teises nagu raamistuses. Ka uusia bow vajab kuskilt minevikust oma klassikat. See on tüpoloogiliselt kõige puhtam renessanss. Ja see intensiivsus, millega vahepeal Madis Kõivu mängiti, oli rännessaanslik. Täpselt niisamuti nagu näiteks see, millise intensiivsusega, nagu Eesti Päevaleht avaldab mälestusi on ka omal viisil renessansist. Pooled nendest mälestustest on ajast. Seal ei ole suurt lugeda midagi, aga me peame teadma, mis aeg see oi. Aga seoses sellega ma tahaksin tulla sealt hüpata tagasi Doris Kareva juurde, kuidas sellisele deka alapealkiri 1975 2007 kuni 2007 ta valinud, nagu tegelikult Ühest küljest nagu selle omaloominguperioodi algusest kuni selle kogu ilmumiseni. Aga samamoodi on ka olnud varasemad valitud luuletuste kogud valikkogu, nii nagu see armuaega 91 alguses, et tegelikult, kui luuletaja avaldab oma valikkogu, siis näiliselt tekst ei muutu, vahel ka muutub, võib-olla midagi on sinu enda toodud näide seoses selle ja sellega graafilise muutusega. Sind kuulates panin tähele ka sõna muudetud. Jah, nii et ikkagi midagi on muutunud, et noh, selles mõttes see on nagu huvitav näide selle kohta, et me ei saa kunagi vaadata ka neid valikkogusid mitte selle luuletuse kirjutamise ajalises kontekstis, vaid selle avaldamise ajalises kontekstis teha, sest seda luuletust vaja miile. Sest see deka on kirjutatud nüüd 2000.-te aastate esimese kümnendi teisel poolel. Väita teatav kiis, sest mind tegi kurvaks, et enamik nendest luuletustest on nukratoonilised. See on valik, see on see, mida luuletaja praegu tunneb nii suhtes, oma keskkonnaga kui ka oma varasema loominguga. Pane tähele näiteks Betti Alveri jäänud sellise valikuga rahula, kui ta kirjutas väga lõbusa luuletuse kuradile mehingu, mure, hädad, haigusite kärvid, kuradil, kuku, tervis, kuradima kõvad närvid. See vallatusi inimeses on vajalik. Pluss muidugi me peame arvestama ka luuletaja enda füüsilise vananemisega. Ka see muudab suhtumist nii ümbritsevasse kui ka omaloomingut. See on kodu-uurijatehäälse, see jõuab harva luulesse endas, kus meie võime teada mida oleks kirjutanud ka vana Puškin või väga vanaliermontrov, kas ta siis oleks kirjutanud brass jäi mõõtjale siia. Doris Kareva on olnud aktiivne tegelane ka ühiskonnaelus, nii nagu me tõdesime, pidas arvamusliidrite lõunal mõjua kõne. Ta oli pikka aega Unesco esindajana siin Eestis ja nüüd on ta asunud ajakirja Meie perepeatoimetajaks. Doris Kareva on oma nii kui võiks öelda parimas loome asemel. Sest me teame, et meie enamik neid suuri poetesse, kellest me oleme rääkinud, on ju tegelikult jõudnud oma loomingu tippu. Veelgi hiljem, kui Doris Kareva praegu oma 50 eluaastaga. Ja seal tuleb arvata et perekonnaelu, probleemid elu võõrsis, kroonlinn ei ole ühelgi juhul eesti No aga me ei tea, mis on veel võinud luua, me ei saa tõmmata sinna kriipsu ja öelda, et Lydia Koidula oli oma loomingu ammendanud. Hauga kirjutatud Nov ellu, et see on novell nendes piirides, mida võiks nimetada ka uuenduslikeks. See, millal luuletaja ampalim Tõtt öeldes lugeja suva, siis me võime öelda, et Kreutzwald oli kõige parem siis, kui seal kirjutus, kalevipoja, mitut eepos sa jõuad elus kirjutada? Muide, ma leidsin Doris Kareva pühendatud Vikipeedia artiklist sellise väga põneva pildi vaatas seda siin kahjuks küll mustvalgena, ta on alles üsna äsja esinemas. Ja vaata, kes seal tema kõrval. Kas see on näide sellest et ka temas on künism, eestlased sai liiga vähe süsti. Mina ütleks, et kuskil pidi kass, elukas olema, šamp praegu eesti koera. Akut suu on õnnetu ja võetakse kaasa Laine Peep, Tartu Ülikooli raamatu omaaegne ja kauaaegne direktor, käis tööl koeraga, polnud kuskile seda. Aga ma ei riski enne märganud, et luuletaja esinedes seal head read. Festivalil loeb oma luuletusi, nii et koer on paela otsas. Aga mõtle ise, kui hea kuulaja koer, eriti kui ta kuuleb peremehest lugemas, ta ei haugu vastu ta ei lähe teistele koertele kallale. Tan andumu siis. On see koht, mille pärast me täiesti teadlikult valisime selle süstimise koha. Sellepärast et ma olen sügavalt veendunud iga autor mitte ainult luuletada, ega autor vajab ka seda arvustajad, kes muugib ta lahti. Koer võib suvel katki närida, aga koer ei ole kriit tikk ja meil on praegu Eestis väga tõsine probleem sellega, et on autorid, kes elavad ühte ja kriitikud, kes elavad teiste elu. Päeval pöördus minu poole sellealase küsimusega dotsent Ants Järv kes küsis, kellel on õigus, kas Juku-Kallel või Toomas Vindi kindlasti üks ütleb, et eelmise aasta proosa oli suurepärane, teine ütleb, et see ei kõlvanud kuskile. Aga ma lisasin siis ka juurde, et iga kirjaniku või muuseas on tegelikult oma kriitikud ka pisut ise kasvatada. Doris Kareva selle pildi järgi kasvatab oma kriitikut. Tema ei sekku ära, näol. Igatahes väga sümpaatne koer paistab olevat. Aga me ei saa ju kõik muretseda, ühed sümpaatsed pika kõrvalisi elukaid siia niimoodi, et me tuleme praegu sinuga eetrisse ja sinu pool lauda on üks koera, oletame, et Jon taks, kes on teatavasti arvukade ja, ja minu pool on tohutu suur hunt kes kaitseb mind nagu lõvi. Siis kuulaja kuuleb majand koeri omavahel ja meie võime siin teab, mis me tahame, aga see on ka meie viimane kord eetris esinenud. Kas sa muidu mäletad, et meie tollane toakaaslane Linnar Priimägi võrdles meid kõiki mingi koeraga? Mina olin vist bernhardiin või, või olin ma, mida võiks muhk? Kasvõi järgi on isegi usutav, aga kuna inimene ei ole koer ja mulle on alati meeldinud šveik kes teatavasti võltsis koerte sugupuid, siis see on minu jaoks vahepala, aga ma tahan seda öelda, et tegelikult Doris Kareva saab ka lahtirääkimist, me oleme teinud oma saates selle pisut koomiliseks, aga sisuliselt ta vajab lahti rääkimist ja see on jabur, et me tihtipeale rahulduma sellega, et peaasi, et oleks kas või üks Rožeeritud köige. Ja siis on kõik tuletan ainult ühte asja meelde järgmisel aastal. Aasta vältel Tallinn, järelikult ka kogu Eesti Euroopa kultuuripealinn pidamisnäit võtame oma külalistele eestikeelsetest raamatutest, kuid need on suurel määral tõlkelised. Öeldakse ei müüsis, kolisin originaale. Jah Doris Kareva vajab lahti rääkimist, see on minu meelest ka väga õige mõte, sest mulle tundub, et kohati, nii mõnigi meie kirjanikest muutub teatavaks stereotüübiga vastavaks selliseks skeemiks. Ja keegi ei vaevu enam teda sügavamalt analüüsima, ta on lihtsalt noh, nii nagu ollakse teeneline kirjanik ja sellega piirdubki kõik. Teeneline realistlik või, või naturalistliku postmodernistlik, mis on praegune moesõna ja päeva pärast minnakse edasi, minnakse järgmist kunsti solkima. Doris Kareva oli meie tänase saate kuidas nüüd öelda, käsitlus, objekt, see tundub alati naljakas, imetlusobjekt oleks võib-olla parem öelda. Aga me tuletame meelde, et kõrge selle kuu veel ka järgmisel pühapäeval saate meile vastata ühele küsimusele, mis puudutas kuu alguses käsitletud Hugo Raudsepa. Noh, ma ei tahaks olla naljamängu draamaksed, aga natuke palju nimetada Mikko Märdi, kus üks tegelane räägib kontsis käimisest, me küsime, kes on see tegelane? Me küsime, mida see konsis käimine tähendab. Ja auhinnaraamat homsessima Monte Joori Sashenka kirjastuselt Varrak kindlasti väärt lugemisvarasuviseks puhkuseperioodiks. Peeter Olesk, me läheme veel maikuus edasi ühe Eesti. Hinnatuma tootlikuma kirjanikuga, aga mitte ainult sellepärast, et meie järgmine märksõna on rand. Niisiis rand kui nähtus, aga kui ka aines ühele eesti produktiivsele kirjanikule, kes nagu ma aru saan, on ühtviisi olnud hinnatud nii siin kui sealpool Läänemerd. Aitäh, Peeter Olesk. Kohtumiseni 30. mail. Kirjanduse.