Siis võiksime alustada ehk sinu lapsepõlvega ja perekonnaga minu perekonnast ja kus kohas olen? Ma olen eestist sündinud vanemaks la vallas. Maniks liigitub üht alal alles hiljem nii-ütelda, me läksime lahku. Mina siirdusin kaugemale. Aga tol ajal me 11 ei tundnud tegelikult meie koostunud tutvus siin põhineb asjalikult, Rootsis, varem muidugi Eestis ka kokku puutumata. Kas Tartus, Valgas, Tartus, Valgas ja Valgas ükskord ta sõitis Tartusse Valga kaudu läbi jalutuslinnapargis ühe tütarlapsega siis aga Tartusse, puutusime kokku hiljem. Eesti Kirjanike Liidu kirjastusel Tartus need olid suurem jagu loomingus varem avaldanud novellid ja novellikogu oli valmis laotud. Siis tuli võimu muutus Eestis ja see kirjanike liidu kirjastus natsionaliseeriti. Ja siis nad võtsid üle selle valmis. Uue võimu all ja sirp ja vasarmärgiga. Ja seal nauti sel ajal pidid raamatut. Metsavaht algul pärast siirdus natukene kaugemale hiigastesse ja oli seal metsnik. Praegune plaan on ta mingisugune metsavahi koht ja olevat väga ilus kohtunud, mina ise seda ei mäleta, sest ma tulin nii noore lapsena sealt sealt ära ja ma ei ole hiljem ka isiklikult kunagi oma sünnikohta, on ainult ega seal käinud. Ta tabas vabadusajale nii-ütelda raske niisugune saatuslik löök, selle tõttud minu isa vabal ajal võeti kinni ja lasti maha. Ja siis selle punaste poolt ja nagu oli nimelt niiviisi, et et siis oli front, kes Eestit, Põhja-Eesti oli vald vägede käes ja see Lõuna-Eesti, kus mu ema oli siis kolme väikse lapsega ei olnud mitte seal võrulaga, oli haabsaares natuke sealsamas ligidal. Ja isa oli Eestis tauni, nimelt esimese maailmasõja ajal komandeeritud Saaremaal. Ma olen mingisugustele kindlustustöödele, nii et see vastas peaaegu mobilisatsiooni taga ta sõjaväkke ei sattunud. Ja siis, kui vabadussõda puhkes ja ma olin Frandiga rindega Paalitavad, siis ta tal oli suur mure perekonna pärast ja siis ta tuli läbi rinde tuli koju ühele tööle. Ja siis ainult mõni tund pärast sõda piirati maja ümber ja tulid vene sõdurid, siis. Seda ma juba mäletan, ma olin siis viieaastane ja aeti meid lapsiga kõiki üles ja ei saa riietus ja ta viidi minema. Ja siis viidi Antslasse punavägede staapi ja sealt tuli viidata siis edasi vaevu ja varu selles vanglas oli sel ajal 60 inimest niiviisi kinni võetud. Ja paar päeva enne seda, kui siis, Eesti vabariigi sõjaväed vallutasid siis siis las terve see vangla täis sima valu ligidalt kirebki kants on, sinna oli, olid need vangid ise endale sunnitud haua kaevama ja talvel jaanuarikuu. Tapalt Emajõe siis üksinda kolme väikse lapsega ja isa teenistuskoht ja siis uuesti ja ema siirdus, tuli Võrumaale ka Kõlleste valda kanepi kihelkonda oma isakoju tagasi. Ja ja siis Meie minu vend ja õde ja ka sinna, nii et tegelik mu lapsepõlv möödus juba hoopis põhja Virumaalt Kanepi kihelkonnas. Kõlleste Kõlleste vallas karaski külas. Ja. Ütleme varajane koolis käin siis sellega tegelikult seoses selline keeruline asjaolu, et ma väga paljudes algkoolides käima kõige peate. Kui seitsmeaastased alkud esimesse klassi oleks pidanud minema, siis kutsus minu tädi, tähendab isa õde, kes elas tädimees, kes elasid Tartus muidu kooli. Enda juurde sinna elama, nii et ma võin seal Tartus koolis käia ja suvel siis kodus Võrumaal olla. Ja nii oligi, et ma kaks esimest aastat käisin Tartus Aia tänava algkoolis seal kaheksas alkohol ja selle koolijuhataja tuntud pedagoog Mart Reinik sel ajal. Ja seisma. Arvatavasti 1921 22. Ja. Mia keeltega linnad need ei osanud ja siis need lapsed maast, aga kui ma rääkisin oma mugulat ja siis tegelikult tulin esimese kooliaasta päris kurttumm, ega ma ei rääkinudki. Ja emakeel on need kohas võlub Norre eriti just põhja Võrumaanurka, mida räägiti Kanepi kihelkonnas, kast hobusepeaaegu nagu võõrkeelena ja sellepärast et selle Lõuna-Eesti Võru murdele kirjakeelega võrreldes väga suuri erinevusi mitte ainult sõnavara alal vaika morfoloogilised käändelõpud, näiteks päised ja vokaalharmoonia esineb ja paljud niisugused nähteid mida aga mida kirjakeeles ei, ei ole. Aga isegi Lõuna-Eesti murrete kihelkonna murrete vahel on väga suuri vahesid lühikesena alal peal. Murre siirdub teistsuguseks ja meil on näiteks Kanepi ja Põlva kihelkonna murde piir oli meelde ainult kolm-neli kilomeetrit. Seal oli teisel pool metsa ja teiselt poolt jõge räägiti juba teistsugust keelt. Kuidas siis maa- ja linnaelu oli üksteisega võrreldes? Mul ei ole ju vähemalt lapsepõlves linnal eriti suuri võlusid, linn on temale vabaduse piiraja sest maad looduses ja yles kasvanud talus seati üles kasvanud. Laps. Ajab palju ava, annab võimaluse, kui linnas on. Ma ei ole, mul on ja sellest ajast loomulikult Narva tanud Tartu tol ajal sinna minnes sugugi kriitiliselt selle pärast, et kui maamaps linna tuleb tal seal hallinestva ja Tartu oli ikkagi ilus linn, seal tuli ema ja ja seal olid väga toredad Toome varemed, mis mul ka kõige rohkem mälupildis meeles ja ilus tooma läbi oma parkidega. See, kus ma siis elasin ja olin tädi ja tädi juures, see oli, on raudteejaama ligidal näituse tänaval ja Aia tänav seal ligidal ja ja seal kaugel. Ja Pauluse kirik, Maarja kirik, Tähtvere park ja nii et mul on Tartus üsna talliline mälestus. Aga hiljem mõõdud olid minu silmas silmis ju Tallinna haldagimletus, Tartu igapidi. Ja ega ma Tartus rohkem neid videot ei elanud, kui need kaks esimest kooliajal. Millal sa kirjandusega kirjutamisega tegelema hakkasid? Ma olen? Siin on raske piiri tõmmata, sellepärast, et ta nüüd päriskirjandusega tegelemiseks kirjutamiseks pidada. Tegelikult olin ma juba algkooli esimestest klassidest, lugesin suuremana aga ajakirju nagu laste rõõm ja Vikerkaar ja seal olid niisugused lasteosakonnad vaid nurgad, kus lapsed Jonaalatvastmisegi saata, neid alandati ja publitseeriti. Ja see oli kindlasti jõustuks niisuguste väikesete lokk, jutukesed, mis ma sinna ajakirjadele Ma vaatasin, et need juba üsna varakult hakkas tilkuma. Aga hiljem, kui ma olin alkoholi viiendas kolmandas klassis, sündis kanepis nende endine kanepi kihelkonnakool. Sarna mõtlesin juba ajalehepäevadele pidevaks kirja, saatjaks, nii et ma saatsin sinna kõike, mis tähendab vanniponid ja mis siis juhtus ja sa olid sel ajal ma olin siis. Mul oli onu, oli isa Ventodi päevane direktor, sel ajal. Aga selle muidugi toimetus oli teene ja siis ma käisin seal toimetuses ja peatoimetaja juures ja siis tutvustati mind toimetuse liikmetele. Kui meie ajalehe kõige noorema kirja saatsid kaastöölist. Tegelikult kui ajakirjandusse ja kirjanduse vahel nii väga teravaid pingeid, siis, siis on need faktilised ajakirjandusest see oli jalaga juba kirjanduse astunud. Kas sa ise tulid sellele mõttele, et kirjutama hakata või oli keegi tagant tõuganud mõtte andnud? Sellel sellel on kindlasti midagi tegemata just sellega, et ta minu onu ema vend oli. Ja sel ajal väga päevakorral ja publitseeris palju ja kodus kõik tema raamatut ta saatis alati oma minu emale õele kõik raamatud, mis tal ilmusid ja siis loomulikult ma lugesin suure huviga ja ja võib-olla see kuidagiviisi avaldas mõju minu meelest. Kirjanikud ja, ja kirjandus, sul see oli elu huvitavamaid nähtusi. Aga algul ma muidu isiklikum. Ma ei mõtelnud selle peale, môned kirjanikuks hakkasin ja kirjanikuks tahaksin saada. Ka mitte sel ajal, kui ma teda ajakirjandusega tegelenud kirja saatja oli. See tekkis hiljem ta maa Noorena, haigestusin raskelt ja olin siis õige pikka aega. Ma hakkasin ka kirjutama siis just novell kirjutama ja see tegelikult niisugune eritama hakkamine kirjanduslikus mõttes, see toimus just selle toda haiguse suvel või selle tõttu. Ma arvan, et kui seda ei oleks olnud, et ma ei oleks kunagi leidnud elus nii palju aega kirjandusega homseks ja kirjanduse üle mõtlemiseks ja isegi see kirjutamiseks. Sest ma unistasin hoopis teistest asjadest. Ühelt poolt ma tahtsin saada metsa teadlaseks ja metsaülemaks. Kindlasti ei saa ehitada. Mingi sihukeste mälestusvõistlustel ja, või siis arstiks arstiteaduses unistadagi ülikooli minekut aga sellest ei tulnud midagi välja. Ja kas siis peale algkooli meie peale, pärast kust gümnaasiumi kodu ja peret gümnaasiumi katkemist, kas sa ei ole katsunud gümnaasiumi jätkata ja see oli mul koguoja? Praktilised võimalused puudusid. Siis hiljem, kui ma. Nüüd, ütleme ajakirjanduse alanendama hakkasin leiba teenima siis oleks võinud kõne alla tulla ainult niisugune linn, kus leidus mõni õhtugümnaasiumi õppeasutus. Ja kahjuks ma ei saanud. Teenistust vaid sain Valka, seal puudus õhtu gümnaasium. Seda vaatasin ma töökoha nagu ajutist. Ja hiljem hakkasin püüdma selle poole, et saada kas Tartusse või Tallinnasse kohta. Tallinnasse see mul õnnestus. Siis oli mul ka kavatsus astuda Tallinna kolledžisse. Aga see, sest olukorrad muutusid, see kolledž ei olnud, kas ta oli harilik gümnaasium või tal oli mingisugune eriline kallak. Ta oli kõigepealt humanitaargümnaasiumi humanitaarõppeasutus Se kolledži nimetus. Ma ei tea, kus koolile on tulnud, aga ta oli vastas lihtsalt õhtu humanitaargümnaasiumile seal nagu natuke sellest Ristikivi õppekäigu kirjeldusest, mis iiliti keemiakirjanduses avaldati. Valka sain ma nimelt nii, et Ma olin teinud varem kaastööd vabama kontserni mitmetele ajalehtedele ja Tallinnas, tegin katset sinna teenistuskohta, vaata kuid kõik kohad olid täidetud. Ja siis vabama direktor ütles, et ei ole väljavaateid tema lehtede jaoks mujal kui Valgas, et seal ei ole praegu alanist reporterid toimetuse esindaja. Et kui ma lähen sinna saan, hakkan töötama, et siis võib-olla tulevikus, et kui midagi vabaneb, siis on võimalik Tallinnasse üle tulla. Ja selle tõttu ma siis ka. Täpselt ei mäleta. Ja nii sa said siis? Päris professionaalseks aja. Selliseks ajakirjanikuks aga küllaltki erilaadsetele tingimustel nimelt vaba maa, ajaleht või kontsern ajakirjanikega. Teostas hoopis uut palgasüsteemi, mida teiste lehtede juures ei tuntud. Nimelt tema maksis USA kindlat tasu, nõndanimetatud fiksumit ja teine osa palgast tuli juurde teenida reatasu alusel. Ja selle tõttu tähendab tagamõte oli see, suudelda suurimale produktiivsusega neid ajakirjanik, et nad laisaks ei muutuks ja mugavaks muutuks. Ja algul oli vist, kui ma ei eksi, minu Fixumbe kindel töötasu Valgas 25 krooni ja ülejäänu. Võisid saga ühe novelli saada, kui see loomingu siis, kui ise Loomingus ilmus, absoluutselt, nii, tähendab üks novell Loomingus vastus umbes kuutasuteenistusele. Ja sellel ajal sa kirjutasid juba paralleelselt. Tähendab, kui ma paralleelselt ilukirjandust avaldasin ja see on siit minu kroonikast nähtub küllalt sagedasti on juhtunud, siis need olid mulle eriti soodsad kuud, kus niisugune, aga loomulikult seal ei olnud mingisugust pidevust ega ka garantiid, et need, et ma neid suutsin kirjutada ja ta alati eelmised asi oli loomulikult just päevauudistekukkumine ja, aga vabama ajalehtedel oli kombeks avaldada väga suuri olustikku, reportaaže ja näiteks nii, sel ajal ma kirjutasin suure reportaaži valgi parvetustest Koiva jõel, mis ulatus läbi kolmest 10-st ajalehenumbrist, joonealused koos fotodega. Ja see siis oli ka ajavaba. Ajalehtede juures oli peaaegu sundused, igal ajakirjanikul pidi olema fotoaparaat. Ta pidi võimeline olema ise fotografeerima. Et toimetusel oli küll kaks fotograafiaga, need töötasid peaasjalikult Tallinnas, kõigil teistel pidigi olema fotoaparaat ja nii oli mina ka sellise sunnitud ostma. Ja kui nad olid nii vaesed, et nendel fotoaparaadi ostmiseks raha ei olnud, siis anti nendele ajalehe poolt, seal leiaks laenud. Väga palju olustiku kirjeldust ja see oli tõesti üks minu kõige huvitavam, vaid. Niisugust ajakirjanduslik ülesandeid ja mul on kavatsus sellest, see on läbinisti etnograafiline vaatamine üksikasjaliselt kirjeldanud, kuidas Marju palgi põlvitamine tehniliselt toimus, kes olid need palgiparved ja, ja see läks ülevalt Lõuna-Eesti mustjõest, algas, läks Koiva jõkke ja siis välja sinna kaugemasse võtüüno jõkke, kuni Riiani läksid valgit välja ja see oli nii teda üsna võimas. Niisugune tegevusharu sealgi selle juures imetoredas looduses. Sest see läks läbi, Põhja-Läti ma kõige ilusamate kohtade voolas. Kas sa palvetasid nendega? Jah, olin nendega otsas, aga ma ei läinud mitte Riiani välja, vaid ma läksin, kui Koiva jõgi lõpus düünasse voolas kusagil Võnnu, vot see siis seejuures ma tulin rongiga tagasi, aga tähendab algu osa nendega kaasa ja kirjutasin siis täpselt kõiki üles, kuidas see. Varasematest seiklustest parvutamis ajad ja inimestest, kes seal palvetasid. Traagiline juhtum oli ka seal vene. Selle meestega üle palkidega. Tähendab läbikäimine sündis piiripunktide kaudu, aga muidu tähendab kes töötasid, seal oli osa talusid, kellel üks osa põlde oli, läki, mul teine osa Eestimaal, nendel oli üldine luba ilma igakordse kontrollita liikuda oma tegevuse üle saanud. Muidu aga kui tahtsid Lätimaale minna näiteks pool Valga linn oli ka Lätti Lätti, Valga või siis üks kolmandik ikka õieti siis oli, läksid piiripunktist läbi, aitas sellest, et näitasid, et selle viisumid mingisugust vaja ei olnud. Aga kui ma mäletan, tähendab siis sisse ja vennasõit tembeldati seal aga mingisuguseid. Väga suur sarnadaks nüüd tagantjärele mõeldes, sest näiteks talude ja hoonete ehitused, tüübid, kõik olid väga sarnased ja inimesed olid ka üldiselt sarnased, sest see on sina partiti mis seal oli ja ka toidud ja muidu. Muidu ma nii väga hääd und ja ei ole, aga ma käisin Lätimaal reportaaži ülesannetega korduvalt, seal olid nõndanimetatud eesti keelesaared ja käisin neid Lätimaale jäänud eesti asundusi külastamas. Üks niisugune oli see. Ape läti keeles Yahoppa olid nimi eesti keeles umbes 2000 elanikku selles piirkonnas Eesti päritoluga Eesti talud kes olid varem Eestist välja rännanud nimelt Liivimaal talusid varem päriseks müüma, siis terve rida eestlasi läksid Lätti maalt, ostsid endale talusid ja veel suurem see ühik oli, et nõndanimetatud Marie purgi ümbruses selle on lätikeelne nimi, Aluksne salongi umbes 8000 eestlast. Ja sel ajal oli küll natuke see. Läti poliitika oli kaunis rahvuslik marurahvuslik. Valitses üldiselt Eestis, Lätis, Lätis nii suures ulatuses ei olnud, siis Eesti kool ei kooli, kooli oli, aga missuguses ulatuses ja kuidas see õpetus toimus. Selle, seda ma hästi ei mäleta, aga mul on need artiklid, ma kirjutasin, seal, peavad kõik seisma videol, kuidas need asjad olid, kuidas lätlaste iseloom tundus. Kas anekdoote ei olnud lätlastel jaagu ja Haine Rootsis norrakatega umbus, vahekorrad olid nii nagu Rootsi ja Taani vahel siin vastastikku ei anta, kuni tuli nähtavale jalgpallivõistluste puhul ja need tulid. Linnavõistlused olid igal aastal vist kaks korda ühiskond läti hulgast, teinekord Eesti Valgas, siis olid muidugi suured laulukoorid väljas ja kisa ja kära oli palju ja siis olid jalgpalli maavõistluse tulid iga aasta üks kord Tallinnas ükskord Riias ja mul oli kord ülesandeks millegipärast Tallinna reporter ei saanud ringi sõita siis komandeeritud mind, et ma olin seal ligidal, sõidaks jalgpallivõistlused Simm. Kuigi ma ei olnud ju suur asjatundja algkoolis jalgpalli mänginud ja ei olnud mingi spordireporter eriti. Aga siis ma kirjeldasin ka ühte niisugust, tavaliselt lätlast ikka vits. Nad olid, nad olid kiiremad, temperamentsemad ja ja nende, ütleme rahvustunne ja uhkus, võib-olla tega tsipakene kõrgem kui eestlastel. Aga ja nad olid palju pidulikumat ja esitust kui nad muidu, kui tänapäeval üle piiri minna ja Eesti Valgast läbi Valga siis tundub, et Läti-poolne on rohkem nagu puhtam ja rohkem värvitud. Aga sellel ajal niisugust vahet ei olnud? Ei ma seda ei märganud, sest. Ma ei tea, kuidas just linnade kauga, aga Eestis oli sel ajal justkui ma olin ajalehe reporter, seal läks hoogu nõndanimetatud kodukaunistamise hoog. Et siis väga palju propagandat tuli ajalehtedes, külade ja talude ilustamisest, Värnimisest ja lipuvarraste püstitamisest. Ja see seda tegelikult. Mina suuremat vahet seal ei märganud, aga hindades oli vahe. Nimelt et Lätis olid. Eesti poolel ja neid täidis, kaubad või toiduga seal kõigepealt oli liin odavamad. Sepad käidi letti viima, käidi ostmas, aga siis olid ka sellised asjad nagu triiksärki, nad olid väga odavad kingad ja siis noh, ütleme hommikul rannamantlid ja niisugused asjad eriti käidi Riias, seal oli suur kaubamaja. See oli sõja ühisus, Armeenia šveikkals oli selle nimi. Ja sealt ma isiklikult ka ostnud endale mingit kaupu mitmesuguseid. Ja veel sellest reporteri ajajärgust olid mõned huvitavad juhiste väljasõidud. Nimelt taevas kuskil elasse kuus naid, kelle nimi oli, suri kolmandat põlve juba tema isa oli kuulus nõid, kes arstis inimesi ja ja oli, oli isegi nii kuulused väkkimate, kaugelt tulid inimesed tema juurde abi otsima. Noh, see selle juurde ma läksin, siis sõitsime sõbral auto ja sõitsime sellega sinna Surju ja siis pidi alati olema üks väike viinapudel kaasas. Ja selle ta siis kallasime klaasi endale sisse, maitse sealt enne sõda ja siis kasutas ta sõnaga hoidmiseks ja mul oli hea ettekääne, mul oli see kange haige põlv ja ma läksin sellega tema juurde ja siis ta vaatas selle põlve kõik läbi ja ja katsus ja mul just seda ja ja siis näitas ka riiuli peal oli ta mingisuguseid sõjaväe velsker õpperaamat, et või, ja ta olevat sõjaväes ka velskri-na töötanud, nii et niisugune päris mu nõid nagu tema isa oli, ta vist ei olnud. Aga ikka tegi, ta on ees ja siis ta pani roostetanud raud, ma elasin hinna klaasi sisse ja siis tegi selle raudnaelaga põlve peale ristikesi pisikesi pommiksid sealjuures midagi. See oli sisse sulid külastamine ja siis olid nad valge kass valge kassiga nõid oligi selle reportaažid, allkiri Keva ise, vaene mees ei aimanud, et et ajalehe reporter käis tema juures kass hakkas pärast paranema. Ma ei hakka seda, ma ei oska ütelda, et seal mingisugust erilist muutust selle tulemusena oleks toi. Aga takse ju rahva hulgas räägiti niisugust juttu, et. Et üks talunaine läks nõia juurde ja võttis talle tasuks 10 vana kaasa, nagu ta oli päris selle nõia kodu ligidal, siis ta vaatas, et kümmet muna on liiga palju. Pani kolm muna rukkipõllu sisse maha, kui ta koju võtab sealt tagasi. Ja kui ta siis tagasi jälle läks minema, siis oli seal põlgseks ussimunade räägitakse sinna. Mulje jäi, sest ta on ju maarahva Arud, tuli suurem ja viiakse oli sel ajal väga elegantseid, kohvikuid, näiteks Schwartzi kohvik oli kuulus? Oli, oli tõepoolest ja siis oli see Messappar ja mille juures oli ka nende kangelaskalmistu. Seal oli väga uhkelt. Planeeritud ja ehitatud ja oli tõepoolest ilus ja Riia jättis elegantse ilusa linna mulje. Aga ma ei taha mitte võrrelda, et Tallinna võlu oli teistmoodi, tema vana linnalikkuse võlu. Seda ei leia Riiast, kuigi seal ka vanu ehitusi kaugeltki mitte. Keskaegse arhitektuuri ilu ei leidunud seal niisugused. Seni ole juba sulle hulk novelle ilmunud igasugustes ajakirjadest. Mina su esimene romaan, kui ma olin seal värava all, see on jutustus noores raamatutes orjus. 136 tükki. Võitleb raamat ilmus. Nojah. Ja see oli siis aga selle raamatu ilmumise järele ma ennast küll ka kuidagiviisi kirjanikuks ei vehkinud, seal ikka ennast ka Kirjanike Liidu liikmeks ei läinud pakkuma selle, selle alusel. Mis su tulevikuplaanid sellel ajal? No mul oli ikka see, et kui ma saaks Tallinnasse tööle ja vot siis ma läheks gümnaasiumi õhtul gümnaasiumi, lõpetaks selle ja ikka oli see mõte, et kunagi ülikooli minna ja ikka õppida, võib-olla sel korral juba, kuna ise olin haiguslikest kannatanud, õppinud arstid ja Aga see, nagu öeldud kõik teostuma. See oli, mis 39. aasta sügisel sain Tallinnast kutse nimelt seesama ajalehtede, perekonnaleht või ajakiri see ilus nädalas üks väga odav jutu magasi, kuna seal on palju tõlkeid ja palju original Alfred Ristikivi näiteks seal palju ja mul on siin terve rida ilmunud ja selle toimetaja võttised millegipärast lahtivist tahtis Ameerikasse sõita üheks aastaks ainult pehmem oli ta siis arvati, et ma võiks tema asemel toimetajaks saada sinna ja siis ma läksingi sinna oma majja tööle ja. Olin said ainult pool aastat olla seal perekonnalehe toimetaja ja vaevalt kohaneb kodune ta Tallinnaga. Sain küll sügandid Viru tänav neli ilusasse majja ja toimetusse leiti talle korteri või toa. Ja poiss kenasti. Ja aga siis 40. aasta suvel, seitsmeteistkümnendal juunil toimus riigipööre, võimu ülevõtmine, sellega koos. Õige lammutamine, mis enne oli olnud ka meie selle ajalehtedes süsteemi muutmine, need kõik natsionaliseeriti ja sinna tulid kiiresti komissarid, sissides hakkas neid valdama ja õige varsti sügisel suleti ka perekonnaleht, mille toimetajagi laule Las ta 4940 olid juba mitu aastat ajakirjanikuna tööd teinud ja sa puutusid kokku igasuguste inimestega ja ka elukutselised kirjutasid igasugustest probleemidest. Kuidas 30.-te aastate Eesti ühiskond välja nägi. Kas oli suuri sotsiaalseid vastuolusid ja kuidas poliitiline olukord tundub. Kaupa vigin tema ja võib-olla detailides üksikult üksikuid sektoreid vaatlema ja noh, kui lähtuda ajakirjaniku seisukohast, siis, siis minu meelest see oli üldiselt tore aeg. Sest Ma ei tulnud küll mingisugust kitsendusi ega ka mingisugust suuna näitamist, ka surveavaldusi ka juhtimiskuidas. Oleks pidanud kirjutama ja vabana tehti ju väga palju sotsiaalset reportaaž, särudi. Kaasaegne ta oli Rakveres samasugune toimetaja nagu mina Valgas, tema tegi isegi taas, ta läks Moskvasse, juht elas mustlaste juurest telgis nädalate viisi ja kirjutas see, kuidas see täpselt siis on. Ja loomulikult ka igasugused sotsiaalsed ebakohti, mis selle juures ilmnesid. Aga teisipidi, kuivõrd silmapaistvat need probleemid olid? Meil ei olnud Eestis minu praeguse arusaamise järele nii silmapaistvad, sest meil puudus ju tegelikult niisugune seisuste traditsiooniline sein eestiva vahel, nagu ma seda olen kogenud Rootsis, nagu seda ma oma hämmastuseks kogesin ka Soomes, kui ma sinna läksin. Et need sotsiaalsed erinevused olid ju palju-palju suuremad kui kui kui Eestis olid ja Eestis olenes see just kõigepealt sellest, et meie, talupoeg yldiselt ei saanud ju nii jõukas olla, et ta kulaku mõõdu oleks tõeliselt välja andnud. Sellepärast et talud, uksed ja päriseks nii suhteliselt hilja. Tänad olid veel kuni nüüd iseseisvuse aja alguseni veel raske pikaajalise võlakoorma all ja rahareform muutis selle olukorra küll. Ja siis oli enamjagu talusid, mis olemas olid. Need nende pere oli samasugune tööline nagu. Töölistega pererahva vahel räägitakse, et Viljandimaal olevat seda olnud. Aga näiteks meil oli juba niiviisi haagi ükski võõraskist andnud tuli ükskõik mis asjas Eilant ilma sööta, siis sealt ära kutsuti alati lauda siia, massaa nänni, saba oli kah võimalik. Linnades loomulikult tuli olukord teine, seal inimesed elasid perekondadeni, siis isoleeritud saar oli nõndanimetatud rikas rahvas ja loomulikult rohkem, aga suurem osa Eesti rahvast minu arusaamise järele elas. Nad on nimetatud keskklassi olukorraks. Ja töölisklassi suhtes on ju niiviisi, et ka sellel olid ju seal olid ametiühingud olemas, väga kiiresti käisid, haigekassad olid olemas ja palju selliseid sotsiaalseid reforme mida siin Rootsis alles hiljem on teostatud. Ja niisugust, ütleme mina mulgi põrkunud kunagi kokku mingisuguse ekstreemse. Ekstreemse niisuguse vaesusega ei linnas ega maal ka näiteks ütleme, et meie ma tunnen kõige paremini ja meie maa popside olukorda. Soome tork panete. On väga hämmastunud, tähendab sellest suurest lahest Soome partnerite ja talupoegade vahel ja mis kajastub soome kirjanduses? Meil ollakse olnud absoluutse võimu võimatus, niiskusi, suuri seisusevahesid, et tunnetada, sest neid praktiliselt ei olnud, vaid. Nimetatud papsi seadus. Talumaadest eraldatud pooleteise hektari suurused tavalised oksi kohad, need olid faktiliselt kindlustatud ju nendele inimestele. Neid ei saanud sealt keegi minema ajada ja samuti oli nende tööjõudu taludele ja teisipidi väga tähtis. Ja see oli vastastikune hops ainult alustendabee hobused panid alluma lehmale vot sööma ja talus oli sel suvel jälle vastavalt. Ja meie kodutolmu selline väike 25 30 hektari ja seal oli seitse, kaheksa lehma ja ja kaks hobust. Ja Araabia maa oli siis kolm niisugust poksi kohta. Üks boksid, koht oli koguni üks kops oli väga jõukas, ta oli kaupmees, ta oli la kaupmeheks aknad seal oma boksi koha peal ja tegelikult nii-ütelda, meie olime vaesemalt kui see meie paps. Ja siis teine oli seal seda kutsuti toru puhtaks üks hirmus tore mees. Tubli töömees ja sellega oli nii ja läbisaamine ja läbikäimine peaaegu nagu ütleme oma pereinimene. Ja sama asi siis kolmandaga, kes oli ka seal meie naabruses. Selle, see mees oli jälle väljaõppinud hiljem traktorist ja muidu ta ütleme Masinameister ja ehitusmeister ja elaks ka suhteliselt jõukalt, aga niiviisi, et, et seal ei olnud mingisugust popsi, võiks vaadata mingit halvustamistväärset olevat olendit, vaid nad olid enam-vähem samal tasemel, sagedasti isegi ütleme majanduslikult paremini situeeritud kui see talumees, kes suhteliselt palju ja piiramatut pidi töötamata kuidagiviisi eluga. Masinaid nägi, kui maale ringi liikus näiteks traktoreid, kas oli juba traktorid, tulid, traktorid olid juba olemas, näiteks selles meie karaski külas ei olnud vist rohkem kui kolm. Kolmel talul olid traktorid, aga tuled ei kasutanud mitte ainult maa külmiseks põlluharimiseks vaid nendega tehti ka mitmesugust muud tööd, nagu näiteks selle kas lambalõikus või katuse Mahastudele. Masinad pandi nende külge käima ja niisuguseid asju. Ja, aga enne seda oli, tuleb meelde see mats traaditants aurukatla ümber olid kõikides külades, olid ju. Isesõitjad ja meil on üks saksa firma maltsa meie künas seid läinud sügisel kordamööda talud läbi, peksis korras, siis talub vilja. Palus päev või kaks või kolm, kuidas vaja oli. Ja ja ka, ütleme veoautosid hakkas 30.-te aastate lõpul taludes tekkima. Ta seda olukorda Soomega võrrelda, sest minulgi isiklikud jutuajamiste Põhja-Soomes hakkasid hakkas neid masinaid ilmuma alles viiekümnendatel aastatel. Võib-olla seal oli ka jõukamaid alasid, aga, aga suurtel aladel see oli veel täiesti tundmatu sellel alal. No Soome, sa olid ka? Soomes käin jah, ja ma käisin Soomes kaar reportaaži reisil. 1537 ja 38 ja viis üheksa k. Soomet on raske, Soome on raske üldistusi teha just sellepärast, mis sa ise mainisid seal maa alalised, erin, hobused tohutult suured ja siis on onju põllumajanduspiirkonnad ja jõukamad piirkonnad ja siis on metsanduspiirkonnad ja siis on jälle päris niisuguste põhja pool päris vaesed, metsatalud ja raske ütelda. Aga ma olin suvel ilves külast kuskil sinnapoole. Talus olin, olin nädalapäevad ja aga seda, kuidas tundus Eestiga võrreldes ja see oli kuidagi eksootiline ja huvitav muidugi sellepärast Te inimesed ja keel huvitasid mind eriti sel ajal ja minu meelest oli seal sellest Aluks oli jälle lahe elu, võib-olla teistel põhjustel, siis seal oli. Nende suvitajate pidamine pansionaat ja seal oli, see oli suur talumaja ja seal olite, elati, välja ehitanud toad, siis linnas tulevate suvitajat ei jääks ja seal oli väga hea toit oli ja nii. Ja siis oli muidugi Soomes silma torkab, puhtus oli ja siis oli meeldiv kogeda ja palju tähendab tööstusettevõtteid sellised, ütleme, kuuskede juures jõujaamu ja mida Eestisse niisugusel kujul ei olnud. Ja kindlasti elektrifitseerimine oli Soomes palju kaugemale arenenud, mis Eestis. Kuidas muidu elutase tundus tänavalt turistina vaadates. Kui võrrelda Eestiga. Noh, ka ennesõjaaegne Soome oli, linnad olid väga puhtad, et see oli ja siis ütleme omnibussiliinidel ja see muidugi situatsioon Tynkkysi need pidid olema muidugi nii suur ja lai maa ütelda, lagunenud lihtsalt ja muutunud isoleeritud aladeks, aga ja samuti ka hotellid olid juuksed ajal Tamperes. Ma olin ühes hotellis, mis jättis väga meeldiva mulje. Soomes kasutati sel ajal põranda katmise materjalina. Seda. Sooni nimed ei tule meelde, mida Eestis sel ajal veel suhteliselt vähe tunti, ainult antli. Kas kuidas töölised meelestatud olid poliitilised ja ja ema ei ole võimeline selle peale vastama, sest muu jaan viibimine oli, ütleme, turiski viibimine ei olnud ma ju ainult maatsi vaadata. Ei, ma ütlesin Eestis, aga Eestist ja no kõigepealt tuleb muidugi arvesse võtta seda, et Eesti oli kolmveerand rahvastiku kõik põllumajandusse juurde, kuu magamas ja tööliskond see moodustas ühe teatud vahemikku. Aga arvatavasti oli see üsna ei ütelda kirju, see selgub ju ka sellest, et Meie tähendab poliitiliste parteide koosseisult. Sotsiaaldemokraadid taotlesid ju loomulikult seda, et nad olid tööliskonna esindajad, aga sotsiaaldemokraadid lagunesid ka mitmesse fraktsiooni. Oli vasakpoolne tiib, nendel parem. Valimine toimus siis oli seal ka kommunistlik partei ja mitmesugused vasakpoolsed sotsialistid väiksemad parteid olemas. Ja see aga teisipidi oli ju, nagu ma ütlesin, ametiühingud tegid väga palju ära, siin Rootsis aga meil üks tolleaegne ametiühingute organiseerija Johannes Mihkelson, kes avaldas hiljuti oma memuaaride raamatu, kas see oli vastutuult või? See, sa, seal on väga palju materjali, faktilist materjali ja ainestiku, mis puutub just tööliskonda. Aga teisipidi oli töölisKunnas Ma tean, pärast seda Kui noh, kuidas öelda isegi masendust ja mitte ainult sellepärast, et Eesti täielikult langes aga venelaste valitsuse alla vaid sellepärast, et reformid, mida oodati osutusid hoopis vastupidiseid tulemusi ja mul oli ka oma kirjanikku Vasakpoolsete kolleegidega kontakti, ütleme nende tööliskodudega näiteks Johannes Ruve täielik tööliskirjanik, kelle isa oli Tallinna elektrivabrikutööline ja tema kaudu ma kuulsin niisugustele isa seisukoha kõige selle järele, mis hiljem toimus, kui pettunud, no selles oli samuti nagu ka Ruueni seal. Kas tööstustööliste hulgas oli mingisugune rahulolematus märgatav olukorraga? Ei olnud, sest tegelikult oli ju Eestis olukord umbes nagu Rootsi siin praegu on sest ütleme niisuguseid aktiivseid rahutusi võitleme, riigivastast, ülesastumist ei olnud märgata. Aga streigib olid ju Eestis võimalikud ja lubatud ja neid teostati streikidega saavutati tihtipeale tööskunud, saavutas seda, mis ta, mis ta soovis ja need ei olnud metsikult streigib. Need olid enamasti ametiühingute poolt juhitud ja minu arusaamise järele sagedasti küllaltki targasti ja, ja kokkuleppeid toimus alatasa. Ja Eestis on ju iseloomulik ka see, et olid ju valitsuskoalitsioonid sotsiaaldemokraatide ja selle põllumeeste partei kõige parempoolse partei vahel mis nüüd esimest korda Soomes parajasti on toimumas. Mulle ei ole selles midagi uut, sest sest sotsiaaldemokraat rai oli riigivanem sel sel sel ajal kui paljud võib-olla isegi enamik tema viisid kuulusid Parempoolsete rühmitatud. Eestil oma omal ajal elas peale eestlasega venelasi, sakslasi, rootslasi, nuut, mõningal määral võib-olla lätlasi. Kuidas nende rahvuste omavaheline läbisaamine, kas sa mõtled siis elamus rohkusega või või ka elamutega, sest oma mitte omavahel sest nad sagedasti moodustasid koalitsioone? Ma võin selle kohta just öelda, et Valga oli just selline mitmerahvuslik linn sest seal oli, seal oli venelasi ja lätlasi ja juute, sakslasi ja kõike oli. Linnavolikogus olid aga esindanud vähemusrahvustest lätlased ja juudid ja. Ütelda olukorra liberaalsust iseloomustab see üks linnanõunik tähendab linnavalitsus koondas linnapeast, abilinnapeast ja ühest linnanõunikuks. Ja see linnanõunik oli lätlane Meeks. Nii et vähemusrahvused olid kõige kõrgemas linnavalitsuse organis, olid esindatud ja viibisime reporterina linnavalitsuse koosolekul. Ja kuulasin vaidlusi ja läbirääkimisi ja seal seal oli minu arusaamise järele. See koostöö igatpidi tiime ja tähendab faktiliselt ka olemas, mitte nii, et vähemusrahvuste üle otsustati üle nende peade. Sest tegelikult olid, oli ju seal Valgas oli see oli Läti kool, alkul ja gümnaasium, aga vastutasuks oli siis muidugi Eesti Valgas või Läti, Valgas oli Eesti, Eesti oma ja õpetajaid vahetati vajaduse korral üle piiri käsi. Eesti õpetajad Lätti Valgasse ja Läti õpetajad siis Eesti Valgas. Ja ja ma pean küll ütlema, et eriti juutide suhtes ei olnud. Niisugust erilist vaenulikkust kõige rohkem võis olla ja ütelda noh, niisugust koomilisi anekdoote või ühte teist ja seda rohkem heatahtlikus mõttes. Valgas oli palju õige mitu juudi hambaarst ja siis oli suurkaupmees Raukman oli, aga Nendel oli kõigil oli eestlastega minu teada läbikäimine, nad ei elanud mitte isoleeritult. Ja raudtee oli ka linnavolikogu liige ja armus seal sagedasti sõna võtta. Ja. Nad rääkisid nii puuduliku eesti keelt nagu meie räägime siin vanemate inimeste puudulikku rootsi keelt aga see ei olnud mingisugune midagi erilist, keegi pannud seda pahaks ja samuti peeti seda täiesti loomulikuks meil Eestis, et sakslast rääkisid omavahel kodudest, saksa keelt, venelast, vene keelt ja ja lätlast läti keelt, see ei olnud midagi erilist, pidigi olema nii ja näiteks vene algkoole oli. Eestis midagi 60 kop ja viis vene gümnaasiumi niisama olid ju sakslast, sakslastel oli neli gümnaasium. Ma ei tea, mitu kooli nendel oli, lätlastel on ikka ka. Ja siis muutsin vähemusrahvustel oma alal, ootas, tal oli suur eelis, et nad elasid turjaalset koos. No ma arvan, et et see, see vähemusrahvuste küsimus oli niivõrd vana, et see oli väga loomulik nähtus, see ei olnud midagi, Need ei olnud mitte sisserändajaid, sest need olid kõik kohalikud inimesed juba sugupõlvede viisi ja sajandite viisi ja nende nimed olid kõik tuttavad ja, ja ütleme, jõugi firmad olid linnades, kõik olid ju teada. Ja, ja lauavabrikud ja samuti olid ju venelased ka kaasaegset inimest. Ja sees. See oli teistmoodi kui nendel maadel, kus järsku toimub värske uus sisserändterve, situatsioon on uus nagu ruut. Aga kuidas Petseris? Petserimaal, kus venelased olid võib-olla ülekaalus, kuidas nemad suhtusid näiteks Eesti riigivõimu. Minu teada ei esinenud Vene Petserimaa venelaste hulgas mingisugust riigi vaenulikkust või seal seal oli ju palju juhtumeid, ka niiviisi kukkus Need venelased omaalgatuslikult. Ma ei tea, juhtmed, räägitakse, et nad põlesid sagedasti nii ilusat eesti perekonnanimede ei saanud ise võimelised välja hääldama seda ja seal oli loomulikult kohalikes omavalitsustes oli ju siis volikogudes, mis olid olemas, seal oli vastav esindusega. Ja ka võis olla alasid, kus olid eestlased vähemuses. Ja kuidas mina isiklikult Petseri linnaolusid ei tunne, kuidas seal Petseri linnavalitsuses oli? Ja see oli ka muidugi nii, nendel oli oma haritlaskond ja see Mako hea sõber siin ka Kangro tutta tol ajal ja Eesti litter raatidele. Jaa, sest eriti mis venelastesse puutub, see ei olnud veel nii väga võõras, sest varem eesti haritlaskond oli ju oskas vene keelt ja oli sagedasti käinud, et vene koolides ja elanud Venemaal ja vene Vene linnades ja nii et nende tee läbisaamine oli ja ma ei mäleta ka, et oleks ütleme pärast seda võimu ülevõtmisneed toonud kohalikud vene venelased, kes oleks siis trüginud kohtadele ja neid kohti saanud, see, seda see ei olnud nii. Hiljem langesid küüditamise ohvriks ju niisama, venelased ei saa valada nagu eestlased ja kes silma paistma hakkasid ja domineerima hakkasid, need olid muidugi Venemaalt tulnud parteikoolitusega inimesed ja ma ka oma ameti hilisemas ametikohaks oli mul kaks sellist sellist tsehhi. Kas sa ajakirjanikuna olid kuidagi tsensuur ka kokku puutunud? Tähendab, mõtlete? Ei, sel ajal ei olnud niisugust tsensuuri olemas, et oleks artiklit või midagi saadet tsenseerimisel. Aga see tsenseerimine tekkis ju hiljem ja tsenseerimine toimusid hiljem saksa okupatsiooni ajal ja muidugi tsenseerimine toimus siis juba seal. Nõukogude Eesti ajal siis tsenseeritud, isegi tuletiku tehti, ketid, käisid tsensuurist läbi, tsensuuri asutus oli nõndanimetatud Glavlit kus, kus avaldamise tempel siis peale löödi või kus maha tõmmati, ära keelati. Mul ei ole olnud selliseid kogemusi isiklikult, sest nõukogude võimu tulekul ma langesin otsekohe, mõtlesin ajakirjandusest välja. Ja, ja ja siis saksa okupatsiooni ajal. Ma töötasin küll selles ajalehe Eesti sõna kultuuriosakonna toimetuses aga seee, see peaasjalikult materjal oli teiselaadiline, see ei olnud poliitiline ja kui see poliitiliseks läks ühel teatud juhtumil, siis ma ikka siirdusid soom Eestisse. Milline oli Eesti omaaegne poliitiline õhkkond? 30.-te aastate teisel poolel? Hariliku inimese ja ajakirjaniku seisukoht? Inimene tundis ennast vabana, see läks stabiliseerimise suunas, sest ütleme, inimese tegeliku elu see ju üleüldse ei puuduta, see ei olnud märgata avalikkust, kus elus üldse ei linnade pildis ei liikluseks, ei kuskil keeltega käske ega mingi midagi erilist ei olnud. Ja siis oli ju ka tegelikult niiviisi, et ka sellel perioodil, kui poliitiline tegevus oli keelatud, parteide tegevus oli keelatud. Ja nõndanimetatud vaikival ajastul, kui töötati välja, hakati välja töötama seda uut põhiseadust. Seda siis hääletati, ellu viidi ja just see oli just 30.-te aastate lõpul, kui see hakkas nii-ütelda mingil moel funktsioneerima. Siis oli tegelikult madalamal eluplaanil, vallavalitsustes, linnavalitsuses, maakonnavalitsustes töötas kõik töötas edasi endisel kujul, sest seal ei kehtinud. Parlament saadeti laiali, parlament ei olnud olemas, aga maha ja linnavolikogud töötasid edasi. Ja ma tean täpselt seda selle tõttu, et ma istusin sel ajal ju Valga linnavolikogu koosolekutel ja kuulsin seal seal oli ja see töötas edasi erakondlikule alusel. Vähemalt need inimesed olid erakondliku alusel sinna sisse valitud omal ajal ja seda see ei puudutanud. Linnapea oli ühes erakonnas, abilinnapea oli tööerakondlane ja siis maavalitsuses oli abimaavanem, oli sotsiaaldemokraat ja siis oli see vähemusrahvuse esindaja, oli see, miks seal ja kõik parteid, parteide esindajad volikogus oli midagi 20 inimese ümbervõtmist 25 ja need sõnavõtud ja, ja linnavolikogu töö, see käis nii, nagu ütleme, endisel ajal seda ei puudutanud, sama asi oli see juba maa. Nendes vallavolikogudes ja maavalitsustes. Aga kus tähendab see mõju avaldas, oli loomulikult see parlamentaarne ühiskond. Seda niisugusel kujul siis kolmekümnendatel aastatel ei olnud. Aga selle asemele tuli siis sel ajal esiteks rahvuskogu põhiseaduse väljatöötamiseks ja hiljem selle põhiseaduse alusel valitud valitud riigivolikogu kahekojaline riigivolikogu. Poliitilist arvamust avaldada, kas näiteks kohvikus, kas räägiti poliitikast ikas üliõpilased või, või töölised talupojad julgesid avaliku Toma? Seda kindlasti, sest tollest ajast oli kohutavalt palju anekdoote. Kohvikutest käisid kohvikute anekdoote, mida räägiti ja seda ka sellepärast, et neiule. Ma ei tea ühtegi juhust, et kedagi oleks kohvikust pealtkuulatud ja kinni võetud ja tema üle kohut mõistnud, et mis sa seal rääkisid. Ja samuti on ka tolleaegsed ajalehed, seal on ju küll eriti just ütleme magama selle kontserni ajalehtedes, seal oli küllalt palju selgelt välja öeldud opositsioonilise arvamustega. Ja Tartus on ju teada, et üliõpilased demonstreerisid mitmesugusel kombel ju mitmesugused koju ilma et, et see oleks siis mingi mingisugusele ütleme, karistustele viinud. Kuidas sa esimese okupatsiooniaja üle elasid? Ja sina tulid siis need komissarid siis sain sealt lahti ja tükil ajal ei olnud mul mingisugust teenistust. Ealine ja oli väga mures ja teine, mis nüüd tegema hakata ja siis siis seal samal ajal meie ajalehe juures oli. Meie fotograaf, kellega ma olin hea tuttav ja tema hakkas juba vaiksel kujul uue võimu juures karjääri tegema sest siis asutati ratsionaliseerimise peaagu tee, kuhu kohutaval määral tööjõudu vaja, sest vaja oli üle võtta kõike. Pankadest kuni kõige väiksemate tööstusettevõtete rätsepatöökoda tühi, nii edasi pisikesed kauplused ja kõik läksid. Seesama fotograaf, siis me oli saanud endale koha ratsionaliseerimise peakomitees. Selle. Antikvariaatides osakonnas seal natsionaliseeriti mitte ainult antikvariaadi raamatukauplused, vaid ka bussi ja mööbli antikvariaadi ja siis üks, kus Haiba temaga tänaval kuke ütlesid nad mulle ei või midagi teha ja oh kuule, et, et siin natsionaliseeritud antikvariaatides on väga palju inimesi vaja, et et sinna ei jäeta ju neid endisi omanikke ja mitte üksinda, ega nad ei saa, ei ole lubatud, noh, sinna ärijuhtideks edasi jäävad. Et sinna on vaja. Tulid ja nomaatilismis direktor, mina olen ja ma ei tunne seda asja. Aga kuskil tänaval on siin alati seal priva käänulised, seal ilus vanakraamikauplus, mööblit siiamaani ja kõik. Et, et sa võid kassi seal töötada hiljem midagi muud. Ja siis niiviisi sain ma sinna antikvariaati ametisse, aga ma andsin ka enda poolt siis ühe, ühe. Ultima, vaata, ma ütlesin, et ma seda kohtusin, ei saa vastu võtta muidu, kui et see endine omanik peab siia alles jääma kui asjatundja, sest ma ei tunne mitte midagi. Ja ka ette. Puuduks siis ma eeldan, et tema palk peab olema kõrgem või vähemalt sama, mis minu ja need on minu poolt. Ja nii, nii see sündis siis, ja ma olin siis kuus selle Bostorlusega seal tema antikvariaadis, sellest sellest miljööst. Mul üks. Tugev rusikas, seal väga huvitav ajajärk, sest sel ajal teisipidi ka kurb, sest seda iseloomustasid kõrgemate šefitsis, kodanlus laguneb. Ja siis tulid nende mööblit ja asjad ja maalid ja tulid nendesse antikvariaatides müügil. See läxinaaliseerimise antikvariaatides kõige kõrgem sherif tuli ükskord kontrollima inspekteerima seda kauplust, seal hakkas küsitlema siis mind, kes ma olen endine ajakirjanik ja ja kirjanik ka paar raamatut ilmunud, sest siis oli mul see ilmunud ka juba see viljatu. Ja see, see mees, Stahli Venemaa eestlane. Ja ta ütles. Ahah, oi te olete kirjanik ja istutasin antikvariaadis, kes teid siia? Ma ütlesin, et aga jah, et ma siia soovitati, aga see oli seltsimees Jürna, kes oli selle kõige kõrgem tšehh sel ajal. Ja, ja tegelikult oli see nii need antikvariaat kui antikvariaadis kuulusid kirjastuskeskus Tallinnasse kõik kirjastuskeskus ja natsionaliseeritud antikvariaadis üks osakond seal selle Ja, ja tema ka tõepoolest kinnitas mind sinna kohale selle selle tuttava photography soovitusel. Ja siis hakkas see, see Nõukogude Venemaalt tulnud Eesti kõrbes õudset vanduma kus inimene, mis laamat, teie olete kirjanikelt teofoni, tantsi, antikvariaati. Kõlbavad homsest päevast laatasid ära, sulgesime kirjastuskeskuse, siis oli Jurnaselt juba kõrvaldanud, kõrvaldanud tema, see oli ise feik, seal see on. Ja, ja siis need päevapaat löödi mul antikvariaadist Venemaa ja ja siis läksime sinna ja ütlesin, et ei luba seda mulle siin muud tööd anda ja ta, ma ei oska midagi, vaatame. Ja paari päeva pärast siis oli mulle koht valmis vaadatud ja mis targemat wind panti selle. Selle seal osakonnal poliitilise kirjastuse kirjastuskeskuse poliitilise keskuse kalkulaatorid. Mina pidin. Ja siis jäigi sinna. Ja sinna antikvariaati kalkulaatoriks, aga seal oli vanemraamatupidaja, kes kõiki asjatu ja ära muretse, küll need teemad sinna tema tagusid välja töötada, niisugust šabloon blanketid aru alusel siis. Tahtsime välja neid raamatut, int, käsikirjad tulid ära rajada, rehkendada ja trükipilt venna kalkuleerida ja seisma sajandi esimese selle raamatuga nii hästi kalkuleeritud päras, kui raamat oli turustatud, siis tehti kokkuvõtted, oli üks kopikas huvi, ainult vahetad selle minuga kratsiooni tegeliku olukorra vahel. Ja siis ma sain kohe ka palgakõrgendust. Minule anti aunimeks ka kirjastuse esimene kalkulaator täis, muidugi ei olnud. Aga juba järgmised läksid siis olid igasugused puudujääke valesti. No see ei huvitanud siis teda enam üldse ja see kunagi tulnud tundmatu õla huvi küsima, et mis asi see läheb? See jäi siis niikaua, kui kui Saksa-Vene sõda süttis. Aga läheme natuke ajas tagasi. Kuidas sina ja sinu põlvkond ja su tuttavate ringkond tuleviku peale vaatas, siis kui esimesed Uudised tulid sõja kohta sõjapuhkamise kohta Saksa ja Poola vahel või isegi natuke enne seda, kui olukord hakkas tüüpiliseks muutuma. Mis teie kujutus tulevikust oli ja Eesti olukorrast ja võimalustest? Loomulikult sõja see üldine süttimine oli masendav, aga sel ajal ei teadnud mitte sellest midagi, et Baltikumi suhtes oli erikokkulepe Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel ja selle tõttu oli see arvamine. Suur usaldus oli muidugi riigi juhtkonna vastu, et nemad valivad kindlasti selle tee, mis on parim ja sõjast võimalikult kõrvale jääda. Üldiselt arvati, et näiteks baaside loovutamine, et see oli hädavajalik ja et et see tõenäoliselt säästis Eesti sattumist sõtta kohe esimesel sügisel. Ja aga oli ka loomulikult väga palju inimesi, kes, kes arvasid, et oli teisiti ja tegelikult lõpu algus olid üldiselt väga masendav, eriti talupojad ja. Kas nende meelest oleks pidanud vastu hakkama? Sellest ei ole rahvahääletust kunagi toimunud ei enne ega pärast. Ja, ja ma mõlemaid pooli kuulnud ja väga palju. Aga ma ei või seda öelda, kuidas see kes, kellel, kellel enamus kõigil selles asjas. Ja jah, aga muidugi tagantjärele ära ja on hoopis teisele. Aga mis te arvasite, et mis tulevikus peaks siis juhtuma? Eesti saatus kujuneb? Kõik arvasid või väga paljud arvasid niiviisi, et see kujune pimeduses selle üldise maailmasõjakäiguga ja et usk oli, arvati ikkagi, et et Eesti säilitab iseseisvuse ja selle tõttu see 1940. aasta juuni sündmused ja veel. Palju aega tagasi, kui oli ju Nõukogude Liidu juhtivat poliitikut avalikud seletasid, et kõige vahekorrad kõige paremad ja et see on provokatsioon ja vale jutt, et Nõukogude liidu liit tahab vallutada ja oma oma režiimi nedele paktiga pakti kaaslastele peale suruma. Ja selle tõttu noh, selles olukorras taheti uskuda, et mingisugune iseseisvus säilub ja püsib, see, see oli üldine. Ja see, see masendus, mis siis tabas, see oli ju kõigile silmaga nähtav isegi tänavapildis inimeste olemusest tähendab 40. 40