Kuu sündmus. Tere õhtust, eetris on kuu sündmus ja mina olen saatejuht Kerttu Soans. Eelmisel kuul toimunust oli mul kerge valikut teha. Sündmus jäi küll valdkonda, mida vikerraadios just palju ei kajastata. Ta nimelt helikunsti valdkonda. Kuid seda huvitavam on sellest rääkimine kuulajale loodan. Nimelt toimus mais Sibeliuse nimeline rahvusvaheline dirigentide konkurss ja selle võitis eesti dirigent Olari Elts. Viimastel aastatel palju räägitud ja kiidetud, nüüd ansambli kunstiline juht. Kuu sündmuse stuudiokülalised ongi pärjatud dirigent Olari Elts ja klassikaraadio toimetaja Tiia Teder. Tiia palusin endale appi, sest vaatamata sellele, et ma tunnen muusika vastu sügavat huvi ja olemast eriti kiindunud nüüdismuusikasse olen ma siiski iseõppija. Niisiis lugupidamisest ainese vastu ja ettevaatlikkusest küsimused ei läheks liig naiivseks. Palusin ka Tiia stuudiosse. Hetkel kasutan veel juhust ja suunan muusikahuvilise kuulaja tähelepanu ka sellele, et nii nüüd ansambel Olari Eltsi juhatusel kui Tiia Tederi juhatatav klassikaraadio oma nüüdismuusikasaadete ja fantaasiaprogrammiga teevad tõesti tänuväärset ja juba kindlaid vilju kandnud tööd uue muusika tutvustamisel. Ja ma usun, et ma ei ole üldse mitte ainus, kes on hakanud just tänu sellele ansamblile ja nimetatud saadetele nüüdismuusika vastu huvi tundma. Nii et te kuulate saadet kuu sündmus ja stuudios on külalised dirigent Olari Elts ja klassikaraadio toimetaja Tiia Teder. Mina olen saatejuht Kerttu Soans. Ja saate esimene küsimus Alareeltsile puudutabki siis nüüd Sibeliuse nimelist konkurssi, mille te võitsite võib-olla kõigepealt kirjeldate natuke, milline see konkurss oli ja mille poolest ta erines teistest dirigentidelt mõeldud konkurssidest. Ütleme, võrreldes teiste konkurentidega võib-olla erineb selle poolest, et, et see on hästi pikk. Kõigepealt saab viis vooru tavaliselt enamuse dirigentide kukkustel kolm vooru. Ja tehase repertuaar, mis seal siis päris päris keeruline. Näiteks esimeses voorus olnud selliseid Loonu ja ser saade niukse kolekov, mis põhines siis Igor Stravinski kevadpühitsus, mida nagu tavaliselt esimesse vooru ei panda. Ja siis vastavalt edasi vormeli oma niukene funktsioon, mida, mida üks külg dirigendist, mida žürii tahtis näha ja nii edasi. Ja palju oli seal osavõtjaid ja kuidas saaks neid rühmitada vanuse järgi või kogemuste järgi? Rühmitada saab näiteks niimoodi, et kõigepealt videovoorus oli üks, 175 kandidaati seal siis kohale, palun 25, kellest kohale jõudis 24 kuna üks Valgevene kandidaat läks tee peal kaduma ja sellel võis olla mitu põhjust, nimelt kui meil oli avatseremoonia ja veel tema ei olnud lennukiga kohale jõudnud sisse temalt tema eest ka loo sära ja kõik teenematame Louisiana tõmmates järginud üks number selline prõks. Et selle esimese ülesande kõik dirigendid andsid hiilgavalt ja võib-olla ehmatas seda niivõrd, ta ei keeldus kohale tulla ja siis teise vooru umbes 24-st siis 13 Dirigenti kolmandasse vooru seitse, neljandasse vooru kuus ja finaali neli. Liit. Kas need dirigendid on üle maailma ja ütleme nii? Noh, näiteks noh, lisaks Euroopale Saksamaale, siin Saksamaal klientidele ja ütleme siit Soomest neli Eestist, üks. Ungarist, kaks Jaapanist, kolm-Koreast, Taiwan'ilt. Siis Ameerikast, Venemaalt ja nii edasi. Ja kas on ka mingi vanusepiirang ja tavaliselt sellistel konkurssidel on vanusepiirang 35 aastat ülevalt poolt ja 18 nagu altpoolt. On muidugi üks erand mis oli nimelt novembrikuisel vanuna nimelisel Vaasa konkursil, kus ei olnud vanusepiiri alt ega ülevalt küll ainukene Sellega võitsite, kui vanad konkurendid siis olid seal? Loss, kuni ma arvan, kuni 45-ni võiski lihtsalt leida. Ja noh, seal oli selles mõttes ka teistsugune konkursil seal ikkagi eelkõige Põhjamaade kukkus balti riigid, Soome, Rootsi, Norra, Taani. Island ka oli seal Ja repertuaar oli põhjamaine, et seal on nendesamade samade riikide muusika. Olari Elts, aga kas Eestist oli veel mõni, kes pürgis sellele konkursile Sibeliuse nimelise, seda ma ei tea. See kõik on salastatud, need esimesel monaadi olemas. Kas need kaks konkurssi, mille sa oled nüüd võitnud Soomes, oled sa varem ka käinud konkureerimas, kuskil? Noh, nii ja naa. Ma olen püüdnud minna, mind on kutsutud trobikond kursoli Itaaliasse aga see oli sügisel aga kaks päeva enne välja lenduma minestasin enda selja ja arst kategooriliselt keelas mul liigutada paar päeva, nii et mul tuli ära öelda ja teine asi oli. Oli Malco konkurss. Kopenhaagenis, kus korraga juhtus, juhtus mingi ebameeldiv õnnetus. Et ma ei tea, kus ja nii, et esimest korda mul õnnestus kohale minna, jah, novembris Vaasa konkursile. Lisaks seda sellele oleme proovinud minna veel pesad, suli, konkursile. Prantsusmaale kohmiga kai palutud. Kas sellisel konkursil nüüd sellele Sibeliuse konkursil, kas seal on üks ja sama orkester siis elava esituse jaoks kõigile dirigentidega? No peaaegu täpsemalt kaks sedasama. Kaks Soome, ma arvan, et juhtivad orkestrit siis Soome raadio orkester ja Helsingi linnaorkester. Minul küll paraku vist ainukesena juhtus mitmete asjade kokkulangemise tõttu selline asi, et mul juhatada ainult raadio orkestrit. Nimelt kaks päeva hommikul olises Linnaorkester õhtul raadio orkestris vahed ja tema kohal sellel hetkel oli nii palju neid kandidaate eest ära läinud, et ma läksin hommikusse, hommikusse, pooldajaid. Ettepanekule linnaorkestri kokkupuuteid ei olnudki. Raadio orkester on parem ka vist või raske öelda selle järgi, et nad, mida nad siin on mänginud ja kuidas No minu jaoks minu jaoks kindlasti, kuna ma neid piisavalt juhatasin ja ja ime küll, kutsuti mind veel sinna järgmisel hooajal tagasi. Päris mitu korda pean ma minema, kaks nendest on salvestust, kaks kontserti, esimene salvestus, detsembriks, salvestame Skovski 27. sümfoonia Soome raadiole. No vene muusika on praegune kunn No ma ei tea, seal lihtsalt teos, mida ma olen ammu tahtnud juhatada ja küsis, mida ma mida võiks salvestada sellist, mida fonoteegis ei ole ja polnudki mõtet pakkuda tramsi ja vist ei olnudki mõtet pakkuda, kuigi muide näiteks finaalis, kui ma vaatasin Sibeliuse esimest sümfooniat, siis selgus, et nad mängisid seda viimati 1963. aastal. Ja proovi oli selleks tund ja veerand, nii et seal võrdlusi tõstaksi, Äreva kunagistele fantastilisi, samuti sellist probleeme mingisugust suur ei tekkinud nende poolt küll, aga minu ja, ja justin some jaskovski oli olnud lugu, mida me oleme tahtnud juhatada ja siis seda mõistlik fonoteegis. Niiet nii, et see on esimene töö. Lisaks sellele on juhtunud muusika noova kontserdist ja siis nii-öelda kontserdist, mis peaks toimuma 30. aprillil, siis võib olla väga tõsine, ei ole. Te kuulate kuu sündmuse saadet, stuudios on dirigent Olari Elts, klassikaraadio toimetaja Tiia Teder ja mina olen saatejuht Kerttu Soans. Sa rääkisid, et esimene voor oli videovoor. Kas sellest võib järeldada dirigendi juures? See väline väljanägemine on nagu esimene asi. No need on nagu kaks võrdselt nii väline kui ka kuuldeline väljanägemine see, mis, nagu sellest väljanägemisest sünnib ja mis, mis suhe sellel on seal väljanägemisel ja sellel sellel, mis nagu kuulda on, et ainult kunid ainult lint saata, siis pole isegi kindel, kes seal seisis, seal võib tekkida kahtlusi ja nii, et see on ainuke võimalus, jah. No teine võimalus oleks paluda kõige kohale tulla või noh, seal võib olla ka liiast. Et nendel konkurssidel ja viimased aastakümned enamusel konkurssidel on ikkagi esimene esimene video järgi, kuigi on ka selliseid konkursse, kus asutakse ainult dokumendid, esimene voor on nii-öelda dokumendivoor kus siis täiesti varjamatult, siis valivad žüriiliikmed välja need inimesed, keda nad tahavad seal näha. Näiteks Hispaanias kadaki konkus on selline, kus ka sellel suvel, kus mingisugust, see ei huvita kedagi, milline sa välja näed. Nende lindist ega tegelikult ka konkureeritakse, ma olen ise kirjutanud neid tõendeid tembeldatud tõendid, et tõepoolest see inimene oli stuudios ja tõepoolest ta mängis. Ja islamiterroristide puhul on teine asi dirigentide puhul see selliseid viisa Aga kas niisugune asi on ka võimalik, et nagu selle video ümber veel heietada, et orkester on lihtsalt niivõrd hea, et ta mängib seda etendust, teos niivõrd hästi, et dirigent võib seal ikkagi kehvemaks? No ma räägin, et see on see, see suhe, et kuidas see, mis sünnib, selles suures rohelises näha on näiteks on ju näha ka, kui teiegi eriti nagu ei ei valda ja samas orkestri mängib hästi, nii et, et see on igati halastamatu, sobida. Aga kindlasti on ka selliseid heliteoseid, mida ilma dirigendid ta ikka on, peaaegu et võimatu, hästi mängida. Noh, on võimatu koos mängida, ütleme eelkõige selliseid teoseid või noh, eks see oli ka esimene, see on ka põhiline põhjus, miks üldse sellist selline võrdlemisi dekadentlik elukutse üldse üldse on võimalik tekkida, kuna need, need koosseisu suurus väljus nagu igasuguse normaalsuse piiridest ja, ja seetõttu oli vaja mingit eraldi meest, kes miilitsat, kes seda nagu koos hoiaks. Jah, ühes oma intervjuus olete öelnud ka seda, et teie arvates dirigendi elukutse hakkab ka teatud ajal hääbuma. Millega see küll siis välja vahetaks? No raske öelda, lähimale seda katta ei ole, aga, aga, aga noh, ütleme, et kui ta nüüd on tekkimisest muusika seisukohalt muusika esitatud seisukohalt on on tegelikult ju dirigendi noh, elukutsete me uut kuulata, seda siis seda, mida dirigente, seda kuulda nagu otseselt nagu eriti palju ei ole, mõnikord on ka muidugi aga aga tähtsam on ikka kõige tähtsamad on ikka ikka heliloojad ja interpreedid, sisse tulevad dirigendist. Dirigent on ka üks selline ebademokraatia nähtus, võib-olla et keegi juhib ja teised peavad alluma. No paraku, see käib sellega igal juhul kaasas ja, ja ja noh, suurt demokraate mängida ja rääkida, kui demokraatlik või kõik on, see on liialdus, jah, see ei vii eriti kaugele. Paratamatult ikkagi dirigent peab nagu seda asja koos koos hoidma, kui juba ta sinna siis on lugu selline on, et sa oled seal vaja, on siis ta võiks need tudengifunktsioon olla. Millest see dirigenditöö ikka täpselt seisneb? Noh, oleneb oleneb sellest kollektiivist, kas tegemist ooperiga või poisikeste teosega või kammermuusikaga on kõik väga erinevad. Nagu me nägime neid sümfooniaorkestrit, siis dirigent peaks nagu loo äratama esimesena ja ja, ja niisuguseid nii-öelda need suured suured liin suured kaares ja nagu dirigendi ülesandeks on nii-öelda dirigent, on see kes teab, kuidas, kuidas kuidas see kõik peab kokku kõlama ja, ja vastavalt siis suhtleb heliloojaga ja nii edasi. Ja naks nad seal on mitmeid-mitmeid tasandil, mille pealt dirigent peaks nagu enne esimest Roodeta valmistama. No mis see tähendab, et ta õpib selle teose ära. Kas, kuidas teiega? Kummalegi mõeldakse võrd võrreldes näiteks selle ühe fantastika pillimehega orkestris istub ta, noh, ta ei saa paratamatult, tal ei ole sellest asjast ülevaade, lihtsalt ta ei saagi olla, sest tal on end oma rida ja tema ülesanne on seda rida teostada võimalikult eeskujulikud. Ja, ja need dirigendi ülesanne, pisikesed read nagu kõik viia nagunii-öelda ühe katuse alla. Kuidas teie seda ära õppida, seda teoste, kas kastega kuulata, kui te vaatate pilti juba kuulete, milline see teos võiks olla? No siin küll vist öelda, et noh, on teose tõesti puhul kuuleb. Ja mida aeg edasi läheb, seda rohkem rohkem nagu seda pilti nagu kuule, mis seal ees on, aga muidugi teosed, kus, kus, kus nagu päris täpselt on minul küll, ma pean tunnistama. Meil on väga raske ette kujutada, kuidas täpselt kõlab. Noh, kui me võtame näiteks mõne niisuguse väga keerulise struktuuriga teose, siis ma pean tunnistama, et ma väga täpselt ei kuule, kuidas see kõlab. Aga ütleme, klassikalisemad teoseid või ütleme, ka sellised menukas lovski puhul on see täiesti täiesti võimalik. Ma ei mõtle nüüd siin, et kuidas on, miks nad lastele need kõik need pool- ja veerand toorid, täpselt nüüd, kui keegi mängib, veerand oli seal valesti, võiks öelda, et ah Kalmas oboe. Pealiskaudsel vaatlusel ei tunne, et dirigent lihtsalt lööb nagu takti, et kõik korraga nagu teeks. Aga see on ka üks tähtis element ja, ja see on, see on see põhiline funktsioon, miks seda on vaja, ütleme, kapellmeistrit, nagu ta alguses oli. Et kao, ooperis asi seisaks, sõidaks, seisaks koos nii, ütleme vertikaalselt kui horisontaalselt ja ütleme kogu kogu teose seisukohalt, eriti ooperis. Mees Tiiaga arutasime enne saadet, et et kui vaadata saalis dirigent ja, ja taktilöömist, siis jääb selline mulje, et, et dirigent lööb nagu natukene teises. Siis, kui mängib, see on nüüd ka üks põhilisemaid, ostsime dirigendi ülesanne dirigendile nagu kõike seda enne teha, jah, mida, mida te orkestrist muidu on hilja, sest ütleme, need inimesed, kes seal orkestris ja selle samal ajal teevad, kui orkester, siis üldiselt seda võib nagu rohkem nagu tantsuks pidada. Alexanderi streigiti ka muidugi. Kes juhatavad orkestri järgi, mitte orkestri ees. Sest et noh, selleks, et inimesed koos pääl hakkaksid, peab keegi enne seda neile seda näidanud koostajale hakkaksid. Jah, ja nad teavad siis täpselt, millise aja peale nüüd peale seda näitamist koos peale hakata. Et kõik kõike tuleb ennetada ja mida rohkem dirigent suudab ennetada, seda, seda parem. Millesse dirigendi tehnika seisneb? Ma arvan, et seal konkursil just seda, nagu hinnata No see toimetaja esimeses voorus, mille põhjal siis tehti valitsusele tehniliste võimete puhul teise vooru noh, seal on mitmesugused komponendid alates siis löögist otseselt, kuni siis noh, nihukese fraasi kujundamist oli välja manuaalselt, et mida vähem dirigent nüüd kolmandas Saksamaal dirigendid väga armastavad rääkida ka. Aga ütlen, üldiselt on nii, et mida vähem dirigent räägib, seda, seda parem, mida rohkem ta suudab nagu kätega lähenen, sellel on ka praktiline ülesanne, kuna praegu paraku see kõik on niimoodi läinud, et neid proove on alati väga vähe, siis klassika tsükloni teame on ju neli proov ja kontsert või mõnel puhul isegi vähem. Soome orkester mängis aprilli lõpus raadio orkester aprilli lõpus Sarastega kevadpühitsus ühe proovija peaproovile. See neli proovi ja, ja kontsert on sinna klassikale tsükkel, kus, mille jooksul peab hakkama saama nende lugude kaks kahe poolega kontsert ja kuidas kogu aeg räägib iga tahaksid siis jänni, et Tiigenemis tehnika on ikkagi äärmiselt vajalik, sel puhul. Aga mida nendes teistes voorudes hinnati? Teises voorus juba niuksed niukseid, suuremaid pikemaid lõike ja niuksed vormi vormi kujundus rohkem võib-olla neljandasse vooru ja miks ütleme pisemaid dramaturgia, need niisugused asjad siis on, kolmas voor, võiks seda tehnikat muidugi vaadata, elada ja nii edasi ja soo teises voorus õige on, oli tellimusteos Ekadeemsukoi ja, ja noh, see on siis teos, mida inimene kuskil kunagi kuulata ei saa enne seda ja, ja ja seal siis töö niux uue pardituuriga, kus on väga oluline ja, ja divisiip lane jah, on siis teine lugu teises voorus, kus siis hinnatakse nii-öelda võimet eristada oluline ja ebaolulise ebaolulisest taga, seal on nii palju olulisest asja, dirigent peab valima, mis on tema jaoks olulisem. Sest ütleme, lamelli puhul seal on viis, kuus kihti korraga, et noh, seal peab valima midagi, igaüks valib oma ja siis vastavalt ka maitse küsimus. No võib ka nii öelda jah. Aga kolmas foorum solistidega seal oli siis sellised teosed nagu olekašibur, lesk, mis oli pianistina püüdlevad ennist oli võrdlemisi keeruline saata saata orkestriga saata nii-öelda Selles mõttes jah. Et aga siin kuidagi saime, hakkab, eks, et teate, mingi minimaalne tööturu kasuks, siis, siis oli töö lauljaga. Sonis Ravelli sääresaade kuid väga ilusad lood, ilus tekst ja nii edasi. Mulle ei meeldi, see oli niimoodi, et 10 minutit iga solistiga oli ette nähtud töötada, enne on võimalus kokku saada, enne enne seda vooru kolmandat vooru. Lauljaga paraku õnnestunud kokku osalesime, ollakse skeem segi, moodsin vale ukse tagajärjed, kohtasin praktiliselt laval, aga õnneks kõik sõnad on normaalsed ja siis sallutuslaski tšellokontsert. Kust siis oli näha, kao. Uuevad tuli valdamis tõenäoliselt neljapäeval seal tõesti läks tormikujunduse ja, ja niisugused asjad seal Sibeliuse seitsmes sümfoonia ja maaler esimene. Ja finaal oli siis kontsert hommikul, ütlesin tund ja veerand oli igal kandidaadil proovi. Põhjendati ka seda, et miks te just võitsite No kindlasti seda küsiti, ma arvan, žürii käest ma arvan, aga mina nagu ei läinud küsima. Kuigi kindlasti ma teen seda loomulikult. Kas sind ei aidanud mitte seal väga suur kogemus nüüdismuusika alal, mida arvatavasti su konkurentidel sugugi polnud. Noh, oleneb konkurendist, mõnel kindlasti ei olnud ja ma olen kindlasti oli väga tugev, see, see oli kindlasti pluss, ma arvan, loomulikult. Saatsin ikkagi ette kandnud väga-väga palju erinevat muusikat, teinud praktiliselt, mida sa oled ise tahtnud? Ansambliga küll jah, nii võimaluste piires. Aga noh, see on üks, üks komponent kindlasti jah. Aga oli seal piisav kogemus siis nüüd nagu suure orkestriga ja selle tavalise klassika kallal. Olen näinud, et muidugi mitte pole, ma ütlesin sümfooniakontserdile taas paar viimast aastat persat üks kord aastas. Ja noh, mõned veel näiteks suure sümfooniakontserte alla 10, ma arvan, tuleb nii, et see on olnud siin ikka noh, minimaalne. Aga kas olid minu vanusega dirigentidelt siis rohkem kogemusi, mis on noor noh, kuni 35, no kindlasti oli, ma arvan, et kui ma nüüd võtame selle järgi, mis meil nende kohta lugeda siit raamatust võime, siis, siis ma arvan, et paljud on kogemus oli ikka võrdlemisi korralikes saidilt võib-olla rahulikumalt hingata. Ja kas nii mõnelgi teisel oli ka oma niisugune orkester või nagu teil on nüüd ansambel? Sellist ma ei, ma, ma lihtsalt, ma ei ole neid elulugusid niimoodi selle pilguga vaadanud, aga, aga väga palju. Väga paljudel on mul üks peaaegu. Ja, ja väga palju niuksed konkursidel väga hästi esinenud kolleege. Tegelikult oled sa tõenäoliselt lihtsalt andekas, noh, selle kohta on raske midagi öelda, sellepärast et andekad inimesi. Noh, ma arvan, et enamus Eesti inimesi on väga andekas. Et noh, siin on juhuse, juhusega, juhusega tegemist ja ja ütleme, selliste konkursside puhul on kuidas just sellel hetkel juhtub nagu närv vastu pidama ja konsentratsioon olema, et, et seal on väga palju komponente. Et nii mõnedki nendest molekul on nihukesed, jooniksin, zürii eelistused kindlasti ka ja nii edasi. Žürii ongi üks huvitav asi, mina olen lugenud küll väga palju nagu sellistest konkurssidest, et esikoht on juba ette teada, kas sellist onupojapoliitikat noh, ilmselt siin ei olnud? Noh, üldiselt kõik kolleegid väga tõid esile just seda minul jääb üle sellega muidugi nõustuda või mitte just selle, selle konkursi sellist läbipaistvust võrreldes ütleme, et just Vahemeremaade konkursile, kus tõesti selline oht on tunduvalt suurem, kui me kas või seesama, et ei ole üldse seda videot saadagi, mis juba nagu tegelikult väga selge märk sellest, et tegemist ei ole väga ausa konkursiga või noh, seal võib-olla liialt öeldud, aga noh, et subjektiivne moment, žürii subjektiivne, selline lähenemine on ikka tunduvalt noh, see, et keegi on kellelegi õpilane ja sel puhul saab tähtsust, tähtsust juurde ja ütleme, aga see žürii ikkagi oli töötas näiteks juurde, mis on väga tähtis, sülid ütles väga kiiresti üldiselt 10 minutiga otsustati asjad. Et sellist sellist asja tihti juhtub. Kuu sündmus. Stuudios on dirigent Olari Elts, klassikaraadio toimetaja Tiia Teder ja saatejuht Kerttu Soans. Kes ütles, sinu õpetaja on minuga Eestis on Eri Klas ja, ja siis käin võrdlemisi tihti ka soome sõrmepalule eratundides oma lauluga, aga enne seda. Professor Matsoo Eestis, ma arvan, kindlasti. Kuidas need teie ise nende dirigentide tööd vaatajatena on niivõrd palju erinevaid niisuguseid, kuidas öelda temperamenti seal nähtud siin nüüd, viimastel aastatel, Eestis käib ju väga palju neid ka erinevaid dirigente. Et Neeme Järvi näiteks on öelnud, et tema arvates on peas dirigeerimine lihtsalt mingi Eblaklused, et sellel ei ole nagu mingisugust põhjendust. No vaata seda peast, selle keeramisega on niimoodi, et põhimõtteliselt on nime järgi nõus kui eriti, mis puutub, ütleme, noori dirigente. No see on selge, et, et see sellel on noh, see on omaette eesmärgiks olnud, ütleme eriti saksa regioonis on see väga tugev, kus sa pead ikka peast Joathaniks klassikalisi teoseid. Aga noh, kui inimene juhatab esimest korda näiteks mind klassikalist teostatud peast, siis ei veena mind, ma pean ütlema, peast võib juhtuda siis, kui tõesti see teos on peas ja, ja sa lihtsalt solil vaja seda nooti seal ees ja sest et kas ja teine asi on see, et et seda ei pruugi lahti tehes nautimine saava juhatab tihti niimoodi peast, et tal on, seal pole, teistel on seal kinni, aga see, see on tõesti minu arvates suhteliselt eputamine. Näiteks ju palju kontserte, on selliseid, kus ütleme, esimene lugu on mingi, ütleme, kaasaegne lugu seda juhatavate ringide noodist siis tuleb niisugune klassikaline lugu, mida nad juhatavad selleks puhuks võetakse dirigendipult, viiakse sealt ekstra minema selleks looks. Mina ei saa absoluutselt aru, ta võib tsenooteks tal seal ees olles võid kindel olla, ta ei pea seda noodist juhatama, tõesti, aga. Aga, aga see on, see on mingisuguseks normiks saanud ja eriti see on pärit saksa regioonist. Ja mingil määral, võib-olla see on ikka tõesti flirt selle publikuga ka, kes vahetab ohjata? No osaliselt nii publiku kui orkestriga ja ja see on kuulunud mingil ajal mingil ajal nihukeste maestrot niukse imidži joodeta, juhatanud klassikalisi teoseid peast ja loomulikult loomulikult kui teos on peas, jumala eest, igal juhul peast on, kui saan kindlalt peas, siis see kontakt kontakt orkestriga on võib-olla võib-olla tõesti parem. Ja, ja kindlasti on parem, aga alati me noore dirigendi puhul, kui ta kümnendat korda mingit teost juhatab, siis, siis on, selles on juba mõistetav ja sellel on oma seisu, eks ju, siis ma esimest korda peast mind sellena. Kes on sinu dirigent, eeskujud nagu keda, keda sa naudid ise? No vot, siin on nüüd ütleme, et kas siis nüüd visuaalselt, keda ma väga palju dirigente, keda ma ei ole ju elus näinud kellegile salvestasin, ma olen kuulnud nagu mänglev, eks ju, ja nii edasi vanad vanad maestrot, kelle, kelle, kellega, ütleme, tehtu ka niimoodi dirigendile seisukohalt on ikkagi klassika ja, ja keda ma hindan väga-väga kõrgelt pultengult, Oscaniini ja nii edasi, siis ütleme, klassika klassika teilgi juhatajatest, ütleme Carlasclai pärast nendest kindlasti. Ja, ja, ja, ja veel kindlasti osava siis loomulikult minu üks, üks väga suurimaks lemmikud muidugi, Samuel siis. Keda veel? Siis sa pead seal olema kasvõi ja ja just nimelt 10-st on veel väga palju korraga välja ja ma arvan, et nüüd on meil üks, 10 10 nime. Ta sa istud alati Estonia kontserdisaalis seal üleval nurgas, siis kui mõni hea külaline on laval ja jälgid teda suure huviga. Kuidas sulle meeldis, kes hiljuti? Selline magnetiline sarmikas isiksuse Divalikel ka kohutavalt liit, nii et ja vahepeal viidiga temal see pult ära, aga kollased käest ilmselt ta jahi esitas seda teost juba nii saksa, ta käib saksa orkestritele kaasa selle saksa, selle koolkonnaga. Aga Tiia, sa rääkisid ühest dirigendist, kes lausa vahepeal vaatab saali poole, naeratab ja mina nägin hiljuti Don kookmani, kas sa oled Don kookmani näinud, tõi ja see oli ikka lausa jahmatav seda, vaatas üle õla ja naeratas rahvale, kui seal ilus koht. Rääkimata kõigest muust, aga väga vägevast, mida ta tegi. Ja ta oli, ta oli sarmikas kuubis. Teosest no teos oli Bachi Brandenburgi kontsert. Ma ei tea, ma ei oska öelda, aga noh, kõik, mis kuulda oli, oli väga kena ja ja inimestele kangesti meeldis, et ta üleval naeratas. Ma vot kuivõrd Olari Elts teie ise seda arvestada publikule noh, avandatega teie ise mõju või mõtet ainult muusika peale või on teil ka läbi mõeldud see, kuidas seal just nimelt käituda, kui muusika lubab, siis. Vaat see on, mul läheb alati kõik sassi seal sellega, kuidas ma pean kummardama ja see mul on alati just nii läbimõtlemata ja siis pärast lähen nii valesse kohta alati kõik see tuleb mul nii valesti. Väljalate. Seal osalist dirigentide etiketiõpetust, et kuidas nagu olla tulla, minna. Kindlasti on, aga ma ei ole seda raamatut leidnud, seda ostnud endale ma peaks kindlasti raamat ostma. Jah, no see, et teil kõik segamini läheb, selle publik paneb üldiselt just võib-olla hoopis sinna arvele, et teil on kõik nii võluvalt läbi mõeldud, et olla niisugune veidi tuulepäine. See, jättes juhuslikku muljet, ei see ei ole, ei tule dispuut, ründame selles esitatavas. Me püüame küll nagu läbi mõelda ja ja võimalikult hästi ette kanda. Aga muus osas on jah kuidagi selline natukene, seda peab nagu järgi aitama. Possible nüüdismuusika puhul, kas on niimoodi, et see partituur näeb väga-väga teistmoodi välja, kui ütleme siis tõesti seal Brahmsi. Oleneb teosest mõnel puhul ei näe. Aga noh, mõned partituurid on tõesti hirmuäratavad. Alguses. Alguses kas pärast siis heliloojaga koostöös, nagu see asi? Ei no oleneb see, mida selgemaks saab, saab endale, teos on läbipaistev, maksta muutub ja seda väiksemaks lähevad ka hirmud. Muidugi. Ja kui on telligendil lugu korralikult selge, siis seda saab, seda parem on seda siis vahendada. Orkestrile. Ennem rääkisime enne, kui mikrofon ei olnud sisse lülitatud, veidi sellest, kuidas siis dirigent ja helilooja kaasajal võivad teha koostööd, nii et teose kulla väga palju teistmoodi kui oli eelmisel ettekande näiteks, millised on teie kogemused? Et seda juhtub prooviks loomulikult, helilooja kuuleb kõige paremini, mis tegelikult sündima hakkama ja eks seal on ka teatud teatud vahed, mis, mis ikkagi reaalsuses, kuidas vorm tööle hakkab ja nii edasi, et et seal tihti hilinevad, teevad parandusi ka peale esiettekannet veel, ja mitmete mitmete ettekannete puhul ütleme, kui me võtame nagu meil jutt oli juba kasvõi maakleri, kes siis vastavalt saali akustikale organisatsiooni muutis. Ja dirigent teha ka ettepanekuid ja niisugune koostöö käib ka. Ma sain küll keelatud, päris ei ole, jah. Dirigent ütleb, et kuule, võttasid kaheksa takti vähemaks nii nagu lavastaja ütleb näitekirjanikule, et võtame selle osa ära, üldse. Noh, see oleneb konkreetsest juhtumist, ütleme Teeme negatiivsest positiivse kangelase. No kõige olulisem on see, et mida helilooja on tahtnud öelda ja kui, kui ütleme, dirigendile intervjuu teile tundub, et ta saab sellest aru, mida, mida, mida, mida helilooja selle teosega nagu tahab öelda, või mis selle koha, mingisugused üleminekute niuksed. Niuksed kuidas nad suhtuvad sellesse vormi, siis, siis võib, võib ettepanekuid teha, aga iseasi on, kas Galileo ei pruugi pruugi sellega arvestada. Kas on helilooja saavad ja eesti heliloojate teoseid aga palju juhatanud, ütlevad nad kõik sulle, tere, ikka rõõmsasti. Ei ole kellegagi tülli läinud. Noh, ikka ütlevad enamus jah, ei ole kellegagi läinud, kuigi noh, selles mõttes, et me oleme paar korda olnud selliseid, midagi teravat, aga on näha, et heliloojale väga et ettepanek ei meeldi, et siis, siis noh, on siis on kaks võimalust, kas, kas ma siis, kui helilooja on midagi öelda, et ta ei taha niimoodi, siis loomulikult me teeme nii nagu helilooja Elloya on tahtnud ja, ja paar korda on juhtunud nii et pärast ise tulnud ütelda, et ikkagi oleks pidanud nii tegema. Et, aga noh, see on, noh, see on ikka ei minul Eestile olete ka koostöö läheb väga hästi. Te kuulate kuu sündmuse saadet ja stuudios on dirigent Olari Elts, klassikaraadio toimetaja Tiia Teder ja mina olen Kerttu Soans. Me arutasime enne saadet sel teemal ka veel, et kuidas ikkagi tänu nüüd ansamblile on eesti publiku hulgas kaasaegne muusika muutunud populaarseks, saalid on tõepoolest täis tee kontsertidel ja Tiia ütles tabavalt, et jah, et mõnes mõttes olete päris imemees, et olete sellise koleda muusika teinud. Niisuguseks meeliköitvad tuleb publikult palju. No mis võiks olla see põhjus, et selline asi on saavutatud? No esiteks, saalid on täis põhiliselt Tallinnas muidugi et me tee nii, et võib-olla peaks minema niimoodi vedela veel laiemale ja teine, teine asi on muidugi see, et ega, ega selline ütleme, et paratamatult see on veidi lidaarsem muusika, ütleme, kui kui Mozarti, väike öömuusika ja, ja, ja selleks noh, tihti on vaja mingit kuulamiskogemust, tuleb muidugi teosest, et me olemegi balantseerinud seal seal piireldid pool meie repertuaarist on selline muusika, mida võib inimene tänavalt tulla kuulama ja see ja peaks peaks nagu toimima. Ja, ja ega see uus muusika selles mõttes kole, noh, mis seal koledat on. Vastupidi, minu arvates kui patune dist Hakemetsuse see on see muusika romantilisem tihti, kui Tšaikovskit sügisel näiteks mängisime kõrvuti Tšaikovski sügise lauludesse tahke metsaseade külge, siis takistuse teoseid ja tõesti aeg-ajalt tunne muusika romantilisem ütleme, meie jaoks kovskindlike romantilises kehastus ja üldse tegelikult, mis, ütleme tihti muusikale. Või ütleme, tavalises kuulas, tihti muusikas võõristust tekitab, on see, et me võtame ikkagi muusikat üks nii-öelda romantiliselt, et et muusikas nii-öelda romantiline suund on ikkagi siiani niivõrd tugev, et. Vastupidiselt võib olla mõnele teisele kunsti kunstiliigile, et, et, et see on see, millest me tihti lähtume ja mistõttu mõni teoseid võib, ütleme, vähem arusaadav olla, aga aga ma kinnitan, et ikkagi noh, peaaegu kõik sinna ansambel mängib, on, on hea muusika. See kole oli öeldud rohkem hellitlevalt. Et mitte, et ma pean, on alati sellele vastama, et, et see jääks. Sa ükskord vastasid sellel ajal teleekraanil, sa kohe niimoodi sirutasid ennast kaamerast, sa ütlesid, meie muusika ei ole kole. Ärge seda kartke, aga eks need on sellised eelarvamused, inimestel on juba ammusest ajast sees, et nüüdismuusika on keerulisem, kui on Viini klassika. Igal juhul. See ei ole nii, eks ole, ja, ja teine asi, et ooper on midagi, mida me täpselt ette kujutama, minu lapsed näiteks teie teleoopereid, külastajatest läksid ka, hambad ristis, sinnad kästi ooperisse minna. Tulid väga hämmeldunud, tagasi taganenud, meeldis? No ilmselt see niisuguse eelarvamuse murdmine ongi olnud üks siukseid tänuväärseid, see pole vast teile ülesandena ise üles seatud, aga vähemalt nii seal õnnestub. Siiski, see on üks ülesanne, on see inimeste hirm ära võtta tõesti, et see uus muusika ei ole midagi koledat, et see on pigem pigem just ütleme, on väga palju, kes meie kodustele inimesed käivad, kes ei kuulagi muud kui ainult uut muusikat. Näiteks nooremaid, nooremaid inimesi. Aga kas üks põhjus võib olla see ka, et miks see niimoodi kohe nagu päris-päris alguses saite endale palju publikut, vähemalt Tallinnas, et kaaslaseid ikkagi teatrielemendid ja Peeter Jalakas abi siis ütleme nendele Estonia projektidele, mis said väga, väga positiivse kriitika osaliseks. Et kas see teatri kaasamine, kas ma, see oli niisugune läbi mõeldud? Kõik noh, selles mõttes, et seal oli juttu sellest ooperist, siis mis me tegime selle visiooniga koos teatriga siis noh, ega need ei olegi tegelikult ooperid, milleni uhkelt nimetasime näinud, et niimoodi ja, ja aga tegemist on ikka selline nii-öelda muusikateatriga ja mis suunas tegelikult ka ma arvan, peaks kogu ütleme noh, kuidas nüüd öelda, kas ooperite muusika nüüd liikuma just selle muusikateatrisuuna poole mida tegelikult on juba püütud teha Vavilovist alates. Ja see, et me muusikateatrit oleme teinud ja seda me teeme ka edaspidi just seda eesmärki ei teinud, et nagu endale publikut võita, aga aga, aga see on üks osa meie, meie, meie töös me teeme, kui me ütleme uusi kammeroopereid ja uut instrumentaalmuusikat ja, ja seesama Frankenstein ja, ja, ja, ja tee asi, et noh, see on, see on nüüd tõesti selline asi, mis oli teadlikult võetud ja, ja mida võiksime nimetada raskelt tulnud odav populaarsus. Et noh, see tunduda võis tunduda, et see on lihtne, aga see võrdlemisi keeruline Nüüdisaegne muusikateater on mujal maailmas rohkem aktuaalne ja populaarne kui meil meil paraku peale sinu pole nagu eriti selliseid asju olnud. Kurb, no millal veel tuleb? Ma loodan, et mida rutem tekib nagu veel inimesi, kes sellega tegelevad, seda tihedamini niukseid asju sind võib, võiks sündida. Aga noh, siis ma arvan, et ikkagi meie olukord, ütleme võrreldes ütleme. Ma nüüd ei tea, Leedu olukorda võrreldes Lätiga on ikka tunduvalt paremini kogu kontserdielu ja tema uue muusika eluvad. Et meelika toimub ikka kolossaalselt palju Tallinnas sellise suurusega linna kohta kindlasti me ka järgmisel hooajal või, või kui me järgmisel jõuas üleval, et mis seal siis kindlasti jälle siukese uuema muusikateatri poole pöörduma. Saate lõpus tuleme uuesti alguse juurde tagasi põhjuse juurde. Miks olete täna siia stuudiosse palutud? Võitsite Sibeliuse-nimelise konkursi. Olete laureaate, olete kindlasti need kohe ka paljude orkestrite ette palutud, kas on tehtud mingi valik? No kõigepealt see Laurence kuidagi erutab meid. Pole ime, sest keegi pole laureaat, kõlab kuidagi arhailisest. Siberis ka juba vanem vanem inimene juba. Nojaa, no eks, eks see tähendab ikka põhiliselt seda, et, et mulle on antud võimalus ja, ja nüüd üks nüüd oleneb minust, kuidas ma seda võimalust ära kasutanud, ta saab nagu selgusele jõuda, et kas see, mida ma olen, millega ma olen nagu püüdnud siin viimased 15 aastat tegeleda, et kas nagu mõtet sellest selle erialaga nagu jätkata, sest et noh, enamus sellest, millega ma olen siin tegelenud, on ikkagi hoopis teine noh, olenevalt tööansambliga kui ütleme, et ütleme sümfooniaorkestri ooperiga, mida ma olen õppinud, õpin jah, on mitmesuguseid võimalusi nüüd avanenud, ütleme kas või seesama nimetatud Soome raadio orkestriga neli tööperioodi siis. Me mõtleme Soomes neid töid on päris paljud, väga paljud väiksemad orkestrid, Tampere orkester kevadel siis juba juba eelmisel aastal aga neil töö Läti riikliku sümfooniaorkestriga seal ma olen ka sellel järgmisel hooajal päris mitu korda. Siis järgmisel hooajal tulevad mõned kaugemad asjad, aga need ei ole päris päris kill taustal nagu vara rääkida ja siis mingi tööansambliga Nii et nüüd ansambel ei jää teist ilma No ma arvan, et seda küsimust ei saa üldse niimoodi niimoodi püstitada, sest et Ta on ikkagi kammermuusikute ühendus, kes kellele, kus nagu minu puudumine otseselt nagu ei tohiks nagu palju. Kujutage näiteks eile oli, nüüd on seal veel Pärnus kontsert, kus sellel samal ajal viibisin hoopis mujal. Et see kammermuusika osa on meil järjest suurenenud ja loomulikult minu ülesanne on koordineerida seda, mida me mängime ja, ja mõttes kulla ka mängib tihti mängijate soovitusi ja ütleme näiteks sügisel, meil on ees kaks sooloõhtut nii-öelda meie ansambli raudvara poolt, näiteks Mihkel Peäske esitab Readme soolaseid teoseid lindi ja mitmesuguse elektroonikaga ja seal ka ise ettekandeid. Samuti Tarmo Pajusaar, kes, kes esitab file muusikale raskema teose, klarneti põlesi, dialoog, Lambeda pole elektroonikaga ja nii edasi ja kes mängime sügisel paljud realistlikku muusikat, muuhulgas Devisii sundi pildis väiksele ansamblile ja Tekstist teksti lugejale siis teisel poolaastal Me pirnikesed asjalikumat muusikat jälle teha, ütleme siis lõbusamad, kus siis nüüd on Ander muuhulgas vahepeal muutub ka bigbändiks ja, ja koostöö jätku koos Tallinna kammerorkestriga, kellega koosnedes nüüd ansambliga teen endale päris huvitava asja. Olari Elts, milline teie dirigendi unistas? Ei oska öelda, sest et minu unistus ongi olnud, et ma saaks, saaks teha seda, mida unistus minu eesmärk on teha seda, mida ma tahan, see, mis mulle meeldib ja ja, ja ja noh, lähimad eesmärgid on nagu teada saada, kas, kas, kas ma olen selleks võimeline seda, mida ma mida ma väga tahan ja, ja ma loodan, et, et see niimoodi on ja nüüd kuna on antud see võimalus, siis ütleme, lähiaastad olid, siis selgub, et kas kas, kas on siis mõtet selle selle erialasest nagu jätkata. Aga millised pillid ise valdate valda nagu ühtegi pilli, aga ma olen õppinud klaverit muidugi siis muusikakeskkooli lõpetasin flöödi erialal ja ja siis mõned sellised primitiivsed pilliga, millega ma saan hakkama. Unistuse küsimus on muidugi naiivne, aga ma tahaksin lõpuks siis kuidagi teistmoodi seda sõnastada, et saada siis vastus sellele. Et millised on need orkestrid maailmas, mida ta tahaks. Teha seda sellist asja, selliseid unistusi mulle absoluutselt ei vasta, ei või enam maailmas rääkida sellest, et Berliini või Viini või või siis mõni teine orkestrile maailma parimat. Praegu on väga palju häid, väga palju väga häid orkestreid ja ja, ja, ja juhatada Heakistriga head muusikat, see ongi see kõige tähtsam, kui kui siis ilmeldakse kontserdil on sellega rahul, siis ongi kõige tähtsam. Aitäh esinejatele stuudios olid Olari Elts Sibeliuse nimelise rahvusvahelise dirigentide konkursi võitja. Klassikaraadio toimetaja Tiia Teder ja, ja mina olen saatejuht Kerttu Soans. Aitäh ka kuulajatele. Ja saate vahel kuulasime ühe loo toru takemiitsult ja meie saadet jääb ka toru take mitsu lõpetama. Kõike head.