Ühel kaunil suvisel pühapäeval otsustab häraldama sõbratariga õuna elandile lõbutsema viia umbkaudu miljoni New Yorgi elanikku. Meeles mõlgub samasugune plaan nädal aega tööd rabatud selle õnneliku unistuse najal. Pühapäeval läheme Gonyaylandile lõbutsema. Niisiis võetaksegi pühapäeva hommikul ette pikk sõit pilgeni täis metroorongis olnud ja tema sõbratar koos teistega. Eesmärk peaks seda piine väärt olema. Noil aegadel 1920 kümnendatel oli krooni ajal, on teil nimelt maailma suurim ja uhkeim lõbustuspark. Lugematu hulk atraktsioone ameerika mägedes, üles-alla kihutavatest rongidest, karussellile vaaterataste jää, kõverbeegliteni, lugematul söögija tugikohti ning lugematu hulk inimesi kõikjal ümberringi. Päeva lõpuks on härral ja tema sõbratar lõpp väsinud, kuid õnnelikud täpsuslaskmiste rõngaloopimist. Tere päevast ja mille eest veel on neil terve kärutäis auhindu võidetud. Lisaks on leidnud uue hea sõbra üpris pulstunud sümpaatse koera nässi. Selline sündmusterohke ja lõbus pühapäev leiab aset ühes toreda koomiku Harold Lloydi 20.-te aastate tummfilmis. Aga mina elan, on päriselt olemas kunagi nii kuulus ja kummaline, pika ja põneva ajalooga paik. Ilusat pühapäeva siis taaskord vikerraadio. Helgi Erilaid Jaan. Päev poolkuu jõudis praegusega Ölandi rannikule 1609. aasta septembri alguses. Rannalähedasel saarel olid vaid tühjad liiva düünid, tuulest räsitud võsa ja Atlandi ookeani lained juhtusid rannikut. Hatsoneetis. Vala kreemsendi lahes ankrusse, et kohalike kanarzii hõimu indiaanlastega kaupu vahetada. Ta pakkus neile nugasid ja odavaid iluasju vilja ning rohelise tubaka eest. Kuid küllap leidsid India inglased, et kaubavahetus polnud õiglane ja ründasid järgmisel päeval rannale laagrisse jäänud laevamehi. Ebaõiglane kaubavahetus polnud aga ainus põhjus. Hatsoni mehed ei taibanud, et indiaanlased ei tahtnud võõraid valgeid inimesi oma rannaäärsetel asualadele. Sõdade ajal peitsid nad siia oma naised ja lapsed. See oli nende maa ja nende elu. Et kallaletunge vältida, võitis Henry Hatson kaks indiaanlast oma laevale kaasa ja seilas mööda jõge üles. Praegu on siinses Hatsoni jõgi, millel seisab sõõrmen, hätteni saar ja seal, kus poolkuule avameremehed indiaanlastega kauplesid ja sõdisid asub praegu bloklynuma Goni Ailendiga. 1626 võitsid hollandi asunikud Manhattani saar varia indiaanlastel oma valdusse. 1640 Need viis lubasid Hollandi ametnikud inglise uusasukate grupil greif sendi kaldale koloonia rajada. Seda gruppi juhtis kindla käega daam leili muudi jäigale selle 39-st liikmest andi võrdse suurusega maadik. Lenin nõudis indiaanlastega rahulikult läbi saada, kuid indiaani hõimud kippusid aeg-ajalt ka omavahel sõdima. Nii et elus, reaalsetel rannikualadel oli ootamatusi täis. Reageeriskreemsendi Hollandi soolakaupmees Wolf, kes oli otsustanud siinsele rannikule soolakaevanduse rajada just sinna, kus olid kreemsendi talunikke, heinamaad ja neid tuli kaitsta need üpris sündmusterohke elu oli Gonja elanud juba umbes kolme ja poolesaja aasta eest. Euroopas kaugele katsusid Inglismaa ja Holland samal ajal omavahel jõudu. Otsemaid jõudis konflikt üle ookeani asumaale. 1664. aastal saabus Inglise laevastik Manhattanile tekkinud uus amsterdami linna alla ning hollandlasest kuberner otsustas verevalamise ja hävitustöö ärahoidmiseks alla anda. New Amsterdamist sai jook ja õnnelikud kreemsendi. Talunikud said Tony aiendil oma heinamaad tagasi. Kõnelenud alguses ta oligi umbes kuue kilomeetri pikkune ja 800 meetri laiune piklik saar praeguse Brooklyni linnaosa lõunaküljel. Ameerika kodusõja ajal aga täideti veelahe pinnasega ning saar lootus rannikuga, kuid mõmmi jäi alles ja selle nime tekkimise kohta on õige tõdeooriat. Mõned uurijad arvavad, et selle algkuju oli Hollandi konjemm kokk Connin tähendanud hollandlaste kõnepruugis küülikut. Võis ju olla, et esimesed mere tagant tulnud laevad tõid mõne küüliku kaasa ja aja jooksul sain epalju. Inglased võtnud alguses kasutusele nime kõõneja naelanud, millest hiljem sai lihtsamini hääldatav kõmney aelanud ammuste meremeeste kirjelduse järgi moodustanud tuul siinsele täiesti lagedale rannaribale suuri liiva koonuseid inglise keeles kõõls sellest Goni. 1816. aastal teinud kohtunik Hermen Thomson New Yorgi ajalooühingus ettekande, milles väitnud, et sõna kroni on tulnud kunagi Tolsemal rannikul elanud hollandlase Connini perekonnanimest. Ja lõpuks on arvatud veel sedagi, et piirkond sai oma nime kapten Hatsoni poolkuu laeval olnud ohvitserid Jon kõõlman inimest, kelle indiaanlased tapsid. Kuidas selle nimega poleks olnud pärast sündmusterohkeid asustamisaegu elanud kauni aelanud aastani 1823 päris rahuliku elu. Nimetatud aastal moodustati Aga kõõni aelandi, teede ja sildade Company nime kandev eraettevõte ning ehitati kõigepealt sild üle väikese lahe mis tollal veel saart mandrist eraldas. Seejärel kerkis hotell länhaus, mis õieti tähistaski kohaliku puhkepiirkonna asutamise algust ja igasuguseid kummalisi lugusid olevat naljaaegadel siinkandis juhtunud. Aastal 1803 matnud piraadid miskipärast just Gonjõelandi rannikule oma röövsaagi kümneid tuhandeid Mehhiko hõbedast dollareid, kuid selle aasta eriti tugev talvetorm pühkinud pealmise liivakihi päriselt minema ning kreisis, endist ja teistest lähilinnadest käinud sadade kaupa inimesi kalda liivast münte korjamas. 1800 neljakümnendatel tõusis Kölni häälendi rannikule veel hotell ja mõnel kenal suvisel. Pühapäeval saabus siia ringi vaatama juba oma 300 inimest ka uudishimulike kirjanike kunstnike ja poliitikuid isegi New Yorgi kuberner Edwin Morgan. Kuid päriselt hakkas rahvast Gonjailendile lausa voolama. 1846 kui kaks ettevõtlikku New Yorgi meest Edia haat ehitasid ranna kõige läänepoolsemas otsa noortons pointi, paviljoni telgiriidest katusega ümmarguse puuplatvormi ning siin seisva sädemega juurde hakkas väike mitte kuigi korrapärase sõiduplaaniga orule Manhattanil trahvast tooma. Odav laevareis kestis kaks tundi. Süütute veetjate kõrval meelitas nautonspointega kohale ka hoopis karmimat seltskonda. Mängureid, vargaid, pettureid, kaklejaid, joodikuid, rikkam rahvas. Saare keskel seisvates hotellides hoidis pointist heaga eemale. Tiiter tillu kolis koos perega Gonja häälendile aastal 1865 aga kas seal hotelli ja restorani nimega sööv Hous tähitas rannikule rea väikesi suplusmaju nende jaoks, kes täis pikkadesse flaneelist supelkostüümides rõivastada tahtsid. Rannal hoiatas suur silt, suplemine ilma supelkostüümid raadiusega rangelt keelatud. Soolases merevees suplemine oli 19. sajandi lõpukümnenditel veel päris uus asi. Tollal sai enamus linnarahvast vabatahtlikult märjaks vaid vannis. Rannas jalutati küll, aga isegi varbaid ei juletud merevette torgata, sest oli hoiatatud. Mereresident lubab elutähtsat soolad kehast välja, kuid tuntud oktordi ant andis neile, kes ikkagi merre suplema tahtsid minna. Head teaduslikud. Suplusrõivad peavad villasest riidest olema, sest nii kehasoojust säilib ja liigkiire aurustumine on välditud. Pruunikaspunane ja sinine on õiged värvid, need merevesi ei pleegita. 1883.-ks aastaks olid kümblusreegleid ka pandud ja miinet kõlasid. Kostüüm peab koosnema kahest osast pantaloonid siis pahkluudeni ulatuvad püksid ning pluus. Viimane ei tohi väga kitsas olla. Lahedad varrukad peavad küünal nokkideni ulatuma. Pluusi alaosa peab kindlalt vöö küljes püsima. Pükse ei tohi pahkluude kohal liiga kõvasti kinni nööpida, see häirib vereringet. Mehed võivad absoluutselt ja kindlalt vette kõndida, kuni vesi vööni ulatub. Naised peavad hoopis ettevaatlikumalt vette astuma, et mitte hüsteeriasse langeda. Sellised olid reeglid. Üllataval kombel juppunudki, kuigi palju inimesi, kui arvestada seda, et täispikk villane naiste supelkostüüm kaalus märjalt tõenäoliselt õige mitu kilo niiet hüsteeriaks oli põhjust küll. 1880.-teks aastateks oli Kölni randadel juba hulk supluspaviljone. Need olid toredad ajatusteemi, väikeste tornide ja viilkatustega puuhooned ning jalutajad jaoks olid rannal pikad laudadest Puubromenaadid. Muidugi, Leedus juba mõjuvõimsaid bosse, kes Nende arengut juhtida ja suunata tahtsid, mõistes, milline kullaauk see on. Kurikuulus New Yorgi poliitik Mike noortan hakkas huvi tundma kurikuulsa pointi piirkonna vastu ühe sealse suvekodu ning laskis selle ümber mõned puuhütid ehitada. See oli tema point komfort hotell. Süttidesse saabus kõik see kohe moorat kahtlasel moel rikkaks saanud rahvast New Yorgis nendega. Taas tuli kohale hulk maailma vanima elukutse harrastajaid. Räige GSM linn oli selle patupesa kahe taas kuni keegi John McCain linna konstaabliks valiti. Tema oli ehitanud supelmaju ja õllesalu ärimeestele, kes neid omakorda lase rentisid ning selle pealt kenasti teenisid. McCain tahtis ka teenida. Mängurite halva kuulsusega poliitikute ning nende sõbratäride patupesa point kuulus nüüd ametlikult tema võim. Ta tegi ta selle piirkonna kohta uue rendilepingu, millele oli märgitud kõvasti suurem summa kui seni. 1871. aastal rentis rannal väikese maatüki keegi Charles Feldmann mees, kes oli avastanud võimaluse oma toidukärust rahvale pooleks lõigatud kukli vahele pistetud kuumi vorstikesi müüa hot dog. Kolm aastat hiljem sai Feldmann endale juba restoranipidamist pada. Kölni häälandi üritajatel pidi leidlikkust jätkuma. Siis naeratas ka õnn. Varsti oli Felkmanil hulk restorane ning õlleaedu vahtrapuude varjus. Tirooli lauljad pakkusid külastajatele meelelahutust. Köininga õppei. Loo. I Degtume ikka. 1878.-ks aastaks oli Feldmann ehitanud ligi 60 meetri pikkuse suplus hotelli Iron Bear, milles oli 1200 rõivastus kabiini järgnesid karussell ja muud atraktsioonid. See oli juba lõbustuspark. Varsti tekkisid ka tantsusaal ja Suur-Saksa maalikunstnike piltidega kaunistatud vaateplatvorm. Ette võtlikele meestele oli üha kasvav Gonja elanud võimaluste paradiis. Juba oli ehitatud ka suur maantee Brooklynist ookeani äärde väljarikas pankur ogest Koorbyn tuli Goniaaliendile oma naise ja haiglase pojaga, sest arst oli tema pojale merel soovitanud. Corbyn otsustas ehitada siia mitte ainult kaks suurt luksushotelli, vaid ka raudtee, mis linnarahvast kohale tooks. Ainult tunni ajaga. Orbani Manhattanil piits hotell ehitati Kölni häälendi kõige idapoolsema le rannale. See oli rohkem kui 200 meetri pikkune neljakordne hoone, tornide ja kaetud verandadega. Hoonest ulatusid kaunid, hoolitsetud teedega, liigendatud muruplatsid rannapromenaad, mina, tyhja ookeanini, kõige moodsam elegantsem hotell kogu Ühendriikides 19. sajandi lõpul. 258 uhket numbrituba, restoran, ronid, kauplused tantsusaal, Corbyni hotelli tulevärgiga. Avamispidustustele saabus Corbyni üle koormatud raudtee rongidega meeletu rahvamass. Niisiis, hulk ettevõtlikke rikkaid mehi ehitas Gone i Landile üha uhkemaid hotell ja kümblushooneid kerkisid uued atraktsioonid, laevad ja rongid tõid nädalalõppudel kohale üha enam linnarahvast. Oli krimi Ailondi kiires arengus vaid üks külg. Tegemist oli üpris suure alaga ligi kuus kilomeetrit pikk ja 800 meetrit lai piklik poolsaar, kuhu mahtus kõike Lääne priothoni piirkonda hali tekkinud vägat. Hurtsikud, mis kujutasid enesest Vaarega, pareesid armetuid, hotelle ning muid halva kuulsusega paiku. See koht meelitas kokku taskuvargaid ja prostituute, aga kahtšokkisid tallipoisse ja teisi tegelasi, kes kõik olid seotud häälendi hobuste võiduajamisega. Lõigati paaridel avadel lõid komediandid üksteisele vastu pead ning vähestes rõivastes tantsutüdrukud veetsid pärast oma etteastet koos külalistega laudade taga aega õhutades mehi üha enam muidugi kraami ostma. Tüdrukud ise jõid vargsi vett ja pistsid veerandi külalise makstud alkoholi rahast oma taskusse. Eriti halva kuulsusega majades tantsisid tüdrukud teinekord privaatklientidele ja väga vähe seis rõivais eritasu eest muidugi. Sellised paigad olid taskuvaraste paradiis ja kaklusi tuli seal õige sageli ette. Võis juhtuda sedagi, et kelner läks suuremat rahapaberit väiksemate vastu vahetama ega tulnudki tagasi või seda, et võõramate klientide jookidesse puistati midagi, mis Royal mõneks ajaks päriselt pildi eest võttis. Olen märgata, oli siis ilma rahakoti ja kellata sellised lood juhtunud paigas, milleni oli vägat ja selle paiga ajalugu polnudki kuigi pikk. Tulekahju lõpetas selle veel enne sajandivahetust. Suured Gonja elemendil luksushotellid pakkusid teadagi teistsugust meelelahutust. Manhattan Beach orientaal ja Brighton Beach. Need olid kallija kauni laiskuse kandsid mere ääres lillepeenarde keskel suurepäraste kokkade meistritöid pakuti elegantsetes, restoranides, õhtukleitides ning fraga kedes külalistele. See õhtusöök maksis töömehe poole nädala palga. Taevast valgustasid värvilised tulevärgid, orkestrid mängisid peenele publikule tantsuks. Suured hotellid muutusid üha popule väärsemaks, sedamööda kuidas muutus populaarsemaks kümnemine ookeani soolastes vetes New York City valitud liikmetega. Klubid kolisid suvel lausa Gonjaajalendi hotellidesse üle. Nädalalõppudel tõid täis tuubitud seitsmeteistkümneni vaguniga rongid rahvast kohale. Aga mitte kõike ei viitsinud lihtsalt laiselda. Meelelahutuses otsiti põnevust. William oli see mees, kes 1879. aastal Maraythoni rannale hobuste võidusõidurajal päris armetu liivase raja, aga rahvas lausa harjunud küngas, seal peetavaid võiduajamisi ning laagi avati Gone häälendil juba uusi ja uhkemaid radu. Muidugi Saisin lemmikutele panuseid teha maikuust kuni oktoobrini, see meelitas igasuguseid hobuvõistluste fänne kohale poliitik Wall Streeti rahamehi, Metsiku Lääne raudteebosse, kuulsusi, näitlejaid ja näitlejanna Sid hulganisti keskklassi rahvast. Kõik nad tulid ratse võistlusteks kohale ja kõik nad pidid kusagil magama sööma ja pidu pidama. Rahakotile jah, seisusele vastavalt. Kihlveod olid teadagi selle spordipõnevaim osa, kuigi see pidi ametlikult keelatud olema just videole kuid seadusesilmad pigistati selle koha pealt kinni ja kui ka leidus kaebajaid ning asjad kohtusse jõudsid, siis 12 mehelisele vandekohtule oli raske tõestada, et hobuste peale kihla vedada on patt ja et selle eest peab karistada saama. Kui kõik nagunii teadsid, et igal võidusõidul seal töötab oma sadakond kihlvedude sõlmijad ning igaüks neist maksab võidusõidurajaomanikele 100 dollarit võistluspäeva eest siis õiguse eest oma kätest selle päeva jooksul miljoneid dollareid kihlvedude raha läbi lasta. Lõpuks jõuti siiski nii kaugele, et 1908. aastal anti välja seadused, mis kihlveod hobuste võiduajamistel ära keelasid. Ja kõik kolm suurt rada olid 1910.-ks aastaks tegutsemise lõpetanud. Nii palju sedasorti meelelahutusest, kuid naljad kümnei häälendil jätkusid. Naljad jätkusid fantaasiarikas, mees lahverti mõtles välja elemendi hotelli. See oli täpselt elemendi kujuline ehitis, kuid üksjagu suurem kui päris elevant. Ühes jalas oli sigari Teises dioraam. Keerdtrepp, tagumises jalas juhtis külalised üles. Siin olid kauplus ning hotelli numbritoad ja elevandi ookeani poole pööratud ja pakkus läbi silmaaukude kauneid vaateid. Neil aegadel siis 19. ja 20. sajandivahetusel meelitasid suure osa Goniaaliandiga peiedest kohale kõikvõimalikud hasartmängud, rulletid, kaardilauas ja nii edasi. Rahvast peteti mängupaikades nii palju kui võimalik. Aga näib, et see ei häirinud suurt kedagi. Nad tehti rahast paljaks ja ikka tulid nad tagasi. Hendersoni Music hool alustas samuti sajandivahetusel. Kui esialgne Hendersoni restorani puuhoone maha oli põlenud, ehitati selle asemele juba tellistest hoone ning Music hall veel lisaks. Siin esitati On vähem, samal ajal alustas Gone häälendil tegevust ka esimene lõbusõiduatraktsioon hilisemate pööraste, Ameerika mägede eelkäija. Selle asja mõtles välja mees, kelle nimi oli Laamarcus Thompson. Esmalt oli siis umbes paarsada meetrit tehnilisi puu rööpaid ja väike. Lahtine vagun alustas allasõitu kõige kõrgemast punktist teadagi mis sellest. Lõpuks tuli hiigelkõrguselt peadpööritava kiirusel alla ja jälle üles sööstavad vagunid täiest kõrist kiljuvad rahvast täis. Fööni ajendil aga mõtlesid pääsia rikkad mehed, kes kohe ja palju käegakatsutavat rikkust igatsesid üha uusi atraktsioone välja. Ühel ilusal päeval näiteks leidsid kohale saabunud puhkajad end Kairo tänavatelt keset hotelliseminar ette, mis palistasid kitsaid alleesid. Soovijad said kaamelitega sõita ja kõhutantsu nautida, kuid kõik see, see oli iseenesest mõistavaid rahva juurdemeelitamiseks. Atraktsioonid, vaatemängude hasartmängud kõige eest tuli maksta õieti iga sammu eest selles pidevalt kasvavas lõbustuste maailmas. Maikuu kuuendal päeval 1906 avaldas New York Herald kõigi aegade kõige auahnem ja suurejoonelisema täiesti enne nägematu lõbustuspargiprojekti. See oligi lõpp Tower gloobuse torn. Leht kutsus investoreid üles maailma suurima teraskonstruktsiooni ehitamiseks raha välja panema ja lubas kiiresti tohutut kasumit. Hobusetorni autor oli semu Elfriide ja tema projektides oli see üks hiiglaslik ligi kahe ja poolesaja meetri kõrgusele tõusev ümmargune jalgadel seisev pall. Tugevaid teras sõrestikust ringikujuliselt paigutatud jalgupidi olema kaheksa ning keskelt toetas umbes 50 meetri kõrguselt algavat balli tohutu ümmargune torn. Joonisel paistab ehitis võrdlemisi pöörane, nii et päris keeruline on seda kirjeldada. Raudteejaamad ja parkimisplatsid olid plaanitud ehitada maa alla. Ümargloobuse Ma olen ise oli jaotatud 11-ks korruseks. Restoranid ja katuseaiad, modevilli teater, rulluisurada, mängud, hipodroom, erinevaid Mandreid esitlevad olulised maailma suurim ballisaal keerlev klaasseintega restorane, kus saab imetleda kogu küüni aelandit ning panoraami selle ümber. Tohutu New York kaasa arvatud lõbusega ratturi korrusel pidi paiknema luksushotell ja kõrgemad korrused muutusid üha luksuslikumaks jäälegantsemaks. Hobusetorni tipus pidid olema ilma ja, ja telegraafikeskus ja kogu ehitust pidi kroonima pöörlev hiigeltuletorn. Teadagi maailma suurim selline projekt sündis siis nüüd juba enam kui 100 aastat tagasi. Saime Elfriede gloobuse Orioni hakati ehitama, kuid algusest palju kaugemale ei jõutudki jõelise, isegi kõikide võimaluste maa jaoks. Nõelaaegadel liiga ulmeline plaan. Sealstoni aegadel 1920 sai valmis New York City metroo ja nii said ka miljonid vaesemad linna elanikud lubada endale nädalalõpumere ääres said sõita kauni häälendile lõbutsema üksnes viie sendise nikkel mündi eest ja Gonja elanud sai uue nime nikli impeerium. Eiland pidi muutuma, sest kui varem saabus siia aega veetma rikkam rahvakiht ja hiljem keskklass, siis nüüd ründas kohalega vaesem linnarahvas nende seas näiteks tohutu hulk uude maailma õnne otsima tulnud immigrante, kes töötasid vabrikutes ja elasid oma suurte peredega jämedates üürikorterites. Pühapäev Gonja häälendil oli nende jaoks unistuste tipp. Nad saabusid kohale täis topitud metroo mängides taskus vaid vähesed mündid ujumis tavaliste riiete all, sest neil polnud raha supluskabiinide üürimiseks. Tavaliselt polnud neil rahaga atraktsioonide jaoks. Kui aastal 1900 käis Gonjailendil suvistel pühapäevadel umbes 100000 inimest, siis metroo teeneid kümnendatel aastatel kohale tervelt miljoni jagu. Gonjailenud pidi muutuma. Kui seni olid pea kõik puhkepiirkonna supelrannad erakätes ning aedadega piiratud, siis aastal 1923 avati rannad metrooga saabuvate rahvamasside jaoks miljon inimest ja kõik nad igatsesid päeva päikese käes. Tollest ajast on olemas Ta pildistatud ilmselt mingist kõrgest tornist all on tohutu rand, see ulatub peaaegu silmapiirini, vaid kaugel on näha kitsas ookeaniriba. Kogu see rand on paksult rahvast täis. Inimesed pildil seisavad külg Meie kõrval. Need, kes eespool poseerivad fotograafile kaugemale vaatavad nad juba väikesteks täppideks ja seda fotot vaadates küll ei kujutle, et neil rannas päikese käes lamamiseks või isegi istumiseks ruumi võiks olla. Päris hirmuäratav. Rände laiendamine ja uute rannapromenaadi ehitamine pisut leevenenud, kuidas seda kitsikust? Aga tühja sellest kitsikusest, kui päikesepaistelisel pühapäev sai Kölni häälendile lõbutsema sõita kellegagi, kellega oli tore koos olla. Tühja sellest, et rannavahid ei suutnud jälgida kogu seda meeletut massi, kes vees suplese ujus. Tühja sellest, et taskuvargad ringi lõbusesid. Tühja sellest, et raha oli vähe. Kellel neid kalleid restorane vaja oli, toidukorvi või sügasa võtta. Rända käisid ringi ka rändkaubitsejad, kuigi see oli keelatud päevitajad, suplejad kaitsesid ja varjasid kaubitsejaid valvurite eest sest nende käest sai odavat suupistet otse siinsamas. Lähed midagi kaugemal tõstma ja oledki ilma oma kohast päikese all. Khani häälenud pidi muutuma ja muutus. Kümned restoranid sulgesid uksed, päevinäinud atraktsioonide asemele tekkisid uued nikkel mündid. Vaeste inimeste taskutes said uute aegade sümboliks siinses hiiglaslikus lõbustuspargis. Kui inimesed ei astunud 50 sendi eest Ameerika mägedel, kihutavad desse vagunitesse. Rädade nimed olid näiteks tornaado või tsüklon, siis tuli hinda alla lasta ja hinnad langesid laske tiirudel keegliradadel igat sorti kiikedel ja ennustajate telkides, Russellidel, tsirkuseetendustel ja šõudel maiustuste putkades ning söögikohtades. Samuti oli õige müüa vähemalt, kui üldse mitte müüa. 1929. aasta suur depressioon tegi veel oma töö. Varem oli mängude võistluste märki laskmiste ja nii edasi võitjatele väikesi raha, auhindu jagati, siis nüüd said nad maiustusi. Kaisukarusid igasugust tühja-tähja, millega midagi peale pole hakata, aga sõu jätkus. Rahvast oli hullupööra, päike paistis, telekad käisid ringi, rongid kihutasid pikkadel puugonstruktsioonidel seisvatest mägedest järsult üles ja alla. Nad olid päevitajaid suplejaid täis. Üks muretu pühapäev Tonyaaljendile. Ühendriikide majandusliku depressiooni aeg mõjus Gonjõelandile teadagi halvasti rahvale jätkunud lõbustusteks, teinekord isegi enam nikkel münte. Mitmed paigad, lõbustussaarel, lunapaak näiteks jäidki pankrot. Ja kui 1935. aastal asjad pisut paranema hakkasid, siis uusi atraktsioone peaaegu ei avatudki. 1939. ja neljaga nõnda aasta suvel oli siinsamas lähedal avatud New Yorgi maailmanäitus ja parimad atraktsioonid toodi sealt 41. aasta suveks Goniaaliandile. Näiteks langevarjuhüpeteta torn, mis tegutses veel 1900 kuuekümnendatel. Hilja. Praegu oli sellest järel Velvaid lagunev puine karkass nagu on järel vaid vari sellest kunagisest Ameerika suveparadiisist suurimast lõbustuspargist enne Disneylandi avamist. Mitmed vanad hooned on korda tehtud, on avatud hotell, kauplusi, baare, isegi kunstigaleriisid ja enamus häälendi praeguse asukaid umbes 30. 18 kuni 24 korruselises tornis. Nende vahel võib kohati veelgi näha põlenud hoonete varemeid ja vanu mahajäetud maju. Palju mustanahalisi inimesi elab siin hispaania päritolu rahvast ning siin on ka piirkond nimega Little Odessa. Tänavasildid on inglise ja vene keeles. Kuid vilgaste elu siin enam ei ole ja veelgi oma kohtadel seisvad suured vaaterattad, lagunevad mälestused on alles nendest kani häälendi lõbustuspargi hiilga aegade muretutest ja õnnelikest suvedest. Aastakümneid rõõmu tervetele inimpõlvedele ja lauludes elab see aeg ikka veel edasi, kasvõi Ma kunagi miljoneid jalgu kandnud hiigelsuurest puust ranna puiesteest jutustav Raoul andade voolvoak. See on päriselt Gonyaylandile pühendatud.