Kaunist keskhommikut kõikidele rahvateenrite kuulajatele täna Meie teenrite meeskond in corpore Tallinnas Vaba mees, Sulev Valner, tere hommikust. Tere hommikust. Ja Postimehe arvamustoimetaja Neeme Korv. Tere. Tere taas Tallinnast. Õhk on palav, õhk on palav otseses ja kaudses mõttes ja üha palavamaks läheb. Propaganda ekspert ja kunagine rahvaliidu hääletoru Agu Uudelepp kirjutas Eesti rahvusringhäälingu portaalis ühe arvamusloo, mille pealkiri oli erakondade märgid ehk iseendale vastu hambaid. Ja nüüd on siis ka meie poliitika poliitikamaastik selle ära näinud, et, et antaksegi vastu hambaid konkreetselt rusikaga vastu teise mehe nägu. Et see oli nagu see oli nagu Eesti poliitikas veel olemata. Me just ükspäev toimetuses arutasime poliitikahuvilist ajakirjanikega, et ongi juba igavaks läinud, et sellised nugise topise toomised ja, ja muud provokatsioonid on jäänud kuskile kaugesse minevikku. Ja nüüd on põnevust kui palju, eriti meie väiksemates parteides. Loojoscifeidel kind peab ütlema, valis kõige lihtsama otsesem tee ilma midagi, kartmata selle eest, noh, kui mitte au, siis, siis ma ei tea, mida, mida peab talle andma, et ta et ta ütles kohe otse välja, et tegin jah, läksin ja lõin, jah, kui ma ei eksi, siis kaks korda noh, ülekantud tähenduses jumala eest, kahjuks kaamera tol hetkel ei käinud, sest asi käis väga kähku. Ja pärast ütles, et, et saigi õige asja eest ja ütles asjaga ära, millest sai siis rahvaliidu peasekretär Tarmo Sarnet. Auhaabumine, või mis? Ma ei tea, mina. Näen siin küll kindlat sellist nagu politsei, kes siis nüüd on minu teada vist, kui inimene ütleb, et tegin ja ajakirjanduses ilmunud materjalide põhjal peab politseist midagi algatama, vähemalt seni on, on nii väidetud. No vist küll jah, aga samas jälle ikkagi kaebaja peab siis kuidagi ka vist ikkagi nõus olema nõus olema või ei tea millelegi. Tarmo Sarmetit intervjuud andmas, kus ta küll ütles, et lähevad, mul jäi selline mulje, et, et temal on nii tugevad lõualuud, et elavad selle üle. Jah, seda küll jah, aga kui selle nagu nagu füüsiline vägivald tekitatakse sinu sinu näopiirkonnas või kehapiirkonnas, siis ei ole tähtis, kas sa ise sellega oled nõus või ei ole, et, et põhimõtteliselt põhimõtteliselt sa oled teinud ju väärteo ja väärtegu võib muutuda kriminaalseks teoks, kui, kui kohus selle asja ette võtab ja kohus peaks vist ette võtma nii et vaatame ja ootame huviga. Aga, aga muidugi selles üldises kontekstis, mis, mis toimub meie poliitikaelus oli see väikene, rosin juured ja muud kehandid on kõik kõik hoopis hoopis olulisemad ja, ja samuti väga hästi nähtaval. Ma ei tea, aga samas mulle tundub, et rahvaliidu peasekretär, niipalju kui sealt teleintervjuust võis ka pärast seda löömist salvestatud osast näha, et oli nagu kuidagi väga rõõmus selle üle lausa, et teda löödi või tundus, oled Eino omamoodi võib sellest nii aru saada, et tegelikult kas öelda poliitiliselt oli see nagu nende poolele ilmselt kasulik, et teine pool nii-öelda nii endast välja läks. Et, et kui see Arnold Rüütli, Mai treiali pressikonverents oleks möödunud väga vaoshoitult ja, ja tõepoolest niisugusteks stressi ei tekiks, siis võiks öelda, et pigem nagu tugevamad trumbid oleks nagu rahvaliidu kongressi eelõhtul, nagu selle poole käes tundub, nii, aga nüüd kui sellise, et selline SS võib jälle pöörata, ütleme, teatud meeleolud no vähemalt lõngale anda mingi tõuke jälle nagu, nagu teisele poolele, et eks seal väga selline närvidel mäng tõesti käib neil, neil panused on suured ja ja tundub, et tundub, et väga lõhki on see erakond küll, et ega seal mingit mingit väga väga lihtsate mõistlikku lahendit sellest homsest üritusest oodata. Ta ei ole, nojah, meil on nüüd kaks erakonda, kes on lõhki ja totaalselt lõhki. Natukene erineva kuvandiga on need asjad küll, et, et jätame selle roheliste jõuta siis hiljemaks, kui me natuke praegu juba hakkasime rääkima rahvaliidust ehk siis homme jõhvis peetakse rahvaliidu järjekordne kongress, kus siis peaküsimus on see kas olla iseseisev või minna liitu või ühineda koos sotsiaaldemokraatliku erakonnaga, see olgu siis nagu eraldada, et mis on siis, et millised on need need panused, mis, mis homme mängus on? Ma mõtlesin seda, et sa ütled, et peaküsimus on selles, et kes homme vastu lõugu saad aga tegelikult on ju see, et, et me võime siin rääkida seda, et ühele poolele kasulik ja teisele poolele kasulik, siis tegelikult on ikkagi see, et tegemist on ju ju ju ühe seltskonna ühe erakonnaga ja minu meelest igasugune võitlus, kõik, mis seal praegu käib, see samamoodi ka roheliste puhul, mis on nüüd kõik jõudnud kohtusse ja tõenäoliselt võib-olla tuleb neid kohtuasju siin veelgi. Et see on ju ikkagi see, et tõmmatakse kogu sellele märgile ikkagi sügavalt vesi peale. Et ma jään siin eile mõtisklema näiteks selle üle, et mida tehti näiteks üheksakümnendatel, et siis ei peetud paljuks lihtsalt eralduda ja näiteks asutada mingit uut erakonda rahvaliikumist, näidata, et, et meie oleme siin, aga praegu noh, mõlemal puhul näib, et see märk on väga tähtis, mille külge klammerdutakse. No märk on tähtis ja teiseks ikkagi tulles selle juurde maakonna loomine on ka tehtud ikkagi päris keeruliseks ja see 1000 liikme nõue ja see kõik on nagu võib-olla isegi nagu tarbetult Trakooniline, et võib-olla normaalne vaadates nii rahvaliiduga roheliste olukord on normaalne, olekski, et mõlemad poolduvadki siis kaheks üksteisega mitte noh, tõepoolest kaheksa seltskonnas, kas sõna otseses mõttes ei mahu ilmselt ühte tuppa enam omavahel? Noh, seal on nagu ma arvan, et mõlemal puhul on näha, et nad pigem mini mahuksid ühte tuppa ja ühise laua taha mõne teise erakonna inimestega ka mitte oma erakonna nagu teise poolega. Et, et selle tõttu noh, siin nagu sellist sellist abielu kriisi nüüd hakata nagu vägisi lepit. Ma arvan, et on äärmiselt vähetõenäoline, et selle tõttu noh, on nagu päris selge, et nii see homne rahvaliidu üritus kui kui mis iganes roheliste järgmised sammud saavad olema. Et nii või teisiti lähevad tegelikult nende seltskondade teed lahku. Nüüd on lihtsalt küsimused ja, ja võib-olla olekski väga normaalne. Et vähemalt ajutiselt Eesti erakonnamaastikule tekiks rohkem erakondi ja siis oleks juba valijate otsustada ja nende erakondade võimekuse otsustada, et kes neist siis ellu jääb, Kesnest ületab mingit valimiskünnist. Sest noh, niikuinii on päris keeruline näiteks valimistele vastu minnes, eks ole, puhtmajanduslikult finantsiliselt mingitki edu saavutada ja ja ütleme, mõnel uuel tulijal Nojah, aga ütleme, pidada erakonda ei ole nagu mingit mõtet, kui sa Parlamendi pääse, eks ole, siis siis on seal hoopis teised rahakraanid ja muud välja anda just nimelt iga 1000 häält pole ainukene see piir, eks ole, just see parlamendi pääsemise viie protsendi künnis on see, mis suuresti ära määrab. Et kui näiteks kristlikud demokraadid, nemad saavad ju ka riigi toetust, võivad saite, kui ma ei eksi, siis kas 1,7 protsenti ja tänu sellele, aga see toetuse suurusjärk on seal kuskil minu meelest seal kuskil saja-kahesaja 1000 vahel. Aga ikkagi näiteks rahvaliidu roheliste puhul me räägime siin miljonitest. No mina olen mõelnud, nagu loen neid neid, neid uudiseid, mis tulevad ja just rahvaliidu kohta, et olen mõelnud panna ennast nii ühe kui teise leeri nagu, nagu saabastesse, et mida nad loodavad ja mida nad tahavad, no ütleme, ühinevad sotsiaaldemokraatidega märki ei jää see, kui, kui Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond muutub Eestimaa sotsiaaldemokraatlikuks erakonnaks, sellest ei jää rahvaliidu märki. Rahvaliidu parimad pojad lihtsalt hakkavad sotsidele hääli tooma. No see on lihtsustatud kujutis, aga, aga põhimõtteliselt on see nii. Nüüd see teine leer ehk Reiljani, Rüütli tuiksoo ja, ja see, see teine leer, eks ole, lootus saada parlamenti nii-öelda vähendatud koosseisus. No kas nad, kas nad tõesti usuvad, et, et valimistel nad ületavad selle künnise ja saavad taas mingisugused mõned viis-kuus parlamendikohta? No ma ei usu, ma ei usu millegipärast, et, et need inimesed isegi oma oma märgades unenägudes või, või kui nad öösel üles ärkavad ja mõtlevad, et nad tõesti seda saavad. Et, et ja kui, kui, kui see on nii, nagu ma praegu ütlen, siis siis mille nimel kogu see kogu see jaskar käib. No mina ei ole, ütleks, et nii lootusetu ei tundu, mina, ma arvan, et tegelikult ikkagi võtmenimi on muidugi ainult üks Arnold Rüütel. Et kui Arnold Rüütel ikkagi väga selgelt asub selle selle valimisnimekirja etteotsa, ta ei pea partei juhiks hakkama, aga kui temast saab valimisnimekirja märgiline juht siis noh, tema ikkagi oma isikuga on, ütleme Eesti poliitikas ikkagi üks raske kahureid. Vaieldamatult jah, ta on, ütleme, selliseks tõeliseks tegevpoliitikaks võib-olla juba natukese, eks ole, liiga eakas tõenäoliselt näiteks ütleme, mingiks partei peaministrikandidaadiks teda esitada kõlaks vähekese kummaliselt. Et, aga ka iseenesest noh, ütleme märgilise tähendusena ütleme sellisele mara vale selleks eestvedajaks ja teatud selliseks noh, see võib, see võib tegelikult olla olla, ütleme noh, see, mis isegi äkki toob viis protsenti, kui äkki ma ei tea, see on niukene. Äkki toob, äkki ei too, eks on jällegi nii kindel, ei saa olla. Vaata, et kui panna ennast nii-öelda Arnold Rüütli olukorda, siis, siis no oleks aeg nagu loobuda selles mõttes, et olles olnud Eestile üks vabaduse iseseisvuse toojatest olles olnud Eesti vabariigi president, no ei mängida erakondlike neid mängukesi kaasa. Tundub, tundub, et, et temaga noh, niivõrd osavalt ikkagi manipuleeritakse just see, mida Sulev ütles, et lootuses, et kui tema muutub selleks käilakujuks, et siis ta tõesti toob mingisuguse protsendi hääli No tegelikult Arnold Rüütlit ma selles mõttes tahaks tunnustada, et vähemalt oma rahvusringhäälingule antud intervjuus ikkagi ütles ju tegelikult ka otse välja sellesama, et ta on ikkagi endine president ja sellepärast ta suure tõenäosusega nii-öelda selleks erakonna juhiks ikka ei hakka. Aga aga, mis puutub nendesse mängudesse kaasa kiskumisega, siis sellega seoses tal peaksid ju olema suhteliselt nukrad kogemused siin mõne aja tagusest kera faktist, aga kui sa rääkisid siin, kellel vabastas olla, siis mina olen täiesti huviga uurinud, lugenud maakonnalehtedest ja suhelnud ka ise mõne rahva liitlasega, et on veel, on veel üks seltskond ja need on need nii-öelda tegelikult rahvaliitlasi, et need on need, kes on need, keda on väga palju ja kes seal on väikestes valdades kõvad tegijad maas ja nii-öelda just ja, ja nendel ei pruugi olla isegi mingisuguseid sooje tundeid ei kummagi poolega, tegelikult nemad tahavad oma oma tööd ja tegemisi seal edasi teha, aga nemad on suhteliselt kriitilise tähtsusega ja mina arvan seda, et kui rahvaliit oleks siiski teinud mõningaid paremaid noh, seal ladvikus siukseid valikuid, siis ma kujutan ette, et see rahvaliidu nimekiri just nendele inimestele tuginedes oleks võinud ka 2011. aastal selle künnise ületada. Praegu on need inimesed võrdlemisi segaduses, sellepärast et ühel päeval tuleb sinu juurde enam-vähem auto, kus on sees üks emissar, kes ütleb, et hakkas, otsiks. Ütleb, et ma ei tea, miks ma peaksin. Teisalt, teisel päeval tuleb Villu Reiljan, kes ütleb, et mitte mingil juhul meil veel on lootust kõvasti. Me jätkame iseseisvana. No igal juhul on selge, et et tegelikult läbirääkimise läbirääkimised sotsidega, ütleme rahvaliidu praeguselt veel seniselt juhtkonnalt. Nii oli selle juhtkonna poolt, kui sotside poolt on ikkagi mõnevõrra ebaõnnestunud. Ühest küljest on õnnestunud see, et, et formaalselt noh, on nagu kõik läbi viidud ja vähemalt sotside poolt ja siis ka selge kinnituse saanud, et nad seda tahavad, noh, mis oleks ka olnud imelik, et kui nemad seda Nemad nüüd alt ära oleks hüpanud. Aga, aga noh, ma, ma näiteks küsiks lihtsalt retooriliselt, et kas, kas sotsid omalt poolt on teinud sellist täiesti elemente väärselt loomuliku sammu sellises olukorras näiteks, et oleksid eraldi võtnud ja kohtunud näiteks Arnold rüütliga ja rääkinud temaga läbi, et mis on tema perspektiiv, näiteks selles osas ma arvan, et seda ei ole tehtud. Sa oled selliseid asju, et lihtsalt on kuskil nagu mehhaaniliselt püütud mingeid läbirääkimisi pidada nagu ja justkui formaalselt on kõik nagu läbi viidud, aga tegelikult on sisuliselt nagu mingid võtmekohad ikkagi mingid sammud tegemata ja noh, kui ka kuni selleni, et lihtsalt ka rahvaliidu sees, eks nagu aru võib saada ikkagi see kõik otsustajad lihtsalt seati fakti ette tõepoolest, inimesed ka puht niiviisi praktiliselt, et nüüd kirjutame kiiresti selle juba ühinemiskokkuleppe alla ja siis võtke või jätke. Et nii ei ole, lihtsalt nagu elu näitab, ei ole mõistlik teha, et ilmselt ka noored rahvaliidu praegused juhid alahindasid, seda võimalikku protestimisse. Käitumine tekitab ja noh, nüüd on, mõnes mõttes tundub, et see nii-öelda villu tiib noh, võib öelda ju mõnes mõttes, et lihtsalt trotsistajad mängu lõhki. Aga noh, puhtformaalselt on, neil ei olnud, neil ei ole ka palju kaotada. Rahvaliidu eilne kongress oli otsustanud vastupidi, et ei mingit ühinemist ja nüüd, kui hakati nii-öelda juhatuse tasemel sukerdama, siis siis on, on selge, et see võib tekitada trotsi, kui ma ütlen, et ma Ma ei tunne seda, seda seltskonda nii-öelda allapoole, keda sa neeme mainisid, et need, kes tegelikult nagu maakondades ja valdades töötavad. Et kui palju seda nii-öelda kõikuvate elemente on ja kui palju nii-öelda noh, viimaste päevade sündmused lõuahaagist kuni kuni kuni suletud pressikonverentsi, nii nagu nagu suudavad kõigutada inimesi, et, et noh, see selgub nüüd lõplikult alles homme, jõhvis. Seal oli siis neile hästi sobiks, neile sobiks see, kui oleks võimalik teha selline asi, nagu kunagi oli valimi valimisliidud meil nagu kindel kodu, eks, et neile sobiks, selline asi? Ei kindlasti väga paljudele nende seast, ma võin täiesti kindlalt seda öelda, ei, ei sobi see, et, et panna endale rinda nüüd mingisugune näiteks keskerakondlase või sotsiaaldemokraadi, see märg. No ilmselt kõik see toimub keskmise rahvaliitlase jaoks võib-olla lihtsalt ka liiga kiiresti, et kui erakonna juhtkonnad, kes ütleme, iga päev kuskil seal Toompeal või seal kandis toimetavad neile tundub, et oh, et näed, hommikul hakkasime läbi rääkima, õhtuks on juba hoopis teine olukord ja homme hommikuks on juba hoopis kolmas olukord ja, ja kõik saavad aru, et nii kiiresti need asjad käivadki. Siis üks keskmine maamees ikkagi tahab ikka rahulikult seedida, et kus, kuhu te mehed tormata, eks ole, et me siin ju umbes paar kuud tagasi otsustasime ühtemoodi. Ja kuhu me siis nüüd juba oleme tormanud, et võtke nüüd rahulikult, kus me kiirustame ja? Nendel inimestel tegelikult on, on oskus nii-öelda oma peaga otsustada, mida me nägime väga kujukalt viimastel presidendivalimistel Eestis. Ei, kindlasti noh, teeme nii, et nüüd ootame ära, mis homme saab ja homme saab kindlasti olema põnev. Aga jah, et võib-olla jah, paar motiivi veel, mis ma lisaks siia taha on lihtsalt see, et, et võib-olla jälle Arnold Rüütli juurde tulles, aga ma arvan, et tema on, ütleme suhteliselt võtmeisik selles küsimuses ikkagi on. Et tema motiiv võib olla ka see, et ikkagi viimastel presidendivalimistel ta nagu lahkus, kaob. Ja ta võib-olla ei taha oma poliitilist karjääri niiviisi lõpetada, et, et vähemasti talle endale jäi kuidagi see mulje, kuigi tegelikult ühiskond ei ole seda nii käsitlenud ühiskonda ei ole talle seda sellise, seda ju kuidagi nina peale visanud, vaid pigemini eks ole, ta on väga väärikalt. Ta ta ise käitunud ja tema mainet küll ei ole. Jah, aga, aga võib-olla tal endal on hinges mingi kibedus sellest, et ta tahaks nagu uuesti tulla nii-öelda sadulasse. Ma ütlen, ma ütlen, et ma ütlen, et võib-olla on see võib-olla see on olnud see nupp, millele on vajutatud väga osa, aga ma küsin nagu mobiliseerida tulla, kuhu ja kelleks noh, ma ei tea, teha lihtsalt mingisugune noh, teha teha mingi asi veel ära nii-öelda teha nagu tuua rahvaliit nii-öelda tuhast üles fööniksi tuhast. Aga noh, see on nagu kooli on, eks ole, marsib Waterloo oleks õige ka nii-öelda, eks ole, aga esialgu andrifaalne Esialgu tundub, et pasunad puhuvad ja lilled õitsevad, aga pärast selgub, et kõik selle miraaž ei tea. No ei oska öelda? Jah, aga, aga ta saab ju aru, et ta ju loeb lehti ja ta kuuleb pedaja ETK ma usun teiste inimestega peale Villu Reiljani ja ester tuiksoo. Et need ei ole, ta ei ole isoleeritud ruumis, heli helikindlalt suletud kuhugi ja käed ei ole raudus, et ta ei saa avada raadio ja telekanuppe ja lehti lehitseda, et et ta saab ju põhimõtteliselt aru, mis, mis tema selles koduerakonnas. No ja aga. Kindlasti ta ümber ka mitte ainult kaks või kolm, vaid võib olla mitukümmend inimest, kes räägivad enam-vähem seda juttu, et kuulajad võtame ennast kokku, et me oleme tegelikult, et meil on jõudu küll, et eraldi edasi panna ja et me kõik vanad. No ärme unusta seda kokkukuuluvust, et me kõik kolmekesi oleme siin Tartu Ülikooli vilistlased. Aga Arnold Rüütel on endine EPA rektor. Ja tegelikult rahvaliidu selline sügav aluspõhi on ikkagi põllumajandusakadeemia, maaülikool ja see, ütleme see maa sool, mis on nagu üle Eesti laiali ütleme, aastakümnete jooksul ikkagi sellelt põhjalt nagu läinud väga suures osas. Ja see on üks, see, see ongi suuresti see alus, mida paljud teised Eesti erakonnad, kelle juhtide seas kipub domineerima, ütleme umbes niiviisi Tartu Ülikooli aja ajaloo või mingi muu sellise ala õppi õppinud ring ei taha nagu hästi mõista, et, et need inimesed seal on mingi teine mentaliteet. Ei, ma saan sellest aru külmule, see korporatiivsus on paratamatult ja, ja ta on ka mitmel muul tasandil Eestis olemas ja las ta olla, ega see ei olegi ju midagi, midagi halba, aga aga kui, kui ekspresident näeks erakonnas nagu enda rolli nagu mingi ühendajana või, või lepitajana või aga, aga seda seal olid, absoluutselt ei täida ta võtnud selge seisukoha ja mitte ainult mitte ainult selles suhtes, et, et rahvaliit peab, jätkame ühtsena, mis on ju noh, tore seisukohta, seda ei saa olla vaid, vaid ta võtnud ka nii-öelda inimeseta sellise seisukoha positsiooni, et kuhu tema kuulub. Ta ei otsigi nagu, nagu mingit liitlassuhteid noh, ütleme erakonna noorema publiku hulgast või teiste ideede hulgast, et, et see on natukene nagu, nagu kummaline. No selles suhtes mõistan seda, mida Sulev tahtis öelda, et mulle, mulle mina mõistan seda niimoodi, et et kui viimastel presidendivalimistel, mis lõppesid, nagu nad lõppesid, siis, siis ei olnud ju Arnold Rüütel nii-öelda ise selles mõttes see, see põhi põhitegija, vaid, vaid teised tegid tema eest, ehk siis ta oli justkui nagu jäi vähemalt mulje, et ta oli kahe erakonna sellise võimuka juhi nii-öelda tõmmata-lükata. Aga nüüd on ta võtnud selgelt sellise positsiooni, et, et mina olen ja mina teen ja, ja mina ütlen Noh, jah, ja lõppude lõpuks on see ju 80 880 kaheaastase poliitveterani jaoks ju tema isiklik asi ja tema isegi tema perekondlik asi, kuidas ta seda asja nii-öelda lõpetab enda jaoks. Et kui ta tahab olla nii-öelda tõugatav ja mitte olla ise aktiivses rollis, siis on see tema valik ja kuidas tema ennast üldse näeb selles positsioonis, seda me ju ka ju täpselt ei tea. Igal juhul on, ta on ta viimastel päevadel eriti pärast eilset pressikonverentsi väljendunud verbaalselt väga selgelt selgemalt võib-olla kui, kui kunagi varem viimaste isegi aastakümnete jooksul ja noh, see on ka tore. Ta on täiesti täiesti vormis. Aga tuleme teise, teise lõhkise küna juurde, ehk siis rohelised, no tundub, et see agoonia nüüd küll niisugune, mis samuti loonud nii-öelda pretsedendi Eesti poliitikas kus omavahel aetakse asju mitte vastu hambaid andes, vaid vaid kui kohtu kaudu pisut tsiviliseeritult, aga piisavalt piisavalt jälgilt ikkagi et nii-öelda omade vastu, noh, see omad on küll juba tükk aega, jutumärkides minnakse, minnakse kohtusse ja sellest seal saavutatud võidule tuntakse siirast ärapanemisrõõmu. Rohelistega on ju see lugu, et, et siin on ka väga mitmed nii-öelda kihid kogu selles asjas mängus, et ühest küljest seesama, et tegelikult on ju väga palju selliseid inimesi, kes, kes mõtlevad tänapäeval säästlikult roheliselt ja tahavad, eks ole, ainete vaba toitu ja nii edasi, et tegelikult maailmas me näeme Euroopas, rohelised on igal pool kuigivõrd tegijad Eestis siin nüüd praegu kipub sellele asjale küll see roheline värv kipub küll väga imelikku varjundit saama. Ja teine asi on see rohelised ju viljelesid meie erakonnamaastiku sellist omapärast mudelit, et nad ei valinud, kuigi vist katset tehti, Nad ei valinud ju päris endale esimeest ja ja, ja osalusdemokraatia, et sead ajasid ja, ja kas me, kas me nüüd nagu võime öelda, et seal Selgub, et see oli. Nüüd selgub, et see oli tegelikult puhtalt Tallinna seal ei, sihuke peitemäng. Et noh, mis seal salata, Mart Juur tänases Postimehes ka esitab ühe sellise küll humoristina ja huumorinurgas, aga iseenesest humoristide londiste kalduvus asjade asju õige nimega välja öelda, et esitab sellise väikse võrdluse, kus ta küll ma tean, et kuidas kuidas kellelegi meeldib, aga võrdle Marek Strandbergi ühe teise suure juhiga Nõukogude Liidu ajaloost ja ja, ja midagi selles selles võrdluses praegu ette just sellega selle, selle, selle võltstagasihoidlikkus, aga et Nõukogude liidus juga nimetati siukse tagasihoidlikult näiteks peasekretärid, eks selliseid inimesi, kes tegelikult nagu juhtisid mängu, aga justkui jätta. Et ametlikult on ta justkui mingi peasekretär, et ei olegi justkui nagu kõige tähtsam see esimene eestlane. Ja just, et seal natukese seda analoogiat selles roheliste, sellises näiliselt nagu eriti demokraatlikus toimimisviisis. Et nüüd, kus on näha, et see eriti demokraatlik toimimisviis on, viib vastupidi nagu sellise pretsedendini, mis, mis tundub ikka päris ohtlikuna, et et hakatakse lahendama nagu sisemisi erimeelsusi, noh, sellisel sellisel meetodil, mida meenutame sellest varasemast ajast pole inimest, pole probleemi. Viskad inimesed välja lihtsalt, et, et, et kui meil värskelt oli ühtse Eesti suurkogu, kes lahkas ja esitas niivida näitlik just erinevaid viise, kuidas erakonna sees nagu võimu saavutada, eks ole, kuidas demagoogiaga igasuguste võtetega kuskil suurkogul oma tahtmist saada, siis siis mulle tundub, et Ühtne Eesti ei tulnud nagu selle peale, et on võimalik minna veel kaugemale ja lihtsalt oponendid parteist välja visata enne suurkogu polegi üldse neid üldse seal parteis elavad, et ei ole vaja, siis ei ole vaja üldse hakata võimlemagi sellega, et neid kuidagi maha suruda, eks ole, kuidagi mingite protseduuridega nii või teistmoodi, eks ole kusagil käituda, lihtsalt viskad lihtsalt oponendid välja. Noh, iseenesest ma arvan, et et kas nüüd roheliste erakonda juhib üks või teine seltskonda sellele mingit nagu reaalset mõju nagu eesti ühiskonna tulevikule kahtlemata ei ole, nagu selle mitte, kas ta on meil Parlamendi partei või mitte, jah, aga iseenesest just see pretsedent see kellelegi nagu kellelegi väljaviskamise teel nagu lahendada ütleme, erakonnasisest eri leeride vaidlusi millele küll juba ühe pretsedendi ju ka eelmainitud rahvaliit selle džiisikovi välja viskamisega juba natuke aega tagasi, kes oli ju erakonna aseesimeheks valitud ja siis visati parteist välja. Et võib-olla see oli ka rohelistele mingiks eeskujuks. Aga et kui see praktika nagu levib nüüd teistesse Eesti parteidesse, siis minu meelest on see ülimalt ohtlik tendents potentsiaalselt, kui me hakkame mõtlema, milleni see võib viia. Sest see viib selleni, eks ole, et, et lihtsalt kõik, ütleme Ansipi Ari võimalikud oponendid visatakse parteist välja, kui nad natuke hakkavad pead tõstma. Aga see tähendab seda, et parteist saab üks väga lojaalne selline võitlus. Täpselt nagu me ütleme tõesti kommunistliku partei juures me mäletame, see, mida taheti, saavutatakse kommunistid võitlusrühma mingisugust teisitimõtlemist, mingisugustesse üldse, isegi pisemat nagu kahtlast olla ei tohi. Kõik peavad olema ustavad partei üritusele ja kui nüüd ütleme, rohelised nagu seda teed hakkavad minema, eks ole, noh, rahvaliit ka niiviisi ütleme, muutub selliseks Köögirühmaks, kus ainult ühtemoodi mõtlevad inimesed on nagu teretulnud üldse, eks ole, kuhugi. Ja kui, siis noh, tegelikult eks ole, mõne teise partei puhul on näha, et seda tendentsi on tegelikult kuidagi evolutsiooniliselt ka niiviisi tekitatud. Kuigi ma ütleks isegi, et näiteks kogu ebademokraatlikkuse süüdistatud savisaart midagi mullu kui rohelised praegu ei ole tema keskerakonnas kunagi teinud. Tal ei ole täna veel vaja olnud, jah, aga noh, et ikkagi pole nii hulluks läinud, aga kui me nüüd mõtleme, et sellestki pereheitmisi olnud seal ikka päris jah, aga. Aga nad on tõesti pere on ära läinud, eks ole, mitte et, et ei ole niiviisi massiliselt välja visatud. Et see on äärmiselt ohtlik tendents, sest sel juhul nagu selline mõiste nagu erakonnasisene, debatt, erakonnasisene, mõttevahetus suure tõenäosusega sellise tendentsi tulemusena võib muutuda selliseks, et jah, et jah, aga härra esimees Teil on alati õigus. Kus aga kas teile ei tundu, et, et sellepärast ongi asjad nii kaugele läinud, et erakonnad nagu ei ole endal midagi öelda. Et noh, kaalul nagu ei olegi nagu justkui nagu midagi. Et, et noh, tegelikult kas olla seal seal, seal seal parlamendis või, või mitte olla. Kas kas osaleda täievereliselt kõikide Eesti elu asjade arutamisel, noh, meile tundus, et rohelised on niisugune noh, värske tuuleõhk, eks ole, eelmistel valimistel mingis mõttes oli ka, et rohi oli kohelised Tõid Eesti poliitikas ma võin siin kohe lugeda terve rea tarku ja toredaid inimesi. Arukaid inimesi tõi, eks ole, aga, aga ideed ei ole, noh, tähendab ei ole seda, seda ideed, mille, mille nimel ei ole seda, seda laia valijaskonna toetust, et kui mind ei ole, siis, siis jääb midagi väga olulist tegemata. No vot seda ei ole. Natuke natukene minema rangemat, pigem on kinnisideed, paargi. On. Lihtsalt kilekotid, eks ole, aga, aga põhimõtteliselt ei ole, ei ole sellist nii-öelda kogu Eesti eluhaaravate ideestiku ja siis tekibki nii, et et vennatapja ja buss, nagu nood võetakse välja, hakatakse verd laskma lihtsalt kõigi valimatute vahenditega. Meenutame, kuidas roheliste erakond ju tegelikult moodustus, et kõik arvasid, et nad ei suuda ületada seda valimiskünnist, kuna kõik jäi ju väga hiljapeale, et, et tegelikult rohelised tulid, kui ma õigesti mäletan, siis nende, see kõige otsustavam hääl anti kuskil kuskil detsember ümbris oli see, oli see nende nende suur üritus, kus siis nii-öelda pandi kõik asjad paika lõplikult ja kevadel valimised. Nii et ja muidugi see seltskond, kes alguses nende teatud ideede ümber seal kogunes, seltskond oli, oli selline ütleme noh, nagu võib-olla sellisele uuele parteile kohaselt suhteliselt selline ebaühtlane, seal oli, oli selliseid noh, kindlasti väga erinevate ambitsioonidega inimesi. Mõni mõni Tarmo, sa nägi, oli sinna seltskonda sattunud sõna otseses mõttes Eesti poliitiline äärmusele, keda me rohkem oleme harjunud kuskil plakatitega nägema, sai päris kõrge kohanimekirjas. Küll, aga võib-olla oleks näiteks olukord teine, kui mäletame ju rohelised olid ju ka koalitsioonikõneluste laua taga ja, ja nad lihtsalt ühel hetkel öeldi, et pange nüüd see uks väljastpoolt kinni, ärge enam tulge siia väga inetult tehti just nagu, eks ole. Kui nad, kui nad oleksid nii-öelda praegu olnud koalitsioonipartnereid, siis, siis oleks ilmselt olukord ka natuke teistsugune ja seal oleks neid konsolideerinud, võib olla omavahel ja rohkem pannud otsima noh, nii-öelda tsiviliseeritud vahend. Peaaegu et on seda tegelikult noh, on ikkagi kaudselt koalitsioon ikkagi nagu roheliste häältel ju. Nojah, aga, aga nii-öelda puhtalt koalitsiooni vastutus, nad ei, nad ei kanna ja nad saavad tõenäoliselt mingisugust meelehead selle eest, et nad hääletavad nii, nagu nagu koalitsioonile sobib. Mul on tekkinud selline mulje vähemalt siin aastate jooksul, et on see seltskond, kes on seal üleval või siin üleval Tallinnas, eks Toompeal tegutsevad omaette ja tegelikult erakonnal ju ei ole sellist, sellist noh, laialdast laialdast normaalset struktuuri tekkinud, et võib-olla võib-olla see kogu see nende käsitlus sellest oligi nagu selline mõnes mõttes nagu utoopia. Et, et ta on, mis, mida oled tabanud nii-öelda siis läbikukkumine. No ongi, et rutiinivaba retoorika arukad, tsiviliseeritud inimesed, hoopis teistsugune lähenemine ei ole niisugust vana vana poliitpekki, eks ole, näha uued tulijad ikka ikka nad saavad hääli, no on selge, aga, aga hääli peab kuidagi tema ja hääli, seda, seda pekki peab hakkama endale ihuga ikkagi kasvatama, et olla täisverd pekki saanud ikka kohe kõvasti. Täitsa pekkis edasi ja nüüd on nüüd on ikka nii, et et ongi kõik läbi. No vot ei tea, kas ta päris läbi jälle on, et mulle millegipärast tundub, et Strandberg, kes on ju kahtlemata väga tark inimene ja väga huvitavate mõttekäikudega et võib-olla tal on mõni selline käik, mille jaoks tal just nimelt on vaja see siseopositsioon võimalikult tasalülitada, et siis nii-öelda astuda mingit sammu pidi edasi, noh, ma, ma oletan, et see võiks nii olla ehkki ega, ega teise pea sisse. Ja noh, ütleme, et üks oletus, mis on ikkagi ju õhku olnud paisatud, on see, et järsku tuleb näiteks roheliste päästeingliks nende valimisnimekirja juhtima Indrek Tarand Euroopast. Et. Äkki peaks ikka püsti loll olema kui ka sellises sellisel positsioonil olevast erakonda sellises seisus olevasse erakonda nüüd oma oma nina hakkama? Toppima pigem tundub jah, et suhteliselt vähe reaalne, et miks seda annab talle õiget nõu õigel ajal, miks tal seda vaja peaks olema, aga aga mulle lihtsalt tundub, et et mingisugune selline põhjus võib-olla peaks seal äkki taga olema, et miks seda nii jõuliselt ja nii ütleme enesekindlalt praeguse seda väljaviskamist tehakse. Et ei saa ju ometi eeldada, et, et siis järgijäänud osaga lihtsalt a priori saavutatakse valimistel mingit edu, et et ilmselt peab olema üks võimalused, et on mingisugune teine käik, teine võimalik oletus on see, et et tegelikult Strandbergi ongi juba parajalt villand, et ise ei viitsi enam, et üks üks periood Toompeal aitab küll, et lihtsalt ongi paras aeg erakond sisuliselt laiali saata ja ise hakata millegi muuga tegelema. Taraispulba kombel, et mina su lõine. Muide, väga kindel oli siin seoses teiste saadetega suhtlemist ka nende nende presi Düreritega ja, ja, ja seal tundub, et, et asjad on ikkagi otsustatud lõplikult võtta raudsesse haardesse rusikasse ainuüksi pärast. Et ma loodan, et see tütarlaps, kellega me suhtlesime, sai oma saatuslikust veast aru, ma ei hakata praegu tema nime ütlema, aga kutsudes ühte rohelist meie saatesse siis mitte siia vaid ühte telesaatesse. Ja selgus, et see roheline oli nii-öelda valel poolel, ütles siis nende nende kõige kõrgem pressitegelane, et et noh, rahvusringhäälingut loomulikult ei, ei huvita tõde. Selliste argumentidega muidugi rahvusringhäälingu puhul ja ajakirjanduse puhul üldse nii kaugele ei jõua, et, et selle teise tõelugupeetud tütarlaps võite visata endale prügikasti. Ärge kunagi enam selliseid sõnu kasutage ja olge õnnelikud, et ma praegu teie nime siin välja hetkel. Nii et seal on, seal on asjata ikka hullusti, kui, kui, kui isegi noh, nii-öelda alla alla tasemele välja hirmutatakse inimesi lihtsalt ma ei teagi, millega ja mille, mis asjad sahtli vahel aga aga midagi väga-väga-väga õudsat peab olema, kui selline tööõhkkonda. Nojah, et see nagu lõhnab juba siukse religioosse organisatsiooni järgi, kus on üks tõde ja, ja kõik ülejäänud on ketserid, kes seda tõde ei, ei pooldaja. Et see on karm värk, mis seal toimub ja seda on väga lõbus võib-olla kõrvalt vaadata, aga ise seal rataste vahel ei tahaks vist keegi olla. Aga rohelist. Seal on ju või oli ju ikkagi märkimisväärne hulk valijaid, kes nad sinna valisid ja nendel võib küll tekkida kogu seda vaidlust nähes, selline. Isegi kui isegi, kui, kui tekib nii-öelda Strandberg isegi lausa saab näiteks esimeheks et mis võiks siis võis juhtuda, eks, ja võtab selle asja nii-öelda haardesse, siis ma pelgan küll, et nendest valijatest väga paljud paljud on selgelt pettunud ja ei tule enam nende selja taha. No tegelikult ikkagi pargi juhitud ütleme, erakonna tegevuses, noh teatud mõttes võib ju seda pettumust välja lugeda juba eelmise aasta kahtede valimiste tulemustest, kus kummalgi rohelised ei olnud just kust nimedeta edukat, kuigi ka kui päris täpne olla, siis ka Strandberg ise nüüd seal otseselt ei kandideerinud. Aga noh, ikkagi ütleme erakonna puhu kuvandi puhul oli ju selge, et kes teda nagu juhivad et seal juba nagu, ütleme, et selles mõttes Rohelistel on ikka pigem see tõehetk, et eelmise eelmise aasta kahed valimised näitasid, et lihtsalt mehaaniliselt samamoodi edasi minnes nagu midagi head ei paista. Kui nüüd veel visatakse välja, ütleme ikkagi hulki tegelikult väga lugupeetud inimesi nagu kahtlemata siin Mikk Sarv ja ja ma ütleks, kasvõi näiteks Airi Hallik-Konnula seal Võrumaal, eks ole, kelle, kelle puhul võib öelda, et meil on Peeter Jalakas, eks ole, kellel on aga selgelt nii koha peal kui, kui ka laiemalt noh, selline väga hea renomee. Et siis nüüd oodata, et see tulemus ilma nendeta saab olema, kui oli näiteks eelmise aasta europarlamendi valimistel ma ei tea, mis, mis alusel seda peaks nagu saama oodata, et siin peab küll nagu, aga noh, ütleme ausalt, et tegelikult on noh, selles mõttes pole tõesti oluline, et kas nüüd see roheliste erakond nüüd saab kuhugi Riigikokku või ei saa, eks ole, see mingi maailma ajalooline küsimus, ilmselt ei ole. Aga mina olen täiesti veendunud siinkohal, et, et mingisugune selline keskkonnateemadele säästlikule tarbimisele pühendatud erakond tuleb Eesti poliitikasse varem või hiljem tagasi mingisugusel kujul. Ei, ma arvan ka, et pigem on praegu küsimus, et seda rohelise nime kipub nüüd see kogu see käts ükskõik kummalt poolelt ja kuidas, võttes lihtsalt jälle mõneks ajaks ära lörtsima, et et iseenesest on see üks mõtteviis, millel võib olla olemasolevate Eesti suurte parteide kõrval kõige rohkem oleks siukest loomulikku toetuspinda, et iga tervelt mõtlev inimene tänases ühiskonnas tegelikult nagu ikkagi on vähem või rohkem natuke roheline selles tähenduses, eks ole, et, et sa mõtled, et me upume siin prügi sisse, eks ole. Ressursid hakkavad otsa saama, tähendab, säästlikumalt tuleks elada, eks ole, ümbruskonda vaadata noh, kõik need talgu vaimustused, eks ole. Et, et selles mõttes see on täiesti loomulik, oleks heas mõttes rohelise mõtteviisi kandepind, peaks olema palju, palju suurem, aga aga praegu kiputakse pigem diskrediteerima, et vähemasti ütleme noh, eelseisvateks ja võib-olla ka mõneks noh, lähimaks nagu ajaperioodiks, eks ole, näiteks mingit uut rohelist erakonda teha, noh, kõlaks nagu kuidagi, eks ole, võib-olla naljakas. Kas seda erakonda peaks sellisel juhul sellisel juhul juhtima mõni selline inimene, kes kes, kes on natukene natukene natukene teistmoodi, teistsugune kui kui, kui ka võib-olla Strandberg oma oma nii-öelda avalikus avalikus avalikes esinemistes ja noh, näiteks näiteks selline selline inimene võib-olla nagu nagu Aleksei loto näiteks Nojah, samas, eks ole, Strandberg, tegelikult oma avalikes esinemistes on olnud ju väga muhe, tolerantne, tore, tore inimene, tegelik, kuni viimase ajani jah, et ütleme ütleme tema kuvand on ju tegelikult olnud väga positiivne ikkagi selles mõttes, aga. Filosoofia arendama hakata, aga, aga ma oponeeriksin teile ainult sellise sellise väitega ja et, et öelge mulle üks Euroopa riik, kus nii-öelda rohelised on olnud pikalt ja kaua ja kaalukalt võimul, noh ei ole sellist, eks ole, on nad võib-olla mitte toonud kaaluge selleks ja, ja sellepärast ma olengi nende tuleviku suhtes ikkagi väga-väga pessimistlik, sest et ilma rohelise ilmavaate jätame lõppude lõpuks siin planeedil elada ei saa. Ja, ja selle selle nishi on, on kena kõik teised erakonnad ära võtnud ja kõikjal lülitanud oma programmidesse põhikirjades dokumentidesse igapäeva töösse rohelised põhimõtted ja, ja lõppude lõpuks on meie pea kohal ka veel Euroopa Liit, kes, kes neid asju ka reguleerib ja väga täpselt jälgida, nõus, nõus, aga, aga. Aga ei ole ka nõus, tähendab, selles mõttes, et erakonnad on, on pannud oma igasugustesse dokumentidesse kirjutatud sisse ka kultuuri kohta üht koma teist, aga kui hakata nagu seda lahti võtma, siis selgub, et, et need on ikkagi suhteliselt õõnsaks. Nõus, nõus, aga, aga meie Eestimaa kultuuriparteid ju veel ei ole ja mitte mitte kunagi ei tule ka, nii et, et ta ei pea olema formeerunud poliitiliseks parteiks. Põrandat nad kindlasti neil tuleb mingisugune uus ülemine, sest et kui hakatakse toimetama midagi suurt, mis läheb paljudele korda või läheb, no ütleme tuhandetele kümnetele tuhandetele korda, siis siis ta tekib jälle. No ilmselt tekib mingisugune tohutu tuumajaama vastane liikumine kunagi. No võib-olla tekib, eks ole, vist formeeruka parteiks, aga ei, ei pruugi. Nii et see on niisugune, et põhiolemuselt ma olen pessimist, kuigi ma ei ole loomulikult mingisugune rohelise ilmavaate osaline. Jah, aga kui nüüd rohelist ilmavaadet veel edasi rääkida nende kahe täna räägitud partei õnnetust saatusest mis ilmselt näinudki dub, nagu kipub nagu ähvardama, siis, siis minu meelest kurb on see et kui me räägime nagu liigilises mitmekesisusest, et siis sellel eesti poliitika põllul võiks olla see liigiline mitmekesisus, ütleme natuke suurem kui see, et on, ütleme, kolm või neli sellist suhteliselt igavat liiki. Vana nurisevad, et võiks olla see 500 600 võib-olla seitsmes ja kaheksas liik, eks ole, keda noh, et ütleme mulle valijana, et oleks nagu rohkem võimalusi valida ja ja mul on tegelikult väga kurb, kui sellest, noh, nendest liikidest langevad ära, ütleme, selline tõeliselt korralik roheliste esindaja tõeliselt korralik, ütleme regionaal ja maapoliitik ikka esindaja. Et selliseid parteisid lihtsalt nagu tegelikult nagu nõudlus oleks, aga ütleme mingitel pigem sellistel subjektiivsetel äpardumiste põhjustel lihtsalt ei ole mul valijana, keda valida. Tugevalt on vaja noh, mõistlikku, intelligentset vasakjõudu, kes esindab nii maad kui linna, noh selles mõttes on ju Raivo Varel õigus ja teistelgi ühinemise pooldajatele, et oleks vaja, et iseasi, kas see nüüd on sümbioos sotsidest ja rahvaliitlastest või on see kindlasti teisest või tekib midagi uut sinna peale, aga, aga põhimõtteliselt sellist sellist jõudu. Ma nüüd esinen siin ennustusega, et ma arvan, et me saame selles saates mingisugustes seltskondades siin enne järgmisi valimisi ka rääkida, kindlasti sotsidest ma usun ja loodan, et nendel ei lähe see asi nii niisugusteks niisugusteks mängudeks, kus kedagi lüüakse või, või kohtusse kaevatakse, aga, aga ma olen täiesti veendunud, et, et me näeme seal täitsa selgeid muutusi. Kui sotsid saavad võib-olla kuuldavasti on nad juba ringkonnad panemas tugevaid rahvaliitlasi, praegu veel rahvaliitlasi, oma nimekirjad esimestesse, esimestesse positsioonidesse ja nad saavad kindlasti selles mõttes kütust kõvasti juurde, et et ilma olemata nii-öelda ilma ima kaasa võtmata Villu Reiljani taaka. Nad, nad saavad endale mõistlikke inimesi ja, ja see on väga, väga tore. No minu meelest on siin ka see, et, et rahvaliidu üks nõrgemaid külgi või minu jaoks arusaamatu maid külgi läbi paljude aastat on see jutt, et et ega nad ikka õiged vasak poolset polegi, et nad on ikka rohkem nagu natuke parempoolsed. Siis ma mõtlen, et no tere hommikust, Mai Treial, kui sa siukest juttu räägid, eks ole, et noh, et ei, ei ole, ei kõla usutavalt, et kui kõigis oma sammudes läbi aastate rahvaliit ja võib-olla isegi palju näiteks ehedamalt, kui sotsid on tõepoolest läbi aastate rääkinud kui selline rõhutud, et ütleme, väiksepalgaliste igati vasakpoolsete väärtuste eestkõneleja tegelikkuses, eks ole, püüdnud seda esitada ja siis järsku rääkida, aga tegelikult me siin kirjutasime omale programmi, et me oleme ikka natuke parempoolsed. Sotsidega ühinemine meile ei sobi, sellepärast et me tegelikult nagu vasakpoolsed ei olegi. Siis ma mõtlen, et see jutt ei ole Olge head kolleegid, Meil on siin natukene veel aega ja sõna kohus on meil läbi käinud, kohus oli võtmesõna sel nädalal, õigemini Eesti õigussüsteem, kohtunikud, kohus, prokuratuur, politsei selles seda ringi mööda käis, käis õige mitu uudist ja meil on nüüd saate lõpuminutitel võimalus valida, kas me tahame rääkida rekordselt korrumpeerunud kohtunikust, kes on sealt sinu kandist Sulev ja tegutsenud seal juba kaua aega ja tuntud tuntud nimi sealkandis või me tahame rääkida ühest lauljast, kes jäi rataste vahele ja kelle üle mõisteti kohut. Ja mulle isiklikult tundub, et et Voldemar Kuslap i juhtum on, on nagu atraktiivsem või niisugune mis tekitab nagu rohkem mõtteid, sest et me võime rääkida nendest kohtunikest küll aga, aga mulle isiklikult tundub, et nii kaua, kuni see vana nõukogude aegne kaader ei ole nagu päriselt välja vahetanud. Ja ega tegelikult see, ega see nõukogude aeg ka iseenesest milleski süüdi ei ole, küsimus on ikkagi nagu inimese inimese sees. Pätt on ikka pätt igal ajal ega, ega sinna sinna midagi, ma arvan ka ikkagi. Ütleme nüüd juba peaaegu 20 aastat hiljem nagu hakata, nagu ainult ütleme nõukogude aja pärandiga, ükskõik mida Eestis toimuvat õigustama kõlab natukese või noh, põhjendama eks ole, kõlab natukese selliselt otsitult, et. Aga kui me räägime nüüd Voldemar Kuslap juhtumist ja mida ma veel ei ole nagu nagu peale surun siis mitte, see, mis toimus, ei ole minu meelest tähtis, vaid see, missugune on järelkaja kuidas on tekkinud kaks selgelt positsioneerinud leeri ja kuidas siis nüüd Estonia hakkab tegema kontserti, et vanameister saaks oma oma oma trahviraha ära maksta, vot vot see on järjekordne näide, mis, mis taasloonud sellise pretsedendi meie meie ühiskonnas. Nojah, tegelikult ju kogu see lugu on inimestele suhteliselt lähedane, ma arvan, et peaaegu. No ma arvan, et peaaegu kõik on omal omal nahal kogenud midagi, midagi taolist, et, et kuskilt kostub midagi, et nagu nagu mustamäe valsiseks, et naabrite rõõmudest ole nüüd osanik, olgu seal pidu. Pull ja enam-vähem igaüks on käinud higistama. Ka mina olen käinud. Olen käinud ka sel aastal, tean seda. Mul on selline nurgaga kortermaja, et kui hoovi peal näiteks ka öösel pannakse autos muusika mängima, noored astuvad välja, uksed on lahti, siis kajab nii kõvasti vastu, et on suhteliselt võimatu, kui sul on näiteks ka väike laps, kes tahab, tahab magada, ärkab üles, hakkab nutma. Oled sa võtnud raske eseme virutanud siin auto suunas? Näiteks käinud noortega läbi rääkimas ja mina ei ole siiamaani sattunud nii-öelda füüsilisse kontakti nendega. Ja on olnud, on olnud natuke sellist ütleme hukkamõistvat suhtumist minu suhtes on olnud ka väga mõistlikke inimesi, kes on öelnud, et oi, kas tõesti on muusika, valige keeranudki vaiksemaks. Oleneb väga palju, kuidas läheb. No meie ju ei tea, täpselt, nii, meil on ta juures just ma mõtlen, et see situatsioon ei olnud ka seal korteris, kui käis neid vaigistama, eks ole. Aga, aga me ju ei tea, mis täpselt juhtus, aga, aga me nüüd on küsimus selles, kas me, kas me usaldame nii-öelda kohtuotsust. Ehk siis sind räägiti jällegi mingisugust tohutus pettumises Eesti kohtusüsteemis, et et kas, kas see on nii-öelda selle selle taustal, mis juhtus, õiglane kohtuotsus see 50000 ja pluss kohtukulud nüüd kokku oli seal mingi 63 ja pool 1000 see summa, mida, mida Kuslap peab ära maksma või, või on asi selge, pingutatud ja kohus võttis ka nii-öelda ikkagi mingisuguse hoiaku, mis, mis, mis ei ole kooskõlas rahva õiglustunde. No olgem täpsed, tegu oli kokkuleppemenetlusega, et selles mõttes tegelikult ikkagi ka Voldemar Kuslap ju siis sel juhul oli ise selle otsusega nõus ütleme muidugi, mis tal üle jäi, endale ilmselt pakuti seda kui lepet või eks ole, siis läheb nii-öelda avalikuks istungiks. Selles mõttes muidugi ei saa öelda, et tal ilusti meeldis see kohtuotsus või kuidagi, aga, aga noh, et ma arvan, et see on libe tee, et hakata selle üle vaidlema, et või ütleme, et hakata kahtluse alla seadma, et seda, seda otsust, et noh, võib-olla seal ütleme, trahvi määras, eks ole, nagu küsimus, aga see on juba ka see on juba libe tee, eks ole, seda nagu hakata vaidlustama, et minu meelest Power, kes, kes peab nagu siis riiki esindama, selles asjas nõudis tunduvalt vähem väiksemat summat, eks ole, ja ja kohus langetas otsuse, mis oli meelepärane noh, nii-öelda ohvrile või kannatanule täies ulatuses sealjuures ta ei valinud mingisugust vahepealset summat selle 6000 ja 50000 vahel, vaid vaid lajatas nii öelda täiega, mida, mida siis ma ei tea, mingisuguse sõrmed kaotanud. Poiss soovis saada. Et noh, et see, see tundub nagu nagu, nagu imelik, kui me räägime puhtalt kohtuotsusest. Aga kas, kas teie meelest on see, et, et teater hakkab nüüd vanameistrile raha korjama paneb kuidagiviisi selle kohtuotsuse samuti nagu kahtluse alla? Estonia on muide teinud varem kui mõningatel puhkudel selliseid tuluõhtuid, kui näiteks oli, oli see üleujutus siin, siis nad tegid, tegid rannarahvale toetus toetusürituse, et neil on selline mingi traditsioon olemas minu meelest ja, ja miks mitte, oleks võinud teha ühe tuluõhtu, aga see, kui teatrijuht tuli välja avaldusega, ma ütlen ausalt, mulle see näiteks mulle jättis see väga kummalise mulje. Et, et ta hakkas nii-öelda siis Ühesõnaga paigaldas kohtu otseselt, tan pettunud meie kohtusüsteemis. Ja isegi käis kuskilt läbi ka lause, et ta lubas umbes nii, et ma sain siis aru, et mitte oma rahadest vaid teatrirahadest kinni maksta, selle nii-öelda jääb puudu just. Ei minu meelest jah, see on, see on nagu väga kahtlane kohta, et iseenesest mulle väga meeldib Aivar Mäe suhtumine. Me aitame vanameistrit ja me usume nii-öelda temasse, kõigesse mehesse, see on väga positiivne, mul ainult au Aivar mäele ja ma arvan, et see on nagu väga huvitav ja, ja väga hea pretsedent. Ma kardan, et mõnigi teine juhtkond ei oleks seda teinud, vaid oleks hakanud pigem nii-öelda rääkimata, on nüüd jah, meil üks karistatud inimene ja ei tea, mis me temaga peale peame. Karistaks omalt poolt ka põhimõte, et omasid ei hüljata või. Kõige põhimõtte minu meelest noh, Voldemar Kuslap on seda väärt, et selles ei ole üldse kahtlust, eks ole, et, et teda nagu toetada. Aga samas noh, kuna kuna ka ta ise ikkagi kokkuleppemenetlusega kohtus sellega nõustus, siis järelikult ta tundis, et tal ütleme, et antud olukorras tähendab, need on nagu minu meelest kaks eri asja, tähendab inimesed on ekslikud. Antud olukorras ta tunnistas oma oma eksimust, mis ei tee seda, mis ei pea tähendama, eks ole, et eksinud inimene on, on halb inimene. Eks ole, ta tunnis konkreetses olukorras, ütleme sekti seisund konkreetses olukorras ütleme, kes üle, eks ole, või noh, ütleme, juhtus õnnetus tegelikult ütleme, juhtus menetlus konkreetses olukorras ja ta tunnistas, et ta oli süüdi, et juhtus õnnetus. Aga see ei tee absoluutselt, ei vähenda. Ma arvan, kellegi silmis Voldemar Kuslap i tohutut väärtust, eks ole, väga hea lauljana ja väga meeldiva inimesena, mida ta, keda ta kahtlemata on. Et need on need asjad võib-olla peaks üksteisest nagu lahus hoidma ja ja mu meelest siin on ka see, et, et, et nagu inimeste inimesed ongi ekslikud ja kui inimesele peab eksimuse koha pealt ikkagi, nagu me, me kipume liiga, vot see on sellenädalase teema ka, eks ole, et kuidas, mida Märt Rask välja tõi, et kuidas poolte inimeste ja et, et me püüamegi nägu võtamegi nagu sellena, et kui keegi on korra elus millegi eest karistada saanud, et siis tegu on halva inimesega. Et see on väga vale? Aga kas see on nüüd see juht, justkui saad, Märt Raski siin meenutasid, et, et et kriminaliseerimisega, et oleks võinud mingisuguse teise paragrahvi teed minna, et ei oleks nii-öelda mindud kriminaalseaduslikku kasutamise peale vaid vaid oleks lihtsalt ütleme, laulja, kompenseerinud selle, selle ravikulud, mida ta niikuinii oleks pidanud, kolib mingile ravikulud. Ma ei tea, ma selles mõttes fantaseerinud, aga midagi oli, eks ole. Maksis kinni, saini, mõõdetav pahaselt aidaa, ta maksab selle kinni, otsamputeerimine oli fakt. Nojah. Jah, aga see oli nagu tahtmatu, eks ole, lõi väidetavalt taga noa kätte ja ravikulud siis jah, et olemas ja olekski olnud korras, esimene inimesest ei oleks tehtud kriminaalkurjategijat. Et see on jällegi niisugune, võttes arvesse kõiki tema puhast minevikku, tema renomee ja kõik kõike, kõike, eks ole, ei, ei pea minema nii-öelda kohe kriminaalse vägistamise teed. Et see, see käib nagu, nagu kõige rohkem ma arvan paljudele pinda ja sealt tuli ka võib-olla siis Aivar Mäe selline noh, üle reageerimine, et ja kõva retoorika, pettumine, kohtusüsteemse muu. Et noh, tegelikult sarnaste asjadega ju puutuvad kokku näiteks õpetajad koolides, et meil on siin olnud mõni juhtum ka avalikkuse ette jõudnud. Et minu meelest see lugu on, on just selliste küsimuste arutamiseks ju selles mõttes ju hea. Suurepärane näide sellest, et nii ongi. Loodame, et ainuke asi, mida ma selle loo puhul loodan, et Voldemar Kuslap ei võta seda nii südamesse, see temale mingisuguse terviserike põhjustab. Et võtku, võtku rahulikumalt ja kõik saavad aru, mis, mis tegelikult ju toimus, et ei juhtuks nii nagu selle Tallinna kesklinna korteriühistu esimehega, kes selle õnnetu purika pärast ka oma oma elu Ei absoluutselt, et selles mõttes minu meelest on see väga hea teater, võttis aidata ja mõtlen ise hea meelega aitaks sellisele olukorras alati kaasa, eks ole, et see, et inimesel ei tekiks sellist mingit traumat selles suhtes? Aga nüüd on meie jutul lõpp. Sulev Valner, Neeme Korv ja Aarne Rannamäe olid täna siin rahvateenrite stuudios ja ja ilm on ilus, minge välja, nautige alanud suve. Kõik ilusad.