Täna on meil saates teemaks aastaaruande valimiskoosolek Rapla rajooni Raikküla kolhoosis. Enne Raikkülasse jõudmist ütleme edasi, aga tänusõnad Rapla teede remondi ehitusvalitsuse töömeestele kes seitsmeteistkümnendal veebruaril ja ka kõigil teistel talvepäevadel on oma rajooni piires suutnud Tallinn-Rapla maantee hoida väga heas sõidukorras. Läinud teisipäeval töötasid sel teel lumesahad liiva, puist olid kogu päeva. Seevastu Harju rajooni piires oli ega täielik lume Kotja täis. Lobjakut tervitab meie saatebrigaadi nimel rapla trehvi mehi püüdliku ja korraliku töö eest Ivo Linna lauluga viimane auruvedur. Varsti imi armastuta ei ravi jõu pabeross su rinnale saada, toona. Jaamakorraldaja aga ega temagi emaga. Praegu, kui rahvas hakkab siia kogunema siin kolhoosi uue keskuse maja all fuajees on pandud välja väikestendlikene Raikküla, meie kodumajand ja siitsamast Võte piltide taustal, mis kajastavad majanditööd. Ma loen järgmised read kolhoosi ajaloost. Tänane Raikküla kolhoos kujunes kuuest väike majandist. Esimesteks ühismajanditeks olid Raikkülas allika ühisel jõul ja Jürje kolhoosid. Nad liitusid 1950. aastal jüriöö kolhoosiks. Siis lippa, ühistu, kolhoos, Koidula ja oktoober ühinesid 50. aastal ühistöö kolhoosiks ja 69. aastal liitusid teemad need kaks majandid Raikküla kolhoosiks. Jüri kolhoosi esimeheks valiti 1954-ni igal aastal Harri Kuusemets kes on valitud ametile tänaseni jäänud truuks. Harri Kuusemets, mäletate seda päeva 33 aastat tagasi? Kes ei mäleta, ega ta nii kergelt ei unune. 33 aastat tagasi, mina töötasin Raplas, olin tol ajal kindlustusinspektori juhataja. Ja siis hakati mind masseerima Raikkülasse tulekuks selle määruse järgi, et põllumajandusspetsialistid peavad minema oma erialale tööle. Mina muidugi teadsin väga hästi, olin volinik olnud kolhoosides palju, mismoodi tol ajal maaelu oli. Aga kuna ma olen Raikkülas sündinud-kasvanud isa ja ema jäid mul vanaks, haigeks neil oli abi vaja. Ja Raikkülarahvas seda teadis ja kasutas seda juhust ära parteikomiteele peale käia, et näed, meie mees on Raplas, tooge see meile tagasi siia. Ja siis nii ta algas ja mina muidugi arvamukama siia ei tulnud, ütlen seda ära ja sellel päeval, kui oli jüriöö, kolhoosis üldkoosolek ja mind taheti siia tuua, siis sellel ajal olid valimiste ettevalmistamisel ja mina olin valimiste ette valmistanud volinikuks tolleaegses Vambola kolhoosis, mis kuulub praegu Kohila sovhoosi alla. Ja selleks hommikuks mind parteikomitee org osakonna juhataja. Tema vist seda muidugi ei teadnud. Kamandas mind hommikuks Vambola kolhoosi meena, rõõmuga läksin, noh, nüüd olen ma pääsenud. Aga siiski täitevkomitee esimees tuli mul sinna popeedaga järgi, ütles sina oled siin, aga rahvas sind, Jürius ootab koosolekule ja pandi mind sealt siis autosse ja toodi siia Jüri rahva ette. Aga noh, see oli muidugi oma kodu kodurahvas. Siin polnud väärad. Ja arvasin ise nii, katsun siis aasta kaks vastu pidada, mis siis ikka juhtub. Aga aastast kahest on saanud 33 koosolek, Ani siis samu meie uue maja kõrval, mis meil on, oli hobusetallist tehtud tolleaegne mingisugune ka kultuurikolle, millest me nüüd oleme ümber ehitanud, statsionaarse kinohoone. Kuupäeva ma täpselt ei mäleta, tali umbes jah, samu aeg kui praegugi veebruari keskel. Raikküla kolhoosi kultuurimaja suur saal on rahvast täis, kolhoosnikud kuulavad teraselt oma esimehe aruannet mis juba 33. ja kõigil on juba ka, tead, et Harry kuusemetsal on see viimane. Meie Sandwatena üldkoosolekul avalduse, et tahab minna pensionile. Esimeste aruande lühidalt, kuid toob välja peamise. Kogu eksisteerimise aja jooksul pole Raikküla kolhoos olnud võlgades ega võtnud pangalaenu. Läinud aastal toodeti 100 hektari põllumajandusliku maa kohta 1246 tsentnerit piima ja 324 tsentnerit liha. Kilo piima tootmiseks kulus alla ühe sööthiku, sealiha kilogrammile 5,6 ja loomalihale 7,6 söötühikut. Natukene palju saal sumiseb. Kasumit andsid sealiha ja loomalihatõuloomade kartul. Piimast rääkides teeb esimees pausi, vaatab saali poole nagu otsides kedagi ja siis räägib reservidest. Piimanumbrid olnuks paremad, kui piimafarmides poleks toodangus ligemale kahe tonnine vahe lehma kohta. Kuidas ühed lüpsja suudavad lehmalt võtta 6000, teised ainult 4000. Söödad on ju ühesugused, kõigile. Tuliseks läks saalis, kui räägiti teraviljast. 24 tsentnerit tera hektarilt pole Raikküla maadele ja rahvale kohane. Põhk hunti mullu sügisel maa sisse. Noorloomad on praegu kehva sööda peal, oma hinnad on niigi kõrged ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Kui läks aruteluks, esitasid teiste seas oma küsimuse vanemad kolhoosnikud, nende hulgas Johannes saia. Teise küsimuse esitas jälle vana kolhoosnik August Lupe. Ma olen väga niimoodi pool on osakonnad ja siis osakonna juhataja on oma osakonnas jumal. Et mis tema ütleb, see on. Aga meil siin osakonna juhataja oli, ei ole mingit võimu ega palju vastutust ka. Tal ei olnud midagi, vist ei ole nõul, paistab, kiskus üks inimene kõik tööotsalt omagi. Kehtib mingisugune grupp vist, ma ei tea, kas oli nii või, või pinguti, ruupia, lõpetaja elamut juhatab telki tema kätte, ta keerab tema. Ma ei tea, kas oli nii, et sellepärast, et asjad sassi läksid. Vastab jälle Harri Kuusemets. Me võime öelda küll, et vaata, et on, peaagronoom on süüdi, aga ega siis ükski ei saa osakonna juhataja brigaadile panna oma nüüd ära, et vaata, mina pole selles süüdi ikka terve põllumajandus on selles süüdi kõike põllumajanduse juhid ja et kus oli esimees siis kahjuks ma pean ütlema seda, et kui mul loomakasvatusega oli täiesti tihe töö, siis agronoomi personalile mina ligi ei pääsenud, kuna mina mind sinna ei tahetud, siis ma mõtlesin küll mul ja ma nägin ainult võib-olla mitmed asjad pärast, mis minule ei meeldinud, aga võib-olla noh, talivilja, ülemöödunud aastal mahategemine see selle suure põntsu pani. Ikka kui 20 protsenti on ikka niimoodi maha tehtud, mis saama midagi ei pea, ega siis sealt ei tule midagi. Möödunud aasta teate ise, kus õhk läks, hea, et me veel sinna auku panime, seda märga põhku ega uutmine Raikküla kolhoosist mööda ei lähe. Ma usun, et te olete neid kõnesid ja otsuseid nii palju lugenud. Osakonna juhatajatele mul muud nõu anda ei ole, vaadake hammasrataste vahele jää. Kui uus süsteem tööle hakkab. Kui te tööle hakkad laiali litsuvad mõtteid, uskuge seda. Jaan Liders, teie olete juba pensioni pälvis ka juba Joabimiseni peal ja endine osakonnajuhatajad. Mida te ütlete selle kohta, et see teraviljakasvatuse kohta nii palju kriitikat tehti? Nojah, parem oleks pidanud olema. Marimine jäi ka kevadel hiljaks savisema Sabise pindadel. Siis tuli välja ka neid herbitsiide nii palju saada, kui vaja oleks olnud ja nojah, muidugi selle puudus oli ka mõnede meeste töö ka siin, nagu nimeliselt loit ette kohe praegu ärme neid nimetamisest vabariigiraadiokuulajale see suurt midagi ära ei ütle. Aga kui teie oleksite olnud endises osakonna juhataja, Ta ei ametisse, mida teie oleksite teinud? Parem oleks pidanud üldse savised maad liigutama ja osalejaid ikka väga hiljaks pärast tuleks kuivale ja sellepärast oli see viga ka. Vili kuivas. Räikele maadele on alati suured saagid olnud siin 10 12 aastat tagasi rohkem, isegi te passite üle Nõukogude Liidu silma oma teraviljasaakidega, nii et seda enamal praegusele rahvale lootusi ja te kindlasti mäletate, eks ole, ja hääletan ise, käisin Moskvas väljanäitusel seal teravilja saakidele osaste. Küsimused ja sõnavõtud on läbi. Üldkoosoleku juhataja paneb hääletusele juhatuse töö ja kolhoosnikute töö. Kes on selle poolt, et eelmise aasta töö hinnata rahuldavaks kolumnist käega London? Kes on vastu nii et? Endale rahuldavaks ja sellega siis ta aastaaruanne kinnitud. Edasi tulevad avaldused Harri Kuusemetsaavaldus Alumiinium vabastada enne koostööd ja võimaldada jääda neil on väljateenitud vanaduspuhkusele veel. Olen töötanud esimene 33 aastat ja tervis ei pea enam vastu ja nii me tõepoolest tants küll, kui kevadeti. Meil on signaal Tänusõnad ütleb. EKP Rapla rajoonikomitee esimene sekretär Ants Luukas Jõulusee hane on ikka sedavõrd ränk, et vähesed ja pensioni vastu seda ka haigusele ka pensionipäeva tõepoolest muidugi havi lugeda. Et on veel selles, et ta on majandi esimees, 54.-st aastast. Neid mehi naisi ei ole. Kauaaegne pikaajaline ja viljakas ö. Noore pihta hakatud. Seda ei mäleta, all ei tea, on see ajalugu, on nende vanemate vanemate looga. Ja sellega ma täiesti mõistan seda suurt austust, mida nii oma kogu kolhoosis kui rajoonis tervikuna haridusele nende aastate jooksul. Jätkab kolhoosi juhatuse esindus. Kahju küll aga rohkem selle eest enam aastakoosoleku jaoks aruande kõnet paljud välja enam ei tule. Oled osanud keerulistes majandustingimustes keerulistes inimsuhetes iga otsustada, mis on see peamine. Mis vähem tähtis, mis tuleb tingimata ära täna, mida võid jätta homseks. Sa ei ole kaasa jooksnud võimalus läbi ning mitmel moel isakesele pikale istunud, maha pidanud au. Ja siis hobustanud. Kas või vanamoodi edasi? Nii nagu soovitatakse või kuidagi kolmandat lainet oleks suutnud tagada Raikul arengus pideva edasiminekut, saavutada aastakümneid kõrgeid stabiilseid majandusnäitajaid. Sellest unistavad väga paljud juhid. Need oleks ikka nõu rahalugemise oskus. Oled õpetanud meid riskima, ise oled riskinud? Ikka selle nimel. Et inimesed oleks parem riskima, koopisime, oled õpetanud meid leidma, oma kohta elus. Õpetanud suruma jalad tugevalt vastu maad ja tegema seda kõige igapäevasemalt kõige raskemate, kõige lihtsamalt seal oma töö. Juhatuse ja kogu kolhoosipere nimel on meil üle anda sulle vaip. Siin peal on linnud, sellepärast et sa armastad loodust ja armastad linde. Ja kunstniku kudunudki siia vaipa, palju erivärvilisi linde, nagu on sinu näevad sinu tööaastat olnud väga erivärvilised, ühed rõõmsamad, teised murelikumalt. Ja mõtle, et see linnu, see on siin sinu juhitud koos hoitud kolhoosipere. Iga inimene on oma värvi ühetarti, neletamate heidet tumedamad. Keta ise oletil, tee mõistata, aita. Kolhoosipere ütleb senisele esimehele aitäh tehtud töö eest ja üldkoosolek vabastab ta esimehe ametist. Raikküla kolhoosi esimehe kandidaadiks seatakse ülesse kolhoosiparteiorganisatsiooni poolt Peeter alasepp, kes seni töötas Rapla rajooni agrotööstuskoondise peazootehnikuna. Kolhoosnikud küsivad tema käest ja Peeter halasepp vastab. Maamees Tartumaal olen sündinud. Vanemad olid kolhoosnikud. Õppisin näo keskkoolis, mille lõpetamise järel läksin EPAsse veterinaariat õppima. Selle lõpetamise järel töötasin Peipsi ääres koosa sovhoosi peale, et aastal neli aastat, siis kuus aastat. Kaius pere on kolmeliikmeline. Tütar õpib kaheksandas klassis. Mehega näha ollakse rahul ja kui valimiseks läheb, valitakse ta Raikküla kolhoosi uueks esimeheks. Vastuhääli ei ole. 33 aastat. 33 aasta pärast olen mina 70. Ma arvan, pole, aga seda kindlasti. Me peame kätte võitlema selle taseme. Aastaid tagasi ega kerge meil olema ei saa. Kuid ega me nii lihtsalt alla ei anna. Ja ma usun, nii nagu Ants Luukas ütles, et eks Raikküla kolhoosil on paremad päevad ees. Mida mõtleb üks kolhoosi esimees, kui tal seisavad pensionile? Mineku ajad ees. Suur töö on jäänud ikkagi selja taha kõige paremad eluaastat. Ja kui võrrelda sellega, mis oli meil 30 kolm-neli aastat tagasi põllumajandus siis ja mis on ta praegu, no ta siiski nii pikka sammudega taas areneb, seda nagu ei oleks osanud ka ette näha. Meil 54. aastal teraviljasaak oli midagi 5,6 tsentneri hektarilt, noh kui sealt oma kakskolm tsentneri panime põllule, siis on teada, mis meil siis salve jäi, üks väikene, aidake sinna koti sisse, nad mahtusid kõik keskusest. Aga miks ta siis nii kehv oli, ega see vili nii kehva sellepärast ei kasvanud. Ta tuli meil käsitsi koristada, rõhku panna, masinaga peksta ja peksmine tavaliselt toimus talvel lume all, mäletan isegi veebruarikuu sees oli veelgi jibe vilja peksmine. Nisu oli kasvanud, mäletan, et sõidad või normipäevadele anda, siis andsime nagu nisulinnaseid inimestel normipäevade 100 grammi normipäevatasu ja kedagi tööle ei pannud, see oli niivõrd väikene kopikatega. Siis sai mõeldud niimoodi, meil oli kolm brigaadi ja kah nagu praegust ausalt öelda töövõtu- ja meie panime omale sihiks 10 tsentneri igale brigaadile ja et kui brigaadi Haatsele 10 tsentneri ületab, siis pool sellest ületatud viljast on tema. Ja meil juhtus brigaadi tubli brigadir liidressiaal, kes võttis kohe asjast kinni. Ja see brigaad, kui ma ei eksi midagi, kolm 14 tsentneri sai 55. aastal, see oli saiema brigaadi saagiks ja need inimesed said küllalt niukse ilusa kopsaka kottide kotitäied vilja omale, aga kaks brigaadi ilma rahva seas tekkis väga suur nurin. Aga otsus oli vastu võetud, nüüd siin kõigil on see võimalus ja juhtuski nii, et järgmine aasta juba oli meie kolhoosi keskmine saak juba kuus-seitseteist Sentneri ja sealt hakkas juba tõusma üle 20 ja saimegi vabariigis oma viljasaakidega kuulsaks ja see oli ainuke siis naturaalne tasu ette inimeste ergutada foosi põllult olla ei tahtnud keegi tööd teha. Jah, meie piirkonnas oli neid oli üle 10 noore mehe, kes ei töötanud kolhoosis, vaid otsisid neid, pikkasid rublasid siit poolt ja sealtpoolt, et kolhoosis ei tasu teha tööd. Ja siis oli veel kõige toredam lugu oli see, et kolhoosil oli peal metsanorm ja need mehed, mis pidid kolhoosis olema leent, tuli veel talvel metsa saata, vaata udusse ja kanakülas, aga need mehed, kes kuskil ei töötanud, vaata nende kohta norm ei olnud, nemad naersid, nemad käisid meie kolhoosikutel puid tegemas või oma mehed olid riigimetsas tööl ja siis võtsid seda hingehinda selle puude eest ja see oli mu esimene mõte, et kuidas need mehed saaks arvata kolhoosi tööle ja, ega ei olnudki paari aasta pärast, võtame meetodiga mehed olidki kolhoosis teel, tol ajal oli raha saamisega üldse raskuse, koroona ega riiginormi eest ei makstud ja see oli niivõrd vähe. Muidugi meil oli Tallinna turul oli oma see müügigi oskus, müüsime liha, noh, tavaliselt iga nädali viisime siis sinna üks või kaks siga, see oli siis see kõige suurem raha sissetulek. Ja mäletan, üks aasta lõpul saime üle 30 sea korraga ära tappa, viie küll siis oli hea tunne, et vaat kus nüüd tuleb palju raha. Aga tänapäeval saadame oma 400 siga korraga tapamajja, siis ei saagi aru, et hirmus summa tuleks. Kolhoosi algaastatel tehti rahaga hobustega kõvasti, ma mäletan, hobuseid oli rohkem kui lehmi ja sai müüa ainult häid ilusaid tõuhobuseid, kask oli ju niimoodi kõik mära hobused pidid olema paaritatud selle, kui oli üks paaritama, vaata selle eest sai tallimees 100 rubla, trahviesimees mõlemad vanasti ja talupojamentaliteet olised, hobune peab olema ja ja hobuseid söödeti ekstra. Nii et nemad pidid saama oma normi kätte, mis siis üle jäi, jäigi lehmale siis põld, ime, lehmapiimatoodang oli madal. Ja nende arv oli väike, polnudki nagu kuskilt raha saada ja mäletan, et hobustest lahti saada, neid ei olnudki praktiliselt ka kuhugi panna. Siis viisime ära ühe suurema summa mustlastele, aga pärast tuli mul nendega miilitsaorganitega tegemist oli välja, need olid müünud tatarlastele vaheltkasuga edasi lihaks. Ja igale hobusele oli ka pass ja ega seda ei saanudki mujale panna, siis tuli pass randa kaasa ja külanõukogu seda ümber teha, niiet mustlastele saime need passid, kirjutasime kõik ringi mustlaste nimele ja ära kaotada ei saanud niimoodi, et et sa müüd, hobuseraja peab minema koos passiga. Kui palju Raikele kolhoosil, praegune hobuseid? Ai praegu Need, ära häbematult vähe, kas kuus-seitseteist, aga see on nüüd? Noh, see on nüüd praegu kuule suuremas mastaabis, kui ta tol ajal oli, aga siis oli neid üle 130 sellel ajal oli töökäik hobustega ja meie talumehed oskasid kõik hobused nii välja õpetada ja seda treeningpunkti otseselt polnud neile kui vaja, aga mina leian, praegu oleks vaja treeningpunkti, kus need hobused saaks välja õpetada. Sellepärast et puudub noorte hobustele väljaõpetamise võimalustki ei olegi nisukesi töölisi ega individuaallapi peal ei saa õpetada noort hobustele. Ja kui meenutada neid esimehe aastaid, eks neid kampaaniaid oli ka küllalt olnud. Kasulike kahjulik. Ta käis üks kampaania üle, millalgi mäletan ruut pesitsi, kartul oli ja meie siin juhatuses arutasime ja tuli välja, meil oli üks juhatuse mees, vanem põllumees, omaaegne mõisa teomees oli olnud Raikküla mõisas teol käinud ja ta ütles, et aga mõisnik juba seda katsetas, et sellest ei tulnud midagi välja. Ja no meie jätsime siis omal ka tegemata. Solidaarsusest tegime vist pool hektari ja ma tean, ma sain sugeda, et näed, sina, mees ei taha üldse edasi oma majandid viia. Oli üks Lembitu kolhoos, kes tegi 100 protsenti, pani kartuli ruut pesitsi maha, et vaat kuidas mees tahab kolhoosi edasi viia. Ainult viga oli see, et kevadeks tuldi meelt sinna selle majandile kartuliseemet saama. Ja ei, no siis oli maisikampaania meile väikesele majandile nagu sel ajal oli 100 hektariga all, väiksemat plaane ei antud, paljud, kes seda tegid, see jäi muidugi maha jäänud majamaaks. Paljud näitasid ära, et nad tegid, aga tegelikult panid sinna midagi muud peale ja nii, et nagu seda kombineerimist oli, viisime omale sisse külvikorda hakkasime kohe, viimane oli väga tubli agronoom Pärdi Martin ja ta jättis osa tõsta, viisime mesiku Cesad sisse ja metsikusse silo ja pärast siis noh, künname tema sisse veel. Aga siis tuli kõva käsk, mitte mingisugust metsiku kesa tuleb hakata tegema haljasrukist silo. Ja sellega ma väga palju murdsime piike ja oli usku, mäletan rajoonis suur nõupidamine, kus siis kadunud Jürisson ütles, suurel nõupidamisel. Näed, on aeg lõpetada, põhusileerimine, hakata kasvatama silu, kultuur. Ütles saatuslikud sõnad. Mina nagu narrimiseks täitevkomitee esimehele, kes mulle hirmsasti selle eest ladus otsingule, ma pidin just nüüd käib rukki alla, paneb näppis, nüüd öeldaks. Harri Kuusemets, teie olete ka sõjaveteran. Homme on armee aastapäev. Jah, seda. Teed tuli ka minuealistel meestel muidugi käia läbi. Mina rindele sain Kuurama rindel tuli nuusutada minul püssirohu lõhna ja võidupäeva võtsin vastu kuuremal rindel. Mis sõjameeste lauludest meeldib, meenub jälle. No minule meeldib, aga kui Westmen laulab Luisto mis mul ikka ei Suuda me rumala ja tallas ta jaaniuss sees. Kenzeela kese käis peas Nii sime. Liivarežiim, mis siis nagu räim, roodu, meile üksi, söödu riide Ka. Meid aga. Uurisime ka. Ja hoidsime kaaluma Uss võima. Sai skela siis. Ja. Siis kus me elame, viiske saabumas. Teiska. Muidu Euroopa tord kuulata. Ning meenutab, veider on. Veel kuis Braderry Uss määrateer. Liin toodi. Uss siis oli Isamaa ja susse heita. Kus ta siis Mis mees raskemaks Taas läheb kui puit. Riila. Nii. Kaarti. Kus sai siis Isamaa ja Hussein? Kus ta siis Mis mees raskemaks Idas. Niimoodi valiti esimees siis Raikküla kolhoosis aga tänases saates me räägime ka sellest, kuidas valiti Harju rajoonis ühe riikliku majandi direktorit nimelt 12. veebruari rahva hääles. Neljanda külje pealt võis lugeda säärast kuulutust seoses Lenini-nimelise köögiviljakasvatuse näidissovhoosi direktori sotsialistliku töö kangelase Eduard Albab vanaduspensionile jäämisega. Kuulutame välja konkursi direktori ametikohale. Avaldused koos kaadriarvestuslehe käsitleda Harju rajooni agrotööstuskoondis, see hiljemalt 19.-ks veebruariks aadressil Tallinn Lauristini tänav 12. Nii tänases saates on meil hariorioni agrotööstuskoondise esimees Kaarel Pajumägi. Kust niisugune mõte alguse sai? Mõte sai alguse alles hiljuti ajalehes ilmunud riikliku ettevõtte sealse projektist. Siis pidasime nõu rajoonikomiteega, rajoonikomitee toetas meie mõtet ja olgugi et Lenini sovhoos on laienduskoondise liige, kuid samal ajal täievoliline Harju ATK liige, kusjuures ta paneb rajooni eriti köögivilja ja liha piimapanus, on väga suur temal, et esitame siis kuulutuse lehte konkursi korras. Palju tuleb kandidaate niisuse tugevasse majandusse nagu Lenini nimeline näidissovhoos ja võib-olla kõige raskem luu, kes julgeb kandideerida niisuguse tuntud direktori nagu Eduard Alba. Kohale asi on seda enam huvitavam, et niisugune katse oli Harju Realis kindlalt esimene siiamaani meie teada ka vabariigis esimene, kes olid need inimesed, kes siis kandideerisid sellele kohale. 19 veebruar on juba läbi. Jah, konkursi tähtaegamööda kandidaate oli neli. Üks oli Pärnu rajooni ühe majandi peainsener, teine oli Haapsalu rajooni ühe põllumajandusettevõtte pearaamatupidaja. Kolmas oli ühe Tallinna linna ettevõtte töötaja ja neljas kandidaat oli, kes pakuti välja endise nimega köögiviljakasvatus näidissovhoosi töökollektiivi poolt. Need olid neli kandidaati, kuna toimus majandis möödunud nädala lõpul lahtine parteikoosolek, kus võttisolka vähemalt 250 inimest. Kuna rahvas teadis direktorikandidaadi valimine antud juhul juriinse, saime valida elektrikandidaadi. Veel toimub järeldus, selles. Rahvas tundis huvi, sest saal oli pungil rahvast täis. Otsustasime siis niimoodi, et kõigepealt arutelu antud juhul ilma kandidaate kohale kutsumata, sellepärast et me uurisime kandidaaditööasju ka ja ega see nägu ei muuda asja, ikka kandidaadi senine töö oli otsustav ja meile saadetud materjale töid põhjalikult, elulookirjeldus olid väga põhjalikud ja siis nii töö käigus uurisime ka sealt nendest rajoonides, et kes need julged mehed isegi lõppude lõpuks on ja siis leidsime niimoodi ka, et arutelu on, on lahtine. Ma ise viisin selle koosoleku läbi siis, kui olid ka küsimused ja mõningad küsimused olid ka, et nendele vastata. Ja et siis valimine on ka lahtine, teistel kandidaatidel poolthääli saada. Ta oli lootusi väga vähe, kuna kohapealne rahvakandidaat Reiter Kalle, tema on peaenergeetik. Lenini sovhoosis on endise peaagronoomi poeg Reiter Kalle oli leni sovhoosi rahvale tuntud juba lapsest saadik. Ja nii näitasid ka siis valimised olema sellest noh, loomulikult nakkuks, õige valim peab olema, tegime ikka häältelugemiskomisjoni. Ja, ja siis oligi niimoodi, et neljast kandidaadist kaks kandidaati ei saanud ühtegi poolthäält. Üks kandidaat sai ühe hääle poolt ja kohapealne kandidaat võeti vastu suure aplausiga. Kätemeri oli üksmeelne. Kas on meil kavas Harju rajoonis niimoodi majandi juhtival? No muidugi see esimene kogemus, see andis meile siiski kindlustunde, et järgmised majandijuhid kandid, plaadid ja loodame, et ettevõtte seadus varsti võetakse vastu, siis juba majandijuhi valimine toimubki ainult sellel viisil, sest Harju rajoonis antud juhul on küllaltki raske olukord, sest meil on väga palju majandijuhte, kes on juba kõrges vanuses ja kes tahavad minna juba teenitud puhkusele. Nii et nii me teeme edasi, kuidas nüüd siis valimistehnika kastanid teha, kinnine või salajane tundub siiski niimoodi, et ta tuleb teha salajane, eriti kui on kohapealne kandidaat, siis võib juhtuda niimoodi, kes kohapealsest meestest ikka julgeb kandidaadile nagu avalikult kätt tõstes. Ja mis juhtub nii, et tundub niimoodi, et tulevikus tuleb teha need salajased. Niisiis, vabariigi ühe sovhoosi direktori koht on konkursi alusel täidetud, rahvas valis omale uue juhi. Tuleb tunnustust avaldada ka nendele, kes sellest osa võtsid. Kandideerisid, leidsid eneses jõudu olevat sobidikuna. Nüüd nii ongi vaja. Julgemini edasi. Homsest peale olen teine mees tänavu löönud. Sirvin minevikku silme ees, homme olen juba teel. Mindigi hinge, oma poolevool loomist, vaeva selleks endaga tulevale samassimist, teiseks meheks saada õmbla. Kus ta maitselt sisse nukker järeldus ei kehti ja leinama kostab vaikselt siis kantriviis ja peale minu vaid. Mul viimne hingekriis, peagi koidab kulinego. Paar päeva veel ja käin täies hiilguses seismas. Uus on peas kaunis kodanik sõpradesse ja jätan maha margikoguja pan, teised ei pea kriminulli, diyaname. Õlut ei joo ega paranda pea. Ülemistel ka ei. Vaja Ta veel oleks maine uus osta, uus ka ülikoolis käia saunas korrat või siis paar kuud sõidaks skeemi info. Paar päeva veel ja ta ei näe siis täies hiilguses on. Ühesõnaga kuus on peas kaunis kodanik, sõprade seas. On pea see päev, millal küüdi tõist huvita Äradid tais. Siis näete te vaid ühte ontliku rabaski k. Juba ülehomsest peale olen teine mees, täna olen. Sirvinud minevikus seinale. Homme olen juba. Paar päeva veel ja päine. Ja see ilus sees on päris uus on peas kooriks kodanik sõprade seas. Paar päeva ja ta ei näe või ei saa ja sees on täismass. Kuus on peas kaunis kodanik, sõprades. Paar päeva veel ja ta ei näe. Nagu kruus on peas kodanik, sõprade seal paar päeva. Uus on pea kodanik sõpradega. Kehtna näidissovhoostehnikumis töötas juba mullu 22 tootmisallüksust isemajandamisel ja tänavu neil see töövõtt veel laieneb. Kuidas nüüd Rapla rajooni teistes majandites sellel aastal need lood on? Rapla rajooni agrotööstuskoondise aseesimees Aimar Soosalu. Raplast teistest majandites on, kahjuks võib ütelda tagasihoidlik see asi. Kehtna on küll suur näidismajand ja kõik on praktiliselt teistele rapla meestele ette-taha ära tehtud ja ära näidatud, aga juurdumine on aeglane. Aastavahetusel oli meil nagu 43 protsenti looma- ja taimekasvatusest töötajat hõivatud, sellest aga seda ma ei loe praegu õigeks seda hõivatus, sõda oli ka paberi peal palju. Viimane minu kogemus on, et vabaduse mehed eksperenteerivad omamoodi, nemad pakuvad välje külade kaupa, tähendab, ei anna nüüd nagu igatahes oli viie mehe peale terve selle nagu ühe osakonna 400 hektarit. Aga seal on kolme mehe peale näiteks 200 hektarit oma küla ümber. Muidugi seal on veel lahendamatu, kuidas vilja vaheldusega hakkaks nüüd käima, et mitte ainult teravili, seal peaks olema siis ka rohumaaviljelus, võib-olla siis seal söödajuurviljatootmine. Ühesõnaga selline samm edasi on tehtud ja minu meelest on mida väiksem ja konkreetsem. See lüli on, seda tulemuslikum. See tulemus saab olema. Nii et ühesõnaga meestele on alla signaal antud ja nüüd sõltub litsendis, kui palju sillad külge võtavad. Jah, aga kõik majandid on nüüd selle asjaga tegelevaid, aga, ja ma ei ütle ka seda, et nad kõik võtavad täpselt Kehtna pealt malli. Siin kolhoosimehe püüavad omamoodi teha. Siin Kaiu mehel oli eelmine aasta juba isemajandamine sees, aga ka ainult lõpptulemuse jagamise pealt, tähendab see oli preemia diferentseeritud. Aga see kokkuhoid nagu Kehtnal ei olnud arvestatud ja Kaiu mees lubas selle asjaga nüüd Kehtna Pealt endale kogemuseks võtta, et kindlasti saavutada kokkuhoidu. See on hea tiga, majade mees teeb omamoodi, leiab oma alused oma jagamisviisid oma meetodi. Aga vist sajaprotsendiliselt Raplamaadel. Sellel aastal ei jõuta sellisele majandamisele üle minna. Nõuded on antud, aga ma tean, et veel võtab paar aastat, kui täielik arusaamine kõigis majandites kõigis allüksustes võib-olla ka mitte majandijuhis ei ole see asi, aga vot see inimene, kes seda hakkab rakendama. Vaat sinna maale peame jõudma. Harju EPT juurde on loodud remondi tehnoloogia büroo. Tänases saates võtabki osa selle tehnoloogia büroo direktor Jaan Suder. Millega te tegelete? Meie büroo ülesandeks on tegeleda vabariigis põllumajandustehnikaettevõtetele tehnoloogia kapitaalremondi, projektide koostamisega teooriast tulenevate mittestandardsete seadmete konstrueerimise ja valmistamisega, oma eksperimentaaltöökojas, tehnoloogia juurutamisega, autode traktorite, kombainide ja kõikide teiste põllutöömasinate remondi, tehnoloogilise dokumentatsiooni väljatöötamisega ja normide ja hinnete koostamise ja korrigeerimisega. Saar hügieeniliste teeolude, mõõdistamise ja töökohtade passistamisega näiteks tänavu aasta hakates Märjamaa traktorite, T 130 remonditöökoda, noh selle töökojale mittestandardsed, seadmete remondi tehnoloogia tervikuna tuleb juurutada ka meie oleme siin oma abiga valmis. Ei aita siin tehnoloogiat välja töötatud ja just nii, nii, teie käisite hiljuti Saksa demokraatlikus vabariigis viieliikmelise spetsialistide grupi koosseisus ja vaatasite, kuidas seal organiseeritud masinate remont, mis seal silma hakkas ja missugused Pralleelannastamata meiega. Saime külastada kahte põllumajandusmasinate remondiettevõtete üks meestele pingel standi põllumajandustehnika remonditöökoda. Milline on herr fordi remonditehase üks alla ettevõtetest ja keera põllumajandustehnika rajooni koondist. Silo kombaine ja peedikoristuskombaini ning keera põllumajandustehnika rajooni koondises kartulikombaini. Mõlema ettevõtte tootmisprogrammid olid enam-vähem sarnased meie remonditöökodade tootmisprogrammidega. Aga nad ei teosta masinate täielikku kapremonti, vaid lihtsalt masinate remonti. Peale koristusperioodi sõlmib neil majand remondi töökojaga iga masina kohta eraldi remondilepingu, kus määratakse kindlaks tööde maht ja remondi maksumus. Mis seal keskeltläbi oli kusagil üks kolmandik uue masina maksumusest. Aga selle remondi hinna sisse oli arvestatud ka masina tehniline hool koristusperioodil, mida siis remonditöökoda oli kohustatud tegema. Sellega oli nagu remondiettevõte otseselt seotud oma töö kvaliteediga. Nüüd mehhaniseerimise tehnoloogilise taseme poolest abinõude rakiste stendide kaasaegsuse poolest ei jää meie remondiettevõtted Saksa DV-s nähtud remondiettevõtetele alla samal ajal ja töökultuur töökorraldus, ettevõtte majanduslik sõltuvus töö kvaliteedist. Normaalne töötempo pidid tagama neil nagu hea ja kvaliteetse töö. Remondiettevõtte töö kvaliteeti määrati seal koristusperioodil kaotsi läinud masin. Tundidega. Nähtud remondiseadmetest äratas tähelepanu kartulikombainiringele vaatori, mida meie siin rahvakeeles nimetama oravarataks remondistend. See oli kohalike ratsionaliseerijad poolt valmis ehitatud. Meie grupis oli ka Viljandi EPT peainsener Urmas soik, Nemad remondivad Saksa DV imporditud põllumajandusmasinaid. Ja nii on meil plaanis koostes Viljandi EPT ka neid ideid siis selle stendi juures ära kasutada. Saksa DV saadud kogemus ütleb, et masinaid saab edukalt remontida ka sobitusmeetodil, mitte püüdes nii rangeid standardi nõudeid jälgida, kui meie seda teeme. Ainult et töö, mida teeme, tuleb ikka teha nagu endale tagada töötajate kõrge kvalifikatsioon ja rahakott tuleb viia sõltuvusse masina töökindlusest. Ekspluateerimisel. Kuule kuuled või? Koledal talve raadiuman läbi. Nustaku etapp. Mõtle, kui uhke tunne mul ikka oli, maali üksinda, seal nuustakul ning tärve Eesti raadium seisab mu selja taga. Heinamaal on muidugi 10 aastane põllu raadiumi, koolitus kah. Ning peale mõningat täpsakute. No kuule, igal inimesi juhtub, eks ju. Paramsekud maa sai hakkama küll, jah. Vaat täädiemad mehed ütlevad sedasi. Kosson raske, seal oleme meie akoss juba oleme, meie seal on kindlasti ka raske vennad, nagu ütleb lätlane läbi raskuste raskuste poole. Jah, aga sealt nuustakul tuleb läbi käia, enne, kui lähed Pariisi linna siis väike läbilõige nõustaku perioodist. Meie armas nõustaku, mis möni kutsub ka otepää jääks, asus 700 aastat anastajate rõhu all, kus teistkümmend korda põles maha, ehitati jälle üles ja nüüd eitab helget tulevikku ning kunagi valmis, sest muidu tuleks pühajärve vanakene ning pritsiks ta täis. Ja nõustaku koos oma saadik satelliitküladega annimatsi, Katzilatsi mürtsuke lutika, nipli, orika ning Toistega elab täie väril verelist elu kõikudiva tootmise poole. Kuigi tootmine on Lõuna-Eesti keldris, tähendab ootamist, ei taha siin keskenam miskit oodata. Isegi torulukksepp tuli, vaatas täiesti uutmoodi, absoluutselt uutmoodi, vaatas toru ning läks minema. Nõustak lastel on palju sõpru, nõnda nagu teada uduverepadaverelustiveres sõprus on välja arenenud ka nuustakul. Tunnissilin inimest on siin rõõmsad, käivad ringi, käivad kaubamajas hüppama, hakkab voodi sisse. See Pariisi linn ooples oma kalasortidega. Nõustagu kalalett on kah rikkalik. Ma võin lugeda siia sildilt külmutanud. Sil külmata see räim, kuumsuitsus, räim, külm, suitsus, räim, tomatis, silk õlis. Esproti silku küll pärgest ei ole. Rovskitest on tehtud karbi sees, mitte kallis siis on Atlantise kallatustauriiditzervjuugat šassaanitš ovaalid, tolgus, mete oota nõlgus ning igasugust tuule Augelisid tursalisi ogalikulisi kõiki on, võtan, vorstilett on saadaval nii keedukui suitsuvorstid. Viimastega oli väike vaheaeg muidugi ütelda oma paarkümmend aastat ja kuigi plaanid on samad, mis enne, tuli järsku elektri tagasi. Odavate spordis son saade maksavorst 50 kopikat kilu väga sardellid on vahest muide nustaku saav, telli meistri saavutasid tootmises mede ametlikel andmetel maailma rikkurdi. Nad saivad ühest killust lihast, kolmteistkümmend, kilu, sardelle. Siis nustak, naised on tagasihoidlikud, õrnad, kuid moodsad. Mis naljakas on see, et külma ilma puhul käivad soojemalt riides? Selgelt on siis kas kasukas või mõni vanaisa pikk trapp, mantel jalas on siis kas konstruma kanged vildid või põllumehe igipõline kaaslane, unustamatu ning pantlikker Savoy. Päevari mõttes oli siin vahepeal siuke imelik moodi, et kõik hakkasid kandma mitmekordselt marlisidet ümber pea sest vaata, täitsa komitee masinakirjutaja hakkas sedasi käima, kuid hiljem selgus tal lihtsalt kõrvavalu, jah, naised sest moest loobusid. Aga siis iga päev ma kuulsin Pariisi, no ütle, mis üle mõistuse. Koerad käivad paremini riides kui inimesed seal nagu niisugust nalja või pulje tüdruk paneks jalga mulle läbi ütelda, ütelda, püsisid roosad, kukepüksid tuleks nendega tänava pääle, näidel ei ole. Meil olid mitte miskit sihukest pesu näitamist. Kuigi Meo muul olevate andmete järgi meil teevad kah siin Eestimaal kenad pesu. Sammetle Läku Leenal käis belgia maal, ostis sealt, ta ütles ise köik see Ottawamanik köiks elusama pesu pärast hakkavad naistega koos uurima, mis silte külge see on meie oma marrati oma. Õudne kujuta ette belgia maal. No vot, see oleks põhiliselt kõik nõustaku rõõmsast ning õnnelikus perioodist, mis ema seal elasid. Noh, head aega sulle, kallis raadiumikuulaja. Selleks korraks on kõik, tänases saates jätsid kuuldele Heli Sillar, Aino Lauri ja Kaljo Jaagura kõike head teile.