Tere, armas Eesti rahvas, täna on 22. juuni, et on esmaspäev, siis algamas järjekordne ajalootundja Tallinnas, siin minu vastas stuudios istub härra Hillar Palamets. Tere hommikust. Tere hommikust. Me oleme nüüd jaanipäeva jaaniõhtu lävel. Mäletan aasta tagasi rääkisime samuti vihmase ilmaga jaanipäevast Eestini rahvatraditsioonis ja Landeswehri sõjast ja sellest saab räägitud ka järgmisel aastal, siis möödub täpselt 80 aastat Võnnu lahingust. Midagi teestis tahaks rääkida. Ja leidsin kõige sobivam teema oleks meenutada 125 aastat tagasi sündinud teenekat eesti keelemeest, Johannes Voldemar Veskit. Tegime veski mälestuseks aga ka eesti keeleprobleeme Nis sotsiaalsest aspektist. Praegusel hetkel. Tartus Toome orus Vallikraavi tänava ääres seisab punasest tellisest tehtud hauamonument mida nimetatakse rahvaste mälestussammas. Sellel olid vaskplaadid, need on need ära korjatud, et vase vargadele eksama küüni nende taha. Aga kas nad olid täiesti olemas ja igal plaadil oli ise keeles kiris? Ma olen seda näidanud väliskülalistele kui ka eestlastele tõendina. Et möödunud sajandil Tartus oli neli kohalikku keelt. Ühel küljel Tiinakeelne kiri, mis algas sõnadega Hikijatset ossa. Ja siis loetelu, kelle kondid siin puhkavad. Siin oli rootslasi, soomlasi, germaanlaste, poolakaid, saksa keeles hierroendigebayne sahhidene, Falker, Vene keeles Espak, hoiazza, kostja ras narrodov ja eesti keeles siin hingava mitmemajja rahva lõid Darr talin mat, neid oma Püha Maarja kirikamant, sest 13 mast saast 18 ma saa sisse. See ei ole ju tänapäeva eesti keel, see oli lõunaeesti keel. Nii et tol ajal võisime vabalt rääkida kahest eesti keelest, nii et Tartul oli neli kohalikku keelt. Akadeemilise pere keel, ladina keel, intelligentsi ja linnakodanike keel saksa kroonukeel vene ja lihtrahva keel, eesti keel. Kerkisid esile estofiilid, kes suhtusid eestlastesse sümpaatiaga ja kaastundega kui peagi välja Sorevasse rahvasse buvasse hõimu. 1838. aastal pandi alus õpetatud Eesti seltsile. Ametlik nimi oli Jelerte estesse Gesel šaht. Töökeel saksa keel. Ja torkas silma, kui ma lugesin Ilmar Manninen mälestustest, et tema 1920. aastal esimesena pidas õpetatud Seltsi koosolekul eestikeelse ettekande Eesti pulmadest. Ja alles see järele ilmus eesti keel, õpetatud Eesti seltsi selts, eestistus. Tõsi Ülikoolis õpetati ka möödunud sajandil ja käesoleva alguses eesti ja läti keelt. Aga õpetati seda kõige madalamal akadeemilisel tasemel lektori kursusena tulevastele luteri pastoritele kes kavatsesid minna või lasta ennast valida maakoguduste peale, kus oli vajalik eestlaste ja lätlastega suhelda. Eesti keele lektor võis olla filoloogiadoktorikraadiga. Selline mees oli lätseegis doktoriks väidelnud Mihkel Veske. Aga talle ei antud professori või vähemalt dotsendikohta. Ta jäiga doktorina edasi Lektariks olnud üks põhjus, miks solvunud Veske lahkus hoopis Eestist ja võttis vastu Kaasani ülikooli pakkumise kus ta sai soome-ugri keelte õppe jaoks. Ja ärgem unustagem, rahvuslikul ärkamisajal ja ka hiljem oli eesti tegelaste kodune keel valdavalt saksa keel täiesti eli õpilastesse seltsis räägiti omavahel saksa keeles, kuigi nõutud tava oli. Et seltsi koosolekutel ettekanded on eesti keeles ja kui siis neil tudengitelt küsiti, miks te eesti keeles omavahel ei räägi, nad ütlevad, ei ole sõnu, me ei saa peenemaid mõtteid eesti keeles väljendada. Tuli nii tuttav, et kui üks erakõrgkooli rektor teatas, et Nendel on selle pärast inglise keel õppekeel ei ole eestikeelseid sõnu turumajanduse terminoloogia tarvis. Et ring on nagu täis saanud. Aga eestlaste arv kasvas. Talupered olid õige paljude lastega. Jõukus suurenes poegadele hakatigi enam andma haridust. Nii et enne esimest maailmasõda hinnati kõrgharidusega eesti meeste arvu umbes 1000-le. Tartu Ülikoolis õppis eestlasi nii 300 ringis ja nüüd tekkis vajadus eestikeelse populaarteadusliku kirjanduse ajakirjanduse. Ilmus keelne ju keskharidus. Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste koolis oli vaja teadusterminoloogiat, oli vaja eesti keel muuta rahvakeelest tuurikeeleks. Peamiselt kasutada oli Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat. Lelle küsimustega tegeles agaralt Karl August Hermann. Veski ütleb, et Hermanni tööst piisava väärtusega oli eesti keele grammatika kahes köites ilmunud möödunud sajandi lõpul muide Hermannilton eestikeelsete käänete nimed. Omastav, osastav, saav rajav, alaleütlev ja nii edasi. Ta ise töötas viljakalt õpetuse alal ja kirjutas sellest ka filoloogiaalase doktoritöö. Aga ta oli ka fantast, söör. Herman oli niisugune mees, kes alustas väga paljusid asju. Viis vähe lõpule. Sõbrad, ütlesid Karl August, miks sa hakkad 10 asjaga peale, kui sa ainult ühe lõpule viid ja Karl August vastas, aga kui ma 100 asjaga peale hakkan, viin ma 10 lõpule. Nii ta väitis, sumer, eakad, lased Mesopotaamia vana aja rahvas olevat soomeugrilaste esiisad ja et hiina ja eesti keele vahel olevat mingi sugulus. Seda tuleb otsida. Igatahes käesoleva sajandi alguseks oli tekkinud objektiivne vajadus eesti keele arendamiseks, uurimiseks, täiendamiseks, uue sõnavaraga ja siin kerkisid esile mitmed noored, väga töökad ja võimekad keelemehed. Ja üks Nendest oli Johannes Voldemar Veski. Johannes Voldemar Veski sündis 27. juunil 1873. aastal seega 125 aastat tagasi Põhja-Tartumaal kultuurihuvilise talumehe Gustav Veske õige lasterikkas perekonnas. Tema sünnikoht oli seitsme kilomeetri kaugusel Palamuselt, kus kümmekond aastat hiljem sündis Oskar Luts. Nii et nad olid ühe kandi mehed, aga vanusevahe oli tuntav, niiet kui luts sündis veski oli juba koolipoiss. Nooruses nad kokku ei puutunud, kuid Tartus said tuttavaks Bradeks. Veski korrigeeris Oskar Lutsu käsikirju, mõlemad kenad, tagasihoidlikud mehed. Kodust ainult poole kilomeetri kaugusel oli väike külakool. Pange tähele, pool kilomeetrit ainult Vaida vere külakool, seal oli üks õpetaja ja umbes 15 last. Aga luge, Ma õppisin algteadmisi. Sai Veski isa käe all Carl Robert Jakobsoni kooli lugemise raamatu järg. Siis läks kooli. Ütles, et erilisi mälestusi ei ole, maalapsed on vaiksed ja tagasihoidlikud. Aitasid mind kui väikest poissi, ta oli väikest, kas või ka teinekord suured poisid tassisid oma seljas läbi paksu pori. Neil olid säärsaapad jalas kindlale teeotsale. Ja siis järgnesid õpingud kihelkonnakoolis. Väike-Maarjas Ei, Maarja Magdaleenas alisele kihelkonna kooli nimi, ühekorruseline ehitus. Maja ühes otsas olid kooliruumid. Teises küljes elas köster oma perekonnaga. Ma võtan need andmed Johannes Voldemar Veski mälestuste raamatust. See on ilmunud 1974. aastal ja kirja pandud tema suuliste jutustuste järgi. Need võeti lindile Eduard vääri, Huno Rätsep, Juhan peegel, Heino Ahven ja teised meie tolleaegset keelemehed. Usinalt lindistasid üheksakümneaastase Veski mälestusi. Ta kirjutab nii kihelkonna kooli kohta. Õpilaskond jagunes kolme klassivahes. Nende kolme klassiga töötas üksainus õpetaja Lõpetas ühes klassis suuliselt aga teistel oli andnud mingi kirjaliku harjutuse, mida õpilased vastastikku läbi vaatasid. Kui tehti ettelõks, siis igaüks kirjutas selle oma oskuse kohaselt. Seejärel vahetati tööd ja kontrolliti vastastikku. Aga iga läbivaataja poiss ei olnud jo keeles nii tugev, et oleks kõiki vigu leidnud. Mõnikord tegi vigu veel juurdegi, nii et see ei olnud hea meetod. Aga mis parata, õpetaja ei saanud ennast kolmeks rebid. Koolimajas oli meil üksainuke klassituba, kus need kolm klassi koos olid. Õhtuti õppisime ka seal koos. Selle kõrval oli teine suurem ruum magamistuba. Seal veedeti ka vaba aega. Aga sinna tulid kaks korda aastas leerilapsed, tütarlapsed, kord poeglapsed ja siis ei olnud see roomana meie päralt, vaid sai leerilaste elamis- ja töötamisruumiks Nende magamiskotid viidipäeval pööningule. Õhtul toodi tagasi ja nähtavasti magasid nad põrandal. Meie kihelkonna koolil oli oma ajaleht, ma olen selle nime kahjuks unustanud, meenutab Johannes Veski. Ja ta ilmunud kaua, aga algusajad on mul meeles. Toimetajaks oli kaasõpilane Hindrek Ostrat. Tema kirjutas juhtkirja, tegi seda pühapäeval kodus paberiks võttis ühe kirjutuspoogna ja juhtkiri oli muidugi esimesel kohal. Selle pooliku lehe tõi ta pühapäeva õhtupoolikuks aegsasti kooli ja teised poisid täitsid ülejäänud ruumi omapoolsete kirjutistega. Ma mäletan, poiss Mihkel Viru kirjutas, kuidas olevat, et Eestisse vargust olnud ja arvas, et selle halba halva kombe olevat meile toonud sakslased. Meie lehes ilmus ka kuulutusi, mõnel oligi kirjutussulgi rohkem semis siis neid ühekaupa neile, kellel vaja oli, teisel oli jälle midagi muud pisiasja müüa. Mina vaatasin need kuulutused läbi ja kirjatükid, mida üks ja teine mustandis oli kirjutanud. Vahel kirjutajad ei olnud küllalt tugevad oma õige meelsuses ja mina aitasin nende töid parandada. Vainud artikleid seal ilmunud. Aga selle ajalehe lõpp tuli järsku kordoliks number. Laupäeval klassi jäänud kooliõpetaja Peeter koti oli selle leidnud ja võttis siis meid esmaspäeval käsil. Ta ütles, kas teie ei tea? Hääl peab ilmumiseks loba olema, muidu võime kõik sisse kukkuda. Ja poisid jätsidki lehe tegemise katk. Muide, Veski, mis seal Maarja-Magdaleena kihelkonnakoolis aastatel 1883 kuni 87 seal jest venestamise eelaeg. Koolis pandi palju rõhku, et võõrkeeli õpitaks. Üksvahe oli meil selline nõue, et õpilased peavad ka omavahel kas saksa või vene keelt kõnelema hakkama. Läti sisse puust lauake, millel oli kirjutatud Eeessel vene keeles asiaal kes nõude vastu eksis ja hakkas saksa või vene keele asemel eesti keelt rääkima kellele pandi lauake paelaga kaela pea võista selle teisele eesti keele kõnelejale edasi anda. Et meilt kummaski võõrkeeles oskusi piisavalt ei olnud, siis olime rohkem pool vait, ei kõnelenudki, see oli aga kuidagi piinlik, isegi sõpradega ei saanud enam juttu ajada. Pikapeale aga see karistus viiskaduse ja igaühele anti vabaks kõnelda, nii nakkuda tahtis. Võimlemist ei saanud me koolis eriti harjutada, kuigi klassi laest rippusid alla võimlemisrõngad ja õues olid rööbik puud, mille peal üksikud poisid ka oma oskusi näitasid. Võimlemisõpetajad koolis ju ei olnud ja teiste ained Ta õpetajatel puudus selleks oskus. Talvel käisime liugu laskmas jää peal. Meil oli jala alla löödud mingi libiseva abinõuga uisk. Koolimajast lääne pool oli Kingoke, sealt lasti kelguga all. Mäletan, et õpilaste karistamist esines kihelkonnakoolis harva. Ainukene karistusviis noorematel oli nurka panemine ja sealgi lasti neil seista natuke aeg. Õpetajad juhtusid leebed olema. Ei olnud meil halba vahekorda kellegagi. Jaga õpilased olnud vastuolus üksteisega, vaid said omavahel hästi läbi. Nad olid kõik oma ringkonna lapsed ning juba nende vanemadki omavahel tuttavad ja sugulased. Vot sellised leebed mälestused. Johannes Voldemar Veski, Kihelkonna Koolist, Johannes Voldemar Veski. Edasine elutee kujunes tüüpiliseks. Teadmishimu oli seal eesti talupoisile. Ta tuli Tartusse õppima härra Treffneri juurde, üheksa aastat oli Treffneri koolis. Mitte ainult ei õppinud, teenis endale kooliraha, oli kooli internaadi järelvaataja inspektor ja koolis orkestri juht. Võttis agaralt osa seltskondlikust elust. Pärast Treffneri kooli lõpetamist õppis kolm aastat Tartu Ülikoolis loodusteadust ja selle järel oli Treffneri koolis, kus ta alles äsja oli iseõppinud ja mille lõppenud tanud loodusteaduse õpetaja. Tal on väga südamlikud ja kenad mälestused. Treffnerist Treffneri koolist. Paar kildu sellest. 1895. 96. õppeaasta talvel toimus meil koolis eriline sündmus. Kool sai endale uisutee. Uisutee oli küllaltki omapärane, ma peatun selle juures lähemalt. Hobuse tänavast ehitati Emajõe hääle alla pikk ja kindel trepp. Nii võisid meie poisid iga päev seda uisuteed kasutada. Kes uisutama õppimiseks, kes treenimiseks. Uisuteel olid käisesugused, toolid, millega teisi jääd mööda sõidutati. Püha päevadel oli aga meie uisuteel hoopis teine ilme. Me võtsime kasutusele elektripatareid, suured patareid. Treffneri kooli ruumidest viidi juhe keset uisuteed oleva väikese kahe- korruselise majakese ülemisele korrusele. Sealt pandi kahelt poolt tulevad traadiotsad kokku ja nende vahele asetati pulk, mis hakkas eredate elektrivalgust hõõguma. Üks poiss oli alati valves, et niipea kui üks pulk läks läbi pandi kohe uus asemele. See oli siis kaarleek, tekkis, mis meilgi kino projektarites kasutusel. Nii ilmus 1895. aasta talvel välisilmes esimest korda elekter. Pühapäeviti avati uisutee publikule kell neli pärast lõunat. Kell sai neli, kõlasid aupaugud ja elekter sõitis põlema. Edgar, Flasman ja mina olime selle asja korraldajad, seisime kahel pool uisuteed ja lugesime üks-kaks-kolm. Siis need paugud kajasidki ja ühtlasi sellega oli uisuteeavalt. Siin käis sõjaväeorkester mängimas mängimise eest ei olnud meestele tasu ette nähtud. Orkestri juht, lange, ütles, et see on sõduritele meelelahutuseks, aga kester oma töö lõpetas, läksid mehed harilikult koolimajja. Meile pakuti seal tasuks kärakas viin. Mehed istusid klassi Oris ruumis, lõhel tassees ja kasvataja Taube kallas neile tassi sortsu viina, kes ei tahtnud veena, andis edasi teisele mehele. See oli muidugi halb, et kooli ruumides alkoholi pruugite. Aga see toimus õpilastest täiesti lahus. Tegelikult mängis kaks orkestrit, mängisid tantsulugusid ja muud. Ja mängisid kaks, kolm tundi. Kogu aeg oli Emajõe kallas rahvast tungil all, trepi juures olid kassad, sealt sai pileteid osta. Mina olin peakassameister. Vaat niimoodi kena meenutus uisuteest, millel elektrivalguse sisseseadmisega Johannes Voldemar Veski oli tegev. Ülikoolist, hakkas alguses õppima teoloogiat, see oli vanemate soov. Eestlastel oli arvamus, et tasub õppida kas tohtriks või pastoriks. Ta huvitas rohkem loodusteadus. Ta läks ele loodusteaduse osakonda. Aga selle kõrval huvitus ka keelest. Käis Karl August Hermanni eesti keeleloengutel kogus rahvakeelendeid ja saatis neid Peterburis elavale ja tegutsevale Jakob Hurdale. 1901. aastal lahkus ta Tartus ja läks Tallinnasse. Ajakirjandustööle oli Konstantin Pätsi küllaltki radikaalse ajalehe Teataja toimetuses korrektor toimetuse sekretär, muusikaarvustaja, kuni viienda aasta revolutsiooni käigus leht kinni pandi. Hiljem oli ta teiste Tallinna lehtede juures oli ka keeleõpetaja koolides ja mis peamine, hakkas korraldama keelekonverentse. Paljud küsimused olid lahtised, tuli kokku leppida. Tallinlased ja tartlased, nagu ikka olid omamoodi natuke vastuolus. Ja veskil tuli mõte kutsuda keelekonverents kokku ehitada see keelehoone kui kirik keset küla. Pal tuldi esimest korda kokku 1908. aastal järgmistel aastatel Tartus ja Tallinnas. Ta ise oli algataja, sinna tuli noor Johannes Aavik, jõgiver Günter Ridala ja teised. Vot niimoodi tuli Veski keelekorraldusse asus Lähme jälle Tartusse ja temast sai Eesti süstemaatilise keelekorralduse isa rajaja. Nii et tema tegevuse kõrgaeg oli aastatel 1925 kuni 40. Tema põhimõte oli. Keel peab arenema oma sisemisel jõul rahvalt keelest võetud seaduspärasuste alusel. Ta oli oskussõnavara looja, on kaasa löönud 30 erialasõnastiku koostamisel ja kui need sõnad kõik kokku lugeda, mida Veske on aidanud teha või ise teinud, saadi neid 150000. Et siin tuli see loodusteaduste õppimine ülikoolis palju kasuks. Veski poolt tehtud tehissõnad, need ei olnud kaugeltki nii radikaalsed ja üllatavad nagu Aaviku omad. Mõlemad mehed olid ka omavahel natukene turris. Aga on sellised andmed nii omane, tundub andmed seal Veski tehissõna arvutama. Küsiti, mis varem oli rehkendama, öeldi meeldi üles leidma, veskites parem avastama elumaja asemel elamujuhis, liiklemine liiklema, loendama märkmed terveks tegemise asemel ravima aastasaja asemel sajand ära rippumise asemel sõltuma. Loondus ta soovitas kasutada rohkelt sufikseid, too ja muu näiteks ühistu järvistu või varamu elamu erama. Siis on kõik Veske eluteos. Käänete koormav. Aga kui see ka ei ole, palju. Aega tahab? Kaardi ade aega. Haigendajaternaliga haigetuba. Ei, me ei lähe kaaluda. Kui pandi alus eestikeelsele Tartu ülikoolile siis kutsuti Johannes Voldemar Veski sinna eesti keele lektoriks. Tal ei olnud erialast teaduslikku kraadi, kuigi olid võimsad teadmised ja praktika. Nüüd algaski tal töö eestikeelse teadusliku terminoloogia loomisel. Ta oli 36 aastat ülikooli õppejõud viimased 10 aastat eesti keele kateedri juhataja, 100946.-st aastast akadeemik ja järgmisest aastast professor. 46. aastal, kui ma ülikooli õppima tulin, ei jätkunud lektoreid, et ajaloolastele kõiki eriala loenguid lugeda ja meid pandi kuulama üldist keeleteadust. Kehitasime õlgu, noh, kuulata ju võib. Aga see kujunes väga huvitavaks, sest loenguid pidasid sellised mehed nagu noor ja elav Paul Ariste Arnold Kask. Ja siis tuli sinna üle 70 aasta vanune, aga täies elujõus Johannes Voldemar Veski vaikne mees oli vaikse häälega rääkis aga väga huvitavalt, rääkis. Mulle on meelde jäänud, näiteks ta seletas, kuidas tekivad mõned sõnad büroo. See olevat üks riidesort olnud Prantsusmaal riidesort, millega kaeti kirjutuslauad. Ruum, kuhu need riidega kaetud kirjutuslauad pandi, hakati nimetama bürooruumiks. Ja inimesi, kes selle laua taga kirjutasid. Bürokraatideks büroo ei võimukandjad. Ja sealt tuli bürokraatia. Nii et praeguseni mul see näide meeles. Oleks võinud rohkemgi üles kirjutada ja meeles pidada. Aga veskil on praegugi eesti keeleteaduses otseseid õpilasi. Ja üks Nendest on Huno Rätsep, emeriitprofessor, kes sai hiljuti Väike-Maarjas asutatud Wiedemanni keeleauhinna. Nägin rätsepat Tartus Annelinna servas. Soovisin talle õnne, ajasime juttu ja nüüd loen maalehest. Tartu Maalehe korrespondent Sirje Päris maandada teda intervjueerinud. Ja ma loen, kuidas Rätsep vastab küsimustele. Ta ütleb nii. Arvake, et eesti keel on raskes olukorras. Eesti keel on üks väheseid kultuuri keeli, maailmas on neid alla 100. Kultuurikeel on niisugune keel, milles on võimalik emad keeles haridust anda algklassidest kõrgkoolini. Tuurikeeleks saime alles Iseseisvusajal. 30.-te alguses anti välja entsüklopeedia, aga see tähendas, et kõikide teadusalade põhiterminoloogia on olemas. Muidugi on ka ohtusid. Praegu peame jälgima, et meie kõrgharidus püsiks ikkagi emakeelsena, sest on juba mitu kõrgkooli, kus õpetus ei ole enam eestikeelne. Ja kui lapsega vanem tahab panna oma lapse võõrkeelsesse kõrgkooli Eestis tal tekkida küsimus, miks ta peab üldse eestikeelses keskkoolis käima. Neid asju peaks jälgima ainult, et need pole lingvistide vaid poliitikute ülesanne. Sirje Pärismaa küsib, kas peaks eesti keele kaitseks midagi ette võtma. Rätsep vastab, las ametimehed uurivad, kui palju on Soomes ja Rootsis inglisekeelseid kõrgkoole. Mina ei tea küll ühtegi. Omaette teema on eesti keel ja kultuur raadios. Ükskõik, millisele lainele keerad, tuleb ikka ingliskeelne laul. Või seletatakse, täna on mingisuguselt Hennessey ansamblit Rummalil 41. sünnipäev. Ta on selles, et inglise keel on praegu maailmas prestiiži keel. Lingvistid teavad, et väikestel keeltel läheb prestiiži keele kõrval raskeks. Inglise keele oskust oleks see juba igal pool obligatoorseks. Prantslased olid tublid ja hakkasid inglise keele pealetungile vastu, samuti sakslased, aga nemad on ju suur rahtad. Sirje Pärismaa küsib, millist keelt Eestis 30 aasta pärast räägitaks? Rätsep küllap ikka eesti keelt. Iseküsimus on, kui palju neid rääkijaid veel on. Ega see keel, et see keel siis praegusest halvem oleks, seda ma ei usu. Teistsugune küll, sest kõik keeled muutuvad, aga revolutsioonilisi muudatusi sünnikeeles tihti. Meie keelealane revolutsioon oli 20.-te aastate alguses, kui rahvas seisis tõsiasja ees, et gümnaasiumid ja ülikool tulevad eestikeelsed ja lõpeb intervjuu Rätsepa tõdemusega. Me peaksime rohkem tähelepanu pöörama idas elavatele soome-ugri lastele ja aitama neil omakeelset haridust rajada. Neil on ju ärkamisaeg, mis meil on üle elatud. Soomlased ja ungarlased on selles vallas hoopis tublimad. Ungarlased on suures naftakeskuses hantide alal ostnud ära ühes majas mitu korterit, rajanud sinna kaasaegse helistuudio ja hotelli. Sinna tulevad Handid, nad saavad ööbida Nende kultuuri teadmust, lindistatakse ja aidatakse neid selle levitamisel. Tööd juhib keegi ungarlanna. Ungari president saatis neile viiendaks aastapäevaks tervituskirja. Aga kus on meie keskus, kuhu Eesti president saaks tervitusi saata? Me painutama ennast liiga lääne suunas. Peaksime rohkem olema. Meie-is. Päilaad sinu tava tavakordi. Ma komm kinniga lapsetu vaatori, Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta. Johannes Voldemar Veski suri 28. märtsil 1968. aastal kodulinnas Tartus. Ta oli siis 90 viieaastane ja 12 aastat pidanud pensionäripõlve, nii et ta töötas ülikoolis 83. eluaastani aga pensionipõlves tal töö jätkuks. Kui tal silmanägemine hakkas kustuma, kuulas ta raadiot ja kirjutas käsikaudu ülesse kuuldud keele ja hääldusvead. Kui ma seda lugesin, püüdsin ma ka ühte teist üles märkida. Ja ma räägiks lõpuks mõni sõna, mis on silma torganud ja kõrva jäänud eesti ortograafiast ja ortojeepiast. Koolis torkab silma võõrtähtede kasutusele võtmine õpilaste konspektides, aga kirjandites nad kirjutavad, üks igreki eix. Üks selg läks, kirjutavad l iks paks poiss kirjutavad Peeaa jäiks. Yks tundub väga mugavama tähega. Poolitamis liber reaalsus on jõudnud vist äärmiste piirideni. Ajakirjandus vabandab, et sellega, mis parata, masin poolitab, masin ei oska eesti keelt. Nüüd olevat ka selline masin välja mõeldud, millel on eesti keele poolitamis reeglid sisse söödetud. Aga ikka ma loen õige värdjaslike poolitamis. Korduvalt kuulsin, et Eestil olevat Euroopa liitu astumisel üks raskus eel, kui eesti keelt tahetakse kasutusele võtta. Ei ole sellist tähemärki nagu õ tähes. Vaatasin teatmikest järele, mis jutt, see on? Õ tähte tähendab diakriitiline kapsaraud, o kohas on viiel keeles kolman Aasia keeled, üx, vietnami keel. Aga kaks euroopa keelt märgitakse ära eesti keel. Ja vot ütle nüüd aulikulemis, teine on meil muide, võttis õ-tähe kasutusele Otto Wilhelm Masing. Aga see teine keel on portugali keel. Kusjuures see ei tähenda, et seda Pähe märki õõna hääldatakse. Aga märk on täitsa olemas. Niipalju siis ortograafiast. Hetkeseis tundub mulle nii, see ei ole, meie keel ei ole kivistunud, vaid veel noorkeel mis võtab hästi kergesti vastu välismõjutusi. Aga paraku sageli toorlaenudel neid ära seedimata. Aga need mõjud peaksid, muudatused peaksid keele enda seest tulema. Argo vohamine näitab rahva keele elujõud. Aga koos sellega kipub kõrgem stiil madalduma, kui ka parlamendiliikmed räägivad pidevalt kingandma ämbrisse, tal on luukere kapis eriti see parlamendi autoriteeti tõsta. Jälgige, milliseid nimesid panevad vanemad lastele, aga see on ka eluhoiaku indikaator. Need on õige kummalised nimed ja kuidas eestlanna või eesti poiss hakkab selle nimega elama. Aga nüüd raadio hääldusel, Ants kõrvad. Öeldakse Nobeli laureaat peab olema Nobeli või Nobeli laureaat Napolion. Itaaliapäraselt Napoleon prantsusepäraselt Napolion, Hiina pealinn, Öeldakse bei, Jing. Lõuna-Hiina dialekti sanda, Peking, Põhja-Hiina pealegi meid süng, see j hääldatakse nagu C. Nagano olümpiamänge pakutakse välja Nagano olümpia mängidene. India osariik, Radža stan rajastanina. Siis on üks saksa helilooja Wagner, Richard Wagner. Meyer Radiodiktoritel võib ta esineda Richard vaagneriga, keegi prantslane, mars kool, šarle, kool peab olema. Ja mis õige kummaline oli, maleturniir toimus kurakas. Ma mõtlesin, mis kuramuse kurakaose on. Pärast tuli välja kurassaa. Grassaa oli üks likööri taoline Johk. Kuubal oli selline koht siga, ade laht, hakkasin mõtlema, mis sigade lahtsioon Kotsinase lahtisest sigade Laht ju lihtsalt katsejänesed olid eesti keelde tõlgitud. Ja kahtlen ka, kas on õige nata õelda. Põhja-Atlandi komeetleksime Atlandi ookean, siis on küll Nato, aga õigem oleks ikka NATO lühemalt. Hiljuti anti Korvpalli finaalturniirilt Ameerikas NBAs varahommikuse reportaaže ja eestlane kommentaator hääldas ja nüüd Jutad äss jääs. Džäss ei ole õigem jäts, öeldakse, aga käes on umbes sama nagu vene spordikommentaatoreid hõiskasid värava löömise puhul. Oll nei doosid võis kell kuus kuni kaheksa olla. Need probleeme on palju, nagu see keeleteaduslik hääldamise vundament kipub puudu jääma seda Est teiste keelte osas ka inglise keelt siin arvesse ei, vot. Nii palju siis Johannes Voldemar veskist eesti keele praegusest olukorrast mõeldud ja minu arust õigusega öeldud. Meid ühendav peamine tegur on siiski keel ja seda tuleb hoid. Tuleval esmaspäeval tuleb niisugune kirju kava, varia saade, poolaasta on lõpule jõudnud, räägin mõningatest huvitavatest seikadest ja ka sellest, millest tuleb juttu meil kolmandal veerandil. Aitäh kuulmiseni kuulmiseni.