Tere, armas Eesti rahvas, täna on kuues detsember, et on esmaspäev, siis algamas kohe ka järjekordne ajaloo tund Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust miljonit viimaste nädalate ajala tundide teema. 60, teine 80 aastat tagasi tuletaksin meelde, et täna on Soome vabariigi 82. aastapäev mida ka Eestis küllaltki laialdaselt märgitakse. Igatahes tuttavad Soomes sõbratolid vast ütlesid, et lähevad pärga viima Emajõest põhja poole laevale. Soomepoiste tähendab Soomes väljaõppe saanud eesti poiste mälestussambale, kes seal 1944. aasta augustis-septembris lahinguid pidasid. Täna tuleb juttu Tartu Ülikooli polist õieti meestest, kes seisid rahvusülikooli hälli juures. Esimesel detsembril ma olin aulas keskpäeval, toimus seal pidulik aktus. Väga stiilne ja kena. Esinesid meie president, peaminister, ülikooli rektor. Hämmastas mind, et järgmistel päevadel ajalehed nii lausa näpuotsaga andsid sellest sündmusest infot. Nähtavasti arvasid, et see ei müü võrreldes ülimalt tätoveeritud vanaemaga Inglismaalt, kelle tätoveeringute pilti serveeriti. Või isegi Austraalia jalgpallinaiskond, nõndanimetatud Matilda, kes oli lasknud ennast ihualasti pildistada Ülikooli aktusest, peaaegu mitte midagi. Presidendi kõnet oleks tasunud siiski avaldada, see oli küllaltki õpetlikke huvitavat võtetega. Aga täna tuleb mul juttu ülikooli esimesest traktorist Heinrich Koppel-ist ja siis kahest kolleegist tema kolleegist meedikutest Aleksandar kommunist ja psühhiaater Maximilian Brežovskist ning ülikooli kuulsaschweitzerist Friedrich Siimolist. Teatavasti eestikeelne Tartu ülikool avati ilma korralise rektarita Ülikooli organiseerimist ja töölerakendamist, oskuslikult juhtinud rektori kohusetäitja ja kuraator Peeter põld oleks oma võimetelt kogemustelt ja käitumiselt igati sobinud sellele auväärsele kohale. Kuid paraku ei olnud tal doktorikraadi ega professori kutset. Aga sellise auväärse ülikooli esimene mees peab kindla peale olema professor. Sellest oldi ühel meelel. Ja selleks sai siis Heinrich Koppel. Oli esimene eestlasest arst, kes 1893. aastal tunnistades ennast eestlaseks, oli alustanud Tartus praktikat. Samal ajal seal oli ta ka õppejõuna ülikooli juures tegev alguses assistent, siis eradotsent ja 1900 seitsmeteistkümnendast aastast juba professor. Oli agaralt osa võtnud eestlaste seltsielust, paistes silma just majanduslike küsimuste alal. Nii et ei olnud ühtegi suuremat rahvuslikku ettevõtmist, kus Heinrich Koppel kaasa ei löönud. Mees, kes oskas keerukaid küsimusi kuulajatele aru saada, nähtavaks teha. Seejuures märgiti, oli paljusõnaline. Heinrich Koppel lahkus Tartust saksa okupatsiooni ajal. Tema 60. sünnipäeva puhul kirjutati Postimehes, et selleks andsid põhjust Saksa okupatsioonivõimud kes olid lühemaks ajaks Koppeli koguni vangistanud ja seejärel pakkusid talle Ottawas saksa keeles Landes University Dorpatis professori kohta. Alguses meelitasid, hiljem ähvardasid. Koppelil oli Tartus õige arvukalt õpilasi, eestlasi. Nendele ei lubanud Saksa okupatsioonivõimud sooritada 1918. aasta suvel vene keeles lõpueksameid, et saada arstikutset. Aga need noored mehed olid õppinud kõik kogu aeg ainult vene keeles, saksa keeles ei olnud nad suutelised ja seepärast pidid evakueeruma koos Jurjevee ülikooli õppejõudude ja üliõpilastega Voroneži. Ja Koppel sõitis nendega kaasa, öeldes noh, mõne kuu jooksul võtan nendelt viimased eksamid vastu, poisid saavad diplomi ja siis tulen Eestisse tagasi. Aga paraku need puud läksid hoopis pikemaks. Algas vabadussõda ja üle rinde enam tulla ei saanud. Kui 1920. aasta jaanuari lõpus Koppele oli lõpuks tagasi Rotasid Postimehe ajakirjanikud tema muljeid küsima, milline see elu Voroneži oli. Koppel jutustas järgimist. Selles kuues ülikoolis, mis oli rajatud Tartu Ülikooli baasil käskis nõukogude võim kõik soovijad vastu võtta vaatamata nende eelhariduse peal. Kuna aga üliõpilasi ei mobiliseeritud punaarmeesse, siis avaldas soovi umbes 7000 inimest. Esimese kursuse arstiteadlasi oli 3500. Aga kus sa neid õpetad, kui kõige suurem audit toorium mahutas ainult 500 kuulajat, seepärast kästi meil õpetada vahetustega. Aga loengutega tohtisime alustada alles kell viis õhtul, et ka tööl käivad üliõpilased saaksid loengutest osavõtt. Õige pea nägi enamus soovijaid, et nad ülikoolis õppimisega toime nad lihtsalt ei saa loengutest aru. Jäid eemale, jäi tuhandetest järele vaid paarsada. Mitmed eestlased lõpetasid Voroneži stuudiumi. Muide Voroneži ülikooli Mul oli kodusõja ajal ainukene kõrgkool Nõukogude Venemaal, kus õppetöö toimus regulaarselt Moskvas ja Peterburis või Petrogradis takistasid külm ja nälg. Lõunapoolseid ülikoole häiris kodusõja rinde liikumine aga Voroneži, Speetigi nii Tartu Ülikooli traditsioonidest pik teaduslikud kraadid olid kaotatud. Millegipärast aga professori nimetus säilitati. Ja professorite suur privileeg oli selles, et igaühele neist anti elamiseks omaette Toba palgad olid kõigil võrdsed professorist ülikooli ukse hoidjani, leib antikaartidega, kehalise töö tegijatele üks nael päevas ja professor oli loetud füüsilise töö tegijaga võrdseks. Kallas tuli pidada kuus tundi loenguid aga Koppel juhatas peale seda veel kahte kliinikut, saades selle eest lisatasu, nii et materiaalselt elas kuidagi ära. Pealegi tõid ümbruskonna talupoegadest patsiendid tohtrile ikka midagi söögipoolist meeleheaks. Koppel kinnitas, et Tartu ülikooli varad, mis olid liidud Permi Nižni korrodi toodi lõpuks kõik Voroneži. Kuigi see toimus suure Riioga pärmiülikool, ei tahtnud näidata randa. Varad ja raamatud on terved ja korralikult sisse pakitud. Seisavad kastides, sest välja pakkimis takistab ruumide puudus ainult väheseid instrumente. Võeti seal kasutusele nii, et ülikoolis töö käis. Koppeli lahkumine kujunes aga õige dramaatiliseks. Tal tuli lahkuda moraalne žesti alaseljas ainult paunake kuivatatud leivaga ja vahetuspesuga. Sellest juba pärast muusikalist vahepaus. Aasta eest ilmunud instrumentaalplaadil Eesti meeleolud ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Koppel sai hakata mõtlema ja plaane tegema kodumaale tagasitulekuks alles siis, kui tehnikini väed 1919. aasta sügisel lähenesid varranežile. Oktoobrikuu keskel vallutasidki valge kindral, oranž korro, kasakad Voroneži millegipärast aga taganesid ootamatult 23. oktoobril linnast välja. Niiet Koppelil jäi napilt kaks tundi aega, et ennast reisivalmis sead. Ta sai panna seljakoti 10 ahela leivakuivikuid, paar puhast särki veel mõne pisiasja. Koos ühe teise noore eesti arstiga sammusid nad vastu õhtut stepi. Tarta tuli nii valgeid kui punaseid erriti hoolimatult ja halastamatult röövisid kasakad 100. pidevalt vihma. Vihmasajus lõi kaaslane üritusele käega ja pöördus linna tagasi. Koppel kõndis aga edasi, öeldes, et tema elu on odavam, kuna ta on vanem mees. Ta liikus piki raudteed sammudes teiste põgenikega, kelle hulgas leidis Tartu Ülikooli professori juuraprofessori Vladimir gabari. Krabarri koos abiga, aga muide, abikaasaks oli endise rektori Baszeki tütar flektarbaszek oli ju see mees, kes võttis esimesed naised ülikooli, anti selle eest kohtu alla. Selleks ajaks oli juba surnud. Neli päeva kestis jalgsimatk, siis jõudsid nad esimesse raudteejaama ja seal trügisid rongile, mis olevat olnud katuseni põgenikke täis. Aga raudteeametnike hulgas leidus Tartust olnud mesi ja need panid kopelli haavatute vangile arstiks. Krabar kuulutati velskriks ja professor Baszeki tütar halastajaõeks. Ja niimoodi pääses Koppel avatute rongiga Rostovi Doni ääres, mis oli teenikini ajutine pealinn. Teda see ei saanud, ei antud luba väljasõiduks aga mingisse teise riiki viisat sissesõiduks. Koppel pöördus väiti esindajate ja Hollandi konsuli poole. Hollandi konsul esindas siin Rumeenia suve ja nii sai koppel lõpuks viisa sõita üle musta mere Rumeeniasse. Rumeenia muidu ei tahtnud ühtegi vene riigi alamad Vastuvõtt Itaaliale Valga pääseski, Kappel Novorossiskist konstantsasse. Muide jõuluajal seiste Odessa reidil koppel käidud, kes aga ei leidnud eest ühtegi eestlast. Rumeenia ei tahtnud jälle põgenikke maale lasta ja Koppeli päästis see, et ta kuulutas ennast poolakaks ja liitus Poola põgenikesalgaga, kellele antivagunid sõiduks Varssavini. Kuna sakslased olid taganedes kõik paremad reisivad, on need kaasa viinud maha jätnud ainult nõndanimetatud haiged vagunid, purustatud akendega külmad pimedad. Siis tuli sõita sellistes tingimustes jõudis Varssavisse. Sealt sõitis edasi Daugavpilsi, tolleaegse nimega Vinski. Mis asja? Läti ja Poola väed olid punastelt ära võtnud. Vinski ümbrus oli pikast sõjast hirmsasti laastatud. Minskist edasi roiga. Siin Eesti esinduses sai koppel lõpuks puhata, ennast korrastada ja sõitis hädasi Valka. Aga siin ei tahtnud kaks noort eesti ohvitsere Koppelit midagi Tartu poole lasta, tal puudus arstitõend, et ta ei ole nakkushaige pika seletamise peale. Lõpuks sai Tartus esialgu aega, enne kui ta kohanes Eesti iseseisvusega niivõrd fantastiline tundus olevat. Venemaal olnud isegi vabameelsed Tartu Ülikooli professorid vaadelnud Eesti iseseisvust, Guyfantastide kahetsusväärset unistust, millel mingit perspektiivi ei ole. Nüüd valiti rektoriks koppel. Ta oli elukogenud mees, raskusi näinud ettevaatlik ja kaalutlev, seda just majanduse alal. Talk too ärimees ja advokaat Oskar Rütli kirjutas Koppeli kohta. Raske oli tol ajal ülikooli majanduslik seis aga majanduse korraldamine kuulus uues ülikoolis rektori töö piiri. Selle koha peal oli sattunud siiski sobiv mees Koppeli näol taisse Tallinnat laiutamist veeretas ja keerutas asja igast küljest, enne kui tegi väljaminekuid ise plaanis ettevaatlik kolida uute ürituste suhtes. Kuulda oli, et selles asjas oli tema ja kuraatori vahel olnud mitmeid lahkarvamusi. Aga arstina oli ta tugev, talugesca oma nina ja kurguhaigusi toimis aga ühtaegu sisehaiguste professorina. Suure ja hoole ja innuga loeb koppel, nii meenutas hilisem professor Herbert Norman oma eriainet. Ka üliõpilane saab järjekorras haigeid polikliiniku külastajatest peab samas enne loengut need läbi vaatama ja diagnoosi panema. Ja siis tulevad kõik haiged meie ettedemonstratsioonil. Ta saadab üliõpilasi ka haigete juurde koju. Iga juhtumi kohta peab koostama üliõpilane haigusloo ja andma professorile oma tegevusest aru. Retseptid koostatakse kahes eksemplaris. Larissa Ühe saadab apteek professorile kontrollimiseks tagasi. Ta kaalub koostist, otstarbekust arvustab neid nõuandvalt loengutel. Nii kujunevad noored ja küpsed arstid. Ülikool algab tõeliselt pärast ülikooli lõpetamist, väidab Koppelise. Aga lahingud on laialivalguvad, ta on üldiselt tuntud keri. Armastab rääkida pikalt, väga pikalt. Erilise mõnuga võib ta rääkida paelussist. Üliõpilased hüüavad teda teda seepärast ussitohtrid. Üks. Heinrich Koppel oli rektor Lätis kuni 1928. aastani. Siis astus tagasi ja tema asemele valiti professor Kõpp usuteadlane. Väljas küllalt vanaks ja suri Tartus 14. detsembril 1944. aastal oma 80. eluaastal. Nii palju siis rahvusülikooli esimesest kitarrist Heinrich Koppelist. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Egas ega's eestlased üksi seisnud rahvusülikooli hälli juures sinna kogunes õige internatsionaalne seltskond. Sellest andis tunnistust, et ta eelkäija estor, kes kirjutas järgmist oktoobrikuu lõpul 1919. Haridusminister kinnitas ametisse järgmised õppejõud. Doktor Juris Andreas Pierre õigusteaduskonna kriminaalõiguse professoriks, rootslane sündinud 1879, teinud kriminaalökoloogilisi uurimisi Rootsi keskvangimajas, 1910. aastal õigusteaduste doktori laadi omandanud Rootsi kriminalistid osakonna liige ja sekretär. Praegu valmistub trükkimiseks oma tööd tapmise. Ökoloogia. Teiseks doktormeetmaksin miljan Brezovski, arstiteaduskonna närvi- ja vaimuhaiguste õppetoolile professori kohusetäitja. Eks sakslane sündinud 1870 7904.-st aastast peale assistent Tartu Ülikooli närvi ja vaimuhaiguste kliinikus, hiljem eradotsent. Kolmandaks Loomaarst Karl Zaral operatiivse kirurgia sünnitusabi õppetooli dotsendiks. Eestlane sündinud 1880. aastal, nii et üks põlvkond, kolm meest, rootslane, sakslane ja eestlane. Nendest kõige koloriitsem, kahtlemata Riia päritoluga Berezovski, kes tudeeris Tartus meditsiini oli ülikooli eradotsent. Selle kõrval õpetas psühhiaatri neuroloogi loogiat Mihhail Rostov tsemi eraülikoolis Tartus. Vahepeal käis ennast täiendamas Berliinis ja Viinis sealsetes psühhiaatriakliinikutes. 921. aastal sai temast professor, kes juhatas ülikooli küllaltki suurt 120 voodikohaga psühhiaatriakliinikut. 24. aastani pidas ta loenguid saksa keeles ja siis läks üle eesti keelele. Sellele eelnes ulatuslik eeld eestikeelse erry alase terminoloogia ja väljatöötamisel ja sakslasele Brassovskile kuulus siin põhiline osa. 936. aastal hakati tema algatusel Tartus rakendama insuliin šokk, teraapiat, mis alles aasta varem oli Viinis kasutusele võetud ja järgmisel aastal ta katsetas ravimist elektrišoki abil. Teise maailmasõja alguses läks ta Saksamaale ja sai 1945.-le aastal Baieris liiklusõnnetusel surma. Herbert Norman, kes 20.-te aastate alguses õppis prožovski käe all, iseloomustab oma õpetajat järgmiselt. Pooleta tundidest on üliõpilastele kohustuslikud pooled vabatahtlikud. Kohustuslikud loengud toimuvad millegipärast pühapäeviti enne lõunat. Vaimuhaiguste kliinik asub teistest eraldi vaikse Tallinna tänava kõige kaugemas sopis põliste lehtpuudega avaras pargis. Ja seda ümbritseb okas traadistatud Darra. Õue jalgvärav on alati lukus, selle avab tõmbrivia abil. Väravavahtkliinik on kahekorruseline vana puumaja. Palatite ustel puuduvad käepidemed sisse ja väljaminek toimub erilise võtmega, et takistada haigete võimalikku põgenemist. Berezovski loengul käib palju üliõpilasi, tal mitmekülgne paljusidki keeli valdav õpetlane. Väga huvitav lektor, samas skeptik diagnoosides kahtleja. Võib-olla võib ka mitte olla andemas sagedane arvamus diagnooside kohta, kui ta demonstreerib meile haigeid. Hooldamiseks jälgimiseks patsiendi. Selle kohta tuleb kirjutada täpne haiguslugu, kuid vaimuhaigetelt andmete saamine pole nii kerge. Keegi üliõpilane pahandab oma haige ära, see haarab laualt supikausi ja kummutab selle kogu täiega üliõpilasele pähe. Teine ei oska oma patsiendile läheneda. Haige lebab liikumatult voodis, ei vasta ühelegi küsimusele, näitab ainult teki alt suurt varvast. Üliõpilane võtab sellest varbast kinni, siis saab ta haigelt laksuva kõrvakiilukliiniku õuel on veetünn ja üks patsient õngitseb sealt kala. Sovski möödub õngitses ja küsib, noh, kuidas kalaga näkkab? Haige tõstab pilgu professoril ja lausub, no see peaks olema päris hull, kes arvab, et siit tünnist ka kala saab? Teise patsiendi kohta ütleb Prozovski, et see olevat olnud aastaid juba imelik inimene. Loomakaitse ühingu liige ja karskustegelane ja muidu oma käitumisest veider karskusliikumist millegipärast professor esinda. Ta ütleb, on vähe öelda, alkohoolikud ei joo piima. Talle peab midagi asemele pakkuma, mis alkoholi asendaks, aga karskustel seda ei ole. Ei ole ka meil arstidel. Loeb oma kursust vene keeles, tema vene keel on nauditav ja mõne aasta pärast loeb juba eesti keeles ja see on kõige puhtam ja ilusam Eestigi veel. Mida seni Tartu auditooriumid on kuulnud. Eestlased ise jäävad kaugele temast maha kaasa arvamata ainult pataljon Loogia Instituudi prožektor Albert Valdes. Eesti meditsiinilise oskuskeele looja. Üliõpilased kardavad tar Altsood, nagu ta ennast ise nimetab ei taha tema juurde meelsasti eksamile pinnasest. Läbikukkujaid on alate arvukalt, kuid lõppude lõpuks saavad kõik läbi. Berezovski on arstiteaduskonnas üldse kolmas õppejõud, kes hakkab eksamil keerimisel pileteid kasutama. Nii palju siis Maximilian rezovskist. Pritsis hügieeennistist professorist, kelle nimi oli Aleksander Rammul. Ärge ajage segi psühholoogi Konstantin. Lane sündinud 1875. aastal lõpetas siinse ülikooli arstiteaduskonna 100 aastat tagasi. Ja tema õpetajaks oli nimekas vene hügieenist professor Grey kooli loopi. Ta kutsuti tööle Moskva keskveevärgi. Keemiliste analüüside laboratoorium ei peaarstiks sealt, edutati moskva sanitaararstiks ja õpetas ära dotsendina Jenny alguses Moskva ülikoolis siis juba professorina Kaasanis. 1920. aasta sügisel tuli tagasi Tartusse, et asuda siin hülgi Keenia õpetoolini ja töötas 20 aastat kuni teise maailmasõjani. Tema kompetentsi kuulus ka Eestit toiduainete analüüsi tegemine. 1922 38 viis ta koos 85 arsti ja meditsiinitudengi abil läbi Eesti maakondade meditsiinilise geograafilise uuringu uurite elu, roome Mesivarustust, saunu vannitube, kohalike elanikkonna toitu ja toitumistavasid. 11. köites ilmunud aruanne oli 1280 lehekülge paks. 40. aastal jäi pensionile, siirdus Saksamaale ja suri Berliinis 1949. aastal. Tudengid armastasid teda eriti meeldis ekskursioon Tartu õlletehastesse. Võib arvata, mispärast kuulsad olid Rammulik küsimused eksamitel. Ta küsis, miks peab haiglavoodipõhi olema vähemalt 60 sentimeetri kõrgusel põrandast, aga samuti kasarmus. Ja õige vastus oli. Kirp ei suuda nii kõrgele hüpata. Viirpuu kõrgushüppe maailmarekord olevat 50 sentimeetrit. Teine küsimus, miks peab kohalik arst andma tingimata lakk, jalatseid? Vastus täi ei jää püsima. Lakk nahal libiseb maha ja arst ei vii nakkust. Kaas. Samas, mis on sõduri kõige tähtsam instrument? Vastus välilabidas oma fäkaalide mahamatmiseks. Härbelt normann, meenutab Rammul, põlgas Riina ja joomist tallampiiritus pudeli voogahale tõmmatud punane joon kõlada, aga unustab pliiatsi. Samasse on joon alati õigel kohal, kuigi piiritust jääb millegipärast järjest vähemaks. Ta põeb räimat. Tomat ja uduse ilmaga ei tule instituuti, vaid jääb koju. Tema meeleolu ja töövõime sõltuvad suurel määral ilmast. Külalisi ära saates soojendab ta alati kuuma ahju Varstu nende pallituid ja teeb seda järjekindlalt vaatamata, kui tähtis persoon külaline on. Viimasel tööaastal oli ta päris liikumatu, laskis aga Tartu Ülikooli nõukogu liikmena teenijatel kanda ennast tooliga nõukogu saali. Professori enda jalad ei kandnud. Selline mees oli siis professor Aleksander Rammul. Meeleolud ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Ja nüüd siis ülikooli kõige populaarsematest mehest populaarsemast kui päris rektor. See oli Friedrich, deemon keda üliõpilased hüüdsid. Projektar in afitsiaalis võib Peetrus või Bismarck. Ta tundis küll iga tõdenud ka need, kes polnud oma ihusilmaga hektarit näinud, sest Siimann seisis peahoone fuajees nõndanimetatud taroshi peal suure kella all ja kandis portjee mundrit. Narri ajal oli see eriti kulda ja karda täis, nii et ülikooli peahoones sattunud maainimesed pidasid teda professorite professoriks ülikooli kõige kõrgemaks ülemaks. Ta tervitas õppejõude soliidse kummardusega Saaria, seal olnud tal käes pikk kepp, millega koputas õppejõus sisenemisel fuajeesse. Korraline professor sai kolm, erakorraline kaks ja dotsenti ühe kepilöögi vastu põrandat. Oli nagu mingi kuningakoja tseremoniaalne meister valdas vabalt kolme kohalikku keelt ja kõnetas õppejõude nende keeltes vastavalt olukorrale ja ajastule. Tänapäeval ma ütleks, oli Infokeskus. Temalt said alati teada, kes õppejõududest või ametnikest on juba tööle tulnud või kes on juba lahkunud. Andesta väikese jootraha eest kasulikku informatsiooni üliõpilastubade kohta kus on kuriperenaine, kus mehelemineku himus, peretütar, kus talvel liiga külm. Korparantidel oli komme saata noori rebaseid Siimanni juurde küsima, millal härra professor saaks neid eksamile võtta. Siimon oli selliste naljadega harjunud ja tal olid tabavad vastused keeles. Meil olid Siimanni ülesandeks viia huvilisi aula kohal olevatesse kartsaritesse neid uudistama. Kui ta vanaks sai, siis ta torises. Treppidest üles-alla ronimine ei ole kuigi mugav. Taarja ajal oli tudengitel selline komme saatsid rektorile kutse oma korporatsiooni või ühingu aastapäevale tulla. Ja sageli oli selle kutse. Edasi viiakse eeman. Rektor enamasti ei saanud osa võtta või ei tahtnud, aga saatis tingimata vastuse, milles siis Siimann viis vastavasse konventi. Seal vaadati keri järele, Öeldi jah, kui sa Siimon rojektorite ei toonud, siis pead ise kohale jääma ja teda ei lastudki ära. Siimon ütles, ma olen käinud peaaegu kõikide korporatsioonide aastapäevadel, aga ka muudel pidustustel aga ainult meeskorporatsioone kroonides. Eestiaegsed naiskonnad, Boratsioonid pole mind kunagi peole kutsunud ja pole ka minu jalg astunud üle nende läve. Mõnikord sai ühe ööga kõik korporatsioonid läbi sõidetud. Deemoni pensionile mine kujunes ülikoolis otsekui issand satsiooniks, kuidas on see võimalik? Väliskujult imposantne tublist üle keskmist kasvu mees ja nüüd 60 viia vastaselt läheb pensionile. Professor Lauri Kettunen kirjutas oma mälestustes Siimanni kohta. Talle oli antud kasvu ja tugevust üle tavalise normi. Seistes oma kuld paeluselises vormi kuues peasissekäigu juures. Rippkellaga varustatud ametiruumi uksel oli teda uhke vaadata. Vanamees tundis kombeid ja sädeles rahulolust oma ülikooli teenides. Tere professori härrad, tituleeris ta kõiki Eesti lihtrahva moodi, mitmuses. Simon Pedas kanu talle Lia õues kanakari ja väike kukk ilusatel kevadpäevadel, kui audit tooriumi aknad olid õue poole pärani võis kuulda teaduse kuulutamises Pekka kassiimani Kuke laulmist. Aga algus, mis tundub nüüd nii kena ja lüüriline oli tegelikult õige. Rask. Ruumid olid väikesed, kirjutab üliõpilasleht 1921. aastal ettepaneku peale, et oleks üliõpilastele seada sisse loengutel käimise sundus. Juba 1920. aastal kuulati keemia loenguid väljas lahtise aknamajale pandud redelil seistes. Nüüd on laste arv veelgi kasvanud, auditooriumid on viimse võimalusi täiskiilutud, õhk neis sumbunud palav. Osa kuulajaid seisab püsti. Kuid ometi mahub mõnele loengule vaid osa tudengitest, kes seda loengut kuulama peaksid. On olemas arvukalt üliõpilasi, kes elatuvad oma teenistusest. Neil. Neid ei ole ülikooli juhatusel õigus, vähemalt moraalselt mitte ülikoolist välja heita. Nendes suurem osa sõjaväelased, kellel sõda õppimise katkestas. Kolmandaks kammid, saksa on praegune tunniplaan. On täitsa haru, sagedane, et üliõpilane tuleb hommikul kodunt välja ja jõuab alles õhtul tagasi sest tunniajalised ja paari tunnilised vahed ei võimalda tal koju minna. Ta kuulab päevas viis-kuus tundi loenguid, aga teist sama palju aega läheb kaduma. Milline aeg jääb talle üle raamatutega töötamiseks ja veel kurdetakse, paljud loengud ei anna küllaldaselt informatsiooni. Mõnigi professor kannab halvas eesti keeles vene õpperaamatu tõlget ette. Teine jääb peale lubatud akadeemilise veerandi veel veerand tundi hiljaks. Räägib siis kiirustades nii segastes lause poodides, et ka nendes TEMA SÕNA gramme uurides me midagi aru ei saa. Jõutakse seisukohale, ei ole mõtet teha loenguid kohustuslikeks. Nii palju siis sündmustest 80 aastat tagasi, kui rahvusülikool alustas tegevust tuleval esmaspäeval, ma räägin lahingutest viimastest võitlustest Narva rinnal. See oli Eesti vabadussõja lõpuperiood. Aitäh kuulmiseni kuulmiseni.