Jõudu ja tervist ooperi sõber. Tänane programm tuleb itaalia ooperis Rossini ja Verdi vahelisel perioodil kus publiku maitset kujundasid kaetanodonitseti ja Vincenzo belli Itaalia ning muu Euroopa juhtivate ooperiteatrit, et said lühikese aja jooksul lavastada kahe tunnustatud looja viljakast rivaalitsemisest tingituna kümmekond suurepärast ooperit, mis tänaseni kaunistavad maailma ooperiteatrite repertuaari. See konkurents kestis kõigest kuus aastat, sest raske haigus viis Berliini manalasse kuid oli ooperiajaloos üks värvikamaid. Külli tülija, Tiit Made juhatasid saate sissekooriga Berliini melodraamast la Sanambula kuutõbine. Mängin tänases saates lugusid sellest kahe mehe viljakast loomeperioodist kusjuures valik on langenud meil suhteliselt vähem tuntud töödele. Berliini Laszonambula pidi tasakaalustama Donizzieti menu, mida ta parajasti oma anna poleenaga kogus. Samas Milano karakano teatris, kus kuutõbine ettekandmisele tuli mõlemad ooperid, olid kirjutatud sel hetkel Itaalia ühtedele ja samadele tipplauljatele tita pastale ja vanni Rubinile. Ka libreto autor oli mõlema ooperi puhul sama mees. Felicia romaani. Kuuldud aaria Aldoltsche kuindami juhi mind, Andonitseti anna polena finaalist ning kuulub sopranite tipprepertuaari. See oli kirjutatud vastavalt tita pasta nõudmistele ning tema võimeid täpselt arvestades. Täna laulis selle praegune maailma koloratuur sopran number üks slovaki päritoluga edita kruuberova. 1830.-te aastate algus tähendas suuri muudatusi itaalia ooperitraditsioonides. Tollal ajasid Itaalia sisepoliitilised olud karm tsensor ja heliloojatele makstavad tagasihoidlikud honoraride Itaalia juhtivad heliloojad Pariisi. Seal oli tekkinud tugev itaalia ooperikoloonia spontiini rassiinidonitseti ja pisut hiljem Berliini näol. Kuid Pariisis olemine tähendas ka, et kirjutades prantsuse teatritele tuli arvestada sealse publiku maitsega. Seni valdavalt tõsine ooper muutus romantilise maks sellesse tuli juurde heroilisust, kuid hakkas vilksatama vodevill element ning üha rohkem hakkas maad võtma prantslastele meelepärane koomilisus ja meloodia kergus. Tonitseti, kes kokku kirjutas 69 ooperit, jõudis 30.-tesse aastatesse keskpärase heliloojana. Ta oli jõudnud kirjutada 31 ooperit, kuid erilist populaarsust need ei olnud toonud. Berliini seevastu oli tunduvalt tagasihoidlikuma produktiivsusega ja viimistleda oma töid kauem. Temale tuli populaarsus ja kuulsus pärast neljandat ooperit. Igal juhul oli just tema kapulletid ja Montekid see, mis tõi talle edu ja mis oli loodud romaani tekstile ja sama Felicia romaani teksti kirjutamise oskus õhutas Kadonitsetid pöörduma just tolle tunnustatud meistri poole et parandada oma operitiseni kasinat faabulat. Milano karakano teatri juhtkond nimelt oli korraga pöördunud mõlema looja poole ettepanekuga kirjutada teatriluus, ooper. See oli tonitseti jaoks väljakutse, mida tuli tõsiselt võtta. Ja Anna poleenast kujuneski maestro läbimurdeooper ning tema kuulsus hakkas kiiresti kasvama. Berliini kavatses esialgu kirjutada Milano karakano teatele ooperi Victor Hugo näidendi Hernani ainetel. Ta oli selle etendus Pariisis näinud ning soovis romaanilt Libretat. Too sellega nobedasti kirjutas. Kuid Berliini hakkas pelgama ranget. Itaalia tsensorid loobus oma mõttest. 13 aastat hiljem kirjutas teatavasti sellel teemal ooperi hoopis Verdi Beliinijaga komponeeris hoopis Rosanna ambula kuutõbise. Mis etendus karakano teatris kaks kuud pärast manitseti, anna poleenat. Igal juhul mängiti neid kahte tükki mitu kuud vaheldumisi ja samade lauljatega, kuni Anna poleena kevadel repertuaarist välja kukkus ja Laszonambula sinna jäi veel järgmiseks poolaastaks. Kuuldud duetti Brendi laneeltitono ta vastase sõrmus, Berliini melodraamast kuutõbine lausitlus seana Pavarotti ja saan Sabelanud. Berliini sündis 1801. aastal katanias ning teda peetakse Itaalia graatsiliselt väljendusliku ja romantiliselt lüürilise ooperitraditsiooni rajajaks. Ta õppis esialgu oma isa juures ja seejärel Napolis keskpärase maestro siin Karell i juhendamisel. Ehkki ta sai hiljem tuntuks kui eemalduja tollal ainuvalitsenud Rossini stiilist, ei pääsenud ka tema esialgu suure maestro mõjutustest. Kuid Milano lepingu ajaks kuutõbise ajaks olin noore maestro omanäoline käekiri välja kujunenud. See oli orienteerumine ühele kahele intelligentsel tipplauljale. Oskus kirjutada eriti keerulisi ja raskesti esitatavaid aariaid. Innustus valada inimhinge sügavamad romantilised tunded muusikasse. Sellele lisaks oli tal kindel veendumus, et Rossini poolt viljeletud meeletu tempo tuleb. Tagasi tõmmata. Kvintetti kaetaanodoneidseetianna polena esimesest vaatusest esitasid edita kruuberava Stefano palatsi, Igor Morozov ja teised. Tonitseti oli oma konkurendist neli aastat vanem, sündinud Bergamos ja õppinud seal komponeerimist tollal Väljapaistva maestro Simon Mairi juures. Ta oli oma loomult ja eluks ettevalmistuselt hoopis teist masti mees kui Berliini. Oli saanud hea vokaalse ettevalmistuse. Tal oli endal nauditav puhobassi hääl ja tunnustatud vioolamängija kuulsus. Ta seti pidas lugu kammermuusikast ning oli hea dirigent. No suurepärane huumorimeel oli laialt tuntud, sama kuulus oli ta ka murdmisahne naistemehena. See asjaolu sai lõpuks saatuslikuks. Süüfilis viis maestro 50 aastaselt manalateele. Rivaalitsemine Berliiniga Olidonitseetile rohkem mäng sest oma loomult oli ta heatahtlik. Talle pakkus lõbu oma rivaali kiusata, sest tooli kergesti haavatav ja ise tuntud-teatud riiukukk tonitseti teinud kolleeg intriigidest välja vaid kasutas oma nobedad, sulge ja kahandas publiku Berliini vaimustust tema parimatel päevadel komponeerida salati tolle meistritööle kõrvale, mitte oma melodraamat, mis olid samasuguse meloodilisusega, kuid pisut vähemnõudlikuma helikeelega. Aga meeldisid nii lauljatele laulda kui ka publikule kuulata Donizzetylali aval hing, mida kinnitab kas või tõsiasi, et Berliini surma puhuks komponeeris ta reekviemi ega meenutanud kolleegi kunagi paha sõnaga. Nüüd aga laulab marja kallas ja see on Aminaaria Berliini kuutõbisest. Marja kallas ettekandes kõlas Aminaaria Berliini kuutõbise esimesest vaatusest. Salvestus on tehtud 1957. aasta Milano La Scala etenduse baasil. Berliini, elas ja töötas kuus aastat Milanos ning oli selle muusika linna kõrgema seltskonna lahutamatu maskott. Kuid ta keeldus kõikidest talle pakutud kõrgetest riiklikest ametikohtadest, mida meelsasti võtsid vastu tema kaasaegsed tonitsetirosiini Padžiini ja Merka, Dante ning hiljem ka Verdi. Seevastu oskas Berliini küsida oma ooperite eest kolleegidest tunduvalt kõrgemaid honorari ning õnnestus panna teatrite juhtkonnad seda tollega maksma. Heliloojad olid tol ajal lauljatest viletsamini makstud ning ehkki esialgu oldi Berliinile raha pärast kade, siis pikemaajalises plaanis aitas just tema protsessimine teatriomanikega parandada ka teiste tippheliloojate majanduslikku olukorda. Berliini kui natuur oli hella hingega ja kergesti solvub. Samas polnud ta ise mingi ingel. Kaasaegsetest heliloojatest pidas ta luguvaid Rossinist, kellega noorel komponistil olid isalikud suhted teiste heliloojate, samuti enamuse lauljate, teatriomanike, Impressaaride, kirjastajate orkestrantidega norista lõputult tüli. Hea näitlejana oskas ta ka alati solvatut mängida ja saada kaastunnet ning lohutust. Eriti oskas ta välja meelitada noorte daamide kaastunnet. Vincenzo polnud mingi džentelmen või delikaatne persoon. Teda on iseloomustatud kui kergesti süttivad, kärsitud ja isegi jultunud isiksust. Kirjastaja vannirekordi on teda nimetanud vulkaaniks, kes võis ootamatult pursata Pariisi teatriringkondades iseloomustati Belliinid kui väikest tupsakat täis tühisust. Tänapäeva ooperisõpradel pole maestro ammune iseloom ilmselt eriti oluline, kui nad naudivad tema muusikat, mis mitte kuidagi ei anna edasi selle looja, vastuolulisi iseloomuomadusi. Kuutõbise ühe peaosalise külavanemast krahvirod alfa ja 19. sajandi Šveitsi küla elanik ja meisterlikult komponeeritud malbe ansambli Afaskassiiela anata Bruna kui surnud öös on kõik pime. Rudolf Foralli laulab Bulgaaria pass, Nikolai Aurov. Tonitseti nagu ka tema rivaal Berliini kuulusid nende komponentide hulka kes lasksid end meelsasti oma jooksvas töös juhtida primadonna-tähja priima hoomade soovidest ja tahtmistest ooperis. Samas käis elu tollal nii, et üks või teine väljapaistev laulja pöördus mõne komponisti poole sooviga, et just tema jaoks kirjutatakse uus ooper. Teine võimalus oli, et teater andis maestro, kellega oli parajasti sõlmitud lepingu uue ooperi kirjutamiseks teada, kes tulevases etenduses hakkavad peaosi laulma. Maestrot, võtsid nende võimed ja tahtmised muidugi arvesse. Muide nii tonitseti kui ka Berliini toodangus domineerivad naiste nimedega ooperid. Need pole kaugeltki kõik pühendatud kroonitud peade tegevuse jäädvustamiseks, vaid käsitlevad naisterahva armastust ja kannatusi, pettumusi ning võimuiha palju laiemas plaanis. Niisiis töötasid tonitseti ja Berliini uue ooperi loomisel vahetult lihast ja verest lauljatega. Sageli seisid primadonnad nende kõrval ja laulsid ette, kuidas aaria peab edasi kulgema. Mõlemad loojad andsid värskelt loodud lugusid, sob brändile proovida ja olid lahkesti nõus tegema muudatusi ning korrektiiv, kui pretensioonikas primadonna seda soovis. Seepärast ongi kaasajal raskusi ühe või teise eriti Berliini ooperi lavastamisega. Alati pole parasjagu võtta täpselt samade omaduste ja võimetega lauljat, kui maestro oli omal ajal ära määranud. Reeglina viiakse sisse korrektiive, kuid see pole enam see õige ja originaalne. Tooksin ühe näite prantsuse soprani Henri ette Merrick landi kapriisi kohta. Too väljapaistev primadonna nõudistonitsetilt kolm päeva enne vastloodud ooperi Lukreetsejaborgia esmaettekannet. Et olgu tema finaalistseeni jaoks kirjutatud veel üks bravuur, aaria. Selle kirjutamine polnud professionaalile muidugi mingi küsimus. Kuid esietenduse päeval, 26. detsembril 1833. aastal otsustas Henry ette selle siiski välja jätta. Ta kartis, et ei suuda seda õieti ja hästi ära laulda. Kuulakem Lukreetseeburgia proloogi populaarset ansamblit maffia Ossinissinjorossanya laulavad shelli veret Alfredo Krausja monster Ratka palje. Lukreetseeburgia see ooper, mis tonitseptil kukkus kõige paremini välja Berliini Norma super rõdu vähendamiseks kuid eelkõige jooksvaks konkureerimiseks, et proovida välja vahetada Põhja-Itaalia teatrite repertuaarist. 1833. aasta märtsis esmaettekandel olnud rivaali Beatristitenda. Nii ka juhtus ja Berliini pidi ise tunnistama oma Beatrissi läbikukkumist. Ta kirjutas, et Beatrisson väärtusetu oma õdede hulgas. Mõlema ooperi libretistil soli taas Felicia romaani. Nüüd veel üks lugu Lukreetseja proloogist, see on ansambel senti landansain vitatsi, kuula, tants kutsub meid, esitab Londoni kommend kaadeni ooperitrupp Orsiini Rolli laulab Merlyn Horn. Ooperikriitik pool Henryl lang on kirjutanud, et Berliini ooperid valmistasid teisel pool Alpe ja eriti Atlandi ookeani taga ettekandjatele raskusi ja publikule arusaamatusi. Ameerika publik nimelt oli harjunud laval nägema aktsioon muusikat ja pelgalt paigalseisva laulja hääle ning maestro meloodilise muusika kuulamine panineedigavlema. Itaallased aga tahtsid muidugi kuulata ilusat meloodiat ja nautida treenitud inimhääle suurepärast kõla. Ooperi asjatundjatele itaallastele oli lavaline tegevus kui niisugune ning ooperi faabula jälgimine teisejärguline. Suur osa tonitsiati toodangust ja kõik Berliini ooperid on üksainus ilus laulmine, mida saadab näitajate staatiline laval olemine. Reeglina juhatab aariaid duette või ta ansambleid siis minuti või pooleteistpikkune. Eelmäng, mille jooksul lauljad, kooria, statistid, pidid laval võtma sisse talle ette nähtud positsiooni antud numbri esitamiseks. Nagu näiteks kabelliini Beatristid enda esimeses vaatuses, kui Milano hertsog Filippo ja teda saatev koor valmistuvad laulma aariat Užiniaal, sina, senjoor, laulapi, Eurokad, putšilli. Donizzetyali ansamblite kirjutamise meister vähemalt oma teise loomingu poole toodangus. Lonkreetseeborgija esimese vaatuse teises stseenis on reetmise ja põgenemise probleeme käsitlev nauditav Ferrera hertsogi Alfonso, tema abikaasal Ukreetseja ja noore kapteni naerot Trio laulavad sadelenud Ingvar viks sell ja Jacko Omaragal. Berliini viimane eluperiood möödus peamiselt Pariisis ja Londonis. Seal toodi üksteise järel lavale kõik tema paremat tööd. Maestro jälgis isiklikult harjutuste kulgu ja korrigeeris ning juhendas lauljaid. Pariisis oli tal hea kontakt seal resideeriva poeedi Heinrich einega ning Itaalia tuntud heliloojate Rossinika rahva ja paariga. Pariisi jaoks kirjutas Berliini oma viimaseks jäänud ooperi seal jaanuarist 1835 esietendunud puritaanlased mille tohutut edu ja triumfi helilooja nägi, et ja ta teatas, et ta on saavutanud oma elu eesmärgi, olla Rossini järel maailma ooperi kompanist number kaks. Kuid konkurentonitseedee jätnud asja niisama. Ta sai hindu ning kirjutas vastukaaluks oma meistrile siia lammer Moore mis etendus Napolis kolm päeva pärast Berliini surma. Tänapäeval mängitakse lussijad kõikjal ja sageli, kuid puritaanlased on neljale tipplauljale esitatavate kõrgete nõuete poolest väga harva lavastatud. Berliini peas keerles mitmeid plaane, ta kavatses lõpuks ometi abielluda. Tema suhted naistega olid olnud tormilised ja kirglikud, kuid tal olla puudunud naiste meelest vajalikud maskuliinsus omadused. Seepärast ei tulnud abiellumisest midagi välja. Beliinil oli pikka aega Köl Frenud nimega džuditaturina, kuid helilooja oli külm kalkuleerija. Kirjad tita ei rääkinud kunagi armastusest, vaid uurisid rohkem kaasavara asju. Nii jäigi Vincenzo kodu loomata. Ta elas suurema osa oma lühikesest elust sõprade ja naistuttavate juures või üksi mõnes üürikorteris. Augustis 1835 tabas teda järjekordne haigusehoog ja maestro Berliini suri üksinduses ühes Pariisi lähedases maamajas. Ta oli sinna isoleeritud, kuna arstid arvasid teda põdevat koolerat. Tegelik surma põhjus oli aga kastrointriitia maksakahjustused. Berliini mälestusteenistus toimus Pariisi invaliidide kirikus. Kirstu kandsid pael rubiini ka rahva Rossini. Ta maeti perelažee kalmistule, kus 41 aastat hiljem viidi tema maised jäänused sünnilinna kataniasse ja paigutati sele katedraali. Meie ooperiprogramm, mis oli suurte itaallaste Belkanto suurmeistritega taanotonitseti ja Vincenzo Berliini elust, on lõpusirgel. Jäägu tänast saadet lõpetama üks väljapaistvamaid soprani aariaid, mis kunagi on kirjutatud. See on maestro Berliini poolt loodud vastavalt primadonna-ita pasta konkreetsetele soovidele ja tema erilisi võimeid arvestades. Normaaria kasta tiiva 20. sajandil pole olnud teab kui palju sopranit, kes seda aariat nõutaval tasemel on suutnud esitada. Kuulasin kuue nimeka sõjajärgse primadonna tõlgendusi ja mulle tundub, et kõige paremini tuleb see aaria välja mansse Ratka paljeel. Ehk iga marja kallas ja saansavele teevad seda nauditavalt. Nii ja Tiit Made soovivad teile kõike head ning tugevat tervist. Beliini aaria kasta tiiva laulab masse Ratka palje. Kohtumiseni kuulmiseni.