Tere hommikust, põllumehed. Tere hommikust. Hommikud, pele, hommikut, me Põllumeeste proovime. Me ei kuulama meie saadet järgi teema nagu meilgi reportaaži eest kriitikat, kommentaare, lõikumale väikseid naljakillu. Mäede tuulava välja saadet ja. Meie tänase saate esimese veerandtunni jooksul viibime Võrtsjärve ääres Valguta mail. Pärast seda ka palume, kuulete soovikontserti koondise Elva osakonna maa parandajatele ja Valguta kolhoosi rahvale. Nukravõitu on siin mullusügisene, hall kulu katab maad ja ainult üksikud rohulibled tunnistavad kevade tulekut. Kunagised kuivenduskraavid, mille kaldad nüüd kokku vajuvad ja põhiumbe kasvab ei täida enam muul ajal oma otstarvet kui kevadel, mille osa lumesulamisvett nende kaudu Võrtsjärve valgub. Omaaegsed niisutuskraavid, mida mööda juhiti konnaoja setteveed siinsetele luhaheinamaadele on tarna ja samblal rohkem aimatavat kui nähtavad. Soo võtab võimust, võsa tungib peale ja heinamaakamar metsistub. Niisugune oli Valguta luht 1962. aasta kevadel. Valguta Luht 23. septembril aastal 1966 Rõngu jõe veed on juhitud uude sängi. Võsa, heinamaade läbipääsmatute loodude padrikute asemele on tekkinud laudtasased põllud. Tänavu koguti siit esimene rikkalik saak. Kümnetel hektarite laiub tumeroheline piljardi kalevit meenutab orasevaip. Uusimaid kaitsev Võrtsjärve üleujutuste eest vägev multamm. Liigveed pumbatakse järve, rajati uued teed, luhta toodi elekter. Viimase kahe aasta jooksul korda saadetud ületab eelmise 15 aasta jooksul tehtud. 23. septembril 1966 võeti riikliku komisjoni poolt vastu Valguta Luha. Esimene järk ja midagi ei meenuta enam seda, mis oli siin neli aastat tagasi. Kahju on, et me siiski ei suutnud praegusel ajastul säilitada seda pilti, mis oli Luhas neli aastat tagasi. Et me suudaksime omale ette kujutada, et me suudaksime lastelastele kunagisele edasi anda, mida kujutas Valguta Luht aastal 1000 961962, Meie kolhoosile Valguta kolhoosi kollektiivile oli see tõesti tõeline ajalooline sündmus kogu see protseduur, mis on puhas juba toimunud ja ka need tööd, mis on veel ees toimuvat. Sest saada juurde 50 hektarit uut maad. Sellist maad, kus on võimalik kõiki töid mehhaniseeride kõikide masinate kaasabil Nii arvas kolhoosi esimees Kalju Erm hiljem, kui istuti ühises peolauas pärast seda, kui omad ja võõrad veel kord olid käinud, luhas maaparandajate töö vilja oma silmaga vaatamas. Jah, meie teame, oleme luhas toimunud suurte muutuste tunnistajaks, kuid meie lapselapsed näevad luhta nii, nagu ta on lokkavat vilja väljadena, lopsakate niitudena ega kujuta endale ette, milliste raskustega siin võideldi. Ent ometi oleks seda vaja, sest kes ei meenuta minevikku, elab tulevikuta. Aga võib-olla aitavad mõnede asjaosaliste mälestuskillud mineviku meile veidi keelustada. Põllumajandusprojekti projekti peainsener Valdeko Raig Väga harva satume meie projekteerijad tööde vastuvõtmise juurde. Täna oli väga meeldiv näha ühte väga suurt ala, mis on korralikult ehitatud ja ekspluatatsiooniandmiseks valmis. See ala oli veel mõned aastad tagasi sellises olukorras, et kui me saime ülesande mõõdistada siis oli vähe lühikestest kummikutest pidime pidevalt liikuma pikkade kummikutega ja kohati mõõtmistöid isegi tegema paadilt. Sellised ebanormaalsed uurimistööde tingimused muidugi andsid meile ka projekteerimise alused mitte väga täpsed ja sellest oli tingitud ka lahkuminekuid ja nii edasi. Kuid kõigist nendest asjadest on nüüd Aja jooksul üle saadud. Et üldiselt kokkuvõttes peab ütlema, et koondise Elva osakonna töötajad eesotsas seltsimees Zimmeriga on näinud väga palju vaeva ja väga südamega olnud kõik aeg oma tööde juures. Koondise Elva osakonna vanemtöödejuhataja Enno Zimmer meenutab Võsa oli niivõrd tihe, et kui jala ühest objegi äärest teise läbi tungida läks pool päeva aega. Muidugi alguses nagu tekkis väike aukartus, sellised suured töö kättevõtmise, ka kogemusi polnud sellise objekti ehitamiseks nagu polderkuivendus kusagilt vabariigist, no neid võtta polnud. Kuid jäädes lootma maaparandaja Joannile, asusime meie, Elva põllumajandustehnikamehed siiski selle töö kallale. Muidugi selle kahe aasta jooksul raskusi väga palju olnud, kuid Meil on nüüd objekti üle andes ja tagantjärgi veel väikesi mõtteid mõlgutades, et see töö on siiski kandnud vilja. Ja võib-olla kõige suurem rõõm, mis sellest tunda võib, on ise oma töörõõm, kui näha, et sellest tööst midagi kasu. Ja et nüüd juba enne ekspluatatsiooni andmist võis objektil näha lokkavat viljapõldu. Projekteerijatel puudusid kogemused, ka ehitajatel polnud neid kusagilt võtta. Materjalidega oli kitsas. Pumbajaama ehitamisel paigaldasid töömehed detaile, olles rinnuni jääkülmas vees. Vesi veeretas maaparandajate ette uusi ja uusi raskusi, kuid kõigest saadi jagu ja tehtud on tohutu palju, peaaegu üks miljon kantmeetrit mullatöid. Selle mulla hulga äravedamiseks läheks vaja 300000 veoautot. Paigaldati 206 kilomeetrit drenaaži. Üksteise järele asetatud punaste savitorude lint ulatuks Tartust Tallinna. Rajati 3,2 kilomeetri pikkune muldtamm, ehitati kaheksa kilomeetrit uusi teid, pumba ja Elva maaparandajad sooritasid sellel raskel objektil esimese polder süsteemi ehitamisel eksami hindele väga hea. Kui midagi on ette võetud ja seda üldse teha, siis teha teda niimoodi, et ei tunneks häbi ise ja et ei saaks järeltulev põlvkond ütelda. Et näete, meie esiisad tegid siin midagi ja mis nad ikka ära tegid. Loodame, et seda selle objektiga ei juhtu ja loodame ka seda ei saa ütelda selle kohta, mis veel tegemata on, oli meil raskusi, mis oli, kuid üle me nendest saime. Siinjuures tahaks kolhoosi perele soovida seda, et nad koguksid sealt võimalikult hea saagi. Ja et see aitaks üldist meie eluolu tõsta. Valguta Luha iga hektar annab nüüd 15 korda rohkem saaki. Piimatoodang kahekordistub. Kuid asi pole ainult selles, ütleb maaparanduse ja veemajanduse komitee esimehe asetäitja Vello Linnamägi. Valguta polder oli esimene nii-öelda katse objekt, kust projekteerijad ja maaparandajad suurte raskuste võitmise hinnaga said palju väärtuslikke kogemusi. Veendusid oma jõus ja oskustes. Selle objektiga õppisime me kõik kaunis palju, õppisime kõigepealt meie, kui selle asja korraldajad õppisid projekteerijad ja õppisid ehitajat. Ja juba järgnevatel objektidel, mis me olime käiku võtnud, arvame, et me seal töödega lihtsamini juba toime tuleme. Järgnemised objektid on analoogsed objektid juba tunduvalt suuremad. Selleaastane alustasime töid Korva luhas juba üheksa hektari pinna peal. Ka tuleb tegemist polderkuivendusega ning mõni nädal tagasi alustasime töid Peipsi, kusjuures seal on tööd aga juba hoopis ulatuslikud. Nimelt ühe objekti pind on seal juba kaks pool 1000 hektarit 2500 hektarit. Objekti ehituseks läheb aga aastaid arvatavasti neli ning alles 70. aastal hakkab see objekt vilja kandma, et neid objekte hästi ehitada. Selles on siin teenet ka Valguta meestel, kes olid esimesteks pioneerid, eks niisuguste raskete asjade taotlemisel nüüd aga tänu nendele kogemustele, mis siin saadud on. Me julgeme Eestimaaga juba päris palju ette võtta. Valguta luht tervikuna tähistab varsti läbi käidud etappi Peipsi poldril ja korvas aga kerkivad uued probleemid. Haare laieneb. Ja mitte ainult seal, vaid kõikjal, kus maaparandajad maipleenumi otsuseid tegelikkuseks muudavad ja soodes peituvaid rikkusi päevavalgele toovad. Tänane päev Valguta kolhoosile kujuneb nii-öelda suurpäevaks ja kindlasti ka meile, maa parandajatele on see päev ju meeldejäävaks päevaks? Ütles koondise maaparanduse ja turbatootmise valitsuse peainsener Ants Tõnissoo. Siin Valguta kolhoosi polderkuivendusobjektil, kus töötab üle 50 inimese. Ma olen kindlalt veendunud, et nende 50 inimese hulgas väga palju häid ja tublisid töömehi, kellede nimed tõepoolest tuleksid mainida ära ja ära märkida nende töösaavutusi. Ja mul oleks ettepanek seltsimees linnamäele kui komitee esimehe asetäitjale, et maaparanduse ja veemajanduse komitee annaks välja esimese sellise käskkirja, kus avaldataks kiitust koondise Elva osakonna Rõngu jaoskonna maa parandajatele tehtud tubli töö eest. Ja nagu me praegu komisjoni otsusest kuulsime, anti objektile hinne väga hea. Hinne väga hea näitab kõrget kvaliteeti ja selle alusel tuleks maaparandajate tööd nii-öelda kullaga kaaluda. No umbes nii, kahe või kolme meetri kõrgune kivi tuleks nüüd vedada järgmise aasta jooksul sellele objektile. Selle kivi peale pannakse kirja need, kes selle maaparandusobjekti on teinud alla aga see koht, kus kohta kivi nüüd kohale siis lõpuks trossiga veetakse, sinna aga paigutatakse keegi siis teatud niisuguse veekindla ja tulekindla ja, ja nii edasi. Ümbrise sees siis ekspositsiooni andmise toimib kogu mahlaskeemiga ja õige lühikese kirjelduse, kuidas see objekt sündis. Kuid eks kõige paremaks hinnanguks mälestusmärgiks maaparandajate tööle ole ikkagi kolhoosi rahva tänu lokkavad viljaväljad ja lopsakad, niidud Võrtsjärve äärses Valguta luhas.