Tere, armas Eesti rahvas, kell on 10 ja kuus minutit, et on esmaspäev, siis algamas järjekordne ajaloo tund Tartu liinil. Härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Käes on meil rahvusülikooli 80. aastapäeva tähistamise nädal. Juubelisündmused kulmineeruvad kolmapäeval, esimesel detsembril. Siis, kes päeval aktus aulas. Rektori vastuvõtt toomel ajaloo muuseumis, üliõpilaste tõrvik rongikäiku pimedaks läheb. Ja hilisõhtul Vanemuise kontserdimajas ball Abjale selle õige palju teisi üritusi. Tänases ajaloo tunnis, sellest tuleb juttu sündmustest ja inimestest 80 aastat tagasi. Eesti Rahvusülikooli eestikeelse Tartu ülikooli rajamisel. Sissejuhatuseks nii palju. Rahvusülikooli oli vaja eestlasi, üliõpilasi, kes tahtsid, olid suutelised, siin õpib ja neid ka oli. Vastavalt, kuidas talurahva ja linnas elavate eestlaste jõukus suurenes, saatsid nad ikka rohkem oma poegi. Tartu Ülikooli 1800 üheksakümnendatel aastatel õppis siin keskmiselt 70 eestlast, aga ma tuletan meelde, üliõpilaste üldarv oli 1500 ringis. Pärast esimest vene revolutsiooni 1908. aastal oli eestlasi ülikoolis juba üle 200. Vaat selle kindlakstegemiseks, kes eestlane, kes mitte esineb raskusi, sellepärast ei ole märgitud tolleaegsetes aruannetes Vost vaid on märgitud usutunnistus. Jaga nimede alusel ei ole see lihtne, lätlased kandsid samuti nagu eestlasedki, saksapäraseid perekonnanimesid. Ka kindlad andmed on 1910.-st aastast, siis oli 269 eesti soost üliõpilast, mis moodustas 10 protsenti üliõpilaskonnast ja 1916.-na. Kas tal oli eestlasi 364 ülikooli hingekirjas, see oli juba 14,5 protsenti. Muide, lätlasi oli natuke üle viie protsendi. Leedulasi õige vähe, üks protsent, aga juut 22,6 protsenti 568 juuti. Nad peamiselt õppisid farmatsertideks rohuteadust. Nii et eestlasi oli, aga eestikeelseid loenguid ei peetud. Tõsi, 1916. aasta lõpul hakkas Johan Kõpp usuteaduskonnas esimesena lugema eesti keeles tsaarivõimude loal. Tegeliku usuteaduse kursust oli niivõrd suursündmus peahoone viiendas auditooriumis. Et kõik huvilised ei mahtunud auditooriumi sisse. Kohal oli ka ülikooli juhtkond eesotsas hektariga ja Kõpp pöördus siis avasõnadega vene keeles rektari poole aga ülejäänud loengu pidas puhtas eesti keeles. Aga see oli 1916. aasta lõpul. Tõsi, Tartu Ülikoolis oli 1802.-st aastast peale õpetatud Eesti keelt aga kõige madalamal tasemel lektorikursuse tasemel. Seda vaatamata, et eesti keele õppejõud olid filoloogiadoktorikraadiga Mihkel Veske ja tema järglane Karl August Hermann. Aga õpetada tuli eesti keelt saksa, hiljem vene keeles. Ja seda õppisid need usuteaduskonna tudengid, kes kavatsesid jääda üle Eesti maakondades maakogudustes. Mingit eesti keele alalist uurimist ei toimunud. Aga nüüd sarism variseb kokku. Algab kiire muudatuste aeg ja paar nädalat pärast veebruarirevolutsiooni märtsist 1917 kutsuti Tartus kokku Eesti üliõpilaste ja vilistlaste tähendab ülikooli lõpetanute konverents. Ja siin noor Villem Ernits esines soovi kratiorjevi Ülikooli juures avatakse edaspidi soome-ugri jaoskond kuue rahvusliku õppetooliga. Ja Ernits tegi veel selle ettepaneku Vene Vabariigis. Jurjevka ülikoolis olgu kolm õppekeelt vene keel, eesti keel ja läti keel. Võite nüüd küsida, miks mitte saksa keelt kolm kohalikku keelt olid ju traditsiooniliselt vene, saksa, eesti. Vaat sõja aastatel oli saksa keele kõnelemine avalikes kohtades keelatud ja tulla nüüd välja, kui sõda veel Venemaa Saksamaa vahel kestis. Sooviga, et ülikoolis hakataks saksa keeles õpetama oleks olnud uute võimude silmis äärmiselt ebapatriootiline tegu. Selle mõttega, et ülikool võiks tervenisti olla Eesti ülikooli õppetöö siin eesti keeles. Selle mõtte ütles välja mõni aeg hiljem poeet, hilisem Ülikooli professor Gustav suits saabus 1918 saasta koos saksa okupatsiooniga. Oskar Kallas ja Villem Ernitsa algatusel loodi Tartus Eesti akadeemiline ühing. See oli eesti teadlaste organisatsioon on, mis püüdis välja kujundada sihtjooni Eesti teaduse arengule. Oma tegevusega aitas see akadeemiline ühing kaasa rahvusülikooli idee levitamisele ja ka realiseerimisele. Nimelt asuti seisukohale, et ei ole nii palju Eesti teadlasi et nendest võiks suuremate riikide eeskujul luua mingi Eesti Teaduste Akadeemia keemia. Seepärast kõik teaduslikud jõud tuleb koondada rajatava Eesti Ülikoolihoone hooleks. Aga vahepeal oli Saksa okupatsioon ja Tartus avati 15. septembril 1918. aastal saksakeelne ja meelne Landes University Dorpat vene tudengid ja õppejõud olid saadetud mitmeraudtee eželoniga. Roneerschi. Sakslastel oli plaan luua nüüd siin oma ideoloogia eel postina. Jälle saksa ülikool. Selle rektoriks sai kohalik professor Karl Kotli siia. Muide arstiteaduskonna dekaan, yks Werner Tsaige fon Manteuffeli Maarjamõisakliinikute kätte võitleja. Ülikoolile. Saksamaalt toodi kohale üle 30 professori ja ka mõned dotsendid. Need asusid tööle peamiselt matemaatika-loodusteaduse ja ajalookeeleteaduse alal. Aga tase oli kõrge, 68 õppejõudu, nendest 60 professorit ja teaduste doktorit, kuigi Saksamaal doktorikraadiga saamine oli tunduvalt lihtsam kui teistes riikides. Saksakeelses Tartu Ülikooli immatrikuleeriti kui 1004 üliõpilast, nendest 429 sakslast, 246 juuti ja 165 eestlast, 133 läitlasti ainult 11 venelast. Saksa ülikool avati aulas aktusega 15. septembril, kusjuures tartlased märkisid ära, et kui varemalt rõdul uhkes raamis ilutses Aleksander esimese portree, siis nüüd samas raamis oli Wilhelm teise portree. Saksa keiser ise saatis telegrammi tervituse avatavale ülikoolile. Järgmisel päeval algasid loengud. Aga need kestsid napilt kaks kuud, sest Saksamaa langes maailmas sõjast kaotajana välja. Ja on teada, 27. novembril toimus viimane Tartu saksa ülikooli õppejõudude koosolek ja seal teatati ametlikult, et ülikool lõpetab oma tegevuse. Eestlased olid palunud, et Saksa võimud lubaksid ka mõnel eesti professuur ilm, mõni rahvusliku õppetooli. Vastus oli kõrk eitav, tõrjus lävel ei midagi sellist ei kavatseta teha ja see pingestas vahekordi Tartu akadeemiliste ringkondade ja sakslastest õppejõudude vahel. Nüüd Eesti ajutine valitsus, tulnud novembris uuesti võimule otsustas kohe Tartu Ülikooli ülevõtmise komisjoni ja selle etteotsa seati tolleaegne haridusminister Peeter põld. Ta nimetati ülikooli kuraatoriks. Esimesel detsembril 1918. aastal andis saksa ohvitser Helforitz, kes oli seatud nii ülikooliasju jälgima kaheksanda armee poolt ülikooli põllule üle koostati vastav akt ja neli päeva hiljem Harrektorte siia andis üle ka ülikooli pitsati ja asjaajamisse. Nii palju sissejuhatuseks. Ansambli jäääär 1998. aastal ilmunud plaadi nimilugu Tartu väike puust linna ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Siis tuli Eesti Töörahva Kommuuni diktatuur. Ülikooli juhatajaks nimetati vasakpoolsem vaadetega matemaatik Jaan Sarv. Ta oli eestikeelse Rahvusliku Ülikooli idee pooldaja. Aga see diktatuur kestis ainult kolm nädalat ja 28. jaanuaril andis Sarv ülikooli juhtimise üle Tartusse tagasi jõudnud Peeter põllule. Ise muide saadeti tutvuma välisülikoolidega ja Poola taastad sarv oli Helsingis, Kopenhaagenis. Londonis meeldis just Kopenhaageni Ülikoolikorraldus. Seal oli liidetud ülikooliga polütehnikum ja tegutses põllud. Osakond, ta pidas seda Eestile eriti sobivaks. Põld taastas need ülikooli ülevõtmise komisjoni tegevuse võeti üle ka teine kõrgkool, Tartus veterinaariainstituut ja märtsis voodi. Tartu Ülikooli taasavamise eeltööde komisjon. Esimene koosolek oli mai keskel. Peamine probleem, kus saada õppejõudu, eestlasi ei jätkonnad. Kolm professorit oli Tartu Ülikooli eestlastest õppejõudude hulgas, mõned on teada, olid veel Venemaal. Aga nendega ei olnud kontakti ja vaevalt, et nad tahtsid tulla eesti keeles õpetama. Sakslased suhtusid üleolevalt ja nii loodeti peamiselt Soome abil. Aga ühese oldi kindlad, eesti keel peab jääma õppekeeleks. Seitsmeteistkümnendal juunil pandi ametisse teaduskondade hooldajad, tähendab ajutiselt dekaanid. Moodustati ülikooli ajutine nõukogu ja see valis 46 professorit, dotsenti ja Lektarita. Eestlased said kõige rohkem või kõige kõrgema professoriga tee. Fikseeriti Ülikooli tegevuse sihid ja need on lühidalt kolm esiteks arendada ja edendada teadust, üldist ja eriti Eesti elu käsitlevat teadust, teiseks nõnda noorsoole kõrgemat haridust ja selle kaudu kanda teadust rahva hulka. Ja kolmandaks ette valmistada Eesti riigi rahva tarvis vajalike eriteadmistega asjatundjaid. Ülikool pidi kujunema eesti rahvuslikuks asutuseks nii õppekeele kui õppejõudude poolest. Need olid väga pingelised päevad. Karl laagus majandusmeesnäitlejaks tänapäeval tema kohta, et ta oli haldus, korrektori kohustes, on kirjutanud mälestusi 1932. aastal. Ülikooli 300. juubeli puhul need ka ilmusid. Ma loen mõned katkendid ette, mida lohakus kirjutas. Ülikoolil oli esimestele astatel Tallinnaga rohkesti sekeldusi, raskusi Tallinna kui värske pealinnaülema asutused eelarvete ja koosseisudega komisjonid ei tundnud ülikooli lähemalt kahtlesid selle suuruse ja laialdus juures. Seda küll otse välja ei öeldud, kuid võis muiates märgata. Ja neile oli ka õigus kahelda. Võrreldes riigi suuruse ja rahvaarvuna tundus rajatav ülikool suurena kuigi ülikooli esinenud tookord kuigi suurte krediitide nõuetega. Meie riigiasutustele olu Jaan praeguseni viisiks eelarve koostamisel ette küsida, et kui kärbitakse, siis jääb ikka veel midagi järele. Ülikool seda moodust ei kasutanud, aga kui Tallinnas teiste asutuste eelarveid kärbiti, siis püüdis seda ka ülikooli omaga teha. Seepärast oli meil algaastail eelarve kaitsmisega rohkesti rabelemist. Üks kord päästsin eelarves suuremast kärpimisest ainult sellega, et loobusin komisjoni koosolekust osavõtmisest ja nõudsin. Misjon tuleks Tartusse olukorda kohapeal vaatama. Komisjon Tartusse ei tulnud, kuid krediiti anti. Nii, nagu olime soovinud. Tuleb aeg, kus me kogu küsimuste kallal professor põlluga vaid kahekesi olime. Enne koosolekut tulid ju asjad omavahel läbi arutada, nagu seda mujalgi tehtud ja tehakse raskemad selles suunas olid ülikooli ilme ja õppejõudude küsimast. Otsustasime liita loomaarstiteaduskonna ülikooliga kas siis omaette osakonnana või teaduskonnana. Muide, sakslastel oli omapärane ainult neile kasulik kava uue ülikooli loomiseks, selle järel ei oleks Eestile ka Lätil tarvitsenud oma ülikool üldse asutada. Tartusse oleks tulnud rajada mingi internatsionaalne ülikool, kus mõlemad riigid oleksid võinud oma noorsugu harida ja kasvatada. Põhjendus. Selline loodus on mõlemale riigile majanduslikult hoopis kergem. Aga tagamõtteks oli. Sellise internatsionaalsesse õppeasutuse juures oleks jäänud kindlasti valitsema sakslaste vaim. Ülemvõim nii nagu see mõiste alati oli olnud. Kuigi eesti noore riigi poliitiline tulevik oli rohkem kui tume ja raske sõda käis, ei saanud selliseid häid nõuandeid kõnessegi võtta. Asusime Ma eesti ülikooli põhimõttele. Jäätise õigeks osutus, seda teame praeguseni. Algul pidasime koosolekuid harvemini, siis iga päev lõpuks tuli neid kaks korda päevas, peidad enne ja pärast lõunat. Õhtused koosolekud kestsid sageli hilisööni. Ülikooli valitsuse liikmetel ja teistel töötada tihti 14 ja rohkem tundi ööpäevas. See panime alati imestama inimeste kannatust, töötahet ja vastupidavust. Võtsime kasutusele üliõpilaste pidulikku immatriculatsiooni kombe aulas. Rektor pidas sissejuhatava ning selle järel ulatab igale õli pillasele Matreikleja surub kätt. Pidulik immatrikuleerimine on igatahes kena komme, mis noortesse ja esmakoolselt ülikooli ilmunud stuudioosustesse sügava jälje jätab. Kuidas nüüd algas esimene emmatrikuleerimine jahvate ülikool, sellest pärast vaheaeg. Kas on see nii ülim jook? Piirivalveametiorkester ja lõhkus klaase ka tundi, jätkab Hillar Palamets. Neljandal oktoobril 1919 immatrikuleeriti aulas pidulikud, esimesed 69 rahvusülikooli üliõpilast hektarit veel ei olnud. Tema kohustusi täitis kuraator Peeter põld. Muide, põllul puudus professori ja ilma selleta ei saadud rektori kohale panna. Huvilisi, kes tahtsid eestikeelses ülikoolis õppida, oli sadades. Aga paraku noored mehed enamuses sõjaväes kindel, nii et nende immatrikuleerimisega tuli oodata. Igatahes novembri lõpuks oli immatrikuleeritud 351 tudengit, neist 197 meest ja 154 naist lisandus veel umbes 70 vabakuulajat. Loengud algasid kuuendal oktoobril, nii et kui ülikooli avaaktus toimus, olid loengud juba ligi kaks kuud kestnud eesti keeles peeti loengutest 41 protsenti vene keeles 53 ja saksa keeles kuus protsenti. Vaieldi, mis päeval avada, ülikool, rahvusülikool, Ühed soovitasid Rootsi enneaegse ülikooli alguspäevi aga siis oleks tulnud avamispidu lükata edasi järgmise aasta kevadeni. Seda ei peetud kohaseks. Ja Karl laagus soovitas võtta avamispäevaks esimene detsember, kuna aasta tagasi sel päeval võeti sakslastelt ülikoolile ja nüüd ma loen. Aga kus sa mälestustest tema emotsionaalset kirjeldust, kuidas ülikooli avaaktus toimus. Esimene detsember anno 1919. Väljas jäisest udust ja sompus nõretav sügisilm. Tänavatel pisut lume, rämet ülikoolihoonetel ja linna linade katustel liiguvad loiult eesti trikoloori udus vettinud voldid. Pea keskpäevast valgustatud härjaakende taga siblivad ja askeldavad oma toimingutes inimesed. Veo autod röögatavad, ruttavad poristlirtsevatel tänavatel, üks sinna, teine tänna kandes turjal laenguid raskeid mürske et peletada vaenlast eemale kohast, kus uus Almama pater. Alma mater Tartuensis valmistub pidulikult avama oma põue kõigile, kes igatsevad teadustajatööd. Bee melanud Koonsusesti laava liiklemise veereb pikkamisi leinamarsihelide saatel kalmistu poole. Nende vaproterong, kes olid ohverdanud isamaale oma elurahvas tänavatel, on tõsine. Paljastab rongi möödudes pead. Ülikooli peahoone koridor, aula upuvad vahelisuses ja aula lühtrites säravas valguses. Aula on võõraid tulvil, täis parteri, harvad näod, publikul pühalik, tõsised. Avamänguks paisutab Vanemuise kannel, sümfooniaorkester, helisid. Proloogina kantakse ette Gustav Suitsu. Rikas ja sügavalt tuntud. Veel purskab tuld ja suitseb sõjakurikaater. Kuiv alguse uuskandja avanud alma Maater. Selle järel astub pikkamisi ja väärikalt nagu väike jumal kõnetooli Eesti vabariigi peaminister. Hilisema nimetuse järel riigivanem Jaan Tõnisson. Obama esimest Eesti ülikooli avasõnale vastasorkester ja kogu publik nagu paisust pääsenud hümni purskega oli ülev silmapilk tunnetelt sügav, kus paljudel laud niiskusid. Esimene detsember 1919 ülikooli aulas 12. detsembril 1902 oli mul juhus sealsamas ja umbes samasugustel pidustustel vene ülikooli 100 aastasel juubelil viibida kuid milline vahe nende kahe aktuse vahel mis olid mundrites ja ordenites ning tualettide särav ametlik paraaditamine, millel puudus hing ja mille puhul korraldajad ootasid vaid uusi ordeneid ja tiitleid, Peterburist. Ninaga toimus kogu rahva hinge ja osavõtu lehvimine. Siin algasid riskinud kuubedes kaevikutes viibinud mundrites inimesed teed tasandama eesti geeniusele, Eesti Prometheusele haaranguks oma tule järele, sest laenatud tuli soojendab vähe. Vot selline pateetiline kirjandus, ava aktusest. Muide, üks avaaktusel viibinud külalistest on praeguseni elus. Aleksander Elango tol ajal seitsmeteistkümne aastane koolipoiss, kes salli saanud kutsamas sõbralt Ernitsalt Hernits oli ühtaegu asutava kogu hariduskomisjoni liige ja ülikooli õppejõud. Mõlemalt poolt anti kutse. Mõlemad olid karskustegelased ja Ernits oli siis kutsunud Elango, tule vaata ka. Rääkisin neile elankuga, ütles, et oli jälle saanud kutsa 80.-le aastapäevale. Kolmapäeval on kindla peale aulas, et meenutada neid aegu 80 aastat tagasi. Nii palju ülikooli Avagdasest. Teile sõbrad täna üks väike jutt. Ei anna pead mida see annab, jäävad enda leeme. Mida ema ütles, et olla korvpall Tartus? Aga mulle Ena mängijat Me peame ise, mida teha. Märka kõike, mis mu ümber. Aga sellest kahju pole. Ja pika loo mahavõimel laulda ühes. Mängis ansambel apelsin, ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun, eestikeelne ülikool ei tähendanud veel, et õppetöö oleks toimunud ainult testi keeles. Kuni 1930. 31. õppeaastani oli lubatud õpetada kolmes kohalikus keeles eesti, saksa ja vene keel, milles aga siis tuli üle minna ainult eesti keelele. Ja õppejõud sellega toime ei tulnud, pidi ta ülikooliteenistusest lahti. Oma üksikutele, eriti silmapaistvatele asendamatutele, pikendati siiski õppeaasta kaupa saksa keeles oma kursuselugemise õigust. Ja on teada, et mõnigi pani aastaaruannetes kirja, et peab loenguid eesti keeles. Seal oli Ave avalik saladus, et ta kasutab endiselt peamiselt võõrkeelt. Näiteks lugu Ludvig Puusepaga. Tema pruukis vene keelt. Tema teaduri maine oli sedavõrd kõrged. Leemi ehit tõstatatud. Herbert Norman kirjutab ühes mälestustes haige demonstreerimisel maarjamõisas Bushepalli teda opereerinud üliõpilastee süüdis mehele L välja kell välja. Mees läks näost punaseks ja hakkas juba pükse maha ajama. Siis professor taipas, et oli midagi valesti öelnud ja ütles. Keel välja. Homeeriline naer auditooriumis või teine lugu. Tudeng läheb sakslasest õppejõule koju, et paluda eksami tähtaja pikendust. Ta kuidagi ei jõudnud materjali läbi. Sakslane kuulab, noogutab, jutt käib eesti keeles. Kuulab noogutab, siis ütleb, palun täia epingur raamat ja kirjutab sinna sisse vene häst. Aga võõrkeelt valdamata vähemalt passiivselt valdamata ei olnud ülikoolis õppimine üldse võimalik, sest praegu kogu õppekirjandus oli saksa, vähemal määral vene, aga ka inglise ja prantsuse keeles. Ja neid raamatuid tuli lugeda, sest tol ajal oli 10, et õppejõud ei pruukinud esitada süstemaatiliselt kogu oma kursust vaid ainult valitud peatükke. Sellest Gustav suits tegi ju nii 1920. aasta kevadel üliõpilasleht, see oli ajakiri. C5 Akadeemikuse nime alla peitunud autor kirjutab järgmist. Piinlik küsimus. Eesti keel on nüüd saanud, hakkad keemiliseks keeleks. Piinlik tunne on, aga kui lähed auditooriumi, loeb oma loenguid mõni meie vanem teadusemees. Tõsi ta loeb eesti keeles, kuid missuguses keeles punastama paneb. Meie agarate keele uuendajate ja nende veel agaramalt arvustajate abil oleme viimasel ajal saanud enam-vähem rahuldavalt kujunenud eesti keele lähenedes, aga meie õppejõududele, iseäranis neile, kes hiljuti suurelt isamaalt saanud jutumärkides tulnud Nende õigekeelsuse seisukohalt siis kuuleme mingit arhailist murretega segatud eesti keelt. Muide, füüsik Willippidas puhtas Lõuna-Eesti murdes oma loenguid. Kuidas võime siis nõuda võõrastelt eesti keele õppimist, kui me ise seda keelt ei mõista? Võõrad näevad vaeva, paluvad luba veel esialgu oma emakeeles õpetada, kuni õpivad eesti keele ära. Neil on piinlik vigase keelega esineda, omad mehed. On aga vigase emakeelega rahul ja lõpetab sõnadega, kas me ei paneks maksma nõudmised, mis võõrastele seame samuti kõigepealt oma õppejõudude kohta. Meie akadeemiline tulevik ja teadus nõuavad sõda. Karl Kerberg aasta hiljem kirjutab oma õpitegevust, alustavad eestlastest dotsendid niimoodi, et pööravad kogu energiajõuaines sisulisele küljele jättes täiesti varju teadmiste edasiandmise pedagoogilise külje. Selle läbi muutub nende ettekanne raskelt arusaadavaks. Läheb suuremalt osalt kuulajatele kaduda. Rääkimisviisis satutakse kahte äärmusesse, kas kantakse ette väga aeglaselt minut ja sõna või muutub kogulaar loeng vaheta mulinaks, kus pea ühtegi silpi arusaadavalt välja ei öelda. Arnold Susi, 1924, üliõpilasleht number üks. Õppekeel meie ülikond koolis on ikka veel tõsiseks probleemiks. Loenguid peetakse kolmes kohalikus keeles näiteks õigusteaduskonna 11-st õppejõust. Loevad eesti keeles ainult kaks, teised kas vene või saksa keeles. Õnneks on teistes teaduskondades olukord pisut parem. Eesti ülikooli alguses tundsid kõik üliõpilased vene keelt ja paljud saksa keelt õpiti Nende keelte raamatutest ja ka eestlastest professoritele kipute eksameid tegema võõrkeeles, nii oli lihtsam kord nii õpitud. Nüüd on olukord muutumas. Uued üliõpilased ei ole üldse võõrkeelses keskkoolis õppinud, mistõttu nende keeleoskus jääb puudulikuks. Nii et nad ei ole suutelised kasutama muud kirjandust kui eestikeelsed. Ja selline tudeng leiab eest loenguid, millest aru ei saa. Talle soovitatakse raamatuid, mida ta lugeda ei oska. See annab eriti tunda õigusteaduskonnas, kus tähtsamaid einet loetakse vene keeles. Vaat nii palju keeleküsimusest rahvusülikooli algusaastatel. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun Postimehes ilmunudki sellistes märkustes. 1921. aastal soovitas Johannes raviks sõna- Stodeerima kasutusele võtta sõna logelema kuna see vastavat kõige rohkem sellele, mida praegusaja üliõpilased ülikoolis teevad. Talle antakse kohe vastulöök. Üliõpilased ei pea seda õigeks, alati on olnud tegelejaid ja on praegugi, aga enamus eestlastest teeb ülikoolis tõsist tööd. Professorid väidavad, et vähene loengutel käimine ja eksamitel hulgi läbikukkumine olla just logelemist tagajärg. Neil on piinlik läbi kukutada täiskasvanud inimesega, mis teha, kui nad ei tea. Mõistke üliõpilase majanduslikke tingimusi, suuremal hulgal on need väga rasked. Et ennast kuidagi vee peal püsida hoida, on väga paljud sunnitud otsima kõrvalteenistust. Ta toidaksid küll ülikooli poolt antavad vähesed stipendiumid, milles suurem määr on 12000 marka aastas. Kui mööbeldatud raha eest nõutakse üles 1000 marga kuus. Pealegi antakse stipendiume ainult vanema kursuse üliõpilastele, kellel juba head õppetingimused ette näidata. Üliõpilasleht 1920. Kuulutus üleskutse üles, kaasvõitlejad on teada, kuhu tühjenevad tudengite taskud, kohvik, kõrts ja mõnikord ka veel konvent. Siis on kaks valikut, võlg või võllas? Oi kui valusad ja vaevarikkad mõlemad. Et kas see tudengielu ilma valu ja vaevata, nii nagu ilma õlle ja veenata on lihtsalt võimata. Ilma naiseta saab veel läbi, aga ilma viinata ja sellele järgneva päe parandused juba ei saa. Teenistust on vaja teenistust, mitte et sellist tööta teenistust, mis tooks üliõpilasele palju raha. Aidake kaasvõitlejad. Peeter põld. Karskus. 23. novembril 1920. Ülikoolis pandi alus karskusühendusele, põld kõneles. Paljud on sõja ajal oma aated kaotanud. Meie paremat kultuuri asutused nagu Vanemuine on joomapaigaks muudetud, haritlased taruvad Tartu tänavatel. Luudelt kantakse mehi välja. Nii mees- kui naisüliõpilased joovad end laua alla. Löövad avalikke lahinguid, karskust on vaja. Arnold Susi üliõpilaslehes sõja ja revolutsiooni aastad on masendavalt mõjunud noorte hingeellu kõlatud tugevalt on põletatud valusalt, nüüd on väsimus käes. Elatakse ainult tänasele päevale, kaugemad sihid ja aated ei huvita priiskamine ja igakülgne elu nautimine on võtnud laia ulatuse halvates takti Assensus tunde. Ülikoolil puuduvat meie üliõpilaskonna Alt puuduvad praegu ühendavad aated telg, mille ümber koonduda. Mõjul on üli koolis mitte vastastikuse külgetõmbe, vaid vastastikuse äratõukejõud. Ollakse killustatud suurteks ja väikesteks gruppideks, kes on omavahel vaenus. Oma nägu meie üliõpilaskonna puudub, see tuleb veel leida Alfred koort. Tol ajal üliõpilane ütleb, vajame avalikkust ja karskust. Korporatsioonid püüavad alles koolidest köidikutest päästnud noori ja seetõttu vabadust, eriti kündavaid poisse kiiresti oma võrku, aga õpetavad seal jooma ja Villem Ernits lõpetab. Üliõpilaskond on ju kõige arenenum osa eesti rahvast, ta peaks olema karskusega kõigil eeskujuks, aga ei ole. Kahjuks karskeid, üliõpilasi on hoopis vähem kui neid, kes on alkoholi kütkes. Vot nii palju, mõned küljed tolleaegsest ülikoolist üliõpilaselust nädala pärast ma tahan lähemalt rääkida meestest, kes seisid rahvusülikooli hälli juures kõigi nende vooruste veidruste, aga ka puudustega. Aitäh kuulmiseni kuulmis.