Tervist minu nimi on Igor Gräzin ja te kuulate uunikumi. Kunagine Eesti kommunistliku partei liige Igor Gräzin elas ja töötas vahepeal aastaid USA-s. Jurist ja poliitik valis Eestisse naastes oma poliitiliste ideaalide teostamiseks Reformierakonna, mille liikmena on teda ikka ja jälle riigikogusse valitud. Pealtnäha tõsimeelselt elukutsest hoolimata on Gräzin värvikas kujuga seltskonnas ning oskab elust rõõmu tunda. Täna räägime temaga muusikast ja ühest lemmiklaulust. Praegu on üldiselt eluperiood ilus ooper nagu näiteks raviate joogilaud või siis pallis stseen Tšaikovski ooperist Jevgeni Oneginit, praegu nagu see faas. Aga noh ja teisi väga tähtsaid laule, selliseid lihtsamaid ja keerulisemaid muusika on väga oluline. Jassi Zahharov laulis neljarealist laulu veel koolis, mis keelas punase tule all lastele üle tänava minna. Mina olin teises klassis Jassi Zahharov, esimeses oleks võinud arvata, et temast saab Estonia priimalaudi. Mehaaniliselt ma õige natukene klimberson klaverit sellepärast kahjuks muusikaline anne puudub täielikult, aga mul oli olukord, oli täpselt vastupidi. Minu isa ei tundnud kvoote, nadi venelane, päevase vene isa. Aga selle eest ta mängis praktiliselt kõiki Neymar kättesaadavaid keelpill alates balalaika demandoliimist lõpetades ära ja ei tea millega. Ja minu vanaisa mängis virtuoosse balalaika vene vanaisa, siis kui ta oli 98 aastane. Sõrmed jooksid ioni käes. Iva lühidalt öeldes on niimoodi seal siis noh, minategelane ja ütleb, et siis, kui isa meid emaga maha jättis ja ära läks, siis tal ei jätnud meile mitte midagi muud peale tühja kitarrikoti tühja viskipudeli mälestuse. Aga ta pani mulle poisina nimeks Su, mis tüdruku nimi Jereitzeevees ütleb, ma olen kogu oma elu elanud, selle näruse nimega mindud, tüdrukud pilganud mind, sõbrad, pilganud, minu kallal mõnitatud. Ma olen pidanud kaklema kõikides tundides ja selles, et sellest mõnitusest lahti saada. Ja ma andsin endale ausõna, et kui ma kunagi leian üles selle litapoja, kes on minu isa, kes pani mulle nimeks suu, siis ma tapan ta ära. Jürevolest kuskilt teksaseid, nad saavadki kokku. Teoreetilised poeg läheb siis isade noa ja püstoliga kallale ja võitlevad, kaklevad ja lõpuks lepivad ära. Isa ütleb. Vaata, sõber, ma teadsin, et mind ei ole siin kõrval, et kasvatada, sest mind ajas politsei taga. Anda ainult idiootse eesnime. See elu karm ja ma teadsin, et kui sa selle idiootse nimega lätt siis sa lööd elus läbi, see oli ainus armastuse märk, mis ma sain sulle anda. Ja, ja nad lähevad laiali ja siis mõtle jah, et ma olen elu üle järgi mõelnud. Nimed tähendavad palju. Minu isa armastas mind. Aga kui kunagi peaksid minul sündima pojad, et nendega panen nimetatud John või George? Ta on selles mõttes väga selline liigutav õpetlik lugu. Raadiust korra kuulsin seda väga kihvt, aga siis hakkasin kuulama laulus ja see oli ameeriklaste raadiost tuli ja, ja kuna Johnny Cash laulab. Sümpaatne, kuna seal mänedžer Töölaual praegu nii kodus kui ka tööl ja kordan, minu jaoks ei ole mitte selles, kas isa on võimeline jätma pojale raha aga isa on võimeline pojale jätma midagi, mis aitab elust edasi. Isa üleval, aga kuna isa oli jällegi sihuke revolvri ja püstolikangelane, siis ta hakkas ikka oma äri ja see asi on läinud edasi paroodia sellest on muutunud legend, sellest laulust ei ole enam nii, et üks konkreetne laul. Muidugi kui Youtube'is näiteks peaksite otsima siis neid Boy kool, sõu selgusid 10 100 varianti, üks kõige paremaid, mis ta teeb, on, et tema esinemine Quentini vangla vangide ees seal, kus ta teeb heategevusliku kontserdi Quentini vanglas. Ja, ja kui vaadata neid vangi, kes seal saalis Johnny Cash laulab, käsil on endal pisarad kurgus, siis seal on näha selliseid nägusid, et jumala eest, et varem õhtul neid nägusid mitte näha. Mööda nägu jooksevad suured suured pisarad, sest nähtavasti kõigil tuleb meeldivat oma isa oma raske lapsepõlv. Ümbrus natuke see, et minu jaoks on see sümbol isa armastusest ja sellepärast on ta minu jaoks olnud aastakümneid selline, mis on mind alati saatnud. Mulle meeldiks Johnny Cash muidugi. Johnny Cash elas aastatel 1932 kuni 2003 seda eelmise sajandi üht mõjukamad muusikut mäletatakse peamiselt kantrilauljana, kuigi tegelikult ulatus tema ampluaa rockabilly rock n rollini. Boynein sisu on tema karjääri üks hittlauludest, mille kõige kuulsam versioon on salvestatud tõesti San Quentini vanglakontserdil Live esituses aastal 69 seitse tulema.