Tere hommikust, meie saate alatised, kuulajad. Tere hommikust, meie kolhoosnike kolmanda kongressi delegaadid, neid olete kõik ju kenasti oma peredes tagasi ja küllap kuulete harjumust mööda meiegi saadet. Tänane põllumeeste tund on tervenisti pühendatud Eestimaa kolhoosnike, kolmandale kongressile ja esimene muusikapala tervituseks kõigile neile inimestele, kes sellest üritusest 15. 16. jaanuaril Tallinna linnas osa said. Et teie tuju ka tänasel pühapäeval oleks nõndasama hakkajalik ja rõõmus nagu kongressil. Valed olgu häirimata ikka. Selge taevas käib see kiirelt, olgu daatiad peksuteel muse käiks. Enne kui anname teadust kolmandast kongressist, teeme väikese ajaloolise tagasivaate. Siin on abiks Kaljo Jaagura mees, kes muide ka ise meie kolhoosnike teisel kongressil 1969. aastal osales. Eesti kolhoosnike esimene kongress toimus 1948. aastal, 14. ja 15. novembril Estonia kontsertsaalis. Kongressile oli tulnud üle 700 delegaadi vabariigi kõikidest kolhoosidest, nii palju, kui neid tol ajal oli tehtud. Kroonika märgib, et peale kolhoosnike viibisid külalistena saalis hulk põllumajanduse spetsialiste, teadlasi, töölisi, kunstnikke ja kirjanikke. Ettevõtete esindajaid. Kõnega esines kolhoosnike esimesel kongressil Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee sekretär Nikolai Karotamm. Tolles kongressist 40 aastat tagasi võttis külalisena osa praegune personaalpensionär, sotsialistliku töö kangelane Haarald. Ilves. Mida teie mäletate tollest kaugest kongressist? No vähemalt muidugi veel jäänud, aga eks see kongress oli ikka oma aja näoga mikspärast sest sel ajal olid probleemiks kolhoosikorra edasiarendamine 400 kloosi ümber oli siis haaras ainult vähem kui vist 10 protsenti kogu vabariigi põllumajanduslikust maast. Teiseks oli muidugi küsimus selles, et kuidas siis need organiseeritud kolhoosid edasi hakkaksid elama kuidasmoodi nad hakkasidki siis siis tootma et nad täidaksid selle eesmärgi, miks üldse kolhoosikorda hakkaski Eestimaal organiseerima? Mina olin siis Harju maakonna Anija valla partei Algursiooni sekretär Anija vallas, esimene kolhoos sai organiseeritud Anija mõisas ja tema sai omale nimeks Anija Edasi. See toimus 25. augustil. 40 aastat tagasi teine. Anija vallas organiseeriti alavere mõisas. Sel ajal suri ära Ždanov ja sellepärast siis sellele kolhoosile pandigi Ždanovi nimeline kolhoos. Ja kolmas kolhoos moodustati siis lilli mõisas. Sellele pandi nimeks edu. Tõsi nad olid väikesed praeguste mastaapide järele kuid oma aja kohta küllalt suured ja isegi mina sain tõreleda partei keskkomiteest, et mikspärast meie organiseerisime kolhoose mitme küla vahelisi. Eriti puudutas see Anija Edasi kolhoosi sest sel ajal oli igas külas peab olema oma kolhoos. Seal on olnud legendaarsed esimehed eesotsas Anija Edasi kolhoosi esimees. Artur Sarap sai sotsialistliku töö kangelaseks. Edu. Kolhoosi esimees Gustav Võrro sai sotsialistliku töö kangelaseks ja ka kolmanda kolhoosi Ždanovi nimelise kolhoosi esimees Evald Kuuskla autasustati Lenini ordeniga. Need majapidamised olid tol ajal juba kõrgel järjel ja täitsid, et täielikult selle usalduse, miks üldse kolhoose hakkasime külas organiseerima? Kolhoosnike esimene kongress saatis kõigile Eesti NSV kolhoosnikele läkituse, milles kutsutakse üles muutma iga kolhoos. Eeskujulikuks, majapidamiseks ja lõppsõnaga esines kongressil Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee sekretär Nikolai Karotamm kelle ülesastumisest annan kuulata ka väikese helikillu. Jutustage oma kolhooside liikmetele, sellest kongressist, kõigest sellest, mis te siin kuulsite ja siin nägite. Nii läheme ajaloos edasi Eesti NSV kolhoosnike teine kongress peeti 30. ja 31. oktoobril 1969. aastal laevastiku Tallinna ohvitseride majas. Sellele kongressile oli valitud 702 delegaati 348-st kolhoosist. Juba siis olid tuntud-teatud maainimeste niisugused nimed nagu Laine Vaiksalu ja Linda Saar Edit Reni ja Anni Mikomägi pärija, kes pärija Heldi Koppel Elmine Otsman ja Aleksander Preemet, Endel Lieberg ja Rudolf Mannuv. Muide, kolhoosnike teise kongressi avas Heino Marrandi, kes tänaseni on Eestimaa üks kauaaegsemaid ja populaarsemaid kolhoosi esimehi. Kolhoosnike esimesest kongressist möödunud 21 aasta jooksul oli toimunud kollektiivmajapidamistes suured muutused. Näiteks tol ajal oli Eestis 383 kolhoosi, mis oma põllumajandusliku maa poolest olid 49. aasta omadest juba ligi 10 korda suuremad. Tuletame meelde arenguetappe. NLKP keskkomitee 1958. aasta veebruari pleenumil otsustati reorganiseerida masina-traktorijaamad, traktorid, kombainid ja muu põllumajanduslik inventar müüdi kolhoosidele. 1964. aastal läks Eesti NSV esimese liiduvabariigina üle täielikult garanteeritud rahalise töötasu maksmisele kolhoosnikele. 1965. aasta NLKP keskkomitee märtsipleenumil kehtestati uus põllumajandussaaduste tootmise planeerimise ja kokkuostu kord. Pleenum mõistis hukka administreerimise elemendid põllumajandusliku tootmise juhtimisel millest küll jah, kuni viimase ajani pole veel lahti saadud. 1966. aasta maipleenumi otsuse kohaselt võttis riik enda kanda kõik kulutused kolhoosides maa kuivendamiseks, muldade lupjamiseks ning alusturba ülestöötamiseks. Harald Ilves, teie mäletate ka kolhoosnike teist kongressi. Siis ma olin Harju rajooni parteikomitee esimene sekretär. Selleks ajaks oli juba kolhoosikord täielikult võitnud selle all kõik tahtsid, et ikka kõik asjad oleksid suured ja nii ka sel ajal räägiti ainult suurtest gigant kolhoosidest ja sovhoosidest, mis, kui ta suureks muutub, et siis otsekohe igasugused hädad ja mured, et kaovad ära, seda esiteks, teiseks oli muidugi kõne all siis tootmis edasine intensiivistumine, sest et juba selleks ajaks olid ju meie põllumajanduses saadud ju võrdlemisi kõrgeid saake juba 30. Hendorisi saake oli, oli saadud, oli juba majandid, kus saadi 5000 piima ja kuidas üldse rentaablimalt majandada, et oleks kõrgem. Tootmisefektiivsus. Nüüd on aasta 1988 40 aastat kolhoosnike esimesest kongressist ja nüüd seesama jaanuarikuu vabariigi põllumajanduses tahame minna üle isemajandamisele. Kuidas teie nüüd hindate säärases majanduslikus olukorras, kus kolhoosi tahetakse uuesti väiksemaks teha, kus osa riiklikke majandeid tahetakse teha kollektiivseteks, majapidamisteks, kolhoosideks, jälle, isegi talunditest on juba juttu, kas ainult tagasipöördumine või on see ikka edasimineku järg? Kogu aeg teinud. Hirmus raske on sellele küsimusele vastata, kuid minu arvates, et kogu see meie häda seisab selles, et 48. 49. aastal, kui toimus külas kollektiviseerimine, toimus liiga suur tormamine. Ja vot selle tulemusena omal ajal ajaloos nimetas teda lausa kollektiviseerimiseks, kas seda ikka sel ajal oli tarvis, nii kiirustatult tuleb teha ja kindlasti. Et kõik nüüd oleksid ainult kolhoosiga seotud juba siis oleks võinud ju jääda üksikud teede talumajapidamised, kes oleks maksnud oma oma normid ära ja oma kohustused ära ja neid puudusi, mis vahepeal nagu nagu tekkis, siis see kindlasti ei oleks olnud. Nüüd, mis puutub nende sovhooside tegemist kolhoosideks tagasi siis siin on minu arvates objektiivne paratamatus ja võib-olla ka subjektiivne tahe. Sestiteeted osa moodustati tõesti nende kolhooside baasil, millised olid väga raskesse majanduslikku olukorda sattunud, lihtsalt ei nähtud enam muud väljapääsu, kui teha nendest riiklik majapidamises. Riiklikus majapidamises hoolitses riik juba selle eest, inimesed said korraliku töötasu ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi. Kas see nüüd ideoloogiliselt kaasa tuli inimesega? See on muidugi omaette küsimus ja nii tekkiski niimoodi, et osa neid sovhoose, millised tehti kolhooside baasil, hakkasid elama avad teine osa ei saanudki kuni siiamaani jalgu alla ja nüüd püütakse ta yht kolhoosi tagasi viia et siis asja edasi viia. Ja nüüd oleme viieteistkümnendas jaanuaris 1988 Tallinna linnas ja kell on saamas hommikul 11 poliitharidus ja on enamjaolt maamehi täis ja lavale presiidiumilaua taha tuleb pikaldasel väärikal sammul sotsialistliku töö kangelane Heino Marrandi. Lugupeetud Eesti NSV kolhooside kongressi delegaadid ja külalised on möödunud 40 aastat esimeste kolhooside moodustamisest vabariigis. Meie kolhoosid on läbi teinud keerulise arengutee ja kujunenud enamuses intensiivse tootmisega sotsialistlikeks suurmajanditeks ning annavad olulise panuse Eesti NSV toitlusprogrammi täitmisse. Lugupeetud seltsimehed. Eesti NSV kolhoosnike kolmandale kongressile on valitud 863 delegaati. Lubage mul Eesti NSV kolhooside nõukogu ülesandel kuulutada Eesti NSV kolhoosnike kolmas kongress avatuks ning soovida kongressil edukat ja viljakat tööd. Kongressi päevakorras olid järgmised punkt. Esiteks Eesti NSV kolhooside majanduslikust ja sotsiaalsest arengust uutmise tingimustes ning kolhoosi näidispõhikirja projektist. Ettekandjaks oli meie agrotööstuskomitee esimees Heino Veldi. Teiseks Eesti NSV kolhooside nõukogu põhimääruse vastuvõtmine. Kolmandaks Eesti NSV kolhooside nõukogu valimine. Ja neljandaks valiti delegaadid üleliidulisele kolhoosnike neljandale kongressile. Sõnavõtud tegid kongressil paljudele rõõmu ja andsid kõigile tuge ning lootust toome teieni. Nüüd siis ka mõned väljavõtted neist sõnavõttudest. Viljandi rajooni Vambola kolhoosnikud juht Juhan Konts. Tänasele põllumeeste suurfoorumile kogunesime suure huviga, et teada saada, kuidas minna edasi. Juba aasta elame täielikule isemajandamisele ülemineku loosungi all ja seda järjekordselt. Sest selle oleme ju teinud läbi juba mitu korda. Vanad kolhoosnikud ütlevad, et kõige täielikum isemajandamine oli kolhoosi algaastail kus kogu laekunud toodangust ja rahast tuli esmalt tasuda riigimaksud, siis MTJ-i tasu kindlustada sööda ja seemnefondid. Ülejäänu oli kollektiivi käsutuses, jagati töötasuks. Esialgu oli see muidugi minimaalne, aga aastatega kosusime ja siis hakati kahtlustama ülevalt tulnud keeldude ja käskudega, et kas kolhoosnikul on ikka peremehe tunnet või jagab kogu kolhoosi ära. Ka praegusel isemajandamisele üleminekul tundub sõna täielik olevat veel varajane sest põllumeest usaldatakse veel vähe. Isemajandamiseks on vaja vähem juttu ja rohkem vabadust kolhoosidele oma elu korraldamiseks ja oma vahenditega vabamaks ringi. Teiseks loodan, et uus vastuvõetav põhikiri seda meile kindlustab. Põhikirja neljandas peatükis punkt 13 on kirja pandud, et kolhoos ei eralda vahendeid eesmärkideks, mis pole seotud tema tegevusega. Maalehe 24. detsembri numbrist aga loeme, et ATK keskaparaat vajab 1988. aastal kolm korda rohkem raha kui varem ja sinna juurde. Ja sinna juurde räägitakse siis keskaparaadi koondamisest, olgugi et bürokraatiaga sõdimisest räägitakse mitu aastat. Ei ole nagu näha, et mingit nihet on selle koha pealt. Hea vähemalt, et siin uues põhikirjas oli kirjutatud, et lubatakse meile edaspidi rahvuskeelset aruannet, et siis see 87. aasta umbkeelne aruanne oleks viimane, mida me pidime täitma. Lugupeetud põllumehed Vambola kolhoosnikud soovivad teile tõsist põlduri, visadust ja edu ise majapidamises. Ja ma loodan, et kui läheme koju, siis võtame eeskujuks Meie kongressi sümboli embleemi. Et tõmbame pea õlgade vahele ja hoiame kõigi küüntega maast kinni. Hiidlane Emmaste kolhoosi farmi brigadir Leili Klementa Nüüd aga mõnest konkreetsest muutmist näidispõhiprojektis esimene punkt, punkt 41, viimane lõik, kus on öeldud, et maksta ühekordset tasu naistele kes on sünnitanud vähemalt kolm last milleks on vaja sõna ühekordselt. Näiteks Emmaste kolhoosis on sisse seadnud lisatasu naistele kolme ja rohkem lapse pealt kuni 600 saasta saamiseni. Põhikirja projekti punkt 54 räägib kolhoosi brigaadides ja muudes tootmisüksustes korraldavates kolhoosnike koosolekutest milleks on vaja ette kirjutada, kui tihti neid kõikvõimalikke koosolekuid pidada. Koosoleku sageduse peab ette kirjutama elu ise, mitte põhikiri. Peaeesmärk on siiski tootmisüksuses teha tootvat tööd, mitte pidada koosolekuid. Kohtla-Järve rajooni Kingissepa kolhoosi partorg Malle Pilden Uued suunad põllumajanduspoliitikas kõigi meie eluvaldkondade demokratiseerimine suurendab inimeste huvi iseseisvust ja vastutust ühiskondlike probleemide lahendamisel. Uutmise esimene etapp on läbi, kätte on jõudnud tegude aeg ja seepärast paneb meie kolhoosi rahva südamed valutama hoolimatu suhtumine põllumaasse. 1974.-st aastast eraldati põlevkivikarjääri alla tol korral 1600 hektarit kolhoosimaad, sealhulgas 300 hektarit põldu. Oma kodudest on olnud sunnitud lahkuma 112 perekonda. Kelledest enam 50 protsenti ei tööta. Meie majandis. Tagasi oleme sellest ajast saanud 48 hektarit rekultiveeritud põldu. Sellest 48-st seitsmeteistkümnel hektaril teostatakse praegu karjääri poolt kapitaalremonti 31-l hektaril. Rekultiveeritud maa-alal on võimalik kasvatada ainult heintaimi ja sedagi madala saagikusega. Oktoobri põlevkivikarjäär planeerib järgnevatel aastatel oma tootmist kolhoosimaade arvel veelgi laiendada, haarates tööstuse alla meie parimad põllud. Järgnevalt planeeritakse karjääri tootmise alla 346 hektarit, sealhulgas 58 hindepunktiga 113 hektarit ja 60 hindepunktiga 209 hektarit. Me ise arvame, et siin on esikohale seatud tööstuse kitsad ametkondlikud huvid sest põldudelt on põlevkivi lihtsam ja mõnevõrra odavam toota. Võimalused aga tootmise jätkamiseks karjääris on kagu ja lõuna suunas, kus asuvad metsad, sood ja teised vähem väärtuslikud kõlvikud. Sellel juhul jääb karjääri ette ka vähem elumaju ja tootmishooneid ning mõnevõrra väiksem on ka elukeskkonna kahjustamine. Selline majandi maafondiga pillavalt ümberkäimine on jätnud jälje ka meie kolhoosi sotsiaalse sfääri väljaarendamisele. Siinkohal tuleb kõnedesse väike paus, sest ka kongress tegi 15. jaanuaril lõunavaheaja. Ja nüüd armas rahvas, aeg on sealmaal, et läheme esimesele lõuna vahele, kas tohib, kolm sõna kohe värskeid-värskeid kibedaid muljeid põhimõtteliselt see põhimäärus, mis praegult on, oleks siis kohandatud olema reaalselt meie vabariigi tingimustele vastav, et ta ei oleks tõesti üleliiduline, mitte? Teine muidugi suur probleem, mis on need samad fondi maksud. Ja muidugi kolmas probleem on kõige suurem selle juures, et see põhikiri oleks siiski selline seadustatud. Et me elame tõesti järgi, et süleselle põhiastumist ei ole kellelgi õigust, saame vast lõpuks ka tuttavaks. Nurm, Mati, Mati Nurme, jah, aitäh teile, Mati ja ega muud, kui head kongressi jätku läheme, läheme lõunale ära. Kui need kolhooside õigused, eks ole, et õigused on, aga noh, õiguste taga ei ole veel, seda niisugust tagapõhja ei teeks, siis saab kasutada, et seadused peavad hakkama nüüd toetama meid, et me teeksime, kasutatakse, saame vast lõpuks tuttavaks ka Lüganuse kolhoosist Kohtla-Järve rajoonist, mina olen ökonomist. Ja lõunasööki anti kongressi delegaatidele hotellis Viru ja hotellis olümpia. Praegu olemegi siis Olümpias. Jätku leiba, mehed, kust kandi mehi olete? Raku rajoonist, Uhtna kolhoosist autojuht ja mis live major Tiit. Katsume siia edasi tulla ka Uhtna kolhoosist, Piispea, Eldur. Ja teisel pool istuvad siis Paide rajooni vargamäe maade mehed. Ma olen peaagronoom, Saluste, Ants. Ja mina olen Jaan Nõlve esimees. Mis mulje on siis, kuidas linna toit ka mekib? Võiks iga päev niimoodi lõunat pidada. Järjekord väli on ainult pikavõitu. Ja andis oodata küll, aga muidu toit on ikka kongressi vääriline või on küll, ega meil maal saab sööklas iseteenindav saab ruttu kätte ja ega ta suurt maitset ka midagi maha jääb, ainult et viiekäigulist ei ole, saab nii. Kolme nelja käiguga saab ära söödud, aga me läheme nüüd kongressi teise poole juurde üle. Kas seda hirmu ei teki vahel, et jutud juttudeks jäävad, sel korral? No 69. aastal oli au olla sellel kongressil. Ja eks tookord räägiti juttu jutu pärast, nüüd on aeg edasi läinud. Inimesed on tänu selle viimase aja meie valitsuse poliitikale nagu julgemaks muutunud ja loodame, et siis ikka see põhikiri, mida täna siin vastu võetakse, et see jääb ka ikka aluseks ja selle järgi siis hakatakse elama ja lastakse ka kolhoosil elada. Edasi taas sõnavõttudega Paide rajooni Järva-Jaani kolhoosi esimees Arvi Kallakmaa. Arusaamatuks jääb tsentraliseeritud fondide eraldamine vajadused vabariigi agrotööstuskomiteele sellises suuruses, nagu näeb ette agrotööstuskomitee kolleegiumi otsus number 134. Esiteks rikuti selle otsusega kolhooside demokraatiat, kuna ei lastud selles osas kolhoos ise otsustada. Teiseks NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrus number 1169 15-st oktoobrist 1908 seitse näeb ette eraldamised rajooni agrotööstuskoondise tsentraliseeritud fondidesse ja reservidesse agrotööstuskomiteele. Eraldamised selle kohta ei olnud selles otsuses mitte midagi. Paide rajooni kolhooside nõukogu otsustas võttes aluseks eelpool toodud põhjuseid tsentraliseerida rajooni kolhoosidelt rahalisi vahendeid Eesti NSV nagu keskkomitee käsutusse ühe miljoni rubla võrra vähem, kui kolleegiumi otsus seda ette nägi. Hädasti oleks vajalik, et häireteta hakkaks tööle materiaaltehnilise resursside hulgikaubandus. Mida tellin, seda saan, see oleks suur samm edasi tootmise rütmilisuse saavutamiseks. Samuti tuleb esitada taotlus, et masinad, mis meie ostame, sellel oleks õigus meil ka määrata, mis sordist on sort nii nagu meil määratakse piima ja lihasort, nii ka masina, kas esimesest sordist teisest sordist või kvaliteet? Ja vastavalt sellele ka hind ja seda võiks teha siis vastav komisjon kes selle vastu võtab ja tehasele siis makstakse ka madalamat hinda, kui ta toodab meile halva masina, päris ära ütelda ei saa, me peame kõike vastu võtma ja ta ringi tegema. Ja nüüd on esimene kongress päev otsa saamas. Oleme kohvikus olümpia, kus ühe ukse ees päris keskmise pikkusega järjekorda. Kotiga mikrofoni andeks, saame võib-olla kohe tuttavaks, kes siis need kolm kotti apelsini ära ostis. Sokk, Valdur, kust kandi mehi Põlvast, Põlvast, põllukolhoos ja niimoodi, Valdur, kas on veel midagi taolist, mida seoses kongressiga delegaatidele ekstra pakutakse? Siin on ainult delegaadid saamisel apelsinidega osta. Raamatud olid ka, mu raamatud olid ka kalendrid ja muide, neid kalendreid oli ikka saada ka vahepeal meil Põlvas ka apelsinidega lubi apelsine jah, tõesti väga-väga harva. Aga kui nüüd kongressi esimest päeva ka natuke meenutada, mis siis kõigepealt kohe keele peale tuleb. Keele peale, mis seal ikka, tuleb? Sõnavõtud eriti. Ettekanne oli küllaltki põhjalik tehtud tööst. Ja ollakse nüüd muidugi. Vajad need sõnavõtud. Vähemalt pool nendest täituks siis oleks ka sellest kongressist minu arvates nagu. Esimene kongressi päev on ilusti mööda saanud ja puhvetis on üsna vähe rahastaga, teiste seas on ikkagi nende üksikute seas on siit leida ka Sulev Nõmmik. Mis asjus siis nüüd kongressil Sulev udu uduvere mees ei saanud tulla vä? Noh, me oleme nagu gaase vahepeal tema vahel, mina. Jah. Memm, viimane aeg elust on niimoodi jagatud. Ma muidugi ei ole delegaat, ma pean otse ütlema, aga ma olen nagu vaatleja. Ja kahjuks mul oli vahepeal teatris töö, ma ei näinud, kuulanud tervet kongressi, mõningad sõnavõtud, mida ma kuulsin, mulle väga meeldisid, näiteks Vambola Viljandi regiooni Vambola kolhoosi mees, nagu ütleks ärni ta maa VR, traktorist või autojuht, rääkis toredalt kujundlikult ja, ja paljud teised ja mis mind muidugi üllatas, millest ma ütlesin ka esinedes siin siin nii-öelda kõrgel laval. Et üllatas see, et et ma oma elu jooksul ei ole kunagi ühelgi kongressil esinenud. Lihtsalt ei ole kutsutud. Ja, ja teiseks, see, et et seekord kutsuti, siis tähendab esinema ka satiirik, näitab, et nendes vahekordades on uutmoodi toiminud mis mulle oli üllatus ja ma olin mõne võrra erutatud ja ebalev ka. Sellepärast, et meie teater-inimesed teame kongressi kontserte, ma tean seda alates 15-st elu vastand, mis see tähendab? Me tinglikult nimetame seal dekaadi sarnavis. Ja see on täpne kosti järgi täpse kosti järgi kui palju, mis keeles mismoodi nimekad lauljad, poistekoor, RAM ja rahvatantsijad, nii et täpse täpne kost on teada seekord siis ainult 30. aastate muusika Modern Fox ja ja mina sõnamehena, see oli üllatus. Aga ei tea, mida uduvere mees selle esimese kongressi päeva kohta ka mõistaks arvata, see oli korras, kenad inimesed, mul tuttavad poisid siin paljud ja ma saan nendega hästi hakkama ja nad räägivad asjalikku juttu. Väärikas, põliv, sihukeste losu, noh, nende suurte Inimesed räägivad, nagu nad mõtlevad, see on kena. Kui te, kuidas elate? Laul mulle. Sa oled see töötuba reporteri vehkima katsu olla, jah, sina. Saad sa hakkama, kas südamelähedaseks pühapäeva, kuule, ei olnud viga, ei olnud viga, pole midagi, jah. No kuule, tervita siis kõiki mu poolt. Teine kongressi päev, 16. jaanuar, tööd alustati kell pool 10 hommikul, aga praegu on veel hetk aega, rahvas võtab hommikust linnupetet ja joob kohvi ja järgmised jutuajamised ongi selle hommikuse kohvi kõrvalt lindistatud. Mikrofoni juures on Eesti NSV riikliku preemia laureaat Maie Rull ja Silvi Saag. Küllap teate, mõlemad naised on üheksanda mai kolhoosist. Minule meeldis see, et öeldi, öeldi südamest. Ja mis need ütlemised olid, olid ikka täiesti vajalikud. Ja minu enda südamel on see riiklik tellimine, ei oleks mitte suurem kui sõnaga ressursid võimaldavad, et ikka oma majandi töötajatele jääks ka midagi. Mina arvan sedasama. Et kui on ikka sööta ja siis saan ikka piima käia. Ja niimoodi, et meie käest nõutakse kvaliteeti ja kui me saame siis masinaid ja asju, et nende kvaliteet oleks tega tasemes. Kuidas ta selle plaani peale vaatate, et siin oli jutuks masinaid, saaks ka sordi järgi liigitada? Väga õige sellepärast et niipalju kui mehed näevad vaeva nende masinate ringi tegemiseks see on ikka liig, aga kui sordi järgi on, siis nad hakkavad ka mõtlema, laseks ikka halva kvaliteedilisi masinad välja, aga meie käest nõutakse igapäevaselt piima sorti, et see oleks kindlasti esimese sordi piim, et sellest saaks kõiki piimatooteid normaalselt valmistada, eriti meid pingutab. Emmentari juustu valmistamine Paide piimakombinaadis. Kena aitäh teile ja kena kongressi jätku, aitäh. Andeks tohib, üks küsimus. Põllumajanduskandidaat Arvo Sirendi. Algab nüüd meie kongressi viimane, viimane koosistumine, mis mõttega lähete? No juba eilsed mõtted olid küllaltki sellised, noh, ärevust ja rõõmu tekitavad. Sest eilsed esinemised näitasid, et esinevad siiski oma maa peremehed, kes tahavad, et meil edaspidi läheks hästi ja et edaspidi läheks ikkagi tunduvalt, ma ütleksin paremini kui seni. Ja me loodame, et täna võtke seda kriitikat ka lõppsõnas arvesse, mis tehti. Sest võib ütelda tõesti, et kriitikat tehti vast igas sõnavõtus seekord rohkem kui eelmistel konverentsidel, terve kongressi ajajoon Sul sotsialistliku töö kangelane Heino Marrandi. Kui te nüüd võrdleksite 69. aasta ja praegust Kongressi noh, vahe tegeliku kongressi käigus on ikka vahe suur siis oli siis oli sõna võtnud ikka põhiliselt niisugused asjad, et et noh, iga mees rääkis oma saavutustest ja kuidagi nii võib-olla pani seal natukene juure ka ja püüdis asja ilustada, aga, aga praegalt on ikkagi tõsine töökoosolek ja see on, ikke tuleb asjale kasuks. Arvatavasti ikka te tulite Tallinnasse juba 14. jaanuaril seoses selle kongressi ettevalmistamisega, milline oli siis esimene mulje? No esimene mulje, et jah kolhoosnikute eest väga palju hoolitakse triivi väärastama ja parematest võõrastame majades ja, ja toitlustamine ja kõik ja see võib-olla oleks võinud ära jääda ja see no võõrastama muidugi peab olema, aga toitlustamine võib-olla oleks võinud olla tagasihoidlik. Nii kõvasti poleks vaja olnud. Ei tea, kui suur selle kongressi eelarvega on läinud, seda mina küll ei tea, kui suur ta on. Kui võrreldes selle ühe õhta me saime Viru hotellis oma raha maa peal, siis, siis võib-olla need need toidukorsustamise pärast olime, kaks-kolm korda on suuremad, mis me tasuta saime. Esimesel õhtul läks, noh, mis seal läks, no viis rubla läks ära restorani hinnaga, siis kui ta poole suuremat siis on kõik söögid nagu kaks korda kallimad, siis tuleb tohutu see summa välja, aga muidu me pole harjunud selle asjaga. Niisuguses mastaapides. Teise päeva sõnavõtjatest jäi paljudele meelde Rapla rajooni Kaiu kolhoosi esimees Lembit Arro. Ei ole sugugi selge kolhoosinõukogu ja ATK vahekord ei ole selge, kes on peremees. Võtame kas või meie rajooni ATK nõukogu või kolhoosi nõukogu. Kui meie rajooni kolhoosi nõukogu võtab vastu mingisuguse otsuse kas või nende sama tsentraliseeritud vahendite kohta siis pärast tuleb kokku ATK nõukogu. Aga ATK nõukogus on neid kolhoosi esimehi kõigest 10, aga ta ei saanud seal sovhoosi direktorid, EPT-d, KEK-id, metsamajandid, siis ATK ülemused ja piimakombinaadid ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Meie oleme ATK nõukogus vähemuses. No täpselt nõnda, nagu nagu tänase presiidiumi nimekirjas on need 60-st presiidiumi liikmest, on, on 19 kolhoosnik. Palun presiidiumil mitte solvuda. Me oleme väga uhked, et meil auväärne presiidium on, aga mul oli kõige lähem näide võtta. Tekib niisugune olukord, et kolhoosinõukogu otsus nagu kukub otsustamisel läbi, tahaks, et see asi oleks kolhoosnik Ede või selle nõukogu põhikirjas määruses paika pandud. Meil peaks olema vetoõigus. Lõpu poole tahaksin öelda, et, et ma loodaksin väga. Ja meie kõik rahvas loodaks seda, et kolhoosnik saaks võrdseks nõukogude kodanikuks. Milles küsimus eile seltsimees Mägedi siin sõna võttis, kuid tahaks natuke piltlikumalt asja täiendada? Olukord on nõnda, et näiteks tuleb noor inimene kolhoosi on ta siis oma noor või, või tuleb kuskilt mujalt? On neli-viis aastat kolhoosi liige töötab tublisti, kuid inimesel on ju palju asju, võib-olla tuleb abiellumisega tegemist, läheb ära. Võib-olla muud probleemid, et peab vanemate juurde või kuskile tagasi minema, kes on vanaks jäänud. Aga kahjuks see tööstaaž, mis ta kolhoosis töötanud on, tänapäeva seadustega ei maksa midagi. Ei loe lihtsalt. Võib-olla et aastad paarkümmend tagasi see oli vajalik. Et kindlustada kolhoosi kaadrid, aga praegu ta on muutunud sunnimaiseks. Praegu on muutunud lihtsalt juba juba vastuoluliseks, paljud noored lihtsalt ei julge enam kolhoosi tulla, kes teab, mis elu toob. Ja tahaks, et see seadusandlus kiires korras saaks Nõukogude Liidu ülemnõukogu poolt ära lahendatud ja arvestada ka kolhoosniku tööstaaž üleüldisesse, tööstaaži hulka. Kolhoosnik ei ole ju sugugi kehvem kui sovhoosi töötaja, siin räägiti eile ja seltsimees Veldi ettekandes, et kolhoosid toodavad nagu intensiivsemalt toodavad nagu, nagu paremini me siis ei tööta ju halvemini kui sovhoosi töötaja, aga, aga oleme nagu nagu sellest õigusest välja lülitatud. See on üks asi, teine asi siiski kolhoosnikul, praegu võrreldes sovhoosi töötajaga meil ei ole toidulaua või lihalimiiti sovhoosis on, on ikkagi olemas seal mõnikümmend tonni, kuidas kellegil mida antakse plaani täiteks inimeste lauale, aga meil täidab see alles siis plaani, kui me oleme selle riikliku tellimuse nüüd või plaani täitnud, peaks olema ka kolhoosnikul limiit või vähendama plaani seda võrra, et me saame oma inimesed ära toita üldse liha jagamise, niisugune alus peaks olema nõndamoodi, et kõigepealt olgu söönud põllumees siis oma rajooni mehed siis vabariik ja kui jätkub, anname üleliidulisse fondi vastava. Tartu Rajooni Miina härma nimelise kolhoosi esimees Matti Mõttus rääkis sellest, kui vähe tegelikult KEK majandile ehitab ja sellest, et ehituses jääb peksupoisiks ikka alati kolhoosi rahvas. Mina olen ise meie KEK-i juhatuse liige ja ma tean väga hästi, kuidas seal asju paika pannakse. Juhatuses käib asi niimoodi, kantakse ette järgmise aasta ehitusplaan. Öeldakse, on sihuke objekt, sellel on mind nõukogu määrustega sõnadega kolleegiumi otsus, need ei kuulu kohalikus juhatuses arutamisel, mis üle jääb sel teemal, siis saab kakelda ja saab jagada. Aga järgi jääb pisku. Nii et selles valdkonnas ootame tõsist ja otsustavat lahendust, peame vajalikuks moodustada kolhooside nõukogu juurde alatine tööorgan. Sellest siin ka paljud on juba rääkinud, nii et kui ATK koondab siis ruumide küsimust ja palgafondi küsimust ei tohiks neil olla ja see nõukogu peaks siis kaitsma tõesti ainult kolhooside huve. Ja toetame ka ettepanekut, et kolhooside nõukogu võtaks oma kontrolli alla kõikide ühisfondide raha kasutamise ja ka ühisfondide osalemise korra töötaks välja ja kinnitaks. Sest ei saa ju nõus tõesti olla, kui meie raha hakatakse jagama pankrotti, minevatele või selles ohus olevatele tööstusettevõtetele või riiklikele majandile. Tänan tähelepanu eest. Lõppsõna oli meie agrotööstuskomitee esimehelt Heino Veldilt toome siin ära tema seisukoha kolhoosi põhikirja suhtes. Kui me ütleme, saaksime selles näidispõhikirjas viia kõik oma ettepanekud läbi, mida me täna arvame, mis oleks, mis meid siin ei rahulda, siis kas ta on üleliiduline näidispõhikiri meie vabariigis vastu võetud, seal enam siis rolli mängi? Meil on asja sisus, on ju põhiprobleem. Ja ma arvan, et nendes parandustes muudatustes osas me lepiksime täna kokku teiega niisuguse kodukorra, et delegaat lähete tagasi, võite informeerida. Kõigepealt teeme ülesandeks siin meie keskaparaadile töötada ja süstematiseerida kõik tehtud ettepanekud läbi ja need viia välja esimesele kolhooside nõukogu uue koosseisu istungile, seal aprobeerida ja kolhooside nõukogu juba siis soovitusega viia need parandused Liidu agrotööstuskomiteele liidu kolhooside nõukogus. Heino Veldi vastas ka mitmetele küsimustele, mis tulid saalist mis andis õiguse vabariigi ATK-l maksustada kolhooside ressursse vastavalt sellele, mis nõukogu määrusele, kus on meil isemajandamise üleviimisel punkt neli on agrotööstuskomiteel see õigus antud. Meie viga, seltsimehed on selles ja siin ma tunnistan teie ees ja meie aparaadi aparaadi süü, et ma oleks pidanud võtma kogu kolhooside nõukogu ja kolhooside osas, teinud seal ära, mida me täna jätsime tegemata ja meil ei ole ka vabariigi seda jooniti löödud lahti sovhoosidega, kolhoosid. Maksustamine on toimunud ühe reaga, see viga tuleb parandada ja see otsus tuleb meil vastu võtta uues kolhooside nõukogus ka sellel aastal, kui, kui me oleme eksinud ja viia muudatused sisse tuleva aastast, rääkimata. Edasi aruandlus vene keeles, täiesti õige küsimus. Kuid ma tahan ka asja teist poolt ütelda, ma teile ütlesin, et meil on 16000 kõrgharidusega ja keskharidusspetsialisti majandis ja see osa vene keelt, mis on selles aastaaruandes kirjutab, see on küll nii tühine. Kas sellepärast tasub tõstatada nii suurt globaalset probleemi? Vaat põhimõttes kui küsimus on põhimõttes, et ta peab olema sellega, ma olen täiesti nõus ja vastan teile ka teise poole. Tõepoolest, meie saame nad liidust venekeelsed. Me koondame agrotööstuskomitee aparaadi ära, meil ei ole tõlkijadki, kes tõlkima hakkab. Seda on vaja teha. Ma jagan teie seisukohta, kuid ma ütlesin, miks pärast ta niimoodi on. Ma loen õigeks seda. Pojad on, mul ei, käen. Pojad akul õigena veetsid, rääkisid teised, vist ei eksi. Ei, see oli tooret või kolin kohe. Noored oinad kartsid. Kui läksin õhtul pidusse, kui läksime viidud, see tõmbasid Leedusse, tõmbasid saba. Aga sina aega, tüdrukud, oh armas aeg, olid. Maetud kui planguaed Ei tundu, aga nende ei usu nende ingli-ilusse kui sädevi lusse Jaba Kuijaid viineriviilud. Tüdrukud jäid see maha jäänud ehitus, ma täitsa nutsin ega naised võitsid. Kenaks see poja sall, sanalak, see liitide lahkaa püksitrakse, pritsin lahkaa püksi. Hävidile olgu hävidele olgu küll ei taha, et kuidas võiksid. Heino Veldi on oma lõppsõna öelnud, mis mulje jäi? Ma usun, või noh, mina olen tema lõppsõnad kõik rahul, sest et mõned vangid kangesti nurisevad selle, noh, nende tsentraliseeritud fondide noh, kogumise üle ma nende üle ei nurise, neid on tarvis. Neid on tarvis sellepärast et ühiskond tahab oma raha saada ja terve rida asju, mis tuleb tsentraalselt teha, see on üks asi. Ja teine asi, vat need riigi ja kolhoosivahekorrad on niisugune lugu, et meie oleme võib-olla see meie nii raadio, televisioon, ajaleht hakkab liiga palju nurisema selle üle, et meie kaupa liha veab Venemaa, ütleme sinna Narva jõe taha, sinna peab teda minema. See on ka minu arvamine, aga et meil teda vahel väheks jääb, see on meie oma süü, et me natuke lohakalt teeme tööd. Signaal juba kutsub, et peame saali minema ja kellega ma rääkisin, Manivald Müüripeal, Varbla kolhoosi autojuht, paar sõna veel Kuusalu kolhoosi juristi Guido Sammelseljaga. Hakkaksin ikkagi peale sellest ühest asjast, millest oli ka kongressil palju juttu, see on kongressi ettevalmistus. Praktiliselt jäid nüüd kongressi lõppedes väga suured võimalused ja õigused, et äsja valitud kolhooside nõukogule. Ja jäid väga suured võimalused ajakirjandusel. Kelle kompetentsi jäi siis nüüd veel tehtavate ettepanekute avaldamine rahvale teatavaks tegemine jäi arusaamatuks, miks Eesti NSV kolhooside kongress ei võtnud vastu ise oma põhikirja? Sellesuunalisi ettepanekuid ja väga selgelt välja öeldud ettepanekuid oli mitmeid. Kuid küsimus siiski lahendati seekord teisiti ja oleksime võinud selle oma variandi ka juba vastu võtta, kuid siin ilmselt jah, tekkisid teised küsimused. Nimelt oleks pidanud sellisel juhul ette valima vestlus hakkama, varem oleks pidanud kolhooside nõukogu töö selles osas olema intensiivsem, aktiivsem rahvas siiski jäi rahule, sest et kongressi töö tulemustes kahelda ei ole mõtet. Kongress oli tulemusrikas tulemusrikas kas või selle poolest, et praegune kõige valusam küsimus kolhooside jaoks maksustamise küsimus sai paigast, kongress selle siiski paigast ära nihutas. Teame, et siiamaani oli, selleks pani selle asja paika agrotööstuskomitee kolleegiumi otsus ilma kolhooside nõukogul kooskõlastamata. Praeguse seisuga moodustati kolhooside nõukogu poolt spetsiaalne töögrupp kolhooside poolt välja pandud parimate spetsialistidega kes hakkavad selle küsimusega tegelema jaanuari lõpuks peab olema siis ka kolhooside poolne arvamus koos? No see on vast kõige tähtsam, sest et kolhoos on ikkagi isemajandav operatiivne organisatsioon, kus raha ja selle väljaandmise küsimus, et otsustavad praktiliselt kõik. Sellise tooniga panemegi punkti Kongressil valiti kolhooside nõukogu, kuhu kuulub 95 liiget. Olgu siin rahuldusega ära öeldud, et 77 neist on kolhoosnikud. Kolhooside nõukogu esimeheks valiti taas Viljandi rajooni Karksi kolhoosi esimees Enno Puks. Ja nagu kongressil räägitud sai, peab kolhooside nõukogust nüüdsest saama kolhoosi mehele tõeline abimees ja tema õiguste kaitse. Loodame siis meiegi, et sõnast saab tegu ja see paljukirutud administreerimine ettevõtmist upakile ei aja. Saabki kongressi saade otsa ning jääb veel öelda, et selle panid kokku Mai Sepling, Eero Sepling ja Ivar Vigla. Oo-oo keela kaasu küll päeva aga. Kes seda raha ja see loonud? Kui ma ei, on? Ta. Ju. Ta versioon onu nuga ja su armastust ei kuule. Maasu seisvaid siineri toode. Ema sees. Abikaasaga koos ja ma kaasaid siis naerada ja hääliku poola saad aiva. No ma ka korra ja toode ja seal ma Messange.