Tere taas kuulama keele sõnumi ja juba järjekorras 20 esimest saadet. Jätkame täna juttu keelekorraldusest. Stuudios on Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskuse vanemteadur Peep Nemvalts. Alustuseks sellest, miks ja kuidas tuleks muuta ortograafia reegleid kirjavahemärkide osas mille kohta meie külaline on aastate jooksul palju sõna võtnud. Edasi konkreetsemalt teaduskeelekorraldusest, mis eeldab mitte üksnes terminoloogia korrastamist vaid ka teaduskeele muutmist oskuskeeleks. Missugused on keelekorralduse ees seisvad suurimad probleemid, sealhulgas indoeuroopa keelesüsteemi mõjude tõrjumine? Ka sellest on meie järgnevas vestluses juttu. Ja lõpuks mõtteid eesti keele uue arengukava kohta, millest pikemalt juba meie viienda juuni otsesaates. Aga nüüd siis intervjuu enda juurde. Täna on siis keelesõnumi stuudios Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskuse juht, vanemteadur Peep Nemvalts ja Peep, kui sa lubad, siis sinatame sind, kuna oleme mõlemad Tartu Ülikoolikaaslased veel natukene varem lõpetanud, kui mina enam-vähem, millal me seal käisime? Sinu nimi on käinud meie keele sõnumi saates läbi seoses õigekirjateemaga ortograafia teemaga, kui oli siin meil väike võistlus selle nimel, et mida võiks siis eesti keeles muuta eelkõige siis ortograafias ja siis tuli selline ettepanek sinu poolt, võsa meenutasid oma kunagist ettepanekut fakultatiivselt komakohta, mis läheb ju tagasi ju Valter Tauli ettepanekutena just nimelt. Ja millega sa siis nüüd nagu põhjendad seda, et sekkuma ortograafia või no ütleme kirjavahemärkide ortograafia Eestis ei ole võib-olla päris see, mis ta võiks olla. Vahemärkide ortograafiamärkide kasutamise reeglistik on ja üldiselt, et peavalu valmistanud läbi aastakümnete, et mitte öelda läbi aastasadade kõigile neile, kes eestikeelses koolis on käinud ja neid reegleid on muidugi püütud aeg-ajalt muuta ja täiendada ja täpsustada. Aga lõpptulemus on paraku olnud ikkagi see, et, et ilmselgelt need reeglid ei tööta, seda näitas juba omal ajal, 1900 kaheksakümnendatel aastatel. Teenekas emakeeleõpetaja Uno Kuresoo tegi põhjaliku uurimuse, kuidas õpilaste, kuidas kasutatakse kerja vahel märke ja eelkõige koma, sest sellega on kõige rohkem ulatanud. Ja siis võrdles, kuidas õpetajad hindavad neid eksimusi ühes keeleteadlased hindavad neid eksimusi. See ilmus keeles Kirjanduses mitu artiklit ka temalt. Ja ilmselgeks sai. Et ainult niisugused priimused kõige paremad õpilased suudavad jäägitult omandada selle reeglistiku. Ja kõige hämmastavam oli see, et, et isegi emakeeleõpetajad, rääkimata teiste ainete õpetajatest ei ole sugugi alati kindlad kuidas ja kus kama kasutada mis minu arvates näitab täiesti ühemõtteliselt, et need kehtivad reeglid ei ole psühholoogiliselt õigustatud ja ja nendega on püütud pigem teha grammatilist analüüsi, kui et aidata keelt suhtlusvahendina kasutada nii, et kõik saaksid Mõtta täpselt kätte. See on ka see põhjus, miks ma olen püüdnud mahemärgi reeglistust hõlbustada, mitte lihtsustada, mida mõnikord on ekslikult oponendid ka väitnud. Aga ma teen seal selget vahet, et teistustamisest võib aru saada nii, et tehakse asi ilmatu lihtsaks ja ei olegi vaja midagi mõelda enam oma kaabel ise ära ja aga, aga see ei ole kaugeltki mitte eesmärk ja eesmärk ei ole mitte see, et asendada ühed ranged reeglid teiste rangete reeglitega, vaid just nimelt hõlbustada ja lähtuda komakasutuses ja üldse vahemärkide kasutuses semaltikast tähenduse põhimõttest, nii nagu ka Valter Tauli omal ajal seda tegi. Viidates muidugi ka inglise keelele, kus see komakasutus on teatavasti teistsugune, kas komasid kõrvallause ees? Üldjuhul ei kasutata head tagasi selle una Coreza uurimuse juurde. Sealt ilmnes ka see seik, et kõige vähem näiteks eksiti komapanekul eti ees mis meile pähe tambi teadeks ja mis on ka hõlpsasti meelde kõigile ikka väike sidesõna, et kui me mõtleme järele, millaksin oma, vaja on, kui jätt näitab isegi kõrvallause alguse ära, siis ilmselgelt väga seda vaja ei ole, et selles mõttes, et kui sealt koma jääb puudu, siis ei tarvitseks seda sugugi pidada nii suureks eksimuseks, mille eest hinnet alandada. Sest mõte ei muutu. Lauseehitus ise etiga algav kõrvallause näitab ära meile, et seal kõnes võib tekkida paus, aga tingimata ei pea tekkima. Eriti kui see niinimetatud pealause on lühike. Ma arvan, et asi on nii. Aga ikkagi, sellist reeglitest ei saa kehtestada, et ja, ning ega ehk, või kui ka, et mille ette koma ei käi. Ei niisugust reeglit ei olegi ajal, tähendab, minu meelest juba Valter Tauli oli, oli väga hea põhireegel, mis seal oli, kui ma nüüd peast püüan tsiteerida et koma tuleb panna alati kui seda nõuab mõtteselgus. Ja sellega on kõik öeldud. Peaksime oli õpetuses ja mujal täienduskoolituses rõhutama pigem seda, et koma võib teatud juhtudel mõtet muuta. Kui on oht, et kas komapanekust kõige oma ärajätmisest muutub tähendus või tekib kahemõttelisust, siis on väga oluline, kas panna või mitte panna. Aga kuidas siis hinnata näiteks kirjatöid või õigekirjaoskust? Minul vaadates seda on siiamaani ilmselgelt ületähtsustatud vahe märkida, pool punkti oli viimati kirjandil komaviga? Jah, arvates tuleks ka seal hinnata ikkagi ainult seda, kas koma olemasolu või puudumine rikub mõtet või mitte, kas ta muudab mõtet või mitte. Kui, kui sellest midagi ei muutu, kas seal koma on või ei ole, siis ei ole ju mõtet selle eest mingeid miinuspunkte anda. Sest milleks kasutame, kasutame keelt selleks, et omavahel suhelda ja mulle tundub, et et kuigi eestlased võivad olla uhked sellele, et madalat juba varakult kirjaoskaja rahvas, eks ole juba 20. sajandi algul, 19. sajandi lõpul juba 90 protsenti rahvast oskas lugeda ja kirjutada, siis vahepeal on yldiselt saabunud niisugune aeg, kus seda kirjaoskust on apsalutiseeritud ja ja ületähtsustatud ja unustatud ära, et keel on ka kõnekiri, on ainult üks selle kõne salvestamise viise eriti ilmseks saanud õue digitehnika arenguga, kui me saame oma kõnet ka väga mitme, ma olen väga lihtsalt salvestada jälle uuesti. Jah, ka see, mida meie siin täna räägime, on kõnekeel ju tegelikult selle peaksime nüüd kirjaliku vormi panema, siis ta muutuks üsna märkimisväärselt. No aga sellest märkimisväärselt, aga eks see oleneb ju ka sellest, millist kõnekeeleregistrit keegi kasutab. Millist stiili? Kas on nii-öelda üld? Kõnekeel, mida peakski rahvusringhäälingus enamasti saadetes kasutatama, millest kõik eestlased saavad enam-vähem ühtemoodi aru olenemata sellest, kas nad on pärit võrust või saarestada, mis nende kodu murran. Teine asi on see, kui me kõneleme oma kitsas sõpruskonnas, siis pole midagi kaunimat heastada slängis näiteks kui seda kasutatakse omas seltskonnas omal ajal õiges kohas. Eelmisel laupäeval me rääkisime, Krista Kerge ka ju keele hajumisest ja rühmitumisest ühest küljest see on ju see hea ja õige, et keel on rikas, et on palju erinevaid tasandeid vorme aga kuidagimoodi peab panema ka kõik need rühmad omavahel üksteisest aru saama. Jah, täpselt nii ja ma arvan, et see oli väga õige tähelepanud olek, et tõepoolest meil nüüd selle uue vabaduse ajal tundub, nii et ka keeles on vabadust rohkem kui, kui me jõuame seda kanda. Nii mõnigi kaard, et hajumine on tõesti üks suur maht ja ja sellepärast on, nagu hea kolleeg Krista kõrgesin eelmises saates nimetas, on hädasti vaja keelekorraldus tõhustada ja see ei tähenda sugugi seda, et peaks mingeid reegleid rangema maks tingimata muutma, vaid et pigem tuleb juhtida inimeste tähelepanu sellele, et et keelel on olemas niisugune üldtuumik, millest kõik võiksid ühtemoodi aru saada ja peaksid aru saama. Ja loomulikult eelkõige puudutab see igasugust avalikku suhtlust eriti ametkondade inimeste vahel. Sest üks ole hajumise ilmselgeid negatiivseid külgi on ju ka see, et halduse ja õigusaktide keel on muutunud vot nii keerukaks, et ükski lihtsurelik sellest aru ei saanud ja tihtipeale on ka juristidel endil raskusi aru saada, millest mõni teine jurist on tahtnud kirjutada. Ja tihtilugu on see seotud terminoloogiaga eriti õiguskeeles. Asjaõigusseadus tõi meile hulga uusi sõnu, mida ma ei olnud varem kuulnud. Ja nii nagu väga restaga rääkisime ka siis seaduste muutumine ei tohi viia selleni, et inimesed muutuvad õigus, võhikud, õiglased inimesed ei muutuks õigus vahikuteks, vaid nad oleksid ikka õiguskuulekad. Aga kuidas saab olla kuulekas, kui sa ei saa aru, mida sulle öeldakse? Sealt need siin alles mõni päev, aga see vist ei saa. Ka. Riigikohtu esimees Märt Rask käsimes aktuaalses kaameras ja kurtis, et mõni seadus on vastu võetud nii kiiresti, et inimesel jääaega üldse selle seaduse tundmaõppimiseks, aga ma kardan, et isegi sel juhul, kui aega on kuu või mitu kuud, siis lehti inimesel raskeks seadustega tutvuda. Et ei ole võimalik sellest keelekasutusest aru saada, aga see ei puuduta isegi niivõrd mitte üht või teist terminit, mis on loomulikult väga olulised ja peavadki olema täpsed, aga, aga just nimelt seda seaduste keelt. Kui oskuskeelt laiemalt õiguskeelt oskuskeelt üldisemalt, milline on õiguskeele lauseehitus, kõik, kes vähegi on puutunud kokku mõne õigustekstiga, olgu see siis seadus või, või notari juures käia smendi notariaalse lepinguga, siis kes üldse on vaevunud läbi lugema midagi. Siis ma arvan, et need on kahe käega peast kinni hoidnud ja andnud alla, et ei saa midagi aru. Mul on muide üks ka niisugune isiklik kogemus notariaalse lepinguga, et ma püüdsin seda lühemaks teha keeleliselt ja kohati niimoodi isegi notar nõustus sellega ja ja sai mõne punkti tõesti inimlikumasse eesti keelde muuta. Aga see üldine taust, üldine teksti ehituslauseehitus kipub ikkagi käest ära minema, laiali valguma, ülearu pikaks ja kohmakaks muutuma. Poole lause pealt on juba meelest läinud, mida taheti öelda ja lõpp kisub hoopiski. Meie meediainimesed või meediumi inimesed, nagu veel mõni aeg tagasi öeldi ju puutume sellega pidevalt kokku, kui me tahame rääkida kas õigusteemadel, teadusteemadel, meditsiini teemadel ka tihtilugu, et viia see inimesteni, ega me ei räägi nüüd omavahel ainult nende teadlaste ja juristidega, vaid me räägime selleks, et inimesteni viia teavet, et sünniks kommunikatsioon. Ja ilmselt see on ka üks probleem, millega sina nüüd tegeled seal Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskuses. Nii ta on jah, sellepärast et nii nagu õiguskeel on muutunud väga kohmakaks seal on palju seda, mille kohta üldiselt öeldakse kantseliit k igasugused nimisõnad, millest tekst kubiseb siis keerukad lause konstruktsioonid ehk tarindid ja nii edasi ja sama häda kipub olema ka teaduskeeles. Tihtipeale näib nii, et et selleks, et mingist keerukast uurimisobjektist, äkki ta arvatakse, et ka see jutt peab olema hästi keerulise ehitusega. Pigem peaks olema vastupidi, mida keerulisem nähtus või objekt, mida uuritakse, seda lihtsamalt peaks püüdma seda säilitada, nii et ka teised peale selle Te kirja või monograafia artikli autori saaksid aru ikkagi, mida on mõeldud. Et see, see kipub olema tõesti suur probleem ja teine asi on muidugi, nagu me kõik teame, inglise keele pealetung praegu eriti teaduses, kus kus ei taheta sugugi arvestada isegi mitte eestikeelseid teadustöid kõneks näiteks ametikohtadele valimine ülikoolides ja teadusasutustes. Et siis ikka eelistatakse võõrkeelseid töid, tähendab inglisekeelseid, kui räägitakse ülikoolide rahvusvahelistumisest, mis iseenesest on väga hea ja õilis eesmärk teha koostööd rahvusvaheliselt ülikoolide vahel siis seda kiputakse ka ikkagi tõlgendama kui inglise keelestumist koostööd, aga teeme seda ainult inglise keeles. Seejuures nagu me teame, Euroopa liidus on mitukümmend ametlikku keelt, mis kõik on võrdsed ja võrdse juriidilise jõuga. Et ei ole ka põhjust teaduses sugugi mingile uus Ladinale taanduda. No minu meelest see toob kaasa veel ühe tendentsi, mis ei ohusta mitte ainult eesti keelt, vaid ohustab ka seda sama inglise keelt, sest see on nagu pool keelestumine kahtlemata, et vaevalt nüüd ükski täppisteadlane või või ka loodusteadlane ise suudaks ka heas inglise keeles ennast väljendada ja siis sünnivad need kummalised pool inglisekeelset tööd. Millest saab ehk aru, aga lõppkokkuvõttes see on nagu piinlik. Jah, ja pigem on ka arusaajate ring väga väike, ainult need, kes selle konkreetse teemaga mingi kitsa valdkonnaga tegelevad, need võivad tõepoolest aru saada. Kes vähegi kõrvalt püüab mõista, millega naaberalal tegeldakse, siis läheb juba märkimisväärselt raskemaks, nii et selles mõttes on küll ääretult oluline see, mida ka nüüd uus eesti keele arengukava jälle rõhutab, et ei tohi lasta ühelgi alal, sealhulgas ka teadusalal võõrkeelest, Duda täielikult ja ta on ikkagi hädavajalik ka nende teadustööde puhul, noh eeskätt siis väitekirjade puhul doktoritööde puhul, mis kirjutatakse ja kaitstakse võõrkeeles, et olla rahvusvahelises teadussuhtluses olemas. Ka nende puhul tuleb siiski teha korralik mahukas eestikeelne kokku võtta mitte pool lehekülge, vaid ikkagi mingi ühe korraliku artikli mahus, nii nagu ka selles uues arengukava eelnõus kirjas on, et see on väga hea punkt seal minu arvates Järgmisel laupäeval me tahamegi siin teha ühe suure ringi arutelu uue arengukava teemal, aga see sinu väide meenutas mulle head jutumärkides nõukogude aega, kui lõpuks isegi doktoritöid eesti keele alal tuli vene keeles kaitsta. Jah, just nimelt nii see kahjuks ei ole ja et selles mõttes eeskuju võtta, see aeg sama olukord, ainult et vene keele asemel on inglise keel. Jah, aga see vastuseis on küllaltki tugev, võib arvata, et siin isegi sööri koolide juhtivad töötajad on ju rõhutanud, et ikkagi inglise keeles peab suutma oma teadustöid avaldada. Ja, ja ma arvan, et meil tasuks meeles pidada ka seda kõigile eestlastele, et see ei ole mitte ainult mingi eesti väheste keeleteadlaste kiitvaid, see on igal pool Pole Euroopas, nii ka suuremad rahvad nagu sakslased ja prantslased on väga hädas sellega, et et taheta nende emakeelseid teadustöid arvestada ja, ja kiputakse igal pool ikkagi inglise keelt eelistama ülearu. Nii et ma usun, et mingi mina olen see pendel, võib-olla tuleb tagasi sellest inglise keeles äärmusest. Ja loodetavasti ei hakka mingi tasakaalu tõepoolest, et rahvusvahelistumine, rahvuskeelne ülikool ja kõrgharidus ja teadus üldse võiksid rahulikult koos eksisteerida. No sa oled ise korraldanud osalenud terminoloogia seminaridel, kuidas on teadlaskonna vastuvõtt, kas teadlaskond saab aru, et eesti keel peab jääma ka teaduskeeleks, et ta ei taanduks köögikeeleks? Ja enamasti saadakse väga hästi aru, et ma arvan, et need, kes kes vastu on sellele, et näiteks teha mahukamaid põhjalikumaid eestikeelseid kokkuvõtteid võõrkeelsetest, väitekirjadest need on põhiliselt vastu selle tõttu Nad arvavad, et niikuinii Eestiga oleks, keegi seda ei loe ja ja milleks seda siis teha, aga, aga vähemalt need eesti teaduskeele täienduskursused, mida ma olen korraldanud Tallinna Ülikoolis ja nagu millel on osalenud ka teistest ülikoolidest inimesi nendel on vastavat küll olnud üllatavalt suurepärane, isegi inimesed mõtlevad aktiivselt kaasa ja leiavad, et tõepoolest eesti keeles saab väga täpselt ja selgelt väljendada, ainult et sellel ei ole olnud aega mõtelda. Aga sellele peaks olema aega mõtelda. Tasapisi on nüüd meie ülikoolides ka siis tulnud akadeemilise eesti keele õpetus ja väljendusoskuse õpetus, aga seda peaks palun rohkem arendama, nii et seda hästi oleks kõikidel ärialadelt. Siin tuleb näiteks kiita Tallinna Tehnikaülikoolis, kus on sisse viidud minu teada ollakse sisse viimast sõda nüüd kõikidel erialadel, et osataks ka teadusest eesti keeles kõnelda, kirjutada. Jah, sa mainisid tehnikaülikooli just eelmisel nädalal, seal korraldati ka näiteks haldustugistruktuuritöötajatel üsna põhjalik keele seminar, et ka nemad suudaksid oma dokumente väljastada korralikus eesti keeles. Vähemasti tunneksid elementaarseid keelereegleid. Aga kui nüüd tuleksime tagasi veel korraks selle keelekorralduse teema juurde, missugused probleemid sinu jaoks on nagu kõige tõsisemad tänasel päeval eesti keelekorralduse vallas, sa oled muidugi läbi aastate siin kirjutanud üksikjuhtumitest ja sellest, kuidas tungivad meie keelde sellised ebard sõnad. Ja meiegi oleme oma saates näiteks püüdnud siin võidelda ka selle tooringlise laenude vastu, mida, mida on siin Launtšiga, tegelesime esimesed paar kuud ja otsisime sellele eestikeelset vastet. Ingliskeeletung Eesti keelde on väga laial rindel toimunud, aga kuidas sulle tundub? Seal on küll jah, aga kõige hullem ei olegi ilmselt see sõnavara muutumine, sest see on suhteliselt kiire ja, ja moevoolud siin häälduvad. Kuigi, kui see surve jah väga ühekülgseks muutub, siis ta võib ju ka ohtlikuks saada, lõppkokkuvõttes aga aga tihtipeale niisugune tugev ja massiline surve põhjustab ka vastureaktsiooni, nii et sõnavara külje pealt ma nii väga mures ei olekski, aga märksa hullem ja salakavalam on inglise keele. Või üldisemalt siis indoeuroopa keele grammatikamallide tungimine eesti keelde lauseehituse näitel just nimelt lauseehituse näitel, et kui me mõtleme siin näiteks sellele, kas eesti keeles eesti keele grammatikasüsteemis, On olemas tulevikuaeg siis tegelikult ei ole, võib-olla peaksime töötlema, on seal olema sellepärast käest mujalgi igale poole, et selle asemel, et et eesti keele oma lauseehitust ladusalt ja ja selgelt rakendada, siis kasutatakse niisuguseid indoeuroopapäraseid lausemalle öeldakse näiteks, et see üritus saab olema väga huvitav. Kui võiks öelda, et üritus tuleb väga huvitav. Või sellest saab väga hea asi, sealt saad sõna eesti keeles üksinda, juba sisaldab ka tuleviku tähendust. Selles mõttes on muidugi nendel keelemuutuse uurijatel õigus, et see saab olema tulevikuvormi täkke, eesti keeles Eesti keele struktuuris endas peidus. Aga ma arvan, et sellega ei saa veel õigustada seda, et, et me seda laialdaselt kasuta võiks olla pigem niisugune erand, kus meil on eriti vaja rõhutada tuleviku uisust, aga enamasti saame tulevikku eesti keeles väljendada oleviku grammatilise ajaga vastavate sõnadega mida on vaja. Veel hullem on see teine vene keele mõjul tulnud hakkama tulevik, et, et see hakkab olema väga tähtis ülesanne. No eesti keele süntaksi seisukohalt on näiteks ka sõnade järjekord üsna tähtis, et ka siin on näha igasuguseid nihkeid. Just nende indoeuroopa keelte mõjul. Jah, see on ka, et eesti keeles on üldine, see öeldisverb teisel kohal reegel, mille vastu kiputakse tihti eksima. Mida paid luulekeeles võib-olla. Aga jah, niisugused keele struktuuri lauseehitust mõjutavad ohud on isegi hullemad kui, kui sõnavara nendele peaks rohkem tähelepanu pöörama ka koolis ja mujal pärast kooli täiendusõppes ja ja see ei tähenda sugugi, tahad nüüd tingimata peaks olema kõige võõrapärase vastu, vaid mõnikord sõnaga rikastada väga hästi eestikeelset teksti, ainult et siin tuleb jälle siis kasutajal ikkagi meeles pidada seda, et ta kasutaks võõrsõna täpselt seal tähenduse. Kui võtta kasvõi näiteks meil väga levinud viimasel ajal tekib kogu aeg igasuguseid kompetentsikeskuseid meil siis mis on kompetents, ei tehta vahet kompetentsile, kompetentsuse kompetents on hõimkond võimuga Taevus, võimupiirid, kompetentsikeskus, siis see tähendab, et sinna on koondunud mingi võim. Aga ilmselt see ei ole see, mida mõeldakse. Üldjuhul, kui kompetentsikeskus asutatakse, mõeldakse seda kui kompetentsuskeskust ehk eesti keeli pädevuskeskus võiks olla. Jah, eesti keeles oma ilus sõna täiesti olemas, pidevalt ka kuuleme seda, kuidas parlamendiliikmed muutuvad parlamentäärid, eks, ja, ja Läbirääkija, rahuläbirääkijaid ja Stinaagi oled kirjutanud konkurents ja konkurss mis kipuvad sassi minema, mis näitab seda, et ikkagi keelekasutajad ei mõtle, vaid nad võtavad nagu toorelt üles paigutavad neid oma teksti, tihtilugu peaks natukene minema selle sõna ajalukku, et aru saada. Lihtsam on lahti lüüa, võõrsõnad läksid ka paljud võõrsõnad. On olemas ka õigekeelsussõnaraamatus, mis on veebis kätte saada ühe hiireklõpsu kaugusel. Vähemasti ajakirjanikud peaksid seda tegema, see on nende ülesanne. See on igal juhul kutsealane ülesanne. See tähendab ka, et kui nüüd karavel mõelda selle peale, et mis on keelekorralduse osa nüüd nii-öelda muutuva keeletingimustes siis mulle tundub, et, et see, et keel muutub, mis on iseenesest õige väide see on muutunud paljudele niisuguseks kaitsekilbiks, mille varjus peitub mõningast laiskust ja lohakust. Järelemõtlematust öeldakse, et keel muutub niikuinii, et mis me siis vaeva näeme, mingi korraldamisega? See muutumine võib öelda, on kas kasulik, kahjulik ja selles mõttes, et kas see muutus on otstarbekas, kas see annab keele väljendusjõule midagi juurde või haki hoopis, võtad vähemaks? Selle kandi pealt peaks mõtlema minu arvates seda keelekorraldust ka. Kui me räägime sellest, et keel muutub, siis ta ei tohi muutuda millekski muuks. Ei tohi muutuda millekski muuks, eks asi ja teine asi, ta ei tohi muutuda vaesemaks, et kui me võtame kas või selle tulevikku vormide sissetungi, millest äsja juttu oli, siis kui kõik asjad ainult saavad olema või hakkavad olema, siis on selge, et meil on ainult kaks varianti, aga kui me saame öelda, et see tuleb niisugune või sellest saab naasugune või see muutub hoopis millekski muuks ja siis meil on juba palju rohkem neid variante ja keelekorraldusele ülesanne peakski olema ja keeleõpetuse ülesanne üldhariduskoolis pigem, et näidata eesti keele rikkust nii sõnavara kui ka eesti keele struktuuri lauseehituse rikkust, näidata, et on olemas mitu varianti. Ja neid kõiki saab kasutada, et ei ole sugugi mitte nii, et, et on ainult üks, mis on õige ja kõik teised on valed, tehti mitu õigete võrdväärselt head varianti ja iga hea keelekasutaja peaks seadma eesmärgiks selle, et ta oskab võimalikult vaheldusrikkalt kõnelda, kirjutada. Nojah, kui sa rääkisid siin tulevikuvormidest, eks oma häda ju, ohustab ka sama oht on ju ka minevikku vormidel, et meil jääb ainult üks lihtminevik. Ka see tendents on olemas, jah, aga see ei ole nüüd nii valdav see põhiliselt. Siiski näib olevat minu meelest vene emakeelega inimeste probleem, kuigi see on osalt kandunud tõesti ka eestlaste kõne kirjapruuki. Sest enneminevikku näiteks on täiesti olemas oma koht, kui me oleme juba enne minevikust rääkinud läheme minevikust kaugemasse minevikku. Aga võib-olla me nüüd neil nüanssidel enam ei peatu, ma näen siin laua peal ühte kuulutust, mille sa siia kaasa tõid, sest sa oled Johannes Aaviku seltsi lootuses ja, ja meie siin korraldasime ka keelesõnumis niisuguse võistluse, kus me kutsusime inimesi üles olema uued Aavikud. No päris uusi Aavikuid küll ei saanud, aga mõned inimesed olid aktiivsed, oma ettepanekuid esitama. Milline on Aaviku koht täna siis 130 aastat pärast tema sündi eesti keele mitte ainult ajaloos, vaid ka tänapäevas. No ma arvan, et tal on ikkagi üsna oluline koht, paljud inimesed kindlasti teadvusta seda üldse kui palju on niisuguseid sõnu ja väga lause tarindeid, mis Aavik on eesti keelde toonud. Me ei pea ütlema, et mis on Aaviku poolt eesti keelde toodud, vaid mille Aavik on eesti keelde saanud ja ka keelekorralduses ja keele uurimises loomulikult pühendatakse jätkuvalt tähelepanu Aavikule üliõpilased uurivad seda ja ja seal on veel palju niisugust materjali, mis on seni läbi uurimata, nii et paljude teiste mine Rico keelemeeste puhul, kes on väga tootlikud olnud ja väga palju korda saata, on palju niisugust, mis on eesti keelt mõjutanud, aga, aga kõigest sellest me ei ole eriti teadlikud. Konverentsi pealkiri on 100 aastat hiljem keeleuuenduse poolt ja vastu 30. novembril, et kas siis peaks olema nüüd poolt või vastu keeleuuendusele? No ma arvan, et see on iga inimese enda asi otsustada, kas ta on poolt või vastu, aga aga ma arvan, et teil põhimõte võiks olla nii, et kui me räägime nüüd konkreetselt Johannes Aaviku keeleuuendusest keeleuuendusest üldse siis üldpõhimõte võiks olla see mõistlik keeleuuendus tuleb alati kasuks keele väljendusvõimele ja see selles suhtes tasub olla uuenev aja muutuva keele poolt. Aga siin tuleb ikkagi piirata seda muutumist, et see läheks niisuguseks metsikuks ürgmetsana vohamiseks vaid et see oleks ikka mindi kui mitte Kadrioru park, siis siis mõni mõni muu park, mis vajab hooldamist ja kärpimist ja abiga kaevamist uuesti ja kõike muud. Hooldustööd, nii et see on niisugune asi, milles ka tuleb leida tasakaal ja konverents, mis tuleb 30. novembril ongi mõeldud selleks, et nüüd mõelda gaasi Aaviku tähtule ja vaadata, kuidas tema tegemised, tema ettepanekud on mõjutanud meie keelt ja mida siis tänapäeval arvatakse, kas tahetakse olla poolt või vastu ja kui poolt, siis miks ja kui vastuses miks. Sügisel keele sõnu, mis kindlasti püüame selle konverentsi tulemustest ka rääkida, aga nüüd meie jutuajamise lõpuks, kuna järgmisel laupäeval on tõesti siis kavas kutsuda laua ümber mõningaid meie keelepoliitika juhtivaid tegelasi, nagu öeldakse, kuigi alati see juhtimine on niisugune natukene naljakas sõna, aga nad on lihtsalt juhid teatud asutustes. Milline oleks sinu sõnum nendele seoses selle keele arengukavaga, millega sa oled kindlasti tutvunud millele peaks seal võib-olla ehk rohkem rõhku panema? Ma arvan, et enam-vähem kõik oluline on selles kavas öeldud. Loomulikult on hea ja nagu ma vist ka nimetasin, enne et pööratakse tähelepanu eesti oskuskeelele ja teaduskeelele sest lõppkokkuvõttes, kui me selle ära vaatame, siis kaob meil varsti ära ka keskharidusest eesti keel ja siis viimaks algharidusest ja siis on meil jälle endiste saksa venekeelsete koolide asemel, neid võib olla ingliskeelsed koolid. Nii et kui niisugune üldine soovitus anda siis püüda leida tasakaal keele muutumise ja keelekorraldamise vahel. Ja hoolitseda selle eest, et tõepoolest eesti keel säiliks ja areneks kõikidel elualadel. Ja võib-olla lisaks niisugusele kooli ja teaduskeelele oleks vaja senisest rohkem tähelepanu pöörata ikkagi ka ametikeelele halduskeelele õiguskeelele. Et tõepoolest oleks, niiet et kõik meie, kes me elame Eesti Vabariigis saaksime aru, milliste seaduste järgi me tegelikult elame. Seadused peaksid olema selges arusaadavas eesti üldkeeles ja nende kommentaarid võivad siis olla õigusteaduse eri keeles, kus lõigus teadlased omavahel selgitavad täpselt juhtumeid ja põhimõtteid ja nii edasi, aga üldarusaadavus eelkõige. Nii et kõik seadused võiksid võtta veidi eeskuju põhiseadusest. Jah, ka nii võiks nii-öelda, sest põhiseadus on kõigi seaduste alus ega midagi, aitäh, Peep Nemvalts, nad saavad, tulid siia, meie stuudiosse täna vestlema kuulajatega soovime edu sinu teaduskeelekeskusele. Millised on järgmised suuremad ettevõtmised siis teaduskeelekeskusel võid reklaami teha. Jah, no mis need suuremad ettevõtmised on, aga püüaks niimoodi järjekindlalt arendada just seda teaduskeele õpetust ülikoolis, niiet tõepoolest kõikide erialade magistriõppes vähemalt oleks üks eesti teaduskeele kursus. Et need lõputööd, mis kirjutatakse, oleksid korralikus selges eesti keeles. Ja eks me loomulikult püüame jõudumööda korraldada, aga teaduskeele konverents esimesena niisuguse korraldasime möödunud aasta detsembris ja praegu on küll nagu kõikjal kitsas käes, rahastusega. Järgmine eesmärk on korraldada rahvusvaheline konverents rahvuskeeled teaduses ja kõrghariduses. Sest see ei ole oluline mitte üksi Eestis, nagu ma ka ennist nimetasin, vaid kõikides Euroopa riikides tegelikult ega mujal. Aitäh selle sõnumiga siis tänase vestluse lõpetama ja nagu öeldud järgmisel laupäeval, siis räägime keele arengukavast juba suures ringis. Aitäh kutsumast. Lõpuks anname teada, et rahvusringhäälingu keele päeval kõnelduga saab nüüd igaüks ise tutvuda vikerraadio kodulehearhiiv saadete rubriigist pealkirja all teemapäev. Ning ootame ka meie kuulajate arvamusi kodulehele keele sõnum, punkt, vikerraadio, poee, mis teemasid peaksime pärast suvevaheaega oma saadetes käsitlema. Samas saab praegu hääletada ka, missuguse kirjavahemärgi kasutamisega teil kõige rohkem raskusi tekib. Ja nagu algul lubatud, meie järgmine saade viiendal juunil on eetris otsesaatena ning arutame koos eesti keele elujuhtidega nii Tallinnast kui Tartust eesti keele arengukava aastaiks 2011 kuni 2017, mis on praegu viimaseid päevi avalikul elul. Saate selle dokumendi eelnõuga tutvuda meie kodulehesoovituse rubriigist eelmise, 22. mai keele sõnumileheküljelt soovituse lingi alt. Tänase saate toimetas Mart Ummelas, helirežissöör Anna-Maria korrel kuulamiseni.