Tere hommikust, põllumehed. Tere hommikust. Tere hommikust, peale hommikut me põllumeeste traavi. Kutsume teid kuulama meie saadet, jälgima puukesed, et Melchiori reportaažiretki kriitikat Kommentaare künnis külvest lõikudes väikseid naljakillu. Kuulavad meie saadet. Lugupeetud kuulajad, meil on hea meel, et võime tänases saates õnnitleda vabariigi populaarsemaid põllumehi eeskätt põllumeest number üks sest küsitluslehed on läbi töötatud ja saame nüüd öelda, kes on need, kelle maarahvas tunnistas Wabariigi populaarseimaks põllumeheks. Aastal 1966. Selgusid ka meie maaparandusalase raadioviktoriini võitjad. Talv on see aeg, mil põllumees puhkab siis täna ka pisut talvist puhkusejutt Narva-Jõesuust. Ja lõpuks heidame pilgu ka keemikute töömaile, sest meie põllumehed teeksid keemiku üle ülekohut, unustades nende osa kaasaegses põllumajanduses. Saate muusikalises osas aga pakume igaühele midagi. Kirjakandjatel, kes toovad posti põllumajanduse ministeeriumi, on viimasel nädalal rohkesti tegevust olnud. Lisaks tavalisele ikka 50 kuni 150 kirja päeva kohta rohkem. Ja ministeeriumi noorikutel on tulnud õhtustki lisa võtta, et kõik küsitluslehtedega sissetulnud kirjad nii-öelda läbi töötada. Wabariigi populaarsemad põllumehed aastal 1966 on aga nüüd teada. Maarahvas on oma arvamuse öelnud ja nüüd on sõna Eesti NSV põllumajanduse ministril Harald männikul. Meie vabariigi põllumajanduslik tootmine on üldrahvalik juba palju aastaid ja selle tunnistajaks on veel asjaolu, et Eesti Raadio ja vabariigi põllumajandusministeerium hiljuti töötasid välja ankeedi ja saatsid vabariigi põllumajandustöötajaile laiali, et selgitada välja vabariigi populaarseim põllumajandustöötaja 1966. aastal. Ankeedi oleme me saanud käte ja võime konstateerida, et vabariigi 1966. aasta populaarsem põllumajanduse töötaja on Eesti NSV teeneline agronoom Ülo Läänemets. Tema poolt antud. Oled vabariigi populaarsema põllumajandustöötaja nimetuse eest 1966. aastaks ühtlaselt saabunud üle vabariigi. Õnnitlen seltsimees Läänemetsa kõigest südamest. Ja soovin, et ta samasuguse talu poegliku tagasi hoidlikkusega, asjalikkusega seltsi mehelikkusega oma töös ja elus korraldaks põllumajanduslikku tootmist sama edukalt, kui ta seda on siiani teinud. Kas Läänemetsa kõrval suurt populaarsust on omistatud sellistele tublidele põllumajandustootmise organisaator eile nagu Estonia kolhoosi esimees seltsimees Marrandi, kes ka kahtlemata teenitult on võitnud vabariigi põllumajandustöötajate lugupidamise kes töötab esimestest päevadest kolhoosi esimehena ja tubli kollektiivi juhina tubli kollektiivi, on teinud kuulsaks kaugele üle jah, vabariigipiiridel, seltsimees Marrandi, kui vana põllumajanduse organisaatorid kõrvale on kerkinud andekas noor põllumajandusorganisaator Võrtsjärve kolhoosi esimees Kalev Raave, kelle aktiivsel energeetilisel juhtimisel see majand on viimasel perioodil kiiresti edasi arenenud. Oma töötajate hulgas on võitnud lugupidamise Teppan leo Harju rajooni Kehra sovhoosi traktorist, kes tuli möödunud aastal roomiktraktorite klassis künnimeistriks vabariigis samuti ka Reimo Peedo vabariigi parim kombainer, 1966. aasta sotsialistliku võistluse võitja vabariigi põllumajandusteadlastest. Lugupidamise teenitult omavad meie mõlemate instituutide direktorid seltsimees Mölderi ja Jürisson aga samuti ka doktor Ado Jaan. Õnnitlen kõiki vabariigi populaarseid põllumajandustöötajaid, teadlasi, organisaatoreid ja vabariigi populaarseid põllumajanduse spetsialiste. Suvine, et 50. juubeliaastal nende töösaavutused populaarsus oleks veel suurem kui 66. aastal. Wabariigi populaarseim põllumees on selgunud Eesti Raadio nimel õnnitleme Ülo Läänemetsa. Ühtlasi soovime teistele populaarsemaks tunnistatud põllumeestele palju edu edasiseks. Küsitluslehtede läbitöötamine aga jätkub ja lähemal ajal võime juba teatada rajoonide populaarsemad põllumehed aastal 1966. Teine maaparandusalane raadioviktoriin on lõppenud, kokkuvõtted on tehtud ja võitjad on teada. Palusime maaparanduse ja veemajanduse komitee esimehel Oskar valingul ja insener Johan Johanson-il võitjad teatavaks teha ja vastuseid kommenteerida. Ma arvan, et kõigepealt siis mälu värskendamiseks nii-öelda peaks veel kord küsimused ette lugema ja siis seltsimees Johansoni juba annab õige vastuse. Esimene küsimus oli, millise sajandi millist aastakümmet loetakse maailmas kaasaegse Savitoru drenaazi sünniajaks. Esimese küsimuse õige vastus on kaasaegse savituru drenaazi sünniajaks loetakse 19. sajandi neljandat aastakümmet. Teine küsimus oli, kus ja millal asutati Venemaal Sooalane. Uurimiskatse ja arhiivmaterjalide põhjal asutati esimene zoo arale uurimis-katsejaam Tsaari-Venemaal Toomal aastal 1910 ja kolmas küsimus oli, et milline oluline positiivne elukondlike nähtus kaasnes Saaremaal 18. sajandil läbi viidud kuivendustöödele Saaremaal 18. sajandil läbi viidud kuivendustöödele kaasnes selline positiivne elukondliku nähtus et kadus malaariaepideemia ja harvenes haigestumine mustadesse Rõugetesse. Neljas küsimus oli kui vana parandusalase projekteerimisega tegelev instituut Eestimaaparandusprojekt. Riiklik projekteerimise ja uurimisinstituut Eestimaaparandusprojekt loodi. Eesti NSV ministri määrusega number 465 kolmandal novembril 1966. Viies küsimus. Kask oli meeter, on joonenurga või pinnamõõtmise instrument. Konjomeeter on nurgamõõtmise instrument. Muuseas, selle küsimuse olid kõik viktoriinide osavõtjad vastanud, õieti kuues küsimus, millises meie vabariigi kolhoosis ja sovhoosis on kõige rohkem drenaažiga kuivendatud maid kolhoostest omab kõige enam drenaažiga kuivendatud maid. Viljandi rajooni kolhoos Koit ja nimelt 1972 hektarit. Sovhoosidest on esikohal Tartu näidis sovhoos kus drenaažiga kuivendatud maade kogupind on 2066 hektarit. Seitsmes küsimus, keda koondise Eesti põllumajandustehnika ekskavaatorijuhtidest autasustati 1966. aastal, sotsialistliku töö kangelase lätlasega koos Lenini ordeni ja kuldmedaliga sirp ja vasar. Autasustatud ekskavaatorijuhiks oli Eerik Pappel Eesti põllumajandustehnika Keila osakonnast. Kaheksas küsimus, mitu koppa, fon, mitme koopalisel ekskavaatorid Eedeem, 171 ja milline on kopamaht? Õige vastus on palju korvpalli seal ekskavaatori leht teeninud 171 on 11, papa ja kopamaht on 23 liitrit. Üheksas küsimus, nimetage kõrgemad ja keskeriõppeasutused Eesti NSV-s, kus on võimalik õppida maa parandajaks. Need õppeasutused on kõrgematest õppeasutustest Eesti põllumajanduse akadeemia ja keskeri õppeasutustest, Kehtna põllumajanduse mehhaniseerimise tehnikum Türi põllumajandustehnikum ja tihemetsa põllumajanduse mehhaniseerimise tehnikum. Ja 10. küsimus oli, et millisena te kujutate endale ette maaparandustöid aastal 1980. Ja siin oli vastuseid väga mitmesuguseid alates poolest leheküljest ja vist kõige pikem oli kaheksa või 10 lehekülge. Muidugi me zürii võttis seda esimese, teise ja kolmanda koha väljaselgitamisel arvesse ja sirvides vastuseid nähtub, et et enamik vastajaid on vastanud tõesti väga huvitavalt hästi ja teinud sellist ettepanekut, mille täieldu rakverelane vast ei olegi mägede taga ja üldse sellesse saatesse tere hommikust, põllumehed maa päraslike viktoriini korraldamisse puutub siis me selle viktoriini korraldamisel ei julgenudki loota nii aktiivset kaastööd. Ja peab ütlema, et vastuseid, kus nii vanadelt pensionäridelt kui ta kooli õpilastelt nii maaparandusspetsialistidelt, ehitajalt, kolhooside sovhooside spetsialistid, isegi raamatupidajalt, meditsiini alatöötajalt, ühesõnaga maaparandus on muutnud üldrahvuslikuks küsimuseks nii nagu ta olema peabki, kuna programm aparaat ees seisab. Programm on küllaltki suur ja tõsine. Näiteks siin kirjutab Ene Liivak. Kõrdleme sovhoosist. Abja keskkooli üheksanda klassi õpilane. Endavastases ütleb, et viktoriin oli temale küllaltki raske ja selleks, et otsida õiged vastused, on ta läbi töötanud kõik viimase aasta rahva häälet ajalehele Rahva häälenumbrid, kohaliku lehe tee kommunismil, artiklit ajakirjas sotsialistliku põllumajanduse ja rida teisi, see tähendab väga tähtis rajatajat ja ütleb, et näiteks mitme käpalise ekskavaatori kohta tema ei osanud õiget vastust leida kuna isegi tema masinaehituse õpetaja ei osanud talle nõu ja nõuga abiks olla. Samuti vanad maaparandajad ütlevad oma vastuses seda, et viktoriin aitab meil süvendada ja uuesti meelde tuletada omale koolipõlves õpitud maaparanduse valdkonnast. Seega ka nendele on viktoriin täiesti vastuvõetav ja teretulnud. Peale selle on väga huvitavad vastused on saatnud vanad põllumehed ja vanad maaparandajad. Näiteks kirjutab meile Kohtla-Järve Arraku külast juba aastates mees Sildnik. Et esimene drenaaž tema teada ehitati 1906. aastal Torma mõisas ja ütleb, et mina siis noormees ja räägib rida mälestusi, kuidas seda ehitati ja mismoodi seoses sellega on niisugune arvamine. Öeldakse õieti, et kes ajalugu ei tunne ega tea, seal ei ole ka tuleviku maapealse ajalugu on olnud seni väga vähe käsitletud. Ja seetõttu just selliste vanade meeste naiste tähelepanekut ja, ja omaaegsed kogemused maaparanduse algusest oleksid väga tänuväärsed. Et me saaksime maabastada valdkonnas tõesti meie vabariigis koostada nii-öelda ajaloo, kuidas tema algas, mismoodi tööd tehti, millised raskused olid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. On tõstetud üles küsimus moodustada või organiseerida lähemal aastal maaparanduse muuseum, öelda noh, ütleme, et nimetame teda muuseumiks kullas, kus oleks eksponeeritud kõik võtted, masinat, tehnoloogia, mida omal ajal kasutati. Ja nende vanade maaparandajate ja talumeeste seisukoht oleks väga huvitavaks täienduseks sellele muuseumi organiseerimisele, sest tõepoolest, miks mitte seda teha. Me oleme nüüd küllalt kaua viktoriinis osavõtjate meeli ärevil hoidnud. Kes siis on see esimese auhinna saaja, teil on siin kõik vastused nüüd läbi töötatud ja mida need siis näitavad? Jah, vastused on läbi töötatud, see oli küllaltki raske töö. Ja tulemused on sellised. Siiski tähendab, esimeseks auhinnaks oli meil raadiovastuvõtja selga ja just nimelt nii katsuma, kas ta töötab kiirelt. Nii, ja kes selle siis saab, esimese auhinna võitjaks on Vilmarcraak Tartust Tartu näidissovhoosis õieti ja õnnitleme seltsimees frakis. Ja meie poolt. Ja teine Havitaks siis, kellele teise auhinna võitis Ennovee org Raplast. Ja see on habemeajamise masin, Harkov. Kolmanda auhinna omanikuks on Endel kiisk Põltsamaalt. Kolmas auhind on midagi keraamikast. Täpsemalt selgub see auhinna kätteandmisel. Aga auhinnad me mõtleme kätte anda võitjaile seitsmendal kaheksandal veebruaril sel aastal. Nimelt neil päevil toimub Eesti maaviljeluse maaparanduse teadusliku uurimise instituudist Sakus vabariiklik maaalane teaduslik-tehniline konverents, millest kahtlemata võitjat ja muidugi paljud-paljud teised osa võtavad. Arvestades viktoriinide osavõtjate väga suurt huvi, on kavas viktoriini jätkata ja muuta tema veelgi huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Me oleme muidugi nõus, kui maaparandus ja veemajanduse komitee selleks ise head tahet üles küll küll küll meie näitame. Aga millal siis järgmine viktoriin? Järgmine vitriin oli kavas korraldada 12. veebruaril pühapäeva hommikul, muidugi nagu tavaliselt, nii et loodame, et siis kõik huvilised jälle varuvad paberi pliiatsi ja nagu öeldakse, head nuputamist. On talv ja põllumehel on rohkem aega puhata, jõudu koguda ja tervist taastada. Meie järgnev jutt rajamine saigi teoks. Narva-Jõesuu kolhoosidevahelises puhkekodus ja meie mikrofoni ümber on ainuElpson Hellenurme Linda voht, Võrtsjärve Georg niidiõiguse võidu ja Hosfalt Sillaste samuti Hellenurme ühismajandist. Tuli päris nagu omas kodus olime. Ei ole kõige tähtsam ja libama kodual jalgu sellele küll ei vii, kähe vili, köik lahkasime juba sõprust leidma, täitsa tutvuslik sai tootvas, teinegi yks räägib või kust te olete kost, teie olete ja ja lõpus nüüd oleme nagu enam ei tule kõik arstid ja kõik on siin õieti, nagu oleme kõik ühest perest ja elu on siin tõesti väga tore. Missugust ravida saate? Mudaravi nänni pärlivann, mis seal oli, ja siis elektriravi ja massaažid ja süstitas ja liikmessi tehas viil. Ja tunnete, et on hästi mõjunud. Jah, mina olen küll mõnest kohast täiega palju tulnud. Ma tulin siia puhkama ja mõtlesin, et mõtle, kuidas iga kolhoosnikute eest hoolitsetakse väga hästi võeti meid vastu ja teisel päeval kohe kutsuti meid arsti juure. Igal aastal ma tunnen tõesti, et mu tervis on parem kui möödunud aastal. Ja kui ma mõtlesin, et nüüd, kui tuleval aastal veel saab, siis ma vist saan päris terveks. Ravis on, noh, aga ei, kaevu saab terveks ja igavest. Ja igavest igavest ei saagi siin tunda, sellepärast et siin on kõiksugudeüritused, kontserdid ja televiisori ja tantsuõhtut ja kaminatuled, kaminad. Muidu ülalpidamine süütan väge korralikult, haldas süüa ja sööke, nii paljult annab higistada iga, muidu ei ole kahe medaliga kaks kilu juure tullu juba kord on väga ilus, puhas sääste teenendadas sööklad, omal pole midagi muret, ainult töö- ja puhkeja jaluta väljas ja nõiaks, ümbrus on siin väga ilus ja haruldane ümbrus. Suvel võib ta eriti vil, ilus on. Kuidas te nüüd tunnete? Teist aastat, aga tänavu aasta palju parem, kui mine vastu, esemest oli võõras asi, kõik see värk ja siin, aga teine aasta juba parem tunduvalt. Loodan, et vastad järgmine aasta ka ö kolmas aastat, siis saad terveks tervest kindlasti. Mina olin. Aastatel Pärnus ja esimest aastat on siin muidugi varem olen puhkusel, siin olnud 12 päevasel ravil on esmakordselt ala, siiski vaatan seda, et siin on ravi küllaltki tugev. Et võiks sellega kõik rahule jääda. Ja mina soovitan veel teiste töötajatele, et iga täis ja Narva-Jõesuud keegi ära ei unusta, sõitsin täiesti kena koht, eriti talvisel ajal on nüüd rohkem põllumehel haiga tulles ja puhkamas kõige lähed tuju ja, ja tulge kõik siia, Narva jõesuu puhkekodusse. Igaüks, kes ära proovib, see ka tänab kõiki personali. See on väga tore ja kõike sellega. Kuigi inimene hakkas maa viljelemisega tegelema enam kui 10000 aastat tagasi tehti alles 1629. aastal esimene katse mille eesmärgiks oli teada saada, millest taimed toituvad. Siis ei olnud keemia veel tõeline teadus. Kuid sellest ajast on palju vett merre voolanud ning keemikud ja keemia on põllumehe esimesed abilised. Aga kuidas see kõik on toimunud? Milles seisneb Justus liibigi ja teiste suurte uurijate avastus tähtsus? Palusime meie stuudiosse Keemia Instituudi vanema teadusliku töötaja Toomas Tomsoni, palun, seltsimees Tomson. Kunagi tulevikus hakkame toituma sünteetilistest produktidest. Käesoleval ajal on aga meie põhiliseks toitjaks ikkagi maa. Küllap ehk sellepärast on talle antudki hellitusnimi emake maa. Ja seda mitte ilma põhjuseta. Kõik, mida me sööme, saab ju alguse maast. Siit siis tuleb see iidsetest aegadest pärinev sügav lugupidamine, maa, vastumaa, põllu, metsa kasvamise tingimused. Põhjused, miks nad kasvavad, oli ta ka selged juba möödunud sajandi esimesel poolel. Praegu oleme jõudnud oma arusaamades tunduvalt lähemale kõikidele eluslooduse tekke ja arengutingimuste mõistmisele. Hoiatan ette, tegemist pole ajaloolase, kronoloogilise ja maaharimismeetodeid erinevates ühiskondlikes formatsioonides käsitleva ülevaatega. Ma püüan vaid vaadelda põlluharimise arengut keemiku pilguga sest kõik kõrgete saakide meistrid teeksid raskete ülekohut keemikule, kui nad unustaksid nende osatähtsuse kaasaegsel maa harimisele. Praegu on igale põllumehele päris selge, et head saaki saab ainult hästi väetatud põllud. Muide, see tarkus oli tuttav juba väga vanasti. Väetamise probleeme on lahendatud väga mitmesugustel viisidel. Olenevalt kohalikest tingimustest. Tundub, et põlluharimise tööd on nagu väga vanad. Tegelikult olid need vaid sajandite jooksul välja kujunenud inimkogemused ja traditsioonid. Miks aga taimed oma kasvuks vajavad seda või teist väetist? Miks maa hakkab kurnatuse all oma teatud aastate järel mis avaldub viletsas taimekasvus, kui me teda ei väeta. Kõik need küsimused vaevasid põllumehi juba üsna põllumeeste probleemide lahendamine läks keemikute kätte, kes alustasid sellest et rakendasid oma arutlustes põllumajanduses taimekasvatuses pühe, keemia põhitõdedest ja nimelt aine massi jäävuse seaduse, mis kõlab nii, et reaktsiooni astuvate ühendite massid on võrdsed reaktsiooni lõpp-produkti tema asjadega härutlus oli kõigiti loogiline. Selleks, et taim kasvaks, peab ta võtma kuskilt kaaluliselt võrdsel hulgal vajalikke aineid. Kus siis taimed neid ühendeid saab ja millised on need, need olid järgmised eelmisest arutlusest, tuletavad küsimuseni. Ilmselt pidi taimede toidulauaks olema eelkõige pinnas ja õhk loomulikult karis. See osa küsimusest oli nagu iseenesest selge. Teine pool küsimusest nõudis hoolikat laboratoorsed analüüsid, mis paljude keemikute kauaaegse töö tulemusena jõudis üsna selgete lõppkokkuvõteteni. 19. sajandi alguseks ilmunud ookeani. Üldises loodusloos on öeldud, et taime põhimassi moodustab süsinik. Kui taim kuivatada, ära põletada, muutub see süsihappegaasiks. Suits pole midagi muud kui põlemata süsinik. Edasi. Selles samas raamatus on öeldud, et lämmastikku esineb vaid vähestes taimeosades põhiliselt taimest mingil viisil eraldatud ainetes, nagu näiteks valkudest. Ainukese erandi moodustavad siinid, kus lämmastik esineb ka otseselt taimestruktuuris. Kaltsiumi võib leida kõikides taimedes ja tavaliselt on ta seotud fosforiidiga. Lavastati veel kaaliumi, mere taimedes meretaimede, skalaatriumi, vähesel määral väävlit veel vähemal määral rauda, mõnganid, pinge, vask. Ühesõnaga poolteist aastat tagasi teati taimedest tegelikult juba üsna palju mõnes mõttes isegi rohkem kui veel mõnikümmend aastat tagasi, sest vahepeal jõuti unustada näiteks mikroelementide, vase, mangaani koobalti, nikli Storontsemi tähtsus taimede kasvuks. Need küsimused ilmusid põllumeestepäevakorda uuesti alles üsna hiljuti. Selleks aga, et selgitada, kuidas kõikini taimed taimedel serveerida, millisel kujul ja mis nendega taimedes juhtub. Selleks kulus veel hulk aastaid. Uurimistööd ja rida probleemid con esialgu veel tänini lahendamata. Kõige esmalt ja seda isegi enne teiste taime koostiselementide kindlaks tegemist oli kuulus prantsuse keemik Albuaal Loräänd laua see juba 18. sajandil selgitanud süsiniku ja hapnikuringkäigu looduses. Selge oli ka see, et ülejäänud elementidega toidab taimed mulda. Kuidas ta seda ka teinud? Sellele küsimusele suutis vastuse anda alles 1840. aastal. Suur-Saksa keemik Justus Liivik oma klassikalises uurimistöös. Keemia ja tema rakendusviisid põllumajanduses ning füsioloogias, mis panid aluse kahe täiesti uue teadusharu seal agrokeemia ja taimefüsioloogia tekkele. On raske üle hinnata, seepärast peatume temal ja ta töödel pisut pikemalt. Lipik oli esimene, kes keemiliselt tõestas, et taimed saavad pinnasest ainult vett ja mineraalsooli mitte aga süsiniku. See veidi kutsus otsekohe esile tõsise vastuseisu. Ja seda just põllumeeste hulgas. Kuidas siis nii? Inimesed on iidsetest aegadest põlde väetanud sõnnikuga, mis on ju ometi orgaaniline aine. Teadsid väga hästi, mis võiks korralik sõnnik väärtum ja olid valmis tõestama katseliselt et kui põletame sõnniku ära ja väetame maad ainult tema tuhas sisalduvate komponentidega on saadav saak tunduvalt väiksem. Reostuslipik oli sellega nõus? Muidugi. Aga põletamisel läheb ju õhkuga, lämmastik miseni sisaldab. Ta tähistas oma väidet ainult mineraalsoolade vajalikkusest väga veenvalt viisil. Tastiskisseni linna käest liivase maalapi istutas sellele mitmesuguseid taimi ja vaatas neid ainult puhaste keemiliste ühenditega. Mõne aasta pärast kasvas sellel maatükil, mida praegugi künkaks nimetatakse, lopsakas taimestik, libigi õpilased läksid veelgi kaugemale, võtsid lihtsalt puhast valget liiva ja selleks, et lahustada temas kõik olemasolevad mineraalsoolad, keetsid teda kuningvees. See on üks osa lämmastikhapet, kolm osa soolhapet ning pesitseda siis destilleeritud veega. Täpse analüüsiga tegid nad kindlaks, et liiv muuseas nüüd peaaegu puhtast räni hapendist, kus jälgidena esinesid veel mõningaid anorgaanilisi ühendeid. Seal puudusid aga süsiniku ja fosforiidid. Nüüd külvasid nad sellele liivale kaera, jootra ning kassid neid ainult destilleeritud veega. Taimed hakkasid idanema. Arenesid, aga ainult teatud astmeni läätsesid peale õitsemist ei kandnud. Keemilise analüüsiga tehti kindlaks, et seesama fosfori hulk, mis sisaldus seemnetes oli jaotunud üle terve taime. Edasi võitsid liibiga õpilased sama liiva ja lisasid sinna pisut vees lahustuvaid fosforiühendeid. Siia külvatud ja samal viisil destilleeritud veega kastetud taimed kasvasid, need normaalsed andsid teri ja neid polnud võimalik eristada naturaalsel mullal kasvatatud taimedest. Seda eksperimenti korrati mitmesuguste taimedega, alati saadi samasugused tulemused. Nad kasvatasid isegi Roosi. Muide, sellel liival. Nende ja paljude teiste analoogsete tööde tulemusena andiski jõustus Liivi koma põhja vanemad, teoreetilised alused agrokeemia-le ja taime füsioloogile, mille põhipostulaadiks on, et taim vajab kasvamiseks süsihappegaasi, mida ta saab õhust kaaliumi ja fosfori, mida ta saab mineraalsoolade näol mullast. Lämmastikku, mida taim samuti vajab, pidid taimed omandama õhust. Kuid see koliv viga. Tegelikult võtavad õhust lämmastikku ainult liblikõielised taimed. Ja sedagi ainult tänu spetsiifilistele mikroorganismidele, kes elavad nende taimede juurtel. Ja muudavad gaasilise lämmastiku neid mikroorganismid ühenditeks, mis on taimede poolt omandatavad. Niisis süsihappegaas, vesi, lämmastik, kaalium, fosfor. Need on ained, mida taimed liibigi järgi normaalseks arenguks vajavad. See, mis tänapäeval õpitakse juba koolipõlves, oli möödunud sajandil alles suureks probleemiks. Põllumajanduse areng sai alguse Nendest liivi uurimustest. Kõikjal hakati otsima toormaterjali mineraalväetiste valmistamiseks. Kunstväetiste tootmine muutus üheks kõige tähtsamaks keemiatööstuse haruks ja on seda tänapäevani meedeetmiseda laienenud. Teame, et taimedel on vaja veel rida teisi keemilisi elemente mida ka juba tööstuslikult toodetakse, rakendatakse praeguseni. Põllumajanduse taseme juures teeme tunduvalt rohkem elementide funktsioonidest taimedes. Nii sobivate lähtematerjalide leidmine ja nendest tehisväetiste valmistamine on omaette pead. Samuti terve rida muid keemilisi vahendeid ja meetodeid, mis aitavad põllumeeste saaki suurendada. Sellest kõigest aga edaspidi.