Siin mari tarand, et alustada päevakohast saadet, raamat raadio lainel. Niisuguse pealkirja all tuli mul hiljuti esineda ka Tartus korraldatud raamatukogu aastat sissejuhataval konverentsil ja sellega seoses mõtlesin läbi kõik need aastakümned üle 30 aasta, mil minagi olen seisnud lähedal või võtnud osa raamatu vahendamisest rahvale raadio teel. Sõrmitsesin vanaaegseid kartoteegikaarte ei ole meil veel kogu arhiiviasjandus arvutisse viidud, kuigi ollakse sellel teel. Lehitsesin paksude käsikirjade kaustu, kuhu omal ajal sõna-sõnalt salvestati, paberil jäeti alles kõik saadete tekstid, eks ikka selleks, et ühed ja teised ja kolmandad ülemused, keskijad, kontrollijad, lubajad või keeled saaksid ettekujutuse, kas ikka raadios on kõigest küllalt õigesti räägitud. Mõndagi, millest kirjutas sirp, ei tohtinud rääkida. Raadios kuulsin sageli ülemustelt. Meie ei ole sirp, vaid rahva hääl. See tähendas, et meil on lai levik. Las need kirjanikud vabameelitsevad oma kitsama levikuga väljaannetes. Selle kannatab kuidagi ära. Kõrgemas juhtkonnas oli rahvasse suhtumine tihti eriti võikalt demagoogiline. Kelle leibade sööte, küsiti kirjandus saate toimetajalt. Mis te kultuuritsete meie jälle vastu, et leivategijad ja leivakasvatajad just ootavad ja vajavad ja väärivad kultuurisaateid. Muidugi oli paremaid, halvemaid aegu. Kuuekümnendatel aastatel alustatud saatesarjas, mida ma lugesin, oli alguses võimalik tutvustada huvitavaid leide ka võõrkeeles loetut. Sinna kutsuti inimesi, kes olid võimelised teisi valgustama. Reaktsiooni süvenedes tekkis nõue kuigi ainult suuliselt esitatud. Aga ometi oli see range, et selles sarjas tohivad esineda ainult töölised. Nõnda pidi iga toimetaja muretsema endale oma töölise, kes oleks olnud võimeline kirjutama ja raadios ette kandma loetud raamatu analüüsi. Sageli said need kooli ümberjutustuse moodi, aga oli ka väga häid esinemisi. Igatahes oli see nõue iseenesest absurdne. 80.-te aastate alguses oli meie kavas saatesari raamatu minu elus. Siingi nõuti töölist, tööinimest või lihtinimest. Vaat kus oli ikka tõeline klassiühiskond. Selle saate formaat andis paremaid võimalusi. Hea suhtlusoskusega reporteri ja lugenud inimeste vahel tehku ta mis tahes, TÖÖD, kujunesid sisukad ja emotsionaalsed raamatusaated. Siiski on valusnukker lugeda arhiivikaustas sõnasõnaliselt talletatud teksti, milles naismehhanisaatorit pinniv reporter saab temalt kätte niisuguse lause. Päris korralikke raamatuid meie mehhanisaatorite ja eriti naismehhanisaatoritele tööst ei ole. Meie eesti kirjanikud ei ole veel selleni jõudnud. Aga just samast sarjast raamat minu elus on pärit ühe Saaremaal töötava ohutustehnika insenerisõnad. Ma ei tea ka silmailukirjandus, et ta saabki inimene teist inimest mõista. Meie suusari õhtu raamatukogus vältas aastaid ja sündis koostöös kultuuriministeeriumiga. Valmistati ette kirjandusõhtu mõnes ärksamad linna või maaraamatukogus. See võis olla kass, kindla teose arutelu, kohtumine kirjanikuga, kirjanduslik kohus. Ja ma ei arva sugugi, et viimane vorm oleks lapsikum või primitiivsem kui mõnigi tänapäeva telemäng, seepidest rääkimata. Need õhtut salvestati ja anti siis tihendatud kujul eetrisse. Ja nagu ikka oli hea teos või hea kirjanik, siis sai ka hea saade. Mats Traadi karukella arutelu Kambja raamatukogus tuleb meelde või Ain Kaalep Rõngus kuulajatega kohtumas või Juhan Viiding Tallinna korki nimelises raamatukogus rääkimas tollele ajale sobimatu avameelsusega oma lugejatega. Aga tuleb muidugi tunnistada, et seitsmendaks novembriks või mõneks muuks selliseks puhuks nõuti ikka midagi eriti õiget. Nõue raamatu saadet kasutada ajupesuks viis konfliktideni toimetajate ja ülemuste vahel. Mäletan hästi, kuidas seltsimees haa tõi ise toimetusse sületäie venekeelseid spiooni ja bandiidi jutte, kui me olime keeldunud piirivalvurite päeva kirjeldussaatega tähistamast. Väikesed ei leia sobivat teost. Need olid kummalised käsud ja keelud, mis valitsesid seitsmekümnendatel ja kuni uue käärimiseni välja. Ühe käega justkui anti, teisega võeti. Lubati küll tähistada Marie Underi sajandat sünniaastapäeva, kuid luulesaade, mille ma lõpuks seal 1983. aastapäeval toimetasin, tohtis olla 13 minutit pikk. Ma ei saa seda kuidagi tõestada, aga see korraldus tuli otse keskkomiteest ja anti mulle edasi, kui käsk. 1980. aastal alustasime. Sarja luulelugu. Idee tuli Juhan Viidingut, kes valis ka ise esimese 10 saate palad ja lugesin lindile. Sellest pidi saama rännak läbi eesti luule parimate raamatute. Lühike kirgas hetk nädalalõpu hommikutes. Lubati alustada Juhan Liiviga, aga teine olgu Pöögelmanni, ei olnud tegijail Pöögelmanni vastu midagi ja Juhan valis ja luges lindile kevade tuuled. Hoopis raskem oli Juhan Liiviga. Otsisime kaua aega ja aina käisime ülemuste jutul uute uute variantidega. Lõpuks tohtisid meie suurt Isamaa laulikut sarja avasaates esindada. Vaikne talveõhtu, sügisene kodu ja muusika. Head luuletused ju, kõik. Mõndagi võiks meenutada raadio kirjandussaadete raamatusaadete pikalt teelt. Igatahes Kahekümnes sajand andis raamatule mitu võistlejat, kuid pigem siiski toetavat meediumi. Nende hulgas raadioaegade ja olude kiuste suutis raadioraamatut toetajana, sidujana ja täiendajana oma tööd hästi teha. Kui kas või üks meie rahva hulgast on tee raamatu juurde raadio abil leidnud, võib julgelt öelda, et raamatusaade raadios ei ole olnud mahavisatud eeter. Nüüd aga jätkame oma tänast raamatu saadet intervjuuga, mille andis raamatuaasta üks peakorraldajaid. Peeter Tulviste. Me lähtusime tema ettekandest, mille ta raamatuaastakonverentsil pidas ja mis käsitles eesti haritlasi. Raamatukogu. See mõte tuli mul sellest usume kõikuna viimasel 10-l 12-l aastal pidanud tugevasti muutma oma raamatute muretsemise harjumusi. Ühest küljest on võimalused teised. Praegu me võime tellida praktiliselt iga raamatut, mis maailmas ilmub ja see on ju meelitav ja paljud seda ka teevad. Teisest küljest meie ainelised võimalused oma raamatute eestikeelsete raamatute ostmisel on palju väiksemad, kui nad olid varem, sest raamat on läinud kalliks. See sunnib ka valima. Teiste sõnadega tekib niisugune tunne, et see raamatukogu, mis praegu riiulis on teda hakatakse täiendama mingisugusel teisel viisil, kui ta seni on kasvanud ja üks aeg on läbi saanud ja sellepärast on mõtet võib-olla praegu katsuda fikseerida see seis, mis on praegu riiulis. Ma usun, et kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel raamatute muretsemise viisid olid pigem sarnased sellele, mis nad praegu on, nii et see vahepealne aeg on ära lõigatud eelnevast kui ka kui ka hilisemast. Kuid selles vahepealses ajas, noh, sellest on nii palju räägitud, et kuidas raamatute ostmine ja raamatute ühekorraga, nii et kogu rahvas luges ühe korraga ühte Loomingu raamatu enam-vähem, et kui tähtis see meile oli ja see aeg on kindlasti lõppenud. Aga kas võiks loota, et eestlases kui selles lugevas rahvas on ikkagi säilinud see soov või kuidagi see, see uhkus, seda edasi kanda, et meie oleme ikkagi lugev rahvas ja, ja et raamatu voode osatähtsuse tõustes ikkagi need koduraamatukogud jäävad, ühesõnaga ei viska inimesed raamatuid välja ega ei, ei loobu täielikult neid enda lähedale enda koju tahtma. Kole raske on seda innustada, sellepärast et raamatu üldine saatus maailmas üldse on praegu küsimärgi alla sattunud, pole ehk õige öelda, aga muutumas on ta kindlasti sinna kõrvale tulevad, on juba tulnud elektroonilised infokandjad mida võib ennustada, kui vaatame meiega sarnastes maades ringi, siis Rootsis paaril korral ma olen näinud, et trahvatut kolitud Toast keldrisse, nüüd on küll korralikud keldrid, köetavad keldrid oma majas, aga seda nagu see asi eriti ei ole, et neid väga tihti loetaks ja sinna üks niisugune tuba seal vahepeal on peatuma, Stockholmis käia, see on päris rootsi verega lahmitte eestlased. Seal on siis kogu Rootsi klassika väga ilusad väljaanded. Ja noh, see on niisugune väga haritud perekond, aga seda nägu see asi ei ole, et neid veel loetakse. Teiste sõnadega, see näitab natukene staatuse muutumist, kui nad on ilusasti riiulis ja kõik, aga nad olid kunagi toas ja nüüd nad on keldris ja ma arvan, et see ei ole mitte üksiknäidend. Näiteks Eestis on olnud ajajärk, kus inimesed on viinud ka muist raamatuid, näiteks suvilasse, maale. No hea küll, mitte keldrisse, aga ka võib-olla keldrisse või pööningule. Akus, keldrid, pööningut ja vihmane, igav suvepäev on tekitanud selle, et mingi noor inimene kogemata sirutab käe ja leiab mingisuguse asja, mis võib talle avada täiesti uusi maailmu. Absoluutselt nõus sellega ja tuletab mulle meelde väga toredaid aegu oma lapsepõlvest, paar suve vanematega suvitamas ühes talus mõlemad pojad, mõlemad haritlased, mõlemad olid 44 ära läinud ja suurem osa nende raamatukogudest oli väikeses majas Tallinna lähedal. Nende ema elas seal üksi ja seal pööningul. Ja need olid raamatut, mida minu kodus kas olid uurid, kaotsi läinud või ei olnud kunagi olnud. Ja, ja see oli ikka täiesti ilmutus lugeda näiteks ajakirja ERK aastakäikude kaupa, see oli seal kõik olemas ja, ja ma tean, et on palju nii et oma inimesi, kellega on samamoodi juhtunud, nii et oma võlu tugevnes, tulenes veel sellest, et need raamatud olid keelatud tolle. Aga ma arvan, et ja nemad olid teisel põhjusel, eks ole seal pööningul paljudes kodudes, need olid tagumistes ridades või kapi kinni osas need, need raamatud, nii-öelda, see on ka üks asi, mis on muutunud, et tol ajal, kui Eesti riiki tänaval ei olnud, siis hoiti teda kui nii tohib ütelda raamaturiiulis. Ja igaühel oli niisugune tunne, et et, et nii ta kuskil ei huvita neid raamatuid, aga mina pean neid kodus hoidma, siis minul üks nendest, kellel on olemas vabadussõda kahes köites, kellel on olemas kannatuste aasta lama nii Eesti iseseisvuse sünd ja nii edasi. Ja natukene oli sama tunne ka kõiki neid ka poes müüdavaid raamatuid ostes. Niisugune tunne, et siis on jälle üks koht, kus eestikeelne kirjavara on olemas, sellepärast et pärast kõiki neid ilusaid raamatute hävitamise ei võinud kindel olla, et avalikes kohtades need raamatut säilivad ja peale selle avalikest kohtadest väga paljude raamatute kättesaadavad, need kõik see niinimetatud keelatud kirjandus. Nii et seda otstarvet meie koduraamatukogu praegu enam täitma ei pea. Meil praegu on tuhanded draamat, ise on saadaval nii raamatukogudes kui ka kui ka poodides ja igal poolteiseks tulevad uued Eesti ajalugu, ajalooraamatutest, rääkida uuele moodsamad Eesti ajalookäsitlused ja kus on ka kõike seda arvesse võetud, mis ajaloolased vahepeal on välja uurinud, nüüd ei ole nende vanade raamatute ei sisuline ego sümboolne tähtsus enam nii suur, ütleb ikka tõeline raamatusõber olema. Ja ma usun, see ongi niisugune huvitav lahkuminek, et enamik inimesi loeb ju raamatuid, sellepärast selle sisu pärast, eks ole, niisama nagu nagu enamik inimesi tikutoosi ostab ka selleks tikku tõmmata, aga peale selle on olemas pillofiilid või päris raamatusõbrad, kes ostavad nüüd raamatuid raamatu pärast niisama nagu Anne Adams, tikutooside korjajad, nii et et ma usun, et need raamatu puhul ka see niisugune raamatu tunne, see, see raamat, kui seda kätte võtta, et see tulevikus hakkavad tähtsamaks muutuma, sest selle sisu võib odavamini ja lihtsamini kättesaadav näiteks internetist tulevikus. Nojaa, aga tal, ütleme see sisu, kui sul on kunagi temaga olnud mingi hingeline kokkupuude, siis sa jah, võib-olla tahad. Ma ei oska seda paremini väljendada, sest ma ise kuulun ka nende paadunud raamatu inimeste hulka, et mõne raamatu puhul on kohe nii, et sa tahad, et ta on sinu lähedal. Nii, aga nüüd kui me nüüd tõesti vaataksime, piilukesime teie isikliku raamatukogusse ja kui te sealt välja tooksite mõned asjad, mis on, no kuidas öelda, kas, kas eriti haruldased või eriti kallid või eriti tähtsad või või jah, kolm punkti? Ütleme, et, et kui teie korterisse astub kübliofiil, mida te talle näitate ei näitagi. Näitan ikka, ma usun, et umbes niimoodi mõtlema raamatust või et sisu kõrval on ka raamat ise tähtis või midagi, mis sinna sisse kirjutatud. Hakkasin siis 60.-te aastate alguses oli üks niisugune aeg, kus vahepeal polnud poes müügil saia ja ei olnud saada nisujahu. Tuglasel, kes elas nõmmel, oli mingi niisugune haigus, ma ei tea, missugune ta ei tohtinud süüa leiba, ta pidi sööma lihtsalt, just nimelt saia või valgest jahust nisujahust küpsetatud asju. Ja kuidagi sattus niimoodi, et mina pidin minema seda viima. Tollest ajast kaks Tuglase kirjutatud raamatut tema pühendustega. Ma mäletan, mis tunne see oli, väga eriline tunne ja need raamatud on mul loomulikult tänaseni alles ja siis edaspidi oskasin ka tähelepanujuha pöörata sellele, kui raamatus oli, oli pühendus, ma mõtlen ka niisugustes raamatutes, mida antikvariaadist, soiust seal on, nii et pühendusega raamat on üks niisugune põnev rida. Mul on näiteks olemas saksakeelne Gailiti isade maa mis, mille teeb eriti toredaks see, et see on ostetud nõukogude ajal mündi tänava antikvariaadis Tallinnas, eestikeelne isa, tema, see poleks üldse kõne alla tulnud, et seda oleks võinud müüa saksa kindrali müügil ja seal on raamat selle raamatu või selle eksemplari Gailit kinkinud 41. aasta jõulude ajal ühele eesti kirjastus tegelasele sõnu pühendus sees. Ja noh, see on see hetk, kus tõesti vaatad, vaatad ringi, juba raamatu leidma, niisugune eriline tunne on siis möödunud aastal Poolast, ülemöödunud aastal, pool aastat olin, oli Rootsis ja pidasin loenguid mitmel pool Rootsi ülikoolides ja igal pool, kus natuke aega käisin ka bana raamatupoodides orja antikvariaadis küsis see omanik minu käest, mis huvid mul on. Ma ütlesin, et psühholoogia ja kui midagi, mis on seotud Eestiga. Ta ütles, et Eesti raamatuid on tal küll, aga et ta ei taha pettumust valmistada, vaevalt seal midagi huvitavat on, et nüüd on vist rohkem teid tõlked teistest keeltest ja palus tulla järgmisel päeval, kui ma nüüd selle hoiatuse peale vaatamata siiski lähe ja ja järgmisel päeval juhatati mind keldrisse ja kui ma nüüd mõned raamatud läbi vaadanud, siis ma sain aru, et minu ees liival hunt oli raamatukogu võiks osa sellest. Nii et, et mul on nüüd vist kolm raamatut, mis Gustav Suitsu oma pühendusega kinkinud Ivor Clintonile kaks Underi pühendustega raamatut ja see on jälle niisugune hetk, mis ei lähe naljalt meelest ära ja palju sa neid ära tuua, aga need asjad, mis olid, mis kõige rohkem huvi pakkusid või mis mulle kõige põnevamad tundusid, nii et need on nüüd need raamatud, mida pühenduste pärast näiteks, et siis on mõned teised, mis seal oma vanuse pärast ehk seda väärt. Üks kõige vanem brošüür, mis mul on saksakeelne singel, sisu poolest ei ole huvitav, see on aastast 1562. Ja ja midagi niisugustega haruldast tai endast ei kujuta, aga raamat suurtest võin juba natuke Vaksematest on, on 1602. aasta asi, mille ma ostsin kord sellepärast, et, et see otseselt puudutab. Eestit, täpsemini Tartut, seal on niisugune sakslase kamps Rift või ütleme, niisugune poleemiline raamat usutülide ajast, reform, reformatsioonijärgsest ajast, protestantlik raamat, mis on suunatud katoliiklaste vastu. Ja jutt on, on muuhulgas inimestest, kes töötasid selles jesuiidid kolleeg, mis, mis oli Tartus poolajal. Kui nüüd edasi tulla, siis, siis üks raamat on, on ma usun, et see on aastast 1649, saksakeelne, aga ta on tõlgitud inglise keelest. Ja seal on Need, need kurvad sündmused, mida igaüks mäletab kolmest musketär-ist. Kuninga pea, maharaiumine ja kõik need kohtuotsused ja nende viimased sõnad ja kõik värskelt pärast seda, kui see kõik oli sündinud. See on jälle täiesti kummaline niisugust raamatut käes hoida, need on tõlgitud ja välja antud ja selle raamatute veel haruldaseks see, et see on kunagi kuulunud Andrei kai Saarovi raamatukokku, kes küllalt kuulus tegelane Vene ajaloos ja kultuuriloos, muuseas, meest, kellest Lotman kirjutas oma kandidaaditöö, sellest samast ka ei saa aru vist nii, et mõnikord jooksevad sihuksed väga kummalised asjad omavahel kokku. Aga oma lapsepõlve lemmikraamat, mõni on alles. Õnnelikul kombel on need kõik kaldes ema juurest tänase päevani. See on nii naljakas, neid harva, kui, kui selleks võimalust on, aga eks ma julgen öelda, et kolm musketäri armastasin tol ajal seda raamatut marustan praegu seda raamatut ma ei olnud, annab siis teab kui väike laps, kui ta ilmus aga aga mõni päev või mõni aasta tagasi suvel, kord katsusin lugeda uuesti saladuslikku saart, no ei jaksa. Ma mäletan, kui väga sugune meeldis ja praegu tundub nii vastikult õpetlik ja didaktika, et ei kannata seda välja. Tol ajal tundusid võrdselt toredatele need raamatud, nii et kuigivõrd see suhtumine muutub ka aja jooksul. Aga ma ei ole ammu üle lugenud neid, neid, neid nõukogude lasteraamatuid, aga mõtlesin, et järgmisel suvel võiks seda teha, lugeda neid niisugusi nagu suurulase greniks õnnelik päev või trubatšov ja tema sõbrad, sest. Kõik, kes tol ajal mina olen 45. aastal sündinud, kes lapsed olid? Ma usun, et võib-olla mõni üksikkodu oli niisugune, kus lapsi hoiti eemal üldse niisugusest päris nõu kogulikust kirjandusest enamik me kõike seal lukke lugesime ja pole kahtlust, et see, see mingisugust muljet ja mingisugust mõju meile avaldas. Ja praegu on see ajaline distants võib-olla piisavalt suur, et et katsuda ise järele mõtelda, et, et mis on need asjad sinus, milles pull tänu kui nii tohib ütelda, just nendele raamat. Mida ootate raamatu aastalt, tähendab selles mõttes mitte, et kuidas ta kull ja ma olen veendunud, et kulgeb hästi ja sinna nii palju planeeritud, huvitavat ja kasulikku. Aga mis peaks olema selle niisugune mõjuline tulemus või või kui kaugele ta peaks jõudma? Iga eestlaseni kas saab nii teha, et ei ole ühtki, kes pole kuulnud selle aasta jooksul. Ma arvan, et ta on vist piisavalt kaua elanud, et mitte endale illusioone teha ja ma arvan, et, et ükskõik kui väga ühest asjast Eestis rääkida ikka leidub inimesi, kes kuulnud ei ole, nii et kui nüüd päris otsast kinni võtta, siis ma arvan, et et mis ma julgen lubada, on, et me oleme selle plaani üsna hästi läbi mõelnud, niiet et ma arvan, et kõik, kes vähegi tahavad, kuulda, need kuulevad ja suur osa neist ka, kes ei taha, neid kuulevad, aga ka üldse päris igaüheni jõuab, seda ma ei looda. Meie niisugune tõsisel taotlus on see, et teha niimoodi, et need, kes tahavad raamatut kätte saada, et teha see nendele tunduvalt kergemaks, teiste sõnadega levitada raamatut, müüa teda maale viia ka nendesse kohtadesse kirjanik ega ega raamatupood ega, ega teised raamatu tutvustaja levitajad tavaliselt ei käi käia seal rääkimas, esinemas, korraldada niimoodi kingitaks palju raamatuid raamatukogudele, nii et see on üks pool, et teha raamat kättesaadavaks, eriti, kus ta nüüd on kallis ja raamatukogu roll on kõvasti tõusnud. Teha kättesaadavaks kõigile, kes seda tahavad, niipalju kui võimalused lubavad ja teiseks äratada huvi nendes keeles, võib-olla seda raamatuhuvi ei ole. Üks osa sellest kampaaniast on teatavasti see, et selle aasta sügisel kavatseme kinkida ühe kena raamatu igale lapsele, kes läheb kooli ja noh, kindlasti enamik neist lastest tuleb peredest, kus on raamaturiiul juba ammu olemas. Aga kindlasti mõni tuleb kodudest, kus, kus see raamat. Kui ta just esimene ei ole, siis kuulub väheste hulka ja kui see on sinu enda raamat, mis sulle kingitud, kui sa kooli lähed, siis on ka suur tõenäosus, et sa tahad mõnda teist raamatut sinna kõrvale saada. Raamatu saate järgmine esineja on Hando Runnel üks raamatuaasta idee algatajaid. Miks algab raamatuaasta aprillis? Täpset teaduslikku seletust ei ole, sest see oli inspiratsioonihetk mis kutsus inimesi kokku ja sundis kooris lausuma, et aastal 2000 tuleb kuulutada raamatu aastaks. Ja järgmine lause oli, millal aprillis jüripäeval ja siis, kui hiljem vaadati kalendrisse siis selgus, et mitte ainult Eestirahvapüha jüripäev ei ole 23. aprill vaid on ka ülestõusmise pühad. Ja see on ju eriti hea, sest esimene eestikeelne raamat oli kah seotud usutekstiga ja sellega saab veel mitu sümboolset tähendust. Kui poliitikasse veel minna eesti rahva väga tähtsa ajaloo alguse juurde, Eesti riigi. Sündimise juurde siis esimene asutav kogu asutav kogu kutsuti kokku ka jüripäevaks. Piisab vastusest. Piisab tähendusi, kui palju ja on ilus, on kevad, on lootusrikas ettepoolevaatamise aeg. Kuigi tavaliselt meil ju seostub kuidagi raamatuga alati september, et siis hakkab õppimise aasta ja, ja siis võetakse raamatut välja, aga võib-olla raamatut kaovad üldse ära. Võib-olla tuleb esimene september, kus lastel ei olegi enam ühtegi kooli raamatut kotis. No ma olen natuke teisel arvamusel, see on natuke naljakas aga aga natuke naljakas, minu seletus. Aga selle võib ka ära jutustada. Raamat oli algselt selline asi, mis oli mitte paberil, vaid see oli kiri mida kirjutati nahale hööveldatud nahale ja see pandi rulli ja viidi, see oli raamat ja kui me vaatame, kuidas pärast trükitud raamatut nahka pandi, siis see tähendab, et nahk on alati raamatusõber või raamatulähedane asi. Ja kui me nüüd näeme inimesi uue moevalguses, kes hakkavad oma elava naha peale kirjutama, maalima, siis on aeg tulnud, kus nahk on jälle saanud raamatuks või, või tekstikandjaks elava inimese nahk. Ja kuna inimeste arv maakeral kasvab ja komme suureneb ja levib, see tähendab, et raamat ei kao iial oli loogiline seletus. Oli loogiline seletus ja, ja tegelikult Mullen ju algusest peale selge, et meie ajame ühte asja, et me oleme mõlemad raamatu inimesed, aga on kindlasti ka teisi inimesi, kes ma olen kuulnud nooremate suust näiteks niisugust lauset, et muidugi ma armastan lugeda ja loen raamatuid ja vaja on neid aeg-ajalt. Aga et mul ei ole nisust, pühaliku veed harrast suhtumist raamatusse või vaat nii, et nagu sina räägid raamatust kui mingist haruldasest endale nii hirmus tähtsast asjast pole midagi parata, ma tulen niisugusest ajast. Ja seal võib-olla kodukasvatus lapsepõlv, mis minule niisuguse sideme raamatuga on tekitanud, aga räägi sina oma esimesest raamatu mäles, et kuidas üldse raamat esimest korda sinu ellu tuli. Punktuaalselt ei oska öelda. Tuleb kõnelda taustast, talu poegliku. Pereraamatute hulgast, mis võib-olla meie kodus oli natuke suurem kui mujal, sest isa oli õpetatud põllumees ikkagi ja aga lugemisraamatud olid. Vanad kooliraamatute eeskätt ja ikka oluline oli kõige paksem raamat, see oli piibli raamat, mis andis ka siis ikooti kirja kooli. Ja võib-olla ikkagi hakkasin mina raamatute juures esimesena taga ajama autori isikut või isiksust ja kui ma praegugi raamatust kui väärtusest kõnelen siis peaksin ütlema, et raamat on inimese või isiksuse. Eneseteostuse parim võimalus, kui me räägime praegugi väga tähtsalt pool pühalikult, et kõige tähtsam on inimene isiksus, siis raamatu oli esimene individuatsiooni võimalus, et üksik inimene omaloodud raamatu kaudu saab tõelise isiksuse, jõu või mõõdu ja ka lugeja, kes üksikult suhtleb raamatuga suhtleb raamatu läbi iseenda kui üksiku olevusega kes on hetkel lahutatud sootsium Est või karjast või massist. Ja selles mõttes raamat on praeguse maailma põhiväärtustega, ükskõik kui lõdvalt neid väärtusi kuulutatakse väga kooskõlaline. Sest ka praegu toonitavad needsamad inimesed, kes raamatut ei loe, palju, et mina olen mina. Miks ma ei või tahta ja teha seda. Aga selles ütlemises veel ei ole vaimset loomingut või tihendust sees. Ja raamatu kaudu on see vaimse võime tihendamine võib-olla käibki hõlpsam? Ma räägin nüüd pikalt katkestamatult ja võin lõpuks öelda seda. Et kuigi need raamatu skept skeptikud ütlevad, et praegu elektroonse sideajastul ja igasuguste kodulehekülgede internetti riputamise ajastul huvi raamatu vastu langeb. Aga psühholoogiliselt tundub, et needsamad vanad inimesed, kes tegelevad kodulehekülgedega, üks kord tüdinevad sellest hääletaja otsata ookeanist mis on suuresti rämpsu ookean, ja nad tulevad ja ütlevad, et ma tahaksin nüüd välja anda oma raamatu tähendab see sama igatsus eneseteostuse järele üksikisikuna või isiksusena. Kui me nüüd räägime raamatu aastast, kas siis raamatuaasta vajaduse või mõtte seda korraldada on põhjustanud rohkem armastus või hirm armastus raamatu vastu või, või hirm tema saatuse pärast. Hirm ei organiseeri muudkui põgenemist. Nii nagu vahel paljud meest põgenesid ka nõukogude aegsest vangistusest, hirmuga kaotasid loova üles ehitama jõu. Meie inspiratsioon, kes raamatuaasta algatamise juures oli. Võib-olla sai tõuke sellest, et me olime käinud Eestis ringi, näinud et rahvas on hingeliselt kõige suuremast mõõna seisundist üle saamas või kohati ka saanud ja see loomulik elurõõm on ärkamas, palju ilusaid liigutusi on tehtud ja raamatuaasta aitab sihukese ilusa katusena või ilusa loosungiga neid jõudusid koondada. Kiidame küll, ei tea balti keti või laulupidu kui sündmuste, aga kui üks niisugune positiivne meeleliigutus. Loovad jõud saavad suuresti korrastatud, see on nüüd kõige metafüüsilise ja samal ajal ka kõige konkreetsem seletus. Üks võimalik seletus. Raamatuaasta tähendusele. Sa ütlesid meie, need inimesed, kes tulid sellele mõttele, et kes on meie, see meie Noh, ma ei hakka siin nimepidi nimetama, vaid need on olnud ka Raamatu tegijad, raamatu kirjutajad ja me olime tartlased ja. Tartus koos kui see hetk sündis ja siis me kuulsime, et sama mõttega on Raamatukogu inimesed välja tulnud, et see on sündinud rööbiti või peaaegu samal ajal mitmes paigas, sellepärast need nimed ei olegi kõige olulisemad. Ja humoristlikud me ütlesime ka niimoodi. Kui pidada ennast pessimistlik, siis ütleme, et pessimistid enam me võime siis hõisata ühel aastal, et nüüd lõpeb üks sajand aasta tuha lõppvahetus. Aga see, need viimased sajandid olid raamatu sajandit tähistame siis vähemalt ühe suure ajastu. Nii mingisugust Leimide lõppu vaid kulminatsioon ja siis võib-olla. Kulminatsiooni, kus on nii tohutult palju raamatuid ja julgen öelda, et nad siiski on kättesaadavad sellest hoolimata, et raamatu hankimise ja oma kojutoomise võimalused on võib-olla arusaadavatel põhjustel ahenenud aga raamatukogud omakorda arenevad ja peavad arenema ja mina olen nii aru saanud, et Tallinn ja Tartu on nimetatud, aga et see raamat aasta peaks haarama just kõiki Eesti kohti paiku ja paigakesi No mul tuleb meelde, raamatuaasta ettevalmistamine on kestnud. Kõvasti üle aasta, ligi kaks aastat vaikselt ja kui meie raamatuaasta patroon president Lennart Meri on küsinud, aga mis oleks siis üks tähtis asi, mida nimetada raamatuaasta raames mis oleksid tähtis tegu, siis me oskame öelda nii temale kui teistele, et et väga tähtis Tähelepanu pööramine raamatukogudele ning kooliraamatukogudele kui rahvaraamatukogudele. Sest kõigil tõepoolest kodudes ei ole kunagi olnud palju raamatuid, aga raamatukogud on sel sajandil sajandi alguses olnud väga tähtsad ja ja praegu on ka mitmed raamatukogud ikka täiesti kultuuritemplit, kui julgeme kasutada nii ilusat sõna. Ja võib-olla kõige mahajäänu, ma toon kooliraamatukogud. See on väikene arvustus meie koolipoliitika suunas. Ja näida, et arvustuks oleks ainult tühi ütlemine, vaid aasta jooksul võiks tegev teoliselt midagi paremaks teha. On ilmavaate kujundamine. Aasta jooksul. Jah, sul on õigus, mul tuli praegu meelde, võib-olla see on kõrvaline, aga ma käisin keskkoolis aastail 1954 kuni 58, missugune aeg, aga meie kooli raamatukogu Tallinnas oli täis, no täis oleks vale öelda, aga seal leidus väga palju näiteks enne sõda välja antud maailmakirjanduse klassikat Nobeli laureaatide sarja ja Põhjamaade romaane, üksikuid ja meie koolilapsed, saime neid sealt, mina ei tea, kas nad olid siis keelatud või lubatud või, või hoidis meie kooli raamatukogu tädi neid lihtsalt selleks, et neid lugeda soovijaile noortele anda. Mitmed raamatud, kooli raamatukogud, mis olid vanasti väga rikkad säilitasid veel pärast puhastuse aktsioone. No ühte teist, mida väga ei levitatud, aga mis oli natuke olemas. Mina ei ole marksist ega Marxi kummardaja, aga kui ma oma raamatukogemust või lugemust meenutan, siis siis ma pean olema marksiga näos, kes olevat öelnud, et meeldivamad tunnid on elus need, mida sa oled veetnud raamaturiiulite vahel raamatuid sorides, ka mina selles nigelas nigelavõitu külaraamatukogus, mis tol ajal oli minu noores põlves töövaheaegadel või pühapäeval, laupäeval. Sorisin seal, ma ei laenanud nii palju koju kui raamatute ilmas, suhtlesin erinevate autorite ja teemade ja maailma asjadega. Nii on raamatukogudel Nii et sa oled seda omal nahal tundnud. Kas su kodune raamatukogu on praegu suur? No ta on nii suured kipub inimesi välja tõrjuma. Aga kuidas siis on, kas hakkad varsti viima raamatuid keldrisse, pööningule või kuhugi ära? Ei, ma ikka ootan, et inimesed ise liiguvad. Jah. Inimesed liiguvad raamatute juurde. Mis su raamatuaastasoov oleks, kui sina võiksid neid ütelda, et oleks minu teha, siis ma teeksin, et see asi läheks nii mingi soo, mis on tähtis selle asja juures. Ühe aasta asi vaid, et see, mida aasta jooksul külvatakse jääks kestma kauaks. Selleks on mingid reaalsed alused olemas sellele lootusele. Kui raamatuaasta üheks kandvaks organisatsiooniks on praegu küll nõrgavõitu Eesti Kirjanduse selts, siis mäletame seda, et kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel oli Kirjanduse selts Üle-Eestiline vahemees autori ja lugeja vahel püüdis kultiveerida ja kasvatada inimesi ja iseennast. Korraldada kodu-uurimist. Ja sedalaadi algatusi. Ja kui raamatuaasta jooksul saab üle Eesti raamatusõpru, kodu-uurijaid ja kooliõpetajaid ja raamatukogu inimesi, koolilapsi mobiliseerida nende aktiivsust ergastada, siis nad jäävad ju ootele, et midagi edasi teha. Ja nad võiksid muutuda Kirjanduse seltsi usaldusliikmeteks üle üle Eesti või kasvõi üle maailma. Eesti kolooniaid on veel igal pool. Ja see oleks võib-olla raamatuaasta teine. Kasulik liin või või õnnistav liin, nagu öeldakse. Ja nüüd on aeg tutvustada raamatuaasta uut saatesarja millele oleme nimeks andnud. Eks liibris raamatuaasta lehekülgi. Andres Langemets on selle saatesarja ideoloog või initsiaator või mis koleda võõrsõna me veel võiksime vestelda. Algataja, väljamõtleja, väljapakkuja. Meil on vaja niisugust saadet. Miks. No kõigepealt üks täpsustus, idee pakkus välja Mall Jõgi Kultuuriministeeriumist meeldivaks tänapäeva mõistes nimetada projektijuhiks. Aga jah, eeskujuks nähtavasti kes märkasid, möödunud aasta lõpul oli Soome Yleisradio selline projekt, kus nad sajandi 100 raamatut sellises juhuslikus järjestuses. Augustist alates kuni jõuludeni tutvustasid lühikeste lõikudega, nii televisioonis, TV ühes kui ka kui ka siis Soome Yleisradio põhikanalil. Ja see oli väga võlusõna, võtsid kirjanikud, kirjandusloolased, aga isegi raamatukaupmehed ja lugejad ja rääkisid iga kord ühestainsast raamatust. Õigemini just see viimane idee tunduski. Minule küllalt köitev, et kui me räägime raamatu aastast, siis on kõva tahtmine hakata kirjutama uut kirjanduslugu, kultuurilugu, anda selliseid ülevaateid, rääkida raamatu tähtsusest ajaloos ja nii edasi. Siiski peaks raamatuaasta puhul rääkima lihtsalt ükshaaval raamatutest, sest üks raamat on teatav tervik ära lõpetatud, tervik, teda võib kordus trükkidena välja anda, teda võib mainida, võib redigeerida, aga tema terviklikkus, tema püsivus jääb ikkagi säilima. Ja mida muud mõtet ühel raamatuaastal on. Kui tuletada sellise sarjana meelde terve hulga olulisi raamatuid möödunud sajandist. Mina kasutan siiski seda möödunud sajandi mõistet. Mina sain 50 aastaseks siis, kui ma sain 50 aastaseks mitte siis, kui ma sain 51 aastaseks ja. Selgituseks öelda, et jutt on 20.-st sajand. Just nimelt ja, ja meie jätkame seda sarja aasta jagu. See teeb ligikaudu sadakond raamatut. Juhuslikus järjestuses. Olen veidi subjektiivselt ja diktaatorlikult selle küll paljude kolleegidega nõu pidades selle nimekirja juba enam-vähem kokku pannud. Seal saab olema mitte lihtsalt eesti kirjandusloo ülevaade, mis muidugi on ka meile tähtis, vaid just nimelt Eesti raamatu meid mõjutanud raamatut, meile huvi ja lõbu pakkunud raamatut mõned kurioosumeid, sealhulgas siis 20. sajandi jooksult. Nii et siit ei pruugi leida kõiki neid teoseid mida meile kooli kirjanduslootundides õpetatud. Noh, päris suurtest nimedest teostest ei saa seegi nimekiri mööda loomulikult. Aga sekka on võetud tõlkeraamatuid. Olulisi, millest on tunda, et need on eesti kultuuri ja kirjandust pikema aja jooksul mõjutanud. Sekka on võetud täiesti mittekirjanduslikke raamatuid. Mille mõju ei ole ka mitte väiksem olnud. Ja, ja võib-olla noh, puudulik on ehk õpperaamatud esindatus, mida võiks ka ju nimetada ja, ja, ja, ja mis kahtlemata kui üks õpik on hulk aastaid koolides käibel, on selge, et tal on mõju, nagu oli näiteks siin nimekirjas oleval Mihkel Kampmaa Eesti kirjandusloo peajoontes või siis taevas hoidku, aga seda küll, ma ei ole nimekiri võtnud bioroskini füüsikal pärast sõjajärgses Nõukogude kooliõpetuses. Hea kuulaja, ära loodagi, mitte et sa saad kõik need raamatud, mis sinul praegu peast läbi tormavad, aga no teeme mõned katse. Kas, kas, kas, kas Lutsu kevade tuleb? Ma arvan, et see nüüd sõltub autorist, kes tuleb meile Lutsu tutvustama. Luts kindlasti on oma paunveresarjaga, aga milline osa just neist, kas kevade, mis on kahtlemata vist kõige tugevam nendest aga jäägu see siis autori otsustada. Kahtlemata ei pääse mööda Underi soneetidest Tammsaare teostest Juhan Liivi luuletustest, Grüntali lauludest. Aga. Kindlasti tuleb juttu näiteks Eduard Laaman nii Eesti iseseisvuse sünd või mõni teine tema oluline monograafiline teos, looritsa Eesti rahvausundi maailmavaade suur piibel ja piibli juubel 39. aastal. Ja nii edasi ja nii edasi. Ma nimelt Sain teatava kogemuse oma seks, kui töötasin ajakirjas luup, me tegime seal. Nii väliseeskujudele, toetudes sajandis tähtsamate romaanide ja sajandi tähtsamate eesti luuletajate edetabeli. Ja me saime võrdlemisi huvitava edetabeli kaks edetabelit, aga mulle kogu aeg tundus, et, et need mõlemad edetabeleid jätsid midagi vahele, et, et nad, nad olid natuke liiga krestomaatilised, sellised kooli õpikulikud ja see kava siin toetuda lihtsalt raamatutele ilma mingi edetabelid on mulle palju põnevam ülesanne praegu. Ja mis siis ikka laskem kõlada meie uue saatesarja, eks liibris raamatuaasta lehekülgi esimesel saatel. Need saated hakkavad tulevikus kõlama igal laupäeval ja pühapäeval kell 13 50. Gustav suits, elu tuli stuudios on Toomas Liiv. Tavaliselt, kui me mõtleme 100 aasta või 10 aasta kategooriates aga proovime korraks praegu mõtelda näiteks 95 aasta kategoorias see tähendab seda, et mõtleme ennast tagasi praegu aastasse 1905. Millal Eesti poliitikas ja ka Eesti kultuurielus toimusid põhimõttelised muudatused. Nimelt aastal 1905 95 aastat tagasi tuli eesti kultuuriareenile seltskond, keda me tunneme praegu Noor-Eesti rühmituse nime all Noor-Eesti see on kõigepealt Gustav suits, kõigepealt Friedebert Tuglas ja ilmselt oleks praegu ilus alustada nende kuulsate Gustav Suitsu poolt sõnastatud lauset, ega see kuulus tänagi, meitiivustav loosung kõlab siis sellest 1905. aasta sõnastuses niimoodi. See, mis olusid inimestele rahvastele aitab kütuste kohasemaks teha, mis inimesi kannab ja tõstab, on haridus ja meie hüüeon enam kultuuri. See on kõigi vabastavate aadete ja püüet esimene tingimine enam euroopalist kultuuri. Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks. Need on kuldsed sõnad sellest kunagisest 1000 905. aasta manifestist noorest esimesest albumist ja otsekui nende sõnade kinnituseks tuli sellesama Thori Gustav Suitsu sulest selsamal aastal välja luulekogu elu tuli. See on üks nendest eesti raamatutest, mis on jätnud väga sügava ja isegi pööret tekitanud jälje Eesti kultuuri Eesti kirjanduse ajalukku. Ja ma arvan, et on kõige õigem praegu natukene meenutada seda elu, tuleaegsed sõnumit, siin on ühte-teist huvitavat, me oleme seda elu tule sõnumit ilmselt lugenud, kõik mingis väljaandes kuulnud neid laule, aga on siiski mõni niisugune ilus mõttetera, mis võib-olla tänasesse päeva eriti hästi kostnud ei ole. Näiteks Gustav suits kirjutas siis 1905. aastal oma esimeses luulekogus, luuletuse tulevik mille algus on meile võib-olla tänapäeval natukene kummaline, Gustav suits ütleb niimoodi. Ma tsiteerin Itaalia, nii, olgu eesti tulevik, nii, noored tahavad, et paistaks silma, nad loota tahavad öö järel valget ilma ja sellest jõud ja vägi tuleb. Imelik oleks nõid siis Eesti lumehanged, Mavilja väljadekski muudaksin, kust vahelt paistvad tammed võimsaks Kanged, oh kui ma seda suudaksin. Ja nii edasi, see on natukene imelik mõtelda kunagist loosungit Itaaliani, olgu Eesti tulevik, aga see selleks, see itaalia sulab kokku ilmselt tänase eestlase jaoks Euroopaga. Ja sellel taustal on kõige õige mõtelda natukene igavikulised matel asjadele natukene eksistentsiaalselt nendele asjadele ja nimelt sellele ilusale sõna ühendile, elu tulija luuletusele, mis seda kannab. See luuletus üks Eesti kõige programmilise maid, eksistentsiaalse sisuga luuletusi, ma usun, on paljudele raadiokuulajatele tuttavaga. Võib-olla tasuks siin meenub võtada tänasel kevadel aastal 2000 neid kunagisi Gustav Suitsu sõnu luuletusest elu tuli. Ja nimelt Gustav suits kirjutab niimoodi. Elu tuli, helgib, kui sinitaeva päikene elu tuli, sähvab pilvist, väikene valgustab välkudes hämaramas öös Ki sütitab, mõttes vaimustab tööski ja kaduliku siis kustub. See on niisugune paratamatuse tunnetamine ja ilut, eriti ilus on siin selles kontekstis praeguse sõna- kaduvik kadu viku, kuhu rikkustub. Aga jätame praegusele kaduvikku, loeme natukene edasi neid Gustav Suitsu ridu, mis küll nii kohisevad kevadised veed, kes need seal sammuvad, mööda teed, lõkendavad ihalduste tulised tungla noored, need otsivat muinasjutu Kungla, kuni kord seisavad toonela väraval. Ja edasi tuleb juba natukene programmilisem, natukene paatoslike revolutsioonilisem osa, elu tuli, helgib ja sähvabja lööb võitluses põlevaid südameid, sööb loomises, loidab kumades kustub küll. Tule, Asegi viimati mustub, jääb järele peodes ka. Püha on elu, tule tuhase, elu, tulipunane, püha on ise. Ma lõpetasin praegu Gustav Suitsu luuletuse tsiteerimise, aga me võiksime kõik kaasa võtta sellest kuuldud tsiteerimisest, need viimased read, püha on elu, tule tuhaaseelu tuli, punane püha on ise. Ja võib-olla peaksime tänapäeval mõtlema siis, kus on meie jaoks elu, kus on tuli ja kus on elu tuli ja kus on siis pühadus, mis ümbritseb vähemalt Gustav Suitsu arvates elu tuld.